3-19-727/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.01.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-727

Haldusasi

Metsatervenduse OÜ kaebus mõista Eesti Vabariigilt välja

hüvitis piiranguvööndite ja omandiõiguse piirangute talumise

eest

Menetlusosalised

Kaebaja – Metsatervenduse OÜ, volitatud esindaja v.adv

Indrek Veso

Vastustaja – Keskkonnaministeerium, volitatud esindaja

Džein Aunre

Asja läbivaatamine

04.09.2019 istung ja kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.02.2020 (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-19-727

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Metsatervenduse OÜ-le kuulub kümme kinnistut: Pruuli kinnistu (83601:004:0290)

Järvamaal

Türi

vallas,

Piirikõrtsi

kinnistu

(77901:001:0062),

Permuuda

kinnistu

(94302:001:0520) ja Suurvirna kinnistu (94302:001:0276) Valgamaal Valga vallas, Uue-

Väljajüri kinnistu (71814:001:0039), Vana-Väljajüri kinnistu (71814:001:0020) ja Väljajüri

kinnistu (71801:006:0024) Harjumaal Saku vallas, Via Villemi kinnistu (87901:001:0481)

Põlvamaal Variora vallas, Keskvälja kinnistu (70201:001:0122) ja Reinumäe kinnistu

(70201:001:0541) Lääne-Virumaal Vinni vallas. Nimetatud kinnistud on koormatud

looduskaitseseadusest (LKS) tulenevate piiranguvööndi kitsendustega. Pruuli, Piirikõrtsi ja Via

Villemi kinnistud on samaaegselt hõlmatud ka Natura-ala piiranguvööndisse.

2. Metsatervenduse OÜ esitas 12.02.2019 Keskkonnaministeeriumile nõude hüvitise

maksmiseks piiranguvööndite talumise eest, milles nõudis 361,43 ha siseriiklike piirangualade

talumise eest hüvitist summas 21 685,80 eurot (361,43 ha x 60 EUR/ha).

3. Keskkonnaministeerium vastas kaebaja nõudele 19.03.2019, teavitades, et nõutava hüvitise

maksmist ei ole õigusaktidega ette nähtud, mistõttu seda maksta ei saa.

4. Tallinna Halduskohtus registreeriti 18.04.2019 Metsatervenduse OÜ kaebus, milles

Metsatervenduse OÜ palus: 1) mõista Eesti Vabariigilt Metsatervenduse OÜ kasuks välja

hüvitis 40 372,20 eurot kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta 224,29 ha piiranguvööndite

talumise eest; 2) mõista Eesti Vabariigilt Metsatervenduse OÜ kasuks välja iga-aastane hüvitis

omandiõiguse piirangute talumise eest 13 457,40 eurot aastas alates 19.04.2019 ja

maksekohustusega iga aasta 19. aprilliks; 3) juhul, kui kohus leiab, et võrdse kohtlemise

põhimõte ei kohaldu antud kahju hüvitise nõude puhul, siis määrata kohtul oma nägemuse järgi

õiglane hüvitis looduskaitseliste piirangute (piiranguvööndite) talumise eest 224,29 ha ulatuses

3 aastat eest enne kaebuse esitamist ning edaspidi iga aasta alates 19.04.2019 ja

maksekohustusega iga aasta 19. aprilliks.

Metsatervenduse OÜ täpsustas 12.08.2019 menetlusdokumendis nõuet ning palub: 1) mõista

Eesti Vabariigilt Metsatervenduse OÜ kasuks välja hüvitis 34 216,56 eurot kaebuse esitamisele

eelnenud kolme aasta 204,4 ha kinnistute piiranguvööndite talumise eest; 2) mõista Eesti

Vabariigilt Metsatervenduse OÜ kasuks välja iga-aastane hüvitis kinnistute piiranguvööndite

piirangute talumise eest 12 264 eurot aastas alates 19.04.2019 ja maksekohustusega iga aasta

19. aprilliks; 3) juhul kui kohus leiab, et võrdse kohtlemise põhimõte ei kohaldu, määrata hüvitis

kinnistute piiranguvööndite piirangute talumise eest 204,4 ha ulatuses 3 aasta eest enne kaebuse

esitamist 19.04.2019 ja maksekohustusega iga aasta 19. aprilliks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Piiranguvööndi kaitsekohustuse rakendamisel kümnel kinnistul, ilma et makstaks omandi

kasutamise ning valdamise takistamise eest õiglast võrdset hüvitist, on vastuolus Eesti Vabariigi

põhiseaduses (PS) sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.

Pruuli kinnistut (83601:004:0290) piirab ca 1 ha ulatuses Natura ala piiranguvöönd ning 10,61

ha ulatuses siseriiklik Türi piiranguvöönd. Piirikõrtsi kinnistut (77901:001:0062) piirab 1,2 ha

ulatuses Natura ala piiranguvöönd ning 15,83 ha ulatuses siseriiklik Koiva piiranguvöönd. Via

Villemi kinnistut (87901:001:0481) piirab 1,15 ha ulatuses Natura ala piiranguvöönd ning 2,7

ha ulatuses siseriiklik Võhandu jõe ürgoru piiranguvöönd. Eeltoodud kolme kinnistu puhul on

olukord, kus kaebaja kinnistutel on ühed ja samad piirangud nii Natura alale jääva kinnistu osas

kui ka siseriikliku piiranguvööndi osas. Seega eeltoodud kolme kinnistu puhul kehtivad ühe

kinnistu lõikes nii Natura alal kui ka mitte-Natura alal täpselt ühed ja samad piirangud, mistõttu

3-19-727

3(7)

toimub kaebaja ebavõrdne kohtlemine ühe ja sama kinnistu piires. Natura alal oleva kinnistu

osa eest saab kaebaja Natura hüvitist 60 EUR/ha, kuid mitte-Natura ala eest hüvitist ei saa, kuigi

piirangud on samad ja see kujutab endast ebavõrdset kohtlemist.

Uue-Väljajüri kinnistu, Vana-Väljajüri kinnistu ja Väljajüri kinnistu asuvad Nabala-Tuhala

looduskaitseala Nabala piiranguvööndis, mis ei ole Natura ala. Samas Nabala-Tuhala piirangud

on isegi karmimad kui Lahemaa rahvuspargi piirangud Natura alas.

Permuuda kinnistut (Virna püsielupaik), Suurvirna kinnistut (Virna püsileupaik), Keskvälja

kinnistut (Uljase püsielupaik), Reinumäe kinnistut (Uljaste püsielupaik) piiravad kogumis

182,42 ha ulatuses metsise püsielupaikade piiranguvööndid.

2) Piiranguvööndi piiranguid taluma pidavate Natura ala maaomanike ja kaebaja jaoks ei oma

mitte mingit sisulist tähtsust, kust tuleb raha, mida makstakse Natura ala piiranguvööndi

talumise eest. Oluline on siinkohal asjaolu, et Eesti Vabariik on omal äranägemisel otsustanud

kasutada Euroopa Liidu raha selleks, et hüvitada Natura ala piiranguvööndi talumisel saamata

jäävat tulu. Selle maksmine ei olnud Euroopa Liidu poolt ette nähtud kohustus.

3) Kõikide kinnistute piiranguvööndites kehtivad LKS § 31 piiranguvööndi piirangud kaitse-

eeskirjades sätestatud erisustega. Antud juhul kehtivad nii Natura ala maaomanikele kui

kaebajale võimalus saada maamaksusoodustust ning võõrandada kinnistu riigile, kuid riik ei

maksa erinvalt Natura alast kaebajale piiranguvööndi talumise eest hüvitist. Antud juhul on nii

Natura ala kui ka kinnistute piiranguvööndi eesmärk üks ja sama. Seda enam, et kolme kinnistu

puhul kehtivad ühel ja samal kinnistul mõlemad piiranguvööndid. Kuna ebavõrdsel kohtlemisel

ei ole sisulist põhjendust ning ebavõrdne kohtlemine ei ole proportsionaalne, siis on kinnistute

puhul võrdse hüvitise maksmata jätmisega tegemist ebavõrdse kohtlemisega.

6) Olukorras, kus riigil on üldistes huvides vajalik piirata üksikisiku omandipõhiõigust rohkem,

kui see oleks konkreetse üksikisiku huve arvestades proportsionaalne, tuleneb PS §-st 32

kohustus maksta riive tasakaalustamiseks hüvitist. Seega on kaitstavad loodusväärtused saanud

kinnistutel kasutuseelise piiranguvööndi kasutamisel, mille eest tuleb kasutuseelise

realiseerimisel avalikkusel, s.o riigil maksta Natura alaga võrdset tasu. Täidetud on

riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 14 (õigustloova aktiga tekitatud kahju) sätestatud kahju

hüvitamise eeldused.

7) Juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, taotleb

kaebaja kahju hüvitamist kohtu omal äranägemisel.

6. Keskkonnaministeerium palub jätta kaebus rahuldamata.

1) Loodusvarade ja ressursside säästmine ja säilitamine on PS § 53 kohaselt igaühe kohustus.

Keskkonna väärtus inimese ja ühiskonna jaoks ei seisne üksnes tema kasutamise võimaluses,

vaid juba pelgas olemasolus (nn eksisteerimisväärtus). Kaitset vajavad ka liigid, millel ei ole

majanduslikku tähtsust. PS-s ei ole sätestatud igaühe kohustuse täitmise eest hüvitise maksmise

kohustust. PS § 32 võimaldab omandipõhiõiguse piiramist looduskaitselistel eesmärkidel. PS

§-st 32 ei tulene kohustust mõõdukate looduskaitseliste piirangute talumise hüvitamiseks.

Üldjuhul on piiranguvööndis metsa majandamine lubatud, raietele on seatud üksnes vajalikud

piirangud lähtuvalt kaitstavast loodusväärtusest (ajaline piirang, raie langi suuruse piirang, raie

liigi piirang jne). Peale piiranguvööndi piirangute on kaebuses nimetatud kinnistutel piirangud

ka lähtuvalt LKS §-s 35 nimetatud ranna või kalda kaitse vöönditest. Metsaraie on seadusega

reguleeritud tegevus ja kinnistu omanikul ei ole õiguspärast ootust, et ta saab igal juhul kinnistul

metsa raiuda. Metsast tulu teenimine ei ole piiranguteta realiseeritav õigus ning PS § 32

kaitsealasse ei kuulu lootus või võimalus vara saada. Seega ei saa kaebaja nõuda hüvitist

metsamajandamisest saamata jäänud tulu eest. Kaebajal puudub õigus piiranguvööndi

piirangute talumise eest hüvitise maksmise nõudmiseks olukorras, kus piirangud ei ole

3-19-727

4(7)

intensiivsed ning riigi poolt on ettenähtud leevendusmeede maamaksu soodustuse näol. Juhul,

kui piirangud ei võimalda kinnistu sihtotstarbelist kasutamist, on võimalik kaebajal taotleda

riigilt kinnistu omandamist LKS § 20 alusel.

2) Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, et looduskaitseliste piirangute talumisest on talle

tekkinud kahju. Kaebaja ei ole märkinud, et ta ei saa metsa majandada. Metsaregistri

metsateatiste väljavõtetest nähtuvalt ei ole piiranguvööndi piirangud kaebajale niivõrd

koormavad, nagu kaebaja püüab üldsõnaliselt kaebuses muljet jätta. Võrreldes keelduvate

märgetega on enamus raied metsateatistes lubava märkega. Kaebaja poolt välja toodud saamata

jäänud tulu summa on meelevaldne. Kuivõrd raie võimalikkus selgub metsateatise menetluses,

siis ei ole kaebaja poolt kogu piiranguvööndisse jääva ala pindala järgi arvutuse tegemine

millegagi põhjendatud.

3) Kaitsekorra piirangud tagavad kaitstava liigi ja selle elu- või kasvukoha ning elupaigatüüpide

soodsa seisundi. Seega on piirangud vastavuses kaitstaval alal kaitseväärtuse vajadusega ja

erinevatel kaitstavatel aladel erinevad. Seetõttu on meelevaldne kaebaja võrdlus (kaebuse p-d

2.3, 2.4, 2.5 ja 2.10) Nabala-Tuhala looduskaitseala ja Lahemaa rahvuspargi ning metsise ja

lendorava püsielupaiga piirangute osas, kuivõrd kaebaja on täiesti tähelepanuta jätnud

võrreldavate kaitstavate alade kaitse-eesmärgid, millest tulenevalt piirangud kehtestatakse.

Seetõttu ei ole nimetatud kaebuse väited asjassepuutuvad ja need tuleb jätta tähelepanuta.

4) Eksisteerivad erisused Natura 2000 võrgustiku alale jääva kinnistu ja ainult riigisisese

kaitstava loodusobjekti piiranguvööndisse jääva kinnistu omanike vahel, mistõttu ei ole

tegemist võrdsete gruppidega (haldusasi 3-14-50060). Kuivõrd tegemist ei ole võrdsete

gruppidega, siis ei ole rikutud PS § 12 võrdse kohtlemise põhimõtet ja kaebaja ei saa nõuda

Natura ala erametsamaa toetuse maksmist võrdse kohtlemise alusel. Natura 2000 võrgustiku

moodustamise eesmärk on tagada Euroopa Liidus ühenduse tähtsusega elupaikade ja liikide

soodne seisund ning sidus ökoloogiline võrgustik. Natura 2000 võrgustikku alade esitamisel on

alade valikul liikmesriigi kaalutlusruum piiratud. Riigisiseselt loodusobjekti kaitse alla võtmise

alused, valikukriteeriumid ja eesmärgid tulevad LKS-st. Eesmärgiks on säilitada Eesti looduse

mitmekesisus ning tagada Eestis ohustatud liikide, nende elupaikade, maastike, üksikobjektide

ja

kultuuriväärtuste

kaitse.

Kaitsekordade

planeerimisel

tuleb

lähtuda

proportsionaalsusprintsiibist, piirata tuleb nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Juhul,

kui kaitstaval loodusobjektil on kaitse-eesmärgiks seatud loodusväärtus hävinenud, siis

riigisisese kaitstava loodusobjekti kaitse alt välja arvamiseks on riigil suurem kaalutlusruum

kui Natura 2000 võrgustiku alast väljaarvamiseks ettepaneku tegemisel. Ka keskkonnamõjude

hindamise lävend on Natura ala ja siseriikliku piiranguvööndi puhul erinev. Käesoleval ajal on

koostamisel II kaitsekategooria linnuliikide kanakulli ja metsise elupaikade analüüs.

Ekspertarvamuse valmimise järel on selge, kas on vajalik mõne olemasoleva püsielupaiga

kaitse alt välja arvamine.

5) Euroopa Liidu tasandil otsustatakse, millistel tingimustel toetust makstakse. Samuti

otsustatakse Euroopa Liidu tasandil toetuse edasimaksmine või maksmisest loobumine. Toetust

on võimalik maksta Natura 2000 aladele ja looduskaitseliste piirangutega aladele, mis aitavad

kaasa Natura 2000 võrgustiku sidususe tagamisele. 2017. a riigisiseselt meetme väljatöötamisel

jõuti järeldusele, et 5% kriteeriumi alla kõik kaitstavad loodusobjektid väljaspool Natura 2000

võrgustikku ei mahu, seetõttu said valitud sihtkaitsevööndid, mille panus Natura eesmärkide

täitmisele ja piirangud erametsaomanikele võrreldes piiranguvööndi piirangutega on suuremad.

6) RVastS järgi ei saa haldusorganit kohustada sooritama toimingut, antud juhul kohustada

maksma hüvitist, mida seadus ette ei näe. Natura erametsamaa toetuse maksmine ei toimu

automaatselt, vaid seda peab igal aastal taotlema ning toetuse saaja peab täitma õigusaktides

ettenähtud tingimusi. Samuti ei ole konstantne toetuse summa, kuivõrd toetuse maksmise kord

võimaldab seda muuta. Toetuse andmiseks või andmata jätmiseks tehakse iga kord otsus. Seega

3-19-727

5(7)

ei ole tegemist toetusega, kus toetuse saaja saab ise toetuse saamise osas olla passiivne. Toetuse

summa võib muutuda või selle maksmine lõppeda Eesti maaelu arengukava 2014–2020

perioodi lõppemisel. Kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist ning isegi, kui kaebajale oleks

kahju tekkinud, siis ei ole täidetud ülejäänud RVastS § 14 lõike 1 alusel nõude rahuldamise

kohustuslikud tingimused. Kaebaja ei ole esitanud kaebuses põhjendusi, kuidas on täidetud

RVastS § 14 lõike 1 alusel õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju

hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks olevad tingimused. Kuna kohus ei saa asuda

seadusandja rolli, siis ei ole võimalik kaebusega saavutada eesmärki, mille kohaselt kaebaja

taotleb hüvitise määramist kohtu äranägemisel. PS ei kohusta riiki igasugust omandiõiguse

riivet kompenseerima.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja taotleb kahju hüvitist RvastS § 14 lg 1 alusel, kuna Vabariigi Valitsus ei ole andnud

õigustloovat akti, mis ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks (12.08.2019 menetlusdokumendi p

1.22, tl 127). RVastS § 14 lg 1 sätestab avaliku võimu kandja vastutuse erijuhu üldisest

kahjuhüvitamise kohustusest. Kahjuhüvitamise kohustust ei too kaasa iga juhtum, kus

õigusvastase õigustloova akti või selle andmata jätmisega võib olla isikule kahju tekitatud (vt

Riigikohtu 31.10.2013 otsus nr 3-3-1-84-12, p 13). RVastS § 14 lg 1 järgi peavad õigustloova

akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

kõik järgmised tingimused: 1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata; 2) isikule on

tekkinud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega;

4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud

kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6) isik kuulub

õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.

8. Kohtu arvates on käesoleval juhul RVastS § 14 l-st 1 tulenevad kahju hüvitamise eeldused

täitmata.

9. Esiteks ei ole kaebajale tekitatud kahju. Kaebaja näeb talle tekitatud kahjuna saamata jäänud

toetust, mis oleks analoogne sellega, mida makstakse Maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39

„Natura 2000 erametsamaa toetus“ (edaspidi: määrus nr 39) alusel Natura 2000 ala

looduskaitseliste piirangute eest või väljaspool Natura 2000 ala asuva LKS § 4 lg 1 p-s 1 või 4

nimetatud kaitstava loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuva metsaala eest. Määruse nr 39 § 2

kohaselt makstakse nn Natura-toetust looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Õiguskantsler

on oma 12.11.2018 vastuses MTÜ-le Eesti Erametsaliit (p-d 21 ja 22, tl 26 p) märkinud, et

Natura toetuse näol ei ole tegemist hüvitisega saamata jäänud tulu eest. Õigusakti koostaja viitas

määrust välja töötades küll eesmärgile hüvitada saamata jäänud tulu, kuid juba siis oli selge, et

toetus seda tervikuna ei kata (samas). Õiguskantsler märkis, et toetuse suuruse üle otsustamisel

on riigil avar otsustusruum ning PS ei kirjuta ette, kui palju tuleb isikule looduskaitseliste

piirangute talumise eest toetust maksta. Asjakohane on siinjuures kohtu arvates vastustaja viide

PS § 53-le, mille kohaselt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama

kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Kuna looduskeskkonna säästmise näol on tegemist

igaühe põhikohustusega, mis laieneb lisaks füüsilistele isikutele ka juriidilistele isikutele, on

asjakohatud kaebaja tehtud viited kohtupraktikale tehnorajatiste talumise tasu osas ning isikule

vahistamisel tekitatud kahjuga (nt kaebuse p 2.19) või jutt kasutuseelisest, mida

loodusväärtused kaebaja arvelt justkui saavad.

Kohtu arvates on Natura toetuse näol, nagu mõiste isegi viitab, tegemist PS mõttes toetusega,

mitte kahju hüvitamisega, vaatamata sellele, et Natura toetuse eesmärgiks on osaliselt korvata

kahjusid (saamata jääv tulu), mis piirangute talumisega kinnistu omanikele kaasnevad.

Igasuguste toetuste määramisel on riigil aga avar kaalutlusruum. Asjaolu, et EL ja Eesti riik

koostöös on Natura aladele kohalduvate piirangute eest ette näinud toetuse, mida siseriiklikult

3-19-727

6(7)

kehtestatud looduskaitseliste piiranguvööndite osas ei maksta, ei tähenda, et sellega on tekitatud

asjaomastele isikutele kahju. Vastava toetuse ettenägemise tõttu ei ole kaebaja varaline olukord

piiranguvööndite osas kuidagi halvenenud. EL ega siseriiklikest õigusaktidest ei tulene

kohustust ja sellele vastavat subjektiivset õigust nõuda toetuse maksmist mistahes

looduskaitseliste piirangute talumise eest. Seetõttu ei saa väita, et riik oleks jätnud enda

kohustuse täitmata. Kuna kaebajale ei ole tekkinud õiguspärast ootust toetust saada, ei saa kahju

tekitamisest (saamata jäänud tulu) rääkida. Seega on täitmata RVastS § 14 lg-st 1 tulenev

eeldus, et kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega.

10. Olukorras, kus EL on näinud ette vahendid EL direktiividest tulenevate kohustuste

täitmiseks, ei tulene sellest liikmesriigi kohustust näha ette analoogsed siseriiklikud

kompensatsioonimeetmed sarnastele piirangutele, mis tulenevad siseriiklikust õigusest. Riigi

kohustus maksta toetust ei saa tuleneda pelgast faktist, et EL on mingi toetuse ette näinud, vaid

vastav kohustus peaks tulenema PS-st, alamalseisvast siseriiklikust või EL õigusaktist. Vastavat

kohustust piiranguvööndite kitsenduste kompenseerimiseks ühestki õigusaktist aga ei tulene.

Kohus nõustub vastustajaga, et Natura toetust saavad isikud ja kaebaja ei ole võrdsetes

olukordades. Isikud, kellele laienevad EL õigusest tulenevaid piirangud ja kellele

kompenseeritakse piirangud (peamiselt) EL vahendite arvelt ei ole võrreldavas olukorras

isikutega, kellele laienevad siseriiklikud piirangud ja kellele tuleks need piirangud hüvitada

Eesti riigi eelarvest. Isegi kui võrdset olukorda möönda (kaebaja viide õiguskantsleri

08.05.2014 märgukirjale – kaebuse lisa 6), on vastustaja välja toonud olulised erinevused

Natura ala ja siseriiklike kaitsekordade piirangute vahel (vastus kaebusele, p-d 12–15). Võrdse

kohtlemise põhimõtte riive on PS kohaselt õigustatav, kui erineval kohtlemisel on mõistlik ja

asjakohane põhjus. Sealjuures ei ole nõutav, et õigustloova akti andja peab suutma tõendada, et

ühelgi juhul soodustuse mittesaaja ei satu ebasoodsasse olukorda. Piisavaks tuleb lugeda

tuginemist erinevatele õiguslikele kategooriatele, nt Natura alade ja sihtkaitsevööndite erinevale

õiguslikule režiimile võrreldes siseriikliku piiranguvööndiga. Eesmärgipäratu on seetõttu asuda

analüüsima, kas piiranguvööndi kitsendused igal konkreetsel juhul on võrreldavad Natura ala

piirangute või sihtkaitsevööndi piirangutega. Vaidlust ei saa olla selles, et õiguslikus mõttes on

siseriiklikud piiranguvööndi kitsendused leebemad võrreldes Natura ala ja sihtkaitsevööndi

piirangutega (vastustaja on haldusasjas esitanud vaidlusaluseid kinnistuid puudutavad

metsateatised, millest nähtuvalt on kaebaja saanud teatud piirangutega metsi majandada).

Tarvidust ei ole asuda analüüsima kaebaja väljatoodud üksikute kaitsealade kaitse-eeskirju.

11. Vastustaja on selgitanud, et Natura toetuste maksmise aluseks on Euroopa Komisjoni poolt

kinnitatud Eesti maaelu arengukava 2014–2020, mille koostamise aluseks omakorda on EL

määrus nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate

maaelu arengu toetuste kohta. Antud määruse art 30 lg 6 p b järgi võivad toetust saada

direktiivide 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ kohaselt määratud Natura 2000 põllumajandus- ja

metsaalad ja muud piiritletud looduskaitsealad, mille puhul põllumajandusele või metsadele

kohaldatakse keskkonnapiiranguid seoses direktiivi 92/43/EMÜ art 10 (käsitleb Natura 2000

võrgustiku ökoloogilist sidusust) rakendamisega tingimusel, et kõnealused alad ei ületa maaelu

arengu programmi kohta 5% Natura 2000 territooriumidest. Vastustaja toob välja, et kuna 5%

kriteeriumi alla kõik kaitstavad loodusobjektid väljaspool Natura 2000 võrgustikku ei mahu,

eelistati toetuste määramisel sihtkaitsevööndeid, mille panus Natura eesmärkide saavutamisele

ning piirangud erametsamaaomanikele võrreldes piiranguvöönditega on suuremad (vastus

kaebusele, p 16, tl 65). Ka sellega on vastustaja näidanud, et erineval kohtlemisel on mõistlik

ja asjakohane põhjus. Riik on eelarvevahendite nappuse tingimustes eelistanud toetuste

maksmisel kompenseerida intensiivsemaid piiranguid.

12. Riigikohus on leidnud 07.06.2019 otsuses asjas 3-16-1191 (p 9.4), et kui kohus rahuldab

seadusandja tegevusetuse peale esitatud hüvitamiskaebuse, tuleb algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetlus. Kaebaja võrdse kohtlemise argumendile tuginevat käsitlust ei saa

3-19-727

7(7)

RvastS § 14 kohaldamisel kindlasti piisavaks ega ammendavaks pidada. Kuna Natura toetus on

pelgalt üks meede, millega riik looduskaitselisi piiranguid kompenseerib (lisaks sellele

laienevad isikule maamaksu soodustused ning isikul on võimalus võõrandada looduskaitseliste

piirangutega kinnistud riigile LKS § 20 alusel), tuleks RvastS § 14 kohaldamisel hinnata kogu

süsteemi tervikuna, st kas olemasolev meetmete süsteem kaitseb isikute õigusi piisavalt.

Käesoleval juhul ei ole kaebaja välja toonud ega tõendanud, et olemasolev süsteem ei ole piisav

ega taga tema õiguste kaitset. Seetõttu ei ole alust ka alternatiivse hüvitamisnõude

rahuldamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et väheintensiivsetele riivetele ei pea riik

reageerima hüvitise või toetuse maksmisega.

13. Sõltumata sellest, kas nõustuda kaebaja väidetega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest

ja kahju hüvitamise eelduste täitmisest RvastS § 14 alusel, tuleks kaebaja nõue jätta osade

kinnistute puhul rahuldamata ka seetõttu, et kaebaja on omandanud need teadlikult koos

looduskaitseliste piirangutega. Keskvälja kinnistu omandamise lepingu (tl 167–168) p 2.1.4

kohaselt asub lepingu esemel Uljaste metsise püsielupaik ja selle piiranguvöönd. Permuuda

kinnistu omandamise lepingus (tl 170–171) sisaldub teave (p 3.1.2), et kinnistu jääb tervikuna

II kaitsekategooria liigi, metsis, Virna püsielupaiga piiranguvööndi territooriumile, Suurvirna

(Rooni-Virna 3MT) kinnistu jääb osaliselt II kategooria liigi, metsis, Virna püsielupaiga

piiranguvööndi ja osaliselt Virna püsielupaiga sihtkaitsevööndi territooriumile (samas).

Piirikõrtsi kinnistu omandamise lepingus (tl 172–173) on kaebajat informeeritud (p 2.1.4), et

kinnistu asub projekteeritava kaitseala piires. Nendel juhtudel on kaebaja teadlikult omandanud

kinnistud, millel metsamajandamine on olnud piiratud või on piirangud olnud prognoositavad.

Sellisena oli kaebajal tekkinud kahju võimalik vältida, mistõttu ei ole täidetud kahju hüvitamise

üldine eeldus (RvastS § 7 lg 1). Ei ole usutav, et piirangud ei mõjutanud kinnistute hinda. LKS

§ 20 lg 11 kohaselt ei omanda riik kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud korras, kui isik

on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist. Seadusandja on pidanud isiku

teadlikkust piirangutest oluliseks. Vastustaja on välja toonud, et kaitsekord kinnistutel ei ole

omandamise järel muutunud rangemaks. Kaebaja ei ole seda ka ümber lükanud.

14. Vastustaja on asjakohaselt viidanud olemasolevale kohtupraktikale. Haldusasjades nr

3-14-50060 ja 3-15-2771 ei ole kohtud sarnastel asjaoludel esitatud nõudeid aktsepteeritud.

Tallinna Ringkonnakohus leidis, et isikute erinevat kohtlemist õigustab nii piirangute erinev

eeldatav ajaline kestus kui ka riigi fiskaalne huvi, sest kaebaja taotletavat hüvitist ei maksta

samast rahastamisallikast (3-14-50060, p 17, 3-15-1771, p 20). Nimetatud kohtuasjades

vaatlesid kohtud olemasolevat looduskaitseliste piirangute kompenseerimise süsteemi laiemalt

ja hindasid selle isikute õiguste kaitseks piisavaks. Kaebaja käesolevas asjas välja toodud

seisukohad ei ole aluseks senise kohtupraktika revideerimiseks, arvestades Natura alade ja

siseriiklike piirangute (piiranguvöönd) õiguslike režiimide erinevust. Kaebaja viitab oma

menetlusdokumentides läbivalt õiguskantsleri 08.05.2014 märgukirjale. Tegemist ei ole siiski

jõustunud kohtuotsustega võrreldava õigusallikaga. Samuti tuleb silmas pidada, et tegemist on

märgukirjaga, mitte õiguskantsleri ettepanekuga, millega õiguskantsler reageerib PS-vastasele

olukorrale. Kohtule ei nähtu, et õiguskantsler Ülle Madise oleks väljendanud antud küsimuses

samu seisukohti kui eelmine õiguskantsler Indrek Teder.

15. Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus tervikuna jätta rahuldamata. Vajalik ei ole analüüsida,

kas täidetud on RvastS § 14 lg 1 muud nõuded (nt isiku kuulumine eriliselt kannatanud isikute

rühma).

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus

tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole

taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad Keskkonnaministeeriumi võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)