3-19-1646/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.02.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1646

Haldusasi

Fausto Capital OÜ kaebus Muinsuskaitseameti poolt

sunniraha

rakendamise

õigusvastaste

tagajärgede

kõrvaldamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: Fausto Capital OÜ, seaduslik esindaja Kenneth

Karpov

Vastustaja: Muinsuskaitseamet, volitatud esindajad

Merike Peterson ja Marko Djagilev

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Fausto Capital OÜ heastamiskaebus ning kohustada Muinsuskaitseametit

tagastama Fausto Capital OÜ-le 30.08.2019 tasutud sunniraha 1000 eurot.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.03.2020.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Fausto Capital OÜ-le (edaspidi kaebaja) kuulub kinnisasi aadressil Tartu mnt 80 ja Tartu mnt

82, millel asub ehitismälestis Tselluloosi ja paberivabriku I paberivabrik 1910 (mälestise nr

8626 – edaspidi mälestis Tartu mnt 80) ja kinnisasi aadressil Tartu mnt 82, millel asub

ehitismälestis Tselluloosi- ja paberivabriku II paberivabrik (mälestise nr 8628 – edaspidi

mälestis Tartu mnt 82).

2. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (edaspidi TLPA) kooskõlastas 12.07.2018 mälestisel

asukohaga Tartu mnt 80 16.03.2018 koostatud põhiprojekti „Tartu maantee 80

hoonetekompleksi restaureerimis- ja rekonstrueerimisprojekt“ (KAOS Arhitektid OÜ). Projekti

osaks on tabel muinsuskaitseliste eritingimuste täitmisest ja erisustest, mille p 8.4.5. kohaselt

tuleb vahelaetarind (väärtuslik detail nr 9, edaspidi VD 9) säilitada ja restaureerida. Samas

tõdetakse, et vahelagi VD 9 on halvas seisus. Tabeli p 8.4.21 märgitakse, et väike raudbetoonist

bassein (väärtuslik detail nr 8, edaspidi VD 8) tuleb säilitada omal kohal ja eksponeerida. TLPA

väljastas suuremahuliste tööde loa 26.07.2018.

3. Muinsuskaitselise järelevalve teostaja Eks Invest OÜ koostas 14.05.2018 muinsuskaitse

eritingimuste muutmise ettepaneku VD 8 osas – VD 8 asukoha muutmise ettepaneku, mis

kooskõlastati TLPA poolt 20.12.2018. Nimetatud muudatus kajastati põhiprojektis.

4. Muinsuskaitselise järelevalve teostaja peatas 08.04.2019 ehitustööd, kuna tuvastas, et on

alustatud vahelae ja selle peal asuva VD 8 lammutamist.

5. Muinsuskaitseamet (edaspidi vastustaja) tegi 09.04.2019 kaebajale ettekirjutuse ja

sunnivahendi rakendamise hoiatuse kultuurimälestistel muinsuskaitsenõuete vastastest

tegevustest hoidumiseks. Ettekirjutuse punkt 2 kohustas kaebajat hoiduma muinsuskaitselise

objektiga seotud töödest ja tegevustest, mis on vastuolus muinsuskaitseseadusega (edaspidi

MuKS), sealhulgas TLPA muinsuskaitse osakonna kooskõlastatud projekti ja kirjaliku loata

tööd.

6. Muinsuskaitselise järelevalve teostaja koostas kaebaja tellimusel 03.05.2019 aruande, milles

märkis, et VD 8, mis pidi tõstetama uude kohta, konstruktsioon on seotud ja betoneeritud kokku

vahelae konstruktsiooniga selliselt, et seda ei ole võimalik eraldada lae konstruktsioonist.

Seetõttu ei ole võimalik VD 8 teise asukohta tõsta tervikuna. Muinsuskaitselise järelevalve

teostaja ettepanekud:

1) tuleb projekteerida uus vahelaekonstruktsioon, mis kookõlastada TLPA-ga;

2) projekteerija koostöös TLPA-ga peavad otsustama, kas ja kuidas on vajalik eksponeerida

VD8 koopiana.

7. Vastustaja tuvastas 03.07.2019, et kaebaja viis lõpuni VD 9 ning VD 8 lammutamise.

8. Vastustaja koostas 30.07.2019 kaebajale sunnivahendi rakendamise teate, millega rakendati

kaebaja suhtes sunniraha 1000 eurot.

9. Kaebaja esitas 27.08.2019 Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) kaebuse sunniraha

rakendamise keelamiseks.

10. Kohus jättis 30.08.2019 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja kaebuses

esinevate puuduste kõrvaldamiseks ning kaebuse täpsustamiseks.

11. Kaebaja teatas 12.09.2019 esitatud kaebuse täienduses, et tasus 30.08.2019 vaidlusaluse

sunniraha summas 1000 eurot ning tulenevalt sellest muudab kaebuse eset – kaebaja nõuab

HKMS § 37 lg 2 p 5 alusel toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (heastamiskaebus).

Kaebaja taotleb tema poolt tasutud sunniraha tagastamist põhjusel, et sunniraha määramine oli

õigusvastane.

12. Tallinna Halduskohus võttis 07.10.2019 määrusega kaebuse kaebaja poolt tasutud sunniraha

tagastamise nõudes menetlusse.

13. Kohus määras 12.11.2019 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis

kaebajale tähtaja täiendavate seisukohtade esitamiseks ning kohtunõudele vastamiseks kuni

27.11.2019.

14. Kohus uuendas 13.12.2019 määrusega asja arutamise ning tegi vastustajale ettepaneku

tunnistada kehtetuks 30.07.2019 sunniraha rakendamise teade. Vastustaja ei nõustunud

ettepanekuga 06.01.2020.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

15. Sunniraha rakendamine on õigusvastane. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (edaspidi

ATSS) § 8 lg 3 p 2 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olnud

õigusnorm on tunnistatud kehtetuks.

15.1. Ettekirjutuse aluseks märgitud õigusnormide, MuKS § 5, § 16 lg 1 p 1 ja 11, § 24 lg 1 p 2,

5, 6, § 35 lg 1, 4, 5, 7 näol on tegemist 27.02.2002 vastu võetud ja 01.04.2002 jõustunud vana

MuKS-ga. Ettekirjutuse tegemise hetkel (09.04.2019) nimetatud seadus küll kehtis, kuid kaotas

30.04.2019 kehtivuse. Sunniraha rakendamise hetkel (30.07.2019) mitte ükski ettekirjutuse

aluseks olevatest õigusnormidest enam ei kehtinud, mistõttu oleks sunniraha kohaldamine

pidanud 09.04.2019 ettekirjutuse alusel olema ka välistatud.

15.2. Teoreetiliselt saanuks etteheidetavad teod kujutada endast alates 01.05.2019 kehtima

hakanud uue MuKS-i rikkumist, aga selle alusel pole vastustaja teinud kaebajale ettekirjutust

ega saa seetõttu kohaldada ka sunniraha. Seega eksisteerib ilmselge alus kaebuse rahuldamiseks

ning sunniraha rakendamise keelamiseks.

16. Kaebaja ei ole ka sisuliselt nõus vastustaja põhjendustega sunniraha rakendamisel ning

sellega, nagu ta oleks kas vana või uut MuKS-i rikkunud.

16.1. Muinsuskaitseline järelevalve oli antud ehitusobjektil tagatud ning et seda teostas EKS

Invest OÜ. VD 8 lammutamisel tugines kaebaja just nimelt muinsuskaitselise järelevalve

hinnangutele, eelnevale kontrollile ja nõuannetele. Samuti oli kõigist VD 8-ga seonduvatest

asjaoludest (sh selle lammutamise vajadusest ja põhjustest) aegsasti enne lammutamist igati

nõuetekohaselt teavitatud ka vastustajat. Seega oli vastustaja VD 8 lammutamisest teadlik ning

tal olnuks võimalik – soovi korral – nõuda selle kohta kas täiendavaid materjale, selgitusi,

uuringuid või projektimuudatusi. Samuti oleks vastustajal olnud võimalik – soovi korral –

lammutustööd aegsasti kas keelata või peatada või esitada nende osas mistahes omapoolseid

lisatingimusi või vastuväiteid. Asjaolu, et vastustaja seda aga ei teinud ega püüdnudki teha,

kinnitab, et tegelikult oli VD 8 lammutamiseks vastustaja luba ikkagi olemas. Kaebaja, kes oli

teinud kõik endast oleneva sellise loa saamiseks ning kelle tegevuse suhtes polnud esitatud mitte

ühtki etteheidet või vastuväidet, ei saanud mõistlikult eeldada, et vastustaja ei luba VD 8

lammutamist.

16.2. VD 8 asus vahelael, mis oli täielikult amortiseerinud ning mida ei olnud võimalik

säilitada, sest see oleks kujutanud endast ohtu inimeste elule ja tervisele nii ehitustegevuse kui

ka ehitise hilisema kasutamise ajal. VD 8 ei olnud vahelaest eraldatav. Seega oli kaebaja

sunnitud VD 8 lammutama muuhulgas ka selleks, et järgida ehitusseadustiku (edaspidi EhS) §-

s 8 sätestatud põhimõtet ning hoida ära potentsiaalselt veelgi suurema kahju tekkimine. Kaebaja

rõhutab, et antud juhul ei ole vaidluse all kaebaja kohustus VD 8 taastada (kaebaja on valmis

seda tegema ning täidabki eelnimetatud kohustuse vastustaja poolt määratud tähtajaks, s.t.

hiljemalt 31.05.2020).

16.3. Juhul kui vastustaja oleks olnud siiralt huvitatud VD 8 säilitamisest ning kui selleks oleks

leidunud kasvõi üksainus võimalus, siis pidanuks vastustaja sellele koheselt kaebaja tähelepanu

juhtima, aga mitte asuma passiivsele seisukohale – laskma VD 8 esmalt lammutada ja asuma

seejärel (tagantjärgi) seisukohale, et tegelikult oleks olnud võimalik see ka säilitada.

16.4. Kaebaja ei lammutanud VD 8 salaja või ilma TLPA muinsuskaitseosakonna teadmata.

Vastupidi - niihästi kaebaja ise kui ka muinsuskaitselise järelevalve teostaja juhtisid TLPA

muinsuskaitseosakonna tähelepanu korduvalt sellele, et VD 8 ei ole ehituslikult võimalik

säilitada ning et selle lammutamine on möödapääsmatu. TLPA muinsuskaitseosakond ei

vaielnud sellele mitte kordagi vastu ega juhtinud kaebaja tähelepanu mingitele lisanõuetele või

-tingimustele (nt vajadusele taotleda eelnevalt ehitusprojekti muutmist). Kui TLPA

muinsuskaitseosakond oleks sellise nõude esitanud või keelanud VD 8 lammutamise, siis oleks

kaebaja kindlasti ka vastavat ettekirjutust järginud.

16.5. Lisaks eelnimetatule juhindus kaebaja MuKS § 55 lg-s 3 sätestatust ning sellest, et ka

muinsuskaitselise järelevalve teostaja oli detaili lammutamisele andnud omapoolse

kooskõlastuse.

16.6. Kaebaja ei nõustu sellega nagu võiks kaebaja 16.08.2019 taotlust, milles kaebaja palub

pikendada VD 8 taastamise tähtaega, käsitleda kinnitusena sellest, et kaebaja, olles teadlik, et

VD 8 kuulub taastamisele, lammutas selle ilma loata. Esiteks pole kaebajal mitte kunagi olnud

mitte midagi VD 8 taastamise vastu ning ta oleks olnud valmis tegema seda ka vabatahtlikult,

ilma igasuguse ettekirjutuseta. Nõnda polnud kaebajal vähimatki põhjust vaidlustada

ettekirjutust, milles ettenähtud tegevusi oleks ta niikuinii teinud. Ettekirjutuse täitmise tähtaja

pikendamise taotluse esitas kaebaja üksnes seetõttu, et vastustaja oli talle selleks algselt jätnud

ebareaalselt lühikese tähtaja. Teiseks oli kaebaja 16.08.2019 taotluse esitamise hetkeks VD 8

juba mitu kuud varem lammutatud – seega ei ole võimalik väita, nagu kinnitaks taotluse

esitamise fakt seda, et kaebaja lammutas väärtusliku detaili ilma loata.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

17. Kaebus ettekirjutuse alusel sunnivahendi rakendamise õigusvastasuse peale ei ole

põhjendatud. Kaebaja teadis oma käitumise õigusvastasusest ja sellisel viisil enda eesmärgi

saavutamine on õiguskorra kaitsmise seisukohast lubamatu. Käesoleval juhul on kaebaja

tegevuse pärast põhimureks kooskõlastatud projekti mittejärgimine ning ettekirjutus tehti mh

ka reaalse ohu tõttu mälestise kultuuriväärtusele.

18. MuKS §-is 43 sätestatud suunist silmas pidades ei ole mälestise säilinud väärtusliku detaili

lammutamiseks loa saamine ka tagantjärgi mõeldav ka siis kui see on ära lammutatud. Sellises

olukorras näeb MuKS ette kohustuse mälestise väärtuslik detail taastada (vastustaja tegi

kaebajale 31.07.2019 sunnivahendi rakendamise hoiatusega ettekirjutuse taastada väike

raudbetoonist bassein, milles toodud tähtaeg on kaebaja 16.08.2019 esitatud taotluse alusel

edasi lükatud kuni 01.05.2020). Seega ei ole ette näha mälestise Tartu mnt 80 kohta

kooskõlastatud projekti muudatust, mis näeks ette väikese raudbetoonist basseini (VD 8)

lammutamise.

19. Seega k.a 08.04.2019 mälestistel Tartu mnt 80 ja 82 juhtunut silmas pidades peeti vajalikuks

ettekirjutusega suunata kaebajat järgima mälestisel ehitades kooskõlastatud projekti, mitte kui

kohustust tulla pädeva asutusega (TLPA) kooskõlastama juba omavoliliselt teostatud

muudatusi. Mälestisel Tartu mnt 80 03.07.2019 aset leidnud vahelaetarind-sõrestikpostide ja

betoonlae metalltalade (VD 9) ja väikese raudbetoonist basseini (VD 8) lammutamist ei näinud

kooskõlastatud projekt ette – need kuulusid projekti kohaselt säilitamisele.

20. Vaidlusaluses ettekirjutuses on viidatud selle tegemise ajal kehtinud MuKS sätetele, kuid

muud selle tegemise aluseks ja selle esitamise tegemise ajal kehtinud õiguslikud alused, sh EhS-

st ja korrakaitseseadusest (KorS) tulenevad alused on ettekirjutuse tegemise aluseks olevad

õigusnormid ja on seda ka nendele ettekirjutuses viitamata jätmise korral. Seda on need ka

vaidlustatava sunniraha rakendamise ajal. Sunniraha hoiatusega ettekirjutuse aluseks olevatest

õigusnormidest kehtivad jätkuvalt üldised nõuded ehitamisele (EhS-st tulenevad nõuded), sh

sõltumata sellest, kas ehitatav ehitis on muinsuskaitsealune objekt või mitte, sest nii

ettekirjutuse kui sunniraha rakendamise tingis elementaarsete ehitamisele esitatavate nõuete

eiramine. EhS on MuKS suhtes üldnormiks.

21. Kaebuses toodud kaebaja argument selle kohta, et kaebaja pidas projektis muudatuse

tegemist õiguspäraseks muinsuskaitse järelevalve tegija (vaikiva) nõusoleku näol, on otsitud,

sest mälestiste Tartu mnt 80 ja Tartu mnt 82 projektid esitas kaebaja kooskõlastamiseks TLPA-

le (kellele on see pädevus antud üle halduslepinguga) ning sellest järeldub, et kaebaja on teadlik,

kellel on mälestisel ehitamise ja restaureerimise projektide kooskõlastamise pädevus.

22. Vastustaja selgitas 06.01.2020 seisukohas, et vastustaja ettekirjutuse resolutsiooni ei saa

käsitleda kitsendavalt, kuna selle eesmärk ei olnud ainult VD nr 8 ja nr 9 säilimise tagamine.

Ettekirjutuse eesmärgiks oli ja on kestvalt kooskõlastatud projekti järgimise tagamine.

Vastustaja ei pea kohaseks loobuda ettekirjutusega pandud kohustuse rikkumise tõttu sunniraha

rakendamisest (tunnistada kehtetuks sunniraha rakendamise teade), sest selline tegevus

devalveeriks sunnirahahoiatusega ettekirjutuse mõtte ja toime nii edaspidiseks kui üldse.

Korrakaitseseaduse ja karistusreformi eesmärk on otstarbeka ja eesmärgi lihtsamat saavutamist

võimaldavate meetmete (menetluse) kasutamine.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus

tuleb rahuldada.

23. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja suhtes sunnivahendi (sunniraha) rakendamine on

õigusvastane ning kas vastustajal on sellest tulenevalt kohustus tagastada kaebaja poolt tasutud

sunniraha.

24. Kohus selgitab, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt oli sunniraha rakendamine

õigusvastane tulenevalt ATSS § 8 lg 3 p-st 2.

24.1. Kohus selgitab, et nimetatud säte kannab eelkõige eesmärki välistada sunnivahendi

kohaldamine olukorras, kus isikule etteheidetavat tegu või tegevusetust sisaldav õigusnorm

enam ei kehti, s.t normiga sätestatud kohustust, keeldu või käsku (sellisel kujul) enam sätestatud

ei ole. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegu ei ole, kuivõrd normi sisu ei ole formaalset laadi

muudatuste tagajärjel muutunud. Normi adressaadile suunatud kohustuste sisu ega maht ei ole

muutunud ning seega ei ole kohaldatav ATSS § 8 lg 3 p 2.

24.2. Ettekirjutuse aluseks olnud vana MuKS-i (jõustunud 01.04.2002) sätted (§ 5, § 16 lg 1 p

1 ja 11, § 24 lg 1 p 2, 5, 6, § 35 lg 1, 4, 5, 7) sisaldavad samu õigusnorme, kui 01.05.2019

jõustunud uus MuKS (§ 33 lg 1 ja 3, § 43, § 49 lg 1 ja 2, § 50 lg 1, § 52 lg 1). Seega ei ole

olukorras, kus pärast ettekirjutuse tegemist on seaduse kehtivus lõppenud ning sunnivahendi

rakendamise hoiatuse tegemise ajaks on jõustunud uus seadus samasisuliste sätetega,

põhjendatud kohaldada ATSS § 8 lg 3 p-s 2 sätestatud alust.

25. Kohtule nähtub, et sunnivahendi (sunniraha) rakendamisel on vastustaja tegutsenud

õigusliku raamistiku alusel.

25.1. Ehitamisele esitatavate nõuete üldnormid tulenevad EhS-st. EhS § 12 lg 1 kohaselt tuleb

ehitada ehitusprojekti kohaselt, järgides ehitise ja ehitamise kohta kehtivaid nõudeid. Lõige 2

lisab, et ehitatav ehitis, asjakohasel juhul ka ehitamine, peab olema kooskõlas ehitise asukohaga

seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. EhS § 19 sätestab lisaks omaniku kohustused, mille

kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest

tulenevatele nõuetele, sealhulgas peab omanik tagama ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks

vajalike lubade olemasolu ning nõutavate teavituste ja teadete esitamise.

25.2. Eriseadusena täpsustab mälestisel tehtavate tööde nõuded MuKS. MuKS § 33 lg 1

sätestab, et igaüks peab hoiduma tegevusest, mis võib mälestist või muinsuskaitsealal asuvat

ehitist ohustada, rikkuda või selle hävitada; mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist ei tohi

hävitada ega rikkuda. Lõike 3 kohaselt peab mälestise ja muinsuskaitseala säilimise tagamiseks

mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik või valdaja mälestist või ehitist hooldama

ning vajaduse korral remontima.

25.3. MuKS § 43 lg 1 kohaselt lähtutakse mälestisel ja muinsuskaitsealal töid kavandades ning

tehes autentsuse ja terviklikkuse säilitamise põhimõttest, pidades oluliseks eri ajastute

väärtuslikke kihistusi, ning tagatakse tegevuse ohutus mälestise ja muinsuskaitsealal asuva

ehitise säilimisele. MuKS § 43 lg 2 sätestab, et mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist

konserveerides, restaureerides ning ehitades järgitakse ameti kooskõlastatud ehitusprojekti või

tegevuskava ja tööde tegemise loaga sätestatud tingimusi.

25.4. MuKS § 49 lg 1 kohaselt võib kinnismälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist

konserveerida, restaureerida, ehitada ja teisaldada ehitusprojekti järgi. Lõige 2 lisab, et

ehitusprojekt peab vastama ehitusprojektile kehtestatud nõuetele ja olema kooskõlas

muinsuskaitse eritingimustega.

25.5. Eeltoodud sätetest tuleneb seega, et kinnismälestisel tehtavad ehitustööd peavad toimuma

kooskõlastatud ehitusprojekti alusel. Kooskõlastajaks on käesoleval juhul halduslepingu alusel

TLPA muinsuskaitse osakond.

25.6. Vaidlus puudub selles, et TLPA muinsuskaitse osakond kooskõlastas 12.07.2018 KAOS

Arhitektid OÜ 16.03.2018 ehitusprojekti, põhiprojekti staadiumis (tl 89), mis tugineb

muuhulgas mälestisele kehtestatud muinsuskaitse eritingimustele (vt tl 92).

25.7. Vaidlus puudub ka selles, et nii muinsuskaitse eritingimuste (tl 59) kui ehitusprojekti (tl

100, 101) kohaselt tuli VD 8 ja VD 9 säilitada ning restaureerida. 03.07.2019 kuupäevaks olid

aga nii VD 8 kui ka VD 9 lammutatud (tl 83).

25.8. Kohtule nähtub, et 26.07.2018 tööde alustamise loas ei ole muudatuste all kajastatud

märkusi seonduvalt VD 8 ning VD 9 osas tehtavate ehitusprojekti raamest väljuvate

muudatustega (tl 121). Ka vastustaja 03.07.2019 vaatlusprotokollist (tl 83) nähtub, et

lammutustööde tegemiseks ei olnud vastustajale esitatud projektdokumentatsiooni ega küsitud

sellele kooskõlastust.

26. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuivõrd vastustaja oli teadlik kaebaja kavatsusest

teostada lammutustööd (vastustajale oli edastatud vahelae uuring (tl 31)) ning vastustaja ei

püüdnud seda kuidagi keelata või takistada, tähendab vastustaja nõusolekut ning kooskõlastust

lammutustöödele.

27. MuKS § 43 lg-st 2 tulenevalt tuleb ehitamisel järgida ehitusprojekti. Kui kaebajal tekkis

vajadus ehitusprojektist soovitakse kõrvale kalduda, siis tuli seda põhjendada TLPA

muinsuskaitse osakonnale ning taotleda ehitusprojekti muutmist. Seega pidi kaebaja 16.03.2018

põhiprojektis sisalduvate muudatuste elluviimiseks saama TLPA muinsuskaitse osakonna

kooskõlastuse. Vastasel juhul ei ole võimalik kontrollida, kas muudatused on kooskõlas

mälestisel tehtavate tööde nõuetega.

28. Asja materjalidest järeldab kohus, et kaebaja oli sellisest menetluslikust nõudest teadlik.

Muinsuskaitselise järelevalve teostaja koostas 14.05.2018 muinsuskaitse eritingimuste

muutmise ettepaneku VD 8 osas (tl 159) – VD 8 asukoha muutmise ettepaneku, mis

kooskõlastati TLPA poolt 20.12.2018. Nimetatud muudatus kajastati põhiprojektis (tl 37). See

tegevus on kajastatud muinsuskaitselise järelevalve 03.05.2019 koostatud aruandes, mille

kaebaja tellis.

29. Muinsuskaitselise järelevalve teostaja 08.04.2019 e-kirjas (tl 37), mille üheks adressaadiks

on kaebaja seaduslik esindaja, rõhutatakse, et lammutada ei tohi ühtegi eritingimustes välja

toodud väärtuslikku elementi või detaili, muuhulgas palub järelevalve teostaja koheselt

väärtuslikuna märgitud basseini lammutamistööd peatada.

Lisaks nähtub Eks Invest OÜ hoone raudbetoonvahelae uuringust (tl 38), et tuleb projekteerida

uus vahelaekonstruktsioon, mis kooskõlastada TLPA muinsuskaitse osakonnaga.

Samuti on uuringu punktis 5 „Nõuded tööle“ eraldi välja toodud nõue, et töid tohib teha üksnes

TLPA muinsuskaitse osakonna poolt väljastatud tööde loa alusel.

30. Seega ei saanud kohtu hinnangul kaebajal tekkida kaheti mõistmist selles, et

muinsuskaitselise järelevalve teostaja poolt 03.05.2019 välja pakutud uus lahendus, mis

puudutas VD 8 ning VD 9 (tl 38), tuleb esitada TLPA muinsuskaitse osakonnale ehitusprojekti

muudatusena ning muudatusele tuleb saada kooskõlastus, samuti, et vastavate tööde saamiseks

on vaja saada TLPA muinsuskaitse osakonna luba.

Kaebaja on ka ise tõdenud, et on esitanud TLPA-le küll teavituse lammutamise kohta ja

uuringud, kuid mitte ehitusprojekti muudatust, millele TLPA muinsuskaitse osakonnal oleks

olnud võimalik kooskõlastus anda.

31. Kohus on seisukohal, et TLPA muinsuskaitseosakonna nõustumise või kooskõlastamisena

ei saa lugeda olukorda, kus kaebaja esitas TLPA muinsuskaitse osakonnale vahelae uuringu

ning TLPA muinsuskaitse osakond ei vaielnud uuringu sisule vastu. Olukorras, kus on expressis

verbis ette nähtud projektdokumentatsiooni kooskõlastamise nõue ning vastavate tööde

tegemine loa alusel, ei saa kaebaja tugineda eeldusele, et kui TLPA-d on teavitatud ning TLPA

vastuväiteid ei esita, siis on tööde tegemiseks ka luba olemas.

Seega ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et TLPA muinsuskaitse osakonna vastuväidete

puudumist või vaikimist saaks tõlgendada nõusoleku andmisena, kui regulatsioon sätestab

eeldusena loa andja aktiivse tegevuse, s.t (tööde tegemise) loa andmise. Kohus on seisukohal

ning nõustub vastustajaga, et kui kaebajale oli teada, et ehitusprojekt tuleb kooskõlastamiseks

esitada TLPA muinsuskaitse osakonnale, siis pidi talle teada olema, et ka ehitusprojekti

muudatustele tuleb kooskõlastus küsida TLPA muinsuskaitse osakonnalt.

32. Eelnevast järeldub seega, et kuivõrd kaebaja teostas ehitusprojektist väljuvaid töid, mille

kohta kaebaja ei olnud TLPA muinsuskaitseosakonnale esitanud ehitusprojekti muudatust,

samuti puudus TLPA kooskõlastus ning luba VD 8 ja VD 9 lammutustööde tegemiseks, siis oli

VD 8 ning VD 9 lammutamine õigusvastane.

33. Vaatamata eeltoodule leiab kohus, et esineb alus, et tunnistada sunniraha rakendamine

õigusvastaseks.

33.1. Sunniraha on haldustäitemenetluses rakendatav meede, mille sisuks on avalik-õigusliku

rahalise kohustuse isikule asetamine kindla eesmärgi saavutamiseks. Riigikohus selgitas

22.04.2015 otsuses nr 3-3-1-72-14 (p 14), et hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks

vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Sunniraha võib

rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (HMS § 107 lg 2, ATSS § 3 lg-d 2 ja 3).

Õiguspärane sunniraha rakendamine eeldab seega, et:

1) isikule peab olema ettekirjutusega pandud kindel kohustus;

2) ta ei täida kohustust ettenähtud tähtajaks;

3) sunniraha kohaldatakse selleks, et teda mõjutada edaspidi ettekirjutusega pandud kohustust

täitma.

33.2. Lugedes 09.04.2019 ettekirjutuse resolutsiooni, siis on selle eesmärk väga üldine: hoiduda

muinsuskaitselise objektiga seotud töödest ja tegevustest, mis on vastuolus MuKS-ga,

sealhulgas TLPA muinsuskaitse osakonna kooskõlastatud projekti ja kirjaliku loata tööd. Ei

ettekirjutuse resolutsioonist ega selle kirjeldavast osast ei tulene, mis oli ettekirjutuse

konkreetseks eesmärgiks. Tulenevalt 08.04.2019 tuvastatud olukorrast, kui kaebaja oli asunud

VD 8 lammutamisele (tl 38), oleks 09.04.2019 ettekirjutuse (üheks) eesmärgiks saanud olla

ehitustööde jätkamine selliselt, et säilitatakse ehitismälestised VD 8 ja VD 9. Vastustaja

ettekirjutuse üldine eesmärk nö igaks juhuks hõlmata kõik tulevikus toimuda võivad rikkumised

ei ole kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt peab isikule koormava ettekirjutuse tegemisel

olema isikule pandud kohustus selge, konkreetne ning üheselt arusaadav.

33.3. Kui 03.07.2019 tuvastati, et VD 8 ja VD 9 on lammutatud, siis oleks sunniraha

rakendamise eesmärgiks saanud olla VD 8 ja VD 9 taastamine selliselt, et ehitismälestis oleks

säilinud.

Asjaolu, et 30.07.2019 sunniraha rakendamise teade koostati VD 8 ja VD 9 lammutamisega,

nähtub üheselt põhjendustest:

03.07.2019 Tallinnas aadressil Tartu mnt 80 asuva kultuurimälestisel nr 8626 „Tselluloosi- ja

paberivabriku

I

paberivabrik“

(Kultuuriministri

18.08.1997.

a

määrus

nr

„Kultuurimälestiseks tunnistamine“, RTL 1997, 165/166, 929) Tallinna Linnaplaneerimise

Ameti muinsuskaitse osakond (TLPA MO) tuvastas, et Fausto Capital OÜ rikkus keelatud teost

hoidumise kohustust. Muinsuskaitsenõuete rikkumine seisnes selles, et kultuurimälestisel

lammutati vahelagi, väärtuslik detaili nr 8 ja ehitati katust ilma muinsuskaitse eritingimusi

järgiva ja TLPA MO poolt kooskõlastatud projektdokumentatsioonita ja kirjaliku loata.

Õigusvastane lammutamine ja ehitamine ei taga ehitismälestise ajaloolise ja arhitektuurse

väärtuse ning ehitismälestiste kompleksi terviku säilimist.

Samas ei ole 30.07.2019 sunniraha rakendamise teate resolutsioonist näha, et kaebajat

kohustatakse ehitismälestisi taastama ning antakse selleks tähtaeg. Täiendavalt koostas

vastustaja 31.07.2019 ettekirjutuse, milles kohustati kaebajat taastama kooskõlas kehtivate

õigusnormidega 28.04.2017 muinsuskaitse eritingimustes märgitud VD nr 8 (tl 15). Kohustuse

täitmise tähtaega on pikendatud kuni 01.05.2020 (tl 122).

33.4. Korrakaitse (riikliku järelevalve) eesmärk on avaliku korra osaks olevate õigushüvede

ennetav kaitsmine kahju tekkimise vastu, juba tekkinud kahju suurenemise vältimine ja

korrarikkumise kõrvaldamine (preventiivne eesmärk) („Korrakaitseseadus. Kommenteeritud

väljaanne.“ Laaring, M. jt., lk 5).

Eeltoodust tulenevalt on sunniraha eesmärk ennetavalt suunata isik õiguspärasele käitumisele,

st ettekirjutusega pandud kohustuse täitmisele. Kui 03.07.2019 tuvastati, et VD 8 ja VD 9 on

lammutatud ei olnud kaebajal enam võimalik täita nende objektide säilitamiskohustust, seega

ei saanud sunniraha enam kanda eesmärki säilitada VD 8 ja VD 9, mis oli projekti ning

muinsuskaitse eritingimustega ette nähtud.

33.5. Nagu vastustaja on ka ise tõdenud, on riiklikul järelevalvel (sh sunnirahal) eelkõige

preventiivne, mitte aga karistuslik eesmärk (tl 153). Olukorras, kus kaebajal ei olnud enam

võimalik täita väärtuslike detailide säilitamise kohustust (30.07.2019 sunniraha rakendamise

ajendiks olid VD 8 ja VD 9 lammutamine) mõjub sunniraha rakendamine siiski karistuslikult.

Sellises olukorras ei saa sunniraha rakendamine täita oma ennetavat, suunavat eesmärki.

Kohtuotsuse p-s 33.1 viidatud Riigikohtu lahendist tuleneb juhis, mille kohaselt on

haldusorganil kaalutlusõigus, kas sunniraha rakendada või mitte, lähtudes eesmärgist, mille

kohaselt on sunniraha mõeldud ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks.

33.6. Kohtu hinnagul rikkus kaebaja VD 8 ja VD 9 lammutustöödega EhS-st ja MuKS-st

tulenevaid nõudeid ehitamisele.

Riikliku järelevalve eesmärk on avaliku korra osaks olevate õigushüvede ennetav kaitsmine

kahju tekkimise vastu, juba tekkinud kahju suurenemise vältimine ja korrarikkumise

kõrvaldamine (preventiivne eesmärk). Süüteomenetluse eesmärk on välja selgitada süüteo

toime pannud isik ja võtta ta karistusõiguslikult vastutusele (repressiivne eesmärk). Sama

olukord võib seejuures anda alust nii järelevalvemenetluse kui ka süüteomenetluse

alustamiseks. Menetlused võivad kulgeda paralleelselt või üksteisega vahetus ajalises

järgnevuses („Korrakaitseseadus. Kommenteeritud väljaanne“. Laaring, M. jt., lk 5-6).

33.7. Asjaolu, et vastustaja koostas päev pärast sunniraha rakendamise hoiatuse tegemist, s.o

31.07.2019 kaebajale uue ettekirjutuse taastada VD 8, näitab, et vastustaja eesmärk oli

lammutamisele eelnenud olukorra taastamine. Seega on taastamiskohustus hõlmatud riikliku

järelevalve menetluse raames. Kaebaja ei ole nimetatud ettekirjutust ka vaidlustanud ning on

väljendanud nõusolekut vabatahtlikult VD 8 taastada (tl 131). Seevastu ei olnud 30.07.2019

enam võimalik kaebajat suunata täitma säilitamiskohustust, kuivõrd selleks hetkeks puudusid

objektid, mida säilitada.

33.8. Antud olukorras, kus kohtu hinnangul on rikkumine aset leidnud, kuid riikliku järelevalve

menetluses kohaldatav sunniraha meede oma eesmärki enam ei kandnud, oli vastustajal

võimalik alustada süüteomenetlus EhS-is ning MuKS-is sätestatud alustel, mida kohus on

selgitanud ka oma 13.12.2019 määruses (tl 135). Vastustaja oli tuvastanud süüteole vastavad

tunnused, mistõttu oleks kohtu hinnangul eesmärgipärane ning kohane süüteomenetluse

alustamine. Kohus ei jaga vastustaja seisukohta, mille kohaselt sunniraha rakendamisest

loobumine devalveeriks sunnirahahoiatusega ettekirjutuse mõtte ja toime. Kohus leiab,

rõhutades veelkord riikliku järelevalve ning süütemenetluse eesmärkide eristamist, et antud

situatsioonis oli vastustajal olukorra asjaolusid arvestades võimalus toimida kahe erineva

menetluse raames, millest kummagi mõjutusmeetmete efektiivsuses ei ole alust kahelda. Ühelt

menetlusliigilt teisele üleminek ei nõrgesta kuidagi vastustaja positsiooni, vaid aitab olukorraga

sobivaima lahenduse leidmist.

Kohus rõhutab, et juhul kui vastustaja alustab süüteomenetlust, siis on kohtu seisukoht süüteo

osas üheks tõendiks teiste hulgas ega ole siduv.

33.9. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuigi vastustaja 09.04.2019 ettekirjutus on

õiguspärane, tuvastatud on kaebaja poolne eelviidatud EhS-is ja MuKS-is sätestatud ehitamisele

esitatavate nõuete rikkumine, on 30.07.2019 sunniraha rakendamise teade õigusvastane.

Sunniraha ei saanud enam kallutada kaebajat täitma ettekirjutusega pandud kohustust säilitada

VD 8 ja VD 9.

33.10. Riigivastutuse seaduse §-s 11 sätestatud kahju hüvitamise nõuet asendava tagajärgede

kõrvaldamise nõude esitamiseks, samuti haldusaktide või toimingute muude õigusvastaste

tagajärgede kõrvaldamiseks võib isik esitada halduskohtule HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5

kohaselt heastamiskaebuse. Kuna heastamiskaebus on kohustamiskaebuse eriliik, laieneb

sellele HKMS § 41 lg 3. Selle sätte kohaselt võib kohus ka heastamiskaebuse rahuldamisel

kirjutada asutusele ette konkreetse tegevuse või lasta tagajärgede kõrvaldamise küsimuse

otsustada vastustajal kaalutlusõiguse alusel. (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas 3-17-

725, p 12).

Heastamiskaebuse aluseks on kaebaja õigusi rikkuvate tagajärgede tekitamine haldusakti või

toiminguga. Eelnevalt leidis kohus, et 30.07.2019 sunniraha rakendamise teade oli

õigusvastane. Kuivõrd kaebaja tasus 30.07.2019 õigusvastase sunniraha rakendamise teate

alusel teates märgitud sunniraha, tuleb vastustajal sunniraha kaebajale heastamiskaebuse

raames tagastada.

Seetõttu rahuldab kohus heastamiskaebuse ning kohustab vastustajat kaebajale tagastama

kaebaja poolt 30.08.2019 tasutud sunniraha summas üks tuhat (1 000) eurot.

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti

vastustaja kahjuks. Kuivõrd kaebaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom