2-15-5667/41 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

28.01.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-5667

Kohtuasi

XX

pankrotimenetlus.

Võlgniku

kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.06.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlgnik/usaldusisik

XX

(ik

XXXXXXXXXXX),

esindaja Janno Perv

Puudutatud isikud:

Võlausaldaja I Eesti Vabariik Riigi Tugiteenuste

Keskuse kaudu, esindaja Tuuliki Lorvi

Võlausaldaja II Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti

kaudu, esindaja Kadri Kööp

Võlausaldaja III Tallinna kohtutäitur Arvi Pink

Võlausaldaja IV Tallinna kohtutäitur Risto Sepp

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 18.06.2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta asjas kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Keelduda menetlemast XX 13.12.2019 kell 0.13 esitatud dokumente, mis ei seondu

ringkonnakohtu 12.12.2019 kirjas märgitud menetluskulude nimekirja esitamise nõudega

ning eemaldada need toimikust.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättesaamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 02.06.2015 määrusega kuulutati välja XX (võlgnik) pankrot.

2. 04.03.2016 määrusega lõpetas kohus võlgniku pankrotimenetluse pärast pankroti

väljakuulutamist raugemise tõttu ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse,

kohustades võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Võlausaldajatel on tunnustatud

nõuetest jäänud raha saamata alljärgnevalt:

Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu – 2 794,87 eurot;

Kohtutäitur Arvi Pink – 142,50 eurot;

Kohtutäitur Risto Sepp – 1 319,26 eurot;

Eesti Vabariik Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu – 2 542,42 eurot.

3. Võlgnik esitas 28.04.2019 maakohtule avalduse, milles palus vabastada teda ennetähtaegselt

pankrotimenetluse käigus täitmata jäänud kohustustest pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1

alusel. Aruandest nähtub, et võlausaldajatele väljamakseid tehtud ei ole. Võlgnik on

töövõimetuspensionär alates 2010. aastast. Võlgnik ei saa tööl käimisega tervislikel põhjustel

hakkama. Viimased kümme aastat ei ole võlgnik suutnud oma sissetulekuid suurendada. Võlgnik

on viimasel ajal viibinud 1,5 kuud statsionaarses osakonnas (tl 136).

4. 05.06.2019 kuulas kohus ära võlgniku. Võlausaldajad ärakuulamise soovi ei avaldanud.

5. Võlausaldaja Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu teatas 14.05.2019 kirjalikult, et

nõustub võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisega ning kohustustest

vabastamisega. Teised võlausaldajad vastuväiteid avaldusele ei esitanud.

Maakohtu määrus

6. Maakohus rahuldas taotluse ning vabastas võlgniku kohustustest ja lõpetas pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

PankrS § 175 lg 1 järgi pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamise. Sama paragrahvi lg 11 sätestab, et kohus võib oma kohustusi

nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme

aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal

nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. PankrS § 175

lg 2 p 2 kohaselt kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud

süüliselt oma PankrS §-is 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu nõustus võlgniku kohustustest vabastamisega.

Ülejäänud võlausaldajad on jätnud kohtu otsustada võlgniku kohustustest vabastamise

põhjendatuse.

Kohus ei tuvastanud PankrS § 175 lg-s 2 sätestatud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest

keeldumiseks. Võlgnikul puudus pankrotivara ja võlausaldajate nõudeid oli võimalik rahuldada

üksnes igakuiselt saadava sissetuleku arvelt arvestades täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132

lg-s 1 ja lg-s 2 sätestatut. Võlgniku sissetulekuks on pension ja töötasu 270 eurot ning kohtul

puudus alus kahelda võlgniku sissetulekute vastavuses tegelikkusele. PankrS § 175 lg 4 järgi

peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu

määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamast. Võlgnik andis 5.06.2019 vande kohustuste täitmise kohta

(tl 154).

Võlgniku selgituste ja kohtule esitatud tõendite kohaselt on töötamise takistuseks järjest

halvenev tervis. Võlgnik on töövõimetuspensionär. Haigusega seotud lisakulutused ravimitele on

igakuiselt 300 eurot. Võlgnikku aitab tema ema (tl 155). Puudus alus kahelda tervisliku seisundi

kohta esitatud andemete tõesuses. Võlgnikule ei ole etteheidetav suurema sissetuleku

puudumine. Tartu Ringkonnakohus on lahendis nr 2-10-15313 asunud seisukohale, et võlgniku

vabastamine täitmata jäänud kohustustest enne viie aasta möödumist kohustustest vabastamise

menetluse algatamisest võib olulisel määral kahjustada võlausaldajate huve ning selleks peavad

esinema

erandlikud

asjaolud,

näiteks

võlgniku

töövõimetus

või

alaealiste

laste

ülalpidamiskohustuse täitmine vms. Käesoleval juhul saab pidada erandlikuks asjaoluks

võlgniku haigust ja töövõimetust, mis annab aluse kohaldada PankrS § 175 lg 11. Võlgnikul

puudub võimalus ka tulevikus oma sissetulekuid suurendada. Kohus ei ole käesolevas

menetluses tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud

tegevust.

Kohus rahuldas eeltoodust tulenevalt taotluse ja vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest. PankrS § 176 lg 1 järgi kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas

ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Kohus

selgitas, et PankrS § 177 lg 1 järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse

tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi

tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist.

Võlausaldaja võib PankrS § 177 lg-s 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai

võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse

tegemist.

Menetluskulud tuli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel jätta võlgniku kanda.

Määruskaebus

7. Võlausaldaja Eesti Vabariik Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu esitas määruskaebuse, milles

palus määrus tühistada.

Kaebuse esitaja leidis, et võlgniku kohustustest vabastamine käesoleval hetkel kahjustaks

ebamõistlikult riiki kui võlausaldajat. Võlausaldaja nõuded olid täies ulatuses täitmata. Võlgnik

on teadaolevalt töövõimetuspensionär, kuid see ei takistanud nõuete täitmist kasvõi osaliselt.

Penisonil viibimine ei välistanud lisatöö otsimist. Võlgnikul lasub PankrS § 173 lg 1 kohaselt

kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda

otsida. Kohus võib tulenevalt PankrS § 175 lg-st 5¹ pikendada kohustusest vabastamise

menetluse tähtaega.

Eraisiku kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud üksnes neile võlgnikele, kelle

majanduslik olukord on eriti raske. Menetluse eesmärgiks on muuhulgas võlgniku

„kasvatamine“, vältimaks tulevikus ebamõistlikke krediidiotsuseid.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning palus võlgnikul ja puudutatud isikutel

esitada seisukohad.

9. Võlgnik palus jätta määrus muutmata. Võlgnik selgitas, et ta ei ole pahatahtlikult hoidunud

kõrvale kohustuste täitmisest, vaid tal ei ole võimalust kohustusi täita. Võlgniku tervislik seisund

on halvenenud nii palju, et endine tööandja lõpetas töölepingu töövõime vähenemise tõttu. Eesti

Töötukassa otsuse kohaselt puudub võlgnikul töövõime.

10. Võlausaldajad II-IV kaebusele ei vastanud.

11. Määruskaebuse jättis maakohus rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu määrus

12. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuasja materjaliga, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1

alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse

väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja 654 lg 6 järgi ei korda neid.

Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse. Võlausaldaja I heidab määruskaebuses võlgnikule

kokkuvõtvalt ette seda, et võlgnik ei ole piisavalt tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega

seda otsinud (PankrS § 173 lg 1). Samuti väidab kaebuse esitaja, et kuigi võlgnik on

töövõimetuspensionär, ei välista see lisatöö otsimist. Võlgnik ei ole võlausaldajale väljamakseid

teinud.

Maakohus hindas, kas võlgnik on menetluse käigus oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud või

esinevad PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud absoluutsed keeldumise alused, mille järgi

keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast. Seejuures kontrollis maakohus, kas võlgnik

on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt pole

võlgnik süüdi mõistetud pankrotikuriteos ega rikkunud PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt menetluse

ajal kohustusi sellisel määral, mis tooksid kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Kohtuasja

materjalid ja määruskaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Asja materjalist nähtub, et võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse perioodi jooksul

võlausaldajatele väljamakseid teinud, kuid samas ei ole ta hoidunud sellel perioodil tahtlikult

kõrvale kohustuste täitmisest. Pankrotihalduri ettekande kohaselt puudus võlgnikul vara, mille

realiseerimisest oleks saanud võlausaldajate nõudeid rahuldada. Seega oleks saanud

võlausaldajate nõudeid rahuldada vaid võlgniku sissetuleku arvelt. Maakohtule esitatud

tõenditest nähtuvalt oli võlgniku sissetulekuks pension ja töötasu kokku 270 eurot, kuid

kulutused ravimitele olid suuremad ja võlgnikku aitas tema ema. Samas on võlgniku tervislik

seisund halvenenud, mistõttu tööandja lõpetas 01.06.2019 temaga töölepingu töölepinguseaduse

(TLS) § 88 lg 1 p 1 kohaselt seoses töövõime vähenemisega. Eesti Töötukassa koostatud

töövõime hindamise otsuse kohaselt puudub võlgnikul töövõime ning ühe aasta jooksul on see

raskesti prognoositav. Otsuse kohaselt on võlgnikul raske tegutsemispiirang liikumise

valdkonnas, mille põhjuseks on immuunsüsteemi ning seedeelundite haigused, artroos,

lülihaigustus ning võlgnikul on kerge tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mille

põhjuseks on dorsopaatia.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega, mille kohaselt saab võlgnikul

töövõime puudumist pidada erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse PankrS § 175 lg 11

kohaldamiseks. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik hoidnud teadlikult ning eesmärgipäraselt kõrvale

PankrS § 173 lg 1 sätestatud kohustustest. Arvestades asjaoludega, et võlgnikul töövõime

puudub, ei pea ringkonnakohus kohaseks kaebuses väidetut, et töövõimetuspensionil viibimine ei

takista nõuete täitmist ega välista lisatöö otsimist.

Ringkonnakohus rõhutab samas, et kuivõrd võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse

käigus saanud töövõimetustoetust, siis vastavalt PankrS § 173 lg-le 5, ei pidanud võlgnik üle

andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata.

13. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud maakohtu määruses puudub menetluskulude jaotus,

millega on rikutud TsMS § 173 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt tuleb

menetluskulude jaotus märkida lahendis ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Kooskõlas

TsMS § 162 lg-ga 4 leiab ringkonnakohus, et asjas kantud mõlemas kohtuastmes tuleb jätta

menetlusosaliste endi kanda (vt Riigikohtu 04.04.2011 lahend nr 3-2-1-4-11 p 9).

14. Juhidudes TsMS § 331 lg-st 1 koosmõjus TsMS §-dega 329, 330, ei menetle ringkonnakohus

võlgniku 13.12.2019 kell 0.13 esitatud dokumente, mis ei seondu ringkonnakohtu 12.12.2019

kirjas märgitud menetluskulude nimekirja esitamise nõudega. Kohus eemaldab need toimikust.

Kuivõrd dokumendid on esitatud elektrooniliselt, ei tagasta kohus neid dokumentide esitajale.

15. PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing