3-19-1165/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

5. veebruar 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1165

Haldusasi

XXi kaebus tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr

5-8/19/7973-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna Vangla

23.05.2019 vaideotsus nr 5-15/19/75-2 ning kohustada

Tallinna Vanglat lahendada kaebaja 15.03.2019 avaldus

(registreeritud 18.03.2019 nr 5-8/19/7973-1) uuesti;

tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-

11/19/7951-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna Vangla

22.05.2019 vaideotsus nr 5-15/19/76-2 ning kohustada

Tallinna Vanglat lahendada kaebaja 15.03.2019 avaldus

(registreeritud 18.03.2019 nr 5-11/19/7951-1) uuesti.

Menetlusosalised

Kaebaja: XX

Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Matis Rüütel

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

1) Tühistada Tallinna Vangla otsus nr 5-8/19/7973-2 ja selle suhtes 23.05.2019

tehtud vaideotsus nr 5-15/19/75-2 pikaajalise kokkusaamise võimaldamata

jätmise osas.

2) Tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-11/19/7951-2 ja selles suhtes

22.05.2019 tehtud vaideotsus nr 15/19/76-2.

3) Kohustada Tallinna Vanglat vaadata kaebaja taotlused, mis registreeriti

18.03.2019 nr 5-8/19/7973-1 ja nr 5-11/19/7951-1 võimaldada kaebajale

pikaajaline kokkusaamine lähedastega (ema, õde, lapse ema, laps) uuesti

läbi.

4) Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista Tallinna Vanglalt XXi kasuks välja menetluskulud summas 9,59 eurot.

Menetluskulud tuleb Tallinna Vanglal kanda 30 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse

jõustumisest WW arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxx.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 6. märts 2020. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates

või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg

3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 18.03.2019 XXi taotlus nr 5-8/19/7973-1 spordisaali

kasutamiseks või koridoris paiknevate spordivahendite kasutamiseks. Lisaks taotles kaebaja

võimalust pikaajalisteks kokkusaamisteks oma lähedastega (ema, õde, lapse ema, laps)

suhtlemiseks ning peresidemete säilitamiseks. Tallinna Vangla 26.03.2019 otsusega nr 5-

8/19/7973-2 jäeti XXi taotlus nr 5-8/19/7973-1 rahuldamata. XX esitas 23.05.2019 vaide nr 5-

15/19/75-1, mis vaideotsusega nr 5-15/19/75-2 tagastati osas, mis puudutas kahjuhüvitist ning

jäeti muus osas rahuldamata.

18.03.2019 registreeriti Tallinna Vanglas ka XXi pikaajalise kokkusaamise taotlus nr 5-

11/19/7951-1 oma lapse ema YY (sünd. xx xx xxxx), ema ZZ (sünd. xx xx xxxx) ja lapse QQ

(sünd. xx xx xxxx). Tallinna Vangla 26.03.2019 vastusega tagastati pikaajalise kokkusaamise

taotlus nr 5-11/19/7951-1 läbivaatamatult. 29.04.2019 registreeriti XXi vaie nr 5-15/19/76-1,

mis 22.05.2019 vaideotsusega nr 5-15/19/76-2 tagastati osas, mis puudutas kahjuhüvitist ning

jäeti muus osas rahuldamata.

2. 21.06.2019 (koos 15.07.2019 täpsustusega) esitas XX Tallinna Halduskohtule kaebuse 1)

tühistada Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-8/19/7973-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna

Vangla 23.05.2019 vaideotsus nr 5-15/19/75-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendada

kaebaja 15.03.2019 avaldus (registreeritud 18.03.2019 nr 5-8/19/7973-1) uuesti; 2) tühistada

Tallinna Vangla 26.03.2019 otsus nr 5-11/19/7951-2 ja selle suhtes tehtud Tallinna Vangla

22.05.2019 vaideotsus nr 5-15/19/76-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendada kaebaja

15.03.2019 avaldus (registreeritud 18.03.2019 nr 5-11/19/7951-1) uuesti.

3. 02.09.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse toimingud.

06.01.2020 määrusega otsustas kohus asja lahendada kirjalikus menetluses ja määras

menetlustähtajad ja kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada. Kaebaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt.

4.1. Kaebaja toob välja, et on kaebuse esitamise ajaks vahistatu staatuses juba ca 3 aastat. Ehk

sellega on kaebaja analoogses olukorras vabadusekaotuslikku karistust kandvate isikutega, kuid

kaebajat

koheldakse

neist

erinevalt

ja

kaebaja

suhtes

kohalduvad

rangemad

kinnipidamistingimused. Kaebajale ei ole tagatud sportimisvõimaluste kasutamine – see on

täiesti keelatud. Samuti on vangla keeldunud pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest

pereliikmetega.

Kaebaja leiab, et seadus, mis ei taga kaebajale ei sportimisvõimalusi ega perega kohtumisi, ei

vasta kvaliteedi nõuetele, millega on rikutud EIÕK art 8.

Kaebaja leiab, et peresidemete säilimine ja inimese tervis peaksid olema prioriteediks. Kaebaja

lapsel on ülekaalukas huvi peresuhete säilitamiseks.

4.2. Spordisaali või koridoris paiknevate spordivahendite kasutamise keelamise

õigusvastasus

Kaebaja leiab, et teda koheldakse ebavõrdselt vabadusekaotuslikku karistust kandvate

isikutega, kuigi kaebaja on nendega samas olukorras, olles küll vahistatu staatuses, kuid

viibides vanglas juba ca 3 aastat.

Kaebaja viitab Tallinna Vangla kodukorra p 17.1. ja selle alapunktidele (tl 48 – väljavõte

kodukorrast), mis on seotud sportimisega ning leiab, et ka temal peaks olema võimalik tervise

tugevdamise eesmärgil sportida.

Spordisaali ja spordivahendite kasutamise piirang on kaebaja arvates ebaproportsionaalne ega

ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kaebaja toob seejuures välja, et tema suhtes kehtestatud

uurimisasutuste ja prokuratuuri poolsed piirangud lõppesid poole aasta pärast peale vahistamist.

Lapse emaga seotud suhtlemispiirangud olid alla kuu aja. Kaebajale jääb sellest tulenevalt

selgusetuks, mida ja milleks veel piiratakse - kaebajal kaasosalisi ei ole ja peale kaebaja ei ole

kedagi seoses sama asjaga vahistatud.

Kaebaja rõhutab, et talle ei ole tagatud ühegi spordiala harrastamise võimalust. Kaebajale ei

võimaldata kasutada ka jalutusboksis ega eluosakonna sektoris olevaid spordivahendeid, mille

kasutamine on lubatud üksnes süüdimõistetutele.

Kaebaja toob veel välja, et vahistatute jalutusboksid on väga väikesed ja tihti ka märjad ja

mustad (vastavad kaebused on esitatud), kus ei saa joosta ega trenni teha. Süüdimõistetud

kinnipeetavad saavad kasutada aga suuremaid jalutusbokse, kus saab ka joosta ja kus on mõned

treeningvahendid. Kaebaja leiab, et minimaalselt peaks olema võimalik tal kasutada paar korda

nädalas süüdimõistetutele mõeldud suuremat jalutusboksi – seda on võimalik vanglal

korraldada, kuid selleks puudub vanglal tahe.

Kambris ei ole võimalik spordiga tegeleda, kuna kamber on väike, aken ei käi lahti ja tekib

õhupuudus. Voodis ei saa harjutusi teha.

Sportimisvõimaluste puudumise ja 23 h väikeses ruumis viibimise tõttu on kaebajal tekkinud

mitmed terviseprobleemid – valutavad selg, põlved, puusaliigesed, silmad.

Kaebaja leiab, et sportimisvõimaluste mitte tagamisega antud olukorras, kus kaebaja on, rikub

vangla EIÕK artikleid 14, 18 ja 5.

4.2. Pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise õigusvastasus

Kaebaja on seisukohal, et VangS 94 lg 5, mis seab piirangu vahistatule pikaajaliste

kokkusaamiste võimaldamiseks, ei ole kooskõlas EIÕK ja põhiseadusega. Kaebaja rõhutab, et

see seisukoht on ka kinnitust leidnud ka Riigikohtu 11.06.2019 otsusega nr 5-18-8.

Kaebaja rõhutab, et tema suhtes lõppesid prokuratuuri poolt seatud suhtlemispiirangud juba 2,8

aastat tagasi, millest tulenevalt puudusid igasugused põhjendused, miks oleks tulnud kaebaja

taotluste rahuldamisest keelduda.

Kaebaja leiab, et kõik need piirangud on mõeldud isiku survestamiseks, et isik nõustuks

prokuratuuri väidetega. Kaebaja seda ei ole teinud, millest tulenevalt on ta juba ca 3 aastat

vahistatu ja peab taluma kehvemaid tingimusi, kui süüdimõistetud.

Täiesti arusaamatu on, miks on vaja takistada kaebaja kohtumisi oma vanemate, õe, ja lapsega.

Õiged ei ole ka väited, et lapse ema kardab kaebajat ja sellest tulenevalt ei ole pikaajalise

kokkusaamise võimaldamine põhjendatud.

Kaebaja viitab ka EIK lahendile nr 29826/15, kus mõisteti välja mittevaralise kahju hüvitis

olukorras, kus kinnipeetavale ei võimaldatud kohtuda õe ja elukaaslasega poole aasta jooksul.

Kaebaja toob veel välja, et Tartu ja Viru Vanglates saavad inimesed pikaajalistele

kokkusaamistele üks kord kuus. Tallinna Vangla kasutab peale Riigikohtu otsust nr 5-18-8

vastavaid kokkusaamiste ruume aga ebamõistlikult (enamus aega on ruumid tühjad) ega

võimalda kokkusaamisi piisavalt tihti viidates aegunud regulatsioonile, et pikaajalisi

kokkusaamisi peab võimaldama korra poole aasta jooksul.

Oluline on kaebaja arvates ka see, et pikaajalise kokkusaamise keeldumise vaidlustamine ei ole

tõhus. Nimelt taotluse rahuldamata jätmise vaidlustamise korral täidab vangla juba ette

planeeritud järgmise pikaajalise kokkusaamise läbi järgmisse kuusse soovi ära ning leiab, et

sellega on eelmine taotlus (mis tegelikult jäeti rahuldamata) sisuliselt rahuldatud (vt tl 62 ja

selle pöördel). Tegelikult on tegemist aga iseseisvate taotlustega.

4.3. Kaebaja palub vastustajal välja mõista menetluskulud 15 eurot riigilõiv ja 2,09 eurot

koopiate tegemise eest (11 lehekülge), kuivõrd see on vanglas tasuline (0,19 eurot lehekülg

dokumentaalse tõendi saamise kulu). Kaebaja palub menetluskulud kanda WW arveldusarvele

nr xxxxxxxxxxxx.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata või

alternatiivselt jätta kaebus rahuldamata spordisaali võimaldamata jätmise osas ning üksuse

piires vabalt liikuma lubamise jätmata osas ning lõpetada menetlus Tallinna Vangla poolt

tehtud pikaajaliste kokkusaamiste taotlustele vastusena antud otsuste nr 5-8/19/7973-2 ja 5-

11/19/7951-2 ning vaideotsuste 5-15/19/75-2 ja 5-15/19/76-2 osas, kuna XX on 24.08.2019

saanud pikaajalise kokkusaamise ja seega on kaebusega taotletav toiming sisuliselt tehtud

HKMS § 152 lg 1 p 4 mõistes.

5.1. Tallinna Vangla leiab, et varasemalt tehtud otsused on olnud kohased, vastanud kehtivale

regulatsioonile ning olnud kaalutlusvigadeta. Vahistatu osas on regulatsioon vanglas liikumiste

osas tänaseni piiratum kui see on kinnipeetaval eraldihoidmise printsiibist tulenevalt. Samas,

kuna enne 11.06.2019 Riigikohtu üldkogu otsust nr 5-18-8, olid vahistatutele seadusest

tulenevalt keelatud pikaajalised kokkusaamised, on korrektsed enne 11.06.2019 tehtud Tallinna

Vangla otsused ja vaideotsused, mis on viidanud vangla kaalutlusõiguse puudumisele

vahistatule pikaajalise kokkusaamise osas. Tallinna Vangla soovib välja tuua ka asjaolu, et

tänaseks on XX saanud pikaajalise kokkusaamise, kuna käesoleval hetkel ei keela enam seadus

vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi. Tallinna Vangla soovib Tallinna Vangla otsustes

kajastatule lisada aga ka alljärgnevat.

5.2. Spordisaali ja spordivahendite kasutamine

Vastustaja toob välja, et kohus on varasemalt toonud lahendis 3-17-1082 p 21.5 välja järgnevat:

„Et kaebajal puudus spordisaali kasutamise võimalus, oli tingitud asjaolust, et ta viibis vanglas

vahistatuna, mistõttu tuleneb piirang otseselt õigusaktidest. Nimelt sätestab VangS § 55 lg 1

kooskõlas VangS § 90 lg-ga 1, et ka vahistatud isikule tagatakse võimalus kehakultuuriga

tegelemiseks, kuid seejuures tuleb arvestada vahistatu üldiste piirangutega, milleks muuhulgas

on ka liikumispiirang, mis kohustab vahistatut hoidma 23 tundi lukustatud kambris (VangS §

90 lg 3). Õigusaktid ei sätesta, millises mahus ja millistel tingimustel või milliseid vahendeid

kasutades tuleb kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemine tagada. Väljakujunenud

kohtupraktika (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-95-08, punkt 9, 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-

10, punktid 18 ja 19) kohaselt tuleneb VangS § 55 lg-st 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus

sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale

kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt

soovitud viisil või mahus. Seega puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda

kehakultuuriga

tegelemise

võimaldamist

konkreetsetes

ruumides

või

konkreetsete

vahenditega.“ (Tallinna Halduskohtu otsus nr 3-17-1082 p 21.5)

Vaidlust ei ole selles, et vahistatu saab tegeleda võimlemisharjutustega nii oma kambris kui ka

jalutusboksis värske õhu käes. Asjaolu, et kinnipeetavatel on võimalus tegeleda spordiga

suuremas mahus kui vahistatutel, tulenebki eraldi hoidmise printsiibist, kuna spordisaali ega ka

üksuse piires vabalt liikuma ei saa lasta samaaegselt vahistatuga teisi vange ega

kinnipeetavatega koos ühtegi vahistatut. Riigikohus on sedastanud kohtuotsuses nr 3-4-1-2-16

p 116: „VangS ei reguleeri kriminaalmenetluse käiku ning vanglateenistusel puudub ka

asjatundlikkus hindamaks, kas ja kuivõrd kujutab konkreetne vahistatu endast ohtu

kriminaalmenetluse läbiviimisele.“(Riigikohtu lahend nr 3-4-1-2-16 p 116). Samas on

Riigikohus ka sedastanud: „Kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit

oli tingitud tema vahistatu staatusest ning seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all

viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks.“ (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-42-15 p

19.)

Kaebuse esitajal on võimalik kehakultuuriga tegeleda igapäevaselt vabas õhus jalutuskäigu ajal,

mis talle võimaldatakse vangistusseaduse (edaspidi: VangS) § 55 lg 2 alusel. Samuti on kaebuse

esitajal võimalus teha kambris või jalutusboksis erinevaid harjutusi nagu kätekõverdused,

istesse tõus (kõhulihased), plankseis jne. Samuti erinevaid venitusharjutusi. Võimalus nii

lihaste treenimiseks kui ka venitamiseks keharaskustega on kõigi lihasgruppide jaoks olemas.

Lisades 1 ja 2 (tl 53-54) olevaid harjutusi on ka peaaegu 100% võimalik vahistatul sooritada,

kuna igas jalutusboksis on olemas pink, mis sobib kõrgenduseks harjutuste tegemisel kui ka

vahistatu kambris on olemas mööbliesemed, mida saab harjutuste tegemisel kasutada. Samas

on kohtupraktika alusel ilmne, et vahistatu ning kinnipeetava osas ei saa spordisaali ja

spordivahendite kasutamisel lähtuda printsiibist, kus mõlemal peaksid olemas samad

võimalused, sest vahistatu suhtes rakendub seaduse alusel eraldi hoidmise printsiip ning tema

liikumised ongi sedavõrd piiratumad.

5.3. Pikaajalised kokkusaamised

Seoses pikaajaliste kokkusaamistega märgib vastustaja, et kuni 11.06.2019 olid tulenevalt

VangS § 94 lg 5 vahistatutele pikaajalised kokkusaamised keelatud. Tulenevalt

halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 4 on kohtul õigus jätta asja lahendamisel

kohaldamata seadus või muu õigustloov akt, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega

või Euroopa Liidu õigusega. Sellist õigust ei ole aga antud haldusasutustele, s.h. ka mitte

Tallinna Vanglale, mistõttu on Tallinna Vangla olnud kohustatud järgima seadust. XXi kaebus

on esitatud otsuste ja vaideotsuste peale, mis on tehtud enne 11.06.2019 ehk ajal, mil vanglal

puudus igasugune diskretsiooniõigus vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaldamise

küsimuses tulenevalt VangS § 94 lg 5. Asjaolu, et alates 11.06.2019 võimaldatakse ka

vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi, ei muuda varem tehtud otsuseid sellisteks, mis kuuluks

tühistamisele – varem tehtud otsused on tehtud kehtiva õiguse alusel ja on olnud sellega

kooskõlas, proportsionaalsed, vastanud vorminõuetele ja ka kaalutlusvigadeta, kuna

kaalutlusõigus pikaajaliste kokkusaamiste osas varasemalt vanglal vahistatute osas puudus.

Riigikohtu üldkogu otsuse nr 5-18-8 tagasiulatuv mõju annab teatud eeltingimused täitnud

vahistatutele õiguse esitada kahju hüvitamise nõude Tallinna Vanglale ja hiljem ka kahju

hüvitamise kaebus kohtusse, mida on XX ka teinud kohtuasja 3-19-1416 raames. Vastava

kohtuasja raames on käesoleval hetkel arutamisel pikaajalise kokkusaamise imperatiivsest

keelust tulenev potentsiaalne kahjulik mõju XXile. Ent pikaajaliste kokkusaamiste taotluste

osas on Riigikohtu üldkogu otsuse nr 5-18-8 mõju võimalik XXil tajuda juba selles, kui ta esitab

uue pikaajalise kokkusaamise taotluse, mida XX on ka teinud ja taotlus on ka XXi osas Tallinna

Vangla poolt rahuldatud. Enne Riigikohtu üldkogu otsust nr 5-18-8 tehtud pikaajaliste

kokkusaamiste otsuste tühistamine ei anna XXile mis tahes muud täiendavat hüve, kui uue XXi

pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamine.

24.08.2019 on XXile võimaldatud pikaajaline kokkusaamine elukaaslase YY, lapse QQ ning

õe WW ehk sisuliselt on saavutatud juba sama eesmärk, mida tagaks varasemate pikaajaliste

kokkusaamiste taotluste otsuste tühistamine – tehtud on uus otsus, mis on kaebaja suhtes

positiivne. Ent märkimisväärne on asjaolu, et ka varasemate pikaajaliste kokkusaamiste

taotluste osas tehtud otsuste tühistamise korral ja uueks otsustamiseks kohustamisel lähtutakse

ka taotluse uuel lahendamisel hetkeolukorrast. Juba praegu võimaldatakse XXile uute taotluse

esitamise korral pikaajalisi kokkusaamisi samadel eeldustingimustel mis kinnipeetavatele, kuna

enam ei ole vahistatute osas keeldu pikaajaliste kokkusaamiste osas ning vastuolu pikaajaliste

kokkusaamiste lubamise osas ei ole näinud käesoleval hetkel ka kohus ega prokuratuur. Samas

ei muuda praegu kehtiv õiguskord varasemalt tehtud otsuseid vääraks, kui varasemad otsused

on tehtud varasema õigusliku regulatsiooni alusel ning ei ole esinenud kaalutlusvigu.

Samas jääb Tallinna Vanglale varasemalt aset leidnud olukordade foonil arusaamatuks, milline

negatiivne tagajärg on XXile kaasnenud pikaajaliste kokkusaamiste ära jäämisest vähemalt

pikaajaliste kokkusaamiste osas varasema elukaaslase YY ning lapsega, mida kaebaja on oma

kaebuses eraldi rõhunud. Praktikast nähtuv olukord on järgnev.

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid

kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused

on alljärgnevad.

7. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud.

7.1. Kaebuse esitaja oli vahistatu alates 22.08.2016 kuni 07.11.2019, mil jõustus kaebaja suhtes

tehtud süüdimõistev otsus kriminaalasjas nr xxxxxxx. Seega ei ole vaidlust selles, et kaebaja

oli vahistatu 18.03.2019 so ajal, mil ta esitas vaidlusaluste otsuste aluseks olevad taotlused.

Vaidlust ei ole, et kaebajat hoiti ajal, mil ta oli vahistatu režiimil enamasti 23 tundi lukustatud

kambris ja 1 tunniks sai ta minna jalutuskäigule vabas õhus jalutusboksis.

7.2. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja suhtes ei kehti alates 20.02.2017 prokuratuuri poolt

seatud suhtlemispiirangud (vt ka tl 82).

7.3. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitaja taotles Tallinna Vanglalt spordisaali kasutamise

võimaldamist või koridoris paiknevate spordivahendite kasutamise võimaldamist. Lisaks

taotles kaebaja pikaajalise kokkusaamise võimaldamist lähedastega. Vastavad taotlused

registreeriti Tallinna Vanglas 18.03.2019. Tallinna Vangla jättis taotlused rahuldamata ning

esitatud vaided samuti rahuldamata. Vangla leidis spordisaali ja –vahendite kasutamise osas, et

lähtuvalt vahistatute eraldi hoidmise printsiibist ja sellest, et vahistatut tuleb hoida lukustatud

kambris 23 h ööpäevas (VangS § 90 lg 3), ei ole taotluse rahuldamine võimalik. Pikaajalise

kokkusaamise osas viitas vangla VangS § 94 lg-le 5 ning märkis, et seaduse kohaselt vahistatule

pikaajalist kokkusaamist ei saa lubada.

Samal kuupäeval, so 18.03.2019, registreeriti ka kaebaja teine taotlus kohtumiseks lapse ema

ja lapsega. Tallinna Vangla jättis taotluse läbi vaatamata ning otsusele esitatud vaide

rahuldamata, leides, et kaebajal puudub lähtuvalt tema vahistatu staatusest subjektiivne õigus

pikaajalise kokkusaamise saamiseks tulenevalt VangS § 94 lg 5.

8. Kohus leiab, et kuivõrd kaebaja on esitanud ühes avalduses kaks täiesti erinevat taotlust,

mille suhtes kehtib erinev õiguslik regulatsioon, tuleb kohtul asja lahendades käsitleda

vastavaid teemasid samuti eraldiseisvalt. Esmalt võtab kohus seisukoha kaebaja taotluse

spordisaali ja-vahendite kasutamise kohta tehtud keeldumise suhtes ja seejärel pikaajalisi

kokkusaamisi puudutavate taotluste suhtes.

9. Sordisaali või koridoris asuvate spordivahendite kasutamine

9.1. VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga

tegelemiseks.

VangS § 90 lg 1 sätestab, et eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja

7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Sama paragrahvi lg 3 tuleneb, et

vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või

õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas.

VangS § 90 lg 5 sätestab, et vanglateenistus või arestimaja on kohustatud võtma kõik meetmed,

et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.

VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida

vabas õhus.

Eeltoodud regulatsioon välistab sisuliselt vahistatule nii spordisaali kasutamise võimaldamise

kui ka vangla koridoris asuva spordiinventari kasutamise, kuivõrd vahistatut tuleb hoida ööpäev

läbi lukustatud kambris v.a siis jalutuskäigul viibimise aeg.

Ka vangla sisekorraeeskirjast ega Tallinna Vangla kodukorrast ei tulene eeltoodu osas erisusi.

Tallinna Vangla kodukorras sätestatud regulatsioon sportimise kohta kohaldub üksnes

kinnipeetavatele.

Seega asjaolu, et kaebajal puudub spordisaali kasutamise võimalus ja koridoris olevate

spordivahendite kasutamise võimalus, on tingitud asjaolust, et ta viibib vanglas vahistatuna,

mistõttu tuleneb piirang otseselt õigusaktidest. Nimelt sätestab eelpool viidatud VangS § 55 lg

1 kooskõlas VangS § 90 lg-ga 1, et ka vahistatud isikule tagatakse võimalus kehakultuuriga

tegelemiseks, kuid seejuures tuleb arvestada vahistatu üldiste piirangutega, milleks muuhulgas

on ka liikumispiirang, mis kohustab vahistatut hoidma 23 tundi lukustatud kambris (VangS §

90 lg 3). Õigusaktid ei sätesta, millises mahus ja millistel tingimustel või milliseid vahendeid

kasutades tuleb kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemine tagada. Väljakujunenud

kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-95-08, punkt 9, 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-

10, punktid 18 ja 19) tuleneb VangS § 55 lg-st 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et

tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale

kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt

soovitud viisil või mahus. Seega puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda

kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega.

See põhimõte kehtib ka vahistatu suhtes. Eeltoodust tulenevalt oli vangla poolt selles osas

kaebuse esitaja taotluse rahuldamata jätmine õiguspärane ning tühistamisele ei kuulu. Sellest

tulenevalt puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks ja vaideotsuse selles osas

tühistamiseks.

9.2. Küll aga soovib kohus juhtida nii kaebaja kui ka vastustaja tähelepanu sellele, et

kohtupraktikas on lisaks rõhutatud, et VangS § 55 lõikes 2 ettenähtud jalutuskäik vabas õhus

on oma olemuselt võimalus sportimiseks vabas õhus, sest kinnipeetavatel ei ole jalutuskäigu

ajal keelatud tegeleda kehakultuuriga (sh võimelda). Kaebajale on igapäevaselt tagatud 1-

tunnine viibimine värskes õhus. Selle aja jooksul on kaebajal võimalik muu hulgas tegeleda

kehakultuuriga (teha võimlemis-ja venitusharjutusi jne).

Kohus nõustub üldjoontes selle käsitlusega, kuid peab vajalikuks välja tuua, et arvestades, et

vahistatute jalutusboksid on väiksemad ja seal puuduvad spordivahendid, mis on näiteks

paigutatud kinnipeetavate jalutusboksidesse (kaebaja sellele väitele vastustaja vastu ei

vaielnud), siis tuleks vanglal arvestada pikaaegselt vahistatu staatuses olnud isikute erandlikku

olukorda (kriminaalmenetluse seadustiku § 1311 lg 1 kohaselt ei või kohtueelses menetluses

esimese astme kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav olla vahistatud üle kuue kuu ning teise

astme kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav üle nelja kuu) ja kaaluda sellistele isikutele

spordivahendite kasutamise tagamist vähemalt jalutuskäigu ajaks vastavalt vangla võimalustele

kasvõi mõned korrad nädalas. Vangla võib seda ka omal algatusel teha tagamaks pikaajalistele

vahistatutele sel viisil senisest parema kehakultuuriga tegelemise võimaluse. Seda siis, kas

võimaldades kasutada jalutusbokse, kus on vastavad vahendid olemas, või paigaldades

vähemalt minimaalsed spordivahendid ka vähemalt ühte vahistatute jalutusboksi, kus siis

jalutavad pikaajalised vahistatud, et tagada vahistatule samuti paremad sportimise võimalused

värskes õhus.

Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et vastustaja enda poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-

3-1-5-10 tõi Riigikohus muuhulgas välja järgmist: „"Euroopa Vanglareeglistiku" (EVR) p 27.1

järgi tuleb igale vangile iga päev võimaldada vähemalt üks tund sportimist värskes õhus, kui

ilm lubab. EVR p 27.2 kohaselt tuleb halva ilma korral vangile võimaldada sportimist muudes

tingimustes. EVR p-s 27.3 märgitakse, et õigesti organiseeritud tegevus füüsilise vormi

edendamiseks ning küllaldaste sportimis- ja meelelahutusvõimaluste tagamiseks moodustab

vanglarežiimi lahutamatu osa. EVR p 27.4 järgi muretsevad vanglaasutused sellise tegevuse

soodustamiseks asjakohased seadmed ja varustuse.

CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise

Euroopa Komitee) standardite (CPT üldaruannete osatekstid) II osa p-s 48 selgitatakse: "Eraldi

tuleks ära märkida sportimine vabas õhus. Nõue, et kinnipeetavad saaksid vähemalt ühe tunni

päevas vabas õhus tegutseda, on laialdaselt omaks võetud. CPT rõhutab, et eranditult kõigile

kinnipeetavatele (kaasa arvatud need, kelle puhul rakendatakse karistusena üksikvangistust)

tuleb anda võimalus iga päev vabas õhus sportida. Enesestmõistetavalt peaksid spordirajatised

olema piisavalt avarad ja võimalust mööda pakkuma varju halva ilma eest."

Riigikohtu halduskolleegiumi määruses kohtuasjas nr 3-3-1-95-08, p 9 leidis kolleegium, et

soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad,

kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest

võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seega saab VangS

§ 55 lg 1 sisustamisel võtta arvesse "Euroopa Vanglareeglistiku" eelviidatud punkte. VangS

§ 55 lg 1 järgimiseks tuleb vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires

võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus"

sätestatud tingimustele. Kolleegium jääb eelnimetatud määruses esitatud seisukohtade juurde.

Kuigi kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise

võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, peab kehakultuuriga tegelemise

võimalus vanglas olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule

ning vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole "Euroopa Vanglareeglistikus"

seatud eesmärkide järgimine võimalik. /…/ Seetõttu on käesoleva asja sisulisel lahendamisel

põhiküsimus see, millised on vastustaja tegelikud võimalused kaebajale kehakultuuriga

tegelemise võimaldamiseks.“

Kohus vaatamata sellele, et käesoleva kaebuse eelpool toodud osas rahuldamiseks puudub alus,

on seisukohal, et vastustajal tuleks ülal viidatud Riigikohtu lahendis toodud põhimõtetest

juhinduda ka vahistatute ja eriti pikaajaliselt vahistatu staatuses olevate kinnipeetavate

kinnipidamisel.

9.3. Kaebaja leidis veel, et seadus, mis ei taga kaebajale kui pikaaegsele vahistatule sportimise

võimalusi ei ole kooskõlas EIÕK art 8. Piirang on ebaproportsionaalne ning kaebajat

koheldakse ebavõrdselt.

Kohus märgib, et nõustub sellega, et absoluutne liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang

vahistatute seas on oluline piirang. Seejuures on need piirangud omavahel otseselt seotud –

liikumisvabadust on piiratud, et piirata suhtlemist. Sellele vaatamata on kohus seisukohal, et

VangS § 90 lg 3 esimeses lauses ning lg-s 5 sätestatud piirangud on õiguspärased, kooskõlas

põhiseadusega, Euroopa inimõiguste konventsiooniga ning vahistamise eesmärgiga.

Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt võrreldes süüdimõistetud kinnipeetavatega, kuivõrd

vahistatu ja süüdimõistetu ei ole võrreldavad grupid. Piirangud ei ole ka ebaproportsionaalsed

arvestades vahistamise eesmärke.

Seadusandjal on kriminaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum ning sellesse kuulub ka

otsustamine selle üle, milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda ning

millisele täitevvõimu harule anda kaalumisõigus vahistatu õiguste üle otsustamisel. VangS ei

reguleeri kriminaalmenetluse käiku ning vanglateenistusel puudub ka asjatundlikkus

hindamaks, kas ja kuivõrd kujutab konkreetne vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse

läbiviimisele (vt Riigikohtu 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-16, punkt 114).

Kohtu hinnangul on vahistatu staatusega kaasas käiv suhtlus- ja liikumispiirang

proportsionaalne, kooskõlas vahistamise eesmärgiga ning see on käsitatav vahi alla viibimisega

kaasneva paratamatu ebameeldivusena (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punkt 19).

Eeltoodust tulenevalt ei too ka need kaebaja väited kaasa kaebuse rahuldamist spordisaali või

spordivahendite kasutamise osas. Lisaks on kaebaja käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga

süüdimõistetu staatuses, millest tulenevalt tema suhtes enam vahistatutele kohaldatavad

piirangud ei kehti ning kaebajale peavad olema tagatud süüdimõistetutele ette nähtud

spordivahendite kasutamine.

10. Pikaajalised kokkusaamised

10.1. Riigikohtu 11.06.2019 otsusega nr 5-18-8 otsustas kohus tunnistada vangistusseaduse §

94 lõige 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt, omistades otsuse

tagasiulatuva mõju kaebajale praeguses asjas, samuti isikutele, kes käesoleva otsuse

jõustumise ajaks on seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise

kokkusaamise võimaldamata jätmise või seadusega ette nähtud korras taotlenud neile

pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist.

10.2. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja esitas Tallinna Vanglale taotlused pikaajaliseks

kokkusaamiseks, mis registreeriti 18.03.2019 nr 5-8/19/7973-1 ja nr 5-11/19/7951-1 mis jäeti

Tallinna Vangla otsusega nr 5-8/19/7973-2 rahuldamata (tl 9) ja Tallinna Vangla 26.03.2019

otsusega nr 5-11/19/7951-2 (tl 10) läbi vaatamata. Kaebuse esitaja vaidlustas nimetatud otsused

vaide korras. Tallinna Vangla on mõlemad vaided jätnud rahuldamata vastavalt 23.05.2019

vaideotsusega nr 5-15/19/75-2 (tl 7 ja selle pöördel) ning 22.05.2019 vaideotsusega nr 5-

15/19/76-2 (tl 11 ja selle pöördel).

Käesoleva kohtukaebuse esitas kaebaja 21.06.2019. Seega on kaebaja isikuks, kes 11.06.2019

kohtuotsuse nr 5-18-8 tegemise ajaks oli seadusega ette nähtud korras vaidlustanud talle

pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise (kaebaja oli esitanud vaide), millest tulenevalt

omab otsus kaebaja suhtes tagasiulatuvat mõju.

Eeltoodust tulenevalt on kaebaja kaebus selles osas põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus

tühistab lähtudes Riigikohtu lahendis nr 5-18-8 toodud põhjendustest Tallinna Vangla otsuse

nr 5-8/19/7973-2 ja selle suhtes 23.05.2019 tehtud vaideotsuse nr 5-15/19/75-2 pikaajalise

kokkusaamise võimaldamata jätmise osas.

Samuti tühistab kohus Tallinna Vangla 26.03.2019 otsuse nr 5-11/19/7951-2 ja selles suhtes

22.05.2019 tehtud vaideotsuse nr 15/19/76-2.

Kuivõrd tühistamiskaebused eelpool märgitud osas on põhjendatud, siis tuleb rahuldada ka

kaebaja kohustamiskaebus lahendada kaebaja vastavad taotlused (mis registreeriti 18.03.2019

nr 5-8/19/7973-1 ja nr 5-11/19/7951-1) võimaldada kaebajale pikaajaline kokkusaamine

lähedastega (ema, õde, lapse ema, laps) uuesti.

Kohus selgitab siinkohal vastustajale, et mõne kaebaja poolt hilisemalt esitatud taotluse

rahuldamisega ei saa lugeda rahuldatuks käesolevas asjas vaidluse all olnud taotlusi ja nende

suhtes tehtud otsuseid. Vastustajal tuleb lahendada uuesti just need konkreetsed taotlused ning

võimaldada täiendavad pikaajalised kokkusaamised. Kaebajalt ei saa nõuda uut taotlust,

küll aga vajadusel varasema taotluse korrigeerimist/täpsustamist arvestades taotluse esitamisest

möödunud aega. Kohus selgitab veel, et asjaolu, et kaebaja staatus on vahepeal muutunud

vahistatust süüdimõistetuks (ning kaebajal on hetkel võimalik taotleda üldises korras pikaajalisi

kokkusaamisi) ei tähenda seda, et need konkreetsed taotlused võiks jätta sel põhjusel

rahuldamata.

Kohus märgib veel, et täiendavate pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisel muutub

haldusasjas nr 3-19-1416 esitatud kahju hüvitamise nõue vähemalt selles osas põhjendamatuks,

kuivõrd kaebuse esitaja saavutab oma eesmärgi esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutades (seda

muidugi eeldusel, et vangla kaebajale täiendavad kokkusaamised väljaspool tavapärast

kokkusaamiste võimaldamist annab).

11. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebuse pooles ulatuses. Kaebaja

on kandnud menetluskuluna 15 eurot riigilõiv kaebuselt ja dokumentaalse tõendi saamise kulu

2,09. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista 9 eurot ja 59

senti ehk pool tasutud riigilõivust ja dokumentaalse tõendi saamise kulust.

Menetluskulud tuleb vastustajal kanda 30 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest

WW arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxxx.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik