2-17-100612/42 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. jaanuar 2020

Tsiviilasja number

2-17-100612

Tsiviilasi

Baltasar OÜ hagi Kristjan Karu vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Apellatsioonikaebuse hind

3193 eurot 50 senti

Vastuapellatsioonikaebuse hind

3054 eurot 2 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. septembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kristjan

Karu

apellatsioonkaebus

ja

Baltasar

OÜ

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Kristjan Karu (kostja) (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Piret Pallo

Baltasar OÜ (hageja) (registrikood 11499681), esindaja

vandeadvokaat Anneli Aab

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Baltasar

OÜ

vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Kristjan Karu apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Tartu Maakohtu 30. septembri 2019 otsus

muutmata.

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Baltasar OÜ (hageja) esitas 12. jaanuaril 2017 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Kristjan

Karult (kostja) 6312 euro 84 sendi väljamõistmiseks. Seoses kostja poolt õigeaegselt esitatud

vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

15. märtsi 2017 hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29. jaanuaril 2016 liisingulepingu

nr XXXXXXXXXXXX, millega hageja andis kostja kasutusse sõiduauto BMW 530

tehasetähisega XXXXXXXXXXXX ning kostja kohustus tasuma hagejale tasu liisingueseme

kasutamise eest vastavalt liisingulepingu lisaks nr 2 olevale maksegraafikule. Kostja jättis oma

liisingulepingust tulenevad maksekohustused korduvalt tähtaegselt täitmata, mistõttu oli hageja

sunnitud liisingulepingu 22. septembri 2016 teatega ennetähtaegselt erakorraliselt lõpetama

alates 29. septembrist 2016. Liisinglepingu lõpetamisel 29. septembril 2016 võlgnes kostja

hagejale põhivõlana 3454 eurot 2 senti, sissenõutavaks muutunud intressina 452 eurot 75 senti,

lepingu hooldustasuna 75 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivistena 4 eurot 87 senti.

5. oktoobril 2016 laekus kostjalt 200 eurot, mille arvel luges kostja tasutuks põhivõla. Perioodil

29. septembrist 2016 – 5. oktoobrini 2016 lisandus viivisena 5 eurot 28 senti.

Hageja lõplikuks nõudeks oli põhivõlgnevus 3074 eurot 2 senti, intress 452 eurot 75 senti,

lepingu hooldustasu võlgnevus 75 eurot (vastavalt lepingu p-le 4.1.3), tasu liisingueseme

tagastamata jätmise eest 3054 eurot 2 senti ja viivis 121 eurot 4 senti.

2. Kostja tunnistas hageja nõuet osaliselt. Hageja on jätnud välja 3. novembri 2016 arve

nr A16110305, mille kohaselt on kostja võlgnevus hageja ees 3. novembri 2016 seisuga 1413

eurot 52 senti. Kostja hinnangul oli 3. novembri 2016 seisuga nõude suuruseks kokku 509 eurot

39 senti, s.o põhivõlgnevus 506 eurot 7 senti ja viivis 3 eurot 32 senti. Seega ei olnud hagejal

alust nõuda 3. novembril 2016 võlgnevuse tasumist summas 1413 eurot 52 senti.

3. novembri 2016 arve nr A16110305 alusel nõudis hageja kostjalt pärast lepingu ülesütlemist

lepingusumma põhiosa jääki summas 3040 eurot 49 senti, mida liisingulepingu lõpetanud pool,

kes liisingueset endale ei saa, liisinguandjale hüvitama ei pea, mistõttu on nõue esitatud

alusetult ja pahatahtlikult. Kostja võttis 3. novembri 2016 arvel nr A16110305 märgitud

liisingulepingust tuleneva leppetrahvi 200 euro nõude omaks ning on nõus selle hagejale

tasuma.

3. novembri 2016 arve nr A16110305 alusel on hageja esitanud nõude 490 eurot sõiduki

liisinguandja valdusesse võtmise eest. Tegemist on alusetu nõudega, kuna hagejal olid olemas

liisingueseme varuvõtmed, mistõttu puudus vajadus treileri teenuse tellimiseks. Lisaks ei

saanud hagejal tekkida kulutusi kütusele, kuna auto paagis oli piisavalt kütust Võrust Tartusse

sõitmiseks. Seega oli kostja 3. novembri 2016 seisuga arve nr A16110305 alusel kohustatud

tasuma võlgnevuse summas 509 eurot 39 senti ning leppetrahvi 200 eurot.

Hageja viis auto koos auto tehnilise passi jm dokumentidega omal initsiatiivil ning kostjale

eelnevalt ette teatamata kostja juurest ära vahetult pärast lepingu lõppemist, mistõttu ei ole

põhjendatud nõuda 49 eurot päevas auto tagastamisega viivitamise eest.

4. novembril 2016 tasus kostja hagejale täiendavalt 180 eurot. Seega on kostja koguvõlg hageja

ees 4. novembri 2016 seisuga 529 eurot 50 senti (sh leppetrahv 200 eurot).

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 30. septembri 2019 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 3523 eurot 16 senti, millest põhivõlgnevus on 3074 eurot 2 senti, tasumata intressid

253 eurot 10 senti, lepingu hooldustasu võlgnevus 75 eurot ja viivised 121 eurot 4 senti.

Maakohus jättis hagi rahuldamata liisingueseme tagastamata jätmise tasu 3054 euro 2 sendi ja

intresside 199 euro 65 sendi väljamõistmise osas. Maakohus jättis poole hageja poolt tasutud

riigilõivust kostja kanda ning ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 237 eurot 50 senti ning menetluskuludelt viivise

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on öelnud kostjaga lepingu üles lepingu p-de 13.1.4 ja 13.1.7 alusel, mille kohaselt

liisinguandjal on õigus leping ühepoolselt ennetähtaegselt lõpetada, teatades sellest

liisinguvõtjale kirjalikult vähemalt viis kalendripäeva ette, kui liisinguvõtja jätab kahel

järjestikusel maksetähtpäeval tasumata või tasub mittetäielikult lepinguga ettenähtud

osamaksed; liisinguvõtja rikub muid lepinguga ettenähtud tingimusi ning ei kõrvalda rikkumisi

hoolimata liisinguandja korduvast, s.o kahest või enamast meeldetuletusest.

Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg-d 1

ja 2, § 104 lg 1). Kostja on liisingulepingut rikkunud, jättes rohkem kui kahel järjestikusel

maksetähtpäeval lepingujärgsed osamaksed tasumata, mistõttu oli hagejal õigus leping

VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt üles öelda. Kuni lepingu ülesütlemiseni täitmata kohustused tuleb

kostjal täita vastavalt lepingule ning VÕS §-dele 361 ja 76 ning pärast seda tekkinud kohustused

vastavalt VÕS §-le 367.

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja jätnud sõiduki hagejale tagastamata.

Liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. Kostja vande

all antud seletusest (tl 126) nähtuvalt oli hageja liiklusregistris teinud kande, mis välistas kostjal

sõiduki edasise kasutamise. Kostja jättis sõiduki vanemate elukoha juurde, kust see kostja

Soomes viibimise ajal väidetavalt kadus. Paljasõnaline ja vastuolus tunnistaja K.T. ütlustega on

kostja väide, et hageja kontoris olid sõiduki varuvõtmed. Asja materjalidest nähtuvalt on

sõiduki kostjale üle andnud sõiduki omanik (tl 25). Tunnistaja K.T. selgitustest nähtuvalt on

arvel (tl 55) märgitud sõiduki liisinguandja valdusesse võtmise tasu, sest kuna kostja ei

tagastanud tähtaegselt sõidukit, oli hageja alustanud kolmanda isiku vahendusel kostjalt sõiduki

valdusesse võtmise menetlust ja lepingu p 15.4 kohaselt pidi kostja hagejale hüvitama sõiduki

valduse üleandmisega seotud kulutused. Kuna kostja ei ole sõidukit hagejale tagastanud, ei ole

alust käesolevas asjas ka VÕS § 367 lg 3 kohaldamiseks.

Pooled on lepingu p-s 5.2 kokku leppinud, et maksete tasumisel arvestatakse esimeses

järjekorras makstuks viivis, seejärel trahvid, seejärel tähtajaks maksmata intressid, liisingu

osamaksed ning lepingu hooldustasu vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasematest

võlgnevustest ning siis muud maksed. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja on tähtaegselt tasunud

esimese osamakse.

Kostja lepingujärgne võlgnevus lepingu lõppemisel koosnes liisingumaksetest 373 eurot 52

senti, intressidest 253 eurot 10 senti, lepingu hooldustasust 75 eurot 47 senti ja viivistest 5 eurot

65 senti. Lepingu ülesütlemisega muutus sisenõutavaks hageja ostuhinna ja selle

finantseerimise nõue (VÕS § 367 lg 1). Liisingulepingu järgi on kostja liisingu suuruseks 3750

eurot, millest on kostja tagastanud lepingu täitmisel 199 eurot 13 senti, tasumata on

liisingumaksed 373 eurot 52 senti ja hüvitamata ostuhinna kulud on 3177 eurot 35 senti. Kostja

on tasunud pärast lepingu ülesütlemist hagejale kokku 380 eurot. Hageja nõuab põhivõlgnevuse

täpsustuse kohaselt kostjalt 3074 euro 2 sendi väljamõistmist, mis asja materjalidest nähtuvalt

sisaldab nii kostja poolt tasumata liisingumakseid, kui liisingueseme ostuhinna hüvitamise

kulusid (tl 61). Kohus ei või otsuses TsMS § 439 kohaselt ületada nõude piire, mistõttu kuulub

kostjalt väljamõistmisele põhivõlgnevusena 3074 eurot 2 senti.

Kohtu arvestuse kohaselt moodustavad kostja viivised 123 eurot 21 senti. Hageja nõuab

haginõude täpsustuste kohaselt (tl 61) viivist kokku 121 eurot 4 senti. Kohus ei või otsuses

ületada nõude piire, mistõttu mõistis maakohus kostjalt välja 121 eurot 4 senti (TsMS § 439).

Hageja nõuab tasu lepingueseme tagastamata jätmise eest summas 3054 eurot 2 senti (lepingu

p-de 13.7 ja 13.8 alusel). Olukorras, kus liisingulepingu eset ei ole tagastatud ja ilmselt ei ole

teada selle asukohta, ei ole võimalik tõendada ja määrata lepingueseme tagastamisega

viivitamise aega, võib menetluse venimisel selline nn kasutamise tasu kordades ületada

liisingueseme väärtust. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu

esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled

ise ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud liisinguleping lugeda

sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Pooltevahelise lepingu p 13.7 teine lause

ja p 13.8 teine lause võivad olla VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 5 kohaselt tühised. Peale liisingueseme

tagastamisega viivitamise ja kasutamise tasu on pooled liisingulepingus kokku leppinud

lepinguga ettenähtud kohustuste täitmata jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel liisinguvõtja

poolt leppetrahvi tasumises mitte vähem kui 200 eurot, samuti lepingu rikkumisega kaasnevate

kulutuste hüvitamises vastavalt hageja hinnakirjale. Asjaolu, et hageja enam ei nõua

leppetrahvi, ei anna liisingueseme tagastamata jätmisel õigust nõuda kostjalt tasu tõendamata

liisingueseme kasutamise aja või tagastamisega viivitamise eest. Seetõttu jättis maakohus

hageja nõude lepingueseme tagastamata jätmise eest tasu 3054 euro 2 sendi nõudes

rahuldamata.

Arvestades, et hagi rahuldatakse ligi pooles ulatuses ning enne hageja menetluskulude

nimekirja esitamist ei nähtu asja materjalidest hageja lepingulise esindaja osavõttu asja

menetlemisest, jättis maakohus kostja kanda pool hageja poolt tasutud riigilõivust, ülejäänud

hageja menetluskulud hageja kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3193 eurot 50 senti (329 euro

66 sendi osas on kostja hageja nõude omaks võtnud).

Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja vande all antud seletused, millega

kostja kinnitas, et temaga võttis korduvalt ühendust end hageja esindajana esitlenud Kristjan

Vaher, kes lubas sõiduki kostja valdusest ära võtta. Vahetult pärast pooltevahelise lepingu

lõppemist kaduski sõiduk kostja vanemate maja juurest, kuhu kostja sõiduki enda Soomes

viibimise ajaks jättis.

Kuivõrd menetlusosaliste vande all antud seletused sõiduki valduse osas on vastuolulised, oleks

maakohus pidanud lähtuma dokumentaalsetest tõenditest. Hageja on kostjale 3. novembril

2016, st pärast lepingu lõppemist, esitanud arve nr A16110305, millelt nähtub tegevus „sõiduki

liisinguandja valdusesse võtmine“ maksumusega 490 eurot. Nimetatud arvelt nähtuva

informatsiooni arvestamata jätmist ei ole maakohus põhistanud. Kui tegu oleks valduse

võtmiseks teostatud toimingutega, sõltumata reaalsest valduse võtmisest, pidanuks selline

sõnastus nähtuma ka arvelt.

Tunnistaja K.T. ütlused on ebaselged ja ebausaldusväärsed ning maakohus oleks pidanud need

tähelepanuta jätma. Tunnistaja auto võtmete üleandmise juures ei viibinud, mistõttu ei saanud

ta kinnitada, et hagejale teist võtmete komplekti ei jäänud. Hageja väited ning tunnistaja K.T.

ütlused arve osas on vastuolulised. Hageja on 14. juuni 2017 menetlusdokumendis märkinud,

et tegemist on ekslikult koostatud arvega, mis on tühistatud. Kostjale arve tühistamisest ei

teatatud.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 367 lg-t 3, millest tuleneb, et kui liisinguese jääb

pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude

suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Kuivõrd hageja on sõiduki valduse saanud, mille maakohus on tõendeid hinnates jätnud

ebaõigesti tuvastamata, tulnuks hageja nõuetest maha arvestada sõiduki turuväärtus.

Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks sõiduki väärtusega seonduvat üldse käsitlenud.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kui kostja väidab, et on sõiduki hagejale tagastanud, tuleb kostjal seda tõendada. Arve

nr A16110305 osas on nii hageja kui ka hageja töötaja K.T. andnud selgitusi, et tegemist on

teenusega sõiduki valdusse võtmise osas (st sõiduki otsimisega), millelt ei saa järeldada, et

sõiduk on hagejale ka üle antud. Kuna hagi esemeks pole arvel toodud 490 euro sissenõudmine,

siis ei oma tähendust arve tühistamisest kostja teavitamine või mitteteavitamine.

Kuivõrd sõidukit pole hagejale tagastatud, ei ole võimalik selle väärtust kostja kohustusest

maha arvata. Kostja pole ka esile toonud, mis oli sõiduki väärtus.

6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus hagi

rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada

hagi täiendavalt 3054 eurot 2 sendi ulatuses ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Alternatiivselt palub hageja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus ei juhtinud kordagi poolte tähelepanu asjaolule, et hagi lahendamisel võib osutuda

asjakohaseks tüüptingimuste regulatsioon. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud,

missugused asjaolud tingivad liisingulepingu p-de 13.7 ja 13.8 kohaldamata jätmise. Samuti ei

selgu otsusest, kas ja mis põhjustel on viidatud punktid tühised. Asjaolu, kas kostja on

liisingueset pärast liisingulepingu lõppemist kasutanud või ei, ei ole liisingulepingu p-de 13.7

ja 13.8 alusel tasu nõudmisel määrava tähtsusega, kuivõrd liisingulepingu p-de 13.7 ja 13.8

rakendamise toob kaasa liisingueseme liisinguandjale tagastamata jätmine, mille maakohus on

tuvastanud. Otsusest ei selgu, kas maakohus on jätnud liisingueseme tagastamata jätmise tasu

summas 3054 eurot 2 senti välja mõistmata seetõttu, et liisingulepingu p-d 13.7 ja 13.8 on

tühised või seetõttu, et hageja ei ole tõendanud liisingueseme kasutamise aega.

Liisingulepingu p-d 13.7 ja 13.8 pole tarbijat ebamõistlikult kahjustavad ega seetõttu tühised.

Tegemist ei ole tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Oma olemuselt on liisingulepingu p-des

13.7 ja 13.8 nimetatud tasu näol tegemist VÕS § 158 lg 1 kohase leppetrahviga. Kui tegemist

on ebamõistlikult suure leppetrahviga, võib kohus seda maksmiseks kohustatud poole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni. Sellist taotlust aga kostja esitanud ei ole. Praegusel

juhul ei ole leppetrahv ebamõistlikult suur.

Vatsuapellatsioonkaebuse rahuldamisel tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Väär on

maakohtu järeldus, et hageja lepingulise esindaja sisulist osavõttu asja menetlemisest ei nähtu.

Maakohus oleks menetluskulude jaotuse määramisel saanud ja pidanud lähtuma täiendavalt

TsMS § 163 lg-st 2.

7. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna

tõendamata on liisingueseme tagastamisega viivitamise aeg, ei ole võimalik kostjalt ka

lepingueseme tagastamata jätmise eest tasu nõuda.

Pooltevahelise liisingulepingu puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, mille

p-d 13.7 ja 13.8 on tarbijat ebamõistlikult kahjustavad ning seetõttu tühised.

Vaidlusalune tasu on tagastamata jätmisega seotud viivitustasu, mitte leppetrahv. Leppetrahv

on sätestatud liisingulepingu p-s 15.2 ning hageja on leppetrahvi nõudest loobunud. Kui kohus

peaks siiski leidma, et tegemist on leppetrahvi kokkuleppega, palub kostja vähendada

leppetrahvi nõuet kuni 0 euroni.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited

ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus

jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse ning

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

9. Apellatsioonkaebuses ega ka vastuapellatsioonkaebuses ei vaidlusta pooled maakohtu poolt

tuvastatud asjaolusid, mille kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 29. jaanuaril 2016 sõiduauto

BMW 530 liisingulepingu (tl 18–24). Kostjale anti sõiduk üle 29. jaanuaril 2016 (tl 25). Kostja

tasus hagejale lepingujärgsete maksetena 3. märtsil 2016 180 eurot 3 senti, 2. mail 2016 180

eurot 3 senti, 28. juunil 2016 200 eurot.

Hageja esitas kostjale 22. septembril 2016 lepingu ennetähtaegse lõpetamise teate ja luges

pooltevahelise lepingu lõpetatuks alates 29. septembrist 2016. Hageja palus tagastada sõiduki

tehniline pass ja võti aadressil XXXXXXXXXXX hiljemalt 29. septembriks 2016 (tl 28).

Pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja hagejale 5. oktoobril 2016 200 eurot ja 4. novembril

2016 180 eurot.

10. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei

vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut, et kostja rikkus liisingulepingut,

jättes rohkem kui kahel järjestikusel maksetähtpäeval lepingujärgsed maksed tasumata ning

hagejal oli õigus leping üles öelda.

Kostja on apellatsioonkaebuse kohaselt maakohtus omaks võtnud hageja nõude 329 euro 66

sendi ulatuses, jättes täpsustamata, millises menetluslikus toimingus või menetlusdokumendis

on kostja omaksvõtt toimunud. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt

tuvastatud liisingueseme ostuhinna ja selle finantseerimisest tuleneva põhivõlgnevuse, viivise

ja intressi kujunemist. Kostja ei ole esitanud ühtegi sisulist vastuväidet maakohtu poolt

tuvastatud võlgnevuse kujunemisele. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti

tuvastanud, et kostja ei ole liisingueset hagejale tagastanud.

VÕS § 363 p 3 järgi on liisinguvõtja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme

liisinguandjale VÕS § 363 p-s 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle

lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Liisinguvõtjal on liisingueseme

tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama

liisinguvõtja (vt Riigikohtu 11. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-116-15, p 13). Seega ei

ole põhjendatud kostja seisukoht, mille kohaselt ei saa ta tõendada negatiivset asjaolu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja ei ole tõendanud

liisingueseme hagejale tagastamist. Maakohus on põhjalikult hinnanud asjas esitatud tõendeid.

Maakohus ei pidanud usutavaks kostja selgitust, mille kohaselt olid hageja kontoris sõiduki

varuvõtmed. Sõiduki oli kostjale üle andnud sõiduki omanik (tl 25), hageja seadusliku esindaja

Gregor Milleri poolt vande all antud seletuse kohaselt (tl 126) ei ole hageja sõiduki valdust

saanud. Kostja jättis sõiduki enda vanemate elukoha juurde, kust see kostja Soomes viibimise

ajal väidetavalt kadus.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus õigesti hinnanud tõendina sõiduki üleandmise

kohta hageja poolt kostjale saadetud 3. novembri 2016 arvet (tl 55), mille kohaselt tuleb kostjal

tasuda hagejale sõiduki liisinguandja valdusse võtmise eest 490 eurot. Ringkonnakohus kostja

seisukohaga ei nõustu. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et hageja seadusliku

esindaja ja tunnistaja K.T. ütlused on nimetatud arve osas vastuolulised. Mõlemast ütlustest

nähtub, et hageja pidi pöörduma sõiduki otsimiseks vastava teenuse osutaja poole. Hageja

seadusliku esindaja väitel otsimine kuhugi ei viinud ja tasustamist ei toimunud. Mõlema ütluse

kohaselt on arve saadetud ekslikult ning seda nõuet menetluses esitatud ei ole. Ringkonnakohtu

hinnangul ei tõenda kostjale esitatud arve, millel on märgitud tasu valduse võtmise eest, et

kostja oleks liisingueseme hagejale üle andnud. Usutavad on K.T. ütlused, mille kohaselt oli

kostja teadlik sellest, et sõiduki tagastamise nõuet tema vastu ei esitata. Kostja pidi ka

vaidlusalusest arvelt saama aru, et arve hõlmab lisaks kuludele ka kogu lepingujärgse summa

tagastamist, seega eelduslikult eseme väärtust. Muid tõendeid kostja auto tagastamise kohta

hagejale menetluses esitanud ei ole.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud põhjendatult rahuldamata hageja nõude

liisingueseme tagastamata jätmise osas.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et pooltevaheline liisinguleping on sõlmitud

tüüptingimustel. Ka hageja tunnistaja K.T. viitas sellele, et kostja on korduvalt hagejaga

lepinguid sõlminud ja hageja lepingutingimustest teadlik (tl 127). Seega kasutab hageja samu,

eelnevalt väljatöötatud lepingutingimusi. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tulenevalt

TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus

kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.

Tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt

iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud

vaidluse lahendamisel (vt Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas 3-2-1-22-16, p 18).

Pooltevahelise lepingu p 13.7 teise lause kohaselt on liisinguandjal lepingu ühepoolsel

lõpetamisel õigus nõuda liisingueseme ja/või dokumentatsiooni tagastamisega viivitamise

korral liisinguvõtjalt tasu liisingueseme kasutamise eest 49 eurot iga viivitatud kalendripäeva

eest. Lepingu p 13.8 teise lause kohaselt, on liisinguandjal õigus juhul, kui liisinguvõtja viivitab

liisingueseme tagastamisega üle 2 kalendripäeva, nõuda 49 eurot iga liisingueseme

tagastamisega viivitatud päeva eest vastavalt Baltasar Liisingu hinnakirjale.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ja leidnud, et

nimetatud lepingupunktid on VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühised. VÕS § 42 lg

3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette,

et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist

või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju

suurust. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et oma olemuslikult on tegemist

leppetrahviga, millel on distsiplineeriv ja survefunktsioon (apellatsioonkaebuse p 4.4.1jj).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetud lepingupunktid võivad viia sisuliselt tarbija

piiramatu vastutuseni liisinguandja ees olukorras, kus liisingulepingu eset ei ole võimalik

liisinguandjale tagastada. Tarbijal puudub võimalus lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel

hüvitamisele kuuluvat summat ette näha ja oma lepinguga võetavaid riske kalkuleerida.

Kui ebaproportsionaalselt suure leppetrahvi nõue on kokku lepitud tüüptingimustes, siis toob

see kaasa kokkuleppe tühisuse ja sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki

lepingu kohta sätestatut (vt Riigikohtu 10. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13).

VÕS § 363 p 3 järgi on liisinguvõtja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme

liisinguandjale. Kui liisinguvõtja seda vaatamata liisinguandja nõudele ei tee, siis võib

liisinguandja nõuda liisinguvõtjalt kahju hüvitamist. Seega ei pruugi pooltevahelise lepingu

p-de 13.7 ja 13. 8 tühisus tähendada seda, et juhul, kui liisingulepingu ülesütlemist põhjustas

kostjapoolne lepingurikkumine, ei oleks hagejal õigus täiendavalt esitada VÕS §-st 115

tulenevat kahju hüvitamise nõuet.

Hageja nõuab kostjalt tasu liisingulepingu eseme kasutamise eest. Hageja leiab

vastuapellatsioonkaebuses samuti, et ta jäi ilma võimalusest liisingueset müüja või seda välja

liisida. Põhimõtteliselt on hageja nõue suunatud lepingujärgsele kohustuse rikkumise tõttu

tekkinud saamata jäänud tulu nõudele VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 4 alusel või kasutuseeliste

saamisele (seda sõltumata sellest, kas ta asja kasutab) AÕS § 85 lg 1 ning VÕS § 1037 lg 1

ja lg 3 esimese lause alusel.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole hageja nõue õiguslikult põhjendatud.

Pooltevaheline leping on sõlmitud nn kapitalirendi lepinguna, lepingu p 12.1 järgi toimub

lepingueseme omandiõiguse üleminek liisinguvõtjale lepingu lõppemisel kõigi lepinguga

ettenähtud osamaksete ja muude maksete tasumisel või osamaksete ennetähtaegsel tasumisel ja

lepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel. VÕS § 361 järgi võlgneb liisinguvõtja tasu eseme

kasutamise eest. Seega hõlmab tasumata maksete nõue üldjuhul ka kasutuseeliseid. Hageja on

esitanud kostja vastu nõude kogu lepingujärgsete tasumata osamaksete, viiviste ja intresside

saamiseks, seega kogukahju hüvitamise nõude täitmise (auto tagastamise) asemel (VÕS § 115

lg 1 teine alternatiiv ja § 115 lg 2). Seega viiks täiendav kasutuseeliste nõue hageja

rikastumiseni.

Liisingulepingu edasiliisimise kohta märgib ringkonnakohus, et liisingulepingust ei saa rääkida

juhul, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale (st puudub

liisingulepingule omane kolmnurksuhe).

12. Hageja leiab, et muuta tuleb maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebust ei rahulda.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et hageja esindaja T. Toompere on allkirjastanud

kõik menetlusdokumendid. Toimiku materjalide kohaselt on T. Toompere allkirjastanud vaid

9. jaanuari 2019 teatise ja menetluskulude nimekirja, 14. veebruari 2019 hageja seisukoha ja

30. augusti 2019 taotluse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et viidatud

menetlusdokumentidest hageja lepingulise esindaja sisulist osavõttu menetlusest ei nähtu,

dokumendid on lakoonilised ega sisalda hinnanguid õiguslikele küsimustele, mille koostamise

eest võiks olla põhjendatud kulude vastaspoolelt väljamõistmisele. Samuti õige on maakohtu

seisukoht, et nõustaja kulusid ei hüvitata (TsMS § 175 lg 2 teine lause).

Vastuapellatsioonkaebuses ei väida hageja, et R. Loo oleks tema lepinguline esindaja, seega ei

ole tema kui nõustaja võimalikud kulud seadusest tulenevalt hüvitatavad.

Hageja leiab, et maakohus oleks menetluskulude jaotamisel pidanud kohaldama TsMS § 163

lg-t 2, kuna hageja oli 9. jaanuaril 2019 nõustunud kompromissi korras summaga 4285 eurot

31 senti, mis on ligilähedane summa, mille ulatuses hagi rahuldati. Maakohus rahuldas hagi

osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 3523 eurot 16 senti. Ringkonnakohus

ei nõustu, et tegemist oleks niivõrd lähedase kompromissiettepanekuga, mis tingiks

TsMS § 163 lg 2 kohaldamise ning menetluskulude kostja kanda jätmise. Ringkonnakohus

leiab, et maakohus on põhjendatult lähtunud praeguses olukorras menetluskulude jaotuse osas

TsMS § 163 lg-st 1, jätnud kostja menetluskulud tema enda kanda ning kuivõrd hageja

lepingulise esindaja sisulist osavõttu menetlusest ei nähtu, on põhjendatult jätnud hageja

võimalikud õigusabikulud hageja enda kanda ning mõistnud kostjalt hageja kasuks välja poole

tasutud riigilõivust.

13. Apellatsioonkaebuse ning vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuivõrd

menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda, puudub vajadus nende rahaliseks

kindlaksmääramiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke