2-19-11748/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

09.03.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-11748

Kohtuasi

Tallinna linna Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu

avaldus XX (X) kinnisesse hoolekandeasutusse

paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.09.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XXu määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja Tallinna linn Põhja-Tallinna Valitsuse

kaudu

Puudutatud isik I XX (isikukood xxxxxxxxxx),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Imbi

Seimar

Puudutatud isik II Sotsiaalkindlustusamet

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25.09.2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruse peale võib esitada määruskaebuse

isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige,

tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja

valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,

võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas

tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna linn Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu (avaldaja, Tallinna linn) esitas 06.08.2019

kohtule avalduse XXu (puudutatud isik I) kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamiseks

tähtajaga üks aasta.

Puudutatud isikul I on diagnoositud paranoidne skisofreenia. Teadaolevalt haigestus

puudutatud isik I esmakordselt 1991. aastal. Tal tekkis depressioon enesesüüdistusluulu ja

tähenduslikkusega, ta kartis inimesi. Seisund paranes ravita. Korduv depressioon tekkis 1997.

aastal xxxxxx järel. Esmakordselt viibis puudutatud isik I SA PERH psühhiaatriakliinikus

(PERH) statsionaarsel ravil 21.12.2000-15.01.2001 psühhootilise seisundi tõttu. Psüühiline

seisund halvenes taas pärast xxxxxxxx xxxx. aasta xxxxx. Vallandus psühhoos suhtumis-,

kontrolli- ja mõjutusluulumõtetega. Puudutatud isik I viibis taas haiglaravil ning püstitati

paranoidse skisofreenia diagnoos (F20.0). Praeguseks on puudutatud isik I vajanud haiglaravi

psühhiaatriakliinikus 15 korral. Tal on tuvastatud töövõimekaotus 80% ulatuses kuni

30.09.2019.

Puudutatud isik I paigutati tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx 04.12.2012 tehtud kohtumääruse alusel

kinnisesse asutusse tähtajaga kuni 04.12.2013. Maakohtu 19.09.2013 määrusega lõpetati

puudutatud isiku I kinnisesse asutusse ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega hooldusele

paigutamine 20.09.2013, kuna asjaolud, mis tingisid tema paigutamise kinnisesse asutusse, olid

ära langenud. Järgneva kolme ja veidi enama aasta jooksul sai puudutatud isik I oma elu

korraldamisega rahuldavalt hakkama ja leidis ka töökoha. Kui puudutatud isik I kandideeris

teisele töökohale ja ta seda ei saanud, tekkis tagasilangus.

Tema lähedaste sõnul märkasid nad muutust puudutatud isiku I olekus 2016. aasta lõpus/2017.

aasta alguses, mil ta asus jälle lähedastele ja häirekeskusele helistama, sattus majanduslikesse

raskustesse, võttis õelt laenu eluasemekulude tasumiseks, kuid sõitis hoopis Soome ostureisile

ja tõi sealt õele õelt laenatud raha eest kingituse. Sattus ka psühhiaatriahaiglasse ravile.

11.07.2019 saabus politseist kirja teel avaldajale informatsioon puudutatud isiku I võimalikust

abivajadusest. Kirjast nähtus, et 05.07.2019 alates kell 19.30 helistas puudutatud isik I

korduvalt häirekeskusesse, avaldades, et on mures oma xx-aastase tütre pärast. Puudutatud

isiku I häirekeskusesse tehtud kõnede statistika näitas, et sellise sisuga tehtud kõned

juhtimiskeskusesse sagenesid vahemikus 11.11.2017-06.07.2019. Alati oli kõnede sisuks tütre

kadumine. Info kontrollimisel selgus politseile, et tegemist oli alusetute kõnedega. Kaitset

puudutatud isiku I eest vajas ka tema õde, kes oli 29.10.2018 kell 18.13 sunnitud pöörduma

politsei poole, kuna puudutatud isik I tungis tema juurde koju xxxxx vallas xxxxx külas.

Märatses ja karjus seal. Puudutatud isik I süüdistas enda eluraskustes oma õde. Oma

käitumisega hirmutas puudutatud isik I ära õe väikese lapse. Õe kinnitusel on puudutatud isik I

korduvalt hirmutanud ka enesetapu sooritamisega, et saada tähelepanu või nõuda välja

kohtumist lapsega.

06.07.2019 lauluväljakul laulupeo ajal hakkas puudutatud isik I peoliste ees agressiivselt

käituma ja karjuma, tahtis ronida dirigendipulti. Sekkusid ürituse turvatöötajad ja ning selle

käigus lõi puudutatud isik I turvatöötajat mobiiliga vastu nägu. Puudutatud isik I õigustas

lauluväljakul juhtunut oma psühhoosiga. Talle püüti selgitada, et see käitumine sai juhtuda

ainult seetõttu, et tal olid ravimid võtmata. Samuti püüti selgitada, et see ei olnud tema esimene

psühhoosis tehtud rumalus, mistõttu oli vaja korraldada tema edasine elu nii, et ta saaks oma

ravimid regulaarselt võetud. Vastasel juhul võib ta teha midagi, mille tõttu kannatab ta eelkõige

ise. Puudutatud isik I arvas, et tapma ta kedagi ikka ei läheks, ta ei ole selleks võimeline, pigem

teeks iseendale liiga. Eestkosteasutuse esindaja selgitas talle, et nii äärmuslikke tegusid ei

peetud teda nõustades silmas, vaid sooviti talle selgitada, et tema teod sõltuvad sellest, kas

ravimid on võetud. Puudutatud isik I ei nõustunud sellega, vaid otsis oma käitumisele õigustust

küll emaarmastuse suurusest, väidetavalt ülekohtusest pärandi jagamisest, vähesest

sissetulekust jne. Vestlus venis pikaks ja kinnitas taas, et puudutatud isikul I puudub

haiguskriitika.

Avalduse esitamise hetkel viibis puudutatud isik I psühhiaatriakliinikus maakohtu määrusega

kohaldatud tahtest olenematul ravil. Puudutatud isik I hospitaliseeriti 06.07.2019

psühhiaatriakliinikusse kiirabi ja politsei saatel erakorralisena. Enne seda elas puudutatud isik I

üksinda oma alaealisele tütrele kuuluvas korteris aadressil Xxxxxxxx xx-xx, xxxxxxxx. Tütar

elab koos isaga eraldi, isale kuulub ka tütre ainuhooldusõigus. Tütar kohtub emaga aeg-ajalt

sõltuvalt ema tervislikust seisundist. Puudutatud isiku I vanemad on surnud.

Puudutatud isikul I puudub haiguskriitika ning tema käitumine ei ole adekvaatne, mistõttu ei

ole tema toimetulek väljaspool kontrollitud keskkonda praegusel ajal võimalik. Puudutatud

isiku I tervis sõltub ravi järjepidevusest ning puuduvad muud variandid selle tagamiseks,

mistõttu vajab puudutatud isik I paigutamist kinnisesse asutusse. Kuigi pikemalt haiglas olles

tema käitumine rahuneb ravi mõjul, ei taandu luululised elamused ega kujune välja

haiguskriitikat, mistõttu katkestab puudutatud isik I haiglast vabanedes kohe või üsna pea

toetusravi. Haiguse ägenedes ei tule puudutatud isik I oma emotsioonidega toime, võimendub

luul, ta muutub agressiivseks, ähvardavaks ega suuda võtta haiguse kontrolli all hoidmiseks

ettenähtud ravimeid, seades ohtu nii iseenda kui ka ümbritsevad inimesed. Lähtudes asjaolust,

et puudutatud isik I hospitaliseerimise ja tahtest olenematu ravi vajadus on vaid kasvanud, võib

väita, et senised pingutused puudutatud isiku I toimetuleku tagamiseks vabaduses ei ole olnud

edukad. Stabiilse ja turvalise elukeskkonna tagamiseks ning katkematu ravi saamiseks on

vajalik paigutada puudutatud isik I kinnisesse asutusse.

2. Maakohus korraldas puudutatud isiku I suhtes ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi

läbiviimise. Psühhiaater MM leidis ekspertiisiaktis, et puudutatud isikul I on raske

psüühikahäire. Ta põeb stabiilse defektiga paranoidset skisofreeniat F20.02, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Uuritav vajab pidevat psühhiaatrilist ravi,

ravivajadusest ta aru ei saa ja ravita jäämisel tervislik seisund halveneb. Ta võib olla

ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega hooldusele suunamata jätmise korral ohtlik iseendale

ja teistele, sest esineb oht käituda ettearvamatult. Tõenäoliselt ei ole uuritava suhtes võimalik

muude abinõude kasutamine peale ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamise. Uuritav ei

ole võimeline oma tahet avaldama.

Vastuvõtul oli puudutatud isik I rahutu ja ebaadekvaatne, segase mõttekäiguga. Ekspertiisi ajal

oli ta pisut veiderdav ja ülemeelik, kriitikalangusega. Psüühiliselt oli ta teadvusel, sõnalaialdav,

kiirenenud

mõttekäiguga,

haigustajuta.

Kogu

mõttekäik

oli

mõjustatud

erinevast

luulusüsteemist. Käitumine võib olla ettearvamatu, sest arusaamist oma psüühilisest seisundist

ei ole.

3. Puudutatud isikule I määratud esindaja ei vaielnud avaldusele vastu. Puudutatud isikul I oli

raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Samuti

oli ta ohtlik endale ja teistele. Puudutatud isikul I puudus haiguskriitika. Muud abinõud ei ole

osutunud küllaldaseks puudutatud isiku I ravi ja turvalise kaskkonna raviks ning igapäevaseks

toimetulekuks. Vajalik oli ööpäevaringse järelevalvega hoolekandeteenuse osutamine kinnises

asutuses. Esindaja avaldas, et kohtumisel puudutatud isikuga I oli viimase jutt luululine ja

laialivalguv. Haigla töötajate sõnul oli puudutatud isik I luululine, ravimeid manustas vaid

kontrollitult.

4. Sotsiaalkindlustusamet (puudutatud isik II, SKA) oli seisukohal, et avaldus tuli jätta

rahuldamata. Puudutatud isikul I oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, kuid ta oli SKA-le teadaolevalt ohtlik olnud ühel korral

ja seda mitte määral, et paigutada ta kohtumääruse alusel erihoolekandeteenusele. SKA

hinnangul ei olnud puudutatud isiku I puhul proovitud piisavalt abimeetmeid, et teda toetada

haiguskriitika tekkimisel ja igapäevaeluga toimetulekul.

5. Kohus kuulas puudutatud isiku I ära 04.09.2019 psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isik I

selgitas, et intsident laulupeol juhtus seetõttu, et ta võttis kõrvaltoimete tõttu viimasel ajal

vähem ravimeid, s.o viimati 28. juunil. Ta otsis laulupeolt oma tütart. Soovis selleks kasutada

raadiomehe vahendust. Laps palus, ei ta ei tuleks mais lõpupeole ja nii ei olnud ta oma last juba

kaua näinud. Tema enda sünnipäev on juuli alguses, mistõttu oli laulupidu talle erilise

tähendusega. Ta sai aru, et tema seisund oli halvenenud ning ta käis psühhiaatriahaiglas otsimas

kas dr E või dr M. Kumbki temaga tegeleda ei saanud. Kinnisesse asutusse ta minna ei tahtnud.

Teda oli PERH-i juba nii palju viidud ja tema kehaga seal halba tehtud. Hooldekodusse ei

tahtnud ta kindlasti minna. Pidas vajalikuks tugiisiku määramist. Tal oli vaja raha teenida;

viimati töötas jaanuaris. Ta ei olnud kellelegi ohtlik. Ta ei löönud kedagi telefoniga. Samuti ei

käitunud ta agressiivselt, vaid palus turvatöötajatel olla temast kahe meetri kaugusel.

6. Vastuseks kohtu küsimusele, missugused olid võimalikud ja veel proovimata abimeetmed,

toetamaks puudutatud isikut I haiguskriitika tekkimisel ning igapäevaeluga toimetulekul,

avaldas Tallinna linn järgmist. Puuduliku haiguskriitika tõttu oli puudutatud isik I seni kõik

avaldaja katsed temaga mingit koostööd algatada tagasi tõrjunud. Sotsiaaltöötajad olid ainult

ühel korral saanud heita pilgu üle tema koduukse, kuid vestlused neil kordadel, mil ta üldse

nõustus vestlema, toimusid kas trepikojas või tänaval. Kõige lähemale koostöö tekkele jõuti

14.11.2017 toimunud kodukülastusel, kus puudutatud isik I alguses süüdistas oma halvas

enesetundes tööl toimunut ning korraga teatas, et tahaks oma lapsega rohkem koos olla, kuid ei

saa, sest kohtumäärus olevat kummaliselt kirjutatud. Kohtumistel oli ta pahas tujus, tõrjuv ja

ebaadekvaatne, kuid mitte määral, mis vajas tema hospitaliseerimist. Talle soovitati Tallinna

Vaimse Tervise Keskuse tugiisikuteenust, kuid ta leidis, et kui ta saab tööd, siis ei ole tal aega

kellegagi kohtumiseks. Samuti pakuti talle võimalust oma teenuste vajaduse täpsemaks

väljaselgitamiseks läbida rehabilitatsiooniplaani koostamine, pakuti abi asjaajamisel, kuid

puudutatud isik I ei näinud selle jaoks vajadust. Teenuseid ja abi saab osutada isikule, kes on

nõus neid vastu võtma. Puudutatud isik I ei ole nõus. Võimalik, et pärast mõnda aega kinnises

asutuses kontrollitud keskkonnas saadud ravi on ta koostööaltim ning tekib võimalus hinnata

tema edasise hoolekande ja teenuste vajadust.

Kohus palus ka välja tuua, milles seisneb puudutatud isiku I oht enesele või teistele, kui ta

jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Tallinna linn

vastas, et kui puudutatud isik I jäetakse paigutamata, siis jätab ta ravimid võtmata, ei kontrolli

enam oma väljaütlemisi, tegusid ja hakkab taas nägema meelepetteid, mille tõttu hakkab

helistama hädaabinumbrile 112 ja tegema alusetuid väljakutseid, mille tagajärjel võib kaotada

elu keegi, kelle juurde kiirabi asjatult tehtud hädaabikõne tõttu ei jõua. Puudutatud isik I on

kord-korralt teinud järjest suurema raskusastmega rünnakuid: varem piirdus sõnaliste

rünnakute, ropendamise, märatsemisega, kuid aja möödudes on lisandunud füüsiline vägivald

(nt teda korrale kutsuma tulnud ametnike löömine käe ja jalaga, täiskasvanute löömine Kadrioru

lossis, kes olid tema tütre sõbranna sünnipäeval, õe ründamine). Kui avaldust ei rahuldata, siis

rünnakud suure tõenäosusega korduvad ja raskemal kujul kui varem.

Maakohtu määrus

7. Maakohus rahuldas avalduse ja paigutas puudutatud isiku I tema nõusolekuta

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta, s.o kuni

25.09.2020. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja

riigi õigusabi kulud ning tasu kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostamise eest, mis jättis Eesti

Vabariigi kanda. Maakohus korraldas ka määruse kättetoimetamise.

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg 1 kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse

ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta kolme tingimuse üheaegsel

esinemisel: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida; 2) hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata

jätmise korral on isik endale või teistele ohtlik ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole

osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.

Maakohus veendus nii ärakuulamisel saadud mulje põhjal kui ka puudutatud isiku I tervislikku

seisundit iseloomustavate tõendite alusel, et puudutatud isikul I esineb käesoleval ajal raske

psüühikahäire. Seda tõendas ka käesoleva asja raames läbiviidud kohtupsühhiaatriline

ekspertiis. Eksperdiarvamusega tuvastati, et puudutatud isikul I esineb stabiilse defektiga

paranoidne skisofreenia, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.

Tõendatud oli, et puudutatud isiku I ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel. Puudutatud isik I

on viibinud varasemalt korduvalt psühhiaatriahaiglas ja väljaspool haiglat ei ole ta raviskeemi

järginud. Puudutatud isik I on paigutatud agressiivsushoogude ägenemisel 16 korral

psühhiaatriahaiglasse. Puudutatud isik I paigutati viimati psühhiaatriahaiglasse 13.08.2019

määruse alusel kuni 15.11.2019, kusjuures enne seda oli ta paigutatud esialgse õiguskaitse

korras ravi saama 08.07.2019 ja tahtest olenematut ravi pikendati esialgu kuni 15.08.2019, sest

puudutatud isikul I esines raske psüühikahäire, millest tulenes nii teda ennast kui ka teisi

ohustav käitumine. Käesoleva avalduse esitamise hetkeks (07.08.2019) ei olnud puudutatud

isiku I seisund oluliselt paranenud. Enda varasema käitumise ja haiguse suhtes oli patsient

jätkuvalt adekvaatse kriitikata. Põhjendatud ei olnud eeldada, et lühiajalise ravi (määratud kuni

15.09.2019) järgselt puudutatud isiku I seisund oluliselt paraneb ning tema ohtlikkus kaob.

Puudutatud isiku I käitumine 06.07.2019 lauluväljakul toimunud intsidendi vältel oli selgelt

agressiivne. Ta ründas põhjuseta turvatöötajat ning tekitas talle kehavigastusi. Selle intsidendi

tunnistajaks oli ka asja läbivaatav kohtunik. Ohtlikuks ei saanud lugeda seda, et puudutatud

isik I viibis alas, kuhu kõrvalised isikud ei olnud kontserdi ajal oodatud või tema bravuurset

käitumist, mis ilmnes kehahoiakus ja häälekas soovimatuses lavalt lahkuda. Ka seda, et

puudutatud isik I vaidles kõva häälega teda lahkuma veenvate turvameestega ja tema hääl

kostus esinemist segades ka üle suure koori ei saanud pidada kellegi elule ja tervisele ohtlikuks.

Küll aga oli reaalselt ohtlik puudutatud isiku I reaktsioon sellele, kui turvamees pärast

pikaleveninud ja tulemusetut veenmist püüdis teda viisakalt lavalt ära juhtida. Selle peale

ründas puudutatud isik I füüsiliselt äkiliselt turvatöötajat mitme sekundi vältel, kuni ta lõpuks

mitme turvamehe abil füüsiliselt ohjeldati ja lavalt ära viidi. Kohtu hinnangul viitas puudutatud

isiku I reaalsele ohtlikkusele ka see, et asjatute häirekeskuse kõnede tegemisel võib sattud ohtu

teine isik, kelle põhjendatud abikutsele ei jõuta õigeaegselt reageerida.

Puudus alus eeldada, et lühiajalise ravi tagajärjel tekib puudutatud isikul I haiguskriitika ja ta

on suuteline oma ravi tagama ega ole enam reaalselt füüsiliselt ja ka vaimselt ohtlik teistele

isikutele. Vaimse ohtlikkuse all pidas kohus silmas seda, et puudutatud isiku I käitumine oli

tekitanud hirmu tema lapsele, õele ja õelapsele. Samuti on puudutatud isik I tekitanud oma

haigusest tingituna ka varalist kahju.

Varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks ja puudutatud isik I ei ole ise

valmis tegema koostööd, et rakendada saaks tema ja teiste isikute kaitseks muid abinõusid, mis

riivaksid puudutatud isiku I õigusi vähem. Puudutatud isiku I tervislik olukord ei võimaldanud

tal enda eest hoolitseda ja teistel tema eest hoolitseda väljaspool kontrollitud keskkonda.

Kontrollitud keskkonnas viibimist vajas ta eelkõige seetõttu, et kohase ravi tagamata jätmise

korral ei suutnud ta oma käitumist kontrollida ning oli muutunud ohtlikuks endale ja teistele.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei olnud muude abinõude kasutamine tema suhtes tulemusi

andnud. Seega tuli puudutatud isik I paigutada üheks aastaks kinnisesse asutusse.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada.

Määruskaebuse esitamise ajaks oli puudutatud isik I viibinud psühhiaatriakliinikus tahtest

olenevatul ravil alates 06.07.2019. Tal oli nüüdseks välja kujunenud piisav haiguskriitika. Talle

olid määratud ravimid, mis talle sobisid. Varasemad ravimid tekitasid puudutatud isikule I

allergilise kõrvalmõju. Puudutatud isik I möönis, et varem on tekkinud olukordi, kus ravimite

mittevõtmise tõttu on ta tervislik seisund halvenenud, kuid seda enam ei juhtu. Kolm kuud on

olnud piisav raviperiood, ta ei ole ohtlik endale ja teistele.

Puudutatud isik I saab tütart aidata koolitöödes, esmajoones rootsi keeles; tal on lubatud tütart

nädalavahetustel külastada. Ta soovis leida uuesti töö. Töötades on ta alati hea töötaja olnud.

Tal on elukaaslane, kes saab teda toetada. Pikaajaline isoleerimine ei soodusta tema vaimset

paranemist ega stabiilsust.

Täidetud ei olnud SHS § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused.

Vastused määruskaebusele

9. Avaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata.

Määruskaebuses anti ebaõigeid selgitusi ja lubadusi. Avaldaja varasem kokkupuude puudutatud

isikuga I on näidanud, et puudutatud isiku I seisund püsib stabiilsena üksnes kontrollitud

keskkonnas ja ta on korduvat katkestanud toetusravi. Puudutatud isik I ei ole kunagi ise

ambulatoorselt haiglasse pöördunud. Puudutatud isiku I tütar elas isaga ja määruskaebuses

kirjeldatud kokkulepet ei olnud. Tütar võis ise ema külastada, kuid ta ei ole seda võimalust eriti

kasutanud ema ebaadekvaatse käitumise tõttu. Viimati külastas tütar puudutatud isikut I 2019.

aasta kevadel. Oma koolitöödega on tütar ise hakkama saanud. Puudutatud isik I hindab oma

võimeid üle ja puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole ta suuteline töökohta püsivalt hoidma.

Puudutatud isikul I elukaaslase olemasolust ei olnud avaldaja teadlik. Samuti ei teadnud

elukaaslasest tütre isa.

Edasine menetluse käik

10. Maakohus

võttis

määruskaebuse

menetlusse,

jättis

rahuldamata

ja

saatis

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik

ja põhjendatud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega ja tuginedes TsMS § 654

lg-le 6 koosmõjus §-ga 659 ei korda neid.

Maakohus määratles õigesti tingimused, mille esinemisel paigutatakse täisealine isik

kohtumääruse alusel hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema

nõusolekuta, n.o: 1) täisealisel isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) täisealine isik on endale või teistele ohtlik, kui ta

jäetakse

paigutamata

hoolekandeasutusse

ööpäevaringset

erihooldusteenust

saama;

3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete

kasutamine ei ole võimalik.

Maakohus tuvastas õigesti, et praegusel juhul esinesid kõik SHS § 105 lg-s 1 sätestatud

tingimused isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama

tema nõusolekuta.

1) Puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada või seda juhtida. Nimelt esineb puudutatud isikul I stabiilse defektiga paranoidne

skisofreenia F20.02.

2) Samuti on puudutatud isik I endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata

hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama. Aja jooksul on

puudutatud isiku I haigusest tingitud käitumisaktid muutunud raskemaks. Kui varem ei

kontrollinud puudutatud isik I ravimite võtmata jätmise korral oma väljaütlemisi,

tegusid ja nägi meelepetteid, mille tõttu helistas hädaabinumbrile 112 ja tegi alusetuid

väljakutseid, siis aja möödudes on lisandunud füüsiline vägivald ümbritsevate isikute

suhtes (turvatöötajate, ühisel üritusel viibivate täiskasvanute, õe suhtes). Lisaks ilmneb

toimikumaterjalidest, et puudutatud isik I on avaldanud mõtteid enesetapu sooritamise

kohta.

Määruskaebuses esitatud väide, et puudutatud isik I on nüüdseks mõistnud ravivajadust

ja hakkab väljaspool haiglat korrektselt ravimeid tarvitama, mistõttu ei ole enam teistele

isikutele ohtlik, ei ole veenev olukorras, kus isik on viibinud haiguse tõttu haiglaravil

psühhiaatriakliinikus rohkem kui 15-l korral ja pärast vabanemist alati jätnud ravimite

tarvitamise unarusse, mis on viinud psühhoosi ägenemiseni, haiguse süvenemiseni.

3) Puudutatud isiku I suhtes on püütud rakendada muid puudutatud isiku I vabadust vähem

riivavaid meetmeid, kuid ebaõnnestunult, sest puudutatud isik I ei ole soostunud abi

vastu võtma. Abistavate meetmete rakendamine on võimalik vaid koostöö foonil

isikule, kes on valmis abi vastu võtma. Näiteks soovitati talle Tallinna Vaimse Tervise

Keskuse tugiisikuteenust, kuid ta leidis, et kui ta saab tööd, siis ei ole tal aega kellegagi

kohtumiseks. Samuti pakuti talle võimalust oma teenuste vajaduse täpsemaks

väljaselgitamiseks läbida rehabilitatsiooniplaani koostamine, pakuti abi asjaajamisel,

kuid puudutatud isik I ei näinud selle jaoks vajadust. Sotsiaaltöötajate kodukülastusi

puudutatud isik I ei võimalda.

Puudutatud isiku I välja toodud asjaolud (tütre rootsi keele õpingutes abistamine ja tööle

mineku soov) ei lükka ümber maakohtu tuvastatud asjaolusid, et praegusel juhul esinevad

SHS § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihooldusteenust saama tema nõusolekuta. Isiku kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb lähtuda

esmajoones eesmärgist tagada puudutatud isiku I ja teiste isikute ohutus ning puudutatud isiku I

enda soovidega arvestamine jääb sellises olukorras tagaplaanile.

Praegusel juhul on mõistlik paigutada puudutatud isik I hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihooldusteenust saama tema nõusolekuta üheks aastaks. Puudutatud isik I on varem

sundkorras psühhiaatriakliinikus haiglaravi vajanud rohkem kui kümnel korral ja ravi on olnud

erineva pikkusega. Parimaid tulemusi näitas tsiviilasja nr x-xx-xxxxx raames puudutatud isiku I

paigutamine ööpäevaringset erihooldusteenust pakkuvasse hooldekodusse üheks aastaks. Selle

tulemusena sai puudutatud isik I pärast paigutamise lõpetamisest kolme ja veidi enama aasta

jooksul oma elu korraldamisega rahuldavalt hakkama. Lühem kontrollitud keskkonnas

viibimine ei ole pikemaid positiivseid tagajärgi puudutatud isiku I ravisoostumuses tekitanud,

mistõttu on puudutatud isik I õige pea pärast statsionaarse ravi lõppemist toime pannud ennast

või teisi isikuid ohustavaid käitumisakte.

Kui enne ühe aasta möödumist on puudutatud isiku I suhtes kinnisesse asutusse paigutamise

eeldused ära langenud, võib kohus TsMS § 539 lg 1 alusel kinnisesse asutusse paigutamise

lõpetada isiku enda või tema eestkostja või isiku elukoha järgse valla- või linnavalitsuse

taotlusel või omal algatusel. Seega sõltuvalt puudutatud isiku I tervislikust seisundist on

võimalik tema kinnisesse asutusse paigutamise varasem lõpetamine kui 25.09.2020.

Eespool toodud põhjustel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

Vastavalt TsMS § 172 lg-le 3 kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud

menetluse kulud riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja

kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing