2-19-400/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

29. jaanuar 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-400

Tsiviilasi

Telineasennus

OÜ

hagi

MODULARE

DEVELOPMENT OÜ vastu lepingutasu 38 650 euro,

kahjuhüvitise 720 euro ja viivise väljamõistmiseks

MODULARE DEVELOPMENT OÜ

vastuhagi

Telineasennus OÜ vastu kahjuhüvitise 45 600 euro,

sissenõudmiskulude

euro

ja

viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. oktoobri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

MODULARE DEVELOPMENT OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

92 588,65 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Telineasennus OÜ (registrikood 14303431),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Ott Lepmets

Kostja MODULARE DEVELOPMENT OÜ (registrikood

12176788), lepinguline esindaja Eduard Neiman

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 7. oktoobri 2019. a otsuse resolutsioon, kuid muuta

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta MODULARE DEVELOPMENT OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud MODULARE DEVELOPMENT OÜ kanda.

4. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja

jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

2 (7)

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Telineasennus OÜ (hageja) esitas 9. jaanuaril 2019 Harju Maakohtule MODULARE

DEVELOPMENT OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista lepingutasu 38 650

eurot, kahjuhüvitise (kohtueelsed õigusabikulud) 720 eurot, viivise 838,65 eurot ja tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. juunil 2018 suulise tööjõurendilepingu, mille

kohaselt kohustus hageja rentima alates 25. juunist 2018 kostja alluvusse Soomes Turkus

Fleminginkatu 4 asuvale objektile kaheksa tellingupaigaldajat ja vajadusel lähetama veel

tellingupaigaldajaid. Kostja kohustuseks oli tellingupaigaldajate majutamine, nende töö

juhtimine ja korraldamine ning hageja esitatud tunnilehtede ja arvete alusel tellingupaigaldajate

töö eest tasumine. Iga lepingu alusel objektil töötanud tellingupaigaldaja töötunni eest kohustus

kostja tasuma hagejale netosummas 25 eurot hiljemalt 15 päeva jooksul alates arve esitamisest.

Hageja esitas 17. septembril 2019 kostjale koondarve nr 2018185 (koondarve) summas 38 650

eurot, mille tasumise tähtpäev oli samal päeval. Koondarvel märgitud summa koosnes varem

esitatud arvetel märgitud summadest, millele oli tehtud käibemaksu maha arvamiseks

kreeditarved ja arvestatud ettemaksuna tasutud 16 000 eurot. Kostja keeldus põhjendamatult

koondarve tasumisest. Hagejal on õigus nõuda põhinõudelt viivist seadusjärgses määras. Kuna

kostja koondarvet õigeaegselt ei tasunud, tekkisid hagejale kohtuvälised õigusabikulud 720

eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja majandustegevuse registrisse kantud, mistõttu tal ei

ole luba teenust osutada ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

Pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu, sest lisaks tellingutele pidid töötajad paigaldama ka

elumajade mooduleid. Tasu pidi kostja maksma töötundide eest. Tööd ei ole vastu võetud,

mistõttu ei ole hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks.

Töötajate kvalifikatsioon ei vastanud normidele. Enne nädalasele puhukusele minekut pidid

töötajad paigaldatud moodulid kiledega kinni katma, kuid ei teinud seda. Seetõttu tekkis TIMO

Houses OÜ-le (objekti peatöövõtja) kahju 45 600 eurot.

Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 45 600

eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja hagi esitamisest kuni kahjuhüvitise tasumiseni

seadusjärgse viivise.

Vastuhagi põhjenduste kohaselt sõlmiti poolte vahel suuline töövõtuleping, mille kohaselt pidi

hageja Soomes asuval objektil tegelema moodulite ja tellingute paigaldamisega. Hageja

töötajad jätsid moodulid korralikult kinni katmata, mistõttu said need veekahjustusi. TIMO

Houses OÜ-le tekkis kahju 45 600 eurot, mis seisneb kahjustuste kõrvaldamise (sh hallitusseene

eemaldustööd) maksumuses. TIMO Houses OÜ esitas 21. veebruaril 2019 nimetatud nõude

kostja vastu, mille kostja tasaarvestas TIMO Houses OÜ nõudega. Kostja nõuab hagejalt TIMO

Houses OÜ-le tasutud 45 600 euro hüvitamist koos sissenõudmiskulude 40 eurot ja viivisega.

Hageja vastuväited vastuhagile

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja vastuväidete kohaselt on kostja väited suulise töövõtulepingu sõlmimise kohta valed.

Pooled sõlmisid tööjõurendilepingu. Kostja ei ole TIMO Houses OÜ-le tekkinud kahju

3 (7)

hüvitanud, vaid on selle nõude enda nõudega tasaarvestanud. Kuna kahju tekkimise aluseks

olev võlasuhe on kostja ja TIMO Houses OÜ vahel ning kahju hüvitamise kohustus on

tasaarvestusega lõppenud, ei saa kostjale olla kahju tekkinud.

Maakohtu otsus

5. Harju Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2019. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 38 650 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 838,65 eurot kahjuhüvitise

(kohtueelsed õigusabikulud) 720 eurot ning põhinõudelt (38 650 eurot) alates 10. septembrist

2019 seadusjärgses määras viivise. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda, kuid nende rahalist suurust kindlaks ei määranud. Hageja esitas

nõude 22. juunil 2018 sõlmitud suulise tööjõurendilepingu alusel, mille kohaselt hageja

kohustus rentima Soomes asuvale objektile alates 25. juunist 2018 kostja alluvusse kaheksa

tellingupaigaldajat. Kostja kohustuseks oli tellingupaigaldajad majutada ja nende töötundidele

vastavalt hagejale tasuda.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle. Tellingupaigaldaja töötunni hind

on 25 eurot neto, töötajad töötasid Soomes asuval objektil ajavahemikul 25. juunist kuni 12.

augustini 2018 kokku 2185 töötundi, kostja kohustuseks oli tellingupaigaldajate töö eest

tasumine, hageja esitas kostjale koondarve nr 2018185 38 650 euro tasumiseks, kostja tasus

hagejale 27. juulil 2018 6000 eurot ja 10. augustil 2018 10 000 eurot (kokku 16 000 eurot).

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas sõlmitud leping on

tööjõurendileping või töövõtuleping. Kuna pooled ei sõlminud kirjalikku lepingut, tuleb

vaidluse lahendamiseks lepingu sisu võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 järgi tõlgendada. Kostja

ülesanne oli TIMO Houses OÜ ja kostja vahel sõlmitud alltöövõtulepingu kohaselt moodulite

paigaldus. Kostjal selleks töötajaid ei olnud. Tunnistajate ütluste kohaselt tuli kostjalt ettepanek

kasutada moodulite paigaldamiseks hageja töötajaid. Õige ei ole kostja väide, et töötajad

paigaldasid mooduleid hageja esindaja YY juhtimise ja kontrolli all. Hageja esindajana lepingu

sõlminud BB ütlused kinnitavad, et YY oli tavaline tellingupaigaldaja, kes sai teiste töötajatega

sama töötasu. Vajalikud tööriistad moodulite paigaldamiseks olid kostjalt. Kui pooled soovisid

sõlmida töövõtulepingu, oleks pooled kokku leppinud ka ehitustegevuseks vajaminevate

tööriistade osas.

Tunnitasu maksmine on iseloomulik tööjõurendilepingule, mitte töövõtulepingule. BB kinnitas,

et 22. juunil 2018 sõlmiti kostjaga leping tellingupaigaldajate rendiks ning hageja

põhitegevusalaks oli tellingupaigaldajate rent. Hageja peamiseks kohustuseks oli tagada

töötajate olemasolu ning nende valmidus tellingute paigaldamiseks. Kostja juhatuse liikme TT

seletus, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, on ennast õigustavad ja vastuolus asja materjalidega.

Kohustuslikku vorminõuet tööjõurendilepingule ette nähtud ei ole.

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid tööjõurendilepingu. Hageja majandustegevus ei ole

vastuolus heade kommetega ega avaliku korraga. Hageja on äriregistrisse kantud ja omas

Soomes tellingute paigaldamise litsentsi.

Maakohus leidis, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Põhjendamatud on kostja väited, et

hagejal ei olnud õigust väljastada arveid ega arvestada nendelt käibemaksu. Ajavahemikul 25.

juunist kuni 8. juulini 2018 töötasid hageja lähetatud kaheksa tellingupaigaldajat objektil kokku

541 töötundi ning selle alusel esitas hageja kostjale 16 230 euro suuruse arve nr 2018121 koos

arve aluseks olevate tunnilehtedega. Viidatud arvelt nähtub objekti aadress ja lepingu alusel

kokku lepitud ühe tellingupaigaldaja netotunnihind ja maksetähtaeg. Arve nr 2018121 aluseks

ei ole kindla töö valmimine ja selle vastuvõtmine kostja poolt. Kostja tasus arve kolmes osas,

makstes 27. juulil 2018 6000 eurot ning 10. augustil 2018 10 000 eurot. Ajavahemikul 9. juulist

kuni 22. juulini 2018 töötasid hageja lähetatud kaheksa tellingupaigaldajat kokku 366 töötundi

ning selle alusel esitas hageja kostjale arve nr 2018129. Viidatud arve kohaselt kohustus kostja

tasuma hagejale 10 980 eurot hiljemalt 7. augustiks 2018. Ajavahemikul 23. juulist kuni 12.

augustini 2018 lähetas hageja kostja nõudmisel objektile veel kaheksa tellingupaigaldajat, kes

töötasid kokku 1279 tundi ning selle alusel esitas hageja kostjale arve nr 2018153 koos arve

4 (7)

aluseks olevate tunnilehtedega. Kostja pidi viidatud arve alusel tasuma 38 370 eurot hiljemalt

28. augustiks 2018.

Arve nr 2018121 tasumine on kostja otsene tahteavaldus lepingu sõlmimiseks (VÕS § 20 lg 1).

Järgnevad arved on esitatud täpselt samadel alustel, kuid need on jäetud kostja poolt tasumata.

Vaidlust ei ole, et pooled leppisid kokku, et hageja teeb arvete nr 201812, 2018129 ja 2018153

osas kreeditarved ning koostab seejärel ühe koondarve, millele ei ole lisatud käibemaksu. 17.

septembril 2018 esitas hageja kostjale koondarve nr 2018185. Kostja tasutud 16 000 eurot

arvestati ettemaksuks. Kostjal tuli täiendavalt tasuda 38 650 eurot. Koondarvele ei lisatud selle

aluseks olevaid tunnilehti, kuid summad vastavad arvetele nr 201812, 2018129 ja 2018153

märgitud tundidele. Hageja nõustus lugema arve maksetähtajaks 2. oktoober 2018. Kostja ei ole

hageja viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Samuti on põhjendatud hageja kahju

hüvitamise (kohtueelsed õigusabikulud) nõue, kuna hagejal tuli lepingu rikkumise tõttu

õigusabi saamiseks advokaadi poole pöörduda.

Maakohus leidis, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole, et kostjale on kahju

tekkinud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja vastutab kostjale tekkinud kahju eest. Hageja

vastutus saab tuleneda tööjõurendilepingu rikkumisest. Hageja töötajad olid õigeaegselt

ehitusobjektil koos tellingute paigaldamiseks ettenähtud varustusega. Kostja ei ole seoses

tellingute paigaldamisega pretensioone esitanud. Seega täitis hageja tööjõurendilepingut

nõuetekohaselt ega vastuta kostjale tekkinud kahju eest. Kostja ei tõendanud, et töötajad renditi

ka ehitustöödeks ja nende kvalifikatsioon pidi vastama ehitajate kutseoskustele. Lisaks ei ole

tekkinud kahju põhjuslikus seoses hagejale etteheidetava teoga. Kostja ei ole tõendanud, et

hageja töötajad teostasid töid, millest kahju tekkis. Kuna kahju tekkimise aluseks olev võlasuhe

kostja ja TIMO Houses OÜ vahel lõppes tasaarvestusega, ei ole kostjale kahju tekkinud (VÕS

§ 186 p 2).

Apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Maakohus tuvastas tõendeid valesti hinnates, et poolte vahel sõlmiti suuline tööjõurendileping,

mis viis ebaõigesti hagi rahuldamiseni. Vastuhagi jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata.

Hageja töötajad ei allunud kostja juhtimisele ega kontrollile. Kostjal objektil töötajaid ei olnud

ning tema juhatuse liikmed seal ei viibinud. Seega ei saanud kostja hageja töötajaid juhtida ega

nende üle kontrolli teostada. Tunnistajate DD, BB ja TT ütlustega ja dokumentaalsete

tõenditega on tõendatud, et töötajad tegutsesid YY alluvuses ega pidanud kostjat tööandjaks.

Tunnitasu maksmine on iseloomulik töövõtulepingule. Seaduses ei ole sätestatud

töövõtulepingu alusel makstava tasu põhimõtteid. Seega võisid pooled kokku leppida tasu

maksmises tunnitasu alusel ja selline kokkulepe on tavapärane. Ka TIMO Houses OÜ ja kostja

vahel sõlmitud töövõtulepingus oli maksmine kokku lepitud tunnitasu alusel. Maakohus jättis

TIMO Houses OÜ projektijuhi DD sellekohased ütlused ja dokumentaalsed tõendid

tähelepanuta.

Tellingute paigaldamine on ehitustegevus ning kokkulepitud töö sisuks ei olnud üksnes

tellingute paigaldamine. On üldteadaolev asjaolu, et tellingute paigaldamine aitab ehitusplatsil

ohutust tagada ja see on ehitusplatsil tavaline ehitajate töö. Mooduleid ja tellinguid tuli

paigaldada paralleelselt. Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidid eeltoodud töid teostama

hageja töötajad. Moodulite paigaldamine ei eelda eriteadmisi ning selle töö teostamisega hageja

kinnitas vastavasisulise kokkuleppe olemasolu.

Poolte vahel sõlmitud lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg-st 8 tulenevalt

tööjõurendilepinguna, sest hagejal selle teenuse osutamiseks luba ei olnud. Seadusest tulenevalt

on renditöö vahendajal kohustus ennast registreerida majandustegevuse registris. Hageja seda

teinud ei ole.

5 (7)

Asjaolust, et kostja tasus hagejale 16 000 eurot, ei saa tuletada, et poolte vahel on sõlmitud

tööjõurendileping. Tasu maksmine on omane ka töövõtulepingule ja 10–50% ettemaks on

tavapärane.

Maakohus leidis põhjendamatult, et hageja ei vastuta kostjale tekkinud kahju eest ja puudub

põhjuslik seos hageja tegevuse ja kostjale tekkinud kahju vahel. Tunnistajate DD ja TT

ütlustega on kahju tekkimine ja põhjuslik seos tõendatud. Samuti esitas kostja kahju tekkimise

kohta dokumentaalsed tõendid.

Vastus apellatsioonkaebusele

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2² alusel muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt maakohtu otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. Esmalt selgitab ringkonnakohus, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et asjas esineb välismaine element – lepingu täitmine

Soomes. Maakohus ei ole pooltega kohaldatava õiguse küsimust arutanud, kuid vaatamata

sellele ei viinud see asja ebaõige lahendamiseni.

9.1.

Kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusest (EÜ) nr 593/2008 (Rooma I määrus). Praegune vaidlus on tsiviil- ja

kaubandusasi ning poolte vahel on lepinguline võlasuhe (Rooma I määruse art 1 lg 1).

Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse esitada kohaldatava õiguse kohta õiguslikke

seisukohti (vt 12. detsembri 2019. a määrus; tl-d 187 ja pöördel).

Hageja leiab, et pooled leppisid kokku kohaldatavas õiguses, mida ilmestab asjaolu, et hagis ja

vastuhagis tuginesid pooled õigussuhte kvalifitseerimisel Eesti õigusele. Kostja leiab, et

kokkulepet kohaldatava õiguse osas poolte vahel ei olnud. Rooma I määruse art 3 lg 1 järgi

lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või

nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida

kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.

9.2.

Kolleegiumi hinnangul ei ole tõendatud, et lepingu sõlmimise ajal leppisid

pooled kokku kohaldatavas õiguses. Küll aga võib asuda seisukohale, et pooled leppisid

vaidluse lahendamisele kohaldatavas õiguses kokku kohtumenetluse vältel. Asja

materjalidest nähtub, et kumbki pool ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud

esimese astme kohtu otsust motiivil, et kohus kohaldas vaidluse lahendamisel Eesti

õigust. Menetluse käigus ei olnud poolte vahel vaidlust selle üle, et kohaldada tuleb

Eestis kehtivaid seadusi (vt Riigikohtu 16. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

165-04, p 17).

Kolleegium märgib, et isegi kui välistada kohaldatava õiguse kohta kokkuleppe olemasolu, siis

tulenevalt Rooma I määruse art 4 lg 1 p-st b) kuulub vaidlusele kohaldamisele Eesti õigus.

Sellise õigusliku seisukohaga on nõustunud mõlemad pooled, sest teenuse osutaja (hageja)

harilik viibimiskoht on Eestis.

10. Vaidlus on selle üle, kas poolte vahel 22. juunil 2018 sõlmitud leping on töövõtuleping

või tööjõurendileping.

10.1. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid lepingu, mis vastab tööjõurendilepingu

tunnustele. Tegemist on teenuse osutamise lepinguga, mis vastab käsunduslepingu

tunnustele VÕS § 619 mõttes. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et pooled

sõlmisid tööjõurendilepingu, millega kostja tellis hagejalt renditööjõudu Soome objektil

tellingute paigaldamiseks. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel rikkunud

menetlusõiguse norme ja on õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud

materiaalõigust. Kostja poolt apellatsioonkaebuses välja toodud asjaolud (kostjal ei

6 (7)

olnud Soome objektil töötajaid ega juhatuse liikmeid, töötajad allusid hagejale, tasu

kokkulepe) ei tõenda töövõtulepingulise suhte olemasolu.

TsMS § 230 lg 1 järgi peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 5 lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Kostja ei ole tõendanud töövõtulepingu põhilist olemust – üks isik kohustub tasu eest

valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse.

Töövõtulepingu iseloomulikuks tunnuseks on seega töövõtja kohustus teatava kokkulepitud

tulemuse saavutamiseks. Eeltoodud kokkuleppe olemasolu ei ole tuvastamist leidnud.

10.2. Tööjõurendilepingu sõlmimine on tõendatud tunnistaja BB ütlustega, mis

haakuvad teiste asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega ning tasu maksmise

kokkuleppega (tl-d 5-17; tõlked tl-d 57-67; 10. septembri 2019. a kohtuistungi

protokoll; tl-d 144-145 pöördel). See, et peatöövõtja jaoks oli renditöötajate

kontaktisikuks YY, ei viita pooltevahelisele töövõtulepingulise suhte olemasolule.

Tunnistajate ütluste ja poole vande all antud seletusega on tõendatud, et renditöötajatele andis

kostja eest korraldusi TIMO Houses OÜ (10. septembri 2019. a kohtuistungi protokoll; tl-d 141-

148). Kolleegium selgitab, et renditöö puhul on tegemist kolmepoolse suhtega, kus tööandja

(rendiagentuur) sõlmib renditöötajaga töölepingu, mille alusel saadetakse renditöötaja tegema

ajutiselt tööd kolmanda isiku (kasutajaettevõtja) juurde. Faktilisel töö tegemisel allub

renditöötaja kasutajaettevõtja juhtimisele ja kontrollile (töölepingu seadus (TLS) § 6 lg 5). TLS

§ 17 lg 5 esimese lause järgi täidab töötaja ka kasutajaettevõtja korraldusi, kuid TLS § 17 lg 1

järgi peab korraldus olema seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega. Tööandja ja

kasutajaettevõtja korralduste vastuolu korral täidab töötaja tööandja korraldusi (TLS § 17 lg 5

kolmas lause). Tuleb arvestada, et renditöötajatele korralduste andmisel peab järgima samu

nõudeid nagu tööandja ning määrav on tööandja otsus, sest töösuhtest tulenevalt vastutab

töötaja eest tööandja. Seega ei saanud kostja ega peatöövõtja renditöötajatele teisi tööülesandeid

anda.

10.3. Pooled ei vaidle tasu maksmise kokkuleppe osas – tasu maksti töötaja tunnitasu

alusel. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tunnitasu maksmine ei ole

iseloomulik töövõtulepingulisele suhtele, mistõttu toetab sellise kokkuleppe olemasolu

hageja

väidet

tööjõurendilepingu

sõlmimise

kohta.

Kuna

kostja

ei

ole

töövõtulepingulisele suhtele omaseid asjaolusid tõendanud, siis ei teota kostja väiteid

pooltevahelise tasu kokkulepe ega see, et selline tasu kokkulepe oli kostjal ka

peatöövõtjaga (tunnistaja DD ütlused).

10.4. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses esitatud väitele märgib kolleegium, et

hageja tasunõuet ei välista hageja poolt võimalik tööturuteenuste ja -toetuste seaduses

(TTTS) sätestatud nõuete rikkumine. Kostja väitel ei olnud hagejal õigust tegutseda

renditööjõu vahendajana. Hageja poolt väidetav TTTS § 38 p 2 (vastavas redaktsioonis)

rikkumine toob kaasa hageja haldusõigusliku vastutuse, kuid ei mõjuta pooltevahelisi

tsiviilõiguslikke suhteid.

10.5. Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud ja kostjalt välja

mõistnud 38 650 eurot ja nõude sissenõutavaks muutumisest alates seadusjärgse viivise

kuni kohustuse täitmiseni (TsMS § 367). Samuti on õiguslikult põhjendatud

sissenõudmiskulude 720 euro väljamõistmine (VÕS § 1131 lg-d 1 ja 2, § 115 lg 1, § 128

lg 3).

11. Kolleegium nõustub ka maakohtu lõppjäreldusega vastuhagi rahuldamata jätmise kohta,

kuid peab vajalikuks muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Tööjõurendilepingu puhul tuleb

arvestada, et töösuhtest tulenevalt vastutab töötaja eest tööandja (TLS § 76 lg 1).

Hageja vastutuse eelduseks tuli kostjal seega tõendada, et renditöötajad vastutavad tekkinud

kahju eest. Kostja väitel tekkis kahju sellest, et renditöötajad jätsid paigaldatud moodulid

7 (7)

kiledega kinni katmata ja moodulid said veekahjustusi. Tulenevalt niiskuskahjustuste

ülevaatuse aruandest leidis kahju tekitav sündmus aset 20. augustil 2018 (tl-d 119-125 pöördel).

Maakohus on õigesti tuvastanud, et renditöötajate poolt töökohustuste rikkumine on

tõendamata, s.t et hagejalt tellitud renditöötajad pidid moodulid kiledega kinni katma. Samuti

saab nõustuda maakohtu seisukohaga, et puudub põhjuslik seos renditöötajate tegevuse ja

kostjale tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Maakohus on tõendeid hinnates õigesti leidnud,

et renditöötajad olid objektilt juba enne veekahjustuste tekkimist lahkunud.

Teised vastuhagi rahuldamata jätmise põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.

12. Kuna kolleegium jätab maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, ei näe kolleegium

põhjust TsMS § 162 lg 1 alusel muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsiooniastme

menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Kuna maakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks, määrab selle TsMS §

177 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kolleegium selgitab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene

lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler