1-12-10933/70 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

10. jaanuar 2020

Kohtuasja number

1-12-10933

Kohtukoosseis

Juhan Sarv, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi

Raul Reinsalu (isikukood 37505174230) vangistusest

tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 26. novembri 2019. a

määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Raul Reinsalu, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, abiprokurör Alar Häidberg

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 26. novembri 2019. a määrus muutmata.

2. Kohustada vanglateenistust esitama kohtule vangistusseaduse § 76 lõikes 1

nimetatud materjalid Raul Reinsalu vangistusest tingimisi ennetähtaegse

vabastamise otsustamiseks uuesti 6 (kuue) kuu möödumisel alates käesoleva määruse

jõustumisest.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 19. novembri 2012. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-10933 mõisteti Raul

Reinsalu süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline

karistus 250 miinimumpäevamäära, s.o 800 eurot. Arvestades R. Reinsalu kahtlustatavana

kinnipidamist 13. novembril 2012, loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 247 päevamäära,

s.o 790,40 eurot. KarS § 66 alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi kümne kuu jooksul,

tasudes igakuiselt 79,04 eurot.

2. Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2018. a määrusega asendati R. Reinsalu rahalise karistuse

tasumata osa 711,36 eurot 2 kuu 14 päeva pikkuse vangistusega.

2(6)

3. R. Reinsalu tunnistati süüdi ka Harju Maakohtu 3. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas

nr 1-11-3615 KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti

talle karistuseks 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti R. Reinsalu karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg. Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a otsusega tühistati

maakohtu otsus ning R. Reinsalu mõisteti õigeks KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi.

Kohtuotsusega määrati R. Reinsalu viivitamatu vabastamine vahi alt. Riigikohtu 18. veebruari

2013. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus R. Reinsalu õigeksmõistmises KarS § 184

lg 21 p 1 järgi ja kriminaalasi saadeti Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2013. a otsusega jäeti Harju Maakohtu

3. novembri 2011. a otsus R. Reinsalu süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 21

p 1 järgi muutmata. Nimetatud otsusega loeti R. Reinsalule mõistetud karistusest kantuks

ajavahemik 10. november 2010 kuni 6. märts 2012, s.o 1 aasta 3 kuud 26 päeva. Kandmata

karistuseks loeti 6 aastat 8 kuud 4 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas 9. augustil

2014.

4. Tartu Maakohtu 17. juuni 2019. a määrusega loeti KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg-te 1 ja 2 alusel

R. Reinsalule Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2018. a määrusega rahalise karistuse asemel

kohaldatud vangistus 2 kuud 14 päeva kui karistustest kergem kaetuks R. Reinsalule

Harju Maakohtu 3. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-11-3615 mõistetud

vangistusega ning kohtuotsuste kogumis mõisteti R. Reinsalule liitkaristuseks 8 aastat

vangistust. Sellest vangistusest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibimise aeg

10. novembrist 2010 kuni 6. märtsini 2012, s.o 1 aasta 3 kuud 26 päeva, ning ärakandmisele

kuuluvaks karistuseks loeti 6 aastat 8 kuud 4 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust loeti

alates 9. augustist 2014 ja karistusaeg lõpeb 13. aprillil 2021.

5. 21. augustil 2019 saatis Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid R. Reinsalu tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur kinnipeetava

vabastamist ei toetanud.

Vaidlustatud kohtumäärus

6. Tartu Maakohus jättis 26. novembri 2019. a määrusega R. Reinsalu vangistusest

ennetähtaegselt vabastamata.

7. Kohus märkis, et vangistus on oma sihi saavutanud ning isiku ennetähtaegne vabastamine on

põhjendatud eeskätt siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. See tähendab, et

ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida ennekõike just uute kuritegude

toimumise tõenäosust. R. Reinsalu retsidiivsusrisk on tema vabastamiseks liialt suur.

