2-19-742/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(14)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-742

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. märts 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Heldur Otsa hagi AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali

vastu 3987 euro 3 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. septembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus ja

Heldur Otsa vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

797 eurot 41 senti

Vastuapellatsioonkaebuse hind

3189 eurot 62 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

11. veebruar 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Heldur Otsa (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Tambet Laasik

Kostja: AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood

12831829), esindaja vandeadvokaat Alar Urm

2(14)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. septembri 2019 otsus osas, milles kohus hagi

rahuldas, ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

2. AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Heldur Otsa vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud (sh apellatsioonimenetluse kulud) täies ulatuses hageja

Heldur Otsa kanda.

5. Määrata kostja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali menetluskuludena

kindlaks ning mõista hageja Heldur Otsalt kostja AB „Lietuvos draudimas“

Eesti filiaali kasuks välja kokku 2920 eurot, sh esindaja kulu maakohtu

menetluses 1275 eurot, esindaja kulu apellatsioonimenetluses 1320 eurot ning

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 325 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Heldur Otsa (hageja) esitas 16. jaanuaril 2019 Tartu Maakohtule hagi AB „Lietuvos

draudimas“ Eesti filiaali (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 3987

eurot 3 senti.

Hagiavalduse

põhjenduste

kohaselt

toimus

15. oktoobril

2018

Tartus

Põllu-

KruusamäeKummeli-Välja tänavate ristmikul liiklusõnnetus, milles Mercedes-Benz

GLS350 (registreerimismärgiga XXXXXX; edaspidi: MB) juht ei andnud teed temast

paremal asunud vasakpööret sooritvale hageja juhitud Škoda Octaviale (registreerimismärk

XXXXXX; Škoda) ning sõitis viimasele otsa. Kostja tegi 2. novembril 2018 kahjuotsuse

(kahjujuhtumis nr XXXXXXXXX), millega keeldus hagejale tema poolt kantud kahju

hüvitamisest. Kindlustusotsuse kohaselt sõitis hoopis hageja vastassuunavööndisse ning

rikkus sellega liiklusseaduse (LS) § 33 lg 2 p-s 8 ja § 48 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Hageja

on seisukohal, et kuna liiklusõnnetuse põhjustas MB juht, on kostja alusetult keeldunud talle

hüvitise väljamaksmisest.

3(14)

Hageja leiab, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg-s 1 sätestatust tulenevalt ei ole suurema

ohu allika valitseja vastutusest täielikult vabanemine võimalik, vaid vastutuse jagamisel

tuleb arvestada ka teise suurema ohu allika valitseja poolt kantavat vastutust. VÕS

§ 139 lg 1 ei võimalda vähendada MB juhi vastutust nullini. Isegi kui liiklusõnnetuse

põhjustas ainuüksi hageja, rikkudes liiklusnõudeid, ning MB juhti ei rikkunud mistahes

kohustusi, siis ka sellisel juhul ei võimalda VÕS § 139 jätta kogu vastutust ainuüksi hageja

kanda, vaid osaliselt kannab seda VÕS § 1057 alusel (sõltumata võimalikust liiklusseaduse

nõuete rikkumisest) ikkagi ka MB juht.

Hageja on siiski seisukohal, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse põhjustas ainuüksi MB juht ning

seetõttu oleks liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 23 lg 1 p-st 1 lähtuvalt pidanud

kostja hüvitama hagejale kogu viimase poolt kannatatud kahju, mis seisneb VÕS

§ 132 lg 3 ja LKindlS § 26 lg 2 kohaselt talle kuuluva sõiduki Škoda taastusremondi

maksumuses.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et

arvestades liiklusõnnetuse asjaolusid ja osalenud juhtide käitumist, tekkis hagejal kahju ohu

tagajärjel, mille tekitamise eest ta ise vastutab. Rakendades VÕS § 139 lg-t 1 tuleb hagejale

makstavat hüvitist vähendada 100%. Liiklusõnnetus on põhjuslikus seoses ainult hageja

poolt loodud ohuga ja hageja tähelepanematusega. Hageja tegi ristmikul vasakpöörde Põllu

tänavale, kuid sõitis juba enne Põllu tänavat vastassuunavööndisse ja põrkas seal kokku teise

autoga. Parema käe reegel määrab sõidujärjekorra, kui see ei ole mujal määratud. Parema

käe reegel ei muuda sätteid, mis keelavad sõita vastassuuna vööndis ega seda kuidas tuleb

ristmikul liikuda. Liiklusõnnetus ei juhtunud sellepärast, et MB juht ei andnud hagejale teed.

Hageja käitus viisil, mis välistas võimaluse talle teed anda. MB ei olnud sõiduteede

ristumiskohani jõudnud. Õnnetus toimus, kui hageja sõitis ristmikul vastassuunavööndisse.

MB ei asunud hageja sõidurajal ja ei põhjustanud Škodale liikumistakistusi. Sõidukite

liikumisteed ei oleks liiklusõnnetuse kohas lõikuda tohtinud.

Hagi on esitatud lepingu alusel, mis on sõlmitud hageja ja kostja vahel, seega nõuab hageja

kostjalt hüvitamist iseenda vastutuskindlustuse lepingu alusel. Hageja ei saa kostja vastu

nõuet esitada liikluskindlustuse seaduse alusel, tegemist ei ole kindlustuseta sõidukiga

tekitatud kahjuga. Hageja oleks saanud esitada nõude kostja vastu MB juhi liikluskindlustuse

lepingu alusel, mitte enda ja kostja vahel sõlmitud vastutuskindlustuslepingu alusel.

Eelmärgitut arvestades on kohtul alus jätta hagi läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p-st 1 lähtuvalt, kuna hageja õiguste rikkumine ei ole hagi

alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud

faktiliste väidete õigsust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 10. septembri 2019 otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 797 eurot 41 senti ning jättis menetluskulud 20% ulatuses kostja

kanda ja 80% ulatuses hageja kanda. Kohus määras hageja menetluskulude rahaliseks

suuruseks 1585 eurot ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 317 eurot koos

viivisega tasumata menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates maakohtu

otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kostja menetluskulude

rahaliseks suuruseks määras kohus 900 eurot ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulu 720 eurot.

4(14)

Maakohus leidis, et hageja saab esitada kostja kui teise kindlustusjuhtumis osalenud

kindlustatud isiku kindlustusandja vastu riskivastutusest tuleneva kahju hüvitamise nõude

ning selles osas ei ole kostja vastuväited nõudele põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole

alust hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel.

Kahju põhjustamisel mootorsõiduki valdaja poolt on võimalik nõue esitada nii kahju

põhjustaja süülisele vastutusele tuginedes VÕS § 1043 järgi kui ka autovaldaja

riskivastutusele tuginedes VÕS § 1057 alusel. Riskivastutuse puhul ei ole

VÕS § 1056 lg-st 1 ja §-st 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel üldiselt tähendust ei kahju

tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül ei objektiivses ega subjektiivses

tähenduses. Oluline on ainult riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine.

Käesoleval juhul vaidlevad pooled, kes vastutab liiklusõnnetuse toimumise eest. Sõidukite

kokkupõrkamisel saab hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Kannatanu osa

üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvestada, kumb juhtides jättis suuremal määral jälgimata

liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude

arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohi siiski

moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Selliselt

muutuks riskivastutus sisutühjaks. Kahju hüvitamise otsustamist ei saa taandada üksnes

liiklusnõuete rikkumise eest avalik-õigusliku vastutamise küsimusele. Hüvitise alandamine

miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui

on tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei

olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt

rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli

kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud.

Tulenevalt LS § 56 lg-st 1 peab juht ristmikule lähenedes olema eriti tähelepanelik ristmiku

liiklusolude suhtes. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik

sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale. Seega tuli hagejal vasakpöörde

sooritamiseks veenduda, et tulenevalt LS § 17 lg 5 p-st 5, ei ole tal paremalt läheneva sõiduki

suhtes tee andmise kohustust ja ta võib vasakpöörde sooritada lõigates oluliselt vasakult

poolt üle ristmiku ja selline manööver on vastavalt LS § 33 lg 2 p 8 ohutu ja ei takista ning

kahjusta teisi liiklejaid. Samuti tuli hagejal enne vasakpöörde sooritamist veenduda, et talle

antakse teed. Kohtule esitatud fotodelt on üheselt nähtav, et hageja paikneb suundudes Põllu

tänavale oluliselt vastassuunavööndis. Kohtule esitatud fotosid kõrvutades, on tuvastatav, et

MB juht ei ole veel jõudnud sõiduteede lõikumisalale. Fotolt tl-l 104 on tuvastav ristmiku

nö sõiduread, mootorsõidukite kokkupõrke asukoht ristmikul, mida näitlikustab hästi fotol

parempööret tegev sõiduauto. Nimetatud sõiduk saab üle ristmiku parempöörde manöövri

sooritada selliselt, et liiklusõnnetuses olevad autod seda kuidagi segaks. Arvestades

eeltoodut, oli maakohus seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustas hageja, kuna hageja ei

veendunud vasakpööret sooritades oluliselt vasakule kaldudes manöövri ohutuses.

Samas oli MB juhil hageja (paremalt läheneva sõiduki) suhtes tee andmise kohustus.

Mõlemal juhil oli kohustus veenduda, et üksteist on märgatud ja täidetakse vastastikku

liikluseeskirja nõudeid. MB juht on oma ütlustes kinnitanud, et ta jäi seisma ja andis signaali.

Väärteo asjas nr 4-19-1620 üle kuulatud tunnistajate K.O. ja E.M. ütluste kohaselt kumbki

juht seisma ei jäänud ega signaali ei andnud. Hageja seletuste kohaselt autod ei pidurdanud.

Kohus luges tunnistajate ütlused usaldusväärseks. Maakohus leidis, et mootorsõidukite

5(14)

kokkupõrge toimus mõlema sõiduki liikumise pealt. Seega ei valinud ka MB juht kohast

meedet liiklusõnnetuse vältimiseks, st ei jätnud sõidukit seisma või ohu märkamisel ei

andnud liiklusõnnetuse vältimiseks helisignaali. Mootorsõiduki juhil tuleb liikluses järgida

kõrgendatud hoolsust ja teha endast kõik olenev, et ta ei ohustaks teisi liiklejaid ja samuti

teha endast olenev, et liiklusõnnetust või ohtu vältida.

Arvestades eelnevaid põhjendusi, hinnates liiklusõnnetuse põhjuseid kogumina, leidis

kohus, et liiklusõnnetuse põhjustamises on hageja vastutav 80% ulatuses ja MB juht 20%

ulatuses. Kokkuvõttes on hageja käitumine oluliselt suuremas põhjuslikkus seoses temal

endal kahju tekkimisega kui MB juhil. Ülimalt suure tõenäosusega oleks kahju jäänud

saabumata, kui hageja oleks vasakpöörde sooritamisel püsinud oma mõttelisel sõidureal ja

teepoolel kuni manöövri lõpuni ning pööranud piisavalt tähelepanu liiklusoludele temast

vasakul. Parema käe reegli eelise omamine üksnes vähesel määral ja osaliselt õigustab

vastassuunda sõitmist ning seal kokkupõrke põhjustamist teise sõidukiga.

Kohus vähendas eelmärgitut arvestades väljamõistetavat kahjuhüvitist 80% võrra ning pidas

põhjendatuks mõisa kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 797 eurot 41 seti. Kostja ei ole

hageja poolt nõutud kahjuhüvitise summale vastuväiteid esitanud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas 3. oktoobril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, millega hagi rahuldati, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täises ulatuses

rahuldada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus pööranud piisavat tähelepanu asjaolule, et

hagi on esitatud vale liikluskindlustuslepingu alusel. Hageja valis hagi aluseks

liikluskindlustuse seaduse LKindlS § 23 lg 1 p 1 ja kinnitas, et ta ei ole esitanud nõuet

lepingu alusel.

Juhul, kui hageja soovis suunata nõuet kostja vastu, oleks ta LKindlS § 35 lg 1 p-st 1

tulenevalt pidanud tuginema väitele, et kostja on MB juhtinud isiku liikluskindlustuse

kindlustusandja ja kuivõrd MB juht vastutab liiklusõnnetuse põhjustamise eest, siis nõuab

hageja MB juhi ja kostja vahel sõlmitud liikluskindlustuse kindlustuslepingu alusel hüvitist

(VÕS § 521 lg 1). Hageja ei ole käesolevas menetluses sellist nõuet esitanud ja kohus ei saa

ka seda seega menetleda. Seadusest nõuet kostja vastu ei tulene.

Maakohtu järeldus MB juhi vastutuse kohta ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega.

Maakohtu arutluskäigud on vastuolus nii füüsikaseaduste kui ka asjas olemasolevate

tõenditega ja materiaalõigusega. Ükskõik milline ristmiku regulatsioon (foor, reguleerija,

paremakäereegel) ei õigusta ega anna põhjust mitte mingilgi määral vastassuunavööndisse

sõitmist ja seal kokkupõrke põhjustamist. Lisaks tuleb nentida, et kokkupõrge ei toimunud

ristmikul, MB juht ei olnud veel sõitnud kohani, kus sõiduteed lõikuvad. Hageja n-ö lõikas

kurvi ja sõitis pärast ristmikul tehtud vastakpööret vastassuunavööndisse ja otsa seal liikunud

sõidukile. Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid ega viidanud õigusakti sätet, mille alusel

pidi MB juht hagejale teed andma, suutma hageja käitumist ette näha ja enda sõiduki enne

kokkupõrget peatada. Hageja sai kogu manöövri vältel püsida oma sõidureas, ta pidi püsima

seal ka juhul, kui vastassuunavöönd on vaba. N-ö nurga lõikamine ei ole ühegi

liiklusreeglina mitte ühelgi juhul lubatud.

6(14)

Maakohtu otsus tähendab sisuliselt, et kui üks sõidukijuht otsustab sõita vastassuuna

vööndisse, on seal liikuv sõidukijuht kaasvastutav tekkinud kahju eest, sest ei suutnud

esimese juhi rikkumisest tulenevat ohtu vältida. Praegusel juhul oli sõidukite liikumise

dünaamika selline, et MB juhil ei olnud võimalik hageja rikkumist ette näha ega sellest

tekkinud ohtu kuidagi vähendada.

Signaali mittelaskmine MB juhi poolt ei ole väärtegu ega ühegi liiklusreegli rikkumine. See

ei oleks õnnetust ära hoidnud. Õnnetuse ärahoidmiseks oleks MB juht pidanud hageja

rikkumist ette nägema ja järsult gaasi andes teelt välja sõitma või hageja auto eest ära

tagurdama. On selge, et selle liiklusõnnetuse puhul on 100% vastutav hageja. Hageja

vastutus on süüline ja rikkumine on tahtlik.

Menetluskulude

kindlaksmääramisel on

maakohus

ekslikult

leidnud,

et

kostja menetluskulusid ei saa välja mõista osas, mis puudutas MB juhiga suhtlemist

ja väärteoasja materjalidega tutvumist. MB juht ei olnud käesolevas tsiviilasjas

menetlusosaline ega kostja esindaja klient. Kostja esindaja ei osutanud MB juhile õigusabi,

vaid hankis temalt teavet liiklusõnnetuse asjaolude kohta ja selle kohta, missuguseid

toiminguid ja otsuseid tegi selle liiklusõnnetuse kohta politsei. Samuti ei ole õige maakohtu

hinnang, et sarnaste asjade õigusabi keskmine tunnihind on 110–120 eurot. Selline kohtu

hinnang ei ole õige, tõendatud ega kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Keskmine advokaadi

hind Eestis on enam kui 120 eurot tunni eest. Samuti on kindlustuse ja finantsvahenduse

puhul vajalik valdkonnas kogenud advokaat, kuna tegemist on spetsiifilise valdkonnaga. Ei

ole mingit põhjust välja mõista üksnes mingit hüpoteetilist "keskmist" tunnitasu.

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Apellatsioon põhineb ekslikul arusaamal hageja nõude õiguslikust alusest ning teiselt poolt

valel käsitlusel kokkupõrke asjaoludest. Kostja kindlustusandjana on võtnud aluseks vaid

enda kliendi (MB juhi) versiooni, hoolimata sellest, et kõik tema poolt kokkupõrke

toimumise kohta esitatud ennastõigustavad väited on tunnistajate ütlustega ümber lükatud.

Õnnetuse põhjustas MB juhi poolt tee andmise kohustuse jäme eiramine ning kostjal on MB

juhi kindlustusandjana kohustus hüvitada hagejale sellega tekitatud kahju.

6. Hageja esitas 14. oktoobril 2019 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldamata jäeti, ning teha uue otsuse, millega

rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus ei ole tuvastanud, kas kokkupõrge toimus ristmikualal või sellelt väljas. Samas

on see asja õige lahendamise seisukohalt keskne küsimus, kuna sellest sõltuvad otseselt

õnnetuses osalenud juhtide õigused ja kohustused. Eelkõige on oluline küsimus sellest, kas

hageja rikkus LS § 48 lg-s 2 sätestatut või rikkus MB juht LS § 17 lg 5 p-s 5, § 18 lg-s 1, §

33 lg 2 p-s 8 ja § 57 lg-s 1 sätetatud kohustusi. Nimetatu sõltub omakorda sellest, kas autod

olid kokkupõrke hetkel ristmikualal või mitte.

Maakohus ei ole selgelt defineerinud ristmikuala ulatust, ehkki otsus tugineb olulises osas

erinevatele väidetele selle kohta, mis toimus ristmikualal ja mis väljaspool seda. Maakohus

on jätnud tähelepanuta eriteadmistega isiku teedeinsener S. Sanniku poolt koostatud

ristmikuala plaani. Kohtuotsuses ei ole sellele ühtegi viidet. Selle asemel tuvastas maakohus

ristmikuala ühe foto alusel.

7(14)

Maakohtu järeldus, nagu ei oleks MB ristmikule välja sõitnud, on fotode ja skeemiga otseses

vastuolus. Maakohtu järeldusele ei anna alust ka kohtu poolt viidatud tl-l 104 asuv foto.

Sellelt fotolt on võimalik ristimikuala tuvastada vaid kõrvutades seda S. Sanniku skeemiga.

Kohus ei ole seda teinud. Seetõttu on ebaõige ka kohtu järeldus, et MB ristmikualale välja

ei sõitnud.

Eelmärgitust järeldub, et hageja ei eksinud vasakpöörde sooritamisel mitte ühegi õigusnormi

vastu. Hageja ei saanud arvestada sellega, et MB juht enne ristmikku ei peatu, vaid sõidab

kiirust vähendamata talle vasakpöörde jooksul esinurga vastu sisse. Ükskõik, millise

pöörderaadiuse hagejale mõtteliselt omistada, ei muuda see asjaolu, et MB juht sõitis

ristmikualal vasakpööret sooritavale sõidukile sisse ning et see oleks aset leidnud ka siis, kui

hageja oleks kasutanud maakohtu poolt soovitatud trajektoori. Hageja poolt valitud

sõidutrajektoori ning kokkupõrke vahel puudub põhjuslik seos. Kokkupõrke põhjuseks on

MB juhi poolt tee andmise kohustuse rikkumine.

Sellises olukorras on kohtu järeldus jagatud vastutuse kohta väär. Kokkupõrke põhjustas

ainult MB juhi LS § 17 lg 5 p-s 5, § 18 lg-s 1, § 33 lg 2 p-s 8 ja § 57 lg-s 1 sätestatud

kohustuste rikkumine, mitte hageja õiguspärane manööver. Seetõttu vastutab liiklusõnnetuse

eest VÕS § 1057 alusel ainuüksi MB juht ning tema asemel vastutab hageja ees LKindlS §

23 lg 1 p 1 alusel kostja. Maakohus oleks pidanud rahuldama hagiavalduse täies ulatuses.

Maakohus on põhjendamatult vähendanud hageja menetluskulusid ning lugenud

põhjendatud ja vajalikuks esindaja kuluks 1260 eurot. Hageja sellise vähendamisega ei

nõustu. Kohus ei ole ka selgitanud, milliseid esindaja tegevusi loeb ta ülemääraseks või

milliste ajakulu on kohtu arvates olnud liialt suur. Vaadates konkreetset tehtud toimingute

nimekirja (mille maakohus on toonud esile otsuse p-s 28), ei ole võimalik väita, et mõni neist

oleks olnud ebavajalik või ülemäärases mahus. Maakohus oleks pidanud rahuldama hageja

taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks täies ulatuses.

7. Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

Nii PPA Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna 11. märtsi 2019 otsus kui ka väärteoasjas

nr 4-19-1620 jõustunud kohtuotsus kinnitavad, et liiklusõnnetuse põhjustas hageja poolne

liiklusseaduse normi rikkumine, teise liiklusõnnetuse osaleja (kaas)vastutust ei tuvastatud.

Hageja viidatud LS § 17 lg 5 p 5 ei ole asjakohane norm. Hageja ajab segamini ristmiku ja

sõiduteede lõikumisala. Asjakohane norm on LS § 48 lg 2. Sõidukijuhtide kohustused

vaidlusaluse liiklusõnnetuse olukorras on seotud sõiduteede lõikumisalaga, mitte ristmiku

alaga. Teised juhid ei pea LS § 48 lg 2 rikkumist ette nägema ja sellega arvestama. Tee

andmise kohustus tekkinuks MB juhil alates sellest, kui ta oleks jõudnud sõiduteede

ristumisalale. Kuivõrd MB sinna ei jõudnud, ei tekkinud MB juhil tee andmise kohustust.

LS § 48 lg 2 puhul tuleb tähele panna, et vastassuuna vööndisse ei tohi sattuda sõiduteede

lõikumisalalt välja sõites. Hageja väidab, et ta ei või vastassuuna vööndisse sattuda ristmikult

välja sõites. Ristimikuala (LS § 2 p 68) ja sõiduteede lõikumisala (LS § 2 p 78) on erinevad

mõisted ja erinevate mõõtmetega alad (millest üks haarab teise). Škoda oli liiklusõnnetuse

olukorras sõiduteede lõikumisalalt välja sõitnud ja vastassuuna vööndis. Selleks, et mitte

asuda vastassuuna vööndis, oleks Škoda pidanud sõitma enam, kui auto laiuse võrra paremal.

8(14)

Kohustus anda teed tekib kohas, kus õiguspäraselt liikuvate sõidukite liikumisteed lõikuvad

– see on sõiduteede lõikumisala. MB võis liikuda sõiduteede lõikumisalani, seal pidi andma

teed paremalt tulevatele liiklejatele. Škoda võis sõiduteede lõikumisalalt maha sõita nii, et ta

ei satu vastassuuna vööndisse. MB paiknemist arvestades ei olnud MB juhil veel tekkinud

kohustus anda Škodale teed. LS § 33 lg 2 p 8 ja § 57 lg 1 rikkumise etteheited on asjakohatud.

MB juht ei pannud toime liiklusrikkumist ja ei saanud liiklusõnnetust vältida.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses

rahuldamata. Seoses eelmärgituga jaotab ringkonnakohus uue otsusega poolte

menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt ning määrab kindlaks nii maakohtu

menetluses kui ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kostja

apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

9. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt toimus 15. oktoobril 2018 liiklusõnnetus, milles

põrkasid kokku hageja poolt juhitud Škoda ja MB. Hagejal tekkis õnnetuse tagajärjel kahju

3987 eurot 3 senti (Škoda taastamismaksumus). Kostja tegi 2. novembril 2018 kahjuotsuse,

millega keeldus hagejale tema poolt kantud kahju hüvitamisest. Kostja leidis kahjuotsuses,

et liiklusõnnetuse põhjustas hageja, kuna sõitis vastassuunavööndisse ning rikkus sellega

LS § 33 lg 2 p-s 8 ja § 48 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Nende asjaolude üle pooled

apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab need apellatsioonkaebuse

lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5).

10. Pooled on vaielnud selle üle, kuivõrd kumbki avariis osalenud sõiduki juht kahju

põhjustas. Eeskätt selle üle vaidlevad pooled ka apellatsioonimenetluses.

11. Ringkonnakohus iseenesest nõustub maakohtu poolt vaidlusalusele õigussuhtele

antud kvalifikatsiooniga. Mootorsõiduki otsese valdaja vastu võib liiklusõnnetuse

põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitada mh VÕS § 1057 alusel

riskivastutusele tuginedes. Nimetatud sätte kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja

põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis

põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (vt ka

nt Riigikohtu 24. septembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12; 28. septembri 2009

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 2. märtsi 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p

11).

11.1. Liikluskindlustuse

andja

vastutab

kohustusliku

vastutuskindlustuse

kindlustusandjana kindlustatud isiku poolt riskivastutuse alusel põhjustatud

kahju eest liikluskindlustuse seaduses (ja VÕS §-s 510) ettenähtud ulatuses.

Sõiduki valdajat LKindlS § 12 mõttes tuleb mõista sõiduki otsese valdajana

VÕS § 1057 tähenduses. Kahju hüvitamise nõude võib LKindlS § 23 lg 1 p 1

ja ka VÕS § 521 lg 1 esimese lause järgi esitada nii liikluskahju tekitamise

eest vastutava isiku kui ka tema kindlustusandja vastu. Kahju tekitaja ja tema

kindlustusandja on VÕS § 521 lg 2 esimese lause järgi kannatanu ees

solidaarvõlgnikeks.

11.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja apellatsioonkaebuse

väited, et hageja ei ole esitanud kostja vastu VÕS § 521 lg 1 kohast nõuet

9(14)

ning maakohus ei saanud sellist nõuet (osaliselt) rahuldada. Hagi aluse all

(TsMS § 363 lg 1 p 2) mõistetakse neid hageja esitatud asjaolusid tegeliku

elujuhtumi, elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma

nõude. Hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid hagi aluse hulka ei

kuulu ning kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi otsust tehes seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-16-14, p 13). Seega pidi maakohus ise andma õigusliku hinnangu

poolte esitatud asjaolude kogumile ning kontrollima vajadusel nõude

rahuldamise võimalust erinevatel õiguslikel alustel. Maakohus ei olnud

seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga. Poolte antava õigusliku

hinnanguga ei ole seotud ka ringkonnakohus. Hagiavalduses esitatud asjaolud

koos hageja 27. märtsi 2019 menetlusdokumendi p-s 2.2 toodud

lisaselgitustega võimaldavad nõude kvalifitseerimist LKindlS § 23 lg 1 p 1

alusel. Asja materjalide hulgas oleva kindlustuspoliisist nähtuvalt oli MB juhi

liikluskindlustuse kindlustusandjaks avarii toimumise ajal kostja (I kd, tl-d

114–116). Selle asjaolu üle ei ole pooled ka vaielnud.

11.3. Samuti on õige maakohtu käsitlus, et asjas tuleb kohaldada VÕS § 139

sätteid. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel

või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse

kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses,

milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS

§ 139 lg 2 järgi mh juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis

tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda

mõistlikult oodata. Täiendavad reeglid on VÕS § 139 g-tes 3 ja 4 ette nähtud isikukahju

hüvitamise piiramisel.

Kui mootorsõidukite kokkupõrkes tekitavad mitu suurema ohu allikat vastastikku üksteisele

kahju, annab VÕS § 139 kohtule paindliku võimaluse kõrvaldada riskivastutuse täies

ulatuses kohaldamisest tekkida võivat ebaõiglust ning võimaldab kohtul hinnata, kas ja

kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise põhjustas. VÕS

§ 139 alusel hüvitise suuruse määramisel saab arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka

sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja

osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit. Kui sõidukit juhtis muu

isik, tuleb autojuhi käitumine omistada mootorsõiduki omanikule kui kannatanule (vt nt

Riigikohtu 26. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p-d 13 ja 14 koos nendes

viidatud kohtupraktikaga).

12. Samas ei ole maakohtu järeldused sõidukite juhtide vastutuse jaotumise kohta

kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Vaidlustatud otsus ei ole selles osas seaduslik ja

põhjendatud (TsMS § 436; § 442 lg 8). Osaliselt on maakohus kohaldanud juhtumi

asjaoludel ebaõigesti ka VÕS § 139.

12.1. Iseenesest on õige maakohtu otsuses märgitu, et kahju hüvitamise otsustamist

ei saa taandada üksnes liiklusnõuete rikkumise eest avalik-õigusliku

vastutamise küsimusele. Samas on maakohus pööranud liiklusseaduse nõuete

rikkumisele ringkonnakohtu arvates asja lahendamisel ebapiisavalt

tähelepanu. VÕS § 139 kohaldamisel on mootorsõidukite käitamisriski

10(14)

kõrval oluline arvestada ka sõidukijuhtide käitumist, eelkõige võimalikku

käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja liiklusnõuete eiramist. Hinnata

tuleb erinevate põhjuste kogumit (vt nt Riigikohtu 19. märtsi 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 30)

12.2. Maakohus ei ole viidanud liiklusseaduse normidele, mille alusel pidi MB juht

hagejale teed andma. Hagejale on maakohus vaidlustatud otsuse

põhjendustest järelduvalt ette heitnud ainult LS § 56 lg 1 (arvestamine

ristmiku liiklusoludega ristmikule lähenedes) järgimata jätmist. Samas ei ole

asja materjalide põhjal tuvastatav, kas ja millisel määral viidatud üldiste

nõuetega arvestamata jätmine hageja või ka MB juhi poolt avarii toimumisele

faktiliselt kaasa aitas.

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole MB juht poolte väidetest ja tõenditest nähtuvalt

rikkunud ühtegi LS-i sätet, mis oleks soodustanud kahju tekkimist. Samas eiras hageja

vasakpööret sooritades LS § 48 lg 2 nõudeid. Ringkonnakohus põhjendab seisukohti

alljärgnevalt.

13.1. Hageja arvates rikkus MB juht LS § 17 lg 5 p-s 5 (parema käe reegel), § 18

lg-s 1

(tee andmise kohustuse korral tuleb aeglustada või seisma jääda), § 33 lg 2 p-s 8

(enne liikuma hakkamist või manöövri alustamist tuleb veenduda, et see on ohutu) ja §

57 lg-s 1 (kõrvalteel liikuja peab andma teed peateel või sõidueesõigusega teel liikujale)

sätestatud kohustusi.

13.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja viited LS § 33 lg 2 p-le 8 ja § 57 lg-

le 1 asjakohased. MB ei alustanud liikumist ega olnud alustanud manöövri

sooritamist. Samuti ei ole Kruusamäe tn ja Põllu tn sõiduteed asja

materjalidest nähtuvalt teineteise suhtes pea- ning kõrvaltee.

13.3. Ristmikul oleks MB juht olnud praegusel juhul LS § 17 lg 5 p 5 alusel

kohustatud andma teed hageja juhitud Škodale. Selle üle pooled ka ei vaidle.

Kohustus anda teed on LS § 2 p 1 sisustatud kui nõue mitte takistada teist

liiklejat. LS § 17 lg 5 p 5 sätestab tee andmise kohustuse paremal asuvale

sõidukijuhile, kui sõidukite liikumisteed lõikuvad ja sõidujärjekord ei ole

liiklusseaduses teisiti määratud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et

kohustus anda teed tekib kohas, kus õiguspäraselt liikuvate sõidukite

liikumisteed lõikuvad, s.o sõiduteede lõikumisalal. Seega võis MB liikuda

sõiduteede lõikumisalani ning pidi seal andma teed paremalt tulevatele

liiklejatele. Asja materjalide hulgas olevatelt fotodelt (I kd, tl-d 19, 100, 101

ja 152) nähtub üheselt, et MB ei ole jõudnud sõiduteede lõikumiskohani.

Seega ei olnud MB juhil veel tekkinud kohustus anda Škodale teed. Ka LS

§ 18 lg-st 1 tulenevate kohustuste (tee andmise kohustuse korral tuleb

aeglustada või seisma jääda) rikkumine MB juhi poolt ei ole asja materjalide

põhjal tuvastatav.

Viidatud fotodelt nähtub, et sõidukid põrkasid kokku Põllu tänava sõiduteel, ligikaudu

sõiduki pikkuse võrra enne Põllu tn ja Kruusamäe tn sõiduteede lõikumise kohta. Fotodelt (I

kd, tl-d 18, 99 ja 104) nähtub, et hageja on sattunud pärast pöörde sooritamist

11(14)

Kruusamäe tänavalt Põllu tänavale vastassuunavööndisse. Sellega rikkus hageja LS

§ 48 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt peab juht pöördel ristmikul sõitma nii, et sõiduteede

lõikumisalalt välja sõites ei satuks ta vastassuunavööndisse. Teised asja materjalide hulgas

olevad fotod ega muud esitatud ja kogutud tõendid ei lükka fotodelt nähtuvat ümber. Ka

väärteoasjas nr 4-19-1620 üle kuulatud tunnistajate (avarii pealtnägijate) K.O. ja E.M. antud

ütlustest (I kd, tl-d 121 ja 122) ei saa sõidukite paiknemise osas tehta teistsuguseid järeldusi.

Tõenditest kokkuvõttes ei ilmne, et MB juht oleks sõitnud ristmikule välja (hageja sõidukile

ette vmt).

13.4. MB juhil ei olnud võimalik hageja (kui teise suurema ohu allika valdaja)

rikkumist liikluses tavaliseks peetavat hoolsust järgides ette näha ega sellest

tekkinud ohtu kuidagi vähendada.

Maakohus ei ole tuvastanud ning tõenditest ei nähtu, et MB juhil olnuks mõislikult võimalik

kokkupõrget vältida. Maakohus on MB juhile ette heitnud sõiduki peatamata jätmist ning

seega ilmselt leidnud, et MB juht pidanuks sõitma aeglasemalt. Samas ei ole kohus

tuvastanud, kui kiiresti MB juht enne kokkupõrget sõitis ning kas sõiduki peatamine avarii

vältimiseks oli üldse objektiivselt võimalik. Kummagi sõiduki täpset liikumiskiirust

tõenditest ei nähtu. Tunnistaja E.M. ütluste kohaselt oli MB hoog ristmikule lähenedes väike.

Seega ei saa tõenditest ka järeldada, et MB juht oli valinud ristimikule lähenemisel ebasobiva

kiiruse.

Ringkonnakohtu arvates puuduvad ka tõendid selle kohta, et MB juht oleks saanud ja

pidanud ette nägema, et eesolevale ristmikule sõitev juht eirab LS § 48 lg 2 nõudeid ja teeb

vasakpöörde vastassuuna vööndisse. Sõidukijuht ei pea ette nägema, et vastutulev sõiduk

sõidab vastassuuna vööndisse, ega pea sõitma kiirusega, mis võimaldab sellel juhul peatuda

või eest ära tagurdada. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et enda (õiges) sõidureas paikneva

sõiduki juhil ei pruugi sarnases olukorras olla võimalik reaalselt üldse midagi mõjusat teha

kokkupõrke vältimiseks. Kokkupõrget ei oleks toimunud, kui hageja oleks püsinud pöörde

ajal ja pärast selle lõpetamist oma sõiduvööndis.

13.5. Maakohus on tuvastanud, et MB juht ei lasknud enne kokkupõrget

helisignaali. Selle asjaolu tuvastamisel maakohus iseenesest menetlusõiguse

norme rikkunud ei ole.

Signaali laskmist on väitnud ainult MB juht väärteoasjas nr 4-19-1620 antud ütlustes (I

kd, tl-d 130–132). Üle kuulatud tunnistajate K.O. ja E.M. ütluste kohaselt aga kumbi sõiduk

signaali ei lasknud. Samas juhtidel (sh MB juhil) liiklusreeglite järgi signaali laskmiseks

kohustust ei olnud. Samuti puuduvad tõendid, et signaali laskmine MB juhi poolt oleks

õnnetuse ära hoidnud.

14. Eelmärgitut kokku võttes ei pannud MB juht ringkonnakohtu hinnangul toime

liiklusrikkumist ega saanud liiklusõnnetust ka mõistlikult vältida. Hageja juhitud Škoda

sõitis vastassuuna vööndisse ning põrkas seal kokku MB-ga. Kuigi sõidukid põrkasid kokku

liikumise pealt, ei saa praegusel juhul avarii (kaas)põhjuseks pidada MB kui mootorsõiduki

üldist käitamisriski. See risk oluliselt ka ei erine Škoda käitamisriskist – sõidukite massi,

kiiruse, tehnilise seisukorra jms märkimisväärseid erinevusi tõenditest ei nähtu. Juhtumi

asjaolusid arvestades ei ole välistatud, et vastassuuna vööndisse sõites oleks Škoda võinud

kokku põrgata ka seal seisva sõidukiga. Avarii põhjustas seega üksnes hageja enda raske

eksimus LS § 48 lg 2 nõuete vastu, mitte MB-st (kui suurema ohu allikast) tulenev risk.

12(14)

Liiklusõnnetuse ja sellega kaasneva kahju põhjustas ringkonnakohtu arvates täies ulatuses

(100%) hageja ning MB juhi vastutus puudub. Maakohtu järeldused sõidukijuhtide osa kohta

kahju põhjustamisel ei ole esitatud ja kogutud tõendite põhjal õiged. Hageja nõutavat hüvitist

tuleb vähendada nullini.

15. Vastusena vastuapellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele lisab ringkonnakohus

järgmist.

15.1. Asja lahendamisel ei oma tähtsust see, kas kokkupõrge toimus ristmikualal.

Sõiduteede lõikumisala ei saa LS § 2 p-des 68 ja 78 toodud määratlusi

arvestades samastada ristmikuga (ristmik on laiem mõiste). LS § 48 lg 2

keelab vastassuunavööndisse

sõitmise juba sõiduteede lõikumisalalt – mitte ristmikualalt – väljasõitmisel. Ka

LS § 17 lg 5 p-st 5, § 18 lg-st 1 ja §-st 56 tulenevad juhi kohustused ei seondu

ristimikualaga. Sõiduteede lõikumisala on ainult see ala, kus lõikuvad sõiduteed.

Kruusamäe tänavalt vasakule pöörates on oluline lõikumisjoon Kruusamäe tn sõidutee ning

Põllu tn sõidutee vahel. Ülalviidatud fotodelt nähtub, et Škoda oli avarii toimumise hetkeks

sõiduteede lõikumisalast välja sõitnud ja paiknes vastassuuna vööndis. Sellisele järeldusele

faktiliste asjaolude kohta on vaidlustatud otsuses jõudnud ka maakohus.

15.2. Eelmärgitut arvestades ei ole teedeinsener S. Sanniku poolt koostatud

arvamus koos ristmikuala plaaniga (I kd, tl-d 56–57) vaidluses asjakohane

tõend ning see tuleb jätta TsMS § 238 lõike 1 ja lõike 5 esimese lause alusel

asja lahendamisel arvestamata.

Iseenesest õige on vastuapellatsioonkaebuses märgitu, et maakohus oleks pidanud

TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt otsuses põhjendamata, miks kohus seda tõendit asja

lahendamisel ei arvesta. Samas ei olnud see käesoleva otsuse ülalesitatud põhjendusi

arvestades menetlusnormi oluline rikkumine.

15.3. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad hageja menetluskulud käesoleva otsuse

alusel täies ulatuses tema enda kanda (vt otsuse põhjenduste p 16). Seetõttu

puudub ringkonnakohtul vajadus käsitleda vastuapellatsioonkaebuse väiteid,

mis puudutavad maakohtu väidetavaid eksimusi hageja menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramisel.

16. Maakohtu menetluses kantud ja apellatsioonkaebuste esitamisest tulenevad

menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

17. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

17.1. Maakohus on vaidlustatud otsuses hinnanud kostja maakohtu menetluses

kantud menetluskulude (mille moodustasid esindaja kulud) vajalikkust ja

põhjendatust ning määranud kindlaks menetluskulud kokku 900 eurot (6

tundi x tunnitasu 150 eurot) kostja taotletud 2975 euro (17,5 tundi x tunnitasu

170 eurot), käibemaksu hüvitamist kostja ei taotlenud. Maakohus pidas kostja

13(14)

esindaja põhjendatud tunnitasuks 150 eurot ning luges hageja poolt kohtule

esitatud

menetlusdokumentide

ettevalmistamisele,

kohtuistungiks

ettevalmistamisele ja kohtuistungil osalemisele kulunud aega põhjendatuks

kokku

tunni

ulatuses.

Kahjukäsitluse

materjalidega

tutvumist,

sündmuskohaga tutvumist, MB juhiga vestlemist, liiklusõnnetuse ja

väärteomenetluse kohta politsei andmete pärimist maakohus esindaja

põhjendatud ja vajalikuks kuluks ei pidanud.

Kostja on esitatud apellatsioonkaebuse põhjendustes vaidlustanud maakohtu järeldused osas,

mis puudutab MB juhiga suhtlemist ja väärteoasja materjalidega tutvumist. Samuti ei nõustu

kostja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatusele ja vajalikkusele antud hinnanguga.

17.2. TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh

lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk

kaalutlusotstus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja

ja

keerukuse

hindamise

osas.

Kõrgema

astme

kohus

saab

dikretsiooniotsustusse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on

ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-182-15, p 14; 11. veebruari 2015 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-

115-14, p 11; 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).

Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega osas, mis puudutab esindaja

ajakulu MB juhiga vestlemisele (2 t) ning väärteomenetluse kohta politseilt andmete

pärimisele (30 min). Selles osas on maakohus rikkunud diskretsiooni piire ning pidanud MB

juhti ekslikult menetlusosaliseks või kostja lepingulise esindaja kliendiks. Ringkonnakohus

leiab, et kõnealuseid toiminguid olid asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja

vajalikud.

Esindaja tunnitasu (tööühiku hinna) vajalikkuse ja põhjendatuse osas ei anna kostja

apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Kohtupraktikas on

küll peetud põhjendatuks ja vajalikuks ka 150 eurot ületavat tunnitasu, kuid tunnitasu tuleb

TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata iga üksiku asja mahust ja keerukusest lähtudes.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul asjaolusid, mis võimaldaksid pidada 150

eurot ületavat tunnitasu põhjendatuks. Käesolev vaidlus on vähemahukas ning ei ole

õiguslikult keskmisest keerukam.

Eelmärgitut arvestades loeb ringkonnakohus kostja maakohtu menetluses kantud

menetluskulude vajalikuks ja põhjendatud suuruseks 1275 eurot (8,5 tundi x tunnitasu 150

eurot).

17.3. Kostja esindaja poolt 10. veebruaril 2020 ringkonnakohtule esitatud

menetluskulude

nimekirja

kohaselt

on

kostja

kandnud

apellatsioonimenetluses

menetluskulusid

kokku

2025

eurot,

sh

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 325 eurot ja esindaja kulu 1700 eurot

(summa käibemaksuta). Esindaja on teinud apellatsioonimenetluses järgmisi

14(14)

toiminguid: apellatsioonkaebuse koostamine (5 t); vastuse koostamine

vastuapellatsioonkaebusele (2 t); ringkonnakohtu istungiks valmistumine (2

t) ja ringkonnakohtu 11. veebruari 2020 istungil osalemine (1 t või vastavalt

vastavalt istungi kestvusele). Kokku on osutatud kostjale õigusabi 10 tunni

ulatuses.

Esindaja

on

osutanud

õigusabi

tunnitasuga

eurot

(käibemaksuta).

17.4. Hageja leidis 11. veebruari 2020 istungil, et kostja esindaja kulud on

ülepaisutatud ja palus neid vähendada hageja menetluskulude suuruseni.

17.5. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades

põhjendatud ajakulu 11. veebruari 2020 istungiks valmistumisel mitte

rohkem kui 1 tund. Ringkonnakohtu istung kestis istungi protokollist

nähtuvalt 48 minutit. Muus osas on kostja menetluskulude nimekirjas toodud

toimingud märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS §

175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas

tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks kulutanud

aega põhjendamatult.

Sarnaselt maakohtuga leiab aga ringkonnakohus, et kostja esindaja tunnitasu 170 eurot

(käibemaksuta) ei ole käesolevas asjas TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalik ja põhjendatud.

Asja mahtu ja keerukust arvestades on TsMS § 175 lg 1 järgne esindaja põhjendatud ja

vajalik tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul 150 eurot (käibemaksuta).

Seega moodustavad kostja esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud apellatsioonimenetluses

kokku 1320 eurot (8,8 tundi x tunnitasu 150 eurot).

17.6. Apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 järgi

kohtukulu ning kuulub ringkonnakohtu hinnangul hageja poolt kostjale

hüvitamisele.

17.7. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja maakohtu menetluses

ja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks kokku 2920

eurot (1275 + 1320 + 325) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja

kasuks välja.

17.8. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on vastavalt määratud menetluskulude

jaotusele mõistnud kummagi menetlusosalise kasuks osaliselt välja

vastaspoole menetluskulud. Sellises olukorras oleks maakohus pidanud

TsMS § 445 lg 1 teises lauses sätestatut arvestades lahendi resolutsioonis

poolte vastastikused nõuded rahuldatud osas tasaarvestama. Maakohus on

jätnud selle tegemata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest