2-18-5027/42 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 26. veebruar 2020

Tsiviilasja number

2-18-5027

Tsiviilasi

Tauno Vaaderpassi kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei

15. märtsi 2018. a otsuse peale täiteasjas nr 084/2018/280

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. detsembri 2019. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tauno Vaaderpassi määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (võlgnik): Tauno Vaaderpass

(isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi

Karin Ploom

Vastustaja:

kohtutäitur

Oksana

Kutšmei,

esindaja

kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei

Vastustajas (sissenõudjad): Viferrety OÜ (registrikood

12824739)

Sparks SS OÜ (registrikood 12579494)

PVN Holding OÜ (registrikood 12648373)

OÜ OwnWay (registrikood 12453273),

esindaja vandeadvokaat Rene Varul

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tauno Vaaderpassi määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 19. detsembri 2019. a määrus

muutmata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud

Tauno Vaaderpassi kanda. Menetluskulude suuruse määrab

TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks maakohus pärast määruse

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tauno Vaaderpass (võlgnik) esitas Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei

15. märtsi 2018 otsuse peale täiteasjas nr 084/2018/280. Võlgnik palus tühistada kohtutäituri

15. veebruari 2017 otsuse täiteasjas nr 084/2018/280 ja rahuldada võlgniku kaebus

täitemenetluse täiteasjas nr 084/2018/280 lõpetamiseks. Võlgnik palus tühistada kohtutäituri

tasu väljamõistmise otsuse täiteasjas nr 084/2018/280.

Avalduse kohaselt on kohtutäitur Oksana Kutšmei menetluses täiteasi nr 084/2018/280, milles

PVN Holding OÜ, Sparks SS OÜ, Ownway OÜ, Viferrety OÜ (sissenõudjad) nõuavad

võlgnikult Tartu Maakohtu 1. veebruari 2017. a määruse tsiviilasjas nr 2-15-13318 täitmist.

Tartu Maakohtu 1. veebruari 2017. a määruse, so kompromissi, kohaselt kohustusid

sissenõudjad andma nõusoleku kinnisasja XXXXXX kaasomandi osa võõrandamiseks ja

võlgnik kohustus tasuma sissenõudjatele hüvitise 15. märtsiks 2017 summas 25 900 eurot.

Võlgnik tasus 15. märtsil 2017 hüvitise 25 900 eurot tehingut tõestava notari Anne Kuilli

deposiitkontole. Tegemist oli tagasivõitmatu hoiustamisega kompromissi järgi õigustatud isiku,

so PVN Holding OÜ, kasuks. Võlgnik teavitas sissenõudjaid raha hoiustamisest notari juures.

Võlgniku kohustus on seega nõuetekohaselt täidetud.

Võlgnik pidi oma kohustuse täitma samaaegselt sissenõudjate kohustusega anda omand üle või

kolm päeva pärast sissenõudjate kohustuse täitmist. Sissenõudjad ei andnud kaasomandi osa

võõrandamiseks ja võlgniku korteriomandi liitmiseks tahteavaldusi. Kuna sissenõudjad ei

täitnud oma kohustusi, oli täitemenetluse algatamine võlgniku kohustuse täitmiseks lubamatu.

Võlgnik esitas 16. veebruaril 2018. a kaebuse kohtutäituri otsusele täitemenetluse algatamise ja

tasu väljamõistmise kohta ning taotluse täitemenetluse täiteasjas nr 084/2018/280 lõpetamiseks.

Kohtutäitur tegi 15. märtsil 2018 otsuse, millega jättis võlgniku kaebuse rahuldamata.

2. Kohtutäitur palub jätta võlgniku kaebus rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda.

Sissenõudjad esitasid kohtutäiturile nõuetekohase täitmisavalduse ja täitedokumendi.

Kohtutäitur oli kohustatud võlgniku suhtes täitemenetluse alustama.

Kohtutäitur leiab, et juhul kui kompromissis nimetatud hüvitis ei olnud võlgniku poolt hiljemalt

15. märtsiks 2017 sissenõudjatele tasutud, olid sissenõudjad õigustatud pöörduma kohtutäituri

poole hüvitise ja lisanduva viivise sissenõudmiseks. Vastupidisel juhul muutuks kompromissi

punktis 7 sõnastatud kokkulepe kompromissist taganemise kohta sisutühjaks, kuna

TsMS § 430 lg 8 teisest lausest tulenevalt on kompromissist taganemise vältimatuks eelduseks

kompromissi kui täitedokumendi alusel toimuv täitemenetlus.

Kohtutäitur ei nõustu, et võlgniku suhtes täiteasjas nr 084/2018/280 algatatud täitemenetlus

tuleks lõpetada. Võlgnik kohustus kompromissi punkt 2 esimese lause järgi tasuma

sissenõudjatele kaasomandi kaotuse eest hüvitise solidaarselt 25 900 eurot PVN Holding OÜ

arveldusarvele nr EE271010220231539220. Võlgniku kohustus loetakse kompromissi punkt 2

teisest lausest tulenevalt kõigi sissenõudjate ees nõuetekohaselt täidetuks kohustuse täitmisega

PVN Holding OÜ arveldusarvele. Kompromissi punkt 3 reguleerib, kuidas peaks toimuma

võlgniku poolt hüvitise maksmine ja sissenõudjate poolt kaasomandi osa võõrandamine.

Kompromissi punktist 3 ei tulene täiendavaid hüvitise tasumise kohustuse täitmise viise.

Võlgnik kohustus hüvitise tasuma hiljemalt 15. märtsiks 2017.

Kohtutäituri hinnangul saab TMS § 48 lg 1 p 2 alusel täitemenetluse lõpetamise aluseks olla

üksnes selline kirjalik dokument, millest nähtub, et kohustus on kohaselt täidetud, st kohustus

on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule ja õigel viisil. Võlgnik ei ole sellist

dokumendi kohtutäiturile esitanud. Sissenõudjad vaidlevad vastu sellele, et võlgniku kohustus

on täidetud. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi kohaselt puudub kohtutäituril

õigus hinnata, kas OÜ Sandsmart poolt 15. märtsil 2017 Tartu notar Anne Kuilli ametikontole

nr EE162200221029761594 hüvitise 25 900 eurot selgitusega „kompromiss tsiviilasjas nr

2-15-13318“ tasumisega on võimalik lugeda võlgniku kohustus sissenõudjate ees täidetuks.

Kohtutäituril puudub õigus hinnata, kas võlaõigusseaduse § 120 lõikes 1 nimetatud eeldus,

võlausaldaja vastuvõtuviivitus, on täidetud. Kohtutäitur leiab, et võlgniku ja sissenõudjate

vahelised erimeelsused tuleb lahendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses.

Täitedokumendis kokkulepitud võlgniku kohustuse täitmise tähtpäeva 15. märtsi 2017

möödumisel ei sõltunud võlgniku kohustus enam sissenõudjate omandi üleandmise kohustuse

samaaegsest täitmisest võlgnikule.

3. Sissenõudjad paluvad jätta võlgniku kaebuse läbi vaatamata või peatada tsiviilasja menetlus

kuni lahendini jõudmiseni tsiviilasjas nr 2-18-5100. Sissenõudjad paluvad avalduse sisulisel

läbivaatamisel jätta võlgniku kaebus rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda.

Võlgnik märkis, et kaebus on esitatud kohtutäituri15. veebruari 2018. a otsusele. Võlgnik palus

nõudeosas tühistada kohtutäituri 15. veebruari 2017. a otsuse täiteasjas nr 084/2018/280.

Täiteasjas nr 084/2018/280 ei ole kohtutäituri 15. veebruari 2018. a ega 15. veebruari 2017. a

otsust. Kaebus on esitatud olematu otsuse peale. Kaebus tuleb jätta seetõttu läbi vaatamata.

Võlgnik esitas Tartu Maakohtule hagiavalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjas nr 084/2018/280, tsiviilasi nr 2-18-5100. Juhul, kui sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi jääb rahuldamata, on selge, et kohtutäituril oli õigus täitemenetlus algatada

ja täitedokumenti täita. Tsiviilasja menetlus tuleb kuni tsiviilasjas nr 2-18-5100 lahendi

jõustumiseni peatada.

Sissenõudjad leiavad, et kohtutäituri otsus on põhjendatud ja täitemenetlus alustati õigesti.

Võlgnik ja sissenõudjad sõlmisid 31. jaanuaril 2017 kompromisslepingu tsiviilasjas

nr 2-15-13318. Maakohus on kompromissi 1. veebruari 2017. a. määrusega kinnitanud. Kuna

kohustuse täitmine lepiti kokku PVN Holding OÜ arveldusarvele, ei saanud kohustuse kohase

täitmise viis olla raha kandmine notari deposiiti, so raha hoiustamine. Võlgnik võis summa

tasuda algselt notari deposiiti, kuid seda arvestusega, et see jõuaks PVN Holding OÜ

arveldusarvele hiljemalt 15. märtsiks 2017. Raha ei ole PVN Holding OÜ arveldusarvele

jõudnud. Raha hoiustamisega notari kontol ei ole võlgniku kohustus sissenõudjate ees täidetud.

Kolmas isik OÜ Sandsmart tegi lihtsalt ülekande notari kontole ilma, et oleks tõestatud

hoiustamise tahteavaldust selle tagasivõtmatuse kohta. OÜ Sandsmart tahteavaldust notarile

rahade hoiustamiseks ei ole olemas. Sellest tulenevalt ei ole selge, millistel tingimustel on raha

hoiustatud, sh kas tagasivõtmatult või mitte. Võlgnik on seega jätnud endale hoiustatu

tagasivõtmise õiguse. Võlgniku kohustused ei olnud 15. märtsi 2017. a seisuga seega täidetud.

4. Tartu Maakohus jättis 30. juuli 2018. a määrusega sissenõudjate taotluse kaebuse

läbivaatamata jätmiseks rahuldamata ning peatas tsiviilasja menetluse kuni tsiviilasjas

nr 2-18-5100 tehtava lahendi jõustumiseni. Tartu Maakohtu 30. juuli 2018. a määrus jõustus

6. septembril 2018.

MAAKOHTU SEISUKOHT

5. Tartu Maakohus uuendas 19. detsembri 2019. a määrusega menetluse ja jättis võlgniku

kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei asendaja Vladimir Kutšmei 15. märtsi 2018. a otsuse peale

täiteasjas nr 084/2018/280 läbi vaatamata. Kohus jättis menetluskulud võlgniku kanda.

Maakohus peatas määrusega menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-18-5100 tehtava lahendi

jõustumiseni. Kohtulahend jõustus tsiviilasjas nr 2-18-5100 30. oktoobril 2019. Maakohus

uuendas TsMS § 361 lg 1 alusel seega menetluse.

Võlgnik vaidlustas kohtutäituri 15. märtsi 2018. a otsuse, millega kohtutäitur jättis võlgniku

taotluse täitemenetluse täiteasjas nr 084/2018/280 lõpetamiseks rahuldamata. Kohus tunnistas

tsiviilasjas nr 2-18-5100 sundtäitmise täiteasjas nr 084/2018/280 lubamatuks. Kohtutäitur

lõpetab täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 4 järgi täitemenetluse kohtulahendi

esitamisel, millega sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks. Täitemenetluse registrist ei nähtu,

et menetlus täiteasjas nr 084/2018/280 kestaks. Kuna täiteasjas, milles võlgnik on esitanud

kaebuse, on tunnistatud sundtäitmine kohtulahendiga lubamatuks ning täitemenetluse registrist

täiteasja menetlust ei nähtu, kuna kohtutäitur on täitemenetluse lõpetanud, on võlgniku kaebus

muutunud perspektiivituks. Maakohus jättis võlgniku kaebuse TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi

vaatamata ja menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel võlgniku kanda.

MÄÄRUSKAEBUS

6. Võlgnik

esitas

määruskaebuse.

Võlgnik

palub

tühistada

Tartu

Maakohtu

19. detsembri 2019. a kohtumääruse menetluskulude jaotuse osas ja teha uus lahend, millega

jätta menetluskulud kohtutäituri ja sissenõudjate kanda.

Võlgnik leiab, et menetluskulud tuleb jätta sissenõudjate kanda, kes esitasid õigusliku aluseta

täitmisavalduse, või kohtutäituri kanda, kes algatas õigusliku aluseta täitemenetluse.

Täitemenetlus tuleb lõpetada kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja

nõue on rahuldatud. Võlgnik esitas selgitused ja tõendid selle kohta, et tema kohustus on

nõuetekohaselt täidetud. Kohtutäitur hindas täitedokumenti, võlgniku selgitusi ja tõendeid

valesti. Kohtutäitur tegi vale otsuse, kui ta leidis, et täitemenetluse alustamine oli õiguspärane.

Kuigi kohtutäitur tugines formaalsuse printsiibile, asus ta siiski täitedokumenti tõlgendama.

Tartu Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-18-1500, et sundtäitmine on lubamatu, kuna võlgnik

on täitedokumendist tuleneva kohustuse täitnud ja täitemenetluse alustamiseks puudus alus.

Täitedokumendist tulenev kohustus on vastastikune kohustus, mida ei ole võimalik ühepoolselt

sundtäita. Täitedokumendi punkt nr 2 ütleb, et hüvitis tasutakse sissenõudjatele kaasomandi

kaotuse eest. Kui kaasomandit võlgnikule üle ei anta, puudub võlgnikul kohustus hüvitist

maksta. Täitedokumendi täitmine sõltus seega sissenõudjate kohustuse samaaegsest täitmisest

võlgnikule. Kohtutäitur ei võinud TMS § 21 lg 1 järgi täitemenetlust alustada enne, kui

sissenõudjate kohustus on täidetud. Tartu Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-18-1500 nimetatud

asjaolu tuvastanud, viidates, et tegemist on vastastikkuste kohustustega.

