2-16-17699/73 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 27.03.2019 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus AS Postimees Grupi kanda.

3. Mõista AS Postimees Grupilt XX kasuks välja menetluskulude hüvitis 2 358 eurot

(käibemaksuga).

4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb AS Postimees Grupil tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

27.02.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-17699

Kohtuasi

XX (X) hagi AS Postimees Grupi (endise ärinimega

AS Eesti Meedia) vastu au teotavate ebaõigete

faktiväidete

ümberlükkamiseks

ja

kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.03.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebus liik

AS Postimees Grupi apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5 300 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Kostja AS Postimees Grupp (endise ärinimega AS Eesti

Meedia,

registrikood

10184643),

esindaja

vandeadvokaat Paul Keres

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 23.11.2016 Harju Maakohtule hagi AS POSTIMEES GRUPP vastu nelja

ebaõige

faktiväite

ümberlükkamiseks,

kohtu

äranägemisel

mittevaralise

kahju

väljamõistmiseks ja 540 euro suuruse varalise kahju väljamõistmiseks. Kohus lubas 10.05.2017

AS POSTIMEES GRUPP asemel menetlusse astuda tema õigusjärglasel AS Eesti Meedial,

kelle tänane ärinimi on AS Postimees Grupp (kostja).

28.02.2016 avaldas kostja Postimehe veebiväljaandes artikli pealkirjaga „Artise töötajad

mässavad juhi vastu“. 29.02.2016 avaldas kostja artikli ka Postimehe paberväljaandes. Hageja

oli Kino Artis haldava osaühingu Tallinnfilm (Tallinnfilm, ühing) juhatuse liige. 21.10.2016

pöördus hageja kostja poole nõudega eemaldada artikkel ja hüvitada kahju. Kostja eemaldas

artikli Postimehe veebiväljaandest, kuid ei nõustunud hüvitama kahju.

Kostja avaldas artiklis neli hageja au teotavat ebaõiget faktiväidet:



mitmed Tallinnfilmi töötajad on talunud alates 2015. aasta septembrist hageja igapäevast

töökiusu – väide oli vale, sest hageja ei ole töötajaid kunagi kiusanud. Selline väide

võimaldas avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna kujutas hagejat

ebaprofessionaalse ja pahatahtliku ülemusena;



hageja sai Tallinnfilmi nõukogult korralduse „tüürida Tallinnfilm likvideerimiseni“ – väide

oli vale, sest nõukogu ei ole sellist otsust vastu võtnud. Väide võimaldab avalikkuse

negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, sest seostas hagejat Tallinnfilmi forsseeritud

lõpetamisega;



hageja tegi 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul otsuseid edaspidise

plaanita ning need otsused tekitasid Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku

kahju – väide oli vale. Hageja otsused tuginesid olemasolevatele plaanidele ja muudele

dokumentidele. Väide võimaldas avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna

kujutas hagejat oskamatu juhina;



hageja tellis endale müügiprogrammikoolituse teadmises, et töösuhe Tallinnfilmiga lõpeb

15.04.2016 – väide oli vale. Hageja ei tellinud Tallinnfilmi juhatuse liikmena ühtegi tasulist

müügiprogrammikoolitust. Arvestades artikli negatiivset fooni, jättis selline väide mulje,

et tegemist oli põhjendamatu ja kuluka koolitusega vahetult enne ametist lahkumist.

Kostja avaldas artiklis kuus hageja au teotavat ebakohast väärtushinnangut:



DD vallandamine oli hageja poolt ootamatu ja see takistas tuntavalt Artise kino igapäevast

tööd – väärtushinnang võimaldas ja provotseeris avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja

suhtes, kuna töötaja töösuhte ebaõiglane ja ootamatu lõpetamine riivab ühiskonna

õiglustunnet ja on taunitav. Kostja ei toonud välja faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks

väita järgmist: DD töölepingu erakorraline ülesütlemine oli ootamatu; Tallinnfilmi töö oli

pärast DD töösuhte lõpetamist takistatud. Vastupidi, DD töölepingu erakorraline

ülesütlemine ei olnud ootamatu. Selle tingis asjaolu, et viimane läks omavoliliselt

puhkusele, mis ei ole töösuhtes aktsepteeritav;



DD vallandamisele eelnes terve hulk hageja arusaamatuid ja ebapädevaid otsuseid, mis

andsid alust kahelda hageja kompetentsuses – väärtushinnang võimaldas avalikkuse

negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna äriühingu oskamatut juhtimist peetakse

taunitavaks. Kostja ei toonud välja faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks väita, et hageja

tegi enne DD töölepingu erakorralist lõpetamist terve hulga arusaamatuid ja ebapädevaid

otsuseid ja leidus alus kahelda hageja kompetentsuses. Hageja otsused Tallinnfilmi

juhatuse liikmena ei olnud arusaamatud ja/või ebapädevad. Samuti ei olnud hageja

Tallinnfilmi juhatuse liikmena ebakompetentne;



hageja sisuliselt ei juhtinud Tallinnfilmi 26. veebruarile 2016 eelnenud aasta jooksul ning

tegi otsuseid isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel – väärtushinnang võimaldas

avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna ühingu juhina emotsioonide ajel

otsuste langetamine on taunitav. Kostja ei toonud välja faktilisi asjaolusid, mille alusel

saaks väita, et hageja sisuliselt ei juhtinud Tallinnfilmi aasta jooksul enne 26. veebruari

2016 ja hageja tegi Tallinnfilmi juhatuse liikmena otsuseid isiklike sümpaatiate ja

emotsioonide ajel. Hageja juhtis Tallinnfilmi professionaalselt ja tulemuslikult. Samuti ei

lasknud hageja Tallinnfilmi juhatuse liikmena tehtud otsuseid mõjutada enda võimalikel

sümpaatiatel või emotsioonidel;



hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse

põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega –

väärtushinnang võimaldas ja põhjustas avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes,

kuna hoolimatus ja viitsimatus on igale professionaalile taunitavad isikuomadused. Kostja

ei toonud välja faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks väita, et hageja ei saanud kolme

Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest, hageja ei viinud

end selle perioodi jooksul kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega.

Hageja oli hoolas ja professionaalne juhatuse liige, kes juhtis kino tegevust ja

töökorraldust;



hageja otsused Tallinnfilmi juhatuse liikmena said ühe alternatiivina kahest olla

põhjendatud isiklikust solvumisest – väärtushinnang võimaldas avalikkuse negatiivseid

hinnanguid hageja suhtes, kuna äriühingu juhi impulsiivne ja läbimõtlematu juhtimisstiil

ei ole Eesti ärikultuuris tunnustatud või lugupeetav. Kostja ei toonud välja faktilisi

asjaolusid, mille alusel saaks väita, et hageja otsused Tallinnfilmi juhatuse liikmena said

ühe võimalusena kahest olla põhjendatud isiklikust solvumisest. Vastupidi, hageja ei

lasknud Tallinnfilmi juhatuse liikmena enda otsuseid mõjutada oma subjektiivsetest

tundmustest;



hageja poolt 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul Tallinnfilmi juhatuse

liikmena tehtud otsused ohustasid Artise kino mainet ning selliste otsuste hulka kuulus

põhjendamatult suure töötasu pakkumine inimestele, kes pidid ära tegema DD töö –

väärtushinnang võimaldas avalikkuse negatiivseid hinnanguid hageja suhtes, kuna Eestis

peetakse oma ettevõtte maine kahjustamist ja töötajate n-ö ületasustamist juhtimisvigadeks

või vähemalt halvaks juhtimisstiiliks. Kostja ei toonud välja faktilisi asjaolusid, mille alusel

saaks väita, et viidatud ajaperioodil hageja tehtud otsused ohustasid Artise kino mainet,

DD tööd asendanud inimestele pakutud töötasu oli põhjendamatult suur. Vastupidi, hageja

otsused Tallinnfilmi juhatuse liikmena ei seadnud ohtu Artise kino mainet. Samuti ei

pakkunud hageja DD töö asendajatele põhjendamatult suurt töötasu. Pakutud tasu oli

kooskõlas tavapäraste turutingimustega.

Hageja ei austanud artikli koostamisel Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi (EAEK) p-i 3.5, kui

ei kontrollinud artiklis sisalduvate faktiväidete ja väärtushinnangute paikapidavust, p-i 4.2, kui

ei andnud konflikti teisele osapoolele arvamuse avaldamiseks võimalust. Hageja ei olnud

avaliku elu tegelane ja isegi kui oli, siis ületasid kostja avaldatud väited läve, mida avaliku elu

tegelane pidi taluma.

Kostjal tuleb ebaõiged faktiväited omal kulul ümber lükata võimalikult lähedastel tingimustel,

nagu avaldati originaalne artikkel. Mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmisel tuli arvestada

vajadust mõjutada kostjat hoiduma edasisest kahju tekitamist. Samuti tuli silmas pidada, et

kostja rikkumised oli arvukad ja läbivad, kostja rikkus EAEK-d ja ei ole lõpetanud EAEK-d

rikkuvat praktikat, kostja jättis artiklis avaldatud väited täielikult kontrollimata ja tugines

üksnes kolmandate isikute paljasõnalistele väidetele, Postimees oli Eesti suurima

lugejaskonnaga väljaanne, tulud seoses Postimehe väljaandmisega olid märkimisväärselt

suured. Hageja kandis kostja rikkumisega seoses ka varalist kahju 540 eurot, kui kasutas

advokaadibüroo pakutavat õigusteenust nõudekirja koostamiseks.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Vaidlusalune artikkel ei kajastanud kostja isiklikku seisukohta, vaid refereeris Tallinnfilmi

töötajate RR, QQ ja NN 26.02.2016 Kultuuriministeeriumile saadetud pöördumist. Artikli

eesmärk oli avalikkust pöördumisest ja selle sisust teavitada. Artikli eesmärk ei olnud kajastada

konflikti või edastada konfliktseid materjale.

Kõik hageja poolt faktiväiteks peetud väited ei olnud faktiväited, kuid kõik artiklis esitatud

faktiväited olid tõesed ja ei olnud hageja au teotavad. Hageja tõlgendas artiklit meelevaldselt ja

võimendas tugevalt üle artikli seost enda isikuga. Olukorras, kus pool nõuab selliste faktiväidete

ümberlükkamist või parandamist, mis tema mainet ei kahjusta, lasub avaldaja avaldatud

faktiväite ebaõigsuse tõendamise koormus sellel poolel. Kostja põhjendas kirjeldatud

seisukohta väite haaval järgmiselt:



mitmed Tallinnfilmi töötajad on talunud alates 2015. aasta septembrist hageja igapäevast

töökiusu – tegu oli otsese tsitaadiga töötajate pöördumisest. Hageja oli töötajatega

ebasõbralik ja kompromissitu. Üritusel, kus töötajad lubasid hageja eelneva nõusolekuta

saatkonnal kasutada ka kino teist saali, korraldas hageja skandaali saatkonna töötajate ees.

Ta lasi endale suunata töötajate e-kirjad, omamata selleks tööalast vajadust ja töötajate

nõusolekut. Ta koondas raamatupidaja NN, arvestamata tema ülesandeid ühingus ja

koondamise mõju. Arusaamatutel asjaoludel vallandas ta ka programmijuhi DD, kes

pöördus selle pärast ka Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni poole. Tsiviilasjas nr 2-16-

18320 tuvastati, et tegu ei ole faktiväitega;



hageja sai Tallinnfilmi nõukogult korralduse „tüürida Tallinnfilm likvideerimiseni“ – tegu

ei olnud faktiväitega, vaid väärtushinnanguga. See kajastas töötajate poolt väljapakutud

hüpoteetilist ja subjektiivset põhjendust hageja käitumisele. Seda ei olnud võimalik ümber

lükata;



hageja tegi 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul otsuseid edaspidise

plaanita ning need otsused tekitasid Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku

kahju – väide vastas tõele ja ei teotanud hageja au. Hageja lasi arusaamatutel asjaoludel

lahti DD ja seadis ohtu Kino Artise maine, kuivõrd põhjustas koostööpartnerites

usaldamatust. Hageja langetas otsuseid eelneva plaanita. Tsiviilasjas nr 2-16-18320

tuvastati, et tegu ei ole faktiväitega;



hageja tellis endale müügiprogrammikoolituse teadmises, et töösuhe Tallinnfilmiga lõpeb

15.04.2016 – MARKUS Cinema System esindaja käis kinoruumides hagejale programmi

käsitsemist selgitamas ja esitas arve 150 euro tasumiseks. Ebaõige oli hageja väide, et

koolituse eest ei pidanud tasuma. Ekslik oli ka väide, et sõna „tellima“ viitab kauba või

teenuse ostmisele.

Kõik artiklis avaldatud väärtushinnangud olid kohased ja põhinesid faktiliselt tõendavatel

asjaoludel. Kostja ei lisanud avaldatud artiklis ühtegi omapoolset hinnangut hageja käitumisele

ja

ei

modifitseerinud

artikli

aluseks

olnud

Tallinnfilmi

töötajate

pöördumist

Kultuuriministeeriumile nii, et selles sisalduv informatsioon oleks avaldatud mingilgi moel

hagejat halvustava eesmärgiga. Avaldatud väärtushinnangud ei olnud ebakohased. Kostja

põhjendas väite haaval oma seisukohti järgmiselt:



DD vallandamine oli hageja poolt ootamatu ja see takistas tuntavalt Artise kino igapäevast

tööd – hageja ei arvestanud DD töökohustuste ulatusega ei suutnud piisavalt kiiresti leida

sarnaste võimetega asendaja, et tagada Kino Artise töökorralduse sujuv jätkumine. Tema

ülesannete jaotamine erinevate töötajate vahel ei olnud tulemuslik ja tekitas töötajates

pigem segadust ja takistas igapäevatööd;



DD vallandamisele eelnes terve hulk hageja arusaamatuid ja ebapädevaid otsuseid, mis

andsid alust kahelda hageja kompetentsuses – hageja lasi suunata endale nelja töötaja e-

kirjad, ta ei olnud kursis Tallinnfilmis aastaid kehtinud väiksemate ja kiireloomulisemate

majanduskulude hüvitamise korraga, ta koondas arusaamatutel põhjustel raamatupidaja

NN. Raamatupidaja ülesanded jaotati erinevate töötajate vahel, kellel puudusid selleks

vajalikud teadmised ja oskused. Hageja muutis mõnikord oma otsuseid koosoleku jooksul

mitu korda. Ta ei suutnud töötajate suulistele küsimustele adekvaatseid vastuseid anda;



hageja sisuliselt ei juhtinud Tallinnfilmi 26. veebruarile 2016 eelnenud aasta jooksul ning

tegi otsuseid isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel – hagejal oli kombeks väljendada

töötajate juuresolekul nimeliselt oma sümpaatiat mõne töötaja vastu, ta lasi arusaamatutel

asjaoludel lahti DD ja NN;



hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse

põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega –

artiklis järgneb eelnevale selgitus: „Asutuse personali puudutav dokumentatsioon on

korrastamata, ebaselge ning pole seadusega kooskõlas.“ Väärtushinnang rajanes asjaolule,

et 26.11.2015 saatis hageja NN-le hoiatuse seoses töökohustuste rikkumisega, sest

väidetavalt oli NN kandnud Tallinnfilmi kontolt omaalgatuslikult ja juhataja nõusolekuta

ühingu raha 100 eurot QQ-le. Nendel põhjendustel võttis hageja NN-lt õiguse teha

Tallinnfilmi kontolt rahalisi makseid, samuti katkestas hageja Tallinnfilmi krediitkaardi

lepingu AS SEB Pangas teadmata, et sellega oli seotud uudiskirja teenuse eest tasumine.

Hageja ei olnud end kurssi viinud asjaoluga, et Tallinnfilmis kehtis väiksemate ja

kiireloomulisemate majanduskulude hüvitamise kord, millega töötajatele makstakse

vajadusel kuni 100 eurot ette, mis tasaarvestatakse kuu lõpuks kuluaruande ja

maksedokumentide alusel. Hageja ei näinud vajadust oma töötajate arendamiseks, mis

päädis DD vallandamisega;



hageja otsused Tallinnfilmi juhatuse liikmena said ühe alternatiivina kahest olla

põhjendatud isiklikust solvumisest – hageja käitumine töötajatega oli sageli emotsionaalne

ning lugupidamatu. Hageja käitus töötajatega ebaviisakalt nii Kino Artis toimunud avalikel

üritustel kui ka omavahelises suhtluses. Tema irratsionaalne käitumine võis olla

põhjendatud kino tegevuse võimalikust lõppemisest;



hageja poolt 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul Tallinnfilmi juhatuse

liikmena tehtud otsused ohustasid Artise kino mainet ning selliste otsuste hulka kuulus

põhjendamatult suure töötasu pakkumine inimestele, kes pidid ära tegema DD töö – DD

vallandamise järgselt pakkus hageja Tallinnfilmis osalise töökoormusega töötajale SS-le

ühe kava koostamise ja sisestamise eest tasu 500 eurot. Enne keelduva vastuse saamist

jõudis hageja teha pakkumise kaheks nädalaks tasuda 1 000 eurot. Tegu oli selgelt

ebaproportsionaalselt suure tasuga programmijuhi töö väikese lõigu eest.

Tallinnfilm on Eesti Filmi Instituudi tütarettevõte, mille tegevus on olnud pidevalt meedia

tähelepanu keskmes. Eesti Filmi Instituut on riiklik sihtasutus, mille põhifinantseerija on

Kultuuriministeerium. Hageja oli avalik-õiguslikes huvides toimiva äriühingu juhatuse liige,

mistõttu pidi ta arvestama avalikkuse kõrgendatud tähelepanuga. Seda enam, et juba hageja

tööleasumist kajastati meedias. Hageja oli avaliku elu tegelane.

Kostja ostis artikli uudisteagentuurilt BNS, mistõttu ei olnud kostja kohustatud täiendavalt

uudise aluseks olevaid asjaolusid kontrollida. Kuivõrd EAEK sisaldas ainult korporatiivseid

käitumisnorme, ei saanud deliktiõiguslik nõue tugineda iseseisvalt EAEK p-le 4.2, mille

kohaselt oleks kostjal olnud kohustus kuulata hageja enne artikli avaldamist ära.

Hageja ei näidanud ära, kuidas kostja avaldatud artikli avaldamine hagejale kannatusi

põhjustas. Artikkel põhines Kino Artise töötajate avalikul kirjal, mille adressaadiks oli mh

Kultuuriministeerium ja kõik Kultuuriministeeriumile saadetud kirjad on avalikus

dokumendiregistris kõikidele kättesaadavad. Kostja majandusaasta aruanne ei peegeldanud

kostja teenitud kasu hageja seotud nõuetega. Vastutulekust hagejale ei olnud hagi esitamise

ajaks kostja veebiväljaandes artikkel enam kättesaadav. Artiklit on võimalik lugeda vaid

paberväljaandes, millest enamus on praeguseks ajaks hävinud või säilitatud viisil, mille ligipääs

on keskmisele tarbijale piiratud.

Vastulause esitamise õiguse kasutamiseks ei olnud professionaalse õigusabi kasutamine

vajalik. Hageja ei esitanud vastulauset, vaid pöördus kohe advokaadibüroo poole. Hageja ei

üritanud pidada kohtueelseid läbirääkimisi, vaid esitas kohe pärast kostjalt vastuse saamist hagi

kohtusse, mille sisu on nõudekirjaga sarnane. Seega valmistas hageja juba ühepoolselt ette

kohtumenetlust. Kohtuvaidlusega seotud kulud loetakse menetluskuludeks.

Praeguse asja lahendamisel tuli arvestada ka tsiviilasjas nr 2-16-18320 tehtud lahendiga, milles

kohus menetles hageja esitatud hagi pöördumise kirjutanud töötajate vastu.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kohustas kostjat avaldama hiljemalt kahe nädala jooksul

käesolevas asjas tehtud lahendi jõustumisest esmaspäeval ilmuva Postimehe paberväljaande

kolmandal leheküljel, samas paigutuses ja samas suuruses, mis 29.02.2016 artikkel „Artise

töötajad mässavad juhi vastu“, järgmise tekstiga artikkel: „AS POSTIMEES GRUPP lükkab

ümber XX puudutavad ebaõiged faktiväited, mille AS POSTIMEES GRUPP avaldas

29.02.2016 ajalehe Postimees paberväljaandes ilmunud artiklis „Artise töötajad mässavad juhi

vastu“. Järgmised faktiväited on ebaõiged: 1) Tallinnfilmi töötajad talusid iga päev XX

töökiusu; 2) 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul tehtud otsused tekitasid

Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku kahju. Tallinnfilmi töötajad ei ole pidanud

taluma XX töökiusu, XX otsused Tallinnfilmi juhatuse liikmena ei tekitanud Tallinnfilmile

otsest või võimalikku majanduslikku kahju.” Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise 1 800 eurot. Ülejäänud nõuded jättis kohus rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

3.1. Esmalt käsitles maakohus faktiväidete ümberlükkamise nõuet. Hageja hinnangul oli kostja

avaldanud vaidlusaluses artiklis järgmised faktiväited: (1) „mitmed Tallinnfilmi töötajad on

talunud alates 2015. aasta septembrist hageja igapäevast töökiusu“; (2) hageja sai Tallinnfilmi

nõukogult korralduse „tüürida Tallinnfilm likvideerimiseni“; (3) „hageja tegi 26. veebruarile

2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul otsuseid edaspidise plaanita ning need otsused

tekitasid Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku kahju“; (4) „hageja tellis endale

müügiprogrammikoolituse teadmises, et töösuhe Tallinnfilmiga lõpeb 15. aprillil 2016“.

3.1.1. Kohtu hinnangul oli esimene väide hagejat halvustav faktiväide. Töökiusamise all

mõistetakse seda, kui töötajat koheldakse korduvalt ebameeldival või alandaval viisil ja tal on

raske end selle vastu kaitsta. Tegemist on inimese ahistamise ühe alaliigiga, mis omab

negatiivset toimet. Negatiivse iseloomuomaduse presenteerimist peetakse tavapäraselt selle

inimese halva külje esiletoomiseks. Seega oli selle tõelevastavuse tõendamiskoormus kostjal.

Kostja ei tõendanud, et tegu oli tõese väitega. Töökiusamine tähendab korduvat ühe töötaja

alandavat kohtlemist. Töökiusamisena ei saa käsitleda pelgalt ühte käitumisakti. Praegusel

juhul oli tegu olukorraga, kus juht üritas kehtestada uusi töökorralduslikke reegleid. Kas seda

on õige teha läbi konfliktse käitumise, on teine asi, ning asjaolu, et selline käitumine ei meeldi

osadele töötajatele, on mõistetav, kuid see ei viita tööalasele kiusamisele.

Töökiusamise toimumist ei tõendanud 05.10.2015 RR, NN, QQ ja DD pöördumine Tallinnfilmi

nõukogu poole. Sellest ei saanud teha järeldust, et hageja kiusas kedagi või kohtles kedagi

ebameeldival või alandaval viisil. Samuti ei saanud sellist järeldust teha artiklist. Töötajate

töömeilide lugemist ei saa pidada töötajate kiusamiseks. Töömeilide lugemise näol ei ole

tegemist töötajate alandava kohtlemisega. Pealegi vabandas hageja töötajate ees, et ta varem ei

teavitanud töötajaid töömeilide tööalase kasutamise eesmärgist ja sellest, et juhataja võib neid

lugeda. Tööandja pahatahtlikkuseks ei saanud pidada seda, kui aasta kestel töötajaga tööleping

lõpetatakse. Asjaolu, kas DD omas olulist rolli Tallinnfilmis või mitte, ei viita sellele, et tema

vallandamine oleks käsitletav töökiusamisena. Ka tunnistajate ütlused ei kinnitanud

töökiusamist. Tsiviilasjas nr 2-16-18320 tunnistajate RR, QQ ja EE antud ütlustest sai

järeldada, et hageja käitumine oli ebameeldiv ning tunnistaja RR ja hageja vahel tekkis konflikt.

Ebameeldivat käitumist ega konflikti tekitamist ei saa pidada töökiusamiseks. Lisaks nähtus

tunnistajate ütlustest, et hageja usaldas osasid töötajaid rohkem ja teisi vähem. Töötaja

mitteusaldamine ei ole samuti kohtu hinnangul töökiusamise alla liigitatav. Samuti ei

kvalifitseeru töökiusamisena töökorralduse reeglite muutmine (sh pangas õiguste äravõtmine).

Tunnistajate WW, PP ja SS ütlustest ei seondunud miski töökiusamise väitega. Hageja

selgitused kinnitasid, et tema käitumist kiusamisena käsitleda oli põhjendamatu.

3.1.2. Teise väite kohta märkis kohus, et artiklis hageja kirjeldatud kujul väidet ei esinenud.

Artiklis viidati, et üks alternatiivne põhjus hageja käitumisele võis olla nõukogu korraldus

tüürida Tallinnfilm likvideerimiseni. Tegemist oli oletusega, mitte ühe konkreetse

alternatiiviga. Asja lahendamisel omas tähtsust, mida sai ja pidi lugema mõistlik lugeja

konkreetsest lausest välja, s.t mida avaldaja tegelikult üldsusele avaldas. Mõistlik lugeja sai

lausest järeldada, et juhatuse liikme käitumisele otsiti põhjendust. Seega oli tegu hinnanguga

käitumisele.

3.1.3. Kolmas väide oli hagejat halvustav faktiväide. Kostja ei tõendanud, et see vastas

tervikuna tõele. Kostja ei tõendanud, et hageja otsused tekitasid Tallinnfilmile otsest või

võimalikku majanduslikku kahju. Samas oli tõendatud, et hageja tegi otsuseid edaspidise

plaanita.

Tunnistajate ütlustest nähtus, et hageja otsused olid läbimõtlematud ja tehtud edaspidise

plaanita. Ehkki juhil on õigus teha ühingus ümberkorraldusi ja vallandada ning võtta tööle

töötajaid, viitab programmijuhi ja raamatupidajaga töölepingu lõpetamine liigsele

kiirustamisele, läbimõtlematusele, emotsioonide ajel tegutsemisele ja seega ka edaspidise

plaani puudumisele. Projektide juhtimine ei sujunud enam, selles osas valitses segadus. Ka

raamatupidaja koondamisega kaasnes segadus. Lisaks oli osa tegevusi peatatud, nagu nähtus

hageja vastusest filmiajakirjanik MM-le.

Majandusliku kahju tekkimist ei tõendanud Eesti väärtfilmilevitajate 25.02.2016 kiri, Hispaania

suursaadiku FF 25.02.2016 pöördumine, 01.03.2016 päring, Europa Cinemas programmijuhi

AT Kultuuriministeeriumile 31.05.2016 saadetud pöördumine, Kultuurkapitali audiovisuaalse

kunsti sihtkapitali 30.03.2016 Tallinnfilmi nõukogule esitatud pöördumine. Võimalikust

mainekahjust ei saanud järeldada otsest või võimalikku majanduslikku kahju.

3.1.4. Neljas väide oli hagejat halvustav faktiväide, viidates hageja omakasupüüdlikele

eesmärkidele. Samas oli see tõene. Faktiväitest ei saanud järeldada, et selles viidati hageja poolt

Tallinnfilmile olulise kahju tekkimisele. Sõna „tellima“ tähendab teenuse ostmist tasu eest.

Hageja nentis, et MARKUS Software OÜ näitas hagejale, kuidas tarkvara kasutada. Tegu ei

olnud tasuta teenuse osutamisega. MARKUS Software OÜ esitas Tallinnfilm OÜ-le 06.10.2016

arve nr 214876 summas 3 796,80 eurot selgitusega „Artis installatsioon ja koolitus. Koolitused.

MCS Transfer to Cloud“. Töötunni raportist nähtus, et koolitused leidsid aset 25.02.2016,

03.03.2016, 09.03.2016 ja 12.05.2016. Asjaolust, et arve esitati alles 06.10.2016, ei saanud

järeldada, et tegemist oli tasuta koolitusega. Hagejal ei olnud koolitust tellides alust järeldada,

et koolituse eest arvet ei esitata. Hageja ei vaielnud vastu, et koolitus telliti ajal, kui hageja

teadis enda töösuhte lõppemisest.

3.1.5. Ebaõige oli kostja väide, et kuna ta justkui avaldas töötajate pöördumise, ei pidanud ta

faktide paikapidavust kontrollima. Teise isiku kohta faktiväidete avaldamise korral lasub

andmete avaldajal kohustus kontrollida andmete tegelikkusele vastavust. Kohtule esitatud

kostja käsutuses olevatest e-kirjadest ja pöördumistest ei saanud teha järeldust, et kostja

kontrollis piisava põhjalikkusega avaldatud väiteid. Andmeid peab kontrollima ka juhul, kui

need on saadud teiselt väljaandelt või infoagentuurilt. Samuti ei olnud tegemist pöördumise

teksti sõnasõnalise avaldamisega, vaid kostja lõi selle põhjal artikli.

Kohus ei olnud faktiväidete ja väärtushinnangute kvalifitseerimisel seotud tsiviilasjas

nr 2-16-18320 tuvastatuga. Ühes tsiviilasjas esitatud tõendikogumi pinnalt tehtud järeldust

faktiväite õigsuse või väärtushinnangu põhjendatuse osas ei saanud võtta aluseks teises

tsiviilasjas järelduste tegemisel.

Seega tuli hageja hagi ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks osaliselt rahuldada. Hageja

soovitud väidete ümberlükkamise viis oli põhjendatud.

3.2. Järgnevalt käsitles maakohus mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Hageja nimetas nõude

alusena au teotavate ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamise. Kohus

tuvastas eelnevalt, et kostja avaldas kaks ebaõiget faktiväidet. Hageja väitel avaldas kostja ka

kuus ebakohast väärtushinnangut: (1) DD vallandamine hageja poolt oli ootamatu ja takistas

tuntavalt Artise kino igapäevast tööd; (2) DD vallandamisele eelnes terve hulk hageja

arusaamatuid ja ebapädevaid otsuseid, mis andsid alust kahelda hageja kompetentsuses; (3)

hageja sisuliselt ei juhtinud Tallinnfilmi 26. veebruarile 2016 eelnenud aasta jooksul ning tegi

otsuseid isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel; (4) hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis

töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest ega viinud end kurssi

organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega; (5) hageja otsused Tallinnfilmi juhatuse

liikmena said ühe alternatiivina kahest olla põhjendatud isiklikust solvumisest; (6) hageja poolt

26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul Tallinnfilmi juhatuse liikmena tehtud

otsused ohustasid Artise kino mainet ning selliste otsuste hulka kuulus põhjendamatult suure

töötasu pakkumine inimestele, kes pidid ära tegema DD töö. Lisaks leidis kohus ülal, et hageja

poolt faktiväitena presenteeritud mõte „üks alternatiivne põhjus hageja käitumisele võis olla

nõukogu korraldus tüürida Tallinnfilm likvideerimiseni“ oli väärtushinnang, mitte faktiväide.

3.2.1. Esimene väide oli kohane. Tõenditest nähtus, et DD vallandamise näol oli tegu ootamatu

sündmusega. Pärast seda ei toimunud Tallinnfilmis töö endisel viisil, vaid projektide toimimine

oli takistatud. Üks projekt jäi ära, olemasolevaid projekte viidi läbi suurte raskustega ja

planeerimisel tekkisid valearvestused. Partneritel ei olnud vajalikke kontakte Tallinnfilmiga.

Seega takistas DD lahkumine Tallinnfilmi igapäevast tööd ja tekitas partnerites usaldamatust.

Tegu ei olnud hagejat halvustava hinnanguga, vaid väide kirjeldas hageja käitumisest

põhjustatud tagajärgi.

3.2.2. Teine väide oli samuti kohane. Töötajate töömeilide lugemine eelneva sellekohase

teavituseta ja põhjust omamata ka pärast teavitamist viitas hageja ebakompetentsusele selles

küsimuses, kuivõrd sellega rikkus hageja töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p-i 11. Hageja

tegi otsuseid eelneva plaanita. Lisaks DD ootamatule vallandamisele lasti ootamatult lahti ka

raamatupidaja.

Hageja ei

selgitanud töötajatele, kuidas hakkab raamatupidamine

raamatupidajata toimuma. Töötajatele võis põhjendatult jääda mulje, et hageja tegutses eelneva

plaanita, kui kinnitas, et töö käigus alles selgub tegelik töökorraldus. Raamatupidaja puudumine

tekitas segadust. Samuti tekitas töötajates segadust majanduskulude hüvitamisega seonduv,

kuna hageja tegi hoiatuse raamatupidajale kehtiva korra alusel töötajale avansilise makse

tegemise pärast.

3.2.3. Kolmandas väites esines ebakohane väärtushinnang selle kohta, et hageja sisuliselt ei

juhtinud Tallinnfilmi 26. veebruarile 2016 eelnenud aasta jooksul, kuid sisaldus kohane

hinnang selle kohta, et hageja tegi otsuseid isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel. Ühestki

kohtule esitatud tõendist ei saanud teha järeldust, et hageja sisuliselt ei juhtinud ühingut. Hageja

andis 11.12.2015 Tallinnfilmi nõukogu koosolekul ülevaated 2016. aasta eelarvest ja

tegevuskavast, mis nõukogu poolt kinnitati, piletitulu süsteemi muudatustest, mis nõukogu

poolt heaks kiideti, raamatupidamises seni tehtust. Eesti Filmi Instituudi (EFI) 03.02.2016

koosoleku protokollist nr 169 nähtus, et kinokülastuste arv suurenes 2015. aastal võrreldes

varasema aastaga 25 000 võrra ja EFI nõukogu tunnustas Tallinnfilmi juhti eduka aasta puhul.

Seega juhtis hageja Tallinnfilmi tööd 2015. aastal tulemuslikult. Asjaolu, et hageja tegi osaliselt

arusaamatuid otsuseid, mis olid ka tehtud ilma eelneva plaanita, ei tähendanud, et hageja

Tallinnfilmi aasta jooksul sisuliselt ei juhtinud. Väite paikapidavus, et hageja tegi otsuseid

isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel, nähtus tunnistajate ütlustest. Sellele viitas töötajate

kergekäeline süüdistamine, alusetute hoiatuste ja mõtlematute vallandamisähvarduste

tegemine.

3.2.4. Neljandas väites esines ebakohane väärtushinnang. Kostja esitatud tõenditest nähtus, et

hageja tegi NN-le hoiatuse avansilise makse tegemise eest olukorras, kus vastav kord oli

ettevõttes varasemalt kehtestatud ja aastaid toiminud. Ühest ebaõigel alusel tehtud hoiatusest ei

saanud järeldada, et hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino

töökorralduse põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete

juhtimispõhimõtetega. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja juhtis Tallinnfilmi tööd

tulemuslikult.

3.2.5. Viiendas väites ebakohaseid väärtushinnanguid ei esinenud. Kohus leidis eelnevalt, et

kohati olid hageja otsused läbimõtlematud ja tehtud edaspidise plaanita ning sümpaatiate ja

emotsioonide ajel. Otsuste tegemisel emotsionaalsusse kaldumisel oli põhjendatult alust

järeldada, et üheks sellise otsuse motiiviks võis olla ka isiklik solvumine kellegi peale. Koos

viienda väitega käsitles kohus artiklis avaldatud mõtet, et üks alternatiivne põhjus hageja

käitumisele võis olla nõukogu korraldus tüürida Tallinnfilm likvideerimiseni, ja leidis, et ka see

väide oli kohane. Olukorras, kus otsuseid tehakse edaspidise plaanita, oli võimalik anda hageja

käitumisele ka selline seletus, et hagejal esines soov ühing likvideerida.

3.2.6. Kuuenda väite osas leidis kohus, et väide „hageja tegevuse tõttu oli Tallinnfilmi maine

ohustatud“ oli põhjendatud. Kuid põhjendatud ei olnud väide, et inimestele, kes pidid DD töö

ära tegema, pakuti põhjendamatult suurt töötasu. Mitmetest kirjaliku tõendina esitatud

pöördumistest nähtus, et kolmandatel isikutel oli mure projekti õnnestumise ja senise koostöö

sujumise pärast. Kohtule ei esitatud tõendeid, kui suur oli programmijuhi töötasu ja

missuguseid tööülesandeid pidi programmijuht tegema. Seega ei saanud kohus teha järeldust

pakutud töötasu ebaproportsionaalsuse kohta. Isegi kui see oleks olnud liiga suur, ei oleks

sellest saanud järeldada, et Tallinnfilmi maine oli seatud ohtu.

3.2.7. Hageja näol oli tegu avaliku elu tegelasega, kes pidi seetõttu taluma suuremat tähelepanu

ja kriitikat. Sellest hoolimata ei pidanud hageja taluma ebakohaseid väärtushinnanguid selle

kohta, et hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse

põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega ning

hageja sisuliselt Tallinnfilmi ühe aasta jooksul enne 26. veebruari 2016 ei juhtinud. Tegemist

oli ühingu juhina töötava või töötanud isiku au ja nime eriti teotavate hinnangutega, sest viitas,

et hageja on täielikult oma ametisse sobimatu, juhina oskamatu ja ebapädev ning on sellesse

ametisse ekslikult määratud. Talumiskohustusega oli hõlmatud hinnang, et hageja tasus liigset

töötasu töötajale, sest see ei olnud hagejat äärmiselt halvustav.

Lahendi tegemisel tuli arvestada ka EAEK-s sätestatuga, sest kuigi tegu ei olnud iseseisva

nõude alusega, aitasid need sisustada ajakirjanduse hoolsuskohustust informatsiooni

avaldamisel ja aitasid määratleda rikkumise ulatust. Kostja jättis faktiväited ja

väärtushinnangud kontrollimata ning ei kuulanud enne artikli avaldamist ära ka hagejat. Kostja

ei austanud ja ei arvestanud teiste inimeste õiguste ja vabadustega.

Kuigi rikkumisi oli mitmeid, ei olnud kõikide puhul tegu äärmiselt raskete isiku õiguste

rikkumistega ega vulgaarsete väljenditega. Mittevaralise kahju suurust mõjutavaks on ka

asjaolu, et ajaleht Postimees on üks Eesti suurima lugejaskonnaga väljaandeid. Lisaks on

kahjuhüvitist suurendavaks asjaoluks kostja hea majanduslik seis, millest tulenevalt peab

mittevaralise kahju hüvitis samuti motiveerima edaspidistest rikkumistest hoiduma.

Paberväljaandes on artikkel kättesaadav käesoleva ajana ja veebiväljaandes oli loetav ligikaudu

pool aastat. Samas tuleb arvestada sellega, et kostja peab omal kulul ebaõiged faktiväited ümber

lükkama, millega on osaliselt kostja poolt tekitatud ebaõiglus kõrvaldatud. Rikkumised ei

põhjustanud hagejale raskeid tervislikke tagajärgi. Kostja oli hagi esitamise ajaks artikli

veebiväljaandest eemaldanud.

Kohtupraktikas on isikuõiguse rikkumisega põhjustatud mittevaralise kahjuhüvitise suuruseks

tavapäraselt olnud 1 000-5 000 eurot. Praeguses asjas võiks hüvitis jääda 1 000 euro kanti.

Samas tuleb kostja puhul arvesse võtta tema majanduslikku seisundit ja vajadust mõjutada

rikkujat hoiduma edasisest kahju tekitamisest. Seega tuli kahjuhüvitist suurendada 1 800

euroni.

3.3. Varalise kahjuhüvitise nõude osas leidis kohus, et see tuli jätta rahuldamata. Hageja ei

esitanud kostjale vastulauset, mida on isikul võimalik kasutada professionaalse õigusabita.

Vastulause rahuldamata jätmise korral saanuks hageja kohtusse pöörduda. Seega ei olnud

hageja poolt õigusabi kasutamine kostjale nõude esitamiseks vajalik.

3.4. Hagi osalise rahuldamise tõttu, kusjuures hagi rahuldamata ja rahuldatud osad olid mahult

võrdsed, jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel menetluskulud

poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale kaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas,

milles kohus hagi rahuldas ja kohustas kostjat avaldama ebaõigeid faktiväiteid ümberlükkav

tekst otsuse resolutsioonis kirjeldatud viisil ja mõistis välja mittevaralise kahju hüvitise

1 800 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palus tühistatud osas teha uus

otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Praeguse asja lahendamisel oli oluline silmas pidada, et vaidlusalune artikkel põhines kolme

Kino Artis haldava osaühingu Tallinnfilm töötaja NN, QQ ja RR poolt 26.02.2016

kultuuriministrile ja EFI-le saadetud kirjal. Kusjuures varem oli uudise avaldanud BNS. Kiri

oli uudise avaldamise ajal avalikult kättesaadav Kultuuriministeeriumi dokumendiregistri

kaudu.

Hageja esitas 06.12.2016 kirja kirjutanud töötajate vastu hagi (tsiviilasi nr 2-16-18320), milles

nõudis ebakohaste väärtushinnangutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ja mitmete

väidetavate faktiväidete ümberlükkamist. Väärtushinnangud, mida hageja pidas ebakohaseks ja

millega hageja põhjendas käesolevas tsiviilasjas oma mittevaralise kahju nõuet, kattusid nende

väärtushinnangutega, millega hageja püüdis oma mittevaralise kahju nõuet põhjendada

tsiviilasjas nr 2-16-18320. Käesolevas asjas hagi esemeks olevad väidetavad neli faktiväidet

kattusid tsiviilasjas nr 2-16-18320 esitatud nõuetega.

Harju Maakohus jättis tsiviilasjas nr 2-16-18320 hageja hagi Tallinnfilmi töötajate vastu täies

ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja tegi uue, millega

jättis rahuldamata hageja mittevaralise kahju nõude ja neli nõuet ebaõigete faktiväidete

ümberlükkamiseks, ent rahuldas hagi kahe faktiväite ümberlükkamise nõude osas, millest üks

kattus praeguses asjas esitatud nõudega (lükata ümber faktiväide, et hageja tellis endale

müügiprogrammi koolituse teadmises, et töösuhe Tallinnfilmiga lõpeb 15.04.2016). Niisiis

leidsid kohtud, et mitte ükski Tallinnfilmi töötajatele etteheidetud ja kostja poolt refereeritud

väärtushinnangutest ei olnud ebakohane. Samuti leidsid kohtud, et osas, milles hagi jäi

rahuldamata, olid faktiväidetena käsitletavad väited kas õiged või hoopis väärtushinnangud,

mistõttu nende ümberlükkamist nõuda ei saanud. Lahendite jõustumisega muutusid otsused

esmaste avaldajate ja hageja ning kohtu jaoks siduvateks.

Praeguses tsiviilasjas tegi maakohus otsuse, milles leidis, et tsiviilasjas nr 2-16-18320

väärtushinnanguteks peetud väiteid olid siiski faktiväited ja erinevalt ringkonnakohtust pidas

neid samade tõendite alusel osaliselt ebaõigeteks. Samuti leidis kohus, et osa ringkonnakohtu

poolt tsiviilasjas nr 2-16-18320 kohasteks peetud väärtushinnangutest olid kostja poolt

avaldatuna sellegipoolest ebakohased, olgugi et kostja neile midagi ei lisanud ega neid kuidagi

ei moonutanud. Valdavas osas jättis kohus siiski hagi rahuldamata. Sellega rikkus kohus

õiguskindluse põhimõtet ja lõi paradoksaalse olukorra.

Maakohus tõlgendas ebaõigesti väärtushinnanguid faktiväideteks. Väide, et Tallinnfilmi

töötajad talusid iga päev hageja töökiusu, oli väärtushinnang. Selle ümberlükkamist nõuda ei

saanud. Tegu oli töötajate subjektiivse hinnanguga hageja tegevusele. Samale seisukohale asus

ka maakohus tsiviilasjas nr 2-16-18320, millega nõustus ringkonnakohus. Ka väide, et 26.

veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul tehtud otsused tekitasid Tallinnfilmile

otsest või võimalikku majanduslikku kahju, oli väärtushinnang. Kahju tekitamine kui juriidiline

väljend on kvalifitseeritav väärtushinnanguna, kuna nende avaldaja on lähtunud oma

subjektiivsest tõlgendusest. Arusaamatuks jäi, kuidas oli tõene-väär skaalal kontrollitav väide,

et Tallinnfilmile tekitati võimalik majanduslik kahju. Kui ringkonnakohus kvalifitseerib väited

õigesti väärtushinnanguteks, ei ole hüvitise väljamõistmine nende väärtushinnangute eest

põhjendatud, sest nende avaldamine ei olnud õigusvastane.

Maakohus rahuldas põhjendamatult hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Erinevalt

maakohtu sedastatust olid kõik väärtushinnangud kohased. Väide, et hageja ei ole viimase aasta

jooksul Tallinnfilmi sisuliselt juhtinud, tähendas, et juhtimist ei peetud sisukas, kuna see rajanes

emotsioonidel ja isiklikel sümpaatiatel. Eelnev oli sõnaselgelt kirjas ka artiklis. Keegi ei ole

eitanud, et hageja võis juhina nõukogule erinevatest tegevustest aru anda ja neid tegevusi läbi

viia. Väärtushinnang, et hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino

töökorralduse põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete

juhtimispõhimõtetega baseerus asjaolul, et hageja võttis endiselt alluvalt NN-lt ära õiguse teha

Tallinnfilmi kontolt rahalisi makseid ja katkestas Tallinnfilmi krediitkaardi lepingu AS SEB

Pangas teadmata, et sellega on seotud uudiskirja teenuse eest tasumine, sest talle oli teadmata

väiksemate ja kiireloomulisemate majanduskulude hüvitamise kord. Konkreetse töötaja

seisukohalt oli väärtushinnang kindlasti põhjendatud. Pealegi on ühingus kehtestatud kulude

hüvitamise kord ja pangatehingud elementaarne ja ühingu toimimisega lahutamatult seotud

teave. Asjas kogutud tõenditega (SS ütlustega) oli põhjendatud väide, et hageja pakkus teisele

töötajale põhjendamatult suurt tasu Tallinnfilmist lahkunud programmijuhi väikese töölõigu

eest.

Nõue oli põhjendamatu ka hageja sotsiaalse seisundi tõttu – hageja oli avaliku elu tegelane.

Hageja kohta avaldatud väärtushinnangud ei olnud hageja au ja head nime eriti teotavad.

Kuivõrd kostja avaldas artikli tuginedes andmetele, mis sisaldusid hageja endiste töötajate

pöördumises Kultuuriministeeriumile, mis oli avalikult kättesaadav materjal, ei pidanud kostja

kirja refereerides hagejat ära kuulama. Materjal ei olnud konfliktne. Maakohus ei selgitanud

otsuses asjaolusid, mis tingisid karistusliku kahjuhüvitise väljamõistmise ja miks kohtu

hinnangul tekitas kostja hagejale kahju tahtlikult.

Maakohus jaotas vääralt menetluskulud. Hagi tuli jätta tervikuna rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Isegi kui jätta maakohtu otsus jõusse, tuli menetluskulude jaotust muuta. Kohus

järeldas ebaõigesti, et hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osad olid võrdsed. Kohus jättis

rahuldamata enamiku hageja nõuetest. Vaidlustatava otsusega jättis kohus rahuldamata hageja

nõude kolme faktiväite osas (kokku neljast faktiväitest), kolme väärtushinnangu osas (kokku

kuuest väärtushinnangust) ning jättis rahuldamata ka hageja varalise kahju hüvitamise nõude.

Vastus kaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja

menetlusõiguse norme.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi ja kohustas kostjat avaldama

ebaõigeid faktiväiteid ümberlükkav tekst otsuse resolutsioonis kirjeldatud viisil, mõistis välja

mittevaralise kahju hüvitise 1 800 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja

apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas,

milles maakohus jättis hagi rahuldamata, s.t jättis rahuldamata hageja nõude järgmiste

faktiväidete ümberlükkamiseks: „hageja tegi 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate

jooksul otsuseid edaspidise plaanita“, „XX tellis endale müügiprogrammikoolituse teadmises,

et töösuhe Tallinnfilmiga lõpeb 15. aprillil 2016” ja „Tallinnfilmi nõukogu ei ole andnud XX-

le korraldust tüürida Tallinnfilm likvideerimiseni” ning nõude varalise kahju hüvitamiseks.

Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud edasikaebetähtaja möödumise tõttu (TsMS § 456

lg 2 p 1, lg 4). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.

Apellatsioonkaebus baseerub suures osas väitel, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas

ebaõige, sest ei ole kooskõlas teises tsiviilasjas (asjas nr 2-16-18320) tehtud maa- ja

ringkonnakohtu otsustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda kõnealune asjaolu praeguses

asjas tehtud maakohtu otsust ebaõigeks. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus

kohustuslik osas, millega lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel

asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Teisisõnu, kohtuotsus on tsiviilkohtumenetluses siduv

üksnes konkreetse hagi piirides ja selle asja menetluses osalenud poolte jaoks. Kohtulahendil

ei ole siduvat toimet menetlusväliste isikute suhtes. Teiste menetlusosaliste vahelistes

vaidlustes on kohtulahend TsMS § 272 lg 2 järgi dokumentaalne tõend. Sellel puudub

TsMS § 232 järgi ette kindlaksmääratud jõud.

Samas on mõistetav kostja hämming sellest, et kohtud on pealtnäha sarnase väite ühel juhul

kvalifitseerinud väärtushinnanguks ja teisel juhul faktiväiteks ning väärtushinnangu ühel juhul

kohaseks ja teisel juhul ebakohaseks. Siinkohal tuleb silmas pidada, et vaidlustatud väited on

avaldatud erinevate isikute poolt ja erineval viisil. Tsiviilasjas nr 2-16-18320 vaieldi selle üle,

kas Tallinnfilmi töötajad avaldasid kultuuriministrile ja EFI-le adresseeritud kirjas hageja kohta

ebaõigeid faktiväited ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Praeguses tsiviilasjas on arutluse all

küsimus, kas kostja avaldas üleriigilise levikuga meediaväljaandes artikli, mis sisaldab

ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Kuigi artikkel sai ainest kõnealusest

töötajate pöördumisest, on artikkel käsitletav eraldiseiseva kirjandusteosena, millelt eeldatakse

objektiivsust, põhjendatust ja tõelevastavust; samal ajal kajastab töötajate pöördumine, mis on

adresseeritud kitsale ringile, eelduslikult nende töötajate subjektiivset siseveendumust.

Kirjeldatud kontekstist tuleb väidete hindamisel ka lähtuda, nagu kohtud mõlemas tsiviilasjas

tegid. Väite kvalifitseerimise sõltuvust selle esitamise/avaldamise kontekstist ja samuti sellest,

kellele neid väljendeid adresseeritakse, on kinnitanud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu

13.04.2007 otsust asjas nr 3-2-1-5-07 p 27).

Kostja hinnangul ei olnud faktiväidetena käsitletavad järgmised väited: „Tallinnfilmi töötajad

talusid iga päev hageja töökiusu“, „26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate jooksul

tehtud otsused tekitasid Tallinnfilmile otsest või võimalikku majanduslikku kahju“.

Ringkonnakohus nõustub väidete kvalifitseerimisel maakohtuga ning tuginedes TsMS § 654

lg-le 6 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. See

väide on põhimõtteliselt kontrollitav, tema tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav.

Väärtushinnangut saab küll põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust

(Riigikohtu 11.02.2004 otsus asjas nr 3-2-1-11-04 p 10). Artiklis avaldatud kategoorilist väidet,

et hageja teostas töötajate suhtes töökiusu, oli võimalik kohtumenetluses tõendada: töökiusu

definitsioon (korduv töötaja alandav kohtlemine) on üldtuntud ja artiklis avaldatud

vaidlusaluses väites on rõhk faktil, et hageja kiusas töötajaid, mitte töötaja subjektiivsel

tundmusel. Samuti on tõendatav ühingul otsese majandusliku kahju tekkimine või võimalik

tekkimine, mis on põhjuslikus seoses hageja 26. veebruarile 2016 eelnenud viimaste nädalate

jooksul tehtud otsustega. Konteksti silmas pidades, ei ole kõnealuse väite näol tegu subjektiivse

õigustõlgendusega, vaid konkreetse väitega, et hageja tegevus kahjustas ühingu majanduslikku

olukorda. Maakohus leidis veenvalt kõiki tõendeid kogumis hinnates, et kõnealused väited olid

valed: hageja küll käitus ebameeldivalt ja konfliktselt, kuid seda ei saanud pidada töökiusuks

ning hageja käitumine võis küll kahjustada ühingu mainet, kuid hageja käitumise tõttu ühingule

majandusliku kahju tekkimine või potentsiaalne tekkimine ei olnud tõendatud.

Kostja hinnangul ei olnud kolm artiklis avaldatud väärtushinnangut ebakohased, n.o „hageja ei

ole viimase aasta jooksul Tallinnfilmi sisuliselt juhtinud“, „hageja ei saanud kolme

Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest ega viinud end kurssi

organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega“, „hageja pakkus teisele töötajale

põhjendamatult suurt tasu Tallinnfilmist lahkunud programmijuhi väikese töölõigu eest“.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kõnealused väited olid ebakohased ning tuginedes

TsMS § 654 lg-le 6 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

Esimest väidet on kostja artiklis avaldatuga võrreldes moonutanud. Artiklis ei ole kirjutatud, et

hageja ei ole viimase aasta jooksul Tallinnfilmi sisuliselt juhtinud, sest juht tegi otsuseid isiklike

sümpaatiate ja emotsioonide ajel. Selgitus, et hageja tegi juhatuse liikmena otsuseid isiklike

sümpaatiate ja emotsioonide ajel, toetab väidet, et mitmed töötajad on talunud iga päev

töökiusu. Väide, et hageja ei ole viimase aasta jooksul Tallinnfilmi sisuliselt juhtinud, asetseb

küll eelnevaga samas lõigus, kuid seisab lauseehitusest nähtuvalt järgnevast mõttest eraldi.

Kohus on veenvalt selgitanud, et menetluse käigus on esitatud mitmeid tõendeid ühingu

juhtimise kohta hageja poolt ning tõendatud oli, et hageja juhtis Tallinnfilmi tööd 2015. aastal

tulemuslikult, pälvides EFI nõukogu tunnustuse.

Väite, et hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse

põhimõtetest ega viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega,

hindamisel leidis kohus samuti põhjendatult, et väide ei olnud kohane, olles väljenduslaadilt

reaalse olukorraga võrreldes liiga kategooriline. Tõsi, hageja poolt NN-le tehtud hoiatus ühingu

kontolt 100 euro ülekandmise tõttu QQ-le võis olla tehtud ebaõigel alusel, kuid sellest artiklis

avaldatud järeldus, et hageja ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino

töökorralduse

põhimõtetest

ega

viinud

kurssi

organisatsiooni

elementaarsete

juhtimispõhimõtetega, oli liiga kaugeleulatuv.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostja ei suutnud usaldusväärselt ära

põhjendada väite, et hageja pakkus teisele töötajale põhjendamatult suurt tasu Tallinnfilmist

lahkunud programmijuhi väikese töölõigu eest, paikapidavust. Tõendamata oli programmijuhi

töötasu suurus ja selgitamata jäi, missuguseid ülesandeid pidi programmijuht tegema, s.t kui

suure osa tema tööajast hõlmas töölõigu tegemine, mille eest pakuti teisele töötajale 500 eurot.

Kuivõrd kostja avaldas vaidlusaluses artiklis kaks ebaõiget faktiväidet, rahuldas maakohus

õigesti hageja nõude ebaõigete faktiväite ümberlükkamiseks. Samuti rahuldas maakohus õigesti

hageja mittevaralise kahjuhüvitise nõude. Maakohus põhjendas veenvalt, miks ta arvestas

mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmisel kahe ebaõige faktiväitega ja kahe ebakohase

väärtushinnanguga ning miks ei mõjutanud mittevaralise kahjuhüvitise suurust viimati

nimetatud ebakohane väärtushinnang. Hageja oli küll avaliku elu tegelane, kes pidi seetõttu

taluma suuremat tähelepanu ja kriitikat, kuid ta ei pidanud taluma põhjendamatuid väiteid, et ta

ei saanud kolme Tallinnfilmis töötatud aasta jooksul aru kino töökorralduse põhimõtetest ega

viinud end kurssi organisatsiooni elementaarsete juhtimispõhimõtetega ning ta sisuliselt ei

juhtinud Tallinnfilmi ühe aasta jooksul enne 26. veebruari 2016. Kui juhile viidatakse

ajakirjanduses ebakohaselt kui ametisse sobimatule, juhina oskamatule ja ebapädevale, teotab

see eriti juhina töötanud või töötava isiku au ja nime.

Kostjal oli võimalik vältida hagejale kahju tekkimist, kui kostja oleks vastavalt EAEK-s

sätestatule kontrollinud artiklis sisalduvate faktiväidete ja väärtushinnangute paikapidavust

ning andnud võimaluse konflikti teisele osapoolele arvamuse avaldamiseks. Kostja ei võtnud

kahju tekkimise vältimiseks midagi ette ning avaldas kontrollimata väidete ja hinnangutega

artikli. Rikkumised ja kahju tekitamine ei olnud õigustatud ka väitega, et kostja täitis artiklit

avaldades avalikkuse teavitajana. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud, et

avalikkusel on õigus teabe saamisele, kuid avalikkuse huvides on, et teavet esitatakse kooskõlas

ajakirjanduseetikaga (EIK 17.09.2013 otsus asjas Welsh ja Silva Canha vs Portugal, nr

16812/11).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule alati mõistlik rahasumma.

Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju

hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1

järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt nt Riigikohtu

29.03.2017 otsust asjas nr 3-2-1-153-16 p 19.2). Praegusel juhul ei olnud tegu kirjeldatud

olukorraga: hageja palus kohtul kostjalt mittevaralise kahju hüvitis välja mõista.

Hüvitise summa kujunemine oli otsuse lugejale hõlpsalt jälgitav. Ringkonnkohus selgitab

täiendavalt, et mittevaralise kahju tekkimise korral määrab kohus hüvitise VÕS § 127 lg 6 ja

TsMS § 366 järgi kindlaks kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. VÕS § 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu

ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik

rahasumma. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus

diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise

määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud

isikusse pärast rikkumist. See tähendab, et hüvitise suuruse väljaselgitamisel tuleb arvesse võtta

kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas, sh ka seda, kus artikkel

avaldati (vt ka Riigikohtu 04.10.2017 otsusest asjas nr 2-15-16007 p 18; 26.06.2013 otsust asjas

nr 3-2-1-18-13 p 25 jj).

VÕS § 134 lg-st 6 tuleneb, et isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise

määramisel võib kohus lisaks eeltoodud lg-s 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju

tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist

seisundit. Maakohus otsustas viidatud sätet kohaldada ja ringkonnakohtul ei ole põhjust

maakohtu diskretsioonotsust ümber hinnata.

Maakohtu määratud menetluskulude jaotusega seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist.

Kuivõrd maakohus rahuldas hagi osaliselt, juhindus kohus menetluskulude jaotamisel õigesti

TsMS § 163 lg-st 1. Viidatud sätte kohaselt võib kohus menetluskulud jätta mh poolte endi

kanda. Maakohus põhjendas kulude poolte endi kanda jätmist asjaoluga, et hagi rahuldatud ja

rahuldamata jäetud osad olid sisuliselt võrdselt, millega ringkonnakohus nõustub.

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel

menetluskulud nii ringkonnakohtus kui Riigikohtus kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174

lg-st 1, määrab ringkonnakohus järgnevalt menetluskulude jaotuse alusel kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja

ringkonnakohtus menetluskulusid 1 980 eurot (käibemaksuga). Selle raames tutvus hageja

esindaja apellatsioonkaebusega ja analüüsis seda ning koostas vastuse kokku 10 tundi

tunnihinnaga

165 eurot,

millele

lisandub

käibemaks.

Riigikohtus

kandis

hageja

menetluskulusid 378 eurot (käibemaksuga), mille raames hageja esindaja kaks tundi analüüsis

määruskaebust ja koostas sellele vastuse tunnihinnaga 157,5 eurot, millele lisandub käibemaks.

Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata

TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja

tunnitasu

põhjendatust

ja

vajalikkust

(Riigikohtu

01.06.2016

määrus

tsiviilasjas

nr 3-2-1-39-16).

Arvestades apellatsioonkaebuse suurt mahtu ja väidete rohkust ning sellele koostatud vastuse

sisukust ning läbimõeldust on hageja esindaja ajakulu apellatsioonkaebusele vastuse

koostamise eest 10 töötunni ulatuses põhjendatud ja vajalik. Samuti on kohtumenetluse

keerukust, vaidluse raskusastet, esindaja kvalifikatsiooni ja kohtupraktikas tunnustatud esindaja

tasumäärasid põhjendatud ja vajalik hageja esindaja tunnitasu 165 eurot. Kuivõrd hageja ei ole

käibemaksukohustuslane, lisandub käibemaks. Seega on kokku põhjendatud hageja esindaja

tunnitasu ringkonnakohtus 1 980 eurot (käibemaksuga).

Arvestades Riigikohtule esitatud määruskaebust ning sellele vastuseks koostatud dokumendi

mahtu ja sisu, on hageja esindaja ajakulu Riigikohtus põhjendatud kahe tunni ulatuses. Samuti

on vaidluse sisu, esindaja kvalifikatsiooni ja kohtupraktikas tunnustatud esindaja tasumäärasid

põhjendatud ja vajalik hageja esindaja tunnitasu 157,5 eurot. Kuivõrd hageja ei ole

käibemaksukohustuslane, lisandub käibemaks. Seega on kokku põhjendatud hageja esindaja

tunnitasu Riigikohtus 378 eurot (käibemaksuga).

Kahe astme peale kokku on põhjendatud hageja esindaja tasu 2 358 eurot (käibemaksuga).

Lisaks palus hageja välja mõista alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras, mis tuleb rahuldada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing