3-19-1118/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Maret Altnurme ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.01.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1118

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 26.02.2019 otsuse

nr

07040

ja

14.05.2019

vaideotsuse

8-3/8890

tühistamise ning kaebajale väljateenitud aastate pensioni

määramiseks kohustamise nõuetes

Menetlusosalised

Kaebaja

–

XX,

lepingulised

esindajad

Jelena

Karzetskaja, Danil Lipatov ja Vladimir Kolga

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia

Azojan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.08.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.08.2019 otsus

haldusasjas nr 3-19-1118 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

3. Tagastada

Tallinna

Halduskohtule

kaebuse

esitamisel

ja

Tallinna

Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-19-1118 tasutud

riigilõiv,

kokku

summas

eurot,

XX

arvelduskontole

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-s.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.03.2020, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-19-1118

2(6)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 29.01.2019 Sotsiaalkindlustusametile taotluse stjuardessi väljateenitud aastate

pensioni määramiseks vastavalt väljateenitud aastate pensionide seaduse (VAPS) § 13 p-le 4.

2. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) keeldus 26.02.2019 otsusega nr 07040 väljateenitud

aastaste pensioni määramisest, kuna väljateenitud aastate pensionile õigust andev staaž, mis on

arvutatud vastavalt lennutundide arvule, on XX-l üksnes 6 aastat 4 kuud ja 25 päeva, ent

pensioni määramiseks oleks vajalik staaž 7,5 aastat. XX töötas aastas vähemalt 500 tundi a-tel

1984, 1988, 1989 ja 1990, samas kui 1983. a-l töötas ta 421 tundi, 1985. a-l

121 tundi, 1987. a-l 393 tundi ja 1991. a-l 266 tundi. Väljateenitud aastate pensionile õigust

andva staaži hulka ei arvata aega 28.02.1985 kuni 04.10.1986, mil XX oli raseduse tõttu

vabastatud lennutöödest ja viidud üle teisele tööle.

3. XX esitas otsuse peale vaide, mille SKA jättis 14.05.2019 otsusega nr 8-3/8890

rahuldamata.

Perioodil 28.02.1985 kuni 04.10.1986 oli XX seoses rasedusega vabastatud lennutöödest ja

viidud üle finantsosakonna juhataja kohale. Eesti Vabariigi (EV) taasiseseisvumisel leidsid EV-

s aset mitmed reformid pensionisüsteemis, sh perioodil 1990. a kuni 1993. a toimunud

muudatused eraldasid EV pensionisüsteemi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu

(NSVL) pensionikorraldusest. Enne EV taasiseseisvumist Eesti Nõukogude Sotsialistlikus

Vabariigis (ENSV) kehtinud NSVL pensionikindlustust reguleerivates õigusaktides sätestatu

kaotas EV taasiseseisvumisega EV-s kehtivuse. EV-s võeti vastu pensionikindlustust

reguleerivad õigusaktid, sh VAPS, mis ei näe ette stjuardessidel seoses rasedusega kergemal

tööl töötatud ja lapsehoolduspuhkusel viibitud aja arvamist väljateenitud aastate pensionile

õigust andva staaži hulka.

4. XX esitas 14.06.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täpsustas 26.06.2019 ja

02.08.2019 menetlusdokumentides ning millega ta taotles SKA 26.02.2019 otsuse ja

14.05.2019 vaideotsuse tühistamist ning SKA kohustamist talle välja teenitud aastate pensioni

määramiseks.

Kuivõrd kaebaja töötas stjuardessina aastatel 1983 kuni 1991 ehk enne VAPS-i jõustumist, tuleb

tema väljateenitud aastate pensioni õigust andva staaži arvestamisel lähtuda enne

VAPS-i jõustumist kehtinud õigusnormidest. Nende kohaselt tuli aastatel, mil stjuardessina

töötanud isik oli raseduse tõttu viidud üle kergemale tööle või mil ta oli lapsehoolduspuhkusel,

lugeda lennutundide arvuks eelneva kalendriaasta lennutundide arv. Eesti Tsiviillennunduse

valitsuse 27.11.1991 tõendi kohaselt oli kaebaja perioodil 28.02.1985 kuni 31.12.1985 raseduse

tõttu viidud üle kergemale tööle ning 01.01.1986 kuni 04.10.1986 oli ta lapsehoolduspuhkusel

(kuni lapse 1-aastaseks saamiseni). Tol ajal kehtinud õigusnormide kohaselt oleks 1985. a-l

lennustaažina arvesse läinud 12 kuud ning 1986. a-l 9 kuud ja 4 päeva. Kaebaja arvestuse

kohaselt oleks sel juhul väljateenitud aastate pensioni õigust andvaks stjuardessi staažiks kokku

3-19-1118

3(6)

7 aastat 10 kuud ja 28 päeva. Kogu väljateenitud aastate pensioni õigust andev staaž täitus

kaebajal juba enne VAPS-i jõustumist ning tema pensioniõiguse suhtes VAPS-i kohaldamine

tähendaks VAPS-ile tagasiulatuva jõu andmist, mis on vastuolus õigusriigi põhimõttega.

5. SKA palus jätta kaebus rahuldamata.

VAPS § 13 lg 4 ja § 22 alusel oleks XX-l õigus väljateenitud aastate pensionile

15-aastase pensionistaaži olemasolul, millest vähemalt 7 aastat ja 6 kuud on töötatud

stjuardessina, ent kõnealune 7 aasta ja 6 kuu staažinõue ei ole täidetud. VAPS ei näe ette

stjuardessi staaži hulka nende perioodide arvamist, mil isik oli raseduse tõttu üle viidud teisele

tööle, ega aega, mil ta oli lapsehoolduspuhkusel, vaid staaži arvestatakse reaalsete lennutundide

alusel. Õige pole kaebaja seisukoht, et staaži arvestamisel tuleks aluseks võtta enne VAPS-i

kehtima hakkamist kehtinud õigusnormid.

6. Tallinna Halduskohus jättis 30.08.2019 otsusega kaebuse rahuldamata.

Väljateenitud aastate pensioni määramise tingimused on sätestatud VAPS-s ning kaebaja neile

tingimustele ei vasta. Asjaolu, et nõukogude okupatsiooni ajal võisid VAPS-s sätestatud

väljateenitud aastate pensionile sarnast (ja sama nime kandva) pensioni määramist reguleerinud

õigusaktid näha ette teistsugused pensioni saamise õiguse tekkimise reeglid, ei oma tähtsust

ning kaebaja ei saa sellistele reeglitele tuginemist nõuda ka õiguspärase ootuse põhimõttele

tuginedes.

VAPS § 13 p 4 ning §-de 22 ja 24 koosmõjust tulenevalt oleks XX-l õigus väljateenitud aastate

pensionile, kui tal oleks vähemalt 15 aastat pensionistaaži, millest vähemalt 7,5 aastat on

töötatud stjuardessina. VAPS § 13 p 4 teisest ja kolmandast lausest tuleneb, et ühe stjuardessina

töötatud aastana võetakse staaži arvestamisel arvesse aasta, mil stjuardessi lennutundide arv oli

vähemalt 500 ning väiksema lennutundide arvuga aastad võetakse staaži arvestamisel arvesse

proportsionaalselt väiksemas mahus. Vastustaja on selgitanud, et VAPS § 13 p 4 viimast lauset

(kus on sätestatud, et väiksema lennutundide arvu korral suurendatakse proportsionaalselt

nõutavat staaži väljateenitud aastate pensioni õigust andval tööl) rakendatakse selliselt, et aastas

nõutava minimaalse lennutundide arvu (500) jagamisel kuude arvuga (12) saadakse staaži

arvestuses ühele kuule vastav minimaalne lennutundide arv (41,66) ning aasta tegelike

lennutundide arvu jagamisel viimati nimetatud väärtusega saadakse väljateenitud aastate

pensioni õigust andva lennustaaži kuude ja päevade arv vastaval aastal.1 Selline arvestus on

VAPS § 13 p-ga 4 kooskõlas, kuna nimetatud punkti kahe viimase lause eesmärk ongi see, et

väljateenitud aastate pensioni õigust andva stjuardessina töötatud staaži arvestamisel

arvestataks ühe staažiaastana aastat, mil stjuardess töötas vähemalt 500 lennutundi ning aastad,

mil ta töötas stjuardessi ametikohal väiksema lennutundide arvu ulatuses, lähevad staaži

arvestusse vastavalt väiksemas mahus.

VAPS ei näe ette stjuardessina töötatud aastate arvestuses eelkirjeldatud üldreeglist erandi

tegemist nende aastate puhul, kus töötaja oli raseduse tõttu viidud üle muule tööle või kus ta

viibis lapsehoolduspuhkusel. Neid aastaid võetakse stjuardessina töötatud aastate arvestamisel

arvesse samamoodi nagu kõiki teisi aastaid, see tähendab, et kui neil aastatel reaalne

lennutundide arv oli väiksem kui 500, arvestatakse staaži ülal kirjeldatud meetodil arvutatud

reaalsete lennutundide põhjal. Kui isikul mõnel aastal (näiteks lapsehoolduspuhkuse tõttu) üldse

lennutunde ei olnud, ei kajastu see aasta ka stjuardessina töötatud aastate arvestuses.

Võrreldes kaebaja ja vastustaja stjuardessina töötatud staaži arvestust, nähtub, et poolte vahel

ei ole vaidlust a-te 1983 kuni 1984 ja 1987 kuni 1991 staaži osas, vaidlus puudutab a-id 1985

1 Vastustaja selgitusest aru saadavalt toimub see järgmiselt (1985. aasta näitel): I. Stulova töötas reaalselt 121,14

lennutundi, mis kuudes arvestatuna teeb 121,14 ÷ (500 ÷ 12) = 2,91 kuud ehk 2 kuud ja 27 päeva (0,91 kuule

vastab 0,91×30=27 päeva).

3-19-1118

4(6)

ja 1986. Eesti Tsiviillennunduse Valitsuse 27.11.1991 tõendist nähtub, et 1985. a-l oli XX-l

lennutunde 121,14 ning 1986. a-l ei olnud tal mitte ühtegi lennutundi. Seega on vastustaja

VAPS § 13 p 4 alusel õigesti leidnud, et 1985. a-l kogus XX väljateenitud aastate pensioni

õiguse aluseks olevat stjuardessina töötatud staaži 2 kuud ja 27 päeva ning 1986. a-l ei kogunud

ta üldse vastavat staaži. Liites kokku stjuardessina töötatud staaži aastatel, mille staažarvestuse

üle vaidlust ei ole, ning vastustaja õigesti arvestatud 1985. a ja 1986. a staaži, kujuneb kogu

väljateenitud aastate pensioni õigust andvaks stjuardessi staažiks 6 aastat 4 kuud ja 25 päeva

ehk vähem kui nimetatud pensioni määramiseks vajalik. Seega ei ole XX-l õigust väljateenitud

aastate pensionile.

Õige ei ole kaebaja seisukoht, et VAPS-l on õigusriigi põhimõttega vastuolus olev tagasiulatuv

jõud. Seaduse tagasiulatuvast jõust rääkides peab kaebaja tegelikult arusaadavalt silmas

õiguspärast ootust õiguskorraga talle antud õiguste püsimajäämise vastu ning leiab, et kuivõrd

enne VAPS-i jõustumist kehtinud õigusaktide alusel oli temal väljateenitud aastate pensioni

saamiseks vajalik stjuardessina töötatud staaž juba täitunud, ei või teda sellisest pensionist ilma

jätta põhjusel, et hilisemas seaduses on pensioniõiguse saamiseks vajaliku staaži arvestamise

põhimõtteid muudetud isikule kahjulikumaks. EV õiguskord ja põhiseaduse (PS) §-st 10 tulenev

õiguspärase ootuse põhimõte ei kaitse isikule NSVL-i või ENSV õigusnormide alusel tekkinud

subjektiivseid õigusi ning kaebaja ei saa seetõttu õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes

nõuda, et talle määrataks EV õiguses ette nähtud väljateenitud aastate pension lähtudes nendest

kriteeriumitest, mis olid väljateenitud aastate pensioni õiguse tekkimiseks kehtestatud NSVL

õiguses. Seda hoolimata asjaolust, et NSVL õigus de facto okupeeritud EV territooriumil toimis.

Väljateenitud aastate pensioni määramist saab nõuda neil tingimustel ja piirides, mis on ette

nähtud VAPS-s. Kuigi ka NSVL õigus tundis väljateenitud aastate pensioni, ei ole tegemist

sama instituudiga, mida reguleerib VAPS, hoolimata sellest, kui suured on nende kahe

pensionirežiimi sisulised sarnasused. Pärast põhiseadusliku korra taastamist oli EV

seadusandjal õigus otsustada, milliseks kujundada sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteem, sh

milliseid pensione ette näha ning millised tingimused pensioni saamise õiguse andmiseks seada.

Seadusandja võis otsustada, millised NSVL pensionisüsteemi elemendid üle võtta, millised

mitte. Mõistagi võttis seadusandja selle süsteemi kujundamisel suhteliselt palju arvesse reaalselt

EV territooriumil varem toiminud õigusnorme ja õigusi, mis isikutele neist õigusnormidest

tulenesid, ent see ei tähenda, et isikutel on jätkuvalt õigus nõuda pensioni maksmist NSVL

õiguse alusel või NSVL õiguses sätestatud tingimustel, seda ka juhul, kui NSVL õiguses

sätestatud pensioni saamiseks vajalikud tingimused olid täidetud enne okupatsiooni lõppu ja

põhiseadusliku korra taastamist. PS-st tulenev õiguspärase ootuse põhimõte ei saa

põhimõtteliselt kaitsta isiku usaldust sellesama põhiseadusliku korra vastase õiguskorra

(milleks nõukogude okupatsioonivõimu kehtestatud kord oli) alusel isikutele antud

subjektiivsete õiguste kehtima jäämise vastu. NSVL õiguskorras oli isikutele ette nähtud

igasuguseid erinevaid soodustusi, ent mitte kellelgi ei ole õigust nõuda selliste soodustuste

andmist EV-lt. Siinkohal ei saa küsimust olla ka selles, et EV põhiseaduse rakendamise seaduse

(PSRS) § 2 kohaselt jäid EV territooriumil toiminud NSVL õigusnormid, mis PS-ga ilmselges

vastuolus ei olnud, pärast PS jõustumist kehtima. PS kehtima hakkamisel väljateenitud aastate

pensioni käsitlenud NSVL õiguse normid enam ei kehtinud, sest VAPS võeti vastu ja hakkas

kehtima enne PS jõustumist.

Kuivõrd kaebaja ei saa tugineda VAPS-i alusel pensioni taotlemisel enne VAPS-i kehtima

hakkamist väljateenitud aastate pensioni õigust reguleerinud NSVL õigusnormidele, ei ole

vaidluse lahendamiseks vajalik välja selgitada, mis oli selle regulatsiooni sisu ega võtta

seisukohta küsimuses, kas kaebajal on õigus selles, et kõnealune varasem regulatsioon nägi ette

raseduse tõttu kergemale tööle üle viimise ja lapsehoolduspuhkuse (kuni lapse 1-aastaseks

saamiseni) aja stjuardessina töötatud aja hulka arvestamise.

3-19-1118

5(6)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule

uueks arutamiseks.

Halduskohtu uurimispõhimõtte rikkumine ja vastustaja rikkumiste tähelepanuta jätmine on

kaasa toonud ebaõige otsuse. Halduskohus põhjendab vaidlustatud otsust, viidates VAPS-le,

kuid on jätnud tähelepanuta selles seaduses sätestatu. Stjuardesside õigus väljateenitud aastate

pensionile sätestatakse VAPS § 13 p-ga 4. Kohtu arvates arvestatakse kaebaja väljateenitud

aastate pensionile õigust andev staaž VAPS § 13 p 4 teise ja kolmanda lause järgi, mille kohaselt

ühe stjuardessina töötatud aastana võetakse staaži arvestamisel arvesse aasta, mil stjuardessi

lennutundide arv oli vähemalt 500 ning väiksema lennutundide arvuga aastad võetakse staaži

arvestamisel arvesse proportsionaalselt väiksemas mahus. Vastavalt VAPS §-le 6 tehakse

stjuardesside väljateenitud aastate pensioni määramiseks vajalik pensionistaaž kindlaks riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RPKS) ja okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku

seaduse (ReprS) alusel. Järelikult VAPS paneb SKA-le kohustuse arvestada staaži lähtudes

kahest seadusest, kuid ei selgita, millisel juhul ja millist seadust tuleb kohaldada.

Halduskohus ja SKA on jätnud analüüsimata VAPS §-i 6 rakendamise. Jättes tuvastamata,

millises osas tuleb kohaldada VAPS-i ja millises osas RPKS-i, ei saanud kohus kontrollida, kas

SKA on pensionistaaži arvestanud õigesti, st kas väljateenitud aastate staaži hulka arvati kõik

tööperioodid.

Kohus on leidnud, et lapsehoolduspuhkusel viibimise aega ei arvestata stjuardesside

väljateenitud aastate staaži hulka, kui isikul puuduvad lennutunnid. Kohus on valesti

kohaldanud materiaalõiguse norme, mis on kaasa toonud ebaõige otsuse.

Kohus, olles nõus vastustajaga, ei ole oma seisukohta põhjendanud. Vastustaja esitab erinevates

kohtuasjades erinevaid, endale sobivaid väiteid. Haldusasjas nr 3-10-2425 ei vaidlustanud SKA

asjaolu, et lapsehoolduspuhkusel olemise aeg tuleb lugeda pensioniõigusliku staaži hulka

ka väljateenitud aastate pensioni määramiseks vajaliku staaži puhul (Tartu Ringkonnakohtu

21.02.2012 otsus, p 13). Kõnealuses asjas on vastustaja esitanud vastupidise seisukoha, kuid ei

ole põhjendanud selle muutmist praeguses vaidluses. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt

käsitletakse kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ühetaoliselt ning samadel eeldustel.

Vastustaja esitatud seisukoht on käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Asjaolu, et

VAPS ei näe ette stjuardessina töötatud aastate arvestuses eelkirjeldatud üldreeglist erandi

tegemist, tuleb tõlgendada isiku kasuks, mitte kahjuks. VAPS näeb ette erandid ainult mõne

kutseala spetsialistidele, kelle suhtes ei kohaldu RPKS sätteid. Teiste spetsialistide (k.a

stjuardesside) lapsehoolduspuhkusel olemise aeg loetakse väljateenitud aastate pensioni

staaži hulka RPKS sätete alusel.

8. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb oma varasemate

seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu põhjendustega, märkides täiendavalt järgmist.

Apellandi seisukoht, et VAPS paneb SKA-le kohustuse arvestada staaži, lähtudes kahest

seadusest, kuid ei selgita, millisel juhul millist seadust tuleb kohaldada, on ekslik. VAPS § 6,

mille kohaselt mõne kutseala spetsialistidele (sh stjuardessidele) väljateenitud aastate pensioni

määramiseks vajalik pensionistaaž tehakse kindlaks RPKS ja ReprS alusel, reguleerib nõutava

20-aastase pensionistaaži kindlakstegemist, VAPS § 13 p 4 aga nõutava 10-aastase väljateenitud

aastate pensionile õigust andva staaži kindlakstegemist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-19-1118

6(6)

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ega haldusasja

saatmiseks halduskohtule uueks arutamiseks. Halduskohus ei ole kohaldanud ebaõigesti

õigusnorme ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes

vajalikuks neid kõiki korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

10. VAPS § 6 sätestab, et väljateenitud aastate pensioni määramiseks vajalik pensionistaaž

tehakse kindlaks RPKS-i ja ReprS-i alusel. Vastustajal on õigus, et eelnimetatud sättes peetakse

silmas väljateenitud aastate pensioni määramiseks vajalikku pensionistaaži ehk VAPS § 13 p-s

4 ettenähtud 20-aastase pensionistaaži arvestamist, mis on eeldus sellele, et isikul üldse tekiks

õigus väljateenitud aastate pensionile. VAPS § 13 p 4 ja § 22 kohaselt tekiks kaebajal vastav

õigus üksnes juhul, kui isikul on vähemalt 15-aastane pensionistaaž, millest vähemalt 7,5 aastat

on töötatud stjuardessina. Ringkonnakohus, olles kontrollinud kaebaja väljateenitud aastate

pensionile õigust andva staaži andmeid, arvutamise käiku ja metoodikat, soostub vastustaja ja

halduskohtuga, et tal on väljateenitud aastate pensionile õigust andvat staaži kokku 6 aastat 4

kuud ja 25 päeva. RPKS-i järgi arvestatud pensionistaaži on kaebajal kokku 28 aastat 2 kuud ja

6 päeva ning sinna hulka on nõuetekohaselt arvestatud ka haiguslehel, sh raseduse ja

sünnijärgsel haiguslehel olemise aeg. Ka lapsehoolduspuhkusel viibimise aeg arvestatakse

seega pensioniõigusliku staaži, mitte väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka.

11. Kaebaja leiab, et teda on koheldud ebavõrdselt, kuna haldusasjas nr 3-10-2425 ei

vaidlustanud SKA asjaolu,

et

lapsehoolduspuhkusel

viibimise aeg tuleb lugeda

pensioniõigusliku staaži hulka. Kuivõrd vaidlus käib selle üle, kas kaebajal on piisavalt

väljateenitud aastate pensionile õigust andvat staaži, mitte üldist pensionistaaži, eeldab

ringkonnakohus, et kaebaja on mõelnud lapsehoolduspuhkusel viibimise aja lugemist

väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka. Viidatud haldusasjas aga on tegemist

praegusest erineva olukorraga. Vaidlus puudub selles, et kaebaja puhul on tõendatud, et

perioodil 28.02.1985 kuni 04.10.1986 oli ta seoses rasedusega lennutöödest vabastatud ja viidud

üle teisele tööle. Haldusasjas nr 3-10-2425 oli seevastu tegemist situatsiooniga, kus isiku

tööraamatust ei nähtunud tema üleviimist teisele ametikohale ning töösuhe jätkus vanal

ametikohal ka lapsehoolduspuhkuse ajal. Seega ei ole vaidlusalusel juhul tegemist

õiguskindluse ega õigusselguse printsiipide rikkumisega.

12. Kaebaja oli halduskohtusse kaebuse esitamisel ja ka halduskohtu 30.08.2019 otsusele

apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest (riigilõivuseaduse § 22 lg 1

p 8). Kaebaja on 14.06.2019 tasunud halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ning

30.09.2019 ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, s.o kokku 30

eurot. Ringkonnakohus tagastab nii halduskohtus kui ka ringkonnakohtus ekslikult tasutud

riigilõivu,

kokku

summas

eurot,

XX

Swedbank

AS

arvelduskontole

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (HKMS § 104 lg 8).

13. Ringkonnakohus

ei

rahulda

apellatsioonkaebust,

mistõttu

jäävad

kaebaja

apellatsioonimenetluses kantud esindaja kulud kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1).

Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud

apellatsioonimenetluse kulud vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)