8. R. Reinsalu kuritegude ühiskonnaohtlikkus on vangla iseloomustusest nähtuvalt suurenenud.

Samuti iseloomustab narkokuritegu ettekavatsetus ja planeeritus. Murettekitav on, et isik ei

tunnista kuritegu ning pisendab seda. Nii selgitas kinnipeetav istungil, et toimus koti

edasiandmine ja tema aitas vaid teisel inimesel kotid hotellist autosse tõsta. Ometi nähtub asja

materjalidest vastupidine. Kui isik ei tunnista senise käitumise lubamatust, ei saa loota, et ta

edaspidi sellise käitumisega ei jätka. Eelviidatut ei lükka ümber ka rehabiliteerivates

programmides osalemine, kuivõrd neistki nähtub, et isik tegelikult piisavalt enda senist

kuritegelikku käitumist ja selle ennetamise võimalusi analüüsinud ei ole. Nii on märgitud

sotsiaalprogrammis „Õige Hetk“ osaluse kohta, et isik oli valmis kuritegelikku käitumist

analüüsima vaid üldises plaanis, suhtlemisel eelistas teemad valida ise ning programmi

teemade osas hoolitses, et ei mindaks liiga sügavale ja isiklikuks. Samuti järeldub isiku

suhtumisest, et tal puudub tõsikindel motivatsioon elus muutuste tegemiseks.

3(6)

9. Veel on jätkuvalt murekohaks alkohol. Paraku ei nähtu asja materjalidest, et R. Reinsalu

teadvustaks probleemi tõsidust. Süüdimõistetu küll tunnistas, et omal ajal oli tal alkoholiga

probleeme ja ta ei saa lubada, et ta kunagi enam tarbima ei hakka, kuid loodab, et on olnud

piisavalt kaua sellest eemal. Ta tunneb, et tal ei ole tungi vabanemisel kohe poodi minna. Sama

nähtub ka vangla iseloomustusest: isik loodab üksnes enda tahtejõule ning pikale vangistusele,

mis on teda hoidnud alkoholist eemal. Valdav osa kinnipeetava kuritegudest on seotud

alkoholiga ning vangla materjalidest nähtuvalt on tal alkoholi tarvitatuna keeruline kontrollida

agressiivsust. Varasemalt kriminaalhooldusel olles alkoholikeelu rikkumine viitab selgelt, et

üksnes isiku tahtejõud on minevikus alkoholist hoidumiseks olnud ebapiisav.

10. Puutuvalt toetavasse emasse ning töökohta, märkis kohus, et tegemist on asjaoludega, mis

eksisteerisid ka varasemalt. Sellest hoolimata ei suutnud R. Reinsalu käituda seadusekuulekalt

ning pidi naasma vanglasse. Isiku ütlustest ei ilmnenud uus motivatsiooniallikas, millel võiks

põhineda tema edasine seadusekuulekus. Üldjoontes on isiku vabanemisjärgsed tingimused

sarnased vangistuseelsete tingimustega.

MÄÄRUSKAEBUS

11. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. Reinsalu, kes palub kohtumääruse tühistada

ja end tingimisi ennetähtaegselt vanglast vabastada või alternatiivselt lühendada tema

ennetähtaegse vabastamise uue arutamise tähtaega kuue kuu võrra.

12. Kohus on väljendanud, et kinnipeetava kuritegude ühiskonnaohtlikkus on vangla koostatud

iseloomustusest nähtuvalt suurenenud. R. Reinsalu on veendunud, et selline järeldus tuleneb

vangla tehtud riskihinnangutest. Neis on märgitud korduva üldise kuriteo ja vägivaldse kuriteo

protsendid järgmiselt: 2017 – 12% ja 23%, 2018 – 14% ja 29 % ning 2019 – 19% ja 35%. Oma

seisukohas on ka prokurör tundnud muret kõrge protsendi pärast. Vangla ega prokuröri taolised

arvamused pole kontrollitavad ja on täielikult põhistamata. Samuti kasutatakse kinnipeetava

riskihindamisel mh ka karistusregistri arhiveeritud andmeid. Kinnipidamisasutus jätkab

järjekindlalt kustunud karistusandmete kasutamist ka kinnipeetava iseloomustuse koostamisel.

Riigikohus on selgitanud, et kustunud karistusandmeid ei ole lubatav kasutada ka kinnipeetavat

iseloomustava materjalina.

13. Riskihindamise osas märgib R. Reinsalu veel, et temaga viis selles osas vestluse läbi A.R. ,

kes talle teadaolevalt oli 12. augustil 2019 vanemvalvur. Tekib küsimus, milline õiguslik alus

on vanemvalvuril vestluse läbiviimiseks. R. Reinsalu leiab ka, et kohus peaks vabastamise üle

otsustades eelkõige arvesse võtma kinnipeetava käitumist vanglas. Tänaseks on ta vangistuses

olnud aastaid ning vangla on alustanud menetlust tema ümberpaigutamiseks avavanglasse.

14. R. Reinsalule jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et ta ei tunnista kuritegu ning pisendab seda.

Pisendada ei saa seda, mida ta ei tunnistata. Sellest, et kinnipeetav ei ole varem täielikult

nõustunud tema suhtes tehtud kohtulahendiga, ei saa aga järeldada, et ta ka nüüd ei tunnista

oma süüd ning et uute kuritegude toimepanemise risk pole piisavalt madal. Muret on kohus

tundnud ka sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ tagasiside pärast. R. Reinsalu märgib, et kõnealuse

programmi raames on läbi viidud jätkuvestlusi ja ka kinnistav vestlus. Kohtule esitatud

iseloomustuses tugineti kolme ja poole aasta tagusele hinnangule. On väär arvata, et aja

möödudes ning vanuse lisandudes inimese väärtushinnangud ja mõtteviis ei muutu. Veel on

mõistetamatu, miks on kohtu arvates tema puhul murekohaks jätkuvalt alkoholi tarvitamine.

Kohus viitas varasemal kriminaalhooldusel alkoholi tarvitamise keelu rikkumisele. Igavesti ei

saa ette heita minevikus toimunut.

15. R. Reinsalu leiab, et kohus jättis hoopis tähelepanuta positiivsed asjaolud – töötamise vanglas,

töökoha vabaduses, seaduskuulekalt elatud aastad ja distsiplinaarkaristuste puudumise.

4(6)

16. Viimaseks juhib R. Reinsalu tähelepanu ka antud asja menetluse pikkusele ja venimisele.

Kohtu võimalus otsustada tema tingimisi enne tähtaega vanglast vabanemise üle avanes

21. jaanuaril 2019. Vangla edastas kohtule paberid alles 21. augustil 2019. Kohtuistung toimus

9. oktoobril 2019 ning määrus tehti alles 26. novembril 2019. See ei tundu kuidagi mõistlik.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste

hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud

edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel

tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu

võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)

18. R. Reinsalu hinnangul on maakohus KarS § 76 lg-s 4 toodud ennetähtaegse vabastamise

sisuliste eelduste hindamisel eksinud ja jätnud selle vea tõttu teda alusetult karistust kandma.

Ringkonnakohus süüdimõistetuga ei nõustu, vaid leiab, et esimese astme kohus ei ole

R. Reinsalu tingimisi enne tähtaega vabastamise üle otsustades teinud kaalutlusviga, mis võiks

anda aluse kohtumääruse tühistamiseks. Süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise sisulised

eeldused ei ole praeguseks veel täidetud ning ta peab jätkama vanglakaristuse kandmist.

19. Maakohus on asunud seisukohale, et põhjendatud aluse karta R. Reinsalu kuritegude

kordumist annavad tema varasem elukäik ja isiku kohta käivad andmed. Ringkonnakohus

nõustub sellise järeldusega. Süüdimõistetul on kaks kehtivat kriminaalkaristust ning vanglas

on ta kolmandat korda. Seega varasemad kinnipidamisasutuses viibimise korrad teda

seaduskuulekusele ei mõjutanud. Praegu kannab R. Reinsalu vanglas karistust narkootilise

aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja sõiduki juhtimise eest joobeseisundis.

Arvestades, et eelnevad püüded R. Reinsalu käitumist muuta on luhtunud ning ta on vaatamata

eelmisele kahele vangistusele toime pannud raske esimese astme kuriteo, ei ole ka

kohtukolleegium veendunud tema lubadustes hoiduda kuritegudest.

20. Samuti tuleb tähele panna, et süüdimõistetu ei ole tõepoolest senini oma süüd narkokuriteos

täielikult tunnistanud. Veel Viru Maakohtu istungil 19. oktoobril 2019, kui arutati R. Reinsalu

ennetähtaegselt vanglast vabastamise küsimust, märkis ta kohtule vastates, et mingi kotis

edasiandmine oli, tema midagi ei teadnud, ta vaid aitas teisel inimesel hotellist asjad autosse

viia. Seega on põhjendamatu R. Reinsalu rahulolematus, et esimese astme kohus järeldas tema

poolt kuriteo toimepanemise eitamist tänini. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kui

süüdimõistetu vaatamata pikaajalisele vangistusele püüab oma tegu ikka veel välja vabandada,

siis ei viita see just tema kahetsemisele ega käitumise muutumisele. Pigem saab siit järeldada,

et R. Reinsalu ei pruugi olla mõistnud oma kuritegude põhjuseid ega ole küllaldaselt

motiveeritud enda elu muutma.

21. Ka tuleb maakohtuga nõustuda selles, et uue kuriteo toimepanemise ohuprognoos tõuseb, kui

R. Reinsalu hakkab taas alkoholi tarvitama. Nähtub ju vangla koostatud iseloomustusest, et

süüdimõistetu kuriteod seondusid alkoholi tarvitamisega ning alkoholi pruukimine on

hinnatud tema kuritegeliku käitumise riskiteguriks. Vangistuses R. Reinsalule alkoholi

tarvitamise ärahoidmiseks süvendatud tegevusi määratud ei ole. Ta on läbinud küll

sotsiaalprogrammi „Õige hetk“, kuid see programm ei ole suunatud otseselt sõltuvus- või

joovastavate ainete tarvitamisprobleemide seljatamiseks (nagu seda on nt sotsiaalprogramm

„Eluviisitreening“). Süüdimõistetu ise loodab kaineks jäämisel üksnes pikale tarvitamisvabale

ajale ja oma tahtejõule. Kohtukolleegium ei ole aga veendunud, et ainuüksi pikk

mittetarvitamise periood ning R. Reinsalu sõnades väljenduv kavatsus on piisavad,

järeldamaks tema hoidumist alkoholist. Olgu ka märgitud, et praegune tarvitamisvaba aeg

5(6)

tuleneb suuresti kinnipeetava vanglakaristusest, ehk on talle n-ö peale sunnitud. Seega ei saa

välistada, et vabadusse naastes pöördub ta endise tarvitamiskäitumise juurde tagasi.

22. Hinnates R. Reinsalu kuritegeliku käitumise jätkumise võimalust ei saa tähelepanuta jätta ka

tema narkokuriteo asjaolusid. Süüdimõistvast kohtuotsusest selguvalt R. Reinsalu isikute

grupis organiseeris ja korraldas 3940,3 g marihuaana ebaseadusliku toomise Hollandi

Kuningriigist läbi Saksamaa Eestisse eesmärgiga see siin müügi paisata. Kohtuotsuse kohaselt

piisanuks sellest narkokogusest narkojoobe tekitamiseks vähemalt 4000 inimesele. Saksamaal

peeti narkootilise aine Eestisse vedaja kinni ning narkoaine võeti ära. Kohtukolleegiumi

hinnangul näitab R. Reinsalu kuritegu hoolimatust teiste inimeste suhtes ning ei saa välistada,

et rahalise kasu saamiseks võib ta sellist tegevust jätkata.

23. Järeldust, et R. Reinsalu retsidiivsusrisk on tema vabastamiseks tänini liialt suur, ei muuda ka

määruskaebuse osutus kinnipeetava heale käitumisele vanglas, töötamisele, tema tõenäolisele

(või ka juba toimunud) üleviimisele avavanglasse ning elu- ja töökoha olemasolule.

Kuritegude kordumine, varasemate vanglakaristuste ebaefektiivsus ja narkokuriteo asjaolud

annavad põhjendatud aluse rääkida võimalusest, et ka praegune vangistus ei ole veel olnud

süüdimõistetule

varasematest

mõjusam.

Samuti

tuleb

puutuvalt

R. Reinsalu

vabanemisjärgsetesse elutingimustesse märkida, et olulisi muutusi võrreldes varasemaga siin

märgata ei ole. R. Reinsalu käis tööl ka enne vangistust ja kuritegude toimepanemise ajal.

Viimati töötas ta enda sõnul OÜ-s Säästke klaaside paigaldajana. Ta on töötanud ka Rootsis,

Soomes ja Hollandis. Seadusliku sissetuleku olemasolule vaatamata pani R. Reinsalu aga

hõlptulu teenimise eesmärgil toime kuriteo. Samuti oli R. Reinsalul ka varem olemas ema

toetus ning kindel elukoht.

24. Asjaolu, et Tartu Vangla tõi kinnipeetava iseloomustuses välja R. Reinsalu kohta koostatud ja

protsentides väljenduva riskihinnangu, tema vabastamise üle otsustamisel mingitki tähendust

ei oma. Kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga ei ole esimese astme kohus süüdimõistetule tehtud

riskihinnangut põhjendamisel kasutanud. Tõsi, maakohus märkis küll, et R. Reinsalu

kuritegude ühiskonnaohtlikkus on suurenenud. Sellest ei järeldu aga, et kohtu taoline otsustus

rajaneks vangla väljendatud uue kuriteo tõenäosuse hindamise tulemusel. R. Reinsalu kannab

vanglakaristust muuhulgas KarS § 184 lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk isikute

grupis narkootilise aine käitlemise eest suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kuivõrd

KarS § 184 koosseisuga kaitstav õigushüve on rahvatervis ehk kaitsmisväärseks on

tunnistatud määratlemata hulga isikute tervis, siis on järeldus süüdimõistetu käitumise suurest

ühiskonnaohtlikkusest igati mõistetav ning asjakohane. Asjaolu, et prokuratuur oma kirjalikus

seisukohas riskihinnangut käsitles, tähendust ei oma, kuivõrd, nagu juba märgitud,

kohtumäärusesse see viga üle ei kandunud.

25. Seega ei ole maakohus eksinud keelu vastu arvestada kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise

üle otsustamisel vangla tehtud riskihinnangut uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta.

26. Kuivõrd esimese astme kohus pole vangla koostatud iseloomustuses sisalduvale

ohuhinnangule tuginenud, ei ole asjakohased kaebuses esitatud seisukohad riskiprotsentide

alusetu suurenemise kohta ning ringkonnakohus jätab need argumendid tähelepanuta. Ka

riskihinnangu koostaja osas tehtud etteheide on kantud väitest, et riskihindamise tulemus oli

ekslik.

27. Ringkonnakohus leiab seega, et uue kuriteo toimepanemise ohuprognoos on R. Reinsalu puhul

tema vanglast vabastamiseks veel liialt negatiivne. Samas ei saa aga siiski jätta tähelepanuta

süüdimõistetu kauaaegset viibimist vanglas ning head käitumist ja pingutusi vangistuses.

Nimetatud kinnipeetavat positiivselt iseloomustavad andmed loovad võimaluse lühendada

tähtaega, mil vanglateenistus peab esitama maakohtule materjalid R. Reinsalu ennetähtaegse

6(6)

vabastamise uueks otsustamiseks. Nimelt lähtuvalt vangistusseaduse (VangS) § 76 lg-st 4

edastab vanglateenistus kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel KarS § 76

lg 2 p 2 alusel materjalid uuesti kohtule ühe aasta möödumisel tingimisi enne tähtaega

vabastamata jätmise määruse jõustumisest, kui kohus ei ole sätestanud oma määruses

materjalide uuesti esitamiseks pikemat või lühemat tähtaega.

28. Kohtukolleegium peabki otstarbekaks R. Reinsalu vabastamise küsimuse uut arutamist kuue

kuu pärast alates teda vabastamata jätva määruse jõustumisest. Lähtudes VangS § 76 lg-s 4

toodud üldisest üheaastasest tähtajast, kinnipeetaval võimalust ennetähtaegselt vabanemiseks

tõenäoliselt enam ei tekiks. Nagu kohtutoimikust selgub, võib R. Reinsalu lähiajal asuda

karistust kandma avavanglas või on kõnealune muutus nüüdseks juba ka toimunud.

Avavanglas pakutakse kinnipeetavale võimalikult lähedast elukorraldust sellele, mis ootaks

teda vabanemisel. Seega saab R. Reinsalu tõestada muutusi oma käitumises ja hoiakutes

nendes vabamates tingimustes. Samas aga tagatakse tema üle siiski suurem kontroll kui seda

võimaldaks ennetähtaegse vabastamise korral käitumiskontrolli kohaldamine.

29. Viimaseks käsitleb ringkonnakohus R. Reinsalu etteheiteid seoses vangla poolt tema osas

materjalidega esitamisega alles 21. augustil 2019 ning kohtumääruse tegemisega natuke

rohkem kui poolteist kuud pärast kohtuistungit.

30. Kõigepealt märgib kolleegium, et R. Reinsalule Pärnu Maakohtu 19. novembri 2012. a

otsusega kriminaalasjas nr 1-12-10933 mõistetud rahalise karistuse kandmata osa asendati

vangistusega alles Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2018. a määrusega (vt käesoleva määruse

punkte 1 ja 2). Määrus jõustus selle vaidlustamise tõttu 4. veebruaril 2019. Harju Maakohtu

3. novembri 2011. a otsuse ja Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2018. a määruse alusel

(vt käesoleva määruse punktid 2 ja 3) mõisteti R. Reinsalule liitkaristus Tartu Maakohtu

17. juuni 2019. a määrusega. Kohtumäärus jõustus 6. juulil 2019. Isegi kui leida, et

liitkaristuse moodustamine oli võimalik juba varasemalt, s.o vähemalt pärast 4. veebruari

2019, ei saa sellise liitmise tegemata jätmist ette heita vanglale. Tartu Vangla edastas

materjalid R. Reinsalu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamiseks maakohtule 21. augustil

2019. Tartu Maakohtu 17. juuni 2019. a määruse jõustumise ja materjalide esitamise vahele

jäänud aeg on põhjendatud kinnipeetava riskihindamise, iseloomustuse koostamise ja muude

materjalide kokku panemise vajadusega.

31. Mis puudutab maakohtu istungi ja kohtumääruse koostamisele jäävat rohkem kui kuu aja

pikkust ajavahemikku, kohtukolleegium esimese astme kohtule midagi ette heita ei saa.

Tegemist ei ole aprioorselt ebamõistlikult pika tähtajaga.

32. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu

Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 26. novembri 2019. a määruse muutmata. VangS § 76 lg 4

alusel määrab apellatsioonikohus, et vanglateenistusel tuleb kohtule esitada VangS § 76

lg-s 1 nimetatud materjalid R. Reinsalu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise

otsustamiseks uuesti 6 kuu möödumisel alates käesoleva määruse jõustumisest. R. Reinsalu

määruskaebus leiab rahuldamist osaliselt, s.o osas, milles ta palub arutada tema vabastamise

küsimust VangS § 76 lg-s 4 sätestatust lühema aja möödumisel.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Juhan Sarv

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus