2-19-16424/16 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 9. märts 2020

Tsiviilasja number

2-19-16424

Tsiviilasi

NordHaven

OÜ

hagi

L.K.

vastu

hüpoteegikande

kustutamiseks nõusoleku saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. jaanuari 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

NordHaven OÜ määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja: NordHaven OÜ (registrikood

12045152), esindaja Artur Pärnoja

Vastustaja: L.K. (sünniaeg XXXXXXXXXXXXX), esindaja

Vassili Kosteitšuk

RESOLUTSIOON

1. Jätta NordHaven OÜ määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 9. jaanuari 2020 määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud

NordHaven OÜ kanda.

Rahuldada L.K. menetluskulude kindlaksmääramise taotlus

ja mõista NordHaven OÜ-lt L.K. kasuks välja menetluskulu

240 eurot.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva

jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. NordHaven OÜ (hageja) esitas 22. oktoobril 2019 Viru Maakohtule hagi L.K. (kostja) vastu.

Hageja palus tuvastada kostja kohustus anda nõusolek hagejale kuuluva kinnisasja

XXXXXXXXXXXXX linn, XX maakond kinnistusregistri kande muutmiseks, asendada kostja

tahteavaldus kohtuotsusega ning muuta kinnistusregistri registriosa IV jao kannet nr 1 nii, et

kustutada kostja kasuks seatud 240 000 euro suurune hüpoteek. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid R.S. ja kostja 6. novembril 2011 laenulepingu nr

XXXXXXXX, mille kohaselt andis kostja R.S. laenu 322 500 USD. Laenulepingu tagamiseks

sõlmisid kostja ja kostja abikaasa N.T. hüpoteegi seadmise lepingu, mille kohaselt seati

kinnisasjale asukohaga XXXXXXXXXXXXX hüpoteek 240 000 eurot. Laenulepingust nr

XXXXXXXX tulenev kohustus täideti 2012 aastal.

Kostja esitas 2. novembril 2016 Narva kohtutäitur Tatjana Afanasjevale avalduse

täitemenetluse alustamiseks R.S. vastu 6. novembril 2011 sõlmitud laenulepingu tagamiseks

seatud hüpoteegi realiseerimiseks. R.S. esitas Viru Maakohtusse hagiavalduse sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks, kuna laenulepingust nr XXXXXXXX tulenevad nõuded olid

rahuldatud, tsiviilasi nr 2-16-19324. Viru Maakohus rahuldas 18. oktoobri 2018 otsusega hagi.

Kohtuotsus jõustus 4. septembril 2019. Täitemenetlus lõpetati 6. septembril 2019. R.S. tegi 19.

septembril 2019 kostjale ettepaneku anda nõusolek hüpoteegikande kustutamiseks. Kostja

keeldus sellest lepingulise esindaja kaudu.

Hageja ostis kinnisaja 19. septembril 2019.

Kostja viibib Venemaal, kuid kinnisasi asub Eestis. Hageja palub vaadata hagi läbi kinnisasja

asukoha järgi Eestis.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Viru Maakohus jättis 9. jaanuari 2020 määrusega hagi menetlusse võtmata ja menetluskulud

hageja kanda. Kohus märkis, et hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

Maakohus leidis, et kuna kostja elab Venemaal ega oma Eesti kodakondsust, tuleb kohaldada

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingut õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-,

perekonna-

ja

kriminaalasjades

(edaspidi

Eesti-Vene

õigusabileping).

Eesti-Vene

õigusabilepingu artikli 21 p 1 alusel on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil-

ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Eesti Vene õigusabilepingu artikli

21 p 1 kohaselt arutavad lepingupoolte kohtud asju ka muudel juhtudel, kui selleks on poole

kirjalik nõusolek.

Omandiõiguse või varale muu asjaõiguse tekkimine ja lõppemine määratakse Eesti-Vene

õigusabilepingu art 38 lg 3 kohaselt selle lepingupoole seadusandluse alusel, kelle

territooriumil vara oli sel hetkel, kui leidis aset toiming või muu asjaolu, mis oli sellise õiguse

tekkimise või lõppemise aluseks. Omandiõiguse või muu asjaõiguse tekkimine või lõppemine

vara suhtes, mis on tehingu objekt, määratakse tehingu teostamise koha seadusandluse alusel,

kui poolte kokkulepe ei näe ette teisiti. Eesti-Vene õigusabilepingu art 38 lg 3 reguleerib aga

ainult kohaldatava õiguse, mitte kohtualluvuse küsimust. Kohtualluvuse määramisel tuleb

seega lähtuda üldisest kohtualluvusest ehk Eesti-Vene õigusabilepingu artiklist 21.

Hagiavalduse kohaselt on kostja elukoht Venemaal. Kostjal ei ole Eestis elamisluba ning

tuvastatud andmete põhjal ei saa eeldada, et kostja elukoht võiks olla Eestis. Hageja ei esitanud

kostja kirjalikku nõusolekut, millest nähtuvalt oleks kostja asja Eestis menetlemisega nõus.

Maakohus leidis sellest tulenevalt, et asi allub Venemaa kohtule ja jättis sellest tulenevalt hagi

menetlusse võtmata.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Hageja esitas määruskaebuse. Hageja palub tühistada Viru Maakohtu 9. jaanuari 2020

määruse osas, milles kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest ning saata asi menetlusse

võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

Maakohus leidis valesti, et asi ei allu Eesti kohtule. Kostja elab alaliselt Venemaal. Kinnisasi,

millele seatud hüpoteegikande kustutamiseks kostja nõusolekut soovitakse, asub Eestis. Asja

rahvusvaheline kohtualluvus tuleb seega teha kindlaks Eesti-Vene õigusabilepingu põhjal.

Hageja ei nõustu maakohtuga, et Eesti-Vene õigusabilepingu art 38 reguleerib üksnes

kohaldatava õiguse küsimust ega anna seetõttu alust asja Eesti kohtus läbi vaatamiseks.

Rahvusvaheline kohtualluvus ei ole TsMS § 70 lõikest 3 tulenevalt erandlik, kui seaduses või

välislepingus ei ole ette nähtud teisiti. Õigusabilepingu artiklis 21 sätestatu määrab kindlaks

üksnes üldise kohtualluvuse. Hagi, mille esemeks on kinnisasjale omandi, piiratud asjaõiguse

või muu asjaõigusliku koormatise või selle puudumise tunnustamine või muu

kinnisasjaõigusega seotud nõue, esitatakse TsMS § 99 lg 1 p 1 järgi kinnisasja asukoha järgi.

Tegemist on erandlikku kohtualluvusega. Eesti kohus ei saa seega asja lahendada juhul, kui

kinnisasja asukoht oleks Venemaal.

Vene Föderatsiooni tsiviilmenetluse koodeks eristab analoogselt TsMS-le üldist, valikulist ja

erandlikku kohtualluvust. Erandlikku kohtualluvust reguleerib koodeksi artikkel 30. Artikkel

30 lõige 1 sätestab, et hagi, mis on seotud maatükki, hoone, elu- ja mitteeluruumi, ehitise,

rajatise või maatükiga püsivalt ühendatud muu objektiga, esitatakse loetletud objektide asukoha

järgi. Koodeks ei võimalda asja arutamist Vene Föderatsiooni kohtus juhul, kui kinnisasja

asukoht on Eestis.

Hageja leiab seega, et Eesti-Vene õigusabilepingu artikli 38 lõikes 3 sätestatut tuleb tõlgendada

selliselt, et lisaks kohaldatavale õigusele määrab see kindlaks ka kohtualluvuse. Asja, kus kostja

elukoht on Venemaal, kuid kinnistu asukoht on Eestis, peaks arutama Eesti kohus.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Kostja palub jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, elab pidevalt Venemaal ja soovib asja arutamist

oma elukohajärgses Venemaa kohtus. Kuna Eesti ja Venemaa vahel on Eesti-Vene

õigusabileping, tuleb asja rahvusvaheline kohtualluvus kindlaks teha selle sätete põhjal. Asi

tuleb lahendada õigusabilepingu art 21 lg 1 kohaselt kostja elukoha järgi, so Venemaa kohtus.

Kui kohus mingil põhjusel leiab, et asi allub Eesti kohtule, tuleb asi TsMS § 72 alusel lahendada

Harju, mitte Viru Maakohtus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu määruse

põhjendusi.

Eesti-Vene õigusabilepingu art 1 lg 1 järgi on ühe lepingupoole kodanikel teise lepingupoole

territooriumil oma isiklike ja varaliste õiguste suhtes samasugune õiguskaitse nagu selle

lepingupoole kodanikelgi. Eesti-Vene õigusabilepingu kohaldamiseks ei piisa seega üksnes

selle tuvastamisest, et kostja ei ole Eesti Vabariigi kodanik ja elab Venemaal. Eesti-Vene

õigusabilepingu kohaldamiseks tuleb välja selgitada, kas kostja on Venemaa Föderatsiooni

kodanik (vt Riigikohtu 21. märtsi 2018. a lahend tsiviilasjas nr 2-16-19080, p 8). Kostja on

kinnitanud, et ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Hageja ei ole sellele vastuväiteid esitanud.

Kohtualluvuse määramisel tuleb seega kohaldada Eesti-Vene õigusabilepingut.

Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg 1 näeb ette, et kui õigusabileping ei näe ette teisiti, on

kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema

territooriumil elukoht. Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lõikest 1 tulenevalt saab

art 21 lõikes 1 sätestatud kohtualluvusest kõrvale kalduda juhul, kui õigusabilepingu normid

seda võimaldavad. Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg 1 sätestatust kõrvale kaldumine ei ole

Eesti ega Venemaa tsiviilkohtumenetlust reguleerivate sätete alusel seega võimalik.

Kuna Eesti-Vene õigusabileping on kahepoolne rahvusvaheline leping, tuleb seda tõlgendada

autonoomselt, mitte vastavalt Eesti või Vene tsiviilkohtumenetlust reguleerivatele sätetele.

Eesti-Vene õigusabilepingu art 38 lg 3 sõnastuse kohaselt määrab säte seaduse, mille alusel

määratakse omandiõiguse või varale muu asjaõiguse tekkimine ja lõppemine. Eesti-Vene

õigusabilepingu art 38 lg 3 reguleerib seega kohalduva õiguse määramist. Eesti-Vene

õigusabilepingu artiklist 38 ega muudest sätetest ei tulene, et Eesti-Vene õigusabilepingu art 38

lg 3 järgi määratud kohalduv õigus tooks kaasa selle, et asi alluks samale kohtule, mille õigus

kohaldub. Eesti-Vene õigusabilepingu art 38 lg 3 ei võimalda seega Eesti-Vene õigusabilepingu

art 21 lõikest 1 kõrvale kalduda.

Pooled ei vaidle, et kostja elukoht on Venemaal. Asi allub Eesti-Vene õigusabilepingu

art 21 lg 1 järgi seega Venemaa kohtule. Maakohus jättis hagi TsMS § 75 lg 2 ja § 371 lg 1 p 2

järgi seega põhjendatult menetlusse võtmata.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu esindajakulu 240 eurot.

Arvestades tsiviilasja keerukust ning mahtu, on kostja esindaja ajakulu kaks tundi põhjendatud.

Kostja esindaja tunnitasu 120 eurot ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu. Kostja esindaja tunnitasu on seega samuti põhjendatud. Kostja esindajakulu on

seega põhjendatud summas 240 eurot (120*2).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke