3-19-1403/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1403

Haldusasi

V.T kaebus Tallinna Vangla 18. juuni 2019. a vastuse nr

5-8/19/13410-2 ja 18. juuli 2019. a vaideotsuse nr 5-

15/19/121-2

tühistamiseks

ning

Tallinna

Vangla

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2019. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – V.T

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2019. a otsus haldusasjas nr 3-19-1403

osas, milles V.T kaebus rahuldati, ning teha tühistatud osas asjas uus otsus, millega

jätta V.T kaebus tervikuna rahuldamata.

3. Menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. aprillil 2020

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-19-1403

2(6)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahistatu V.T esitas Tallinna Vanglale 06.05.2019 taotluse (registreeritud 15.05.2019),

milles soovis volitada vanglat võtma pangaautomaadist tema pangakaardiga välja 38 või 40

eurot, et taotleja saaks selle eest soetada endale vangla kauplusest kirjatarbeid ja

pesemisvahendeid. Tallinna Vangla jättis 18.06.2019 vastusega nr 5-8-/19/13410-2 taotluse

rahuldamata, leides, et vahistatul ei ole subjektiivset õigust nõuda vanglalt taotletud toimingu

tegemist. Kinni peetav isik peab oma rahaasjadega tegelema ise või kaasama selleks notari või

oma lähedased või tuttavad, kes saavad vajadusel vahistatu isiklikult arvelt raha välja võtta ja

kanda selle tema vanglasisesele kontole.

2. V.T palus 21.06.2019 vaides tühistada Tallinna Vangla 18.06.2019 vastus ning

võimaldada talle panga või pangaautomaadi külastamist. Tallinna Vangla jättis 18.07.2019

vaideotsusega nr 5-15/19/121-2 V.T vaide rahuldamata, selgitades täiendavalt, et vaides

esitatud uus taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks ei vasta vangistusseaduse (VangS) § 99 lg 1

tingimustele.

3. V.T esitas Tallinna Halduskohtule 27.07.2019 kaebuse Tallinna Vangla 18.06.2019

vastuse ja 18.07.2019 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata tema

taotlused uuesti läbi. Kaebaja on näinud, et teisi kinnipeetavaid on viidud panka, et nad saaksid

endale teha pangaülekandeid. Kaebaja pangaarvel oli 164,03 eurot ning ta oleks kandnud oma

väljaviimisega seotud kulud.

4. Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Soov külastada

sularaha väljavõtmise eesmärgil pangaautomaati ei ole selliseks oluliseks ja edasilükkamatuks

asjaoluks VangS § 99 tähenduses, mis õigustaks vahistatu vanglast välja viimist. Igasuguse

väljaviimisega kaasneb julgeolekurisk, mistõttu saab väljaviimine toimuda vaid erandlikel

põhjustel. Ebaõige on kaebaja väide, justkui viiks vangla kinni peetavaid isikuid rahaülekannete

tegemiseks pidevalt panka. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust vahendada või

osutada vanglasse paigutatud isikutele finantsteenust, samuti ei tulene ühestki õigusaktist

vanglasse paigutatud isikule õigust nõuda vanglalt tema rahaasjade korraldamist. Kui kaebaja

soovib, et keegi teeks tema vanglaväliselt pangakontolt mingeid tehinguid, tuleb tal endal leida

selleks isik väljastpoolt vanglat, keda volitada vastavaid tehinguid tegema. V.T oli taotluse

esitamise ja selle lahendamise hetkel vahistatu staatuses, kuid kohtumenetluse ajal on kaebaja

muutunud kinnipeetavaks ning vabaneb Harju Maakohtu 27.08.2019 otsusest nr 1-19-4454

tulenevalt vanglast 17.10.2019. Pärast vanglast vabanemist ei oma 18.07.2019 otsus mingit

mõju tema õigustele ning vanglal puudub õiguslik alus tema taotlusi uuesti lahendada. Seega

on kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõuded alates 17.10.2019 menetluslikult lubamatud.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.10.2019 otsusega kaebuse osaliselt ja tuvastas

Tallinna Vangla 18.07.2019 vaideotsuse tühisuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja

taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks, ning kohustas Tallinna Vanglat vaatama uuesti läbi kaebaja

21.06.2019 vaides esitatud taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks. Muus osas jättis halduskohus

kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3-19-1403

3(6)

Kuigi kaebaja ei ole enam vahistatu, vaid kinnipeetava staatuses ning vabaneb vanglast

17.10.2019, ei mõjuta see vaidlustatud haldusakti kehtivust. Seega on kaebajal kaebeõigus ja

tema taotlused on lubatavad. V.T on esitanud Tallinna Vanglale kaks eraldiseisvat taotlust: 1)

06.05.2019 taotluse kaebaja volitusel tema pangakaardi kasutamiseks; 2) 21.06.2019 taotluse

lühiajaliseks väljaviimiseks panga või pangaautomaadi külastamise eesmärgil. Esimene taotlus

on lahendatud Tallinna Vangla 18.06.2019 otsusega ja selle peale esitatud vaie 18.07.2019

vaideotsusega. Teine taotlus esitati alles vaides ja see lahendati 18.07.2019 vaideotsusega.

Vanglale kaebaja pangakontolt raha väljavõtmiseks volituse andmise taotluse osas nõustus

halduskohus HKMS § 165 lg 2 alusel vastustaja põhjendustega, et kaebajal puudub subjektiivne

õigus nõuda, et vangla korraldaks tema rahaasju. Tallinna Vangla 18.06.2019 vastuses on lisaks

kaebajale selgitatud, kuidas on tal võimalik oma rahalistele vahenditele ligi pääseda.

Lühiajalise väljaviimise taotluse osas leidis halduskohus, et vangla käsitas kaebaja 21.06.2019

vaides väljendatud soovi ise panka minna õigesti taotlusena lühiajaliseks väljaviimiseks VangS

§ 99 alusel. Vahistatu lühiajalise väljaviimise otsustajaks on VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt uurija

või kohus, mitte vangla, kes on üksnes lühiajalise väljaviimise korraldajaks ja kellel puudub

selles osas kaalutlusõigus (vt Riigikohtu 13.12.2006 otsus nr 3-3-1-73-06, p 10). Seega puudus

Tallinna Vanglal pädevus otsustada kaebaja lühiajalise väljaviimise üle ning vanglal tulnuks

kaebajale selgitada, kuhu oma taotlusega pöörduda või edastada taotlus ise prokuratuurile või

kohtule. Vangla pädevuse puudumine on ilmselge (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2

p 3; Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13; 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p

12) ja seega on 18.07.2019 vaideotsus lühiajalist väljaviimist puudutavas osas tühine.

Haldusakti tühisuse saab kindlaks teha ka tühistamiskaebuse alusel (HKMS § 41 lg 4) ja

vaideotsus rikub lühiajalise väljaviimise taotluse osas kaebaja õigusi iseseisvalt (HKMS § 45

lg 4). Kuigi lühiajalise väljaviimise taotlus esitati vaides ja lahendati vaideotsusega, tuleb

kohustuslik kohtueelne menetlus lugeda läbituks, sest vaideotsuse peale vaide esitamine oleks

tõenäoliselt päädinud vaide tagastamisega. Kuivõrd kaebaja on praeguseks kinnipeetava

staatuses, siis ei saa halduskohus enam kohustada vanglat edastama kaebaja taotlust

prokuratuurile või kohtule, vaid muutunud asjaolusid arvestades tuleb vastustajat kohustada

lahendama kaebaja taotlus uuesti VangS § 33 alusel.

6. Tallinna Halduskohtu 09.10.2019 otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused nii V.T

(14.10.2019) kui ka Tallinna Vangla (08.11.2019). Tallinna Ringkonnakohus võttis 13.11.2019

määrusega Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse menetlusse. V.T apellatsioonkaebuse tagastas

Tallinna Ringkonnakohus 27.01.2020 määrusega HKMS § 187 lg 3 p-de 5 ja 6 alusel

läbivaatamatult. Kuna V.T on kinnitanud ringkonnakohtu määruse kättesaamist 30.01.2020,

kuid pole selle peale määruskaebust esitanud, siis jõustus ringkonnakohtu määrus 15.02.2020.

Apellatsioonkaebuse tagastamise tõttu loetakse, et V.T ei ole apellatsioonkaebust esitanud

(HKMS § 187 lg 2), mistõttu ringkonnakohus sellega seonduvat järgnevalt ei käsitle.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Tallinna Vangla palub 08.11.2019 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse

resolutsiooni p-d 1–3 ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

V.T vabanes vanglast 17.10.2019 ja seega ei saa Tallinna Vangla 18.07.2019 vaideotsus,

millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks, avaldada tema õigustele

jätkuvat negatiivset mõju. Vangistuse täideviimise korraldust puudutav haldusakt saab omada

õiguslikku toimet seni, kuni isik viibib vangistuses. Seega on vaidlustatud otsus täielikult

ammendunud ja V.T kohustamiskaebus muutunud ainetuks. Tallinna Vanglal puudub ka

õiguslik alus V.T taotluse läbivaatamiseks. Kuna kaebaja on vanglast vabanenud, ei ole

kohtuotsust sellisel kujul võimalik täita ning kohustamiskaebus on õiguskaitsevajaduse ära

3-19-1403

4(6)

langemise tõttu menetluslikult lubamatu. Halduskohus tõlgendas lisaks VangS § 99 lg-t 1

ebaõigesti, sest nimetatud sättest ei tulene vanglale kohustust edastada vahistatu taotlus igal

juhul prokuratuurile või kohtule. Vahistatu lühiajaline väljaviimine on võimalik üksnes juhul,

kui üheaegselt on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) vajadus ajada isiklikku, õiguslikku

või ärilist asja; 2) asi on oluline; 3) asi on edasilükkamatu; 4) asja ei saa ajada esindaja või muu

kolmanda isiku kaudu; 5) väljaviimiseks on uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolek.

Kuigi väljaviimine eeldab uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolekut, ei sätesta VangS

§ 99, et vahistatute esitatud väljaviimise taotluste lahendamise pädevus on üksnes nimetatud

asutustel, vaid neil on lõplik otsustusõigus vaid olukorras, kus muud väljaviimise eelduseks

olevad tingimused on täidetud. Olukorras, kus vahistatu taotlusest nähtuvalt ei esine tema puhul

ilmselgelt väljaviimise aluseid, on vangla direktoril justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72

„Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 11 lg 1 kohaselt õigus jätta taotlus ise rahuldamata.

8. V.T ei ole Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb

rahuldada.

10. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ulatust arvestades (HKMS § 197 lg 1) analüüsib

ringkonnakohus üksnes küsimust, kas halduskohus tuvastas õigesti Tallinna Vangla 18.07.2019

vaideotsuse nr 5-15/19/121-2 (tl 10-10p) tühisuse osas, millega jäeti rahuldamata V.Ti

21.06.2019 vaides (tl 9) esitatud taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks, ning kohustas Tallinna

Vanglat lahendama V.Ti 21.06.2019 taotluse uuesti VangS § 33 alusel. Halduskohtu otsus on

V.T apellatsioonkaebuse tagastamise tõttu jõustunud osas, milles jäeti rahuldamata kaebus V.T

06.05.2019 taotlusele (tl 12) esitatud Tallinna Vangla 18.06.2019 vastuse nr 5-8-/19/13410-2

(tl 12p) ja selle kohta tehtud 18.07.2019 vaideotsuse peale.

11. Ringkonnakohus märgib esmalt, et nagu selgitatud juba 13.11.2019 määruses (p 10), siis

kuigi halduskohus kohustas 09.10.2019 otsusega Tallinna Vanglat lahendama uuesti V.T

21.06.2019 taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks (lähtudes seejuures VangS § 99 lg 1 asemel

VangS § 33 lg-st 1, sest kaebaja staatus oli 04.09.2019 muutunud vahistatust kinnipeetavaks)

ning samas on V.T 17.10.2019 vanglast vabanenud, ei tähenda selline asjaolude hilisem

muutumine, et halduskohtul olnuks alus jätta esitatud kohustamisnõue rahuldamata. Oluline on

see, et halduskohtu otsuse tegemise aja seisuga viibis V.T jätkuvalt vangistuses ning tema

lühiajaline väljaviimine olnuks sel ajal veel täiesti võimalik. Olukorras, kus pärast halduskohtu

otsuse tegemist muutunud asjaolude (st V.T 17.10.2019 vanglast vabanemise) tõttu ei oleks

vanglal enam objektiivselt võimalik täita halduskohtu otsuse resolutsiooni p-ga 3 pandud

kohustust, ei saaks selle ettekirjutuse täitmata jätmine olla ka vanglale HKMS § 248 lg 1 järgi

etteheidetav.

12. Halduskohus tugines V.T 21.06.2019 lühiajalise väljaviimise taotluse kohta tehtud

Tallinna Vangla 18.07.2019 otsuse tühisuse tuvastamisel Riigikohtu 13.12.2006 otsuses nr 3-

3-1-73-06 (p 10) väljendatud seisukohtadele, mille järgi otsustab lühiajalise väljaviimise uurija

või kohus ning kui pädev organ on lühiajaliseks väljaviimiseks loa andnud, on vanglal kohustus

korraldada vahistatu lühiajaline väljaviimine ja tal puudub selles osas kaalutlusõigus. Sellest

järeldas halduskohus, et vastustajal puudus ilmselgelt pädevus otsustada kaebaja lühiajalise

väljaviimise üle ja 18.07.2019 vaideotsus on selles osas HMS § 63 lg 2 p 3 järgi tühine.

13. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Riigikohtu 13.12.2006 otsuses nr 3-3-1-73-06 on

tõlgendatud VangS § 99 lg 1 redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.01.2007. Alates 01.02.2007 kehtib

VangS § 99 lg 1 sõnastuses, millest nähtuvalt on vahistatu lühiajalise väljaviimise taotluse

3-19-1403

5(6)

lahendamine üheselt mõistetavalt vangla direktori (vt 01.02.2007–23.07.2009 kehtinud VangS

§ 99 lg 1 ja alates 24.07.2009 kehtiva VSKE § 11 lg 1) pädevuses, kuigi väljaviimiseks peab

täiendavalt olema ka uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolek. „Vangistusseaduse ja

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse“ eelnõu (Riigikogu X koosseisu 964 SE)

seletuskirjas on VangS § 99 lg 1 muutmise osas selgelt märgitud, et senine olukord, kus loa

andmise otsustas uurija või kohus, tõi praktikas kaasa olukordi, kus vanglatel tuli täita

korraldusi, milleks neil puudusid võimalused (nt ei olnud võimalik anda vahistatule kaasa

valvet, kui matused toimusid nädalavahetusel), seda eriti olukorras, kus mitu uurijat või kohut

olid andnud load väljaviimiseks samal ajal. Seletuskirja kohaselt on vangla direktor ainus isik,

kes saab hinnata, kas soovitud päeval on vanglal olemas kõik väljaviimiseks vajalikud

vahendid. Seetõttu nähti eelnõus ette, et väljaviimise otsustab vangla direktor, kuid loa andmise

eelduseks on asjaomase uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolek. Eeltoodust tulenevalt

ei ole lahendis nr 3-3-1-73-06 väljendatud seisukohad enam asjassepuutuvad. Ringkonnakohus

selgitab täiendavalt, et kuigi VangS § 99 kommentaaride (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak.

Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne §-d 1–109, 2. vlj, Tallinn, 2014, lk 205) kohaselt

oleksid lahendi nr 3-3-1-73-06 seisukohad justkui laiendatavad ka VangS § 99 lg 1 kehtivale

sõnastusele, ei saa sellega kuidagi nõustuda ja seda ei ole ka millegagi põhjendatud. Pigem näib,

et ka kommentaaride koostamisel ei ole pööratud vajalikku tähelepanu asjaolule, et Riigikohtu

seisukohad puudutasid üksnes kuni 31.01.2007 kehtinud VangS § 99 redaktsiooni.

14. Kehtiva VangS § 99 lg 1 näeb ette, et olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel, õiguslikel

või ärilistel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohalolekut, on vanglateenistuse

ametnikul õigus lubada vahistatu välja viia järelevalve all kuni üheks päevaks, kui selleks on

andnud nõusoleku uurimisasutus, prokuratuur või kohus, kui kriminaalasi on kohtu menetluses.

VSKE § 11 lg 1 kohaselt on VangS § 99 alusel otsuse tegemine vangla direktori pädevuses.

Seega ei näe VangS § 99 lg 1 enam ette, et vahistatu taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks peaks

lahendama uurija, prokurör või kohus, vaid loa andmiseks peab üksnes olema uurimisasutuse,

prokuratuuri või kohtu nõusolek, mis on olemuselt kooskõlastus HMS § 16 lg 1 tähenduses,

ehkki seda ei saa VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt lugeda antuks vaikimisi ja nõusoleku andmisest

keeldumine või nõusoleku puudumine on vangla direktorile siduv. See ei tähenda samas, et

vangla direktoril puuduks lühiajaliseks väljaviimiseks loa andmise otsustamisel kaalutlusõigus

olukorras, kus uurimisasutus, prokuratuur või kohus on andnud lühiajaliseks väljaviimiseks

oma nõusoleku, või et vangla direktor ei saaks taotlust ühelgi juhul lahendada uurimisasutuse,

prokuratuuri või kohtu nõusolekut küsimata. Kuna lühiajaliseks väljaviimiseks loa andmine on

vangla pädevuses, kes peab tegema ka taotluse lahendamiseks vajalikud menetlustoimingud,

siis olukorras, kus vanglale on taotluse põhjal selge, et see tuleks uurimisasutuse, prokuratuuri

või kohtu nõusolekust sõltumata jätta rahuldamata (nt lühiajalist väljaviimist ei ole taotletud

VangS § 99 lg 1 tähenduses olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel, õiguslikel või ärilistel

asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohalolekut), puudub vanglal ka kohustus edastada

taotlus nõusoleku saamiseks uurimisasutusele, prokuratuurile või kohtule (vt HMS § 5 lg 1).

15. V.T 21.06.2019 vaides sisaldunud taotlus lühiajaliseks väljaviimiseks jäeti praegusel

juhul rahuldamata 18.07.2019 vaideotsusega, mille on allkirjastanud Tallinna Vangla direktor.

Seega on loa andmise otsustanud VangS § 99 lg 1 ja VSKE § 11 lg 1 järgi pädev haldusorgan

ning HMS § 63 lg 2 p-s 3 sätestatud haldusakti tühisuse alust ei esine. Ringkonnakohus leiab,

et halduskohtul ei olnud alust V.T tühistamis- ja kohustamisnõudeid rahuldada, sest vangla

18.07.2019 otsus on õiguspärane ja piisavalt põhjendatud. Otsuses on arusaadavalt leitud, et

vastustaja hinnangul ei ole VangS § 99 lg 1 tähenduses oluliseks ja edasilükkamatuks ning

isiklikku osalemist nõudvaks asjaoluks kaebaja soov võtta pangaautomaadist välja raha, et tal

oleks võimalik kasutada vangla kaupluse teenuseid. Vastustaja on otsuses rõhutanud, et kinni

peetaval isikul tuleb korraldada oma rahaasjad ise ning selleks on vajadusel võimalik kaasata

3-19-1403

6(6)

notar või oma lähedased/tuttavad. Kuna ühtegi muud põhjendust temale erakorralise lühiajalise

väljaviimise võimaldamiseks ei ole V.T esitanud ja sellist nõuet ei saa põhjendada pelgalt

sellega, et V.T on väidetavalt näinud kellegi panka viimist, siis jääb taotlus rahuldamata.

16. Ringkonnakohus nõustub vastustaja positsiooniga, et olenemata sellest, et väljaviimise

kulud kannab vahistatu (VangS § 99 lg 1 teine lause), saab vastava taotluse rahuldamine olla

põhjendatud üksnes siis, kui seda tingib sedavõrd oluline ja edasilükkamatu vajadus, mis kaalub

üles väljaviimisega kaasneva täiendava julgeolekuohu (sh nii seonduvalt kinni peetava isiku

väljaspool vanglat viibimisega kui ka väljaviimist toimetavate vanglaametnike vanglast eemal

viibimisega) ja vanglale tekkiva ressursikulu. VangS § 99 kaitse-eesmärgiga ei ole hõlmatud

olukorrad, kus vahistatul on mõistlikult võimalik korraldada tema jaoks oluliste isiklike,

õiguslike või äriliste küsimuste lahendamine muul viisil peale vanglast lühiajalise väljaviimise.

Vastustaja on V.Tile asjakohaselt selgitanud, et oma pangakontolt raha vanglasisesele

isikuarvele kandmiseks on tal võimalik kasutada vanglaväliste isikute abi. Kaebaja ei ole

usutavalt põhjendanud, et tal puudub igasugune muu võimalus oma pangakontol olevatele

vahenditele juurde pääseda. Isegi juhul, kui Tallinna Vangla oleks mõnele kinni peetavale

isikule alusetult võimaldanud lühiajalist väljaviimist pangakontori või -automaadi külastamise

eesmärgil, ei annaks see kaebajale õigust nõuda ka tema väljaviimist pangaautomaadi juurde.

Isikul ei saa olla õigustatud ootust, et haldusorgan jätkaks varasemat ebaõiget halduspraktikat,

ning keegi ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist enda suhtes ka

toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele (nt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p 12;

06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13). Vastustaja on asjakohaselt viidanud ka sellele, et

vanglas viibivatele isikutele on tagatud esmaste vajaduste rahuldamine (st toitlustus ning

vahistatute puhul vajaduspõhiselt ka riided, jalatsid, hügieeni- ja kirjutustarbed) ning

vahistatutel on lisaks õigus saada pakke (VangS § 98; VSKE § 57 lg 4 ja §-d 741–77), mistõttu

ei ole vangla kauplusest sisseostude soetamine üldjuhul hädavajalik. Kuna vanglale oli juba

ilma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu poole pöördumata selge, et V.T 21.06.2019

taotluse rahuldamiseks ei ole alust, puudus vastustajal ka vajadus taotlust neile edastada.

Taotluse edastamine nõusoleku küsimiseks uurimisasutusele, prokuratuurile või kohtule saaks

olla eesmärgipärane vaid juhul, kui muud tingimused lühiajaliseks väljaviimiseks on täidetud.

17. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla

apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 09.10.2019 otsuse osas, milles kaebus

rahuldati (s.o halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1–3). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus

asjas uue otsuse, millega jätab V.T kaebuse tervikuna rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude

jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks

kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et

V.T on olnud Tallinna Halduskohtu 16.08.2019 määruse alusel vabastatud asjas riigilõivu

tasumise kohustusest ning Tallinna Vangla kui riigiasutus oli apellatsioonkaebuse esitamisel

HKMS § 104 lg 10 järgi samuti vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Menetlusosalised

ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta.

Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja

menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS §

109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)