2-19-10335/37 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 26. veebruar 2020

Tsiviilasja number

2-19-10335

Tsiviilasi

Maaelu Edendamise Sihtasutuse avaldus Foorum Puit OÜ

pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. detsembri 2019. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Foorum Puit OÜ (pankrotis) määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja

(võlgnik): Foorum Puit OÜ

(pankrotis) (registrikood 11533171), esindaja vandeadvokaat

Kalev Pihlak

Vastustaja (võlausaldaja): Maaelu Edendamise Sihtasutus

(registrikood 90000245), esindaja Katrin Tamre

RESOLUTSIOON

1. Jätta Foorum Puit OÜ (pankrotis) määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 10. detsembri 2019. a määruse

resolutsioon

muutmata,

muutes

osaliselt

määruse

põhjendusi.

3. Jätta

määruskaebuse

menetlemisega

seotud

menetluskulud Foorum Puit OÜ (pankrotis) kanda.

Maaelu Edendamise Sihtasutusel puuduvad hüvitamisele

kuuluvad menetluskulud.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Maaelu Edendamise Sihtasutus (võlausaldaja) esitas 9. juulil 2019. a Tartu Maakohtule

avalduse Foorum Puit OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Võlausaldaja palus nimetada

ajutine pankrotihaldur ning kuulutada välja võlgniku pankrot.

Avalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik ajavahemikul 2015 - 2017 neli erinevat

laenulepingut 106L15, 107L15, 4L17 ja 32L17. Võlausaldaja laenas laenulepingute alusel

võlgnikule kokku 660 000 eurot. Neli laenulepingut liideti 2018. aastal kokku ühte

laenulepingusse nr 106L15 lisa 3. Võlgnikul oli laenulepingu nr 106L15 lisa 3 järgi kohustus

tagastada laenu põhiosa ja maksta intresse. Võlgnik tasus laenulepingu nr 106L15 lisa 3 järgselt

ainult ühe 30. aprilli 2018. a makse. Võlausaldaja ütles seetõttu laenulepingu alates

26. septembrist 2018. a üles. Võlausaldaja palus võlgnikul hiljemalt 26. septembriks 2018

laenulepingujärgne võlgnevus 650 319 eurot 88 senti (so põhivõlgnevus 636 962 eurot 51 senti,

intressid 11 582 eurot 22 senti ja viivis 1 775 eurot 15 senti) tagastada. Võlgnik ei tasunud

võlgnevust ettenähtud tähtajaks. Võlausaldaja algatas 2018. aasta lõpus võlgniku suhtes

täitemenetluse, et realiseerida 500 000 euro suurune hüpoteek võlgnikule kuuluval Piiroja

kinnistul. Võlgnik vaidlustas täitemenetluse algatamise, tsiviilasi nr 2-18-19030. Tartu

Maakohus jättis 21. juuni 2019. a otsusega võlgniku hagi rahuldamata. Kohtuotsus ei ole veel

jõustunud. Võlausaldaja nõue on 9. juuli 2019. a seisuga kokku 690 387 eurot 43 senti.

Kui kohus leiab, et võlausaldaja laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tulenev nõue 690 387 eurot

43 senti ei ole selge, on võlausaldajal võlgniku vastu nõue laenulepingute nr 106L15 lisa 2, nr

107L15 lisa 1, nr 4L17 ja nr 32L17 alusel. Võlausaldajal on sissenõutavaks muutunud nõue

võlgniku vastu laenulepingu nr 4L17 alusel 52 007 eurot (tähtaeg 11. jaanuar 2018),

laenulepingu nr 32L17 alusel 154 500 eurot 2 senti (tähtaeg 30. aprill 2018), laenulepingu

106L15 lisa nr 2 alusel 160 816 eurot 96 senti (so alates 2. jaanuarist 2018 kuni 31. juulini

2019) ja 107L15 lisa nr 1 alusel 28 559 eurot 85 senti (so alates 31. jaanuarist 2018 kuni

31. juulini 2019), kokku 22. augusti 2019. a seisuga 395 883 eurot 83 senti.

Võlausaldaja leiab, et võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja saatis 2019. aasta jaanuaris

võlgnikule pankrotihoiatuse ning kohustas võlgnikku tasuma võlgnevuse hiljemalt

21. jaanuariks 2019. Võlgnik sai pankrotihoiatuse kätte, kuid võlgnevust ei tasunud. Kuna

võlgnik ei ole täitnud oma kohustusi väga pikka aega, on alust arvata, et võlgnik ei suuda

võlgnevust tasuda ning suutmatus ei ole ajutine. Sellekohast veendumust süvendab asjaolu, et

võlgnik ei ole 2017. aasta majandusaasta aruandes deklareerinud võlausaldaja poolt antud

laene. Kui viia võlgniku 2017. a majandusaasta aruandes laenukohustiste summad vastavusse

tegelikkusega, lõpetas võlgnik 2017. majandusaasta 170 923 euro, mitte 8 095 euro suuruse

kahjumiga. Võlgnikul on äriregistrile esitamata 2018. aasta majandusaasta aruanne, mistõttu ei

saa hinnata võlgnikku majanduslikku olukorda. Võlgnikul on võlgnevused TBB Liising AS-i

ja Danske Bank AS-i ees kokku 12 624 eurot ning Vikingmodum OÜ ees jõustunud kohtuotsuse

alusel ca 5 000 eurot. Võlgniku käive oli 2018. aasta IV kvartalis väike. Alates 2019. aastast

puudub võlgnikul käive. Võlgnik ei esitanud 2019. aasta mai- ja juunikuu käibedeklaratsioone,

mistõttu puudub võimalus hinnata võlgniku 2019. aasta II kvartali käivet. Kuivõrd võlgnikul

puudub alates 2019. aasta algusest käive, on võlgnik tegevuse peatanud. Võlgnikul ei ole seega

võimalik teenindada võlausaldajate nõudeid ega tasuda jooksvaid kulusid. Maksu- ja Tolliameti

andmetel on võlgnikul alates 2017. aasta novembrist maksuvõlg 3 400 eurot.

Võlausaldaja algatas täitemenetluse võlgnikule kuuluva Piiroja kinnistu võõrandamiseks.

Võlausaldaja kasuks on seatud hüpoteek 500 000 euro suuruses summas, mis tähendab, et

kinnistu müügist saaks võlausaldajale maksimaalselt laekuda 500 000 eurot. Võlausaldaja nõue

on aga üle 650 000 euro. Kinnistu turuväärtuseks oli 2015. aastal 400 000 eurot, väiksem kui

võlausaldaja nõue võlgniku vastu. Kinnistu väärtus ei ole kasvanud. Võlausaldaja ei saa oma

nõuet panditud vara arvel seega täies ulatuses rahuldada.

2. Võlgnik esitas 14. augustil 2019. a pankrotiavaldusele vastuväite. Võlgnik palus jätta avaldus

läbi vaatamata või alternatiivselt ajutine haldur nimetamata ja menetlus lõpetada.

Vastuväite kohaselt on pankrotiavalduse läbi vaatamisel põhiliseks lahendamist vajavaks

küsimuseks, kas poolte vahel oli kehtivalt sõlmitud laenuleping nr 106L15 lisa 3, millest

tuleneb võlausaldaja nõue võlgniku vastu. Võlausaldaja algatas võlgniku suhtes laenulepingu

nr 106L15 lisale 3 tuginedes täitemenetluse. Võlgnik esitas 17. detsembril 2018. a võlausaldaja

vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamise

hagi,

tsiviilasi

nr

2-18-19030.

Laenuleping nr106L15 lisa 3 kehtivust puudutav nõue on seega samaaegselt kohtu menetluses

tsiviilasjas nr 2-18-19030. Menetlus tsiviilasjas nr 2-18-19030 kestab. Tegemist on TsMS § 423

lg 1 p-s 4 nimetatud olukorraga, mis tähendab, et pankrotiavaldus tuleb jätta läbi vaatamata.

Võlgnik leiab, et ta vaidleb põhjendatult võlausaldaja nõudele vastu. Ajutine haldur tuleb jätta

PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata ja menetlus lõpetada.

Võlgnik ei ole pankrotihoiatust kätte saanud. PankrS § 10 lg 2 punktis 1 sätestatud eeldust ei

ole seega võimalik täidetuks lugeda.

Võlgnikul ei ole teiste koostööpartneritega probleeme. Võlgnikule kuuluva Piiroja kinnisasja

väärtus ei jää alla 400 000 euro. 2015 aasta hindamisaruanne on aegunud. Pärast hindamist on

kinnistul tehtud uuendusi ja parendusi, mis on kinnistu väärtust tõstnud. Väär on võlausaldaja

väide, et kinnistu müügist saaks võlausaldajale maksimaalselt laekuda 500 000 eurot, kuna

kinnisasja müümisel saab hüpoteeki ületava müügisumma eest võlausaldaja nõudeid rahuldada.

3. Maakohus määras 16. septembri 2019. a määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks

Sirje Taela ning tegi talle kohustuseks PankrS § 22 lõikest 2 ja 5 tulenevate ülesannete täitmise.

4. Ajutine haldur on 21. novembril 2019. a esitanud oma aruande. Ajutine haldur leidis, et

võlgnikul puuduvad rahavood, millega teenindada kohustusi. 2017. aasta majandusaasta

aruandes oleva põhivara väärtus ei kata võlgniku kohustusi. Ajutisel haldurile ei ole teada

isikuid, kes on nõus panustama võõrkapitaliga, et võlgniku tegevust taastada.

MAAKOHTU SEISUKOHT

5. Tartu Maakohus rahuldas 10. detsembri 2019. a määrusega võlausaldaja avalduse ja kuulutas

välja võlgniku pankroti 11. detsembril 2019. a kell 11.00. Tartu Maakohus nimetas võlgniku

pankrotihalduriks Sirje Taela. Tartu Maakohus määras, et võlausaldajate esimene üldkoosolek

toimub 7. jaanuaril 2019. a kell 10.00 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas. Tartu Maakohus

kohustas võlausaldajaid hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama pankrotihaldurile kõigist oma enne pankroti

väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alustest ja nõude

täitmise tähtpäevast. Tartu Maakohus jättis võlausaldaja ja võlgniku menetluskulud nende endi

kanda. Tartu Maakohus määras ajutise halduri tasuks 2268 eurot (sh käibemaks).

Ajutise halduri poolt esitatud andmete alusel on võlgnikul kohustusi üle 670 000 euro. Võlgniku

poolt nõuetele esitatud vastuväidete arvestamise korral oleks võlgniku täitmata kohustuste

kogusumma 461 952 eurot. Võlausaldaja on märkinud, et tema nõue on 650 319 eurot 88 senti.

Võlgnik on võlausaldaja nõude osas teatanud, et tunnistab kahte esimest laenusummat kokku

460 000 eurot, kuigi tal võib olla omakorda kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu.

Vaieldava nõude osas on pooleli kohtuvaidlus (2-18-19030), milles kaks kohtuastet on jätnud

võlgniku hagi rahuldamata. Kohtumenetluses vaidlevad pooled 27. detsembril 2017. a

koostatud laenulepingu nr 106L lisa 3 kehtivuse üle. Sissenõudja on esitanud oma nõude aga

veel mitme teisegi lepingu alusel: 106L 15, 107L 15, 4L17 ja 32L 17, millest tulenevaid

kohustusi ei ole võlgnik täitnud, kuigi kahe lepingu täitmise lõpptähtaeg on möödas. Võlgnik

ei ole tasunud võlausaldajale laenu tagasi ega taganud kohustuse täitmist rahasumma

deponeerimisega. Maakohus leidis, et võlgnikul on täitmata kohustusi umbes 650 000 eurot.

Ajutine haldur esitas võlgniku vara väärtuse kohta andmed lähtudes võlgniku 2017. a

majandusaasta aruandest, mille kohaselt oli võlgnik ise deklareerinud enda põhivara vääruseks

544 386 eurot. Haldur sai vara väärtuse hindamisel juhinduda ka 2015. a kinnistu kohta

koostatud hindamisaktist, kus võlgnikule kuuluva Piiroja kinnistu väärtuseks on määratud

400 000 eurot. Tootmisseadmete kohta on olemas 2011. a hindamisakt, mille kohaselt oli vara

väärtuseks 160 000 eurot. Võlgnik ise avaldas ajutisele haldurile, et tema vara väärtus on

800 000 - 1 000 000 eurot, kuigi tõendeid oma arvamuse kohta haldurile ega kohtule ei esitanud.

Maakohus leidis, et võlgniku vara väärtus ei saanud 1-2 aastaga sellisel määral tõusta.

Maakohus leidis, et võlgniku hinnanguline arvamus oma vara väärtusest ei ole kohane.

Tootmisseadmete 2011. a hindamisaktis märgitakse, et tegemist on selleks ajaks juba üle

30 aasta vanade seadmetega, kuid neid saab hea hooldamise korral kasutada vähemalt 10 aastat.

Kohus leidis, et seadmete väärtus ei ole 2011. aastaga võrreldes tõusnud, pigem langenud ja

käesolevaks ajaks on seadmete väärtus seoses kulumisega ilmselt väiksem. Kui võtta arvesse

võlgniku enda poolt majandusaasta aruandes esitatud põhivara väärtust ja 2015. kinnistu

hindamisaktis esitatud kinnistu väärtust, on seadmete väärtus enam-vähem adekvaatne (544

386-400 000 = 144 386). Võlgnikule kuuluvad seadmed on mõeldud suurtootmiseks. Selliste

seadmete realiseerimisturg ei pruugi olla eriti lai ja nende tegelik turuväärtus sõltuks suuresti

sellest, kas selliste seadmetele üldse ostjat leiaks. Seadmete tegelik väärtus selguks alles nende

realiseerimisel. Maakohus leidis, et võlgniku vara väärtus on tõendatud 544 386 euro ulatuses.

Kohus leidis, et pankroti välja kuulutamisel peab arvestama, et menetlusega kaasnevad kulud

ning pankrotivarast peaks jätkuma nimetatud kulude tasumiseks nii, et pärast seda saab täita

võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses. Ei piisa kui võrrelda täitmata kohustusi

vara väärusega. Arvestades võlgniku esitatut, võib asjas ette tulla kulusid kaasa toovaid

lisavaidlusi nõuete ja vara väärtuse üle ning ka vara realiseerimine võib osutuda keskmisest

keerukamaks, mistõttu võivad pankrotimenetlusega kaasnevad kulud kujuneda keskmisest

kõrgemaks. Asjaolu, et võlgniku vara väärtust ei ole pankroti välja kuulutamise seisuga

võimalik kindlalt määrata, ei ole aluseks, et jätta pankrott välja kuulutamata, kui vara väärtus

võlgniku kohustusi ilmselgelt ei kata.

Maakohus leidis, et võlgniku vara ei ole piisav, et tasuda võlgniku kohustused mõistliku aja

jooksul. Võlgnik ise ei ole rohkem kui aasta jooksul teinud midagi, et vaieldamatuid nõudeid

kasvõi osaliselt täita. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et võlgnik seda lähiajal teha suudab.

Võlgnik on möönnud, et kohustuste täitmiseks vabade rahaliste vahendite saamine on keeruline.

Võlgniku ettevõte ei tegele oma põhilise tootmistegevusega juba alates 2018. a veebruarist.

Võlgnikul puuduvad rahavood. Kui võtta arvesse võlgniku tegevusala ja asjaolusid, miks

tootmistegevus seiskus, puudub alus arvata, et see oleks võimalik kiirelt ja väikeste kuludega

taastada. Võlgniku majanduslik olukord ei ole ajutine.

Maakohus ei nõustunud võlgniku vastuväitega, et pankrotimenetlusel puudub mõte, kuni

laenulepingu nr 106L lisa 3 kehtivise üle käiv vaidlus ei ole lõpuni vaieldud. Kohus leidis, et

tsiviilvaidluse läbiviimine ei välista pankrotimenetlust ja võlgniku huvid ei oleks teises

menetluses kahjustatud. Hagejast võlgnik võib PankS § 43 lg 1 teises lause järgi soovi korral

jätkata menetlust ilma haldurita. Kuna võlgnik on maksejõuetu ilma vaieldava nõudeta, tekitaks

menetluse lõpetamine ilma pankrotti välja kuulutamata lisakulusid. Pankrotiavaldus tuleks

eitada igal juhul uuesti, kuna võlgniku varast ei jätku mittevaieldavate kohustuste täitmiseks.

Maakohus leidis seega, et võlgnik on maksejõuetu ja võlgniku maksejõuetus ei ole võlgniku

majanduslikult olukorrast tulenevalt ajutine.

Maakohus leidis, et ajutise halduri tegevused ja ajakulu ning tunnitasu suurus on põhjendatud.

Maakohus määras ajutise halduri tasuks 1890 eurot (21 h x 90 eurot), millele lisandub

käibemaks 20%, kokku 2268 eurot. Maakohus jättis sissenõudaja menetluskulud tema enda

kanda. Maakohus leidis, et kuna kohus avalduse rahuldab, ei ole õiglane mõista võlgniku

kulusid sissenõudjalt välja. Maakohus jättis võlgniku kulud tema enda kanda.

VÕLGNIKU MÄÄRUSKAEBUS

6. Võlgnik

esitas

määruskaebuse.

Võlgnik

palub

tühistada

Tartu

Maakohtu

11. detsembri 2019. a määrus täies ulatuses, jätta uue määrusega võlausaldaja avaldus

rahuldamata ning lõpetada võlgniku pankrotimenetlus. Võlgnik palub jätta menetluskulud täies

ulatuses võlausaldaja kanda. Võlgnik palub menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis

märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud määras.

Võlgnik leiab, et võlausaldaja avaldus oleks tulnud jätta läbi vaatamata. Võlausaldaja tugineb

avalduses laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tulenevale nõudele. Selle nõude kehtivuse üle on

vaidlus pooleli tsiviilasjas nr 2-18-19030. Tegemist on TsMS § 423 lg 1 p-s 4 nimetatud

olukorraga, mis tähendab, et pankrotiavaldus tuleb jätta läbi vaatamata.

Kuna väljaspool pankrotimenetlust on lahendamisel vaidlus laenulepingu nr 106L15 lisast 3

tuleneva võlausaldaja nõude üle, ei oleks tohtinud ajutist haldurit määrata.

Kui lepingu nr 106L15 lisa 3 tunnistatakse kehtetuks, muutub võlgniku majanduslik seis ja

maksevõime. Võlausaldaja märkis, et kui lisa 3 ei kehti, on sissenõutavaks muutunud nõue

võlgniku vastu 395 000 eurot. Võttes aluseks maakohtu hinnangut võlgniku vara väärtusele,

oleks sel juhul pankrot välistatud, kuna võlausaldaja nõue oleks pandiga täielikult tagatud.

Võlausaldaja hinnang selle kohta, et võlgnikule kuuluva Piiroja kinnistu väärtus võiks jääda

alla 400 000 euro, on põhjendamatu. 2015. aasta hindamisaruanne on aegunud. Pärast hindamist

on kinnisasjal tehtud uuendusi ja parendusi, mis on selle väärtust tõstnud. Võlausaldaja väide,

et kinnistu müügist saaks võlausaldajale maksimaalselt laekuda 500 000 eurot, on väär.

Kinnisasja müümisel saab hüpoteeki ületava müügisumma eest võlgniku nõudeid rahuldada.

VÕLAUSALDAJA ARVAMUS

8. Võlausaldaja leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet ja võlausaldaja nõuet võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks ei saa pidada samaks hagi esemeks TsMS § 423 lg 1 p 4 mõttes. Avalduse

läbi vaatamata jätmine ei ole põhjendatud.

Võlgniku vastuväited nõudele ei ole põhjendatud. Võlausaldaja ei vaidle, et poolte vahel on

pooleli vaidlus sundtäitmiseks lubamatuks tunnistamise asjas (tsiviilasi nr 2-18-19030). See ei

muuda võlausaldaja nõuet võlgniku vastu olematuks. Laenulepingu nr 106L15 lisaga nr 3 on

kokku liidetud neli laenulepingut (so leping nr 106L15 lisa 2, leping nr 107L15 lisa 1, leping

nr 4L17 ja leping nr 32L17). Laenulepingu 106L15 lisaga nr 3 kujundati ümber poolte vaheline

võlasuhe. Võlgnik tasus võlausaldajale laenulepingu nr 106L15 lisa 3 alusel ainult ühe makse

(30. aprilli 2018. a makse), mistõttu ei jäänud võlausaldajal üle muud kui 2018. aasta septembris

laenuleping erakorraliselt üles öelda. Maakohus on seega õigesti järeldanud, et võlgnikul on

võlausaldaja ees täitmata kohustusi ca 650 000 eurot.

Kui kohus peaks asuma seisukohale, et võlausaldaja laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tulenev

nõue summas 690 387 eurot 43 senti ei ole selge, on võlausaldajal võlgniku vastu nõue

laenulepingute nr 106L15 lisa 2, nr 107L15 lisa 1, nr 4L17 ja nr 32L17 alusel. Sellisel juhul

oleks 31. detsembri 2019. a seisuga võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõue võlgniku vastu

451 240 eurot 2 senti. Võlgnik peab lisaks leidma igakuiselt vähemalt 10 000 eurot, et

teenindada edasi kahte laenulepingut (so 107L15 lisa 1 ja 106L15 lisa 2). Pooleliolev

tsiviilvaidlus ei muuda olematuks asjaolu, et võlgnik ei ole täitnud laenulepingut umbes kaks

aastat ning võlgniku igapäevane tegevus on umbes kaks aastat peatunud. Võlgnik ei suuda seega

täita oma kohustusi ning see suutmatus ei ole ajutine.

Maakohus on õigesti järeldanud, et võlgniku ettevõte ei tegele oma põhilise tootmistegevusega

juba alates 2018. aasta veebruarist, sest selleks puuduvad rahavood. Kohus on asunud

seisukohale, et kui võtta arvesse võlgniku tegevusala ja asjaolusid, miks tootmistegevus

seiskus, puudub alus arvata, et see oleks võimalik taastada kiirelt ja väikeste kuludega, mistõttu

ei ole võlgniku majanduslik olukord ajutise iseloomuga. Maakohus on õigesti hinnanud, et

võlgniku vara ei kata võlausaldajate nõudeid. Võlgnik ei ole menetluse kestel esitanud ühtegi

tõendit, et talle kuuluva Piiroja kinnistu väärtus oleks suurem kui võlausaldaja poolt viidatud

400 000 eurot või maakohtu nimetatud vara bilansiline väärtus summas 544 000 eurot.

Võlausaldajale on pärast esimest võlausaldajate koosolekut teatavaks saanud, et võlgnikul

puudub elektrienergia leping Piiroja kinnistul asuva tootmisüksuse elektriga varustamiseks.

Elektrienergia leping on sõlmitud OÜ-ga Taga-Suits Talu, kelle juhatuse liikmed Liina ja Leila

Kroonberg on võlgniku juhatuse liikme Peeter Kroonbergi lähikondsed. Elektrienergia lepingu

puudumine vähendab Piiroja kinnistu väärtust, sest kinnistu ostjal tuleb teha kulutusi uue

elektrilepingu sõlmiseks. Eeldades, et tootmisüksus vajab toimimiseks ca 600 amprit elektrit

(so olemasolev võimsus), peaks ostja maksma liitumistasu koos käibemaksuga ca 93 600 eurot.

Maakohus on seega õigesti hinnanud, et võlgnikul ei jätku vara tema vastu esitatud nõuete

rahuldamiseks, mistõttu on võlgnik maksejõuetu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuses toodud

väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab Tartu Maakohtu

11. detsembri 2019. a määruse resolutsiooni seega muutmata, kuid muudab osaliselt määruse

põhjendusi (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21).

Ringkonnakohus märgib esmalt, et võlgniku hagi võlausaldaja vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks ja võlausaldaja avaldus võlgniku pankroti välja kuulutamiseks ei ole samade

poolte vahel sama asi sama eseme kohta samal aluse. Võlgniku väide, nagu oleks maakohus

pidanud jätma avalduse TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, ei ole seega põhjendatud.

Kohus kuulutab pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lg 1 järgi pankroti välja, kui võlgnik on

maksejõuetu. Võlgnik on PankrS § 1 lg 2 järgi maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada

võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt

ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on PankrS § 1 lg 3 järgi maksejõuetu ka siis, kui võlgniku

vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine.

Ringkonnakohus märgib, et maakohtu lahendi põhjendustes on asjakohatud viited sellele, et

käesolevas asjas on vajalik arvestada ka pankroti väljakuulutamisega kaasnevate

menetluskuludega. Maakohus on tuvastanud võlgnikul vara väärtusega 544 386 eurot, mis on

kindlasti piisav menetluskulude katteks.

Juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse võlausaldaja nõude selgust ja tõendatust üksnes

ajutise halduri määramisel (PankrS § 15 p‑d 1 ja 4) ning nõude olemasolu või kuuluvus

vaieldakse selgeks nõuete kaitsmisel ja tunnustamisel (PankrS §‑d 100-107). Samas ei ole

võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti väljakuulutamise üle

otsustamisel siiski tähtsusetud. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust

võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et

võlgnik on PankrS § 1 lg‑te 2 või 3 tähenduses maksejõuetu, peab kohus hindama võlgniku

maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust

nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui

vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu (vt Riigikohtu 22. veebruari 2017. a

määrus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑163‑16, p 13).

Maakohus on leidnud, et võlgnikul on täitmata kohustusi umbes 650 000 eurot. Maakohtu poolt

tuvastatu vastab ajutise halduri aruandes märgitud võlgniku kohustuste suurusele. Maakohus ei

ole samas järgitavalt põhjendanud, miks ei ole võlgniku vastuväited kohustustele põhjendatud

või miks on kohustuste suurus võlgniku vastuväidetega arvestamise korral ikkagi

650 000 eurot. Maakohus on seega rikkunud TsMS § 465 lg 2 punktis 8 sätestatud määruse

põhjendamise kohustust. Nimetatud rikkumine ei ole ringkonnakohtu hinnangul siiski

maakohtu otsuse tühistamise aluseks, kuna see ei ole toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit ja

ringkonnakohus saab maakohutu põhjendusi muutes rikkumise kõrvaldada.

Avalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik ajavahemikul 2015 - 2017 neli erinevat

laenulepingut 106L15, 107L15, 4L17 ja 32L17. Neli laenulepingut liideti 2018. aastal kokku

ühte laenulepingusse nr 106L15 lisa 3. Avalduse kohaselt tuleneb võlausaldaja nõue

laenulepingu nr 106L15 lisast 3. Võlausaldaja algatas laenulepingu nr 106L15 lisast 3

tulenevate nõuete tagamiseks seatud hüpoteegi realiseerimiseks võlgniku suhtes täitemenetluse.

Võlgnik esitas võlausaldaja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, tsiviilasi nr

2-18-19030. Võlgnik esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis laenulepingu

nr 106L15 lisast 3 tulenevale võlausaldaja nõudele vastuväited. Võlgnik leidis, et võlausaldaja

ja võlgnik ei ole laenulepingu nr 106L15 lisa 3 sõlminud (I kd, tl 45 – 52 ja 124 - 130). Võlgniku

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jäeti maakohtu poolt rahuldamata. Maakohus

tuvastas, et laenulepingu nr 106L15 lisa 3 jõustus 30. aprillil 2018 ning see on kehtivalt üles

öeldud alates 26. septembrist 2018. Võlgnik on esitanud kassatsioonkaebuse. Maakohtu otsus

ei ole seega jõustunud. Võlgnik on seega vaidlustanud laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tuleneva

võlausaldaja nõude. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd võlgnik on vaielnud võlausaldaja

laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tulenevale nõudele vastu ja selles osas on kohtuvaidlus pooleli,

on põhjendatud jätta laenulepingu nr 106L15 lisast 3 tulenev nõue kõrvale ning hinnata

võlgniku maksejõuetust ilma selleta.

Võlausaldaja on välja toonud, et tal on võlgniku vastu nõue laenulepingute nr 106L15 lisa 2, nr

107L15 lisa 1, nr 4L17 ja nr 32L17 alusel. Ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnik

esitanud laenulepingute nr 106L15 ja nr 107L15 alusel laenu saamisele vastuväiteid (II kd, tl 15

pöördel). Ajutise halduri aruandest ja võlgniku poolt 15. novembril 2019. a ajutisele haldurile

saadetud kirjast nähtub, et võlgnik ei tunnista laenulepinguid nr 4L17 ja nr 32L17. Samas ei ole

võlgniku vastuväitest selgelt aru saada, miks võlgnik neid ei tunnista. Laenulepingutest nr

106L15 ja nr 107L15 tuleneb, et laenud kanti tagatisena RMK kontole metsamaterjali

müügilepingute täitmise tagamiseks. Laenusumma RMK kontole laekumisel loeti laen kätte

saaduks ja laenuandja kohustus täidetuks. Maksekorraldustelt nähtub, et raha on RMK kontole

kantud (I kd, tl 32 – 33). Võlgnik on varasemalt laenulepingute nr 4L17 ja nr 32L17 alusel laenu

saamist tunnistanud (III kd, tl 43 - 54) ja tasunud laenulepingutest nr 4L17 ja nr 32L17

tulenevaid kohustusi (III kd, tl 59 – 62). Võlgnik on laenulepingute nr 106L15, nr 107L15, nr

4L17 ja nr 32L17 alusel seega võlausaldajalt laenu saanud. Laenulepingutest nr 106L15, nr

107L15, nr 4L17 ja nr 32L17 tulenevat laenu tagasimaksmise kohustuse tähtaegu on

laenulepingu nr 106L15 lisaga 3 muudetud (I kd, tl 34 – 35). Võlgnik on samas väitnud, et

laenulepingu nr 106L15 lisa 3 ei ole sõlmitud, kuivõrd võlgnik ei ole selleks tahet avaldanud ja

laenulepingu nr 106L15 lisa 3 jõustumise eeldused ei ole realiseerunud. Kui laenulepingu nr

106L15 lisa 3 ei ole sõlmitud, siis ei ole laenulepingute nr 106L15, nr 107L15, nr 4L17 ja nr

32L17 alusel tasumisele kuuluvate laenude tagastamise tähtaega muudetud ning laen koos

intressidega tuleb tagastada vastavalt nimetatud laenulepingutes märgitud maksegraafikutele.

Võlausaldaja andmetel oleks sel juhul võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuded

laenulepingu 106L15 alusel 160 816 eurot 96 senti (so võlgnevus alates 2. jaanuarist 2018 kuni

31. juulini 2019), laenulepingu 107L15 alusel 28 559 eurot 85 senti (so võlgnevus alates

31. jaanuarist 2018 kuni 31. juulini 2019), laenulepingu 4L17 alusel 52 007 eurot (tähtaeg

2. jaanuar 2018), laenulepingu nr 32L17 alusel 154 500 eurot 2 senti (tähtaeg 30. aprill 2018),

kokku 22. augusti 2019. a seisuga 395 883 eurot 83 senti. Laenulepingute alusel on

ajavahemikul 2. september 2019 kuni 31. jaanuar 2020 muutunud täiendavalt sissenõutavaks

53 246 eurot 4 senti. Alates 2. märtsist 2020 kuni 31. detsembrini 2020 muutub täiendavalt

sissenõutavaks 97 617 eurot 98 senti. Võlausaldaja laenulepingutest nr 106L15 lisa 2, nr

107L15 lisa 1, nr 4L17 ja nr 32L17 tulenev sissenõutavaks muutunud nõue on seega 449 129

eurot 87 senti.

Ajutise halduri aruandest nähtub lisaks, et võlgnikul on jõustunud kohtulahendist tulenev

kohustus OÜ NEPCON ees 2602 eurot 4 senti. Võlgnikul on AS Intrum Estonia ees kohustus

10 000 eurot. Ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnik saanud nõude loovutamise õigsust

kontrollida, ent lubanud loovutamise õiguspärasuse korral nõude tasuda. Võlgnikul on kohustus

Maksu- ja Tolliameti ees 3284 eurot 76 senti ning OÜ Vikingmodumi ees 4381 eurot. Võlgnik

on viimati nimetatud nõuded vaidlustanud, so esitanud Maksu- ja Tolliametile vaide ja OÜ

Vikingmodumi nõude suhtes pooleli olevas kohtumenetluses kaja.

Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et võlgnikul on võlausaldajate ees ka võlgniku

vastuväiteid arvestades kohustusi vähemalt 461 731 euro 91 senti (449 129 eurot 87 senti +

2602 eurot 4 senti + 10 000 eurot) ulatuses.

Maakohus leidis, et võlgniku vara väärtus on tõendatud 544 386 euro ulatuses. Maakohus ei ole

võlgniku vara väärtuse tuvastamisel menetlus- ega materiaalõiguse norme rikkunud.

Ringkonnakohus nõustub võlgniku vara väärtuse tuvastamist puudutavas osas maakohtu

põhjendustega ega korda neid TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi siinkohal. Võlgnik ei ole

määruskaebuses maakohtu järeldust võlgniku vara väärtuse kohta ka üheselt vaidlustanud.

Võlgniku vara väärtus on seega 544 386 eurot.

Võlgniku vastuväidetega arvestamise korral ei ületa võlgniku sissenõutavaks muutunud

kohustused võlgniku vara väärtust. Kohus on samas ülal tuvastanud, et võlgnikul muutub alates

2. märtsist 2020 kuni 31. detsembrini 2020 täiendavalt sissenõutavaks kohustusi 97 617 euro

98 senti ulatuses. PankrS § 1 lg 2 ei tähenda aga mitte ainult raamatupidamislikke näitajaid,

vaid arvestada tuleb ka majanduslikku prognoosi ja äritegevust. Võlgnikul puudub

majandustegevus enam kui aasta. Võlgnik ei teeni raha. Pankrotiavalduse lisadena toodud

graafikutest ilmneb, et kuumakse on suurusjärgus 10 000 eurot. Võlgnik ei ole suuteline laenu

teenindama, sest võlgnikul puudub majandustegevus. Võlgnik ei ole suuteline näitama, et tema

majanduslik olukord mõistliku aja jooksul muutuks.

Ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgniku kontodel raha. Võlgnikul ei ole nõuded

kolmandate isikute vastu, millest võiks võlgnikule raha laekuda. Võlgniku ei ole igapäevast

majandustegevust, mille arvel oleks võimalik tulu teenida. Võlgnikul ei ole enam kui aasta

jooksul õnnestunud ka võõrkapitali kaasamine. Võlgnikul ei ole seega kapitali, et oma

majandustegevust käivitada ja võlausaldajate nõuete tasumiseks raha teenida. Võlgniku

kohustuste täitmine on seega võimalik üksnes võlgniku vara müügi arvel. Võlgnik on maakohtu

istungil märkinud, et ta tegeleb kinnisasja müümisega ja talle on tehtud pakkumine osa

kinnisasja müümiseks, kuid põllumaa hinnaga (III kd, tl 64). Võlgnikul ei ole seega õnnestunud

kinnisasja talle sobiva hinna eest müüa ning ta ei ole seda soovinud ka odavamalt teha.

Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui võlgniku vara õnnestuks koheselt müüa, ei jääks selle

müügi järgselt võlgnikule üle piisavalt raha, et tasuda käesoleva aasta lõpuks sissenõutavaks

muutuvad nõuded. Võlgnik ei suuda seega rahuldada võlausaldajate nõudeid, kuivõrd võlgniku

vara väärtus ei kata võlgniku sissenõutavaks muutunud ja lähitulevikus sissenõutavaks

muutuvaid kohustusi. Kuna võlgnikul puudub majandustegevus, mille kaudu kohustuste

täitmiseks tulu teenida ja võimalused selle käivitamiseks, ei ole võlgniku suutmatus kohustusi

täita ajutine.

Ringkonnakohus nõustub seega maakohtuga, et võlgnik on maksejõuetu ning et võlgniku

pankrot tuleb PankrS § 31 lg 1 alusel välja kuulutada.

Ringkonnakohus

jätab

määruskaebuse

rahuldamata

jätmise

tõttu

määruskaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda.

Võlausaldaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja. Võlausaldajal puuduvad seega

määruskaebuse menetlemisega seotud hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke