2-18-3835/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Liis Arrak ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

19. detsember 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-3835

Tsiviilasi

XX

hagi

Luminor

Bank

AS-i

vastu

nõude

tunnustamiseks YY pankrotimenetluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 22. augusti 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Kostja (vastustaja) Luminor Bank AS (registrikood

11315936), esindaja Marjel Mõis

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22. augusti 2019. a otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulu XX kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

2 (7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 5. märtsil 2018 Harju Maakohtule hagi Luminor Bank AS-i (kostja)

vastu nõude tunnustamiseks YY (võlgnik) pankrotimenetluses. Hageja palub tunnustada nõuet

võlgniku pankrotimenetluses summas 63 911 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2

kohase teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja

esitas 10. aprillil 2018 hagiavalduse täienduse ja 4. juulil 2018 puuduste kõrvaldamise

dokumendi. Maakohus võttis hagi menetlusse 5. juuli 2018 määrusega.

Hageja väitel kuulutas Harju Maakohus 19. oktoobri 2017 kohtumäärusega välja võlgniku

pankroti. Hageja esitas 18. detsembril 2017 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles

nõude tunnustamist summas 63 911 eurot. Nõue ei ole pandiga tagatud. Hageja nõudele esitasid

5. veebruari 2018 võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite kostja ja võlgnik.

Hageja ja võlgnik sõlmisid 29. juulil 2009 suulise tähtajatu õigusabiteenuse osutamise lepingu,

mille alusel tellis võlgnik hagejalt õigusabi. Lepingut ei ole ennetähtaegselt lõpetatud ega üles

öeldud. Õigusabi eest tasumiseks sõlmiti kokkulepe laenuna. 10. augusti 2009 laenulepingu

nr 10062008 alusel kohustus võlgnik tagastama hagejale laenu summas 1 000 000 krooni

(63 911 eurot) 10. juunil 2015. Laenu kasutamise eest kohustus võlgnik tasuma intresse 10%

aastas. Hageja ei pidanud võlgnikule laenusummat välja maksma, vaid pidi osutama võlgnikule

laenusumma piires õigusabi vastavalt võlgniku vajadusele. 10. augusti 2009 laenuleping on

konstitutiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 tähenduses. Laenulepinguga

soovisid laenulepingu pooled luua iseseisva rahalise nõude. Pooled sõlmisid 17. augustil 2009

hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel kohustus võlgnik hageja kasuks

seadma hüpoteegi summas 63 911 eurot võlgniku kinnistule asukohaga Toome 6, Keila-Joa

alevik. Hüpoteek pidi tagama kõik hageja nõuded võlgniku vastu 10. augustil 2008

laenulepingust ja selle võimalikest lisa- ja muutmiskokkulepetest. Hageja nõue ei ole pandiga

tagatud, sest kinnistu on müüdud täitemenetluses.

Hageja osutas võlgnikule perioodil august 2009 kuni 18. jaanuar 2017 õigusabi 1 092 tundi

tunnihinnaga 58,53 eurot/t (63 911 / 1 092). Võlgnik on teenuse vastu võtnud ja ei ole

pretensioone esitanud. Võlgnik vajas teenust seoses võlgniku poolt sõlmitud lepingutega ja

Eesti Teede Grupp OÜ juhatuse liikme vastutusega. Hageja poolt võlgnikule õigusabi osutamist

tõendavad hageja koostatud ja võlgnikule üle antud menetlusdokumendid, hageja ja võlgniku

vaheline e-kirjavahetus ning võlgniku poolt hagejale väljastatud kirjalikud volitused.

Hageja on võlgnikule teenuse osutamisel kasutanud kolmandate isikute abi ja kandnud otseseid

kulusid summas 4 802 eurot. Hageja kasutas kolmandate isikute abi vandeadvokaadi

õigusteenusena apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses võlgniku esindamiseks. Hageja osales

võlgniku esindajana kaebuste koostamise ettevalmistamisel ja teenuste eest tasumisel kasutas

XX Õigusabibüroo OÜ abi, sest võlgnikul puudusid rahalised vahendid õigusabi eest

tasumiseks.

Juhul kui kohus ei nõustu hageja käsitlusega konstitutiivsest võlasuhtest, palub ta tunnustada

nõuet võlgniku pankrotimenetluses VÕS § 627 alusel. Asjas puudub vaidlus, et hageja ja

võlgnik

sõlmisid

õigusabiteenuse

osutamiseks

lepingu,

hageja

osutas

võlgnikule

õigusabiteenust ja võlgnik võttis selle vastu. Hageja on professionaalne kõrgharidusega

õigusnõustaja, mistõttu tuleb VÕS § 627 lg 1 järgi eeldada, et hageja osutas võlgnikule

õigusteenust tasu eest. Kui kohus ei nõustu, et õigusabiteenuse tasuna lepiti laenulepingu kui

konstitutiivse võlatunnistuse alusel kokku 63 911 eurot, tuleb õigusabiteenuse tasuks määrata

VÕS § 627 lg 2 kohaselt mõistlik tasu VÕS § 127 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 223 kohaselt.

Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

3 (7)

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidleb hagile vastu. Tema vastuväite kohaselt ei ole hageja tõendanud, et hageja ja

võlgnik sõlmisid 29. juulil 2009 suulise õigusabiteenuse osutamise lepingu, mille eest pidi

võlgnik 10. augustil 2009 sõlmitud laenulepingu alusel tasuma hagejale 63 911 eurot. Isegi kui

hageja ja võlgnik on õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlminud, ei ole põhjendatud väide, et

10. augusti 2009 sõlmitud laenuleping on VÕS § 396 lg 2 kohane kokkuleppe. Hageja osutas

võlgnikule õigusabi väidetavalt perioodil august 2009 - 18. jaanuar 2017. Samas on

10. augusti 2009 sõlmitud laenulepingus kokku lepitud, et võlgnik kohustub hagejale laenu

tagasi maksma hiljemalt 10. juunil 2015. VÕS § 396 lg 2 kohaldamisel pidi võlgnikul olema

hageja ees kohustus juba 10. augustil 2009. Lisaks ei ole 10. augustil 2009 sõlmitud

laenuleping konstitutiivne võlatunnistus. Kuna hageja ei ole tõendanud, et on võlgnikule

laenanud 63 911 eurot, ei ole võlgnikul tekkinud ka kohustust hagejale laenusumma tagasi

maksta. Kuna hageja ei ole tõendanud, et hageja ja võlgniku vahel on üldse sõlmitud

õigusabiteenuse osutamise leping, siis ei ole võimalik hageja nõuet tunnustada võlgniku

pankrotimenetluses VÕS § 627 alusel ega hageja tasu määramisel lähtuda VÕS § 627 lg-st 2.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis 22. augusti 2019 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda ja otsustas menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrata pärast

kohtuotsuse jõustumist mõistliku aja jooksul TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

3.1. Tõendamata on, et hageja ja võlgnik sõlmisid 29. juulil 2009 suulise õigusabiteenuse

osutamise lepingu. Võlgnik on sõlminud õigusteenuse osutamise lepingu XX Õigusbüroo OÜ-

ga (õigusbüroo). On üldteada asjaolu, et kui lepinguline esindaja osutab teenust büroo kaudu,

siis kliendileping sõlmitakse bürooga, kes omakorda kasutab käsundi täitmiseks füüsilist isikut

(VÕS § 622). Ei ole usutav, et hageja kasutas õigusbürood käsundi täitmisel. Asjaolu, et võlgnik

on sõlminud õigusteenuse osutamise lepingu õigusbürooga, tõendavad:

-

volikirjad, millest nähtub, et võlgnik on volitanud teda esindama hagejat XX

Õigusabibüroo OÜ-st;

-

võlgniku ja õigusbüroo 3. veebruaril 2010 sõlmitud tööde üleandmise-vastuvõtmise

akt;

-

õigusbüroo on tasunud OÜ Maria Mägi Advokaadibüroo ning RP ja võlgniku

6. aprilli 2016 kliendilepingu alusel OÜ Maria Mägi Advokaadibüroo poolt

õigusbüroole esitatud arveid;

-

tsiviilasjas nr 2-12-23771 on kohtule esitatud menetluskulude nimekiri, kus on

märgitud esindajaks hageja XX Õigusabibüroo OÜ ning tõenditena on lisatud

õigusbüroo arved.

3.2. Kuna on tõendamata 29. juuli 2009 suulise õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlmimine

hageja ja võlgniku vahel ning puudub vaidlus, et hageja ei ole võlgnikule laenu andnud, ei saa

hagejal olla võlgniku vastu rahalist nõuet 10. augusti 2009 laenulepingust.

3.3. Lisaks on tõendamata hageja väide, et 10. augusti 2009 laenuleping on konstitutiivne

võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes. 10. augusti 2009 laenulepingust ega 17. augusti 2009

notariaalsest hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust ei nähtu ühtegi viidet, et

laenulepingu näol on tegemist võlatunnistusega. Kui hageja ja võlgnik oleks soovinud sõlmida

võlatunnistuse, millega võlgnik oleks tunnistanud kohustust tasuda õigusabiteenuse eest, siis

oleks pooled selle sarnaselt sõnastanud.

3.4. Hagi ei kuulu rahuldamisele VÕS § 627 järgi, sest tõendamata on suulise õigusabiteenuse

osutamise lepingu sõlmimine hageja ja võlgniku poolt.

Poolte seisukohad

4 (7)

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega

hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

4.1. Võlgnik sõlmis õigusteenuse osutamise lepingu hagejaga, mitte õigusbürooga. Maakohus

rikkus menetlusõiguse norme, jättes tähelepanuta hageja esitatud seisukohad ja tõendid.

Maakohus jättis selgitamata, millele tuginedes on võimalik väita, et tsiviilasjas nr 2-09-56509,

tsiviilasjas nr 2-09-14689, tsiviilasjas nr 2-09-534, AS-ga SEB Liising sõlmitud lepingute

ülesütlemise vaidluses, rahalise kohustuste täitmise nõude vaidluses Soolen OÜ-ga, Eesti Teede

Grupp OÜ vastu esitatud nõude vaidluses, tsiviilasjas nr 2-10-6821 ning AS DnB NORD

Liisingu nõude vaidluses on võlgnikule õigusteenust osutanud õigusbüroo. Maakohus jättis

tähelepanuta hagiavalduse lisa nr 16, millest nähtub, et võlgnik on volitanud hagejat, mitte

õigusbürood. Hageja esitas 5. aprilli 2019 menetlusdokumendiga tõendi, milles õigusbüroo

kinnitas, et õigusbürool puuduvad lepingulised suhted võlgnikuga.

4.2. Maakohus leidis vastuoluliselt, et hageja poolt võlgnikuga seotud kohtumenetlustes

kautsjoni ja õigusteenuse arvete tasumine ei tõenda, et hageja oleks võlgnikule õigusteenust

osutanud. Hageja esitas mitmeid tõendeid võlgnikuga seotud kohtumenetluses hageja poolt

kulude tasumise kohta.

4.3. Hageja selgitas, et kui ta osutab teenust füüsilise isikuna, siis kasutab ta õigusbüroo

kontaktandmeid. Tegemist on tavapärase praktikaga, et eraisik ei soovi avaldada kolmandatele

isikutele enda kontaktandmeid. Üksnes volikirjale õigusbüroo märkimine ei tõenda, et

õigusteenuse osutamise leping oleks sõlmitud õigusbürooga.

4.4. Hagejale on üllatuslik, et maakohus luges üldteada asjaoluks, et kui lepinguline esindaja

osutab teenust büroo kaudu, siis sõlmitakse kliendileping bürooga. Tõendatud ei ole, et hageja

osutas võlgnikule õigusteenust õigusbüroo kaudu.

4.5. Maakohus ei hinnanud hageja väidet, et õigusbüroo on kõik nõuded võlgniku vastu

loovutanud hagejale. Kuna hageja on õigusbüroo ainus juhatuse liige, on sellega nõude

loovutamist ka õigusbüroo kinnitanud.

4.6. Maakohus leidis ekslikult, et 10. augusti 2009 laenuleping ei ole konstitutiivne

võlatunnistus. Hageja nõustus võlgnikule õigusteenust osutama üksnes juhul, kui võlgnik

tunnistas õigusteenuse lepingu alusel tasu maksmise kohustust hageja ees. Hageja esitas

5. aprilli 2019 menetlusdokumendiga tõendid, millest nähtub, et ta osutas võlgnikule

õigusteenust vähemalt 114 000 euro eest, saamata võlgnikult mingisugust vastusooritust.

4.7. Lisaks tugines hageja võlgniku tasu maksmise kohustuse nõude alusena õigusteenuse

osutamise lepingule ja VÕS §-le 627. Hageja nõue ei ole aegunud, kuid vaidlus saab olla üksnes

hageja nõude suuruse üle. Õigusleping hageja ja võlgniku vahel, alternatiivselt hageja ja

õigusbüroo vahel, millest tulenevad nõuded on õigusbüroo loovutanud hagejale, sõlmiti

tähtajatuna ning kokkuleppe kohaselt tasutakse õigusteenuse osutamise eest pärast viimase töö

teostamist. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et hageja ja võlgniku vahel puudub

õigusteenuse osutamise leping. Hageja osutas võlgnikule õigusteenuseid 29. juuli 2009

õigusteenuse osutamise lepingu alusel kuni 18. jaanuarini 2017. Hageja tõi 5. aprilli 2019

menetlusdokumendis esile nõude aluseks olevad asjaolud. Hageja tunnitasu teenuse osutamisel

on 58,53 eurot. Kui kohus ei nõustu, et mõistlik tasu suurus on 63 911 eurot, palub hageja

kohtul tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses analoogia korras VÕS § 127 lg 6

ja TsMS § 223 alusel mõistlikus ulatuses.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebus rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5 (7)

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.

7. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on võlgniku vastu nõue. Ringkonnakohus märgib,

et tulenevalt TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormise reeglist pidi hageja

tõendama enda nõude aluseks olevaid asjaolusid.

8. Ringkonnakohus käsitleb esmalt hageja väidet selle kohta, et 10. augusti 2009 laenuleping

on konstitutiivne võlatunnistus. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees

konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe

luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu

2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-14, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises

ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse

kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (Riigikohtu 23. veebruari

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe

sõlmimisel (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28 ja tsiviilasjas nr 3-2-

1-103-16, p 18). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse

tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse

sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud

otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30

sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse

kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (eespool viidatud

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-15-09, p 12).

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et tema ja võlgniku

ühine tegelik tahe laenulepingu sõlmimisel oleks olnud luua iseseisev abstraktne kohustus.

Sellisele tahtele ei osuta laenulepingu tekst (I kd, tl 7), milles ei ole viidatud sellele, et tegu

võiks olla võlatunnistusega. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus,

et ainuüksi hageja kohtumenetluses esitatud väited ei ole aluseks teha teistsugust järeldust.

Nagu eespool viidatud Riigikohtu lahenditest nähtub, pidi hageja oma väiteid ka tõendama,

kuid hageja ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest saaks lepingupoolte tegelikku tahet

järeldada. Ükski apellatsioonkaebuses viidatud hageja 5. aprilli 2019. a menetlusdokumendile

lisatud tõenditest ei sisalda endas infot selle kohta, milline oli hageja ja võlgniku tahe

laenulepingu sõlmimise ajal. Kuivõrd lepingupoolte ühise tegeliku tahte kohta ühtegi tõendit ei

ole esitatud ning lepingut mõistliku isiku positsioonilt tõlgendades ei ole võimalik leida viidet

sellele, et tegu võiks olla võlatunnistusega, on õige maakohtu järeldus, et tegemist ei ole

võlatunnistusega.

10. Teiseks tugineb hageja sellele, et tal on võlgniku vastu lepingujärgne tasunõue, kuivõrd

hageja väitel sõlmis ta võlgnikuga õigusteenuse osutamise lepingu, mille alusel võlgnik tasu ei

ole maksnud. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud võlgnikuga õigusteenuse osutamise

lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus nõustub selle maakohtu järeldusega.

11. Iseenesest nähtub asjas esitatud tõenditest, et hageja on mitmetes menetlustes olnud

võlgniku esindaja. Samas ei kinnita ainuüksi see hageja ja võlgniku lepingulise suhte olemasolu

ega tasunõuet. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esitatud tõendid viitavad sellele,

et leping oli sõlmitud võlgniku ja õigusbüroo vahel. Maakohus on viidanud tõenditele, millest

nähtub, et hageja osutas võlgnikule teenuseid õigusbüroo kaudu (volikirjad, millest nähtub, et

võlgnik on volitanud teda esindama hagejat õigusbüroost; võlgniku ja õigusbüroo 3. veebruaril

2010 sõlmitud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt; RP ja võlgniku 6. aprilli 2016

kliendilepingu alusel OÜ Maria Mägi Advokaadibüroo poolt õigusbüroole esitatud arved;

maksekorraldused, millest nähtub, et õigusbüroo on tasunud OÜ-le Maria Mägi

6 (7)

Advokaadibüroo; tsiviilasjas nr 2-12-23771 kohtule esitatud menetluskulude nimekiri, kus on

märgitud esindajaks hageja õigusbüroo ning tõenditena on lisatud õigusbüroo arved). Seega

rajaneb maakohtu otsus tõendite kogumis hindamisel, mitte asjaolu üldtuntuks lugemisel ning

maakohus ei ole teinud järeldust ka üksnes selle pinnalt, et võlgniku antud volikirjades oli

märgitud, et hageja on õigusbüroost. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Olgugi,

et mõni eelviidatud tõend üksinda võttes ei näita selgelt seda, et lepinguline suhe oli võlgnikul

õigusbürooga, siis kõik tõendid kogumis viitavad siiski sellele. Ei ole usutav, et õigusbüroo

figureerib nii paljudes võlgnikule õigusteenuse osutamisega seotud dokumentides olukorras,

kus hageja väitel võlgnikul puudus õigusbürooga igasugune suhe. Samuti on 3. veebruari 2010.

a tööde üleandmise-vastuvõtmise aktil, milles tööde üleandjaks on märgitud õigusbüroo, akti

alusena märgitud õigusabileping, mis viitab selgelt lepingulise suhte olemasolule võlgniku ja

õigusbüroo vahel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et tunnistajana üle kuulatud

hageja poja RP ütlused ei kinnita samuti selgelt, et võlgnik sõlmis lepingu just hagejaga,

kuivõrd tunnistaja ütluste kohaselt pidi võlgnik tasuma õigusteenuste eest nii hagejale kui ka

äriühingule.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu ka apellatsioonkaebuse p-s 10 viidatud tõenditest, et

võlgnik oli sõlminud lepingu hagejaga. Hageja on viidanud enda 10. aprilli 2018. a

menetlusdokumendi lisadele 10-13, 16-19 ja 21. Nimetatud menetlusdokumendi lisad 10, 11,

13, 17-19 ja 21 on võlgniku poolt hagejale edasi saadetud e-kirjad, millest ei ole võimalik

midagi järeldada nende lepingulise suhte kohta. Lisa 12 on kohtuistungi protokoll, millest

nähtub, et hageja on võlgnikku kohtuistungil esindanud. Protokollist nähtub, et võlgnik on

istungil hagejat suuliselt volitanud. Kuigi protokollis ei ole viidet õigusbüroole, ei näita see, et

lepinguline suhe oli hageja ja võlgniku vahel, kuivõrd istungiprotokollis tavapäraselt ei

kajastata seda, millisest büroost esindaja on. Lisa 16 on võlgniku ja RP kliendileping OÜ-ga

Maria Mägi Advokaadibüroo. See, et selles lepingus oli kirjas, et lepingu täitmise kohta võib

infot edastada ka hagejale, ei näita samuti, et hagejal isiklikult oli sõlmitud õigusteenuse

osutamiseks leping võlgnikuga. Järeldust, et võlgnikul oli lepinguline suhe õigusbürooga, ei

lükka ümber ka hageja esitatud õigusbüroo kinnitus selle kohta, et õigusbürool ei ole

võlgnikuga lepingulisi suhteid olnud. Nimetatud dokument on koostatud kohtumenetluse

kestel, st peaaegu 10 aastat hiljem väidetavast lepingu sõlmimisest ning hageja enda poolt,

mistõttu sellel ei ole erilist tõendamisväärtust.

13. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud etteheitega, et maakohus jättis

põhjendamatult tähelepanuta hageja väite, et õigusbüroo on enda nõude võlgniku vastu hagejale

loovutanud. Hageja ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohtu menetluses (ka mitte

alternatiivselt) selgelt tuginenud asjaolule, et võlgnik oli lepingu õigusteenuse osutamiseks

sõlminud õigusbürooga ja õigusbüroo loovutas lepingujärgse tasunõude hagejale. Hageja 10.

aprilli 2018. a hagi täienduses sisaldub küll üks lause, et õigusbüroo on kõik nõuded võlgniku

vastu loovutanud hagejale, kuid sellest lausest ega ülejäänud menetlusdokumendist ei ole

võimalik aru saada, millistest nõuetest jutt on, kuivõrd hageja ei ole seal kordagi (ka mitte

alternatiivse käsitlusena) välja toonud, et õigusbürool võiks mingi nõue võlgniku vastu olla. Ka

maakohtu 20. märtsi 2019. a istungiprotokollist nähtub, et maakohus on selgelt hagejalt

küsinud, kas õigusbüroo on hagejale nõude loovutanud, mille peale hageja vastas, et

õigusbürool ei olnud võlgnikuga mingit lepingut.

14. Isegi kui leida, et maakohus oleks pidanud aru saama, et hageja soovib tugineda nõude

loovutamisele, ei ole hageja enda väite kinnitamiseks esitanud ühtegi tõendit, vaatamata

asjaolule, et maakohus tegi 12. aprilli 2018. a määruses hagejale vastava ettepaneku ja ka kostja

juhtis sellele enda vastuväidetes tähelepanu sellele, et hageja väide on tõendamata.

15. Kuivõrd ringkonnakohus eeltoodust tulenevalt ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud

etteheidetega maakohtu otsusele ning ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti

7 (7)

kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud menetlusõigust või valesti hinnanud tõendeid,

jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

16. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1

alusel hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 kohaselt määrab menetluskulud kindlaks asja lahendanud

maakohus mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Liis Arrak

Ande Tänav