Kuigi kohtutäitur lõpetas täitemenetluse tsiviilasjas nr 2-18-1500 jõustunud lahendi tagajärjel,

oli kaebuse esitamine põhjendatud. Kohtutäitur rikkus võlgniku õigusi, kui ta alustas

täitemenetlust olukorras, kus oli selge, et täitemenetlust ei tohi alustada. Sellises olukorras ei

tohiks jätta menetluskulusid võlgniku kanda. Maakohtu määruses märgitud menetluskulude

jaotust ei õigusta asjaolu, et võlgnik pöördus alternatiivselt sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagiga kohtu poole sama täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. Võlgnikul ei

olnud kohtusse pöördumise ajal veendumust selles, et kohus hagi rahuldab. Võlgnikul oli

seetõttu vajalik pöörduda täituri otsuse vaidlustamiseks kohtu poole.

7. Kohtutäitur palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

Kohtutäitur leiab, et Tartu Maakohtu 19. detsembri 2019. a määrus on kaebuse läbi vaatamata

jätmise osas jõustunud. Asjas ei ole ega saa enam olla tuvastatud, et võlgniku poolt vaidlustatud

kohtutäituri otsus on ebaõige. Võlgnikul puudub alus väita, et kohtutäitur rikkus tema õigusi.

Võlgniku kohaseks õiguskaitsevahendiks täiteasja nr 084/2018/280 menetluses oli sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi, mille võlgnik sissenõudjate vastu ka esitas. Täitemenetlus

täiteasjas nr 084/2018/280 oli hagi tagamise korras peatatud. Võlgnikul puudus seega vajadus

taotleda samade eesmärkide saavutamist, so täiteasjas menetluse lõpetamist, täiendavalt

kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamisega. Võlgnik pidi kaebuse esitamisel arvestama, et

tarbetult alustatud menetluse menetluskulud võivad jääda tema enda kanda.

8. Sissenõudjad paluvad jätta võlgniku määruskaebuse rahuldamata. Sissenõudjad leiavad, et

hagita menetluses jäävad menetluskulud reeglina avaldaja kanda. See on sissenõudjate arvates

ka õiglane, kuna avalduse esitamiseks puudus antud juhul vajadus. Võlgnik esitas enne avalduse

esitamist Tartu Maakohtule hagiavalduse sama täiteasjas sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks. Täitemenetlus oli hagi tagamise korras peatatud. Tsiviilasjas nr 2-18-5100 pidi

saama selgeks, kas sissenõudjatel oli sissenõutavaks muutunud nõue ja kas sundtäitmine on

lubatav. Olukorras, kus hagi oli tagatud ja täitemenetlus peatatud, ei olnud võlgnikul enam

vajadust hakata esitama kaebust kohtutäituri tegevuse peale.

Kohtutäiturile ei ole õige teha etteheiteid selle kohta, et ta võttis täitedokumendi täitmiseks,

kuna täitemenetluse formaliseeritusse põhimõttest tulenevalt oli tal õigus hinnata, et

kohtumäärusest tulenev nõue on sundtäidetav.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1).

Võlgnik ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis võlgniku kaebuse

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Maakohtu määrus on vastavas osas TsMS § 466 lg 3,

§ 659, § 651 lg 1 järgi seega jõustunud. Kuna maakohus on jätnud avalduse läbi vaatamata, on

maakohus TsMS § 8 lõikest 2 ja § 477 lõikest 1 tulenevalt põhjendatult lähtunud

menetluskulude jaotamisel TsMS § 168 lõikest 2 (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-90-10, p 11 ja 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12, p 14).

Kuna hagi jäi läbi vaatamata ja TsMS § 168 lõigetest 3–5 ei tulene teisiti, on jättis maakohus

menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel põhjendatult võlgniku kanda.

Võlgnik esitas sissenõudjate vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tsiviilasjas

nr 2-18-5100 ning samaaegselt kaebuse kohtutäituri otsuse peale, millega kohtutäitur jättis

võlgniku kaebuse täitemenetluse algatamise peale rahuldamata. Võlgnik pidi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi kui ka võlgniku kaebuse esitamisel möönma, et hagi või kaebus

võidakse rahuldada ning sellest tulenevalt täitemenetlus TMS § 48 lg p 4 või 7 alusel võlgniku

suhtes lõpetada. Võlgnik võttis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ja kaebuse

samaaegselt esitamisel seega muuhulgas riski, et hagi rahuldamise ja sellest tulenevalt

täitemenetluse lõpetamise tõttu võidakse jätta võlgniku kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole sellises olukorras kaebuse menetlemisega seotud menetluskulude võlgniku

kanda jätmine võlgniku suhtes ebaõiglane.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse esitamisega seotud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda.

Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks maakohus pärast määruse

jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke