3-17-2490/78 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.02.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2490

Haldusasi

XX

kaebus

Viimsi

Vallavalitsuse

31.10.2017

korralduse nr 768 tühistamiseks ja Viimsi valla

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindajad YY ja vandeadvokaat Keijo

Lindeberg

Vastustaja – Viimsi vald, esindaja Triinu Vernik

Kolmas isik – CC, esindaja vandeadvokaat Tõnu

Tuulas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.07.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 21.01.2020

RESOLUTSIOON

1. Tagastada XX-le apellatsioonkaebuse lisad 10, 11 ja 20.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.07.2019 otsus

haldusasjas nr 3-17-2490 muutmata.

3. Mõista XX-lt CC apellatsioonimenetluse kulude katteks välja 4536 eurot. XX ja

Viimsi valla apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.03.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-17-2490

2(19)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 20.07.1992 Viimsi Vallavalitsusele maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 1

alusel avalduse, milles soovis maa ostueesõigusega erastamist 3113 m2 ulatuses tema omandis

olevate ehitiste juurde asukohaga Tammneeme tee 3, Tammneeme küla, Viimsi vald. Senise

maakasutuse suurus oli avalduse kohaselt 1500 m2. XX esitas 05.01.1998 avalduse ka tema

kasutuses oleva õue-aiamaaga piirneva metsamaa (riigimetsamaa) suurusega 32 ha

ostueesõigusega erastamiseks.

2. CC esitas 12.09.2016 avalduse hoonestusõiguse seadmiseks ehitiste teenindamiseks

vajalikule maale suurusega 1500 m2 tema omandis olevate ehitiste juurde asukohaga

Tammneeme tee 3, Tammneeme küla, Viimsi vald.

3. Viimsi Vallavalitsuse 31.10.2017 korraldusega nr 768 jäeti XX 20.07.1992 ja

05.01.1998 avaldused rahuldamata ning lõpetati avalduste menetlus.

3.1. XX ei ole olnud ega ole saanud Tammneeme tee 3 maaüksusel paiknevate ehitiste

(individuaalelamu vundament ja abihoone) omanikuks. Need ehitised omandas 1976. aastal

ostu-müügi lepingu alusel XX elukaaslane AA. Ehitiste omandamisega läks AA-le üle

maakasutusõigus individuaalelamu ehituskrundile suurusega 1500 m2 ja see kuulus talle kuni

tema surmani 31.12.1987.

3.2. Maa erastamise käigus kontrolliti ehitiste omandiõiguse ja maakasutusõiguse üleminekut

ehitiste igale järgmisele omanikule. Kõigepealt eraldati ehituskrunt individuaalelamu

ehitamiseks S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi juhatuse 09.02.1968 otsusega UU-le.

Eeltoodud otsuse alusel koostati 01.07.1968 individuaalelamu ehituskrundi plaan ja selle

juurde kuuluv akt (töö nr 9594), mis on registreeritud 29.07.1968 Tallinna Linna TSN

Täitevkomitee Arhitektuuri ja Planeerimise Valitsuse arhiivis. Teisena sai elamukrundi

kasutusõiguse RR ja kolmandana DD seoses abieluvara jagamisega. DD-le läks elamukrundi

kasutusõigus üle S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi juhatuse 26.07.1974 otsuse

alusel. Neljandana sai maaüksusel asuvate ehitiste (individuaalelamu vundament ja abihoone)

omanikuks AA 20.07.1976 notariaalse ostu-müügi lepingu alusel. Viimsi Küla RSN

Täitevkomitee 05.05.1981 otsuse nr 21 p-ga 3 kinnitati AA omandiõigust majavaldusele

Tammneeme külas ja talle läks üle Tammneeme tee 3 elamukrundi kasutusõigus. Seega

kuulusid AA-le isikliku omandiõiguse alusel ehitised ja maakasutusõigus individuaalelamu

ehituskrundile Tammneeme tee 3 maaüksusel 20.07.1976–31.12.1987.

3.3. AA suri 31.12.1987 testamenti tegemata ning tema vara pärimisele kohalduvad Eesti

NSV tsiviilkoodeksi (TsK) ning pärimisõiguse sätted. AA seadusjärgseteks pärijateks olid

tema tütar CC ning vanemad OO ja MM. AA ei olnud abielus. Tema elukaaslaseks oli alates

1965. aastast kaebaja, kes ei kuulunud seadusjärgsete pärijate ringi. CC (tookord nimega C)

esitas 06.06.1988 avalduse pärandi vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse saamiseks. OO

3-17-2490

3(19)

ja MM ei esitanud avaldust ega asunud ka pärandvara valdama ega kasutama. XX esitas

samuti 04.03.1988 notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse

saamiseks, kuid õigusliku aluse puudumise tõttu ei väljastanud notar tunnistust. Avalduse

esitamisega pärandi vastuvõtmiseks võttis CC kogu pärandvara vastu ja see kuulub talle alates

pärandi avanemise ajast, s.o alates pärandaja surmapäevast 31.12.1987. AA pärandvaraks oli

sõiduauto VAZ-2102 ja ehitised Tammneeme tee 3 maaüksusel. 04.07.1988 anti CC-le välja

pärimisõiguse tunnistus. Asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on pärandvaraks ainult

sõiduauto, ei muuda õiguslikku olukorda, kuna tunnistus kinnitab pärandi vastuvõtmise fakti

pärandvarale kogumis.

3.4. XX on ekslikul seisukohal, et ta saavutas omandiõiguse AA-le kuulunud ehitistele pärast

AA surma, kuna tema arvates olid nad AA-ga põllumajanduses individuaalse tööga tegelevaks

perekonnaks (TsK § 137) ja ehitised Tammneeme tee 3 maaüksusel kuulusid neile kui

pereliikmetele ühisomandiõiguse (TsK § 120) alusel. Ehitised maaüksusel ei muutunud

kunagi põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna ühisomandiks ja sellele ei

laiene TsK § 564 sätted, mille kohaselt põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva

perekonnaliikme surma korral pärand pere varas ei avane.

3.5. Kokkuvõttes XX ei ole olnud ega ole saanud ehitiste omanikuks maaüksusel Tammneeme

tee 3 ja ta ei saa MaaRS § 22 lg 1 alusel maad ostueesõigusega erastada ning tema avaldus

maa ostueesõigusega erastamiseks tuleb jätta rahuldamata ja eeltoimingud maa

ostueesõigusega erastamiseks lõpetada.

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Viimsi

Vallavalitsuse 31.10.2017 korraldus nr 768 ja kohustada Viimsi valda jätkama kaebaja

avalduse alusel algatatud maa erastamise menetlust.

Vaidlustatud korraldus tuleb tühistada ainuüksi seetõttu, et kaebaja jäeti nõuetekohaselt ära

kuulamata. Korraldus on ka sisult õigusvastane. Kaebaja on Tammneeme tee 3 maaüksusel

asuvate ehitiste omanik tulenevalt TsK § 137 lg-st 1 koosmõjus § 564 lg-ga 3. Kaebaja

moodustas AA-ga põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna ja Tammneeme

tee 3 asuval maaüksusel asuvad hooned olid põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva

pere omand. Seega ei kuulunud ehitised AA pärandvara hulka ega läinud pärimise teel üle

kolmandale isikule, vaid jäid ainuomandina kaebajale.

5. Viimsi vald palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud korralduse põhjenduste

juurde.

6. CC palus jätta kaebus rahuldamata, sest vaidlustatud korraldus on õiguspärane.

7. Tallinna Halduskohus jättis 19.07.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis

kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude katteks välja 5410,20 eurot.

MaaRS § 22 lg 1 kohaselt saavad maad ostueesõigusega erastada isikud, kellel on õigus osta

maad ehitiste omanikuna vastavalt maareformi seadusele. Seega on maa ostueesõigusega

erastamise eelduseks omandiõigus ehitistele. Vaidlus on selles, kas kaebaja on Tammneeme

tee 3 asuval maaüksusel paiknevate ehitiste (individuaalelamu vundament ja abihoone)

omanik.

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) kaebaja ja AA elasid koos 1965. aastast kuni AA

surmani 31.12.1987, kuid nad ei olnud abielus; 2) AA-l oli tütar (sünd XX.XX.XXXX); 3)

20.07.1976 ostu-müügi lepinguga ostis AA DD-lt individuaalelamu vundamendi ning põlenud

abihoone, mis asus Harju rajoonis Viimsi külanõukogus Tammneeme külas S. M. Kirovi

3-17-2490

4(19)

nimelise näidiskalurikolhoosi maa-alal; 4) Harju Rajooni Viimsi küla RSN Täitevkomitee

05.05.1981 otsusega nr 21 on kinnitatud AA omandiõigust Tammneeme tee 3 asuvatele

ehitistele vastavalt 20.07.1976 sõlmitud ostu-müügi lepingule; 5) 09.04.1984 aktiga nr 43 maa

looduses eraldamise kohta anti AA-le vastavalt S. M Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi

27.07.1984 protokollile nr 12 Tammneeme tee 3 maaüksuse, suurusega 1500 m2,

kasutusõigus; 6) kaebaja ja AA kasvatasid Tammneeme tee 3 maaüksusel istikuid ja pidasid

väikeloomi; 7) kaebaja ja AA ametlikuks elukohaks oli Tallinn, XXX; 8) kaebaja ja AA

töötasid kooselu perioodil ka kirjastuses V – kaebaja illustraatori ametikohal ja AA tehnilise

joonestajana; 9) AA suri 31.12.1987 testamenti tegemata; 10) Tallinna Linna Kalinini Rajooni

Rahvakohtu 17.02.1988 otsusega tuvastati, et AA oli kaebajaga alates 1965. aastast faktilistes

abielusuhetes. See otsus tühistati 22.07.1988 Eesti NSV Ülemkohtu otsusega, kuna kohtul ei

olnud õigust läbi vaadata avaldust faktilistes abielusuhetes olemise fakti tuvastamiseks; 11)

kolmas isik esitas 06.06.1988 avalduse AA-st järele jäänud pärandi vastuvõtmiseks, märkides

avalduses, et varaks on sõiduauto VAZ-2102; 12) notar väljastas 04.07.1988 kolmandale

isikule seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse pärandvarale, märkides, et pärandvaraks on

sõiduauto VAZ-2102; 13) 20.07.1992 esitas kaebaja vastustajale avalduse Tammneeme külas

asuva maa suurusega 3113 m2 ostueesõigusega erastamiseks, märkides avalduses, et tema

maakasutusõiguse aluseks on S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi juhatuse 20.05.1988

otsus (0,15 ha). Kaebaja esitas 05.01.1998 avalduse ka tema kasutuses oleva õue-aiamaaga

piirneva metsamaa (riigimetsamaa) ostueesõigusega erastamiseks suurusega 32 ha; 14)

kolmas isik esitas 12.09.2016 avalduse Tammneeme tee 3 maaüksusele hoonestusõiguse

seadmiseks. Avaldus rahuldati Viimsi Vallavalitsuse 10.01.2017 korraldusega nr 8, kuid

tunnistati 07.03.2017 korraldusega nr 150 kehtetuks.

TsK § 137 lg 1 järgi võib põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate kodanike, kelle

tegevus rajaneb nende endi ja nende perekonnaliikmete eranditult isiklikul tööl, omanduses

olla TsK §-s 129 näidatud vara, samuti tööloomad rajooni (linna) rahvasaadikute nõukogu

täitevkomitee loal ja põllumajandusinventar, mis on vajalik nende kasutusse antud maatükkide

harimiseks. TsK § 137 lg 2 kohaselt kuulub TsK § 137 lg-s 1 tähendatud vara

põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna liikmetele ühisomandiõiguse alusel

(TsK § 120) ega või olla perekonna üksikute liikmete isiklikus omanduses. TsK § 137 lg 3

kohaselt kohaldatakse põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna liikmete

ühisomandile kolhoosipere ühisomandi sätteid (§-d 130–136). TsK § 137 kehtis sellises

sõnastuses alates 06.09.1985, mil muudeti varem kehtinud sätte sõnastust. Varasemas

sõnastuses reguleeris säte üksiktalundipere omandit, kuid regulatsioon on oma sisus jäänud

samaks. Seetõttu saab kasutada sätte sisu avamiseks ka TsK kommenteeritud väljaandes

(Tallinn, 1969) toodut.

Üksiktalundipere ja individuaalse tööga tegelevate isikute omand oli üks ühisomandi liikidest,

täpsemalt kindlaksmääramata osadega ühine omand (TsK § 120). Ka nõukogude ajal pidi

omandiõiguse tekkimiseks olema õiguslik alus. TsK § 138 sätestab, et lepingu järgi vara

omandajal tekib omandiõigus (operatiivse haldamise õigus) asja üleandmise momendil, kui

seadusega või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsK 1969. a kommentaarides (lk 159, 160)

on selgitatud, et kui vara võõrandamise lepingu jaoks on seadusega ette nähtud kohustuslik

vorm, siis on vaja omandiõiguse üleminekuks näidata kaks tingimust: a) sõlmida leping

seaduses ettenähtud vormis ja b) anda vara üle. TsK ei sea omandiõiguse üleminekut

sõltuvusse lepingu registreerimisest kohaliku töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee

organites. Seega ühise omandiõiguse tekkimiseks TsK § 137 lg 1 tähenduses pidi pereliikmete

vahel olema sõlmitud kokkulepe selle kohta, et poolte kasutuses olevale varale kohaldatakse

TsK §-s 137 sätestatud õiguslikku režiimi. Kui vara oli omandanud üks pereliige, pidi ta

3-17-2490

5(19)

olema avaldanud otsest tahet, et tegemist oleks pooltele ühise omandiõiguse alusel kuuluva

varaga.

Vastava kokkuleppe olemasolu AA ja kaebaja vahel ei ole tõendatud. Kuigi AA ja kaebaja

elasid koos juba alates 1965. aastast, ostis AA Tammneeme tee 3 asuvad ehitised 20.07.1976

ostu-müügi lepinguga ainult enda nimele, mitte kaasomandisse. Võib eeldada, et otsus

individuaalse põllumajandusliku tööga tegelemise kohta ning sellekohased kokkulepped

sõlmitakse enne, kui soetatakse sellist tegevust võimalikuks tegev vara. Kui poleks olnud

Tammneeme tee 3 asuvat maaüksust, ei oleks olnud ka kaebaja ja AA väidetavat ühist

individuaalset põllumajanduslikku tegevust. Seega oleks kokkulepe individuaalse töise

tegevuse ning selleks vajaliku vara soetamise kohta pidanud olema kaebaja ja AA vahel

sõlmitud enne 20.07.1976 ning kokkulepet oleks tõendanud majavalduse soetamine

kaasomandisse. Ehitiste ost on oluline otsus ning kui AA-l oleks olnud kavatsus asuda ühiselt

kaebajaga tegelema individuaalse töise põllumajandusliku tegevusega ning anda ehitiste

omandiõigusele TsK §-s 137 sätestatud omandivorm, siis oleks see tehingus kindlasti

kajastamist leidnud. Pole ka tõendatud, et ehitise eest tasumiseks kasutas AA poolte ühiseid

sääste või sai osa rahast kaebajalt. Teiseks on AA augustis 1976 avaldanud S. M. Kirovi

nimelise näidiskalurikolhoosi juhatusele tahet, et talle eraldataks õue-aiamaa seoses

poolelioleva individuaalelamu ostmisega. Ta ei ole avaldanud, et tegemist on kaebajaga ühise

maakasutusega. Samuti on ta veel 05.05.1981 Viimsi Küla RSN Täitevkomiteele kinnitanud,

et Tammneeme tee 3 majavalduse omandiõigus kuulub üksnes talle ja ka õue-aiamaa on antud

tähtajaliseks kasutamiseks 09.04.1984 akti nr 43 alusel ainult AA-le. Kuna viidatud

dokumentide koostamise ajal tegutsesid pooled kaebaja väidete kohaselt aktiivselt ühise

põllumajandusliku tootmisega ning kaebaja ei töötanud üldse kirjastuses V perioodil

06.09.1978–07.06.1981 ja 30.07.1988–09.04.1991 ning muul perioodil oli väidetavalt sellel

eesmärgil vähendanud oluliselt oma töökoormust kirjastuses Valgus, siis ei ole eluliselt

usutav, et kui kõik oleks olnud nii, nagu kaebaja väidab, ei oleks AA palunud S. M. Kirovi

nimelise näidiskalurikolhoosi juhtorganitel või Viimsi küla RSN Täitevkomiteel vastavat

olukorda oma otsustes fikseerida. Kolmandaks ei ole eluliselt usutav, et kui pooled on

panustanud ühisesse põllumajanduslikku tegevusse, ei oleks AA teinud testamenti selleks, et

kaitsta oma surma järgselt kaebaja varalisi õigusi Tammneeme tee 3 asuva maaüksuse ja

ehitiste suhtes. Kuna AA ei teinud kaebajale testamenti, oli järelikult tema tahteks see, et

ehitised omandab tema tütar. Kokkuvõttes ei ole tuvastatud, et kaebaja ja AA oleksid

sõlminud kokkuleppe Tammneeme tee 3 asuvate ehitiste omandivormi muutmiseks.

Ka dokumendid, mille kaebaja on saanud pärast AA surma oma väidetava omandiõiguse

tõendamiseks, ei kinnita tema omandiõigust. Tallinna Linna Kalinini Rajooni Rahvakohtu

17.02.1988 otsusega tuvastati, et AA oli kaebajaga alates 1965. aastast faktilistes

abielusuhetes, kuid see otsus tühistati 22.07.1988 Eesti NSV Ülemkohtu määrusega, kuna

rahvakohtul ei olnud õigust läbi vaadata kaebaja avaldust faktilistes abielusuhetes olemise

fakti tuvastamiseks. Pärast esmase kohtuotsuse tegemist on kaebaja saavutanud selle, et

mitmed kohaliku omavalitsuse täitevvõimu organid on väljastanud otsuseid, milles käsitlevad

kaebajat Tammneeme tee 3 asuvate ehitiste omanikuna. Kuna need dokumendid on saadud

vahetult pärast seda, kui oli tehtud kaebaja ja AA faktilises abielus olekut tuvastav kohtuotsus,

siis on usutav, et täitevvõimu organid on otsuse tegemisel lähtunud 17.02.1988 kohtuotsusega

tuvastatust.

Harju Rajooni RSN Täitevkomitee esimehe asetäitja 15.03.1988 kirjas nr V98/I-8.3 on

märgitud, et kirja väljastanud organ on valmis tunnistama kaebaja 31.12.1987 surnud abikaasa

AA

nimel

Viimsi

kn

Tammneeme

külas

asuva

poolelioleva

individuaalelamu

põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate isikute omandiks. Viidatud otsusele tuginedes

3-17-2490

6(19)

on Harju Rajooni Viimsi RSN Täitevkomitee väljastanud 16.03.1988 õiendi nr 259, mille

kohaselt õiendi väljastaja tõendab, et AA-le kuulub Harju maakonnas Tammneeme külas S.

M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi maa-alal individuaalelamu vundament, millele on

omandiõigus tekkinud Viimsi Küla RSN Täitevkomitee 05.05.1981 otsuse nr 21 alusel.

Õiendis on märgitud, et elamu ei kuulu kolhoosiperele, vaid on põllumajanduses individuaalse

tööga tegelevate kodanike omand. Viidatud õiendiga seonduvalt on tähelepanuväärne, et maa

ostueesõigusega erastamise toimikus on sama sisuga 04.03.1988 õiend nr 227, kuid sellel on

üksnes märge, et elamu ei kuulu kolhoosiperele. Asjaolu, et mõned päevad hiljem on

väljastatud täiendatud õiend, viitab sellele, et algset õiendit muudeti kaebaja soovil, mitte

tegelike asjaolude kontrollimise tulemusel. Lisaks on Viimsi küla RSN Täitevkomitee

registreerinud kaebaja nimele elamu Tammneeme külas. Õiendilt nähtub, et see on väljastatud

Viimsi Küla RSN Täitevkomitee 26.04.1988 otsuse nr 20 alusel, millega eeldatavasti oli

samuti tunnistatud kaebaja omandiõigust Tammneeme tee 3 asuvatele ehitistele. Viidatud

dokumendid on ilmselt koostatud üksnes seetõttu, et kaebaja esitas organitele 17.02.1988

kohtuotsuse. Nimetatud otsuste aluseks on Eesti NSV Ministrite Nõukogu 21.12.1967 määrus

nr 514 ja selle rakendusaktid, mis reguleerisid maal asuvate elamute ja hoonete

registreerimist. Registreerimisel tuli kindlaks teha hoonete omanikud, ent hoonete

registreerimine teatud isikute nimele ei muutnud iseenesest hoonete omandiõigust. Asjaolu, et

kaebaja registreeriti Tammneeme tee 3 omanikuna või kohaliku täitevvõimu organid on

avaldanud, et tegemist oli individuaalse tööga tegelevate kodanike omandiga, ei muutnud

omandiõiguslikke suhteid. Tegemist ei olnud õigustloovate registrikannetega, mis sarnaneksid

näiteks

tänapäevastele

kinnistusraamatu

kannetele.

Täitevkomitee

otsus

hoonete

registreerimise kohta on halduse üksikakt ja TsK ei seadnud omandiõiguse üleminekut

sõltuvusse lepingu registreerimisest kohalikes organites. Täitevkomitee peetav register

sarnases tänapäevase ehitisregistriga, mille kanne ei ole õigustloova tähendusega. Seega jäi

Tammneeme tee 3 asuvate ehitiste omandiõiguslik staatus ka pärast viidatud otsuse tegemist

samasuguseks nagu varem. Ei ole teada, millistel asjaoludel väljastas Viimsi vald 10.02.2000

tõendi, mille kohaselt kuulub kaebajale Tammneeme tee 3 maaüksusel omandiõiguse alusel

elamu. Samas ei saa ka viidatud tõend eelpool käsitletud asjaoludel muuta omandõigust.

Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka teised kaebaja poolt oma oletatava omandiõiguse

tõendamiseks esitatud dokumendid. S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi arhiivi toimiku

väljavõttest nähtub, et kaebaja on palunud vormistada õue-aiamaa enda nimele ning eespool

viidatud otsusele nr 20 tuginedes on otsustatud seda teha. S. M. Kirovi nimelise

näidiskalurikolhoosi 20.05.1988 juhatuse istungi protokolli kohaselt on otsustatud õue-aiamaa

eraldamine kaebajale. Viidatud otsus on kinnitatud S. M. Kirovi nim näidiskalurikolhoosi

volinike koosoleku 12.08.1988 otsusega. Kuna nõukogude ajal kuulus maa riigile ning isikute

õigus maad kasutada sõltus omandiõigusest ehitistele, siis on õigusliku tähenduseta asjaolu, et

esmase maakasutaja (S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi) juhtorganid on andnud

kaebajale üle varasemalt AA-le kui algsele maakasutajale kuulunud maa kasutusõiguse.

Täitevkomitee otsused ei muutnud omandiõigust. Ka MaaRS § 22 lg 1 tähenduses on oluline

omandiõigus ehitistele. Kui isikul puudub ehitiste omanikuna maa erastamise õigus, ei ole

vajalik kontrollida, millises ulatuses tal oleks olnud õigus maad erastada, kui tal oleks vastav

õigus olemas olnud.

Kaebaja on esitanud arvukalt tõendeid, mis ilmestavad kaebaja ja AA faktilist tegevust

Tammneeme 3 maaüksusel nii AA eluajal kui ka pärast tema surma. Nendega soovib kaebaja

tõendada, et AA ja kaebaja moodustasid oma faktilise tegevuse kaudu põllumajanduses

individuaalse tööga tegeleva perekonna TsK § 137 mõistes. Nagu eespool öeldud, pidi

omandivormi muutmiseks ainuomandist ühisomandiks olema sõlmitud kokkulepe. Kokkulepe

eeldas AA tahteavaldust omandivormi muutmiseks. See tähendab, et ühiselt kasu andva

3-17-2490

7(19)

tegevusega tegelemine ehitiste juurde kuuluval maaüksusel ei muuda omandit ehitistele

ainuomandist ühisomandiks. Seega ei ole kaebaja poolt esitatud ja poolte tegevust

iseloomustavatel tõenditel käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust.

Ka tõendite sisulise analüüsi põhjal ei ole võimalik jõuda teistsugusele järeldusele.

Üksiktalundipere määratluse juures oli oluline, et üksiktalundipere majand on perele peamine

sissetuleku saamise allikas. Sellepärast lubati üksiktalundiperel pidada tööloomi ja omandada

suuremal määral põllumajanduslikku inventari. Kuna 1985. aasta seadusemuudatus muutis

vaid sätte terminoloogiat, pidi ka muutunud sätte tingimustes individuaalse tööga saadav tulu

olema pere peamine sissetulekuallikas. Tegemist oli n-ö täiskohaga talu pidamisega ning

sellise töö saadustest elatumisega. Vastupidine käsitlus läheks vastuollu sätte eesmärgiks

oleva ühisomandiõiguse kaitse printsiibiga, milleks oli vajadus kaitsta isikute poolt oma ühise

igapäevase töise tegevuse tulemusel saadut. Kaebaja viited Justiitsministeeriumi 22.02.2017 ja

21.03.2017 selgitustele TsK § 137 kohaldamise kohta ei ole asjassepuutuvad, sest need on

üldistavad ega anna hinnangut, kas kaebaja kuulus kolhoosiperesse või põllumajanduses

individuaalse tööga tegelevate kodanike peresse TsK tähenduses.

Põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate isikute omand ei saa tekkida ainult seetõttu, et

kaebaja ja AA pidasid koos loomi ja kasvatasid istikuid. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid,

millelt nähtuks, et põllumajanduslikust tegevusest saadu oli pere peamine sissetulekuallikas.

Esiteks on kaebaja küll väitnud, et ta töötas kirjastuses üksnes osalise koormusega ning teatud

perioodidel ei töötanud üldse, kuid ei ole tõendanud, et elatus nimetatud perioodil

põllumajanduslikust tootmisest saadust. Kaebaja esindaja (tema praegune abikaasa Inna

Valge) selgitas istungil, et kaebaja puhul on tegemist aktiivse kollektsionääri ning antiigiga

kauplejaga, seega kaebaja võis saada oma peamise sissetuleku hoopis viidatud tegevusalalt.

Tõendamata on ka väide, et AA panustas põllumajanduslikku tootmisse Tammneeme tee 3

asuval maaüksusel määral, mis oleks taganud peamise sissetuleku. AA sissetulekud

töötamisest kirjastuses V on küll ajas vähenenud, kuid see võib olla pigem seotud tema

haigestumise kui põllumajanduslikule tootmisele pühendumisega. Teiseks on kaebaja esitanud

arvukalt tõendeid selle kohta, et maaüksusel peeti loomi (küülikuid ja nutriaid) ning kasvatati

istikuid ja müüdi neid nii Eestis kui ka välismaal, kuid sellise tegevusega tegelemise fakt ei

tõenda, et tegemist oli põllumajandusliku tegevusega TsK § 137 mõistes. Pigem nähtub

tõenditest, et kaebaja ja AA pidasid Tammneeme tee 3 asuval maaüksusel loomi ja kasvatasid

istikuid oma põhitöö kõrvalt ja hobi korras, nagu see oli tol ajal tavapärane. Nagu nähtub

09.04.1984 maa looduses eraldamise aktilt nr 43, on Tammneeme tee 3 maaüksuse suurus

0,15 ha, millest viljapuuaed 0,04 ha, looduslik rohumaa 0,03 ha, õue-aiamaa 0,06 ha ning

ehitiste alune maa 0,02 ha. Ei ole eluliselt usutav, et elurajoonis paikneval elamukrundiks

sobival maaüksusel on reaalselt võimalik sellises mahus põllumajanduslik tegevus, et see

tagaks perele peamise sissetuleku, s.o et tegemist oli individuaalse põllumajandusliku

tegevusega TsK § 137 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt ei tõenda kaebaja esitatud arvukad

tõendid tema väidetava igapäevase tegevuse kohta Tammneeme tee 3 maaüksusel (istikute

kasvatamine ja turustamine Eestis ning Soomes ja Rootsis, mulla tellimine, kasvuhoone ost,

loomapuuride ehitamine jms) väidet, et tegeleti põllumajandusliku tegevusega. Samuti ei

tõenda kaebaja väiteid tõendid, mille kohaselt on kaebaja sõlminud maaüksuse suhtes 2001.

aastal elektrilepingu ja 2017. aastal Elioni kliendilepingu ning tasunud elektriarveid ja

maamaksu. Teenuste kasutamist tõendavad tõendid kinnitavad, et kaebaja on maaüksust

kasutanud, kuid selle üle puudub vaidlus.

NSVL Rahandusministeeriumi Tallinna Linna Kalinini Rajooni RSN Täitevkomitee

06.07.1987 ning 27.05.1988 väljastatud põllumajandusmaksu teadetelt nähtub, et maamaksu

tasumist nõutakse põllumajandusmaa eest. Maksuteadete kohaselt on majapidamisele

3-17-2490

8(19)

eraldatud maatüki pindala 0,15 ha. Need teated ei tõenda aga, et tegemist oli

põllumajandusmaaga, sest põllumajandusmaks ei määranud maa sihtotstarvet. NSV Liidu

08.08.1953 seadusega põllumajandusmaksu kohta kehtestati, et põllumajandusmaksuga

maksustatakse kodanike majapidamisi, kellele on maaüksus kasutamiseks eraldatud

maakohas, mida haldavad külanõukogud või esmased maakasutajad kolhoosid/sovhoosid.

Puudub vaidlus, et Tammneeme tee 3 maaüksus asus tookordse esmase maakasutaja S. M.

Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi haldusalas. Seega ei tõenda maksuteated, et maaüksus

Tammneeme tee 3 oli põllumajandusmaa või see oli eraldatud või muudetud

põllumajandusmaaks või seda kasutati põllumajanduses individuaalse tööga tegelemiseks.

Maaüksus oli S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi poolt 1968-ndatel eraldatud

individuaalelamu ehituskrundina ning AA omandas selle maaüksuse kasutusõiguse seoses

ehitiste ostuga. Vastav kasutusõigus kuulus talle kuni tema surmani.

Kokkuvõttes on korralduses nr 768 õigesti tuvastatud, et kaebaja ei ole Tammneeme tee 3

asuvate ehitiste omanik. Kuna TsK § 137 ei ole kohaldatav, ei ole kohaldatav ka TsK § 564

lg-d 1 ja 3. TsK § 564 lg 1 sätestas, et kolhoosipere liikme surma korral pärand pere varas ei

avanenud, ja lg 3 kohaselt kohaldatakse selle paragrahvi sätteid põllumajanduses

individuaalse tööga tegelevate kodanike vara pärimisele, kui seadusega ei ole kehtestatud

teisiti. Kuna Tammneeme tee 3 asuvate ehitiste puhul ei olnud tegemist individuaalse töise

tegevusega tegelevate isikute omandiga, siis toimus vara pärimine tavapärases korras, st

pärijaks oli kaebaja tütar, kes esitas notarile avalduse pärandi vastu võtmiseks.

Kolmandale isikule väljastatud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on pärandvaraks üksnes

sõiduauto, kuid see ei muuda õiguslikku olukorda. TsK § 551 lg 1 kohaselt peab pärandi

omandamiseks pärija selle vastu võtma; lg 2 kohaselt loetakse pärandi vastuvõtmiseks mh

seda, kui isik andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi

vastuvõtmiseks; lg 5 kohaselt loetakse vastuvõetud pärand pärijale kuuluvaks pärandi

avanemise ajast. Kolmas isik esitas 06.06.1988 avalduse AA-st järele jäänud pärandi

vastuvõtmiseks, märkides avalduses, et pärandajast järele jäänud varaks on sõiduauto VAZ-

2102. Notar väljastas 04.07.1988 kolmandale isikule seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse

pärandvarale, märkides tunnistusel, et pärandvaraks on sõiduauto VAZ-2102, kuid

pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustusi, vaid on tõend isiku pärimisõiguse ja

selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Riigikohus selgitas

07.11.1996 otsuses nr 3-2-1-123-96, et oluline ei ole see, kas hagejale on pärimisõiguse

tunnistus välja antud, vaid see, kas hageja on õigeaegselt avaldanud notarile soovi pärand

vastu võtta. Seega on vaidlustatud korralduses õigesti leitud, et avalduse esitamisega

notariaalkontorile võttis seadusjärgne pärija (kolmas isik) kogu pärandvara vastu ja see kuulub

talle alates pärandi avanemise ajast, s.o alates AA surmapäevast 31.12.1987. Pärandvaraks

olid ka Tammneeme tee 3 asuvad ehitised.

Kaebaja õigust olla ära kuulatud ei ole rikutud. Kaebaja sai esitada oma seisukoha korralduse

projekti kohta. Ehkki vastustaja ei ole kaebaja vastuväiteid korralduse põhjendavas osas

põhjalikult analüüsinud, tuleneb korralduse motivatsioonist, et kaebaja võimalikud vastuväited

ning kaebaja poolt esitatud tõendid olid vastustajale teada juba varem, kuna enne korralduse

eelnõu koostamist olid pooled kohtunud. Korralduse motivatsioonis on kaebaja põhilisi

väiteid ning tõendeid analüüsitud. Õige on kaebaja väide, et maa ostueesõigusega erastamise

menetlus on kestnud väga kaua, kuid kaebaja ei ole esitanud sellega seoses kohtule mingeid

nõudeid. Asjaolu, et vastustaja oli kuni 2016. aasta augustini seisukohal, et kaebajal võib olla

maa ostueesõigusega erastamise õigus, ei tekita kaebajale õiguspärast ootust, et asi

lahendatakse tema kasuks.

3-17-2490

9(19)

Kuna vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja ei ole Tammneeme tee 3 asuvate ehitiste

omanik, ei ole tal ka MaaRS § 22 lg 1 kohaselt maa ostueesõigusega erastamise õigust.

Kaebaja avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks ehitiste juurde maaüksusel Tammneeme

tee 3 on jäetud õigesti rahuldamata. Kuna vaba metsamaa erastamise õigus sõltub täiendavalt

erastada soovitava maaga piirneva maa erastamise õiguse olemasolust, on vastustaja jätnud

õigesti rahuldamata ka kaebaja avalduse piirneva metsamaa (riigimaa) erastamiseks. Kuna

tühistamisnõue jääb rahuldamata, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

saata asi tagasi halduskohtule uueks arutamiseks, või teha uus otsus, millega rahuldada

kaebus.

Halduskohtu otsus tuleb tühistada ainuüksi selle tõttu, et kohtunik oleks pidanud end

taandama, kuid ei teinud seda. Kaebaja sai pärast halduskohtu otsuse tegemist teada, et

kohtunik oli varem advokaat ja töötas kolmanda isiku esindajaga samas advokaadibüroos.

Kohtuniku ja advokaadi suhtlemine kohtuistungil oli ülimalt sõbralik (nt visati nalja). Kohus

lähtus asja lahendades vaid neist asjaoludest ja tõenditest, mis rääkisid kolmanda isiku kasuks.

Halduskohus ei selgitanud, milliseid tõendeid kaebajal tuleb esitada. Selgitamiskohustuse

täitmata jätmise tõttu on halduskohtu otsus üllatuslik. Kaebajalt võeti võimalus tõendada, et ei

saanudki AA-ga vaidlusalusel maaüksusel asuvat elamut ühiselt omandada. Kaebajale kuulus

1971–1983 elamu Paide rajoonis. TsK § 111 lg 1 järgi võis igal isikul olla vaid üks elamu ja

seetõttu omandas AA 1976. aastal Tammneeme tee 3 asuva elamu üksnes endale.

Halduskohtu otsus on vastuoluline. Esiteks ei olnud kaebajal ja AA-l 1976. aastal võimalik

sõlmida kokkulepet, et omandatav elamu on nende kui põllumajanduses individuaalse tööga

tegelevate kodanike omand, sest selline õiguslik regulatsioon tekkis alles 1985. aastal. Teiseks

ei olnud 1988. aastal tehtud ja hiljem menetluslikel põhjustel tühistatud kohtuotsusel tähtsust

TsK 1985. aastast kehtinud redaktsiooni kohaldamisel, sest selles ei tuvastatud, kas kaebaja ja

AA olid põllumajanduses individuaalse tööga tegelevad isikud või mitte. See asjaolud

tuvastati Harju Rajooni RSN Täitevkomitee ja Viimsi Küla RSN Täitevkomitee

dokumentidega. Tegemist on kehtivate haldusaktidega. Tõendeid õigesti hinnates oleks kohus

pidanud jõudma järeldusele, et kaebaja on kõnealuse elamu omanik. Kolmandaks ei jäänud

TsK § 137 muutmisel selle sisu samaks, sest muudatusega sooviti anda võimalus luua n-ö

põllumajandusettevõtteid, mis varem ei olnud võimalik. Seejuures oligi isikutel sel ajal

võimalik kasutada vaid väikseid maaüksusi, mitte kümneid hektareid põllumajandusmaid.

Kaebaja on tõendanud, et olenemata maa väiksusest sai ta tegeleda põllumajandusega suures

mahus (nt loomade puurid olid mitmekorruselised).

Halduskohus kohaldas valesti materiaalõigust, eeskätt alates 1985. aastast kehtinud TsK §-i

137. Lisaks on väär halduskohtu seisukoht, et põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate

kodanike omandi regulatsioonile kohaldatakse TsK §-i 138, mille kohaselt omandiõigus

(operatiivse haldamise õigus) tekib asja üleandmise momendil. TsK kommenteeritud

väljaandes ei ole § 138 juures viidatud, et see kohaldub ka §-le 137, kuid on märgitud, et see

norm on dispositiivne ja kohaldub siis, kui eriseaduse või poolte kokkuleppega ei ole märgitud

teisiti. Kohus on asjaolude pinnalt valesti järeldanud, et kaebaja ja AA vahel puudus suuline

kokkulepe, et hakatakse tegelema põllumajandusliku individuaalse tööga. Kaebaja on

tõendanud, et tegutses koos AA-ga tänapäevases mõistes ettevõtlusega oluliselt suuremas

mahus, kui oli lubatud tolleaegsetel n-ö hobiaednikel. Kaebaja ehitas ka maaüksusel paiknevat

elamut ja jätkas elamu ehitamist 1980. aastatel, sh pärast AA surma. Käesoleval juhul on

3-17-2490

10(19)

kohalduv ka TsK § 117, kuid kohus ei hinnanud ühisomandi olemasolu selle sätte

kommentaaride valguses. TsK § 117 lg-s 1 loetletud vara moodustab kolhoosipere liikme

individuaalse isikliku omandi tingimusel, et see ei ole tema poolt antud kolhoosipere liikmete

ühisomandisse. Ühisomandisse andmine võib toimuda ka vaikival kokkuleppel, mille üle saab

otsustada pereliikmete käitumise järgi (vrd tänapäevane seltsing). Kokkuvõttes on kaebaja

tõendanud, et tema ja AA moodustasid põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva pere.

Halduskohus tuvastas valesti kaebaja ja AA põllumajandusega tegelemise mahu, jättes osa

kaebaja esitatud tõenditest põhjendamatult arvestamata. Nii näiteks esitas kaebaja arvukalt

tõendeid, mille järgi said kaebaja ja AA kirjastusest ainult sümboolset tasu. Samas oli kaebajal

kulukas hobi (antiigi kogumine), milleks ta sai raha just põllumajandusega tegelemisest.

Kaebaja ei tegelenud antiigi müümisega, nagu väidab halduskohus.

Halduskohus jättis hindamata kolmanda isiku käitumise, sh asjaolu, et ta märkis

pärimisavaldusse üksnes sõiduauto ja alles 28 aastat hiljem asus väitma, et on ka Tammneeme

tee 3 asuva elamu omanik. Kolmas isik proovib kaebaja arvelt rikastuda ja seda soosib

vastustaja vastuoluline tegevus. AA surma ajal kehtinud pärimisõiguse järgi tuli

pärimistunnistusele märkida päritav vara, mis on riigivalitsemisorganites eriarvel. See hõlmas

ka ehitisi. Pärimistunnistuse väljaandmisel kontrollis notar muu hulgas ehitiste kuulumist

surnule. Majavalduse üleminek pärijale pidi olema tõestatud pärimisõiguse tunnistusega ja

hiljem registreeritud vastavas kommunaalmajandusorganis. See kinnitab, et kolmandale

isikule pärimistunnistust välja andes kinnitas notar, et Tammneeme tee 3 asuvad ehitised ei

kuulunud pärandvara hulka ja kolmas isik ei saanud neid pärida. AA pärimistoimikus oli

tõend, mille järgi oli vaidlusalune elamu põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate

kodanike omand ja notar arvestas sellega.

9. Viimsi vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega, jääb varasemate seisukohtade juurde ja toetab kolmanda isiku

seisukohti.

Kohtuniku ja kolmanda isiku esindaja varasem töötamine samas advokaadibüroos ei ole

kohtuniku taandumise alus. Kaebaja väited nende isikute tihedatest suhetest on oletuslikud.

Eestis puutuvad paljud juristid omavahel töö tõttu kokku. Kohtunik juhtis kohtuistungit

rahulikult, kannatlikult ja viisakalt ning kohtles kõiki menetlusosalisi võrdselt ja erapooletult.

Väited istungil naljatamisest on valed, sest istung oli väga tõsine ja väsitav. Õiguslik vaidlus

on kaebaja ja vastustaja, mitte kaebaja ja kolmanda isiku vahel.

Kohus ei pidanud selgitamiskohustust ulatuslikumalt täitma, sest kaebajal on professionaalne

esindaja, ja kohtuotsus ei olnud üllatuslik. Kaebaja esitatud uued tõendid kinnitavad, et 1971–

1983 olid kaebaja ainuomandis ehitis ja tal oli maakasutusõigus Paide rajoonis ning AA ostis

1976. aastal pooleliolevad ehitised ja sai maakasutusõiguse Tammneeme külas. Seega elasid

kaks inimest eraldi elu ja kummalgi oli oma vara. Ükski kaebaja esitatud dokument ei kinnita

AA soovi omada kaebajaga ühisomandit, ega saagi kinnitada, sest AA ei teadnud

sellekohasest seadusesättest midagi ja ka kaebaja sai sellest teada alles pärast AA surma.

10. CC palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja ei esitanud õigeaegselt taotlust kohtuniku taandamiseks. Kaebajat esitas

vandeadvokaat, kellele pidi olema juba aastaid teada, millises büroos T. Nurm ja kolmanda

isiku esindaja advokaadina tegutsesid. Kaebaja ei käitu heas usus. Kaebaja taotlus pole ka

sisult põhjendatud. Tegemist on suurel pinnal tegutseva bürooga ning T. Nurme ja T. Tuulase

suhted ei olnud kuigi tihedad. T. Tuulasel puudus igasugune huvi ja võimalus mõjutada

käesoleva asja menetlust.

3-17-2490

11(19)

Selgitamiskohustust ei ole rikutud. Kaebuse esitaja on ilmselt välja toonud kõik asjaolud ja

tõendid, mida selles asjas on üldse võimalik esitada. Halduskohus on lähtunud asjakohastest

õigusnormidest ja tõendeid õigesti hinnanud. Apellatsioonkaebuses on kritiseeritud

kohtuotsuse üksikuid lauseid, arvestamata konteksti.

Omandiõigus ehitisele sai tekkida tehingu alusel või pärimise teel. Kaebaja ei ole tõendanud

AA tahet muuta omandiõiguse alusel temale kuulunud ehitise omandit ühisomandiks

kaebajaga. Täitevvõimu organite otsused ei saanud olla elamu omandiõiguse muutmise

aluseks. 1976. aastal sõlmitud ostu-müügi leping tõendab, et AA soovis osta elamu ainult enda

omandisse. Nn ühismajand pidi hõlmama palju rohkem vara kui pelgalt elamu, kuid kaebaja ei

ole tõendanud kokkulepet AA-ga põllumajandustööks vajaliku vara omandamise kohta.

Vaidluse tuum ongi see, et kaebaja ei ole tõendanud, et AA-l oli tahe moodustada kaebajaga

põllumajanduses individuaalse tööga tegelev perekond TsK § 137 tähenduses. Sellise

kokkuleppe (nt TsK §-s 438 sätestatud ühise tegutsemise lepingu) sõlmimine oli ka tol ajal

lubatud. Kaebaja ei ole toonud mõjuvaid põhjendusi, miks sellist kokkulepet ei sõlmitud. TsK

§ 137 sisus ei toimunud 1985. aastal muudatusi, muutus vaid sõnastus. Kohus selgitas õigesti,

et TsK § 137 kohaldamise eelduseks ei saanud olla tegevus väikesel, keset suvilarajooni

asuval krundil. Nõukogude ajal oli kaebaja poolt väidetud tegevus täiesti tavapärane

lisasissetuleku hankimise allikas inimeste puhul, kellel oli aed. Ka see oli tavapärane, et

küülikuid ja nutriaid peeti mitmekordsetes puurides. Kaebaja tõlgenduse järgimine tähendaks,

et enamik nõukogudeaegseid omandisuhteid tuleks ümber hinnata. Kaebaja ütleb, et tema ja

AA põllumajanduslik tegevus oli ulatuslik, kuid ei ole esitanud võrdlevaid andmeid, mille

põhjal seda väidet kontrollida. Kohus tuvastas õigesti, et Tammneeme tee 3 krundil

tegutsemine ei olnud kaebaja ja AA peamine sissetulekuallikas.

Kui lähtuda kaebaja seisukohast, et tal tekkis AA-ga ühisomand pärast TsK-s 1985. aastal

tehtud muudatust, peab kaebaja tõendama, millise tehingu alusel ja millisest kuupäevast

muutus ainuomand ühisomandiks. Selle kohta ei ole tõendeid esitatud. Kaebaja kirjeldab

üksnes tegevust, kuid tegevus ei saa muuta ehitise omandiõigust. Halduskohus kohaldas

õigesti ka alates 1985. aastast kehtinud TsK §-i 138. Kaebaja peab TsK 1969. aasta

kommentaaridest lähtumist võimalikuks valikuliselt, s.o ainult juhul, kui see toetab tema

seisukohti. Dispositiivsuse põhimõte oli nõukogude tsiviilõiguses üldteada. Selleks, et saada

omand varale, tuli sõlmida seaduses ettenähtud vormis tehing ja ka vara üle anda.

AA käitumist ei saa lugeda vaikivaks kokkuleppeks astuda kaebajaga nn seltsingusse. Kaebaja

esitatud tõendid on saadud ajaliselt pärast AA surma või tõendavad kaebaja tegevust pärast

AA surma. Asjaolu, et AA oli pikalt haige ja tal oli võimalik teha testament kaebaja kasuks,

kuid ta ei teinud seda, kinnitab, et ta soovis pärandada elamu oma tütrele.

Kaebaja tõendid oma töötamise ja mittetöötamise kohta tõendavad, et ta tegutses mitmel alal.

Kaebaja ei ole esitanud ühtki rahalist arvestust, mille alusel tuvastada, millest ta sai oma

peamise sissetuleku ja milline tekitas üksnes kulu.

Kaebaja väited kolmanda isiku käitumise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Kohus kohaldas

õigesti pärimisõiguse sätteid ja hindas notari tegevust asjakohaselt. Kaebaja tsiteeritud notari

käsiraamatus käsitletakse elamute ja majandushoonete registreerimise korda, mitte

omandiõiguse üleminekut tsiviilõiguslike tehingute alusel. Ehitisregistri kandel ei ole asja

lahendamisel tähtsust, sest kandel on informatiivne tähendus. Ehitise omandiõigust tõendab

asjaolu, et kolmas isik päris kogu AA vara, sh vaidlusalused ehitised.

Kokkulepe tegutseda põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonnana TsK § 137

tähenduses võis olla sõlmitud suuliselt, kuid elamu ostu-müügi leping pidi olema TsK § 244

3-17-2490

12(19)

järgi notariaalses vormis. Seega sai AA ainuomandisse ostetud elamu omandivormi muuta

samuti ainult notariaalses vormis. Ka VÕS-i alusel ei saa kinnisasja üleandmine seltsingusse

toimuda suulise või lihtkirjaliku lepinguga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

11. Kaebaja arvates tuleb halduskohtu otsus tühistada ainuüksi põhjusel, et kohtunik ei olnud

asja lahendamisel erapooletu. Kaebaja järeldab kohtuniku erapoolikust järgmistest

asjaoludest: kohtunik T. Nurm töötas enne kohtunikuametisse asumist kolmanda isiku

volitatud esindaja T. Tuulasega samas advokaadibüroos ja varasemat tutvust arvestades võis

T. Tuulas mõjutada T. Nurme kohtuotsuse tegemisel; kohtunik võis olla oma varasema töö

tõttu käesoleva asjaga kursis; kohtunik suhtles istungil T. Tuulasega väga sõbralikult ja tegi

seejärel otsuse kolmanda isiku kasuks, jättes kõrvale tõendid, mis kinnitasid kaebaja

seisukohti. Kaebaja selgituse järgi sai ta T. Nurme ja T. Tuulase vahelisest seosest teada

pärast halduskohtu otsuse tegemist (III kd, tl 59–60 ja 74).

12. HKMS § 199 lg 1 p 5 järgi tuleb kohtuotsus tühistada sõltumata muudest

apellatsioonkaebuse väidetest, kui asja lahendas kohtunik, kes oleks pidanud end taandama.

Kohtuniku taandumise alused on sätestatud HKMS § 13 lg-s 2 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-s 23.

13. HKMS § 13 lg-s 2 või TsMS § 23 p-des 1–6 loetletud aluste esinemisel (kokkuvõtlikult

kohtuniku seotuse korral menetlusosaliste või lahendatava kohtuasjaga) tuleb kohtunikul

taanduda, st nimetatud punktides sätestatud asjaolude tuvastamise korral puudub vajadus

täiendavalt hinnata, kas kohtunik oleks siiski võimeline asja erapooletult menetlema. Kaebaja

ei ole välja toonud ja ka toimikust ei nähtu asjaolusid, millest saaks järeldada, et T. Nurme

puhul esines mõni HKMS § 13 lg-s 2 või TsMS § 23 p-des 1–6 nimetatud taandumise alus.

14. TsMS § 23 p 7 järgi peab kohtunik taanduma ka juhul, kui esinevad muud asjaolud, mis

annavad aluse kahelda tema erapooletuses. Senises kohtupraktikas ei ole peetud piisavaks

taandamise aluseks asjaolu, et kohtunik on varem töötanud menetlusosalisega sama tööandja

juures (vt Riigikohtu 05.11.2014 määrus nr 3-2-1-98-14, p 18). Seda enam ei ole taandumise

aluseks pelgalt see, et kohtunik töötas enne ametisse asumist samas advokaadibüroos

menetlusosalise lepingulise esindajaga. Kaebaja väited T. Nurme ja T. Tuulase vahelistest

tihedatest suhetest, mille tõttu võis T. Tuulasel olla võimalik mõjutada käesoleva asja

menetluse käiku, on hüpoteetilised. T. Tuulase 06.01.2020 menetlusdokumendis toodud

selgitused (III kd, tl 70–72), mille järgi asusid T. Nurme ja T. Tuulase tööruumid erinevatel

korrustel ning nende vahel puudusid muud isiklikud suhted peale samas advokaadibüroos

töötamise, on kaebaja üldsõnaliste kahtluste hajutamiseks piisavad. Ringkonnakohtul puudub

ka mõistlik alus arvata, et kohtunikul oli oma varasema töö tõttu eraviisilist teavet käesoleva

haldusasja kohta. T. Tuulas on selgitanud, et Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid

arhiivimaterjalide kohaselt ei ole T. Nurm kunagi olnud advokaadina kolmanda isiku esindaja.

Vastupidist ei nähtu ka kohtute infosüsteemist. Halduskohtu istungi helisalvestis ei kinnita

kaebaja väiteid sellest, et kohtunik suhtles T. Tuulasega eriliselt sõbralikult. Kaebaja ei ole ka

konkreetselt viidanud (nt kellaajaliselt), millistel kohtuniku sõnavõttudel tema erapooliku

suhtumise väide põhineb. Seda, kas kohtunik on asja lahendamisel kohaldanud õigesti

materiaalõigust ja järginud menetlusnorme, sh teinud kogutud tõenditest õiged järeldused,

kontrollib ringkonnakohus asja sisulisel lahendamisel.

15. Eelnevat arvestades ei ole põhjust tühistada halduskohtu otsust HKMS § 199 lg 1 p 5

alusel.

3-17-2490

13(19)

II

16. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja

omandiõigus Tammneeme tee 3 asuvatele ehitistele ei ole tõendatud ning seetõttu ei ole tal

õigust nende ehitiste juurde ostueesõigusega maad erastada. Sellest tulenevalt ei ole kaebajal

õigust erastada ka Tammneeme tee 3 asuvaid ehitisi ümbritseva maaga piirnevat metsamaad.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4)

ja selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

17. Halduskohtule ei ole alust ette heita selgitamiskohustuse rikkumist ja üllatusliku

kohtuotsuse tegemist. Kaebaja on juba 20.11.2017 kaebust esitades aru saanud, et oma

eesmärgi saavutamiseks tuleb tal tõendada omandiõigust Tammneeme tee 3 asuvatele

ehitistele, arvestades muu hulgas oma väidet, et ta moodustas koos AA-ga põllumajanduses

individuaalse tööga tegeleva perekonna TsK § 137 tähenduses, millest tulenevalt tekkis tal

AA-ga ühine omandiõigus kõnealustele ehitistele (vt kaebuse p 2.5 jj). Seetõttu ei pidanud

halduskohus kaebajale tõendamiskoormust eraldi selgitama. Kaebaja on saanud vastu vaielda

kõigile vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadele, samuti on ta esitanud menetluse käigus

omalt poolt arvukalt uusi tõendeid, millest suurema osa on halduskohus ka vastu võtnud.

Halduskohtu 19.06.2019 istungi protokollist ja helisalvestiselt on tuvastatav, et kohus arutas

menetlusosalistega asja lahendamisel määravat tähtsust omavaid küsimusi (vt alates

10:39:21). Halduskohus tugines otsuses neile tõenditele, mis sisalduvad toimikus ja mille

kohta kaebaja on saanud avaldada arvamust. See, et halduskohus nõustus asja lahendamisel

vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga ega pidanud kaebaja omandiõigust tõendatuks, ei

tähenda kohtuotsuse üllatuslikkust.

18. Vaidlus käib jätkuvalt eeskätt selle üle, kas kaebaja ja AA moodustasid põllumajanduses

individuaalse tööga tegeleva perekonna 06.09.1985 muudetud TsK § 137 tähenduses ja kas

neil tekkis kõnealuse paragrahvi alusel ühisomand Tammneeme tee 3 asuvatele ehitistele.

Ringkonnakohtu hinnangul on vastus neile küsimustele eitav järgmistel põhjustel.

19. Ühisomand, s.o selline ühine omand, kus omandite osad olid kindlaks määramata, sai

tekkida eeskätt abikaasadel või kolhoosipere liikmetel (TsK 1969. aasta kommentaarid, § 120,

lk 142). Puudub vaidlus, et kaebaja ja AA ei olnud abielus. Kolhoosipere oli sisuliselt

perekondlik-töine koondis, kellel oli side kolhoosiga, kes pidas oma õue-aiamaal abimajandit

kolhoosi kehtestatud normide piires ning kelle peamise sissetuleku moodustasid sissetulekud

kolhoosi ühistööst (TsK § 1969. aasta kommentaarid, § 129, lk 149). Kaebaja ega AA ei

kuulunud ka kolhoosipere hulka.

20. Enne 06.09.1985 seadusemuudatust reguleeriti TsK §-s 137 üksiktalundipere omandit ja

ka üksiktalundipere vara suhtes kohaldati kolhoosipere ühisomandi sätteid. Üksiktalundipere

liikmete omandiõiguse objektide ring oli mõnevõrra laiem kui kolhoosipere liikmetel (sh

võisid neil olla tööloomad ja põllumajandusinventar), sest üksiktalundiperel puudus side

kolhoosi ja sellega seotud ühistootmisega ning üksiktalundipere põhiliseks sissetuleku allikaks

oli üksiktalundipere majand (TsK § 1969. aasta kommentaarid, § 137, lk 158). Seega

olemuslikult oli TsK § 137 enne 06.09.1985 suunatud isikutele, kes elasid maal ja töötasid

ühiselt põllumajanduses (n-ö pidasid majandit) ning said sellest oma peamise sissetuleku, kuid

kellel puudus seos kolhoosiga. ENSV Maakoodeksi § 104 sätestas kuni 31.10.1980, et

üksiktalundid kasutavad neile väli- ja õue-aiamaaks antud maatükke põllumajanduslikul

otstarbel neile ENSV Ministrite Nõukogu määrusega kehtestatud korras ja normide piires.

Maakoodeksi 1974. a kommentaaride järgi antakse üksiktalundile maatükke vaid

põllumajanduslikul otstarbel ning neile antud maa jaguneb kaheks: välimaa ja õue-aiamaa,

millest peamise tootmise objekti moodustab välimaa; õue-aiamaa on ette nähtud elamu ja

3-17-2490

14(19)

tootmishoonete püstitamiseks ning nende teenindamiseks (§ 104, lk 137). Kaebaja ei väida, et

tema ja AA oleksid moodustanud enne 06.09.1985 üksiktalundipere.

21. Alates 06.09.1985 sätestas TsK § 137 lg 1, et põllumajanduses individuaalse tööga

tegelevate kodanike, kelle tegevus rajaneb nende endi ja nende perekonnaliikmete eranditult

isiklikul tööl, omanduses võis olla TsK §-s 129 näidatud vara, samuti tööloomad rajooni

(linna) rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee loal ja põllumajandusinventar, mis on vajalik

nende kasutusse antud maatükkide harimiseks. TsK § 137 lg 2 kohaselt kuulus TsK § 137 lg-s

1 tähendatud vara põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna liikmetele

ühisomandiõiguse alusel (TsK § 120) ega võinud olla perekonna üksikute liikmete isiklikus

omanduses. TsK § 137 lg 3 kohaselt kohaldati põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva

perekonna liikmete ühisomandile kolhoosipere ühisomandi sätteid (TsK §-d 130–136).

Maakoodeksi § 104 sätestas kõnealusel ajal, et põllumajanduses individuaalse tööga tegelevad

kodanikud kasutavad neile väli- ja õue-aiamaaks antud maatükke ENSV Ministrite Nõukogu

määrusega kehtestatud korras ja normide piires.

22. Ringkonnakohtul ei ole õnnestunud leida täpset ja usaldusväärset teavet tuvastamaks,

millistel kaalutlustel 1985. a-l TsK §-i 137 muudeti ning kuidas ja kui ulatuslikult uut

regulatsiooni praktikas rakendati. Asjaolust, et muudeti varem üksiktalundipere omandit

reguleerinud paragrahvi ning põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate kodanike

omandisuhetele nähti jätkuvalt ette kolhoosipere ühisomandi sätete kohaldamine, samuti jäi

sisuliselt samaks maakoodeksi § 104, saab ringkonnakohtu hinnangul siiski järeldada, et

põllumajanduses individuaalse tööga tegelev perekond TsK § 137 tähenduses pidi oma

tegevuse sisult ja eesmärkidelt sarnanema varasema üksiktalundiperega.

23. Üksiti pidi põllumajanduses individuaalse tööga tegelev perekond TsK § 137 tähenduses

erinema n-ö tavalisest ühist majapidamist omavast perekonnast, mille liikmed kasvatasid neile

eraldatud maatükil enda tarbeks põllumajandussaadusi või väikeloomi ning müüsid selle

ülejääke. Nimelt on kolmas isik viidanud Reet Piiri 2006. aasta uuringule,1 mille järgi 1980.

aastatel oli aiasaaduste ja väikeloomade oma tarbeks kasvatamine ning ülejääkide turgudel

müümine või kokkuostu viimine Eestis väga laialt levinud ja ka riiklikult soositud. Täpsemalt

on R. Piiri välja toonud, et 1977. aastal laiendati kodanikele võimalust saada kasutamiseks

maad ja pidada seal n-ö produktiivloomi ning veelgi laialdasem maa kasutamise võimalus

tekkis seoses 1982. aastal vastu võetud toitlusprogrammiga, mille järel hakati riikliku

kokkuostu tarbeks kasvatama nt broilereid, aga leiti ka muid müügiartikleid, nt aedtilli

kasvatamine ja müük konservitehastele või isegi nutriate kasvatamine. Nt söödapeedi

kasvatamisega teeniti lisasissetulekut 800–1500 rubla aastas (lk 54–55). Aiasaaduste ja

väikeloomade kasvatamisest sai üks põhilisi vaba aja sisustamise viise (lk 56). Need, kellel

olid elamud, mahutasid aiamaad oma elamute juurde kuuluvatele kruntidele ning elumaja

ümbritsevas koduaias kasvatati kõike (lk 58). Aktiivsemad otsisid suvekodudest tühjaks

jäänud talumaju, samuti otsiti võimalust saada osalus aiandus- või suvilakooperatiivis, kus aed

andis juba ammu saaki, kui maja ehitus alles käis (lk 58). Sel ajal levis järjest rohkem ka

komme liha konserveerida (lk 76). Kokkuvõttes oli Eesti NSV-s suur osa inimestest vähemal

või suuremal määral ametis maaharimise ja millegi kasvatamisega (lk 82). Viidatud uuringut

arvestades ei pea ringkonnakohus võimalikuks, et TsK § 137 uuesti sõnastamise mõte oli anda

sättele täiesti uus sisu, lugedes oma elamut või suvilat ümbritsevas aias ühiselt

põllumajandussaaduste või väikeloomade kasvatamisega lisasissetulekut teenivad isikud

põllumajanduses individuaalse tööga tegelevateks kodanikeks ja kohaldades nende seni

1 Reet Piiri. See varumise harjumus – toidukultuurist Nõukogude Eestis. Ilmunud Eesti Rahva Muuseumi 2006.

a aastaraamatus. Leitav: https://ojs.erm.ee/index.php/ermer/article/view/97/90

3-17-2490

15(19)

ainuomandis olnud varale kolhoosipere liikmetega sarnast ühisomandi režiimi. See

tähendanuks tolleaegsete omandisuhete ulatuslikku muutmist.

24. Eeltoodud järeldust kinnitab ka asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-s 18

viidatud EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu 22.03.1988 määrus nr 144

„Individuaalse töise tegevuse kohta põllumajanduses“ (ENSV Teataja 1988, 17, 214)2. Kuigi

määruses ei ole viidet TsK §-le 137, on ilmne, et see on vastu võetud 06.09.1985 muudetud

TsK § 137 rakendamiseks. Määruse sissejuhatava osa kohaselt on see kehtestatud

põllumajanduses individuaaltööga tegelemise õiguse tagamiseks, ebaefektiivselt kasutatava

maa põllumajanduslikku käibesse kaasamise soodustamiseks ja tühjalt seisvate endiste

taluhoonete kasutamiseks ääremaade sotsiaalmajanduslike probleemide parema lahendamise

eesmärgil. Määrusega nr 144 kehtestati põllumajanduslike individuaalmajapidamiste rajamise

ja tegevuse põhisätted ning see asendas varem üksiktalundite maakasutust reguleerivat

määrust. Määruses nähti muu hulgas ette põllumajanduslike individuaalmajapidamiste tarbeks

maa eraldamine kodanike avalduste alusel ja rajooni täitevkomiteede kehtestatud korra alusel.

Kuna määrus nr 144 võeti vastu 06.09.1985 muudetud TsK § 137 rakendamiseks, on

ringkonnakohtu hinnangul kaheldav, kas enne määruse vastuvõtmist (st ka enne AA surma

31.12.1987) TsK §-i 137 praktikas üldse rakendati. Igal juhul kinnitab aga määruse nr 144

sisu seda, et TsK § 137 ei olnud ka pärast 06.09.1985 suunatud oma koduaedades või

suvilakruntidel põllumajandussaadusi kasvatavatele või väikeloomi pidavatele isikutele, vaid

n-ö talupidajatele. Samuti saab määrusest nr 144 järeldada, et TsK § 137 tähenduses

põllumajanduses individuaalse tööga tegeleda soovivad isikud pidid kõigepealt esitama

asjakohasele organile avalduse, mille põhjal otsustati neile selle tegevuse tarbeks

põllumajandusmaa eraldamine.

25. TsK § 137 tunnistati kehtetuks 01.12.1993 seoses asjaõigusseaduse ja AÕSRS

jõustumisega. AÕSRS §-s 18 on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja

kompenseerimise kontekstis loetud võrdseks ENSV taluseaduse alusel kasutada antud maa ja

enne taluseaduse kehtestamist määruse nr 144 alusel kasutada antud maa. 06.12.1989 vastu

võetud ENSV taluseaduses käsitati talu kui põllumajandusliku ettevõtluse ühte vormi, mille

eesmärgiks oli põllumajanduslik kaubatootmine ja traditsioonilise eesti maaelu kujundamine.

Ka see kinnitab, et 06.09.1985 muudetud TsK § 137 oli suunatud n-ö taluperele, kes tegeles

põllumajandusliku tootmisega selleks otstarbeks eraldatud maal.

26. Kokkuvõttes nähtub eelnevast, et TsK § 137 mõte ei olnud reguleerida selliste

pereliikmete omandiõigust, kes tegutsesid ühiselt nende elamu või suvila ümber asuval

aiamaal, isegi kui sellega teeniti küllalt suurt lisasissetulekut. TsK §-s 137 reguleeriti selliste

isikute ühist omandiõigust, kes tegelesid koos nn talupidamisega võimuorganite poolt

spetsiaalselt selleks otstarbeks eraldatud maal ja vastavalt selleks tegevuseks ettenähtud

normidele.

27. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kaebajale või AA-le anti enne AA surma

Tammneeme tee 3 maatükk kasutamiseks põllumajanduses individuaaltööga tegelemise

eesmärgil TsK § 137 tähenduses (või ka üldisemalt põllumajanduslikul eesmärgil, sh eristades

väli- ja õue-aiamaad). Tõendid kinnitavad hoopis, et algselt (1969. aastal) eraldati UU-le

ehituskrunt suurusega 0,15 ha individuaalelamu ehitamiseks, mille järel said selle maa

kasutusõiguse RR ja siis DD. Seejärel ostis AA 1976. aastal DD-lt Tammneeme tee 3 asuva

pooliku elamu, millega seoses anti talle selle juurde maa kasutusõigus elamu lõpuni

2 Leitav:

http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:Yr6ZoaoVys8J:www.digar.ee/arhiiv/ru/download/2535

60+&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee

3-17-2490

16(19)

ehitamiseks. Puuduvad tõendid selle kohta, et maa eraldamise eesmärki oleks enne AA surma

muudetud, samuti ei kuulunud AA-le kunagi n-ö välimaa kasutamisõigust. Halduskohus on

otsuse p-s 14.3 piisavalt põhjendanud, et põllumajandusmaksu tasumine ei piirdunud tol ajal

üksnes põllumajandusmaaga kitsamas tähenduses, vaid hõlmas ka sellise otstarbega maad, mis

oli kasutada antud AA-le.

28. Kaebaja ei ole veenvalt tõendanud ka seda, et tema ja AA tegevus Tammneeme tee 3

maaüksusel (istikute kasvatamine, väikeloomade pidamine) eristus oma iseloomult või mahult

oluliselt teistest perekondadest, kes kasvatasid 1985–1987 neile elamu ehitamiseks eraldatud

maal väikeloomi või taimi. Nagu eespool öeldud, oli hobiaiapidamine 1980. aastatel väga

laialdaselt levinud, paljud inimesed kulutasid sellele suurema osa oma vabast ajast ning

ettevõtlikumad teenisid selle tegevusega ka üsna suurt lisasissetulekut. Seetõttu ei ole asja

lahendamisel määravat tähtsust, mitu istikut või väikelooma kaebaja koos AA-ga 06.09.1985–

31.12.1987 kasvatas ja müüs ning kui palju mulda või kasvuhoonekilet selleks soetati, vaid

kaebajal tulnuks ära näidata, et see tegevus eristus teistest hobiaednikest ja sarnanes n-ö

talupidamisega. Halduskohus on tõendeid hinnates asjakohaselt leidnud (vt otsuse p 14.2), et

kaebaja sellekohased väited ei ole eespool viidatud R. Piiri uuringu valguses veenvad.

29. 06.09.1985 muudetud TsK § 137 kohaldamise seisukohalt ei ole tähtsust ka sellel, et

kaebaja ei töötanud kirjastuses V 06.09.1978–07.06.1981, tegeledes sel ajal väidetavalt üksnes

põllumajandusega Tammneeme tee 3 maatükil. Kuskilt ei nähtu ja pole ka eluliselt usutav, et

06.09.1985 muudetud TsK §-l 137 oli tagasiulatuv mõju. Samamoodi pole tähtsust, et kaebaja

ei töötanud kirjastuses alates 30.07.1988, sest siis oli AA juba surnud ega saanud enam

moodustada kaebajaga ühist perekonda 06.09.1985 muudetud TsK § 137 tähenduses. On tõsi,

et kaebaja sissetulekud kirjastusest V aastatel 1985–1987 ei olnud suured, kuid kaebaja

esitatud andmete kohaselt oli tema töökoht kõnealusel perioodil siiski kirjastuses. Ka AA

töökoht oli sel ajal kirjastuses ja halduskohus on veenvalt selgitanud, et AA kirjastusest

saadud sissetulekute vähenemine oli tõenäoliselt seotud tema haigusega (asjas on tuvastatud,

et AA oli 10 aastat enne surma vähihaige). Tuvastatud on ka see, et kaebaja ja AA peamine

elukoht oli kuni AA surmani Tallinnas asuvas korteris. Ka eeltoodu kinnitab järeldust, et

tegemist ei olnud n-ö taluperega. Apellatsioonkaebuse lisad 12–19, mida halduskohus ei

hinnanud, kinnitavad seda, et kaebaja tegeles 1990–1992 istikute kasvatamise ja nende Soome

müümisega, kuid ei tõenda seda, et AA sooviks oli moodustada koos kaebajaga ajavahemikul

06.09.1985–31.12.1987 ühine perekond TsK § 137 tähenduses ning anda tema ainuomandis

olev elamu ühisomandisse.

30. Eespool toodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebaja ja AA ei moodustanud

põllumajanduses individuaalse tööga tegelevat perekonda 06.09.1985 muudetud TsK § 137

tähenduses.

31. Ringkonnakohus nõustub siiski ka halduskohtu seisukohaga, et ühisomandi tekkeks TsK §

137 alusel pidi AA avaldama tahet anda tema ainuomandis olnud ehitised kaebajaga

ühisomandisse, kuid sellise tahte olemasolu ei ole tõendatud (vt halduskohtu otsuse p-d 12 ja

13). TsK §-s 137 sätestatud ühisomand ei saanud 1985. a seadusemuudatuse järel vähemalt

elamu osas tekkida vaikimisi (faktilisest ühisest tegutsemisest), sest see oleks sisuliselt

tähendanud inimeste ainuomandis olnud elamute sundkollektiviseerimist, mis ei olnud 1980.

aastate keskpaiga ühiskondlikus olukorras enam mõeldav. Võrdluseks – isegi abiellumise

korral ei tekkinud sel ajal automaatset abikaasade ühisomandit varale, mis kuulus enne

abiellumist ühele abikaasale, vaid ühisomand tekkis üksnes abielu vältel omandatud varale (vt

ENSV abielu- ja perekonnakoodeks 01.01.1981 redaktsioonis, §-d 20 ja 22). Seega pidi AA

pärast TsK § 137 vastava regulatsiooni kehtestamist (06.09.1985), kuid enne oma surma

(31.12.1987) avaldama tahet moodustada kaebajaga põllumajanduses individuaalse tööga

3-17-2490

17(19)

tegelevate kodanike perekond ja sel eesmärgil muuta ainuomand Tammneeme tee 3 asuvatele

ehitistele ühisomandiks kaebajaga. Halduskohus ei ole siiski toiminud vastuoluliselt, kui

hindas AA tahet pikema perioodi väitel. Asjaolu, et AA tahe oli 1976. aastast alates suunatud

oma ainuomandi säilitamisele, hoolimata kaebajaga koos elamisest ja Tammneeme tee 3

maaüksusel ühisest tegutsemisest, on vastupidist kinnitavate otseste tõendite puudumisel

kaudseks tõendiks, et AA tahe jäi muutumatuks ka pärast 06.09.1985. Ringkonnakohus

märgib, et elamu võõrandamisele kehtis sel ajal kohustuslik notariaalne vorm, mille eiramisel

oli tehing tühine (TsK § 244; vt ka TsK 1969. a kommentaarid, § 138, lk 159). Puuduvad

tõendid, et AA oleks teinud notariaalse tehingu Tammneeme tee 3 asuva elamu omandivormi

muutmiseks.

32. Halduskohtu arvates kinnitas AA tahet, et Tammneeme tee 3 asuvad ehitised oleksid tema

ainuomandis, muu hulgas asjaolu, et kaebaja ja AA elasid koos juba 1965. aastast, kuid AA

ostis 20.07.1976 ehitised ainult enda nimele, kuigi neid oleks saanud osta ka kaebajaga

kaasomandisse. Kaebaja väitel ei olnud elamu kaasomandisse soetamine võimalik, sest

kaebajale kuulus aastatel 1971–1983 elamu Paide rajoonis (vt apellatsioonkaebuse lisad 1 ja

2) ning TsK § 111 lg 1 järgi võis igal isikul olla üksnes üks elamu. Ringkonnakohus leiab, et

kuigi halduskohus on selle seadusesätte tõepoolest jätnud tähelepanuta, ei lükka need väited

halduskohtu lõppjäreldust ümber. Asjaolu, et nii kaebaja kui ka AA soetasid, hoolimata

pikaajalisest kooselust, elamud siiski enda ainuomandisse, kinnitab pigem seda, et nende tahe

ei olnud sel ajal suunatud ühise vara tekkimisele. Ühtlasi ei ole tõendatud, et kaebaja oleks

kuidagi rahaliselt panustanud Tammneeme tee 3 asuvate ehitiste soetamisse. Halduskohus on

piisavalt põhjendanud, et AA on ka tolleaegsetele võimuorganitele tehtud avaldustes

käsitanud elamut enda ainuomandis olevana, samuti ei teinud ta pikaajalisest haigusest

hoolimata testamenti XX kasuks.

33. Halduskohus on piisava põhjalikkusega hinnanud ka neid tõendeid, mis on tekkinud pärast

AA surma ja teinud neist õiged järeldused (vt otsuse p 13). Harju Rajooni RSN Täitevkomitee

15.03.1988 seisukohas nr V-89/I-8.3 (I kd, tl 28) on märgitud järgmist: „Käesolevaga teatame,

et oleme nõus tunnistama Teie 31.12.1987 surnud abikaasa MM nimel Viimsi kn.

Tammneeme külas asuva poolelioleva individuaalse tööga tegeleva pere omandiks.“ Harju

Rajooni Viimsi küla RSN Täitevkomitee 16.03.1988 õiendis (I kd, tl 29) on märgitud, et

„elamu ei kuulu kolhoosiperele, on põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate kodanike

omand.“ Ringkonnakohus leiab samuti, et neist dokumentidest ei saa järeldada, et kaebaja on

saanud Tammneeme tee 3 asuvate ehitiste omanikuks. Kõnealune kinnitus ja õiend on

väljastatud pärast AA surma XX avalduse alusel ega sisaldada AA tahteavaldusi.

Halduskohus on õigesti paigutanud need tõendid laiemasse konteksti, millest nähtub, et

kaebaja asus 1988. aasta alguses otsima erinevaid võimalusi pärida 31.12.1987 surnud AA-le

kuulunud Tammneeme tee 3 asunud ehitised või saada muul viisil nende omanikuks, sest

notar oli keeldunud teda pärijana tunnustamast. Muu hulgas esitas kaebaja kohtule avalduse

juriidilise fakti (kaebaja ja AA faktilises abielus oleku) tuvastamiseks, mille Tallinna Linna

Kalinini Rajooni Rahvakohus 17.02.1988 ka rahuldas (I kd, tl 40). Kuigi Eesti NSV

Ülemkohus tühistas 22.07.1988 määrusega rahvakohtu otsuse, oli esialgse kohtuotsuse alusel

juba käivitunud sündmuste ahel, mille käigus õnnestus kaebajal (tõenäoliselt rahvakohtu

17.02.1988 otsuse abil) saada täitevkomiteelt ja teistelt organitelt tema omandiõigusele

viitavaid tõendeid. Harju Rajooni RSN Täitevkomitee 15.03.1988 kinnituse sisu ja lakooniline

sõnastus viitab, et see dokument ei ole koostatud sellise menetluse tagajärjel, kus

täitevkomitee oleks välja selgitanud tegelikud omandisuhted ja TsK § 137 kohaldatavuse. Ka

TsK § 137 rakendamiseks mõeldud ENSV Ministrite Nõukogu 22.03.1988 määrus nr 144 ei

olnud kinnituse andmise ajaks veel vastu võetud. Kõnealune 15.03.1988 kinnitus oli aga

tõenäoliselt aluseks juba järgmisel päeval väljastatud Harju Rajooni Viimsi Küla RSN

3-17-2490

18(19)

Täitevkomitee õiendile (vrd seejuures sama organi 04.03.1988 õiendit, mis kattub muus osas

16.03.1988 õiendiga, kuid varasemal õiendil puudub lauseosa „on põllumajanduses

individuaalse tööga tegelevate kodanike omand“ – vt eraldi kaustas olev erastamistoimik).

Seejärel on Viimsi Küla RSN Täitevkomitee väljastanud kaebajale 26.04.1988 õiendi nr 20

Tammneeme tee 3 elamu registreerimise kohta tema nimele (vt eraldi kaustas olev

erastamistoimik), mille puhul on ilmne, et see tugines 15.03.1988 ja 16.03.1988 väljastatud

dokumentidele. Ringkonnakohus leiab, et 15.03.1988 kinnitus ning 16.03.1988 ja 26.04.1988

õiendid (nagu ka neile tuginevad hilisemad dokumendid) ei olnud, sõltumata nende

õiguslikust olemusest, vastustajale kaebaja erastamisavalduse lahendamisel siduvad, vaid neid

tuli hinnata koos kõigi teiste ehitiste omandiõigust puudutavate tõenditega. Omandiõiguse

tekkimise tingimused sätestas TsK ja selle sätete kohaselt ei tekkinud omandiõigus elamule

täitevkomiteede poolt antud kinnituste või õiendite alusel. Ka asjaolu, et kaebaja väidetavalt

panustas AA elamu ehitamisse oma aega ja raha, ei tekitanud talle omandiõigust elamule, vaid

võis olla üksnes alus nõuda AA-lt või tema pärijatelt tehtud kulutuste hüvitamist.

34. Kuna TsK § 137 kohaldamise eeldused ei olnud kaebaja suhtes täidetud, ei saanud kaebaja

AA surma järel TsK § 564 lg-te 1 ja 3 alusel tema vara pärida, vaid AA vara pärimine toimus

üldises korras. AA pärijaks olid seadusjärgsed pärijad ja puudub vaidlus, et kaebaja ei

kuulunud nende hulka. Tõenditest nähtub, et AA seadusjärgseks pärijaks oli tema tütar CC,

kes esitas notarile vastava avalduse ja võttis pärandi vastu. Kaebaja väidetele, mis puudutavad

kolmandale isikule väljastatud pärimistunnistust, on halduskohus piisava põhjalikkusega

vastanud (vt otsuse p 16) ja nende põhjenduste kordamiseks puudub vajadus (HKMS § 201 lg

4). Halduskohus ei pidanud asja lahendamiseks analüüsima kolmanda isiku käitumise

motiive.

35. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kuna MaaRS § 22 lg 1 ja § 221 lg 2 alusel saab

maad ostueesõigusega erastada üksnes ehitise omanik, on vastustaja jätnud kaebaja

20.07.1992 ja 05.01.1998 avaldused õiguspäraselt rahuldamata.

III

36. Kaebaja esitas koos apellatsioonkaebusega 20 tõendit. Ringkonnakohus tagastas

21.01.2020 istungil apellatsioonkaebuse lisad 3–9 ja võttis asja juurde lisad 1–2 ja 12–19.

Lisade 10, 11 ja 20 kohta küsis ringkonnakohus istungil täiendavaid selgitusi ning jättis nende

vastuvõtmise lahendamiseks kohtuotsuses.

37. Lisa nr 10 on ülevaade vastustaja poolt Riigiarhiivile saadetud majapidamisraamatutest,

mille hulgas ei ole Tammsaare tee 3 majapidamisraamatut. Kaebaja järeldab sellest, et

vastustaja on kõnealuse majapidamisraamatu arhiivist eemaldanud ja varjab seda tema eest,

seega ei ole tema tegevus tervikuna usaldusväärne. Lisa nr 11 on vastustaja poolt 2016. aastal

Harju Maavalitsusele esitatud 16.03.1988 õiend. Tegemist on kaebuse lisana juba esitatud

dokumendiga, millel on lisaks märge, et selle on väljastanud Harju Maakohtu pärimisregister

11.04.2006. Kaebaja arvates tõendab ka see vastustaja küünilist tegevust. Lisa nr 20 on

vastustaja 04.01.2005 kiri, millega kaebajale edastati Viimsi Vallavalitsuse 17.12.2014

määrus tee nimetuste ja aadresside määramise kohta Tammneeme külas. Kaebaja arvates on

see osa haldusmenetluse toimikust, mida vastustaja varjas tema ja kohtu eest.

38. Ringkonnakohus ei võta lisasid nr 10, 11 ja 20 asja juurde, sest neil ei ole asja

lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2). Vastustaja pidi koondama haldusmenetluse

toimikusse kaebaja erastamisavalduse lahendamisega seotud dokumendid, mitte üldiselt kogu

kaebajaga aastate jooksul toimunud kirjavahetuse mis tahes teemadel. See, et kaebaja on

leidnud ja kohtule edastanud tõendeid, mida ei olnud haldusmenetluse toimikus, või peab

3-17-2490

19(19)

asjas tähtsaks ka neid tõendeid, mis olid vastustajal küll olemas või olid talle teada, kuid

millel vastustaja arvates puudus erastamisavalduse lahendamisel tähtsus, ei tähenda, et

vastustaja on dokumente kaebaja või kohtu eest varjanud. Vastustajal oli avar kaalutlusruum

otsustamaks, milliseid tõendeid asja õigeks lahendamiseks koguda ja millal on tõendite hulk

piisav, et otsus langetada (vt HMS § 5 lg-d 1 ja 2). Nagu halduskohus on 11.06.2019 määruses

märkinud, ei lahenda kohus käesoleva vaidluse raames küsimust Viimsi valla tegevuse

üldisest usaldusväärsusest, vaid hindab vaidlustatud haldusakti õiguspärasust.

IV

39. Eespool toodud põhjendusi arvestades jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

40. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda,

sest otsus tehakse tema kahjuks. Vastustaja menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel

tema enda kanda, sest ringkonnakohtule ei ole esitatud õigusabikulude tasumise kohustust

tõendavaid dokumente (arveid). Lisaks on tegu maa erastamise vaidlusega, mis ei välju

vastustaja põhitegevuse raamidest. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei saa sellises

vaidluses vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja mõista (nt 28.06.2017 otsus nr 3-3-1-73-

16, p 48).

41. Kolmas isik palub kaebajalt välja mõista apellatsioonimenetluse õigusabikulud kokku

4536 eurot (sisaldab käibemaksu). Asja mahtu ja keerukust ning menetluse käiku arvestades

peab ringkonnakohus menetluskulusid vajalikuks ja põhjendatuks. Kolmanda isiku kulud

õigusabile on apellatsioonimenetluses väiksemad kui esimese astme menetluses. Kuigi

apellatsioonimenetlus oligi väiksema mahuga kui asja menetlus halduskohtus, esitas kaebaja

apellatsioonkaebuse lisana 20 tõendit, samuti mitu mahukat apellatsioonkaebuse täiendust,

mille läbitöötamist ja millele vastamist ei saa kolmandale isikule ette heita. Muu hulgas esitas

kaebaja täiesti uued väited seoses kohtuniku erapoolikusega, mille lahendamiseks pidas

ringkonnakohus vajalikuks kolmandalt isikult kirjaliku seisukoha küsimist. Samuti toimus

asjas kohtuistung. Kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 8 tuleb seetõttu kolmanda isiku

õigusabikulud täies ulatuses kaebajalt välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)