3-17-2049/73 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuar 2020, Tartu

Haldusasja number

3-17-2049

Haldusasi

X kaebus Viru Vangla 18. augusti 2017. a käskkirja nr 6-

2/682-1 tühistamiseks, alternatiivselt vangla tegevusetuse

(26. septembril 2017 või 4. oktoobril 2017 või 17.

novembril 2017 haldusmenetluse uuendamata ja 18.

augusti 2017. a käskkirja nr 6-2/682-1 kehtetuks

tunnistamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. mai 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja Viru Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X taotlus asjas kohtuistungi korraldamiseks ja tunnistajate

ülekuulamiseks.

2. Jätta rahuldamata X taotlus täiendavate tõendite kogumiseks ja ekspertiisi

määramiseks.

3. Tagastada X apellatsioonkaebuse ja 22. detsembri 2019. a menetlusdokumendi

lisana esitatud dokumentaalsed tõendid.

4. Jätta läbi vaatamata X apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni

punktide 2 ja 3 tühistamiseks.

5. Jätta X apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.

6. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 31. mai

2019. a otsuse resolutsiooni punkt 5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

rahuldamata X kaebus Viru Vangla tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks.

7. Tühistada Tartu Halduskohtu 31. mai 2019. a otsuse resolutsiooni punkt 7.

8. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. veebruar 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla määras 18. augusti 2017. a käskkirjaga nr 6-2/682-1 kinnipeetav X (kaebaja) alates

21. augustist 2017 tähtajatult majandustööde abitööliseks koristaja ametikohale V7 ja V8

eluosakondade üldkasutatavates ruumides tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse,

mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Viru Vangla 18. augusti 2017. a käskkiri, alternatiivselt,

tuvastada vangla tegevusetuse (26. septembril 2017 või 4. oktoobril 2017 või 17. novembril 2017

haldusmenetluse uuendamata ja 18. augusti 2017. a käskkirja kehtetuks tunnistamata jätmine)

õigusvastasus.

Kaebuse kohaselt takistas kaebaja tervislik seisund tema tööle määramist ning vastustaja ei ole

kaebaja töövõimet nõuetekohaselt tuvastanud. Vangla on jätnud arvestamata eriarsti ja Eesti

Töötukassa otsustega kaebaja töövõime kohta ning tuginenud hoopis vangla perearsti ebaõigetele

hinnangutele. Vangla perearstil R. Aadamsool puudub õiguslik alus ja eriteadmised töövõime

hindamiseks.

Vangla üldarst R. Aadamsoo edastas 26. septembril 2017 ja 17. novembril 2017 teisele üksusele

tõendid, mille kohaselt saab kaebaja täita ainult koristaja tööjuhendi punktides 1.1 ja 1.3 nimetatud

ülesandeid. Seega ei saanud kaebaja enam arsti hinnangul täita tööjuhendi punktis 1.4 mainitud

ülesannet. Faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks vastustaja pidanud haldusmenetluse

uuendama.

3. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, selgitades, et on haldusmenetluses hinnanud kaebaja

töövõimet ning on pidanud võimalikuks, et kaebaja osaleb piiratud ulatuses majandustööl. Puudub

põhjus kahelda vangla tervishoiutöötajate, kes on hinnanud kaebaja töövõimeliseks, pädevuses.

Vangla tervishoiutöötajatele on teada vangla majandustöö laad ja tingimused, mistõttu saavad

tervishoiutöötajad nendega arvestada kooskõlastuse andmisel. Töötukassa hinnang isiku

töövõimele on üksnes üheks tõendiks, mida vangla arst saab VangS § 37 lõike 3 alusel otsust tehes

arvesse võtta. Neuroloogi otsused ei tühista vangla arsti otsuse lõppjäreldusi kaebaja töövõime

kohta.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 31. mai 2019. a otsusega rahuldas Tartu Halduskohus kaebuse osaliselt ja tunnistas

õigusvastaseks Viru Vangla tegevusetuse, s.o 26. septembril 2017 ja 17. novembril 2017

haldusmenetluse uuendamata ja 18. augusti 2017. a käskkirja nr 6-2/682-1 kehtetuks tunnistamata

jätmine osas, mis nägi kaebajale ette koristaja tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud ülesande täitmise

(resolutsiooni p 5) ning jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 6). Lisaks jättis

halduskohus otsusega rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks (resolutsiooni p 1),

tunnistaja ülekuulamiseks (resolutsiooni p 2) ja tõendite kogumiseks (resolutsiooni p 3) ja mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja 10 eurot menetluskulude katteks (resolutsiooni p 7).

5. Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja tööle määramise käskkirjas märgitud, et

meditsiiniosakonna 31. juuli 2017. a kooskõlastuse järgi on kinnipeetav töövõimeline ja saab täita

koristaja tööjuhendi punkte 1.1, 1.3 ja 1.4 (põrandate kuivpuhastus; tolmu pühkimine

horisontaalsetelt pindadelt, aknalaudadelt ja mööblilt (kapid, lauad, toolid, radiaatorid jne); uste,

ukselinkide puhastamine, ukseklaaside korrashoid). Pikaaegse ja väljakujunenud kohtupraktika

järgi on vangla arst õigustatud ja pädev tegema tõendite alusel kindlaks kinnipeetava töövõime.

Töövõimetoetuse seaduse alusel toimuv töövõime hindamine Töötukassa poolt on sama seaduse

järgi vajalik eelkõige selleks, et otsustada, kas ja millises ulatuses on isikul õigus saada töövõime

toetust ega ole vanglale siduv. Perearstil on oma eriala ampluaad arvestades piisavalt

laiaulatuslikud teadmised, et suuta adekvaatselt hinnata kinnipeetava võimelisust teha vanglas

majandustöid. Kinnipeetava töövõime hindamiseks ei ole vaja teda eraldi suunata mõne eriarsti

juurde või uuringutele. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et arst võib kinnipeetava

töövõimelisuse kohta otsuse langetada ka ainult dokumenteeritud terviseandmete (nt tervisekaardi

kannete) põhjal ning tal ei ole kohustust kinnipeetavat eraldi läbi vaadata.

Terviseameti veebilehe andmetel on R. Aadamsoo Terviseameti tervishoiutöötajate registris

registreeritud ning tal on arsti kutse. Seega on R. Aadamsool õigus tegutseda Eestis arstina.

6. Meditsiinitöötajad on kaebaja seljaprobleemidest Viru Vanglasse saabumisest alates teadlikud

olnud, on teda jälginud, talle vajaduse korral määranud ravimeid ning andnud soovitusi

ravivõimlemiseks.

Arst R. Aadamsoo on 31. juulil 2017 leidnud, et kaebaja on teatud ulatuses töövõimeline, st ta saab

teha koristaja tööjuhendi punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 ette nähtud ülesandeid. Seega ei ole kaebajat

hinnatud täielikult töövõimeliseks, vaid üksnes nimetatud tööde osas. Miski ei viita sellele, et

R. Aadamsoo oleks oma otsuse teinud meelevaldselt või erapoolikult. Koristaja tööjuhendi

punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 kirjeldatud ülesanded on vaieldamatult lihtsad koristustööd, mis ei nõua

erilist füüsilist pingutust ega ka kaua sundasendis olemist. Kaebajal oli võimalik neid töid teha

rahulikus tempos ning asendeid vahetades.

Seega kaebaja seljaprobleemid ei välistanud 18. augustil 2017 tema tööle määramist koristaja

tööjuhendi punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 nimetatud ülesannete täitmiseks. Kaebaja tervisekaardist ei

nähtu 18. augusti 2017. a seisuga ka muid terviseprobleeme, mis pidanuks tingima kaebaja tööst

vabastamise. Seetõttu ei ole alust Viru Vangla 18. augusti 2017. a käskkirja tühistamiseks.

7. Kaebaja esitas 4. oktoobril 2017 vanglale Töötukassa 27. septembri 2017. a otsuse

nr TVH/17/045199, mis tugineb Qvalitas Arstikeskus AS-i ekspertarsti Ü. Melnikovi 26.

septembri 2017. a eksperthinnangule. Eksperthinnang on koostatud ainult dokumentide põhjal, sh

kaebaja antud kirjalike selgituste põhjal. See tähendab, et ekspertarst andis oma hinnangu nii, et ta

ei ole ise kordagi kaebajat näinud ega saanud välise vaatluse põhjal kontrollida, kas kaebaja väited

tema terviseprobleemide kohta tõele vastavad.

Vangla meditsiinitöötajad on kaebajaga pika aja vältel kokku puutunud, teda visiitide ajal näinud

ning saanud tema tervisliku seisundi kohta teavet ka teistelt vanglateenistujatelt. Seetõttu tuleb

pidada vangla meditsiinitöötajate tehtud kandeid kaebaja tervisekaarti usaldusväärsemaks

tõendiks kui ühe arsti dokumendipõhist ühekordset hinnangut. Seega ei olnud vanglal kohustust

4. oktoobril 2017 Töötukassa 27. septembri 2017. a otsusest ajendatuna haldusmenetlust uuendada

ja enda 18. augusti 2017. a käskkirja kehtetuks tunnistada.

8. Kaebaja on olnud arsti otsuse alusel haigusseisundi ägenemise tõttu tööst vabastatud 18. kuni

25. septembrini 2017, mil arst tunnistas kaebaja taas töövõimeliseks. Raviloo nr 72 kohaselt saab

kaebaja täita koristaja tööjuhendi ülesandeid 1.1 ja 1.3 , samas on märkus, et seljaprobleemi tõttu

ei tohi ta tõsta raskusi üle 5kg.

Selle teabe edastamise järel pidi aga vastustaja haldusmenetluse uuendama ja 18. augusti 2017. a

käskkirja kehtetuks tunnistama osas, millega kohustati kaebajat täitma koristaja tööjuhendi punktis

1.4 nimetatud ülesandeid. Vanglal ei olnud arsti vastava otsuse saamisel enam põhjendatud alust

kohustada kaebajat 18. augusti 2017. a käskkirjaga täitma punktis 1.4 nimetatud ülesandeid.

R. Aadamsoo on 17. novembril 2017 uuesti leidnud, et kaebaja tervislik seisund võimaldab teha

kergemaid majandustöid, nagu tolmu pühkimine horisontaalpindadelt, laudadelt, aknalaudadelt ja

radiaatoritelt ning põrandate kuivpuhastus harjaga (I kd, tl 88). Kirjeldatud lubatud tööd vastavad

koristaja tööjuhendi punktides 1.1 ja 1.3 nimetatud ülesannetele. Koristaja tööjuhendi punktis 1.4

nimetatud töid, s.o uste, ukselinkide ja -klaaside puhastamist ei ole arst lubatud tööde hulgas esile

toonud. 17. novembri 2017. a tõendit tuleb 25. septembri 2017. a otsuse valguses mõista nii, et arst

oli ka 17. novembril 2017 veendumusel, et kaebajale sobilikuks tööks ei ole koristaja tööjuhendi

punktis 1.4 nimetatud ülesanded ja vastavalt esines alus menetluse uuendamiseks ja käskkirja

osaliseks tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. X esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuste resolutsiooni punktide 1, 2, 3,

6 ja 7 tühistamist ja uute otsuste tegemist, millega kaebus täielikult rahuldada.

Kaebaja on seisukohal, et halduskohus ei saanud asja lahendada kohtuarstlikku ekspertiisi

määramata, kuna asja lahendamiseks on vajalikud eriteadmised, mis kohtul endal puuduvad.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht töötukassa töövõime hindamise otsuse tähenduse, samuti

vangla perearsti pädevuse ja volituse kohta hinnata kaebaja töövõimet. Töövõime hindamise

pädevus on ainult töötukassal ja tema lepingulistel partneritel. Väär on kohtu arusaam, et vangla

perearstil on terviklik ülevaade kaebaja tervislikust seisundist. Kaebaja tööle määramiseks anti

kooskõlastus juba tema teisel visiidil arsti juurde ja puuduvad andmed, et arst oleks saanud

andmeid kaebaja kohta teistelt vangla ametnikelt või kaebaja enda ära kuulanud. Seetõttu ei saa

vangla arsti seisukoht olla usaldusväärsem kui töötukassa eksperdi kehtiva metoodika kohaselt

koostatud ekspertiis. Lisaks on kohus jätnud arvestamata neuroloogi, kes on läbinud töövõime

hindamiseks vajaliku koolituse, otsustega.

Vangla perearst määras kaebajale valuravi 11. septembril 2017, kuid töövabastust ei määranud.

Sama kordus 25. septembril 2017, samas kui vahepealsel ajal oli neuroloog töövabastuse

määranud.

Kohus on alusetult keeldunud kaebuse muutmise lubamisest, kuna täiendavate tuvastamisnõuete

lahendamine oleks andnud selge aluse tühistamisnõude rahuldamiseks.

Apellatsioonkaebuses kordab kaebaja juba halduskohtule esitatud täiendavaid tuvastamisnõudeid,

lisaks taotleb kaebaja tuvastada tema diskrimineerimine töövõime hindamisel ja halduskohtu

kohtuniku erapooletuse nõude rikkumine. Kaebaja taotleb ka R. Adamsoo tunnistajana

ülekuulamist ja täiendavate dokumentaalsete tõendite kogumist.

10. Viru Vangla esitas vastuse apellatsioonkaebusele, milles palus jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata, leides et kaebaja ei esita apellatsioonkaebuses väiteid, millele halduskohus ei oleks

vastanud. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et tema tööle määramine oli õigusvastane, kuna

kooskõlastuse selleks ei ole andnud töötervishoiu arsti kvalifikatsiooni mitte omav arst.

Kohtupraktikas on tunnustatud põhimõtet, et kinnipeetava tööle määramiseks võib kooskõlastada

vangla arst sõltumata arsti erialast.

11. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse resolutsiooni

punkti 5 tühistamist ja selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja nõustub halduskohtuga, et vangla arst oli pädev hindama kaebaja töövõimet ja kaevatav

käskkiri on õiguspärane. Kuna arsti kooskõlastus muutus käskkirja kehtivuse ajal, siis käskkirja

osaliselt kaebaja kasuks kehtetuks tunnistamist reguleerib HMS § 65 lg 3. Selle kohaselt on

menetluse uuendamise aluseks isiku taotlus. Menetluse uuendamine võib toimuda ka haldusorgani

algatusel, menetluse kohene uuendamata jätmine ei ole vastustajale etteheidetav. Käesoleval juhul

kaebaja töökohustus säilis, kuid tal tekkis õigus keelduda tööülesannetest, mis oleks jäänud

väljapoole arsti viimast hinnangut.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

selle rahuldamata.

Lisaks taotleb kaebaja N. Neglasoni tunnistajana ülekuulamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus rahuldati.

Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja apellatsioonkaebuse (I), seejärel vastustaja

apellatsioonkaebuse (II) ning seejärel menetluslikud küsimused (III).

I

14. Kaebaja tugineb sellele, et tema tervislik seisund ei võimaldanud teda vanglas tööle rakendada

ning vangla arst ei olnud õigustatud tuvastama kaebaja töövõimelisust. Kuna kaebaja töövõime

hindamine ei olnud nõuetekohane ja andis ebaõige tulemuse kaebaja töövõime kohta, siis on

õigusvastane ka vangla arsti kooskõlastusele tuginev vangla käskkiri kaebaja tööle määramise

kohta. Käskkiri tuleb seetõttu tühistada.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

15. Halduskohus on põhjalikult selgitanud kinnipeetava vanglas tööle määramise menetlust ja

selles menetluses kinnipeetava töövõime hindamist, hinnanud asjas kogutud tõendeid ning neid

analüüsides tuvastanud, et vangla arst hindas sisuliselt kaebaja tervislikku seisundit ja sellest

tulenevalt kaebaja võimet täita tööülesandeid kavandatud ulatuses ja ajal, kusjuures asjas kogutud

tõendid ei lükka ümber vangla arsti järeldusi. Halduskohus on vastanud kõigile kaebaja väidetele

ja seisukohtadele, põhjendades selgelt ja arusaadavalt nendega mittenõustumist.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja eelkõige korranud juba halduskohtus esitatud väiteid ja

seisukohti, jättes samas selgitamata, milles seisneb asjaolude ebaõige tuvastamine või õiguse

ebaõige kohaldamine halduskohtu otsuses. Ringkonnakohus vastab siiski kaebaja põhiväidetele.

16. Riigikohtu praktikas on selgelt välja kujunenud seisukohad1 kinnipeetava töökohustuse ning

kinnipeetava võimelisuse tööd teha tuvastamise kohta tööle määramisel, s.h vangla arsti pädevuse

ja arsti kooskõlastuse tähenduse kohta kinnipeetava tööle määramisel. VangS § 37 lg-st 1 tuleneb,

et kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 37 lg 2 p 3

järgi ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama.

Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (VangS § 37 lg 3). Töövõimelisuse

kindlakstegemisel on arstil ainupädevus ning seda küsimust ei saa otsustada meditsiiniõde. Arst

täidab VangS § 37 lg 3 alusel töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet. Tööle

määramise kooskõlastuse andmine on haldusesisene menetlustoiming. Vangla arst on vangla

teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see

õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja.

17. Kaebaja seisukoht, et kinnipeetava töövõimelisus tema tööle määramisel vanglas tuleb

kindlaks teha töövõimetoetuse seadusega kehtestatud korras ja selleks on pädev üksnes Eesti

Töötukassa või tema määratud ekspert, on väljakujunenud kohtupraktikaga otseses vastuolus.

Kaebaja viidatud töövõimetoetuse seaduse § 7 lg 1 reguleerib töövõime tuvastamist eelkõige

tööhõive ja töövõime kaotusega seotud leevendavate meetmete rakendamisel ega välista selliselt

vangistusseaduses

sätestatud

töökohustuste

täitmisel

kinnipeetava

töövõimelisuse

kindlakstegemist vangla perearsti poolt. VangS § 37 lg 2 alusel kinnipeetava töövõimelisuse

hindamine ei ole samastatav töövõimetoetuse seaduse (TVTS) 2. peatükis sätestatud töövõime

hindamisega. Kinnipeetava töövõimelisuse hindamise eesmärgiks on teha kindlaks, kas

kinnipeetava tervislik seisund võimaldab tal sooritada tööoperatsioone, mida vangla kavatseb

kinnipeetavale ülesandeks teha. Hindamise tulemusel antaval vangla arsti kooskõlastusel ei ole

kinnipeetava õigustele ja kohustustele mingisugust mõju väljaspool VangS § 37 lg-st 1 tulenevat

vangistuse täideviimise ajal töötamise kohustust. Sellest ei teki kinnipeetaval õigust riiklikule

toetusele, ümberõppele või muule abile tööhõives osalemiseks, aga samas puudub kooskõlastusel

ka negatiivne mõju selles vallas.

1 Vt RKHK 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, 22. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14,

29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15 ja 13. november 2014 otsus asja nr 3-3-1-44-14 ning neis

viidatud praktika

Töövõimetoetuse seaduse eesmärk on aga pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud

töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud tingimustel

ja ulatuses sissetuleku tagamine. Seaduses sätestatud korras osalise või puuduva töövõime

tuvastamine annab isikule õiguse töövõimetoetuse saamiseks, v.a erandjuhul, näiteks ka karistuse

kandmisel vanglas (TVTS § 12 lg 6). Seejuures ei too osalise või puuduva töövõime tuvastamine

iseenesest kaasa piiranguid või keeldu tööle asumisele ega ka mitte isiku tööle määramisele

vangistuse ajal. Nimelt ei näe VangS § 37 lg 2 ega muu säte ette, et TVTS-s sätestatud korras

osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral kinnipeetaval puuduks vanglas töötamise

kohustus või et Eesti Töötukassa otsus oleks vangla arstile siduv kinnipeetava töövõimelisuse

hindamisel.

18. 26. septembri 2017. a Qvalitas Arstikeskus AS dokumendipõhise töövõime hindamise

eksperthinnang saab seega olla tõendiks kinnipeetava tervislikule seisundile hinnangu andmisel,

kuid sellega ei määratletud vastustaja jaoks siduvalt kaebaja töövõimelisuse küsimust.

Eksperthinnangu olemasolu ei takista vangla arstil hinnangus välja toodud piirangute

rakendamisel arvestada kinnipeetavale määratava töö tegelikku iseloomu. Olukorras, kus vangla

perearst on kaebajale sobivad tööülesanded määratlenud koristaja tööjuhendi punkti täpsusega ei

ole alust kahelda, et arst on arvesse võtnud tööülesannete sobivust kaebajale tulenevalt just tema

terviseseisundist. Oluline on siinjuures, et kaebajale on peetud sobivaks üksnes kolme koristaja

tööjuhendis kirjeldatud kümnest tööülesandest ning välja on jäetud näiteks põrandate

märgpuhastus, seinte ja lagede kuivpuhastus ja prügikastide tühjendamine. Ringkonnakohus ei

jaga kaebaja seisukohta, et Qvalitas Arstikeskus AS eksperthinnang välistab kaebaja töötamise

talle määratud koristaja ametikohal. Eksperthinnang on koostatud üksnes dokumentide alusel,

kaebaja arstlikku läbivaatust hinnangu andmisel ei toimunud. Eksperthinnangu andmisel ei

pidanud arstid vastama küsimusele, kas Viru Vangla V7 ja V8 eluosakondade üldkasutatavate

ruumide koristamine osalise koormusega (vangla kinnitusel tavapäraselt kuni 1,5 tundi) on

kaebajale sobiv töö. Selle küsimuse otsustas vangla perearst esmalt kaebaja tööle määramise

käskkirja kooskõlastamisel ja hiljem uuesti kaebaja arstlikul läbivaatusel vastuseks kaebaja

väidetele töövõime puudumise kohta.

Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et 20. septembril 2018 tunnistas vastustaja

kehtetuks kaebaja tööle määramise käskkirja tuginedes Eesti Töötukassa 14. augusti 2018. a

otsusele nr TVH/18/034612 (I kd, tl 120). Vastustajal ei ole keelatud kinnipeetava töövõime

hindamisel lähtuda Eesti Töötukassa otsusest, kui vastustaja hinnangul on see asjakohane ja piisav

kinnipeetava töövõime puudumise sedastamiseks. Seejuures on Eesti Töötukassa otsus muutunud

aasta varasema otsusega võrreldes, mistõttu ei saa 2018. aasta otsuse alusel teha järeldusi kaebaja

võimelisuse kohta täita koristaja tööülesandeid 2017. aastal.

19. Halduskohus on ammendavalt põhjendanud, miks vangla arst R. Adamsoo võib arstina

töötada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega selles osas ning jätab

põhjendused kordamata. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid ega seisukohti, mis

halduskohtu põhjendused ümber lükkaks.

20. Eeltoodu alusel ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et vangla arsti 31. juuli 2017.

a kooskõlastust (I kd, tl 84) tuleb pidada õiguspäraseks. Asjaolud lubavad järeldada, et arst on

sisuliselt ja tegelikult hinnanud kaebaja tervislikku seisundit kavandatud tööülesannete valguses.

Arstil vastustaja teenistujana oli hea ülevaade sellest, mida kaebaja tööle määramise järel tegema

pidi hakkama, samuti kogemusega saavutatud vilumus selles küsimuses, kuna sarnaste

tööülesannete panemine kinnipeetavatele on vanglas tavapärane. Teisalt olid arstile teada

tervisekaardil kajastatud andmed kaebaja tervise kohta ning arst oli kaebajat ka vahetult näinud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinjuures määrav, et nõusoleku andmine võis toimuda kaebaja

teisel visiidil arsti juurde. Kohtupraktikas on sedastatud, et nõusoleku andmine on lubatav ka

ainuüksi dokumenteeritud terviseandmete alusel, vahetut läbivaatust teostamata. Seega kaebaja

visiit arsti juurde eeldatavalt lihtsustas tema terviseseisundi hindamist, kuid ei ole nõutav, et

hinnangu andmiseks toimunuks kindel arv kaebaja ja arsti kohtumisi. Halduskohus on põhjendatult

osutanud, et asjaolu, et arst pidas vajalikuks eraldi ära märkida kaebajale sobivad tööülesanded

punkti täpsusega viidetena koristaja tööjuhendile osutab, et arst võttis kooskõlastuse andmisel

arvesse kaebaja tegelikku võimekust ning välistas tööülesannete hulgast need, mis ei olnud

kaebajale tema tervise tõttu jõukohased.

21. Halduskohus on selgelt ja arusaadavalt põhjendanud ka seda, miks ta ei arvesta vaidlustatud

käskkirja õiguspärasuse hindamisel nende tõenditega (eelkõige 4. oktoobril 2017 vanglale esitatud

Eesti Töötukassa 27. septembri 2017. a otsusega nr TVH/17/045199), mida käskkirja andmise ajal

veel ei olnud. Tõepoolest tuleneb HKMS § 158 lg 2 ls-st 2 otsene kohustus hinnata vaidlustatud

haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Vastavalt peab kohus kontrollima seda, kas

haldusakti andmise ajal olemasoleva tõendikogumi pinnalt on vastustaja asjaolud õigesti

tuvastanud. Hilisemad tõendid saavad olla üksnes kaudseks infoallikaks ja seega osundada näiteks

algse tõendikogumi ebapiisavusele või tõendist nähtuva teabe ebaõigsusele.

Praegusel juhul ei nähtu aga ka hilisematest tõenditest, et tööle määramise käskkirja andmise ajal

puudunuks kaebajal üldse võimekus täita koristaja tööülesandeid või, et vastustaja pidanuks selle

asjaolu kohta täiendavaid tõendeid koguma. Esmalt on kaebaja ise järjekindlalt väitnud, et tema

tervislik seisund on muutlik. Seega ei saa hilisemast tõendist teha ühest järeldust kaebaja varasema

tervisliku seisundi kohta. Teiseks on asjakohane arvestada sellega, et Eesti Töötukassa otsus

põhineb eksperthinnangul, mis lisaks dokumentaalsetele tõenditele tugineb suuresti kaebaja enda

väidetele ja hinnangutele oma tervisliku seisundi kohta. Lisaks on oluline seegi, et otsust tehes ei

kujundanud Eesti Töötukassa seisukohta selles, kas kaebaja on lühiajaliselt võimeline täitma

koristaja tööülesandeid Viru Vanglas. Seetõttu on põhjendatud kaebaja vanglas töötamise

võimelisuse hindamisel tugineda vangla arsti kooskõlastusele, pidades kooskõlastust selles

küsimuses usaldusväärsemaks ja asjakohasemaks tõendiks.

22. Erinevalt kaebaja väidetust ei saa ka neuroloog N. Neglason 18. septembri 2017. a otsusest

anda kaebajale töölt vabastus üheks nädalaks teha järeldust, et varasemad (31. juuli ja 12.

septembri 2017) vangla arsti tõendid kaebaja töövõimelisuse kohta oleks ebaõiged. Kaebaja

terviskaardi andmetest (I kd, tl 23, 44) nähtuvalt on neuroloog seostanud vabastuse kaebaja

terviseprobleemi ägenemisega. Seega oli kaebaja tervislik seisund ajas muutunud ning neuroloogi

otsusest ei järeldu, et kaebaja ei oleks olnud võimeline koristaja tööülesandeid täitma varasemal

või hilisemal ajal. Seetõttu on ekslik ka kaebaja väide, et neuroloogi otsus ja hinnang kaebaja

tervisliku seisundi kohta on vastuolus vangla arsti kooskõlastuse ja hilisemate hinnangutega.

Vangla arst on pärast töötamiseks kooskõlastuse andmist korduvalt (12. ja 26. septembri, 31.

oktoobril ja 17. novembril 2017) hinnanud kaebaja võimekust täita koristaja tööülesandeid ning

igakordselt leidnud, et kaebaja saab töötada. Ka N. Neglason on 11. detsembril 2017. a (I kd, tl 97)

sedastanud, et kaebaja ei ole töövõimetu.

II

23. Viru Vangla leiab apellatsioonkaebuses, et vangla arsti 26. septembri (I kd, tl 86) ega 17.

novembri (I kd, tl 88) 2017. a tõend ei loonud vastustajale kohustust uuendada kaebaja tööle

määramise menetlust ega muuta kaebaja tööle määramise tingimusi.

Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta.

24. 26. septembri 2017. a tõendis on arst pidanud kaebajale sobivaks koristaja tööjuhendi punktis

1.1 ja 1.3 nimetatud tööülesandeid, kuid mitte tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud tööülesandeid,

samas kui kaebaja tööle määramiseks nõusoleku andmisel pidas arst ka neid kaebajale sobivaks.

Vaidlustatud käskkirjas järgis vastustaja aga arsti nõusolekut ja märkis kaebaja tööülesanded

tööjuhendi punkti täpsusega. Seega tõepoolest arsti 26. septembri 2017. a tõendi andmisega

muutus nende ülesannete koosseis, mida võis kaebajale tema tervisliku seisundi tõttu sobivaks

pidada. See asjaolu iseenesest ei tinginud aga menetluse uuendamise kohustust haldusorgani

algatusel.

25. Tulenevalt HMS § 44 lg 1 p-st 1 haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel

haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud

asjaolu või õigusnorm on ära langenud.

Kaebaja ei taotlenud vastustajalt haldusmenetluse uuendamist kaevatava käskkirja muutmiseks

vastavalt vangla arsti 26. septembri 2017. a tõendile. Seadusest tulenevalt ei olnud vastustajal

endal aga imperatiivset kohustust menetlus uuendada.

Ka sisulises mõttes tuleb kaebaja tervisliku seisundi kohta käskkirja kehtivuse ajal antud tõendeid

ja neis kajastatut pidada käskkirja täitmise küsimuseks, mitte tingimata käskkirja andmise aluseks

oleva asjaolu muutumiseks HKMS § 44 lg 1 p 1 mõttes. Olukorras, kus muutused kaebaja

tervislikus seisundis toimusid suhteliselt lühikese aja jooksul tooks vastupidine seisukoht kaasa

vastustaja ebamõistliku halduskoormuse, aitamata sealjuures kaasa kaebaja õiguste tõhusamale

kaitsele. Seetõttu saab menetluse uuendamise ja tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamise

aluseks pidada eelkõige seda, kui käskkirja kehtivuse ajal arst tuvastab, et kinnipeetav püsivalt ei

ole võimeline tööülesandeid täitma. Kui arsti hinnang kinnipeetava tervislikule seisundile ei

muuda olulises osas võimatuks tema tööle rakendamist või kui tervislikust seisundist tulenev

takistus on ajutise iseloomuga, siis piisab kinnipeetava õiguste kaitseks sellest, kui vangla arvestab

arsti hilisema hinnanguga kinnipeetava tööle rakendamisel. Et ka kaebaja ja halduskohus on sellist

tõlgendust võimalikuks pidanud ilmestab selgelt asjaolu, et nad ei pidanud haldusmenetluse

uuendamise ja kaevatava käskkirja peatamise aluseks neuroloogi antud ühenädalast tööst

vabastust.

26. Vangla arsti 26. septembri 2017. a tõendiga ei muutunud olulises osas need tööülesanded, mida

võis kaebajale sobivaks pidada, kuna ta võis jätkuvalt teostada põrandate kuivpuhastust

(tööjuhendi 1.1) ja tolmu pühkimist horisontaalpindadelt (tööjuhendi 1.2), ära langes üksnes uste,

ukselinkide, ukseklaaside puhastamine (tööjuhendi 1.4). Seegi oli ajutise iseloomuga, kuna

31. oktoobri 2017. a tõendis (I kd, tl 87) pidas arst jälle sobivaks ka tööjuhendi punktis 1.4

nimetatud tööülesandeid.

Samas 17. novembri 2017. a tõendist võib selles kirjeldatud tööülesannete loetelu kaudu aru saada,

et arst uuesti ei pidanud tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud tööülesandeid kaebajale sobivaks. Kuna

tõendis aga tööjuhendile punkti täpsusega ei viidata, kaebajale tervislikule seisundile vastavaks

peetakse kergemaid majandustöid ning tööülesannete loetelu on antud näidisloeteluna (sellele

osutab mõiste „nagu“ loetelu ees), siis võib tõendit mõista ka selliselt, et arst ei muutnud oma

31. oktoobri 2017. a tõendis väljendatud järeldust, et kaebajale sobivad on kõik tööjuhendi

punktides 1.1, 1.2 ja 1.4 nimetatud tööülesanded. See ei ole aga asja lahendamisel määrava

tähtsusega.

Kaebaja tervisliku seisundi muutus, selle kohta mõnenädalaste vahedega uute arstlike hinnangute

andmine ja sobivaks hinnatud tööülesannete loetelu jätkuv muutmine seadnuks vastustaja

keerulisse olukorda, kui nõustuda halduskohtuga, et iga muudatus tingib automaatselt kohustuse

uuendada menetlus ja muuta kaebaja tööle määramise käskkirja. Selliselt toimides olnuks

käskkirja regulatsioon tööülesannete osas olulise osa ajast sammu võrra maas võrreldes arsti

tuvastatud kaebaja tervisliku seisundiga. Seetõttu ei ole põhjendatud lugeda, et vangla arsti

26. septembri ja 17. novembri 2017. a tõendite andmisega oleks kaebaja tööle määramise aluseks

olnud asjaolu osaliselt ära langenud HMS § 44 lg 1 p 1 mõttes. Arsti hinnanguid kaebaja

tervislikule seisundile pidi vastustaja arvestama kaebaja tööle rakendamisel. Kaebaja ei olegi

väitnud, et teda oleks sunnitud täitma tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud tööülesandeid. Seega ei

ole selge, et vaidlusalusel ajal ja osas käskkirjal üldse olnuks mõju kaebaja õigustele ja

kohustustele.

27. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja tööle määramisel,

tööle määramise käskkiri, samuti menetluse uuendamata jätmine vangla arsti 26. septembri 2017. a

tõendi andmise järel oli õiguspärane.

III

28. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud dokumendid, kuna

need ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased, sest ei puuduta andmeid kaebaja tervise

kohta.

Samuti jääb rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate dokumentaalsete tõendite (töövõime

hindamise

metoodika

ja

rahvusvaheline

funktsioneerimisvõime,

vaeguste

ja

tervise

klassifikatsioon) kogumiseks, kuna ka neist ei ilmne asja lahendamiseks olulisi andmeid.

29. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse istungi korraldamiseks ning R. Adamsoo

ja N. Neglasoni tunnistajana ülekuulamiseks. Käesolevas asjas on vaidluse all, kas arstide antud

tõendid kaebaja tervis kohta on usaldusväärsed ja kas vastustaja nendele tuginedes oli kohustatud

vaidlustatud käskkirja muutma või kehtetuks tunnistama. Kui välja arvata nädalane periood 2017.

aasta septembris, siis on mõlemad arstid kirjalikult märkinud, et kergemad majandustööd on

kaebajale tema tervislikust seisundist tulenevalt jõukohased. Selles olukorras ei saa arstide

täiendavad selgitused kaebaja tervisliku seisundi kohta viia järelduseni, et kirjalike tõendite sisuks

oli tegelikult see, et kaebaja ei saa üldse koristaja tööülesandeid täita. Seetõttu ei ole tunnistajate

ülekuulamine asja lahendamiseks vajalik.

Seega on ka halduskohus põhjendatult keeldunud tunnistaja ülekuulamisest.

30. Samal põhjusel jääb rahuldamata kaebaja taotlus kaasata menetlusse ekspert või korraldada

kohtulik ekspertiis kaebaja tervisliku seisundi hindamiseks. Kaebaja tervisliku seisundi kohta

vaidlusalusel ajal on asjas piisavalt tõendeid ja neist ei ilmne, et kaebaja ei oleks olnud võimeline

koristaja tööülesandeid täitma. Selles olukorras puudub vajadus rakendada meditsiinilisi

eriteadmisi vastustaja tegevuse hindamiseks.

31. Kaebajal on õigus selles, et üldjuhul tuleb menetlusosalisele anda võimalus esitada oma

seisukohad suuliselt kohtuistungil. Käesolevas asjas kaevatav käskkiri on kehtetuks tunnistatud

2018. aastal kaebaja esitatud Eesti Töötukassa otsusele tuginedes, millega tuvastati kaebaja

töövõime täielik puudumine. Seetõttu ei ole alust arvata, et vastustaja kaebaja uuesti tööle määrab.

Kaebajat on küll distsiplinaarkorras karistatud selle eest, et ta jättis täitmata vangla ametnike

korraldused asuda tööle, kuid karistamise käskkirjade vaidlustamiseks halduskohtule esitatud

kaebus jäi rahuldamata (haldusasi nr 3-18-233), kohtuotsus on jõustunud ja kohtupraktika kohaselt

ka tööle määramise käskkirja õigusvastasus ei too kaasa kohtuotsuse ümbervaatamist teistmise

korras. Lisaks ei väida kaebaja, et teda oleks sunnitud täitma tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud

tööülesandeid. Seetõttu on käesoleva asja lahendamisest tulenev võimalik kasu kaebaja

õigushüvele ilmselt vähene ning kuna asja lahendamiseks vajalikud asjaolud on võimalik välja

selgitada istungit korraldamata, siis tulenevalt HKMS § 131 lg 1 p-st 2 ringkonnakohus istungit ei

korralda.

32. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuse taotlused tuvastada Viru Vanglas

töövõime tuvastamise õigusvastasus, kuna vanglal ja vangla arstil puudub tegevusluba ja pädevus

selleks; tuvastada, kas R. Adamsoo võis üldse arstina töötada; tuvastada kaebaja

diskrimineerimine töövõime hindamisel; tuvastada halduskohtu ja kohtuniku erapoolikus.

Ringkonnakohus selgitab, et kaebajal puudub õigus täiendada kaebust apellatsioonimenetluses

nõuetega, mida halduskohus ei ole sisuliselt lahendanud. Loetletud tuvastamisnõuete esitamine ei

oleks ka sisuliselt lubatav tulenevalt HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud kaebeõiguse piirangust. Seetõttu

on halduskohus põhjendatult keeldunud kaebuse muutmise lubamisest. Siiski ei ole kaebaja

õigused jäänud kaitseta, kuna asjasse puutuvas osas on halduskohus ja ringkonnakohus kaebuse

lahendamisel hinnanud vangla tegevuse õiguspärasust.

Ringkonnakohus märgib, et asjast ei nähtu, et halduskohus või asja halduskohus lahendanud

kohtunik olnuks kallutatud kaebuse läbivaatamisel. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu

otsuse põhjendustega ei anna alust selliseks järelduseks. Kaebaja ei ole nimetanud ka ühtegi TsMS

§-s 23 loetletud alust, mille esinemisel pidanuks kohtunik asja lahendamisest taanduma. Kuna

sellise asjaolu esinemine ei ole ka ringkonnakohtule äratuntav, siis ei saa jaatada HKMS § 199 lg

1 p-s 5 toodud alust, s.o et asja lahendas ebaseaduslik kohtukoosseis, kuhu kuulunud kohtunik

oleks pidanud ennast taandama halduskohtu otsuse tühistamiseks.

33. Ringkonnakohus ei saa sisuliselt läbi vaadata edasikaebust halduskohtu otsuse resolutsiooni

punktide 2 ja 3 peale, kuna need otsustused ei ole ringkonnakohtus vaidlustatavad. Selles osas jääb

apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Küll on ringkonnakohus arvestanud kaebaja asjakohaste

väidetega halduskohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel.

34. X apellatsioonkaebus selle lubatavas osas jääb rahuldamata. Viru Vangla apellatsioonkaebus

tuleb rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 ja teeb selles osas uue otsuse,

millega jätab kaebuse tuvastamisnõude rahuldamata.

35. HKMS § 109 lg 4 järgi, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. HKMS § 108

lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei ole esitanud

kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/