2-18-12206/42 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-12206

Tsiviilasi

OÜ TEEARU GRUPP hagi Nordest Consulting OÜ

vastu 9392 euro 25 sendi ja lisanduva viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 7474 eurot 32 senti

Vastuapellatsioonkaebuse hind 505 eurot 85 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ TEEARU GRUPP apellatsioonkaebus

Nordest Consulting OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): OÜ TEEARU GRUPP (registrikood

10694251), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul

Ainla

Apellant (kostja): Nordest Consulting OÜ (registrikood

14441667), lepinguline esindaja vandeadvokaat Piret

Pallo

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 19. juuni 2019 otsus osaliselt väljamõistetud kahjuhüvitise

suuruse ja viivise väljamõistmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega välja

mõista Nordest Consulting OÜ-lt OÜ TEEARU GRUPP kasuks kahjuhüvitis 380 eurot ning

viivis alates 15.08.2018 kuni 16.12.2019 summas 40 eurot 73 senti ja alates 17.12.2019 kuni

kahjuhüvitise 380 eurot tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Seoses hagi rahuldamise ulatuse muutumisega muuta menetluskulude jaotust ja rahalist

kindlaksmääramist maakohtus.

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 19. juuni 2019 otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Lõpetada menetlus OÜ TEEARU GRUPP hagis Nordest Consulting OÜ vastu

1332 euro väljamõistmiseks seoses hagist loobumisega.

3.2. Rahuldada OÜ TEEARU GRUPP hagi Nordest Consulting OÜ vastu osaliselt.

3.3. Välja mõista Nordest Consulting OÜ-lt OÜ TEEARU GRUPP kasuks kahjuhüvitis

380 eurot ning viivis alates 15.08.2018 kuni 16.12.2019 summas 40 eurot 73 senti.

3.4. Välja mõista Nordest Consulting OÜ-lt OÜ TEEARU GRUPP kasuks alates 17.12.2019

kuni kahjuhüvitise 380 eurot tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3.5. Ülejäänud osas jätta OÜ TEEARU GRUPP hagi Nordest Consulting OÜ vastu

kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata.

3.6. Jätta menetluskulud maakohtus 81% ulatuses OÜ TEEARU GRUPP kanda ja 19%

ulatuses Nordest Consulting OÜ kanda.

3.7. Välja mõista Nordest Consulting OÜ-lt OÜ TEEARU GRUPP kasuks menetluskulud

maakohtus 799 eurot 30 senti.

3.8. Välja mõista OÜ-lt TEEARU GRUPP Nordest Consulting OÜ kasuks menetluskulud

maakohtus 1555 eurot 20 senti.

3.9. Teha menetluskulude osas tasaarvestus (p-d 3.7 ja 3.8) ja välja mõista OÜ-lt TEEARU

GRUPP Nordest Consulting OÜ kasuks menetluskulud maakohtus 755 eurot 90 senti.

3.10. Välja mõista OÜ-lt TEEARU GRUPP Nordest Consulting OÜ kasuks viivis

menetluskuludelt 755 eurot 90 senti alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.“

4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ TEEARU GRUPP (hageja) esitas 15. augustil 2018 Tartu Maakohtule hagi Nordest

Consulting OÜ (kostja) vastu, milles palus välja mõista kostjalt enda kasuks 9325 eurot 25 senti

(kahjuhüvitis 9252 eurot 32 senti ja sissenõutavaks muutunud viivis 139 eurot 93 sendi) ning

viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest

kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 25. märtsi 2019

menetlusdokumendis vähendas hageja oma nõuet ja palus põhinõudena kostjalt välja mõista

7920 eurot 32 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 8. märtsil 2018 teenuse osutamise lepingu. Lepingu

kohaselt pidi kostja konsulteerima hagejat ehitusobjektidel ehitustööde läbiviimisel ja juhtima

ehitusobjektil teostatavaid töid. Hageja andis kostjapoolse lepingu täitjale A.L. üle rendiauto

Toyota Avensis (registrinumber 440 MRM), arvuti Dell Latitude 5480, pinnase elastusmooduli

testri INSPECTOR-3 ning täispikkuses digitaalse kaldemõõdiku KM-3. Leping lõppes 4. juunil

2018.

Hageja nõudis kostjalt sõiduki ja töövahendite tagastamist. Kostja ei tagastanud hagejale sõidukit,

vaid lihtsalt hülgas selle. Sõiduk leiti GPS-i abil. Samas jäi tagastamata sõiduki

registreerimistunnistus ja võti. Sellega põhjustas kostja hagejale 446 euro suuruse kahju

(dublikaadi väljastamise ning varuvõtme valmistamise ja kodeerimise maksumus). Arvuti tagastas

kostja kohtumenetluse ajal. Tester ja kaldemõõdik on tagastamata. Sellega tekitas kostja hagejale

kahju vastavalt 6780 eurot ja 694 eurot 32 senti. Kahju suuruseks on kokku 7920 eurot 32 senti,

millelt tuleb alates 7. juunist 2018 arvestada ka viivist.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei hüljanud sõidukit, vaid see asus kostja juriidilisel aadressil.

Kostja ei tagastanud sõidukit, kuna üritas välja selgitada, miks on kostja hageja arvates lepingut

rikkunud ning lootis vaidluse lahendamist läbirääkimiste teel. Kostja oleks sõiduki tagastanud ka

vabatahtlikult. Kostja ei teinud takistusi sõiduki tagastamiseks. Seetõttu on arusaamatu varuvõtme

valmistamise vajalikkus. Hageja ei andnud kostjale mõistlikku aega sõiduki tagastamiseks ning

lasi sõiduki teisaldada. Hagejal endal on osa temale väidetava kahju tekkimisel. Lepingu

sõlmimisel ja sõiduki üleandmisel ei olnud kostja teadlik, et tegemist on rendiautoga. Tester ja

kaldemõõdik ei ole kostja valduses ning nende üleandmine kostja töötajale ei ole tõendatud.

Kostjale teadaolevalt asusid mõõteriistad hageja objektidel. Kostja töötaja kasutas neid, kuid

sellega ei kaasnenud kohustust tagada nende säilimine või vastutus nende võimaliku kadumise

eest. Kahju hüvitamise nõude esitamisel on hageja tuginenud uute mõõteriistade maksumusele.

Hageja on esitanud oma nõude koos käibemaksuga, kuigi ta on käibemaksukohustuslane. Hageja

viivisenõue on alusetu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus lõpetas 19. juunil 2019 otsusega menetluse hageja hagis kostja vastu 1332 euro

väljamõistmiseks seoses hagist osalise loobumisega. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 505 eurot 85 senti (sh kahjuhüvitis 446 eurot ja viivis 59 eurot

85 senti) ning viivise kahjuhüvitiselt (446 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates 15. augustist 2018 kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Maakohus jättis hageja hagi kostja vastu

kahjuhüvitise 7474 euro 32 senti väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskuludest jäi 80,78%

hageja ja 19,22% kostja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks

2800 eurot (riigilõiv 600 eurot ja lepingulise esindaja kulud 2200 eurot) ning luges kostjalt hageja

kasuks väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks 804 eurot 73 senti. Maakohus määras kostja

menetluskulude rahaliseks suuruseks 1920 eurot (lepingulise esindaja kulud) ning luges hagejalt

kostja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks 1550 eurot 98 senti. Maakohus tegi

menetluskulude osas tasaarvestuse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud

746 eurot 25 senti ja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vähendas hageja 25. märtsi 2019 menetlusdokumendis oma

haginõuet arvuti maksumuse 1332 euro võrra, kuna arvuti on kohtumenetluse kestel hagejale

tagastatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 alusel lõpetas kohus selles

osas menetluse.

Maakohus analüüsis sõiduki tagasivõtmisega seotud kulusid, mis on otseseks varaliseks kahjuks

VÕS § 128 lg 3 mõttes. Maakohus möönis, et hageja andis 6. juunil 2018 kostjale sõiduki

tagastamiseks ebamõistliku tähtaja ja rendifirma viis 7. juunil 2018 kostja asukohast sõiduki ära.

Samas pidi kostja mõistliku isikuna aru saama, et võtme ja registreerimistunnistuse enda kätte

jätmisel ei ole rendifirmal enne dublikaati tegemata ja täiendavat varuvõtit (lisaks rendifirma käes

olevale) valmistamata võimalik kostja valduses ja kasutuses olnud sõidukit uuesti välja rentida.

Praegusel juhul nõutakse kostjalt kulusid, mille tekkimist oli kostjal võimalik pärast sõiduki

äravõtmist ära hoida võtme ja registreerimistunnistuse rendifirmale üleandmisega. Kulud ei

tekkinud vahetult sõiduki äravõtmisel. Kostja käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Hageja kahju on hõlmatud lepingu nõuetekohase täitmise

kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Selline kahju oli rikkumise võimaliku

tagajärjena kostjale ka ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Eelneva tõttu mõistis maakohus kostjalt hageja

kasuks välja kahjuhüvitise 446 eurot.

Seejärel analüüsis maakohus testri ja kaldemõõdiku tagastamata jätmisega tekitatud kahju.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt saab vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80) asemel

nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud

tingimustel.

Maakohus viitas tunnistajate V.P. ja A.L. ütlustele. Kuigi viimane on kostjaga otseselt seotud,

olles kostja seadusliku esindaja A.K. väimees ning eelduslikult huvitatud sellest, et asi

lahendatakse kostja kasuks, ei ole kohtu hinnangul tunnistajate antud ütlused suures osas

vastuolulised. V.P. kinnitas ühtemoodi A.L.ga, et viimase ülesandeks oli hageja objektidel tööde

koordineerimine ja töötajatele ülesannete andmine. Kostja osutatud teenuse sisu saab tuletada ka

hageja 6. juuni 2018 e-kirjast. Tunnistajad ei nimetanud objektijuhi ülesandena mõõtmisi testri ja

kaldemõõdikuga. Ainuüksi asjaoluga, et A.L. kasutas hageja objektidel vaidlusaluseid vahendeid

mõõtmiseks, ei ole tõendatud, et nende kasutamine kuulus kostja osutatava teenuse spetsiifikasse.

A.L. selgitas kohtuistungil, et kasutas vaidlusaluseid vahendeid mõõtmiseks üksnes A. Aru palvel

ja juhtudel, kui pidi tegema hageja töötajate tööd töömeeste puuduse tõttu. Tunnistajate ütlused

kattuvad ka selles, et mitme objekti peale oli kasutada üks tester ja kaldemõõdik, mida omavahel

vastavalt vajadusele jagati. Isegi kui need mõõteriistad olid valdava aja A.L. juhitavatel objektidel

ning neid käisid sealt võtmas konkreetsed isikud ja mõõteriistad viidi pärast samale objektile tagasi

(nagu kinnitab V.P.), ei ole tõendatud testri ja kaldemõõdiku kostjale (A.L.) üleandmine selliselt,

et need jäid kostja vastutavale hoiule ning kostjal oli kohustus tagada nende säilimine ja

mõõteriistad lepingu lõppedes tagastada. Ka kriminaalmenetluse alustamise teatise ja politsei

vastuse põhjal ei saa lugeda tõendatuks testri ja kaldemõõdiku kostjale üleandmist. Kuuldused, et

väidetavalt on A.L. mõõteriistad endaga kaasa võtnud, ei kinnita nende kostja valduses olemist.

Eelneva tõttu jättis maakohus rahuldamata hageja hagi kostjalt kahju 7474 euro 32 senti

väljamõistmiseks.

Kahju hüvitamise nõude puhul kohaldub VÕS § 113 lg 2. Kohtule ei ole teada, et hageja oleks

kostjalt nõudnud kahju hüvitamist kohtuväliselt enne hagiavalduse esitamist. Seega on hageja

õigustatud nõudma viivist alates 15. augustist 2018.

Arvestades asjaolu, et arvuti on hagejale kohtumenetluse ajal tagastatud, on põhjendatud mõista

kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis arvuti tagastamisega viivitamise eest

perioodil 15. augustist 2018 kuni 7. märtsini 2019 summas 59 eurot 85 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei nõustu hageja maakohtu põhjendustega osas,

mis puudutab testri ning kaldemõõdiku kostjale üleandmist ning viimase kohustust nende

mõõteriistade tagastamiseks. Hageja viitab tunnistajate V.P. ja A.L. ütlustele. Viimase ütlustest

saab teha järgmised järeldused.

Esiteks, A.L. kasutas testrit ja kaldemõõdikut enda hallatavatel objektidel mõõtmistöödeks, st need

on olnud tema valduses. Selline ütlus on kooskõlas ka tunnistaja V.P. ütlusega selle kohta, et A.L.

anti mõõteriistad kasutamiseks, need olid tema valduses ning ta kasutas neid. Mõõteriistade

üleandmine on A.L. (seega ka kostjale) mõlema tunnistaja ütlustega tõendatud.

Teiseks, A.L. ütlustes selle kohta, et talle anti üksnes arvuti ja sõiduk, ning midagi muud (st

vaidlusaluseid mõõteriistu) talle ei antud, esineb vastuolu. A.L. ütles kohtuistungil, et mõõtmisi

teostasid Martin Ressar ja Ülevi. Kui neid inimesi ei olnud ja A. Aru palus A.L. mõõtmisi teha,

siis ta seda ka tegi. Seega pidi keegi hageja töötajatest lisaks sõidukile ja arvutile A.L. üle andma

ka testri ja kaldemõõdiku.

Kolmandaks, ebausaldusväärne ja eluliselt mitteusutav on A.L. ütlus, et tema kasutuses olnud

mõõteriistad jäid objektile.

Neljandaks, ei ole oluline, et tunnistajad ei nimetanud enda tööülesandeid. Mõlemad on

kinnitanud, et A.L. kasutas testrit ja kaldemõõdikut. Kohtuistungi salvestusest saab järeldada, et

A.L. ei soovinud hageja esindaja küsimustele vastates oma tööülesannete sisu täpsustada.

Tunnistaja A.L. ütlusi tuleb pidada ebausaldusväärseteks. Ka maakohus on möönnud vastuolude

esinemist. Maakohus on jätnud välja toomata, millised ütlused on vastuolulised ning millised

mitte. Sellega on maakohus rikkunud otsuse põhjendamiskohustust.

Hageja arvates ei ole oluline, kas mõõtmistööd kuulusid A.L. tööülesannete hulka. Oluline on, et

A.L. sai mõõteriistad enda valdusse, kasutas neid ning ei tagastanud neid. Kostja ega A.L. ei ole

väitnud, et viimane oleks mõõteriistu tagastanud.

Hageja praktika oligi selline, et tööriistu ei antud üle allkirja vastu vastutavale hoiule ega

tagastatud neid allkirja vastu.

5. Kostja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus kahjuhüvitise 505 euro

85 sendi ning viivise väljamõistmise osas, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus nentinud, et hageja andis

kostjale sõiduki tagastamiseks ebamõistliku tähtaja. Jääb arusaamatuks, miks maakohus eeldas, et

kostja oleks pidanud hageja 6. juuni 2019 e-kirjast aru saama, et kui kostja sõidukit ei tagasta, siis

tuleb rendifirma sõidukit ära viima, mille järel tellib koheselt ka uue registreerimistunnistuse ning

varuvõtme. E-kirjas märkis hageja üksnes seda, et sõiduk tuleb tagastada ning kui kostja seda ei

tee, siis pöörduvad hageja ja rendifirma avaldusega politseisse.

Kuivõrd hageja kostjale sõiduki tagastamiseks mõistlikku tähtaega ei andnud, ei olnud kostjal

võimalik seda hagejale ise võimalusel vabatahtlikult tagastada. Mõistliku tähtaja andmisega ning

viitega sellele, et kui kostja autovõtmeid ja registreerimistunnistust ei tagasta, on rendifirma

kohustatud uued tellima, oleks vastav kahju olemata jäänud.

Tegelikkuses jäi hoopis hageja kostja osutatud teenuse eest ca 10 000 eurot võlgu ning eelduslikult

just seetõttu püüdis oma kohustusest kõrvale hiilida.

Hageja ei ole edastanud kostjale rendifirma 7. juuni 2018 kirja. Samuti ei ole hageja ise kostjale

kirjutanud, et vaja oleks tagastada registreerimistunnistus ja võti, vastasel juhul tuleb uued teha.

Hageja on ise oma tegevusega (tegevusetuseta) vastava kahju tekitanud.

Varuvõtme ning registreerimistunnistuse dublikaadi tegemine ei ole seotud kulude tegemisena

selleks, et saada teiselt lepingupoolelt asjad tagasi. Varuvõti oli olemas ning ka

registreerimistunnistus tehti hiljem kui sõiduk oli juba kostja asukohast ära teisaldatud. Seega ei

ole kostja käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost.

Lepingu sõlmimisel ja sõiduki üleandmisel ei olnud kostja teadlik, et tegemist on rendiautoga ning,

et esineb võimalus, et hageja peab kandma rendifirma kulutused sõiduki varuvõtme ning

registreerimistunnistuse tegemise eest. Selline kahju ei olnud kostjale rikkumise võimaliku

tagajärjena ettenähtav.

Isegi kui kohus peaks siiski leidma, et kahjuhüvitis 446 eurot on põhjendatud (millega kostja ei

nõustu), siis rendifirma arve on koos käibemaksuga. Seetõttu peaks kahjuhüvitis olema

käibemaksu osa (66 euro) võrra väiksem.

Kostja ei nõustu maakohtuga kostjalt viivise 59 euro 85 sendi väljamõistmisega. Kui hageja on

nõudest osaliselt loobunud, ei saa kohus omal algatusel viivist loobunud nõude osas välja mõista.

Lisaks saab viivist arvestada üksnes käibemaksuta summalt ehk 1100 eurolt.

6. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebus

rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 19. juuni 2019 otsuse osaliselt väljamõistetud

kahjuhüvitise suuruse ja viivise väljamõistmise osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse

(TsMS § 657 lg 1 p 2), millega mõistab kostjalt välja kahjuhüvitise 380 eurot ning viivise

kahjuhüvitiselt alates 15.08.2018 kuni 16.12.2019 summas 40 eurot 73 senti ning alates

17.12.2019 kuni kahjuhüvitise 380 eurot tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Seoses hagi rahuldamise ulatuse muutumisega muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, millises kohus jättis hagi

rahuldamata, s.o kahjuhüvitise 7474 euro 32 sendi ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmata

jätmise osas (resolutsiooni p 5). Vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas,

milles kohus hagi rahuldas, s.o kahjuhüvitise 446 euro ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmise

osas ning viivise 59 eurot 85 senti väljamõistmise osas (resolutsiooni p-d 3 ja 4). Maakohtu otsust

ei ole vaidlustatud osas, milles kohus lõpetas menetluse 1332 euro väljamõistmise nõudes seoses

hagist osalise loobumisega (resolutsiooni p 1).

Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid vaidlustatud

osas.

8. Apellatsioonkaebuses taotleb hageja hagi täielikku rahuldamist, s.o täiendavalt kahjuhüvitise

7474 euro 32 sendi ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmist.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning vastuseks

apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib järgmist.

8.1. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja kahjuhüvitise nõude summas 7474 eurot

32 senti, mis moodustub väidetavalt kostja poolt tagastamata jäetud testri (6780 eurot) ja

kaldemõõdiku (694 eurot 32 senti) maksumusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate

põhjendustega (maakohtu otsuse p 6) ning ei pea vajalikuks neid täies mahus korrata.

Hageja väitel anti kostjale lepingust tulenevate ülesannete täitmiseks üle pinnase elastsusmooduli

tester INSPECTOR-3 ning täispikkuses digitaalne kaldemõõdik KM-3, milliseid kostja pärast

lepingu lõppemist ei tagastanud.

Kostja vastuväidete kohaselt nimetatud seadmeid ei ole tema valduses ning hageja ei ole ka

tõendanud testeri ja kaldemõõdiku üleandmist kostjale.

8.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asjas ei ole tõendatud poolte vahel

sõlmitud teenuse osutamise lepingu alusel vaidlusaluse testeri ja kaldemõõdiku üleandmine

hageja poolt kostjale.

8.2.1. Lepingu p 5.2.2 kohaselt oli hageja kohustuseks muuhulgas tagada täitja esindajale

(lepingu p 1.3 kohaselt oli täitja esindajaks/töötajaks A.L.) teenuse osutamiseks tasuta vajalikud

ruumid, sidelahendused, auto, tugiteenused ning muud töövahendid ja lähtematerjalid. Lepingus

ei ole märgitud, millised muud töövahendid kohustus hageja kostja töötajale A.L. üle andma.

Hageja 4. juuni 2018 e-kirjas A.L. on nõutud auto, arvuti ja muude esemete tagastamist (I kd tl

11); 5. juuni 2018 e-kirja A.L. on palutud tagastada hagejale kuuluv vara Inspector, arvuti jms (I

kd tl 14); 6. juuni 2018 e-kirjas kostjale ja A.L. on nõutud töövahendite ja rendiauto kohest

tagastamist (I kd tl 15).

Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et seoses teenuse osutamise lepinguga anti A.L. hageja poolt

rendiauto ja arvuti. Kostja ei eita testeri ja kaldemõõdiku kasutamist A.L. poolt, kuid kostja väitel

asusid nimetatud seadmed objektidel ning neid ei kasutanud mitte ainult A.L., vaid ka teised

isikud ning tegemist ei olnud kostjale (A.L.) üleantud töövahenditega.

8.2.2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on siinkohal õigesti hinnanud tunnistajate V.P. (I kd tl

157-158) ja A.L. (I kd tl 159-160) ütlusi ja ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

hinnata tunnistaja ütlusi erinevalt maakohtust. See, et A.L. kasutas testrit ja kaldemõõdikut teenuse

osutamisega hõlmatud objektidel mõõtmistöödeks, ei tõenda seda, et tegemist oli kostjale

üleantud tööriistadega, millised ta pidi tagastama lepingu lõppemisel ning milliste olemasolu eest

ta vastutas hageja ees.

AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdajaks isik, kelle võimu all asi on.

Tunnistaja V.P. ütluste kohaselt oli mitme objekti peale kasutada üks tester ja kaldemõõdik; testrit

käisid võtmas peale tunnistaja veel Ignar Tammsalu ja Martin Ressar.

Tunnistaja A.L. ütlustest nähtub, et ta ei pidanud teenuse osutamise raames mõõtmisi tegema, kuid

Andres Aru (projektijuht objektidel) palvel ta vahel seda tegi; tööriistade hoidmine või

ladustamine oli A. Aru korraldada ning vaidlusalused tööriistad jäid objektile, kus nad ka enne

olid.

Lähtudes tunnistajate ütlustest ning asjas olevatest teistest tõenditest (sh teenuse osutamise leping,

hageja 4. juuni 2018, 5. juuni 2018 ja 6. juuni 2018 e-kirjadest) ringkonnakohus leiab, et

vaidlusalune tester ja kaldemõõdik ei olnud kostja valduses. Tunnistajate ütluste kohaselt kasutati

testerit ja kaldemõõdikut mitmel objektil (valdavalt A.L. juhitavatel objektidel) ning neid käisid

sealt võtmas konkreetsed isikud. Tunnistajate ütlustega ei ole tõendatud testri ja kaldemõõdiku

töövahenditena kostjale (kostja esindajale A.L.ele) üleandmine selliselt, et seadmed jäid kostja

valdusesse ja vastutavale hoiule ning kostjal oli kohustus tagada nende säilimine ja seadmed

lepingu lõppedes tagastada. Asjaolu, et A.L. teostas projektijuhi A. Aru palvel mõõtmisi, ei anna

alust asuda seisukohale, et A.L. anti üle testeri ja kaldemõõdiku valdus ning, et ta pidi lepingu

lõppemisel need tagastama hagejale.

8.2.3. Hageja väitel ei ole oluline, kas mõõtmistööd kuulusid A.L. tööülesannete hulka või mitte,

sest A.L. sai mõõteriistad enda valdusse, kasutas neid ning ei tagastanud hagejale.

Ringkonnakohtu arvates nimetatud asjaolu omab tähtsust õigussuhte kvalifitseerimisel, s.o millisel

õiguslikul alusel hageja oma nõude kostja vastu esitab. Kui tegemist on lepingust tuleneva

nõudega, siis tuvastamaks, kas A.L. sai teenuse osutamise lepingu täitmiseks töövahenditena

testeri ja kaldemõõdiku, tuleb tuvastada teenuse osutamise maht. Nähtuvalt hagiavaldusest on

tegemist lepingust tuleneva nõudega ning kuna poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja andis

kostjale lepingu alusel teenuse osutamiseks muuhulgas töövahenditena üle testeri ja

kaldemõõdiku, siis on asjakohane kindlaks teha, kas kostja üldse vajas teenuse osutamiseks

töövahenditena testerit ja kaldemõõdikut. Siinkohal ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga, mille kohaselt tõendatud ei ole nimetatud tööriistade kasutamine kostja poolt

vastavalt osutatud teenuse spetsiifikale.

8.2.4. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et tunnistaja A.L. ütlusi tuleb pidada

ebausaldusväärseteks. Asjaolu, et tunnistaja on kostja seadusliku esindaja juhatuse liikme tütre

abikaasa, ei anna alust väita, et tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed. Maakohus on õigustatult

tunnistajate V.P. ja A.L. ütluste hindamisel võtnud otsuse tegemisel aluseks need ütlused, mis ei

olnud omavahel vastuolus.

Hageja väide, et praktikas tööriistu ei antudki üle allkirja vastu vastutavale hoiule ega tagastatud

neid allkirja vastu, ei tõenda testeri ja kaldemõõdiku üleandmist kostjale. Juhul, kui hageja andis

väärtuslikke tööriistu töötajale üle ilma seda vajalikul määral dokumenteerimata, siis võttis ta

endale riski, et tööriista kaotsimineku korral ei ole tal alust kellegi vastu vastavat nõuet esitada.

9. Vastuapellatsioonkaebuses taotleb kostja hagi täielikku rahuldamata jätmist, s.o maakohtu

otsuse tühistamist osas, milles kohus hagi rahuldas (s.o kahjuhüvitise 446 euro ja sellelt

arvestatava viivise väljamõistmise osas ning viivise 59 eurot 85 senti väljamõistmise osas).

Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt väljamõistetud

kahjuhüvitise suuruse ja viivise väljamõistmise osas. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuses

esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Kostja väitel kuivõrd hageja kostjale sõiduki tagastamiseks mõistlikku tähtaega ei andnud, ei

olnud tal võimalik seda vabatahtlikult tagastada. Vastav kahju oleks olemata jäänud mõistliku

tähtaja andmisega ning viitega sellele, et kui kostja autovõtmeid ja registreerimistunnistust ei

tagasta, on rendifirma kohustatud uued tellima.

Asja materjalidest nähtuvalt lõpetas hageja 4. juunil 2018 teenuse osutamise lepingu (I kd

tl 12-13), saates vastava teate teenuse osutajaks määratud A.L. (I kd tl 11). Muu hulgas on teates

märgitud, et auto tuleb üle anda Avisele (s.o OÜ-le Ideal). 5. juunil 2018 A.L. saadetud teates (I

kd tl 14) kordas hageja asjade (Inspector, arvuti jms) tagastamise nõuet, märkides, et tagastamata

jätmist käsitatakse vara omandamisena. Muu hulgas on hageja palunud teenuse osutajal kiiremas

korras helistada, ennast edaspidi mitte peita ning teha korda objektide dokumentatsioon ja see

hagejale üle anda, alles seejärel tasub hageja kostjale maikuu teenuse arve (I kd tl 109).

6. juuni 2018 e-kirjas (I kd tl 15) andis hageja kostjale rendiauto Avisele tagastamise tähtajaks

kaks ja pool tundi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et vaatamata asjaolule, et

hageja andis 06.06.2018 kostjale sõiduauto tagastamiseks ebamõistliku tähtaja ja rendifirma viis

07.06.2018 kostja asukohast rendiauto ära, pidi kostja mõistliku isikuna aru saama, et süütevõtme

ja registreerimistunnistuse enda kätte jätmisel ei ole rendifirmal enne dublikaati tegemata ja

täiendavat varuvõtit (lisaks rendifirma käes olevale) valmistamata võimalik kostja valduses ja

kasutuses olnud autot uuesti välja rentida. Antud juhul nõutakse kostjalt kulusid, mille tekkimist

oli kostjal võimalik pärast auto äravõtmist ära hoida võtme ja registreerimistunnistuse rendifirmale

üleandmisega auto äravõtmise päeval või sellele järgneval päeval, sest Avis (OÜ Ideal) on hagejale

arve nr 1800962 väljastanud alles 13.06.2018, seega ei tekkinud kulud vahetult rendiauto

äravõtmisel.

Eelnimetatud seisukohta ei muuda kostja väide, et hageja ei ole edastanud kostjale rendifirma

7. juuni 2018 kirja ning samuti ei ole hageja ise kostjale kirjutanud, et vaja oleks tagastada

registreerimistunnistus ja võti.

Hageja andis kostjale auto seoses lepingu alusel teenuste osutamisega ning auto kuulus

tagastamisele lepingu lõppemisel. Kostja pidi aru saama, et auto tagastamisel tuleb tagastada ka

süütevõti ja registreerimistunnistus.

9.2. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et

kostja käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4), mis seisneb

selles, et rendifirmale süütevõtme ja registreerimistunnistuse tagastamisel ei tulnuks hagejal kanda

dublikaadi väljastamise ning varuvõtme valmistamise ja kodeerimise kulutusi. Hageja kahju on

hõlmatud lepingu nõuetekohase täitmise kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes ning

selline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).

9.3. Kostja väitel isegi kui kahjuhüvitis 446 eurot on põhjendatud, siis rendifirma arve on esitatud

koos käibemaksuga (I kd tl ) ning kahjuhüvitis peaks olema 66 euro (käibemaks) võrra väiksem.

Hageja vastuväite kohaselt käibemaksu tasaarvestamine on õigus, mitte kohustus ning

konkreetse arve tasaarvestamise kohta oleks kostja pidanud esitama ka vastavad tõendid.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-17-11269 asunud seisukohale, et kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5

sätestatuga tuleb kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada mh seda, kas hagejal on õigus

arvata tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha (st ta on käibemaksukohustuslane ning uue tõstuki

soetamise ja asendustõstukite kasutamise kulu on tema maksustatava käibega seotud kulu). Kui

hagejal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole käibemaksu osa kulu,

mille kostja peaks talle hüvitama. Olukorras, kus hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on

õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos

käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga.

Antud juhul ei vaidle hageja vastu sellele, et ta on käibemaksukohustuslane. Kuna hageja on

käibemaksukohustuslane, siis peab ta kostjalt käibemaksu nõudmiseks tõendama, et tal ei ole

õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. Hageja ei ole nimetatud asjaolu

tõendanud ning seetõttu puudub kostjal kohustus hüvitada hagejale sisendkäibemaks.

Lähtudes eeltoodust on õige kostja seisukoht, et ta peab tasuma hagejale kahjuhüvitiseks seoses

auto registreerimiskaardi dublikaadi ja varuvõtme valmistamisega 380 eurot (ilma käibemaksuta;

I kd tl 20).

9.4. Kostja seisukoha kohaselt on maakohus alusetult välja mõistnud kostjalt viivise 59 eurot

85 senti sülearvuti tagastamisega viivitamise eest ajavahemikul 15.08.2018 kuni 07.03.2019, sest

hageja loobus osaliselt oma nõudest ning kohus ei saa omal algatusel välja mõista viivist loobutud

nõude osas. Lisaks saab viivist arvestada üksnes käibemaksuta summalt ehk 1100 eurolt.

Vastavalt VÕS 113 lg-le 2 kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise

tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik

sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama.

Viivist saab nõuda vaid rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel ning rahaline kohustus peab

olema sissenõutav.

Antud juhul on hageja hagis nõudnud kostjalt kahju hüvitamist seoses sülearvuti tagastamata

jätmisega. Kuna kostja menetluse kestel tagastas sülearvuti, siis loobus hageja sülearvuti osas

kahjuhüvitise nõudest summas 1332 eurot (I kd tl 125-131). Kuna hageja loobus kahjuhüvitise

nõudest summas 1332 eurot, siis ei ole nimetatud osas rahaline kohustus muutunud sissenõutavaks

ning maakohus on ebaõigesti välja mõistnud kostjalt hageja kasuks viivise 59 eurot 85 senti

sülearvuti tagastamisega viivitamise eest ajavahemikul 15.08.2018 kuni 07.03.2019.

Eeltoodu alusel kuulub hageja nõue kostja vastu rahuldamisele summas 380 eurot (s.o auto

registreerimiskaardi dublikaadi ja varuvõtme valmistamise kulu).

10. Seoses hagi rahuldamise ulatuse muutumisega muudab ringkonnakohus menetluskulude

jaotust.

Hagi on esitatud kahjuhüvitise 9252 eurot 32 senti väljamõistmiseks. Kostja tagastas

kohtumenetluse ajal arvuti ja kostjapoolse vabatahtliku täitmise tõttu vähendas hageja nõuet

1332 euro võrra, ringkonnakohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitise 380 eurot,

kokku on hageja nõue rahuldatud summas 1712 eurot (1332+380=1712 eurot), s.o hagi rahuldatud

osa on 19%. TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulud maakohtus 19% ulatuses kostja kanda

ja 81% ulatuses hageja kanda.

Maakohus on määranud hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2800 eurot (riigilõiv

600 eurot + õigusabikulud 2200 eurot). Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt määratud hageja

menetluskulude suurusega. Hageja menetluskuludest on 330 eurot seotud kaja esitamise ja

menetluse taastamisega. Need kulud jäid 2. jaanuari 2019 määruse järgi TsMS § 169 lg 2 alusel

kostja kanda sõltumata hagi rahuldamisest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja

469 eurot 30 senti ((2800 – 330) x 0,19), millele lisandub 330 eurot, kokku 799 eurot 30 senti.

Kostja menetluskulude suuruseks on maakohus määranud 1920 eurot (õigusabikulu). Arvestades

hagi rahuldamise ulatust tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks menetluskulud maakohtus

1555 eurot 20 senti (1920 x 0,81).

Ringkonnakohus teeb menetluskulude osas tasaarvestuse ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud maakohtus 755 eurot 90 senti (1555,2 – 799,30).

Kostja on taotlenud maakohtus TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskuludelt viivise väljamõistmist.

Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt, jätab ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson