2-17-6811/125 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

29. jaanuar 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-6811

Tsiviilasi

Fort Kindlustusmaakler OÜ

(pankrotis)

pankrotihalduri Kalev Mägi hagi XX ja YY vastu

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. augusti 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX ja YY apellatsioonkaebused

Apellatsioonkaebuse hind

XX apellatsioonkaebus 336 676,22 eurot

YY apellatsioonkaebus 164 671,22 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Fort Kindlustusmaakler

OÜ

(pankrotis, registrikood 11937939) pankrotihaldur

Kalev Mägi, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko

Kaevando

Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Kaspar Koppel

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada menetlus Fort Kindlustusmaakler OÜ (pankrotis) hagis XX vastu

kahjuhüvitise 120 euro väljamõistmiseks.

2. Jätta XX 28. aprillil 2019 esitatud taotlus enda vande all ülekuulamiseks

tähelepanuta.

3. Jätta YY 20. detsembril 2019 esitatud vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.

4. Jätta Harju Maakohtu 15. augusti 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

5. Jätta XX ja YY apellatsioonkaebused rahuldamata.

6. Jätta apellatsioonimenetluses kantud Fort Kindlustusmaakler OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri Kalev Mägi menetluskulud 49 % ulatuses solidaarselt XX ja YY

kanda ning 51 % ulatuses XX kanda.

7. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

2 (14)

8. Mõista XX-lt riigituludesse välja 2700 euro suurune riigilõiv, mille tasumisest XX

oli

vabastatud.

XX-l

tuleb

tasuda

2700

eurot

riigituludesse

praeguse

ringkonnakohtu otsuse jõustumisest alates ühe aasta jooksul vastavalt otsusele

lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates tasumise kohustuse

tekkimisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Fort Kindlustusmaakler OÜ (pankrotis, pankrotivõlgnik) pankrotihaldur Kalev Mägi

(hageja) esitas 29. aprillil 2017 Harju Maakohtule XX (kostja I) ja YY (kostja II) vastu hagi,

milles palus mõista kostjatelt solidaarselt pankrotivõlgniku kasuks välja kahjuhüvitise 164

671,22 eurot ja kostjalt I 172 125 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hageja vähendas 18. detsembril 2017 nõuet kostja I vastu 120 euro võrra.

Hagiavalduse kohaselt asutati pankrotivõlgnik 2010. aasta mais ja selle põhitegevusalaks oli

kindlustusmaakleri tegevus. Äriregistrisse kandmisel oli osaühingu ainuosanikuks kostja II,

alates 2010. a detsembrist olid osanikeks BAZEL Holding OÜ (33,25 %), BB Invest OÜ (33,25

%) ja Fort Invest OÜ (33,5 %). Kuni 30. juunini 2015 oli osaühingu ainsaks juhatuse liikmeks

kostja II, alates 1. juulist 2015 oli ainsaks juhatuse liikmeks kostja I. Harju Maakohtu 30.

septembri 2016. a määrusega kuulutati välja pankrotivõlgniku pankrot. Pankrotimenetluses on

tunnustatud võlausaldajate nõudeid kokku summas 527 033,23 eurot.

Kostja I on kostja II mõjutamise tulemusena teinud pankrotivõlgniku pangakontodelt alates

2013. aastast osanikule BAZEL Holding OÜ-le ning teistele kostjatega seotud äriühingutele

makseid, millel puudus hagejale teadaolevatel andmetel nii õiguslik alus kui ka majanduslik

põhjendus. Pankrotivõlgniku osanikule BAZEL Holding OÜ-le tehti alusetult väljamakseid

ajavahemikus 2013. a mai kuni 2014. a märts summas 33 956,22 eurot ja 22. juunil 2016. a

summas 650 eurot (s.o kokku 34 076,22 eurot). Alfa Meridianus OÜ-le tehti alusetult

väljamakseid 2014. a aprillis summas 10 990 eurot. Tafaas M OÜ-le tehti alusetult väljamakseid

ajavahemikus 2014. a aprill kuni september summas 21 025 eurot. Malburg Integro Ltd-le

(kostjate varifirma) tehti alusetult väljamakseid ajavahemikus 2014. a juuli kuni detsember

summas 98 700 eurot. Lisaks maksis kostja I pankrotivõlgniku pangakontolt

18. novembril 2015 Rialto Inter Ltd-le alusetult välja 80 985 eurot ja võttis alates

19. novembrist 2015 alusetult välja sularaha 91 020 eurot.

Kostjatel tuleb solidaarselt pankrotivõlgnikule tekitatud kahju 164 671,22 eurot ja kostjal I 172

005 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1, äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 ja § 167¹ lg 1 alusel

hüvitada. Pankrotivõlgniku osanikule alusetu väljamakse tegemisel saab kostja II vastutuse

aluseks olla ka ÄS § 158 lg 6.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid

kostjad jätta hageja kanda.

3 (14)

Kostja I vastuväidete kohaselt oli alates pankrotivõlgniku asutamisest kuni 1. juulini 2015

pankrotivõlgniku ainuke juhatuse liige kostja II. Pankrotivõlgniku teistel osanikel (sh kostjal I)

ei olnud ülevaadet pankrotivõlgniku majanduslikust olukorrast. Kostja II poolt üle antud

dokumendid on loetletud üleandmis-vastuvõtmis aktis, mille kostja II jättis allkirjastamata.

Kostja II ei andnud kostjale I üle kõiki pankrotivõlgniku raamatupidamisdokumente. Arvutist,

milles pidi olema pankrotivõlgniku raamatupidamine, ja mille kostja I sai mõni aeg hiljem

raamatupidamisteenust osutava osaühingu Raameri Grupp käest, oli eemaldatud kõvaketas.

Kostjaga I seotud äriühingutele tehtud väljamaksetel oli majanduslik sisu (vahendustasu OÜ

GRS TECNO kindlustuslepingute vahendamise eest). Malburg Integro Ltd ei ole kostjaga I

seotud äriühing ja sellele tehtud väljamaksete majanduslikku sisu kostja I ei tea. Kostja I ei ole

mõjutanud kostjat II võlgnikule kahju tekitama ja see väide on tõendamata. Rialto Inter Ltd-le

ei ole kostjaga I seotud äriühing ja sellele tasuti 80 985 eurot sissenõutavaks muutunud

kohustuse

täitmiseks.

Pankrotivõlgniku

kontodelt

väljavõetud sularaha

kasutati pankrotivõlgniku huvides. Alternatiivselt, välja mõistetavat kahjuhüvitist tuleb

vähendada, sest hageja ei ole väidetavalt alusetult tehtud makseid kolmandatelt isikutelt tagasi

nõudnud.

Kostja II vastuväidete kohaselt ei olnud ta pankrotivõlgniku viimane juhatuse liige, mistõttu tal

ei ole ligipääsu pankrotivõlgniku arhiivis olevatele dokumentidele. Kostja II andis kõik

dokumendid 2015. aastal üle kostjale I. Kostja II tehtud tehingutel oli majanduslik sisu ja nende

tõttu kasvas oluliselt võlgniku müügitulu. Mh kinnitavad seda võlgniku majandusaasta

aruanded. Juhatuse pädevusse jäävaid otsuseid võttis vastu kostja I. BAZEL Holding OÜ-le,

Malburg Integro Ltd-le, Tafaas M OÜ-le ja Alfa Meridianus OÜ-le tasus kostja II kostjalt I

saadud arvete alusel, sest tehingud olid dokumenteeritud ja teenuseid pankrotivõlgnikule

osutatud. Pankrotivõlgniku osanikud kiitsid kostja II tegevuse pankrotivõlgniku juhatuse

liikmena heaks.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 15. augusti 2019. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt

solidaarselt pankrotivõlgniku kasuks välja kahjuhüvitise 164 671,22 eurot ja kostjalt I 172 005

eurot. Menetluskulud jättis maakohus 75 % ulatuses kostja I kanda ja 25 % ulatuses kostja II

kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud. Hagi tagamise

määrustega kohaldatud hagi tagamise abinõud jättis maakohus kehtima ning kostja I taotlused

menetlustähtaja ennistamiseks ja menetlusabi saamiseks rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et 30. septembril 2016 kuulutati

välja pankrotivõlgniku pankrot ja määrati pankrotihalduriks K. Mägi. Pankrotimenetluses on

tunnustatud võlausaldajate nõudeid kokku summas 527 033,23 eurot. Pankrotivõlgniku

asutajaks ja juhatuse liikmeks oli ajavahemikus 7. mai 2010 kuni 1. juuli 2015 kostja II ning

sealt edasi oli juhatuse liikmeks kostja I. Pankrotivõlgniku osanikeks olid alates 28. detsembrist

2010 BAZEL Holding OÜ, BB Invest OÜ ja Fort Invest OÜ. Äriregistrist nähtub, et BAZEL

Holding OÜ juhatuse liikmeks oli ajavahemikus 26. november 2010 kuni 10. detsember 2014

BB ja sealt edasi kostja I, BB Invest OÜ juhatuse liikmeks oli ajavahemikus 22. november 2010

kuni 11. veebruar 2015 UU ja sealt edasi CC ning Fort Invest OÜ juhatuse liikmeks oli alates

18. juunist 2010.a kostja II.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on tekitanud solidaarselt pankrotivõlgnikule kahju 164

671,22 eurot ja kostja I kahju 172 005 eurot.

Maakohus tugines ÄS § 178 lg-tele 1 ja 2, § 167¹ lg-le 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§-le 35 ja VÕS § 115 lg-le 1 ja § 127 lg-le 1 ning tuvastas kostjate vastutuse eeldused.

Tõenditest nähtuvalt on pankrotivõlgniku pangakontolt ajavahemikus 2013. a mai kuni 2014. a

märts BAZEL Holding OÜ-le üle kantud 33 956,22 eurot, Alfa Meridianus OÜ-le 10 990 eurot,

ajavahemikus 2014. a aprill kuni september Tafaas M OÜ-le 21 025 eurot, juulist kuni

detsembrini Malburg Integro Ltd-le 21 025 eurot. Kuna kostjate menetluses väljendatud

seisukohad äriühingutele tehtud maksete seaduslikkuse osas on vastuolulised, saab järeldada, et

4 (14)

nendeks ei olnud seaduslikku alust. Kostja II väidab, et äriühingutele maksti vahendustasu

kostja I vahendatud OÜ GRS TECNO kindlustuslepingute eest kokku summas 33 128,03 eurot

ning ülejäänud summa muude teenuste eest. Kostja I väidete kohaselt on kõik eelpool toodud

äriühingutele tasutud summad vahendustasu OÜ GRS TECNO kindlustuslepingute

vahendamise eest.

Käesoleval juhul ei ole kostjad esile toonud selliseid asjaolusid, millest saab järeldada, et

äriühingutele tehtud maksete tulemusena on pankrotivõlgnik saanud äriühingutelt enda

majandustegevuseks vajalikku vastusooritust, s.o mõnda teenust või toodet. Ka ei ole eluliselt

usutav, et pankrotivõlgnik oleks teostanud sellises suurusjärgus ülekandeid ilma lepinguteta.

Kostja II väide, et pankrotivõlgniku kontolt tasuti 8800 eurot Tafaas M OÜ-le arve nr 14001

alusel ettemaksuna kostjale I kindlustusmaakleri tarkvara loomise eest, on tõendamata ning

selleks puudus ka vajadus. Kostja II ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et Tafaas M OÜ on

asunud looma pankrotivõlgnikule tarkvara ning kostja II vande all antud seletuse kohaselt

kasutas võlgnik igapäevaselt Insly tarkvara.

Maakohus ei tuvastanud, et pankrotivõlgnik tasus BAZEL Holding OÜ-le, Alfa Meridianus

OÜ-le ja Tafaas M OÜ-le vahendustasu OÜ GRS TECNO kindlustuslepingute vahendamise

eest. Hageja esitas võlgniku ja teiste kindlustusandjatega sõlmitud koostöölepingute

väljavõtted, millistest nähtub, et tavaliselt oli äriühingul õigus saada veosekindlustuse lepingute

vahendamise eest maakleritasu 10–15 % laekunud kindlustusmaksetest. Kostjad ei ole

tõendanud, miks sai OÜ GRS TECNO suuremat tasu kindlustuslepingute vahendamise eest kui

teised kindlustusandjad. Seega ei ole eluliselt usutav, et pankrotivõlgnik võttis endale

lepingulise kohustuse tasuda äriühingutele kindlustuslepingute vahendamise eest vahendustasu

oluliselt suuremas summas kui tavapäraselt kindlustusturul tasutakse. Selline tegevus ei ole

kooskõlas pankrotivõlgniku huvidega.

Maakohus leidis, et Malburg Integro Ldt teostatud ülekanded 98 700 eurot on tehtud alusetult.

Pankrotivõlgniku ja Malburg Integro Ldt vahel ei ole reaalselt toimunud äritegevust. Vaidlust

ei ole, et ajavahemikus 2014. a juuli kuni detsember teostati pankrotivõlgniku pangakontolt

Malburg Integro Ldt pangakontole ülekandeid 98 700 euro ulatuses. Kostjad on esitanud

ülekannete teostamise kohta 28. juuli 2014. a arve nr MI280714 6700 eurot ja 13. novembri

2014. a arve nr MI131114 12 000 eurot. Nimetatud arvetel on viide lepingule nr 250714, kuid

pankrotivõlgniku pangakonto väljavõttest nähtuvad viited lepingutele nr 131114. Kostjad ei ole

esitanud lepinguid, mille alusel on teostatud Malburg Integro Ldt ülekandeid eespool toodud

summades. Kostja II vande all antud seletuse kohaselt ei ole tema ühtegi lepingut Malburg

Integro Ldt sõlminud ega ole näinud ka maksete aluseks olevaid lepinguid. Vande all antud

seletuse kohaselt on kostja II lähtunud maksete teostamisel üksnes kostja I poolt öeldust.

Eluliselt ei ole usutav, et Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis registreeritud ettevõte,

kelle ainuaktsionäriks ja direktoriks oli Vanuatu elanik Mrs KK, kes on ühtlasi veel 134 seal

tegutseva ettevõtte direktor, on võlgnikule osutanud teenuseid.

Maakohtu hinnangul ei taganud kostja II, et BAZEL Holding OÜ-le, Alfa Meridianus OÜ-le ja

Tafaas M OÜ-le teostatud maksete aluseks olevad algdokumendid oleks pankrotivõlgnikule

esitatud. Kostja II vande all antud seletuse kohaselt sõlmis pankrotivõlgnik nimetatud

äriühingutega lepingud vahendustasu maksmiseks kostjaga I suuliselt ning nimetatu ütles

kostjale II ette kostja I. Põhjendamata on kostja II väide, et pankrotivõlgniku osanikud on tema

tegevuse heaks kiitnud. Osanike 30. juuni 2015. a koosoleku protokollist nähtub, et otsustati

mitte kinnitada pankrotivõlgniku 2010, 2011, 2012, 2013 ja 2014 aastate majandusaasta

aruanded, kuivõrd oli vajadus läbi viia täiendav kontroll.

Maakohus leidis, et kostja II on tekitanud pankrotivõlgnikule kahju 164 671,22 eurot. Maakohus

leidis, et kostja I vastutab solidaarselt kostjaga II pankrotivõlgnikule tekitatud kahju eest, sest

kostja I on omanud mõju pankrotivõlgniku suhtes ja suunanud sellest tulenevalt makseid endaga

seotud äriühingutele (ÄS § 1671 lg 1). Kostja I omas BAZEL Holding OÜ kaudu

pankrotivõlgnikus olulist osa, mida kinnitab ka asjaolu, et kostja I eestvedamisel on kutsutud

kostja II 30. juunil 2015 pankrotivõlgniku juhatuse liikme kohalt tagasi. Kostja II vande all

5 (14)

antud seletuste kohaselt on kostja I dikteerinud summade suurused, mis tuleb tasuda BAZEL

Holding OÜ-le, Alfa Meridianus OÜ-le, OÜ-le Tafaas M ja Malburg Integro Ldt-le. Samuti

esitas kostja I kostjale II tasumisele kuuluvad arved.

Maakohus leidis, et kostjalt I tuleb võlgniku kasuks välja mõista kahjuhüvitis 172 005 eurot,

mis koosneb pankrotivõlgnikult Rialto Inter Ldt-le tehtud 80 985 euro suurusest väljamaksest

ja pankrotivõlgniku pangakontolt väljavõetud sularahast summas 91 020 eurot, mida ei

kasutatud pankrotivõlgniku huvides. Vaidlust ei ole selles, et 18. novembril 2015 kandis kostja

I pankrotivõlgniku pangakontolt Rialto Inter Ldt-le üle 80 985 eurot. Tõendeid selle kohta, et

pankrotivõlgniku ja Rialto Inter Ldt vahel on sõlmitud mõni leping, mille alusel on

pankrotivõlgnikule arve esitatud, kohtule esitatud ei ole. Ka ei ole lepingu sõlmimine tõendatud

muude tõenditega. Kuigi kostja I on avaldanud, et võlgnevus Rialto Inter Ldt ees tekkis 2014.

aastal osutatud teenuste eest, ei ole kostja II vande all antud seletuse kohaselt teadlik sellise

lepingu olemasolust. Kui Rialto Inter Ldt oleks olnud sõlmitud 2014. aastal leping, oleks kostja

II seda teadnud, sest ta oli sel ajal pankrotivõlgniku juhatuse liige. Seega ei olnud

pankrotivõlgnikul kohustust tasuda Rialto Inter Ldt-le 80 985 eurot. Ilmselgelt on tegemist

fiktiivse arvega, mille tegelikuks eesmärgiks oli pankrotivõlgnikust rahaliste vahendite

väljaviimine.

Vaidlust ei ole ka selles, et kostja I on ajavahemikus 19. november 2015 kuni 30. juuni 2016

võtnud pankrotivõlgniku pangakontodelt välja sularaha 93 150 eurot ning tagastanud 2130

eurot. Tõendamata on kostja I väited, et pankrotivõlgniku töötajatele on tasutud sularahas

töötasu ajavahemikus 2015. a juuli kuni 2016. a mai kokku 70 695,59 eurot, Aimexx Capital

SIA-le võlgniku majandustegevuse auditeerimise eest 9420 eurot ja Alfa Meridianus OÜ-le

ajavahemikus 2015. a juuli kuni 2016. a juuni osutatud koristus- ja IT-teenuste eest 13 344

eurot. Pankrotivõlgniku maksudeklaratsioonidest nähtub, et kostja I ei ole deklareerinud

töötajatele väidetavalt teostatud väljamakseid ning nimetatut ei tõenda ka pankrotivõlgniku

pangakonto väljavõtted ega kassaraamat. DD 27. augustil 2015 pankrotivõlgnikule saadetud e-

kirjast nähtub, et pankrotivõlgnikul esines probleeme töötasu maksmisega. Kui töötajale oleks

kokkulepitud töötasu sularahas makstud, siis ei oleks töötaja saamata jäänud töötasu nõudnud.

Kuna Aimexx Capital SIA poolt koostatud auditit esitatud ei ole, on selle eest tasutud alusetult.

Eluliselt ei ole usutav, et Läti Vabariigis tegutsev äriühing teostab Eesti Vabariigis tegutseva

äriühingu auditeerimist. Alfa Meridianus OÜ poolt esitatud arved ei tõenda teenuste osutamist.

Alfa Meridianus OÜ pangakonto väljavõttest ei nähtu, et äriühingu poolt on teostatud sularaha

sissemakseid. Kuna Alfa Meridianus OÜ kuulub kostjale I, vajas kostja I võlgniku nimel

tehingute tegemiseks Alfa Meridianus OÜ-ga võlgniku osanike nõusolekut vastavalt ÄS § 181

lg-le 3, kuid tõendeid nõusoleku olemasolu kohta esitatud ei ole. Pankrotivõlgniku

raamatupidamisdokumentide üleandmine kostjalt II kostjale I on tõendatud tunnistaja ütluste ja

aktiga. Kostja I väide dokumentide ja arvuti varguse kohta on paljasõnaline. Kuna vastav väide

on esitatud kaks aastat pärast hagi kohtusse esitamist, ei ole see ka usutav.

VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamiseks alust ei ole. Hageja on veenvalt põhistanud,

et äriühingud, kellele kostjad on teostanud makseid, on varatud ning osaliselt ka registrist

kustutatud. Seega on ilmne, et nõuete esitamine nende vastu ei oleks andnud reaalset tulemust

ja tekitaks üksnes täiendavaid menetluskulusid pankrotivõlgniku võlausaldajatele.

Kostja I esitatud taotlus menetlustähtaja ennistamiseks rahuldamisele ei kuulu, kuivõrd tegemist

oli kohtu määratud tähtajaga, mida saab pikendada, mitte ennistada. Seetõttu jääb rahuldamata

ka kostja I esitatud menetlusabi taotlus.

Maakohus märkis, et kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid

hagiavalduse läbivaatamisel tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Apellatsioonkaebused

4. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse kostjat I

puudutavas osas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja I vastu täielikult rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.

6 (14)

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei osalenud kostja I maakohtu 4. aprilli 2019. a

kohtuistungil ja sai kohtu poolt määratud menetlustähtaegadest teada alles 7. mail 2019, mil

pöördus lepingulise esindaja poole. Maakohus jättis kostja I taotluse tähtaja ennistamiseks

rahuldamata ja hilinenult esitatud seisukohaga arvestamata, mistõttu kostja I ei olnud

menetluses kohtule kuuldav.

Pankrotivõlgnikul ning BAZEL Holding OÜ, Alfa Meridianus OÜ ja Tafaas M OÜ vahel oli

sõlmitud suuline kokkulepe 30 % suuruse vahendustasu maksmiseks pankrotivõlgnikule kliendi

leidmise ja vahendamise eest. Viidatud klient OÜ GRS TECNO kindlustas pankrotivõlgniku

vahendusel oma majandus- ja kutsetegevuses kaubaveoseid ning tasus pankrotivõlgnikule selle

eest kokku 211 369,12 eurot, millest vahendustasu oli 63 410,73 eurot (tõendatud arvetega).

Seega oli nimetatud äriühingutele tehtud ülekannetel majanduslik sisu. Maakohus leidis

ekslikult, et vahendustasu oli liiga suur, sest ajas segamini maakleritasu ja lepingute

vahendustasu.

Tafaas M OÜ koostas pankrotivõlgnikule 8800 euro eest tarkvara arenduse ülesande, mis anti

küll pankrotivõlgnikule üle, kuid varastati kostja I sõidukist. Rialto Inter Ltd-le tasutud 80 985

eurot oli Ukraina kindlustusandjatele kompromisskokkuleppe alusel poliiside eest tasumine,

mitte aga vahendustasu. Pankrotivõlgnikul oli võlgnevus, mille kohta olid olemas ka

dokumendid, mis varastati kostja I sõidukist. Malburg Integro Ltd-le tasus kostja II 98 700 eurot

veosekindlustuse lepingute alusel. Kuna ükski klient ei ole pretensioone esitanud, siis tõendab

seegi juba ahela toimumist ning seda, et tehing on toimunud ning omas majanduslikku sisu.

Maakohtu otsuse p-des 26-28 tehtud vastupidine järeldus on põhjendamata.

Kostja I ei mõjutanud kostjat II tegema pankrotivõlgnikule kahjulikke tehinguid ega omanud

vaidlustatud maksete tegemise ajal olulist mõju pankrotivõlgniku üle, sest omandas

pankrotivõlgniku 66,5 % suuruse osa alles 10. veebruaril 2015. Maakohus jättis ÄS § 1671 lg 1

eeldused kontrollimata, mistõttu leidis ekslikult, et kostja I vastutab solidaarselt kostjaga II

tekitatud kahju eest.

Rialto Integro Ltd ei ole kostjaga I seotud äriühing ning pankrotivõlgnikul oli Rialto Integro

Ltd-le tasumata kindlustusteenuse osutamise eest 80 985 eurot, mis tuli nõuetekohaselt täita.

Kostja II juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise järgselt sai kostja I teada, et pankrotivõlgnikul

on alates 2014. aastast üleval võlgnevus. Kostja I käitus makse tegemisel juhatuse liikmelt

oodatava hoolsusega ega tekitanud pankrotivõlgnikule kahju. Ajavahemikus 19. november

2015 kuni 30. juuni 2016 väljavõetud sularaha kasutati pankrotivõlgniku huvides. Maakohus

kohaldas ÄS § 187 lg-t 2 valesti.

5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse kostjat II

puudutavas osas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata või saata asi

maakohtule uueks lahendamiseks. Lisaks palus kostja II nõuda välja kindlustusandjate

pangakonto väljavõtted ajavahemikus 2010. aasta kuni 2016. aasta ja väljavõtte

pankrotivõlgniku

arvetest ja laekumistest

Insly OÜ peetavast tarkvarasüsteemist.

Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei hinnanud maakohus kõiki tõendeid. Kostja II esitas 19.

oktoobri 2019. a menetlusdokumendis tõendid ja seisukohad, et osaliselt tehti pankrotivõlgniku

pangakontolt makseid seoses MAPPER projektiga, kuid maakohus neid oma otsuses ei

käsitlenud.

Maakohus on otsuse p-s 16 põhjendamatult leidnud, et kostjate väited vaidlusaluste maksete

kohta on vastuolulised, mis annab aluse järeldada, et äriühingutele tehtud maksetel ei olnud

seaduslikku alust. Otsusest ei nähtu, milles vastuolu seisnes.

Tafaas M OÜ-le tehtud maksetega seoses käsitles maakohus kostja II ütlusi valikuliselt. Kostja

II kinnitas kohtuistungil, et tarkvara arenduse tellis kostja I ja see oli pankrotivõlgnikule

majanduslikult otstarbekas.

Maakohtu otsus on vastuoluline. Otsuse p-s 19 leidis maakohus, et pankrotivõlgnik ei saanud

vaidlusaluste maksete alusel vastusooritust. Samas otsuse p-s 22 leidis maakohus, et OÜ GRS

7 (14)

TECNO sai suuremat tasu kindlustuslepingute vahendamise eest võrreldes teiste

kindlustusandjatega. OÜ-le GRS TECNO tehtud maksed olid maakohtu hinnangul üheaegselt

nii alusetud kui ka suured võrreldes vahendatud lepingute eest laekunud kindlustusmaksetega.

Kui maakohus luges põhjendatud vahendustasu suuruseks 10-15 %, siis oleks tulnud lugeda

makseid vähemalt 21 136,91 euro kuni 31 705,35 euro ulatuses põhjendatuks.

Maakohus jagas tõendamiskoormise valesti ja heitis kostjale II ette dokumentide üleandmata

jätmist. Otsuse p-des 19, 24-25 asus maakohus seisukohale, et vaidlusalused maksed on

alusetud, sest kostjad ei ole esitanud lepinguid. Maakohus tuvastas otsuses, et kostja II andis

olemasoleva pankrotivõlgniku raamatupidamise üle kostjale I, kes oli kuni pankrotivõlgniku

pankroti väljakuulutamiseni selle juhatuse liige. Kostja II ei vastuta selle eest, et kostja I võis

teda eksitada, viivitas oluliselt dokumentide esitamisega ning kaotas need hiljem ära.

Ekslik ja vastuoluline on maakohtu seisukoht, et pankrotivõlgniku osanikud ei kiitnud kostja II

äriühingutele tehtud väljamakseid heaks. Maakohus jättis tähelepanuta kostja II esitatud

arvukad e-kirjad ja arved, mille saatis talle kostja I. Nimetatud arved tõendavad seda, et

pankrotivõlgniku osanikud kiitsid vaidlusalused tehingud heaks ning kostja I nõudis nende

tasumist. Kuna seda vastuolu ei ole kohtuotsuses käsitletud, on kohtuotsus puudulikult

põhjendatud.

Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata ÄS § 168 lg 2. Kostja I juhatuse liikmeks oleku

ajal tegi hagis loetletud juhatuse pädevusse jäävaid otsuseid kostja II, kellele sisuliselt kuulus

pankrotivõlgniku enamusosalus. Seega vastutab pankrotivõlgnikule tekkinud kahju eest üksnes

kostja I.

Pankrotivõlgnikule kahju tekkimine ei olnud kostjale I ettenähtav ega põhjuslikus seoses tema

tegevusega.

Maakohus on põhjendamatult jätnud kahjuhüvitise vähendamata (Riigikohtu 3. märtsi 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p-d 30 ja 31). Kuna praegusel juhul esitati kahju hüvitamise

nõue juhatuse liikme vastu, oleks kohtupraktikat arvestades tulnud väljamõistetavat hüvitist

vähendada 245 656,22 euro ulatuses.

Maakohus jättis kostja II tõendite kogumise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Nimetatud

tõendite alusel oleks olnud võimalik uurida pankrotivõlgniku võlgade ja makseraskuste tekke

perioodi, mis omab tähtsust käesoleva asja korrektsel lahendamisel. Kostja II ei vastuta

klientide halva maksekäitumise eest, mis põhjustas pankrotivõlgniku pankroti.

Vastus apellatsioonkaebusele

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta need rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 2¹ tuleb muuta osaliselt

otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.

8. Esmalt võtab kolleegium seisukoha pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude

vähendamise osas ja lahendab veel lahendamata taotlused.

8.1.

Hageja on esialgses hagis esitanud nõude kostja I vastu kahjuhüvitise 172 125

euro saamiseks. 18. detsembril 2017 teatas hageja, et vähendab nõuet 120 euro võrra (II

kd, tl 161 pöördel, p 4.1). 20. detsembril 2019 täpsustas hageja, et loobub 120 euro osas

nõudest (IV kd, tl 108).

TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni,

esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi

lõpetab asja menetluse. Maakohus ei ole lahendanud pärast hagi menetlusse võtmist toimunud

haginõude vähendamist. TsMS § 428 lg 1 p 3 järgi kohus lõpetab menetluse otsust tegemata,

kui hageja on hagist loobunud. Kostja I ei ole hagist osalisele loobumisele vastuväiteid esitanud.

8 (14)

Kolleegium leiab, et puuduvad asjaolud, mis TsMS § 429 lg 4 järgi võiksid anda alust jätta

osaline hagist loobumine vastu võtmata. Seega tuleb osaline hagist loobumine vastu võtta ja

menetlus kahjuhüvitise 120 euro väljamõistmise osas lõpetada (TsMS § 431 lg 1).

8.2.

Ringkonnakohus lahendab kostja I taotluse vande all ülekuulamiseks. Kostja I

on vastavasisulise taotluse esitanud ringkonnakohtule 28. septembri 2019. a e-kirjas, s.o

pärast apellatsioonitähtaja lõppemist. Kostja I soovib kogutava tõendiga tõendada

ettevõtte rahavarguse asjaolusid ja tema poolt tehtud maksete vajalikkust (IV kd, tl 88).

Eeltoodud taotlus tuleb TsMS § 652 lg 4 järgi jätta tähelepanuta, sest kostja I ei ole tõendi

kogumise taotluse esitamise lubatavust põhjendanud. Kolleegium märgib, et maakohus ei ole

kostjalt I vande all seletuse võtmata jätmisega menetlusõiguse norme rikkunud. Kuigi

maakohus rahuldas 18. mai 2018. a määrusega (e-kiri) kostja I taotluse vande all

ülekuulamiseks, siis kostja I ei ilmunud mõjuva põhjuseta tema vande all ülekuulamiseks

määratud kohtuistungile (vt 4. aprilli 2019. a kohtuistungi protokoll; III kd, tl 173). Sellisel

juhul võis lugeda menetlusosalise tulenevalt TsMS § 270 lg-st 2 seletuse andmisest keeldunuks.

8.3.

Vaidlustatud otsuses on maakohus jätnud rahuldamata kostja I 21. mai 2019. a

taotluse tähtaja ennistamiseks, selgitades, et kohtu poolt määratud tähtaega saab

pikendada (otsuse p 70). Kolleegium on 28. novembri 2019. a määrusega määranud

kindlaks kostja I apellatsioonkaebuse lahendamise aluseks olevad asjaolud ning

leidnud, et uued asjaolud tuleb jätta arvestamata (IV kd, tl-d 105-106; määruse p 6).

Sama määrusega jättis ringkonnakohus rahuldamata kostja II tõendite kogumise taotluse

(määruse p 5). Nimetatud ringkonnakohtu otsustuse peale esitas kostja II 20. detsembril 2019

vastuväite kohtu tegevusele TsMS § 333 lg 1 alusel (IV kd, tl-d 113-114). Kostja II vastuväite

kohaselt taotles ta kindlustusseltside pangakontode analüüsimist selleks, et tõendada, et

kostjaga I seotud äriühingutega sõlmitud lepingud ei omanud mingit negatiivset mõju

pankrotivõlgniku majandustegevusele ja olid vajalikud äriühingu toimimiseks ning

makseraskuste põhjuseks olid pankrotivõlgniku klientide halb maksekäitumine. Eelnimetatud

tõendite kogumata jätmisel jääb kostja II arvates lahendamata pankrotivõlgniku maksejõuetuse

põhjus. Kostja II kordab oma tõendite kogumise taotluses esitatud põhjendusi.

Kolleegiumi hinnangul ei ole kohus tõendite kogumise taotluse lahendamisel rikkunud

menetlusõiguse norme. Tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmist on ringkonnakohus 28.

novembri 2019. a määruses põhjendanud, täiendava vastuväite esitamine ei anna menetlusele

midagi

juurde.

Kostjal

II

on

võimalus

vaidlustada

ringkonnakohtu

otsustust

kassatsioonkaebuses TsMS § 696 lg 2 alusel. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kostja

II vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata.

9. Apellatsioonkaebuste põhjendustest olenemata käsitleb kolleegium digitaalse protokolli

koostamist ning kohtuistungil helisalvestatud tunnistajate ja poolte ütluste protokollimist.

Praegusel juhul on maakohus TsMS § 52 lg-t 2 kohaldades teinud 4. aprilli 2019. a kohtuistungi

protokolli üksnes märke tunnistajate ja menetlusosalise salvestatud ütluste kohta (III kd, tl-d

172-174 pöördel). Seega on maakohus TsMS § 52 lg-st 2 tulenevat diskretsiooniõigust

kohaldanud selliselt, et jättis tunnistajate ütlused ja kostja II vande all antud seletuse põhisisu

protokollimata. Tegemist on menetlusõiguse normi rikkumisega, sest kohus peab TsMS § 52

lg-st 2 tulenevat diskretsiooniõigust kohaldama selliselt, et protokollib salvestiste põhisisu alati,

kui tunnistaja ütluste, eksperdi suulise arvamuse ja menetlusosalise vande all antud seletusega

soovitakse tõendada asjaolusid, millest asja lahendamine olulises osas sõltub (vt Riigikohtu 28.

oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-122860, p 13.2).

Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole tegemist sedavõrd olulise menetlusõiguse normi

rikkumisega, mis võiks mõjutada asja lahendamist. Maakohus on tunnistaja ütluse või

menetlusosalise vande all antud seletuse tõendina hindamisel viidanud helisalvestise

konkreetsele ajale. See tagab vajalikul määral võimaluse kogutud tõendite hindamiseks ja nende

alusel asjaolude tuvastamiseks.

9 (14)

10. Vaidlustamata asjaolude kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 30. septembri 2016. a

määrusega välja pankrotivõlgniku pankrot ning pankrotihalduriks nimetati K. Mägi (I kd, tl-d

18-21 pöördel). Pankrotimenetluses on tunnustatud nõudeid kokku 527 033,23 eurot (I kd, tl

22). Pankrotivõlgniku asutajaks ja juhatuse liikmeks oli alates 7. maist 2010 kuni 1. juulini 2015

kostja II ning alates 1. juulist 2015 kostja I. Pankrotivõlgniku osanikeks on BAZEL Holding

OÜ, BB Invest OÜ ja Fort Invest OÜ (I kd, tl-d 8-9, 12-17).

11. Esmalt käsitleb kolleegium hageja nõuet kostjate vastu osaühingu juhatuse liikme

kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Maakohus on sellise nõude õigusliku

alusena õigesti viidanud ÄS § 187 lg-le 2 (analoogne regulatsioon tuleneb tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 1 esimesest lausest). Kuna juhatuse liikme õigussuhe on

olemuslikult tehinguline, kohaldub kahju hüvitamisel VÕS § 115.

Kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud (ÄS

§ 187 lg 1), osaühing on saanud kahju (VÕS § 127) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik

seos (VÕS § 127 lg 4). Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta

tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt ka Riigikohtu 4. mai

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 10 ning 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

20-14, p 11).

12. Maakohus tuvastas, et kostja I vastutab ÄS § 187 lg 2 alusel pankrotivõlgnikule kahju

172 005 euro tekitamise eest (Rialto Inter Ldt-le tehtud makse 80 985 eurot ja pankrotivõlgniku

pangakontolt välja võetud raha 91 020 eurot). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga,

et tõendatud on nii kostja I kohustuste rikkumine, pankrotivõlgnikul kahju tekkimine kui ka

põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, ning et kostja I ei ole tõendanud oma kohustuste

täitmist

korraliku

ettevõtja

hoolsusega.

Maakohus

on

õigesti

jaganud

poolte

tõendamiskoormise (TsMS § 230 lg 1, ÄS § 187 lg 2 teine lause) ning nõuetekohaselt

tuvastanud nõude eeldused (maakohtu otsuse p-d 29 ja 30).

Juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi

täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed

(TsÜS § 35). Juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema

heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud

ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas

kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele.

12.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja I väide, et talle ei

antud kostja II poolt üle kõiki pankrotivõlgniku raamatupidamisdokumente ning üle

antud arvuti kõvaketas oli kahjustatud, on tõendamata. Tunnistaja AA ütluste kohaselt

anti kostjale I üle töökorras arvuti (III kd, tl 173; 4. aprilli 2019 a kohtuistungi salvestis

01:41:3201:49:32). Pankrotivõlgniku raamatupidamisdokumentide üleandmist kostjalt

II kostjale I tõendab 2. detsembri 2015. a akt, mille kostja I on allkirjastanud (II kd, tl-

d 94-96).

12.2. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme

sellega, kui menetles kostja I poolt 21. mai 2019. a menetlusdokumendi p-s 2.1.1

esitatud uut väidet, et arvuti ja raamatupidamisdokumendid varastati (IV kd, tl 2).

Hageja vaidles kostja I poolt esitatud uute väidete menetlemisele vastu ning on sellele

tuginenud ka apellatsioonimenetluses (vt hageja 27. mai 2019. a menetlusdokument; IV

kd, tl-d 39-40 pöördel). Maakohus ei võtnud enne kohtuotsuse tegemist kostja I poolt

21. mai 2019. a menetlusdokumendis esitatud uute väidete menetlemise kohta

seisukohta. Ringkonnakohus võttis uute asjaolude osas seisukoha 28. novembri 2019. a

määruses, et kostja I uusi asjaolusid ei arvestata. Maakohtu otsuse põhjendustest tuleb

uue asjaolu menetlemine ja hindamine välja jätta (maakohtu otsuse p-d 58 ja 59).

12.3. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja I on tekitanud pankrotivõlgnikule kahju

80 985 euro ulatuses. Maakohus tuvastas, et kostja I kandis 18. novembril 2015

pankrotivõlgniku pangakontolt Rialto Inter Ldt pangakontole 80 985 eurot (I kd, tl 44).

10 (14)

Kostja I on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kolleegiumi

hinnangul ei ole maakohus kostja I vastutuse tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse

norme rikkunud ning on vastutuse eelduseks olevatele asjaoludele õigusliku hinnangu

andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust (maakohtu otsuse p-d 42-45).

Kolleegium selgitab, et tsiviilkohtumenetluses on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab

(TsMS § 5 lg 2). Kostja I ei ole oma väiteid tõendanud. Samuti on kostja I väited vastuolus

vaidlusaluse asjaolu kohta esitatud dokumentaalse tõendiga – 18. novembri 2015. a arvega nr

180015 (II kd, tl 129). Nimetatud arve selgituses on viide OÜ-ga GRS TECNO seotud

kindlustusteenustele 2014. aastal. See ei sisalda viiteid kostja I poolt välja toodud asjaoludele

(kindlustuspoliisid, AS Baltic Marine Bunker, Ukraina kindlustusseltsid). Kostja I ei ole välja

toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaksid kohtud järeldada, et makset teostades tegutses

kostja I korraliku ettevõtja hoolsusega (nt nõude põhjendatuse kontroll ja arve esitamise

õiguslik alus). Asjaolu, et pankrotivõlgnikul ei olnud Rialto Inter Ldt-ga võlasuhet, tõendab

kostja II vande all antud seletus, mille usaldusväärsuses puudub alus kahelda (III kd, tl 173; 4.

aprilli 2019. a kohtuistungi salvestis 01:19:14-01:20:27). 18. novembri 2015. a arve nr

180015 fiktiivsuse teeb usutavaks ka asjaolu, et Rialgo Inter Ldt näol on tegemist

Ühendkuningriigis registreeritud äriühinguga, mille ainsaks aktsionäriks ja direktoriks on

Vanuatu kodanik KK (I kd, tl-d 45-46; tõlge tl-d 46 pöördel-47 pöördel).

12.4. Maakohus tuvastas, et kostja I võttis ajavahemikus 19. november 2015 kuni 30. juuni

2016 pankrotivõlgniku pangakontodelt välja sularaha summas 93 150 eurot ning kandis tagasi

2130 eurot (I kd, tl-d 48-51; II kd, tl 106). Seega on vaidlus 91 020 euro kasutamise üle. Kostja

I pidi tõendama pankrotivõlgniku pangakontolt välja võetud sularaha kasutamist

pankrotivõlgniku huvides. Maakohus leidis, et kostja I väide, et ta kasutas 70 695,59 eurot

pankrotivõlgniku töötajatele sularahas töötasu maksmiseks, on tõendamata (maakohtu otsuse

p-d 50-51). Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega (TsMS § 654 lg 6).

Maakohus leidis, et tõendamata on kostja I väide, et ta kasutas 9420 eurot pankrotivõlgniku

huvides, s.t tasus Aimexx Capital SIA-le majandustegevuse auditeerimise eest (maakohtu

otsuse p 53). Arve esitamine ja selle tasumine ei tõenda lepingulise suhte olemasolu ega teenuse

osutamist. Hageja on välja toonud asjaolu, et Aimexx Capital SIA ei ole audiitorettevõtja, vaid

tegeleb puidutöötlemise ja hulgimüügiga. Kostja I väide, et pankrotivõlgniku auditeerimine

toimus üksnes panga- ja kassadokumentide alusel, ei ole ühegi asjas esitatud tõendiga

tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega (TsMS § 654 lg 6).

Maakohus leidis, et tõendamata on kostja I väide, et ta kasutas 13 344 eurot pankrotivõlgniku

huvides, s.t tasus Alfa Meridianus OÜ-le koristus- ja IT-teenuste eest (maakohtu otsuse p 56).

Maakohtu otsuse põhjendustest tuleb välja jätta maakohtu viide võimalikule tehingu tühisusele

ÄS § 181 lg 3 alusel, sest see ei seondu praeguse nõude eeldustega. Ringkonnakohus asendab

selle osa uue põhjendusega. Nõustuda ei saa maakohtu poolt tuvastatuga, et 13 344 euro

tasumine Alfa Meridianus OÜ-le on tõendatud. Maakohus on sellise järelduse tegemisel

viidanud üksnes Alfa Meridianus OÜ arvetele (II kd, tl-d 132-137 pöördel). Samas on maakohus

otsuse p-s 54 leidnud, et ainuüksi arved ei tõenda teenuse osutamist ning Alfa Meridianus OÜ

pangakonto väljavõttest ei nähtu, et osaühingu pangakontole on tehtud sularaha sissemakseid

(III kd, tl 127). Samuti on osa Alfa Meridianus OÜ arvetest esitatud pankrotivõlgniku

pangakontolt sularaha väljavõtmisest varem. Seega on Alfa Meridianus OÜle tehtud makseid

ilma õigusliku aluseta.

12.5. Kostja I, kasutades pankrotivõlgniku rahalisi vahendeid viisil, kus ei ole tuvastatav nende

kasutamine pankrotivõlgniku huvides, on rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Ilma õigusliku

aluseta kolmandatele isikutele raha ülekandmise ning pankrotivõlgniku pangakontolt sularaha

11 (14)

väljavõtmise tagajärjel on vähenenud pankrotivõlgniku vara – pankrotivõlgnik on sattunud

juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga,

milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (VÕS § 127 lg 4).

13. Maakohus tuvastas, et kostja II vastutab ÄS § 187 lg 2 alusel ja kostja I vastutab ÄS §

167¹ lg 1 alusel solidaarselt pankrotivõlgnikule kahju 164 671,22 euro tekitamise eest (BAZEL

Holding OÜ-le tehtud ülekanded 33 956,22 eurot, Alfa Meridianus OÜ-le tehtud ülekanded 10

990 eurot, Tafaas M OÜ-le tehtud ülekanded 21 025 eurot ja Malburg Integro Ltd-le tehtud

ülekanded

eurot).

Ringkonnakohus

nõustub

maakohtu

seisukohaga,

et

pankrotivõlgnikule on tekitatud kahju 164 671,22 euro ulatuses ning selle kahju eest vastutavad

kostjad solidaarselt. Maakohus on õigesti jaganud poolte tõendamiskoormise ning

nõuetekohaselt tuvastanud nõude eeldused (maakohtu otsuse p-d 29-30, 37). Ringkonnakohus

nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendusega (TsMS § 654 lg 6).

13.1. Kostjad väidavad, et pankrotivõlgnik maksis kindlustuslepingute vahendamise

eest vahendustasu. Maakohtu järeldus, et pankrotivõlgniku poolt kolmandatele

äriühingutele teostatud maksetel polnud õiguslikku alust, on ringkonnakohtu hinnangul

õige, kuid 65 971,22 euro maksete osas tuleb täpsustada maakohtu otsuse põhjendust

(maakohtu otsuse p-d 21 ja 22). Maakohus viitas maakleritasu vahendustasu suurusele

selleks, et näidata, et kostjate väited väidetava tasu maksmise kohta ei saa olla usutavad,

kuna on vastuolus väljakujunenud tavalise maakleritasu suurusega (III kd, tl-d 11-22).

Samuti on kostja II avaldanud, et pankrotivõlgnik ei vahendanud OÜ-le GRS TECNO

kindlustuslepingute

sõlmimist

Eesti

kindlustusandjatega,

vaid

välismaiste

kindlustusseltsidega, mida tõendavad Foxtall Kindlustusmaakler OÜ arved (4. aprilli

2019. a kohtuistungi salvestis 1:00:50-1:01:15; III kd, tl 77-79, 81, 85, 88, 91).

Ringkonnakohtu hinnangul on tõendamata, et BAZEL Holding OÜ, Alfa Meridianus OÜ ja

Tafaas

M

OÜ

olid

kindlustusmaaklerid,

kes

osutasid

pankrotivõlgnikule

kindlustusvahendusega

seotud

teenuseid.

Kindlustusmaakleril

on

õigus

saada

kindlustusmaksete arvel üksnes vahendustasu (maakleritasu) kindlustusandjaga kokkulepitud

ulatuses. Tõendamata on kokkulepped, mille kohaselt pidi pankrotivõlgnik tasuma

väidetavatele kindlustusmaakleritele kindlustuslepingute vahendamise eest mitu korda

suuremas summas vahendustasu. Klientide poolt pretensioonide puudumine seda asjaolu ei

tõenda.

13.2. Kostja I etteheide, et maakohus on segi ajanud maakleritasu ja vahendustasu

mõisted, on põhjendamatu. Kuni 31. detsembrini 2015 kehtinud kindlustustegevuse

seaduse (KindlTS) § 2 lg 4 järgi oli kindlustusmaaklerlus üheks kindlustusvahenduse

liigiks, mistõttu ei ole sisulist vahet, kas vahendajale makstavat tasu nimetada

vahendustasuks või maakleritasuks. Kostja I ei ole apellatsioonkaebuses täpsemalt

selgitanud, milles seisneb eelnimetatud tasude sisuline erinevus ja kuidas see peaks

mõjutama maakohtu järeldusi. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta makse nimetus

tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut.

13.3. Kuigi maakohus ei viidanud otsuse põhjenduses kõikidele tõenditele seoses

MAPPER projektiga (II kd, tl-d 57-63, 68-69), ei ole tegemist olulise menetlusõiguse

normi rikkumisega, mis viinuks ebaõige lahendini. Kostja II ei ole seoses MAPPER

projektiga toonud kohtu ette asja lahendamiseks tähtsaid asjaolusid, nt milles see projekt

seisnes ning milliseid pankrotivõlgniku majandustegevusega seotud teenuseid selle

raames pankrotivõlgnikule osutati. Üksnes arve esitamine ei saanud tekitada

pankrotivõlgnikule kohustusi. Kui kohus on juba tõendi vastu võtnud, võib ta jätta asja

lahendamisel tõendi arvestamata, kui see ei oma asjas tähtsust (maakohtu otsuse p 73;

TsMS § 238 lg 5).

13.4. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tõendamata on kostja II väide, et

8800 eurot tasuti Tafaas M OÜ-le tarkvara loomise eest (arve nr 14001; II kd, tl 55).

Maakohus ei ole eeltoodud asjaolu tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme

12 (14)

rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, et kostjad ei ole kohtu ette

toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et pankrotivõlgnik sai eeltoodud

makse eest majandustegevuseks vajaliku vastusoorituse. Kostjate väited on

vastuolulised. Kostja II ei kinnitanud vande all seletusega kostjalt I või Tafaas M OÜ-lt

tarkvara saamist (4. aprilli 2019. a kohtuistungi salvestis 1:31:581:33:00). Kostja I on

9. aprilli 2018. a menetlusdokumendis avaldanud, et vaidlusaluse arve selgitus oli ekslik

ning tegelikult oli see arve esitatud OÜ GRS TECNO kindlustuslepingute vahendamise

eest, esitades mh ka parandatud selgitusega arve (vt 9. aprilli 2018. a

menetlusdokumendi p 2.1.3; III kd, tl 97).

13.5. Maakohus leidis, et pankrotivõlgniku pangakontolt Malburg Integro Ltd-le

tehtud seitse ülekannet kogusummas 98 700 eurot on alusetud (maakohtu otsuse p 28).

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Maakohus on põhjendatult arvestanud

kostja II vande all antud seletusega, sest puudus alus sellega arvestamata jätmiseks.

Nimetatud seletus ei ole vastuolus ühegi teise asjas esitatud tõendiga. Nagu maakohus

on otsuse p-s 24 märkinud, siis kostjad ei ole esitanud kohtule võlasuhet tõendavaid

lepinguid. Maakohus on täiendavalt selgitanud, miks ei ole usutav pankrotivõlgniku ja

Malburg Integro Ltd vaheline majandussuhete olemasolu (maakohtu otsuse p-d 26-28).

13.6. Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et kostja II on eeltoodud

makseid tehes rikkunud juhatuse liikme kohustusi, tekitades sellega pankrotivõlgnikule

kahju (VÕS § 127 lg 4). Kostja II tegi juhatuse liikmena makseid kolmandatele

äriühingutele, kuigi tal puudusid maksete aluseks olevad algdokumendid. Piisavaks ei

saa lugeda, et pärast maksete tegemist palus kostja II kostjalt I arvetega seotud

dokumente (19. mai 2015. a e-kiri; II kd, tl 70, tõlge tl 71). Kostja II ei teinud enne

maksete tegemist kindlaks, kas maksete tegemiseks on õiguslik alus. Kostja II ei ole

tõendanud, et tema vastutust välistaks TsÜS § 37 lg 1 teine lause ning et ta oleks oma

kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kuna kostja II ei ole tõendanud, et

kolmandatele isikutele makseid tehes on ta oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja

hoolsusega, siis ÄS § 167¹ lg 2 järgi vastutab ta solidaarselt teda mõjutanud isikuga.

13.7. Kolleegium ei nõustu kostja II apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et seoses

raamatupidamisdokumentide üleandmisega tulnuks tõendamiskoormis jagada teisiti.

Maakohus on poolte vahel õigesti jaganud tõendamiskoormise. Kostja II on ise vande

all seletanud, et mingeid kirjalikke lepingudokumente seoses kolmandatele isikutele

tehtud maksetega ei koostatud (kostja II seletas, et lepingud olid sõlmitud kas suuliselt

või ta pole lepinguid näinud). Seega ei saanud maksete aluseks olevaid dokumente olla

ka pankrotivõlgniku raamatupidamisdokumentide hulgas.

14. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja I vastutab solidaarselt kostjaga II

pankrotivõlgnikule tekitatud kahju 164 671,22 eurot eest ÄS § 167¹ lg 1 alusel. Kolleegium

täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, tuues välja ÄS § 167¹ lg-s 1 sätestatud

kohustuse rikkumisest tuleneva deliktilise vastutuse eeldused.

14.1. ÄS § 1671 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS §

1671 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks.

Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust

VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema

tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 1671 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045

lg 3).

Kostja I vastutuse eeldused on järgmised (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 32-

1-181-15, p 26):

•

mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle;

•

mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga

mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt;

13 (14)

•

juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest

oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla

ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes;

•

osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse

rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on

kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud

juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme

kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju;

•

teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada

juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb

osaühingu kahjustamise eesmärgil. Kostja I vastutuse eelduseks olevate

asjaolude tuvastamisel ei ole maakohus välja toonud kõiki kostja I deliktilise

vastutuse

eeldusi,

kuid

vaatamata

sellele

ei

anna

kostja

I

apellatsioonkaebuses esitatud väited põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine ei viinud asja ebaõige

lahendamiseni. Ringkonnakohus saab sellise menetlusõiguse normi

rikkumise kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

14.2. Nii kostja II vande all antud seletuse kui ka dokumentaalsete tõenditega on

tõendatud, et kostjal I oli oluline mõju pankrotivõlgniku ja kostja II üle (maakohtu

otsuse p-d 7-8, 38). Kohtupraktika kohaselt ei pea mõjutaja ja mõjutatava juhtorgani

liikme vahelist seost selgelt määratlema ning mõjutaja ei pea olema enamusosanik, s.t

tegemist võib olla nii ühingusisese kui ka -välise isikuga (vt eelpool viidatud Riigikohtu

13. aprilli 2016. a otsuse p 29). Praeguses asjas on tõendatud, et kostja I positsioon oli

piisav, mõjutamaks kostjat II rikkuma oma juhatuse liikme kohustusi. Sellele viitab ka

vaidlustamata asjaolu, et kostja I eestvedamisel on kostja II juhatuse liikme kohalt tagasi

kutsutud (I kd, tl-d 10-11).

Tõendamist on leidnud ka asjaolu, et kostja I kasutas oma mõju ära, eesmärgiga panna kostjat

II tegema õigusliku aluseta makseid teistele äriühingutele. Asjas esitatud ja kogutud tõenditest

saab teha järelduse, et algatus pankrotivõlgniku kahjustavaks tegevuseks tuli kostjalt I.

Pankrotivõlgniku kontolt tehti osa makseid kostja I poolt esitatud arvete alusel, sest kostja I oli

arvete esitamise ajal BAZEL Holding OÜ, Alfa Meridianus OÜ ja Tafaas M OÜ juhatuse liige,

mistõttu sai just tema arveid pankrotivõlgnikule esitada (I kd, tl-d 12-13, 26 ja pöördel, 29 ja

pöördel). Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et kostja I dikteeris tasumisele

kuuluvad arved ja nende suurused. Kostja II tegi kõik maksed täpselt nii nagu kostja I soovis

ning seega sai kostja I tegevuse eesmärgiks olla pankrotivõlgniku varatuks muutmine (II kd, tld

44-69).

Mõjutamine põhjustas kostja II kohustuse rikkumise (ilma õigusliku aluseta maksete tegemine

kolmandatele isikutele), mille tagajärjel vähenes pankrotivõlgniku vara. Seega esineb põhjuslik

seos rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4).

Kolleegiumi hinnangul on täidetud ÄS § 167¹ lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg, sest kostja

I eesmärgiks oli mõjutada kostjat II nii, et ta rikuks oma kohustusi ja tekitaks sellega

pankrotivõlgnikule kahju. Kostja I teadis oma mõjust pankrotivõlgnikule ning tahtis seda mõju

kasutada, et kostja II pankrotivõlgnikule kahjulikult käituks.

14.3. Pankrotivõlgnikule tekitatud kahju on VÕS § 1045 lg 3 mõttes hõlmatud ÄS §

167¹ lg 1 kaitse-eesmärgiga. Kostjad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks

järeldada, et esineks VÕS § 127 lg 5 kohaldamise eeldusi. Pankrotivõlgnik ei ole saanud

kahju tekitamise tagajärjel kasu (vt otsuse p 15).

15. Kostjad on maakohtus taotlenud VÕS § 139 lg 1 kohaldamist kahju vähendamiseks.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kahjuhüvitise vähendamiseks ei ole põhjust

(maakohtu otsuse p-d 63-66).

14 (14)

Vastuseks kostja II apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib kolleegium järgmist.

Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest

tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel,

et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetu rikastumisest tuleneva

nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määratlemisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et

kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5; vt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a

otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785, p 24). Samuti on Riigikohus leidnud, et juhatuse liikmelt saab

kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt

Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16).

Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et alusetust rikastumisest tulenevad

nõuded on väärtusetud. Kostjad ei ole hageja poolt kohtu ette toodud asjaolusid ümber lükanud

(III kd, tl-d 102-103). Kostja I BAZEL Holding OÜ, Alfa Meridianus OÜ ja Tafaas M OÜ

juhatuse liikmena oleks saanud nõude (osalise) väärtuse kohta esitada tõendeid. Hageja on

menetluse kestel pakkunud kostjatele võimalust omandada alusetust rikastumisest tulenevad

nõuded kolmandate isikute vastu (vt hageja 18. detsembri 2017. a menetlusdokumendi p 4.4.2;

II kd, tl-d 158-164). Kostjad pole sellest ettepanekust olnud huvitatud.

16. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, ei näe kolleegium põhjust TsMS §

162 lg 1 alusel muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Kostjad ei ole sisulisi vastuväited

maakohtu menetluskulude jaotusele esitanud (TsMS § 651 lg 1).

17. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS §

171 lg-st 1, § 165 lg-st 3 ja § 168 lg-st 4. Hageja loobumine kostja I vastu esitatud 120 euro

suurusest nõudest ei mõjuta menetluskulude jaotust, sest selles osas rahuldati nõue pärast hagi

esitamist (TsMS § 168 lg 4; II kd, tl 106).

Arvestades, et kostjad vastutavad solidaarselt 164 671,22 euro suuruse nõude osas, siis jäävad

menetluskulud 49 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 51 % ulatuses kostja I kanda.

18. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4

juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS

§ 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

19. Ringkonnakohus rahuldas 11. oktoobri 2019. a määrusega kostja I apellatsioonkaebuse

esitamiselt 2700 euro suurusest riigilõivust vabastamise taotluse (IV kd, tl-d 90-91).

TsMS § 190 lg 2 järgi kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud

täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud

menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kolleegium leiab, et kostjalt I tuleb riigituludesse

mõista 2700 euro suurune riigilõiv, mille tasumisest kostja I oli vabastatud. Kolleegium leiab,

et arvestades kostja I majanduslikku seisundit tuleb kostjal I TsMS § 190 lg 7 järgi raha

riigituludesse tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel

tuleb menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist tasumise kohustuse tekkimisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler