3-19-1747/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2020. a, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1747

Haldusasi

XX kaebus Vabariigi Valitsuse 15.08.2019 korralduse

nr 192 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks

vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Kaili-Helena Kolts

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (siseministri kaudu),

volitatud esindaja Monika Silvet

Asja läbivaatamine

14.01.2020 istung

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX kaebus ning tühistada Vabariigi Valitsuse 15.08.2019 korraldus nr 192

ja kohustada Vabariigi Valitsust uuesti otsustama kaebaja 29.12.2017 taotluse alusel

kaebajale kodakondsuse andmise üle.

2. Mõista Vabariigi Valitsuselt XX kasuks välja menetluskulud summas 933 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.03.2020 (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-19-1747

2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 29.12.2017 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse Eesti kodakondsuse

saamiseks.

2. PPA teavitas 15.02.2018 kirjaga XXt, et kuna teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud,

võidakse talle Eesti kodakondsus anda üksnes erandina. XXle anti võimalus oma arvamuse ja

vastuväidete esitamiseks, mida ta ei kasutanud.

3. Vabariigi Valitsus keeldus 15.08.2019 korraldusega nr 192 (korraldus nr 192) XXle

kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p-st 4 ja lg-st 11 lähtudes Eesti kodakondsuse

andmisest, kuna teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest.

4. XX esitas 16.09.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 15.08.2019

korralduse nr 192 tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks kaebaja taotlus uuesti

läbi vaadata.

5. Tallinna Halduskohus võttis 04.10.2019 määrusega XX kaebuse menetlusse.

6. Siseministeerium esitas 28.11.2019 vastuse XX kaebusele.

POOLTE SEISUKOHAD

Kaebaja hinnangul puuduvad korralduses nr 192 kaalukad argumendid, mis takistavad talle

kodakondsuse andmist. Kaebajal puuduvad kehtivad karistused, ta ei ole üle kümne aasta toime

pannud ühtegi kuritegu. Ta on oma vigadest õppinud, on aus kodanik, on olnud eeskujulik

lapsevanem ja hea abikaasa. Kaebaja järgib Eesti põhiseaduslikku korda, ta on eestlane, tal

elavad lähedased vaid Eesti Vabariigis, ta on sündinud ja elanud kogu elu Eestis. Eesti Vabariik

diskrimineerib kaebajat tema vanemate rahvusliku kuuluvuse pärast. Kaebaja ei vasta KodS §

21 lg 1 p-s 4 toodule ning ta on täitnud kõik KodS §-s 6 välja toodud tingimused. Kaebaja oleks

pidanud saama kodakondsuse sünniga vastavalt KodS § 13 lg-tele 4 ja 6.

7. Vastustaja selgitab, et kodakondsuse andmine korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule

erandkorras on Vabariigi Valitsuse kaalutlusotsus. Kaebajat on kriminaalkorras seitsmel korral

karistatud tahtlike kuritegude eest, mistõttu ei ole Vabariigi Valitsusel võimalik praegusega

järeldada, et kaebaja vastab KodS § 6 p-s 6 toodud tingimusele. Tahtlike kuritegude

toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel

erandi tegemiseks hinnatakse, kas kõnealused kuriteod võimaldavad erandi tegemist ning kas

kodakondsuse taotleja näitab selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt.

Süüdlase isikut arvesse võttes hindab vastustaja isiku seadusekuulekust ja tema süütegude kõiki

asjaolusid. KodS § 21 lg 11 ei anna Eesti kodakondsuse saamise õigust kõikidele taotlejatele,

kel on kuritegude eest karistused kustunud.

Vabariigi Valitsus arvestas asjaoluga, et kaebajat on kahel korral karistatud varguse eest, tema

toimepandud liikluskuriteod olid seotud alkoholi tarbimisega ja süütegude toimepanemine ei

ole olnud juhuslikku laadi ning mootorsõiduki joobes juhtimine on raske liiklusrikkumine.

Süstemaatiline ja korduv mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab tõsist ohtu

kaasliiklejate elule, tervisele ja varale ning ühiskonnale laiemalt. Kaebaja karistatuse

kustumisest on küll möödunud üle seitsme aasta, kuid arvestades toimepandud kuritegude

korduvust ja ohtlikkust, ei ole see veel piisav aeg, et otsustada XXle kodakondsuse erandina

andmine. Vabariigi Valitsus ei ole välistanud isiku kodakondsuse saamist tulevikus.

Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja

millistel tingimustel kodakondsus antakse, on iga riigi suveräänne otsus. Vastustaja järgis

korralduse andmisel kehtivaid menetlus- ja vorminõudeid. Korraldus sisaldab kodakondsuse

andmisest keeldumise faktilist ja õiguslikku motivatsiooni. Kodakondsuse andmisest

3-19-1747

3(6)

keeldumisel on vastustaja lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning kodakondsuse

mitteandmine ei ole ilmses vastuolus kaalumise käigus tuvastatud asjaoludega.

KodS kohaselt ei ole kodakondsuse erandina andmise otsustamise menetluses tähtsust sellel,

kus on kodakondsuse taotleja sündinud, mis rahvuskuuluvuses taotleja on või millise riigi

kodakondsusega on tema sugulased. KodS mõttes ei oma Eesti kodanike keskmine karistatus

kodakondsuse saamisel tähtsust. Kodakondsuse andmisel erandkorras vastavalt KodS § 21 lg-

le 11 võetakse arvesse konkreetselt isikut ja temaga seonduvaid asjaolusid kogumis.

Menetluse käigus anti kaebajale võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited, mida kaebaja ei

teinud. Raskemate ja süstemaatiliselt toime pandud kuritegude puhul on kodakondsuse erandina

andmisel proportsionaalne hinnata isiku käitumist pikema aja jooksul. Ka isik ise on oma

süütegusid toime pannud pika aja jooksul: perioodil 1994–2013. Kaebajale kodakondsuse

andmisest keeldumine ei riiva tema õigust era- ja perekonnaelule, sest nende õiguste

teostamiseks ei pea perekonnaliikmed olema sama kodakondsusega. Isik saab oma perega koos

olla ka siis, kui ta elab Eestis elamisloa alusel.

Karistusregistrist kustutatud süütegude arvestamine kodakondsuse andmisel on põhjendatud ja

seaduse alusel lubatud. Riik peab hindama kodakondsuse andmise menetluses isiku poolt toime

pandud kõiki varasemaid süütegusid, süütegude asjaolusid, süütegude arvu, toimepanemise

aega, sealhulgas kas ja millal on isiku karistusandmed kustutatud. Kui isikut on karistatud

korduvalt kuritegude ja/või väärtegude eest, iseloomustab see muu hulgas süüdlase isikut ning

tõendab, et isik ei täida Eesti seadusi. Võttes arvesse joobes juhtimise ohtlikkust isikute elule

ja varale, olukorda liikluses ning joobes juhtide põhjustatud avariisid, tuleb isiku, kes on

korduvalt juhtinud sõidukit joobeseisundis, käitumist jälgida pikema aja jooksul. Arvestada

tuleb ka sellega, et joobes juhtimine on tahtlik tegu, mitte süütegu ettevaatamatusest.

KodS § 13 ei oleks saanud kohalduda kaebaja suhtes, sest see kohaldub alla 15-aastaste isikute

suhtes. Kaebaja suhtes ei laiene ka KodS § 363, sest selle sätte alusel said automaatselt

kodakondsuse lapsed, kes olid 01.01.2016 alla 15-aastased. Kaebaja oli sel ajal üle 15-aastane.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et XX kaebus tuleb rahuldada.

9. KodS § 21 lg 1 p 4 kohaselt Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on toime

pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle

karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude

eest. Sellest keelust kehtestab erandi KodS § 21 lg 11, mis sätestab, et Eesti kodakondsus

võidakse erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud

tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise

asjaolusid ning süüdlase isikut. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole

välismaalase põhiõigus ning Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse

andmise otsustamisel suur kaalutlusruum (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2008 otsus nr

3-3-1-42-08, p 28). Seega saab kohus korralduse nr 192 õiguspärasust hinnates kontrollida

kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist, kuid ei saa hinnata

otsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3).

10. Kuna kaebajat on seitsmel korral kriminaalkorras karistatud, esineb kaebaja puhul KodS §

21 lg 1 p-s 4 sätestatud kodakondsuse andmisest keeldumise alus ning kaebajale oleks

kodakondsuse andmine võimalik üksnes erandkorras KodS § 21 lg-s 11 sätestatud korras.

Seejuures nõustub kohus vastustajaga, et kaebajal puudub subjektiivne õigus kodakondsust

saada.

11. KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse erandina andmine eeldab hinnangu andmist nii

kodakondsust taotleva isiku toimepandud kuritegudele kui ka isikule endale ning sellele, kas

3-19-1747

4(6)

isikut saab pidada õiguskuulekaks. Seadusemuudatuse seletuskirja kohaselt oli nimetatud sätte

eesmärgiks välistada proportsionaalsuse nõude rikkumise oht, sest näiteks teatud tahtlike

kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud ja

sellisel juhul võib kodakondsuse andmisest keeldumine olla ebaproportsionaalne. Vabariigi

Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamine annab võimaluse hinnata kuriteo ohtlikkust ja

kriminaalseadusega kaitstavat väärtust.

12. Riigikohus on selgitanud, et halduskohus saab diskretsiooni õiguspärasust kontrollida

lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on halduse diskretsiooniruum ja

keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema haldusakti motivatsioon.

Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades

arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt

(Riigikohtu halduskolleegiumi 06.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02, p 11)

13. Ehkki kodakondsuse andmisel on kohane kontrollida, kas kodakondsust sooviv isik järgib

Eesti põhikorda ja Eesti seadusi ehk on õiguskuulekas (Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-

42-08, p 30) ning selleks on vastustajal õigus hinnata kaebaja seaduskuulekust pikema aja

vältel, ei ole Vabariigi Valitsus käesoleval juhul kaalutlusotsuse tegemisel piisavalt

põhjendamiskohustust täitnud. Vabariigi Valitsus tugines 15.08.2019 otsuse tegemisel

asjaolule, et kaebajat on kahel korral karistatud varguse eest, tema toimepandud

liikluskuriteod olid seotud alkoholi tarbimisega ja süütegude toimepanemine ei ole olnud

juhuslikku laadi. Vabariigi Valitsus arvestas ka asjaoluga, et mootorsõiduki joobes juhtimine

on raske liiklusrikkumine. Süstemaatiline ja korduv mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis

kujutab ohtu kaasliiklejate elule, tervisele ja varale ning ühiskonnale laiemalt. Lisaks võttis

Vabariigi Valitsus arvesse ka kaebaja poolt toime pandud väärtegusid.

14. Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 punkt 1 näeb ette, et kodakondsuse andmisel on õigus

lähtuda ka karistusregistri arhiivis olevatest andmetest, kuna registrist kustutatud ja arhiivi

kantud andmetel on õiguslik tähendus muu hulgas kodakondsuse seaduses sätestatud

menetluste läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Vabariigi Valitsuse

otsuse tegemise ajal oli kaebaja viimase kuriteo toimepanemisest möödas enam kui 11 aastat ja

viimase karistuse kustumisest möödas enam kui 7 aastat, mida ei saa kohtu arvates

õiguskuulekuse osas järelduste tegemiseks liialt lühikeseks ajaks pidada. Kuigi seadus ei sätesta

erandina kodakondsuse andmisel tähtaega, mille jooksul taotleja õiguskuulekust hinnata, on

vastustajal kodakondsuse andmisest keeldumisel seda suurem põhjendamiskohustus, mida

pikemat aega isik kuritegude toimepanemisest on hoidunud. Seejuures on Vabariigi Valitsuse

varasema halduspraktika kohaselt reeglina võimalik kodakondsust erandina anda isikule, kes

on toime pannud korduvalt raskeid kuritegusid, kui isiku karistatuse kustumisest on möödunud

vähemalt viis aastat ja kõik muud asjaolud kodakondsuse erandina andmist toetavad (haldusasi

nr 3-17-1866). Seega peaks juhul, kui isiku karistatuse kustumisest on möödunud enam kui viis

aastat, Vabariigi Valitsuse kaalutluse põhjendused olema eriti põhjalikud. Kohtu hinnangul ei

piisa vaid sellest, et Vabariigi Valitsus nendib, milliseid kuritegusid kaebaja tahtlikult on toime

pannud ning leiab, et korduvad kuriteod on ühiskonnale ohtlikud. Otsusest peab nähtuma, miks

kuriteo toimepanemise asjaolud on praegu veel kaalukamad kui kaebajat positiivselt

iseloomustavad asjaolud.

15. Ehkki kaebaja on varem toime pannud 7 kuritegu, tuleb kohtu hinnangul lisaks kuritegude

korduva toimepanemise faktile hinnata ka nende kuritegude asjaolusid. Kohus märgib, et kuigi

kodakondsuse andmisest erandina ei saa keelduda väärtegude tõttu, saab taotleja isiku, sh tema

õiguskuulekuse

hindamisel

arvestada

ka

kustunud

väärteokaristusi

(vt

Tallinna

Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus nr 3-17-1233, p 11), kuid seejuures tuleb kaalumisel isiku

osas hinnangu andmisel arvestada ka väärtegude toimepanemise asjaolusid. Arvestades, et

kaebajale määrati vaatamata korduvatele kuritegudele vaid ühel korral karistuseks reaalne

3-19-1747

5(6)

vangistus pikkusega 6 kuud, kuigi karistusseadustik oleks võimaldanud määrata ka kuni 3-

aastase vangistuse, jääb selgusetuks, miks on vastustaja neid süütegusid kodakondsuse

andmisel niivõrd kaalukateks pidanud. Kohus nõustub, et süstemaatiline ja korduv

mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab ohtu kaasliiklejate elule, tervisele ja varale ning

ühiskonnale laiemalt. Samas võttes arvesse, et kaebaja ei ole 11 aasta jooksul

alkoholitarbimisega seotud süütegu toime pannud, peaksid Vabariigi Valitsuse otsusest

nähtuma põhjalikumad kaalutlused, miks kaebaja teod ka tänapäeva ühiskonnas jätkuvalt

ohtlikud on, et ka kaebajale oleks arusaadav, miks tema käitumisest ei nähtu selgelt tema soov

käituda Eesti riigis õiguskuulekalt.

16. Kodakondsuse andmise üle otsustamisel tuleb hinnata ka taotleja isikuga seotud asjaolusid.

Kaebaja ei ole välismaalane selle tavatähenduses (Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on

välismaalane välisriigi kodanik või võõramaalane). Kaebaja näol on tegemist kodakondsuseta

isikuga, kellel ei ole ühegi riigi kodakondsust. Kaebaja on sündinud Eestis ja siin terve elu

elanud. Seega ei ole kaebajal riiki, kuhu tagasi pöörduda. Põhimõtteliselt on õige see, et PS § 9

lg-st 1 tulenevalt on põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused

võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta

isikutel. Siiski tuleb arvestada sellega, et PS-st tulenevate põhiõiguste realiseerimine võib isiku

õiguslikust staatusest tulenevalt olla piiratud. Kaebaja tõi kohtuistungil välja, et tulenevalt tema

õiguslikust staatusest ei saa ta pangast korteri või maja ostmiseks laenu ega minna tööle

välismaale, nt Soome. Seetõttu on tal raskendatud pere elatamine. Kaebajal on alaealised

lapsed. Iseenesest on õige vastustaja esindajate kohtuistungil toodud väide, et kaebaja saab

pereelu elada ka ilma kodakondsuseta, samas võivad kaebaja õiguslikust staatusest tulenevad

kitsendused omada olulist negatiivset mõju tema toimetulekule ja seeläbi pereelule. Võrreldes

välismaalasega tavatähenduses, kellel on võimalus pöörduda tagasi oma kodakondsuse

järgsesse riiki, peab kohtu arvates kaebaja kui kodakondsuseta isiku puhul kodakondsuse

andmisest keeldumine olema iseäranis hästi kaalutud ja põhjendatud. Vastustaja esitatud

põhjendused ei ole kohtu jaoks piisavalt kaalukad. Kohtu arvates riivab vaidlustatud otsus

kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt. Olukorras, kus kaebaja on pöördunud õiguskuulekale

teele, on tema pikaks ajaks teadmatusse jätmine ‒ vastustaja ei ole välistanud kaebajale

kodakondsuse andmist millalgi tulevikus ‒ probleemne ka põhiseaduslike väärtuste nagu

õiguskindlus ja õiguspärane ootus seisukohast.

17. Kaebaja hinnangul on Vabariigi Valitsus rikkunud põhiseaduse § 12 sellega, et kaebaja

suhtes on arvestatud pikema perioodi jooksul toime pandud süütegusid, kui teistest riikidest

pärit isikute puhul, kuna nende puhul kontrollitakse vaid nende Eestis elamise jooksul toime

pandud süütegusid ning see periood võib KodS § 6 lg 21 kohaselt olla vaid kaheksa aastat.

Kohus selle käsitusega ei nõustu. Vastavalt vastustaja istungil antud selgitustele kontrollib

Vabariigi Valitsus kodakondsuse andmise otsustamisel peamiselt Eestis toime pandud

süütegusid. Samas kontrollib PPA ka teistelt riikidelt isiku karistatust, kui neil tekib selles osas

kahtlus. Vaid asjaolu, et kaebaja on Eestis elanud pikemalt kui mõni teine kodakondsuse

taotleja, ei saa kohtu hinnangul tuua kaasa seda, et vastustaja ei saaks kodakondsuse andamise

hindamisel kasutada kõiki tema käsutuses olevaid andmeid. Vastustaja selgitas vastuses

kaebusele (p 2.9), miks kaebaja ei omandanud kodakondsust sünniga vastavalt KodS § 13 lg-

tele 4 ja 6. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajat ei saa pidada sünnijärgseks Eesti

kodanikuks.

18. Kuivõrd Vabariigi Valitsuse kaalutlusviga 15.09.2019 korralduse nr 192 andmisel ei saa

pidada ebaoluliseks, rahuldab kohus XX kaebuse ja tühistab Vabariigi Valitsuse 15.09.2019

korralduse nr 192 ning kohustab Vabariigi Valitsust XX taotlust Eesti kodakondsuse saamiseks

uuesti läbi vaatama.

3-19-1747

6(6)

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus rahuldab kaebuse, tuleb kaebaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud vastustajalt

välja mõista (HKMS § 109 lg 6).

20. Kaebaja esitas 17.01.2020 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 933 eurot.

Samuti esitas ta konto väljavõtte, millelt nähtus kaebaja abikaasa poolt kokku 933 euro

tasumine. Sellest on õigusteenuse osutamise kulu 9,5 tunni eest 765 eurot (käibemaksuta) ning

kaebuselt tasutav riigilõiv 15 eurot, st menetluskulud kokku 933 eurot, Vastustaja hinnangul ei

ole 5-tunnine ajakulu kaebuse koostamiseks põhjendatud.

Arvestades haldusasja mahtu ja keerukust, ei ole kaebuse koostamisele kulunud ajakulu kohtu

hinnangul ülepaisutatud. Seega on kaebaja taotletud menetluskulud põhjendatud ning

vastustajalt tuleb kaebaja kasuks menetluskuluna välja mõista 933 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee