3-19-1485/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

5. märts 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-1485

Haldusasi

Baltic Hardwood Industries OÜ (pankrotis) kaebus

seoses Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ameti 12. aprilli 2019. a otsusega nr 13-6/19/270 ja

pankrotimenetluses sellest tuleneva nõudega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2019. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Baltic

Hardwood

Industries

OÜ

(pankrotis)

määruskaebus

Asja läbivaatamine

Menetlusosalised

Kirjalik menetlus

Kaebaja Baltic Hardwood Industries OÜ (pankrotis),

esindaja v.adv Taivo Ruus

Vastustaja

Põllumajanduse

Registrite

ja

Informatsiooni Amet

RESOLUTSIOON

Jätta Baltic Hardwood Industries OÜ (pankrotis) määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 17. detsembri 2019. a määruse resolutsiooni punkt 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Baltic Hardwood Industries OÜ esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) vastu. Kaebaja palus tühistada PRIA 12. aprilli

2019. a otsus nr 13-6/19/270 ja tuvastada, et nõuete kaitsmise koosolekul 2. juulil 2019 ei ole

PRIA nõue kaitsmiseta tunnustatud. Kaebuse kohaselt tunnistas PRIA vaidlustatud otsusega

kehtetuks kaebaja õiguseellaste toetusetaotlused ja nõuab tagasi välja makstud toetused, kokku

815 516,10 eurot. Pankrotihaldur P. Sepper luges PRIA nõude kaitsmiseta tunnustatuks.

Kaebaja esitas PRIA nõude tunnustamisele vastuväite.

2. 17. detsembri 2019. a määrusega võttis halduskohus kaebuse tühistamisnõude osas

menetlusse (resolutsiooni p 2) ja otsustas teha menetluse läbiviimiseks vajalikud toimingud

(resolutsiooni p-d 3-5). Tuvastamisnõude menetlusse võtmist ei pidanud halduskohus

lubatavaks ning tagastas kaebuse selle nõude osas.

Halduskohus selgitas, et küsimus sellest, kas nõue on pankrotimenetluses tunnustatud, ei ole

avalik-õiguslik asjaolu. Pankrotimenetlus kuulub eraõiguse valdkonda. PankrS § 4 lg 1 alusel

kuulub pankrotiasja menetlemine maakohtu pädevusse. PankrS § 106 lg 4 sätestab, et nõuete

tunnustamise vaidluse läbivaatamine allub pankrotiasja läbivaatavale kohtule. Sisulise vaidluse

haldusakti õiguspärasuse ning kehtima jäämise või tühistamise üle lahendab halduskohus, nii

nagu oleks halduskohus lahendanud sama vaidluse ka tavaolukorras. Kuid see ei tähenda, et

halduskohus saab lahendada vaidlust nõude tunnustamise või muude pankrotiseaduse alusel

tehtud pankrotimenetluse organi otsustuste üle. Kui halduskohus peaks vaidlustatud otsuse

tühistama, siis see tähendabki, et PRIA-l ei ole nõuet kaebaja vastu. Kui pankrotihaldur sellisele

kohtuotsusele kohaselt ei reageeri, siis edasine vaidlus tuleb lahendada maakohtus.

3. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 17. detsembri

2019. a määruse resolutsiooni p 1 peale. Kaebaja palub tühistada halduskohtu määrus

vaidlustatud osas ja teha uus määrus, millega võtta tuvastamisnõue halduskohtu menetlusse.

Määruskaebuses osutab kaebaja, et 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 35 lg 1 p 61 kohaselt

peatub pankroti väljakuulutamisega võlgniku vastu suunatud haldusakti vaidlustamise tähtaja

arvestamine. PankrS § 104 lg 3 sätestab, et võlgniku poolt avalik-õiguslikule nõudele vastuväite

esitamisel omandab haldusakt, millest avalik-õiguslik nõue tuleneb, täitedokumendi tähenduse,

kui võlgnik ei esita ühe kuu jooksul alates vastuväite esitamisest kaebust halduskohtusse. See

näitab seadusandja tahet kalduda kõrvale reeglist allutada kõik pankrotimenetluse vaidlused

maakohtule.

PankrS § 35 lg-st 61 ja § 104 lg-st 3 tulenevalt ei ole võlgnikul ega ka ühelgi muul

pankrotimenetluses osaleval isikul võimalik (aega) läbida pärast nõuete kaitsmise koosolekut

pankrotimenetluses kohustuslikku ELÜPS § 110 lg 1 sätestatud vaidemenetlust, vaid avalik-

õigusliku nõudega mittenõustuja peab pöörduma kaebusega otse halduskohtusse.

Kohtupraktika selles küsimuses aga puudub. Seetõttu on siiski võimalik tühistamiskaebuse läbi

vaatamata jätmine kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Just sel juhul

olekski kaebaja õiguste kaitse võimalik vaid tuvastamiskaebuse kaudu, mistõttu ei ole selle

nõude tagastamine õiguspärane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus on kontrollinud määruskaebuse esitamise lubatavust, tähtaega ning

määruskaebuse esitatavatele nõuetele vastavust ning võtab määruskaebuse menetlusse.

Halduskohtu määrus vaidlustatud osas puudutab üksnes kaebaja õigusi, mistõttu ei pea

ringkonnakohus põhjendatuks kaasata määruskaebuse lahendamisele vastustajat ega anda talle

võimalust määruskaebuse kohta seisukoha esitamiseks.

5. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

6. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et kaebus tuvastamisnõudes ei vasta HKMS

§ 37 lg 2 p-s 6 nimetatud tuvastamiskaebuse tunnusele, s.t see ei ole esitatud avalik-õiguslikus

suhtes tähtsust omava asjaolu kindlakstegemiseks.

7. Pankrotiseaduses on sätestatud muu hulgas pankrotivõlgniku õigused võlausaldaja nõuete

tunnustamisele vastuväite esitamiseks, sellise vastuväite õiguslik toime, samuti õigus pöörduda

kaebusega halduskohtusse avalik-õigusliku nõude aluseks oleva haldusakti vaidlustamiseks, et

vältida seda, et haldusakt omandab täitedokumendi tähenduse. Avalik-õigusliku nõude aluseks

oleva haldusakti vaidlustamiseks kaebuse esitamisega on sätestatud erisus pankrotimenetluses

üldisest vaidlustamiskorrast, kuna üldkorra järgi kuuluvad pankrotimenetlus ja sellega seotud

vaidlused maakohtu pädevusse (PankrS § 4 lg 1, § 106 lg 4). Seega on põhjendatud halduskohtu

seisukoht, et pankrotimenetlusest võrsuvate vaidluste lahendamine on üldjuhul maakohtu

pädevuses. Tegelikult ei ole ka kaebaja ise sellele järeldusele vastu vaielnud ega esitanud

põhjendusi, miks vaatamata PankrS regulatsioonile tuleb pidada halduskohtu pädevusse

kuuluvaks pankrotimenetlusega seotud nõude lahendamist, mille osas seadusandja ei ole

erandlikult halduskohtu pädevust sätestanud. Sõltumata sellest, kas pankrotimenetlusest

võrsunud vaidlused võivad kuuluda avaliku õiguse hulka, ei saa halduskohus kaebuses esitatud

tuvastamisnõuet sisuliselt läbi vaadata, sest seadusandja on selleks ette näinud teistsuguse

menetluskorra (HKMS § 4 lg 1).

8. Ringkonnakohus möönab, et PankrS § 104 lg-s 3 sätestatud ühekuuline tähtaeg

halduskohtule tühistamiskaebuse esitamiseks koostoimes ELÜPS § 110 lg-st 1 tuleneva

kohustusliku kohtueelse menetluse nõude ja HKMS § 47 lg 1 ls-ga 2 kehtestatud kaebeõiguse

piiranguga võivad nende rangel kohaldamisel ebaproportsionaalselt piirata kaebaja õigust

vaidlustada tema õigus riivavat haldusakti. Siinkohal on aga ekslik kaebaja arusaam, et kaebaja

õiguste ülemäärase piiramise ärahoidmiseks on kohane kaebuses esitatud tuvastamisnõude

lubamine halduskohtumenetluses.

Esmalt osutab ringkonnakohus, et halduskohtul puudub volitus oma pädevuse laiendamiseks,

seda eriti olukorras, kus pädevuse jaotus maa- ja halduskohtu vahel on seaduses selgelt

sätestatud.

Teiseks ei ole tuvastamisnõue sobiv õiguskaitseabinõu kaebaja eesmärgi saavutamiseks.

PankrS § 104 lg-d 1 ja 3 näevad ette, et võlgniku vastuväite ainsaks võimalikuks toimeks on, et

haldusakt, millest avalik-õiguslik nõue tuleneb, ei omanda täitedokumendi tähendust. Seega

saab ka kaebaja kaebusega taotletavaks eesmärgiks olla üksnes soov vältida PRIA vaidlustatud

otsuse staatust täitedokumendina. Selle toime saavutamiseks tuleb esitada kaebus

halduskohtusse ning saavutada avalik-õigusliku nõude aluseks oleva haldusakti kehtivuse

lõpetamine (tühistamine). Kui halduskohtumenetlus lõpeb haldusakti tühistamata, siis ei

kõrvalda see haldusakti kehtivust ega selle toimet täitedokumendina. Haldusakti kehtivuse

lõpetamist ei too aga kaasa tuvastamisnõude rahuldamine. Selline arusaam on kooskõlas

haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 ls-st 1 tuleneva põhimõttega, et kehtiva haldusakti

resolutiivosa on kohustuslik igaühele. Seega puuduks tuvastamisnõude rahuldamisel kaebaja

õigusi soodustav toime, sest sõltumata avalik-õigusliku nõude aluseks oleva haldusakti

võimalikust õigusvastasusest oleks haldusakt siiski kehtiv ning täitmiseks kohustuslik.

9. Seetõttu on kaebaja jaoks tema õiguste kaitse tagamiseks oluline saavutada avalik-

õigusliku nõude aluseks oleva haldusakti tühistamise nõude sisuline läbivaatamine

halduskohtus. Kaebaja ongi selleks samme astunud. Kuigi PankrS § 104 lg 3 ei ole kooskõlas

ELÜPS § 110 lg-ga 1 ja HKMS § 47 lg 1 ls-ga 2 kaebeõiguse teostamise viisi ja/või tähtaja

osas, siis on halduskohtul õigus ja kohustus tõlgendada ja rakendada kehtivat õigust

põhiseaduskonformselt, s.t viisil, mis tagab kaebajale võimaluse kaebeõiguse teostamiseks

(näiteks tähtaja ennistamise või eri- ja üldnormi vaheteo kaudu). Kui need meetodid siiski ei

luba vältida kaebaja õiguste ülemäärast riivet, siis on alus kaaluda, kas asjakohane regulatsioon

on kooskõlas põhiseadusega. Seega on olemas võimalused, mille kaudu kaebajale tagatakse

tegelik võimalus kaebeõiguse realiseerimiseks ning vastavalt puudub vajadus halduskohtu

pädevuse

volituseta

laiendamiseks

või

õiguse

tõlgendamiseks

haldusõiguse

ja

halduskohtumenetluse õiguse põhimõtetega vastuolus oleval viisil.

/allkirjastatud digitaalselt/