2-13-23028/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

13. detsember 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-23028

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi XX vastu põhivõla

249,93 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. augusti 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

315,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Marilin Palts

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30. augusti 2019. a otsus tühistada osas, millega maakohus

Osaühingu Aktiva Finants hagi XX vastu põhinõuet 217,97 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivist 25,22 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutunud viivist

põhinõudelt 217,97 eurot ületavas osas rahuldas. Samuti osas, millega maakohus

jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

tühistatud osas hagi rahuldamata ja jaotada menetluskulud.

Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu

otsuse põhjendusi.

2. Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1 Hagi rahuldada osaliselt.

3.2 Välja mõista XX-lt Osaühingu Aktiva Finants kasuks põhivõlg 217,97 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 25,22 eurot.

3.3 Välja mõista XX-lt Osaühingu Aktiva Finants kasuks viivis põhivõlalt 217,97

eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 8.

detsembrist 2018 kuni põhivõla tasumiseni.

3.4 Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 87% ulatuses XX kanda

ja 13% ulatuses Osaühingu Aktiva Finants kanda.

2 (5)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 14. mail 2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu 499,81 euro saamiseks. Kostja makseettepanekule

seaduses sätestatud tähtaja jooksul vastuväidet ei esitanud ja kohus tegi 27. septembril 2013

maksekäsu. Pärnu Maakohus tühistas 12. novembri 2018. a määrusega maksekäsu ja andis asja

üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 7. detsembril 2018 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt

välja põhivõla 249,93 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 46,05 ja edasiulatuva viivise

seaduses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Radiolinja Eesti Aktsiaselts (pragune ärinimi Elisa Eesti AS,

sideettevõtja) ja kostja 21. augustil 2004 liitumislepingu nr 1127587 (liitumisleping). Kostja ei

tasunud sideettevõtja väljastatud miinimumarveid perioodil, mil tema mobiilsideteenus oli

ajutiselt piiratud. Kostja jättis sideettevõtjale tasumata kokku 249,93 eurot. Liitumislepingus

kokkulepitud viivisemäär on 0,022% tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud

kalendripäeva eest. Sissenõutavaks muutunud viivis on 46,05 eurot. Põhisummalt tuleb

arvestada edasiulatuvat viivist alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni seaduses sätestatud

määras.

Sideettevõtja loovutas liitumislepingust tulenevad nõuded hagejale, kes teavitas sellest

nõuetekohaselt kostjat.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja

jätta hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tõendatud, et sideettevõtja loovutas nõude hagejale. Hageja

ei ole tõendanud tüüptingimuste kehtestamist. Hageja esitatud arved ei tõenda kostjale teenuse

osutamist. Kuna kostja sai tasumata arvetest teada alles hagiavaldusega tutvudes, ei ole viivise

nõue põhjendatud.

Maakohtu otsus

4. Harju Maakohus rahuldas 30. augusti 2019. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 249,93 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

46,05 eurot ning edasiulatuva viivise tasumata põhivõlalt alates 8. detsembrist 2018 kuni selle

tasumiseni seaduses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 375 eurot ja sellelt seaduses

sätestatud määras viivise.

Maakohus tuvastas hageja esitatud liitumislepingu ja üldtingimuste alusel, et sideettevõtja ja

kostja vahel on kehtiv liitumisleping, mille osaks said sideettevõtja kehtestatud tüüptingimused.

Vaidlust ei ole selles, et kostja allkirjastas liitumislepingu, mille kohaselt poolte õigused ja

kohustused on kindlaks määratud üldtingimuste ja hinnakirjaga. Kostja ei ole liitumislepingut

3 (5)

üles öelnud. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt

võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada.

Seega on alusetud kostja vastuväited, et sideettevõtja ei ole üldtingimusi kehtestatud ega neid

kostjale kätte toimetanud. Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 lg-le 1 ja § 37 lg-le 1

ning üldtingimuste p-dele 10.7 ja 10.8.

Maakohus leidis, et nõude aluseks olevad asjaolud on tõendatud. Hageja esitas 249,93 euro

suuruse põhinõude tõendamiseks arve nr 2001483149, millest nähtub ka osutatud teenuste

maht. Miinimumarve esitamise õigus tuleneb üldtingimuste p-st 4.5, mis sätestab, et kui klient

kasutab kõnepaketti, mille osas kehtib miinimumarve, siis miinimumarve kehtib ka perioodil,

mil kliendile on mobiilteenuste kasutamise võimalus ajutiselt piiratud. Kuna kostja väitis, et ta

ei ole sideettevõtjalt teenust saanud, pidi ta oma väidet tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 230 lg 1 alusel tõendama. Kostja seda väidet tõendanud ega põhistanud ei ole. Kostjal

oleks olnud õigus liitumisleping üles öelda ja esitada kaebusi (üldtingimuste p-d 5.1.8 ja 5.1.9).

Seega on kostja väide teenuse osutamata jätmise kohta tõendamata.

Maakohtu hinnangul on tõendatud, et sideettevõtja loovutas vaidlusaluse nõude hagejale.

Tõenditest nähtuvalt saatis sideettevõtja teatise nõude loovutamisest (teatis) liitumislepingus

märgitud aadressile (XXX). Teatises märkis sideettevõtja, et loovutas 28. mail 2012 hagejale

nõude kostja vastu põhinõudes 249,93 eurot koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid

kõrvalnõudeid. Teatis on käsitatav loovutamisdokumendina VÕS §-de 168 ja 172 mõttes.

Loovutuse kehtivus ei ole seotud võlgniku poolt teatise või lepingu kättesaamisega, vaid endise

võlausaldaja poolt teatise saatmisega kostja liitumislepingu aadressile või uue võlausaldaja

poolt teatise esitamisega hagimaterjalides.

Maakohus leidis, et arvest nr 2001483149 nähtuvalt on kostjal kohustus tasuda 249,93 eurot,

sest arvete mittekättesaamine ei vabasta kohustuse täitmisest. Lisaks on kostjal kohustus tasuda

põhinõudelt viivist. Maakohus viitas VÕS § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, § 101 lg 1 p-le 6, § 113 lgle

1, TsMS §-le 367 ja üldtingimuste p-dele 7.6 ja 7.8.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude

nimekirjas toodud kulud on osaliselt ülepaisutatud. Lepingulise esindaja tasu mõistlik

tunnimäär on 90 eurot ja õigusabikulud on põhjendatud 300 euro ulatuses. Hageja on tasunud

riigilõivu 75 eurot. Hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud 375 euro ulatuses, millelt

tuleb alates laheni jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist seaduses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus ekslikult ja üllatuslikult, et

sideettevõtja ja hageja vahel on sõlmitud kirjalik liitumislepingust tulenevate nõuete

loovutamise leping, millega hageja sai kostja uueks võlausaldajaks. Nimetatud lepingut ei ole

asja materjalide juures ning seda pole pooltega arutatud. Teatis nõude loovutamise kohta on

kõlbmatu tõend (mh ei ole tõendatud, et see on koostatud sideettevõtja poolt) ning ei ole

tõendatud, et see on kostjale kättetoimetatud. Neid kostja vastuväiteid maakohus ei hinnanud.

Lisaks kohaldas maakohus VÕS § 170 (koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §ga

69) valesti, kuna ei arvestanud, et teatis on tahteavaldus, mis tuleb saajale kätte toimetada.

Maakohus lähtus otsuse tegemisel põhjendamatult hageja esitatud sideettevõtja üldtingimustest.

See on kõlbmatu tõend ega tõenda, et liitumislepingu sõlmimise ajal oleksid need tingimused

kostja suhtes kehtinud.

Maakohus mõistis menetluskulud välja tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses.

Vastus apellatsioonkaebusele

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

4 (5)

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osaliselt osas, millega maakohus hagi täies ulatuses rahuldas. Samuti osas, millega maakohus

jaotas menetluskulud ja määras need rahaliselt kindlaks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas

uue otsuse, millega jätab hagi põhinõuet 217,97 eurot ja viivist 25,22 eurot ületavas osas

rahuldamata. Samuti jaotab ringkonnakohus uue otsusega menetluskulud maakohtu poolt

määratust erinevalt. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1).

Pooled ei vaidle selle üle, et sideettevõtja ja kostja vahel oli 21. augustil 2004 sõlmitud

liitumisleping nr 1127587.

Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes esmalt selle üle, kas sideettevõtja poolt hagejale nõude

loovutamine on kehtiv. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et

liitumislepingust tulenevad nõuded on loovutatud hagejale ja hagejal on nõue kostja vastu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et nõude loovutamise ajal tuli lähtuda Elisa

Eesti AS-i tegevdirektori 12. mai 2011. a korraldusega nr 52 kehtestatud tüüptingimustest ning

need olid ka kostjale siduvad (dtl-d 106-118). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu

otsuse põhjendusega ja seda ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuses

esitatud väitele, et maakohtu seisukoht nõude loovutamise kohta oli üllatuslik, viitab

ringkonnakohus maakohtu 28. mai 2019. a selgituskirjale. Nimetatud kirjas viitas maakohus

nõuete loovutamise lepingule ning kostja sai selles osas esitada oma seisukoha (dtl-d 145-151,

154-156). Isegi kui eeldada, et kostja ei teadnud nõude loovutamisest, siis koos hagiavaldusega

esitas hageja sideettevõtja teatise nõude loovutamise kohta. Seega sai kostja hiljemalt

hagimaterjalide kättetoimetamisest teada, et sideettevõtja on nõude loovutanud hagejale (dtl

83). Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale VÕS

§ 172 alusel.

9. Järgnevalt vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on hagis märgitud ulatuses teenuse

eest maksmise kohustus. Kostja on maakohtu menetluses läbivalt väitnud, et arved ei tõenda

talle teenuse osutamist ega kohustuse olemasolu.

Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pooltel

on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 230 lg-d 1 ja 2, § 229).

Hageja esitas kohustuse olemasolu tõendamiseks liitumislepingu, üldtingimused (kehtivad

alates 15. juuni 2011; vt üldtingimuste p 10.9) ja arved. Hagiavaldusest tulenevalt on

võlgnevuse perioodiks 10. juuni 2010 kuni 3. november 2010 ning arvetest nähtuvalt ei nõua

hageja kostjalt üksnes miinimumarvete tasumist. Seega on kostja põhjendamatult keskendunud

üksnes miinimumarvete maksmise kohustusele ajal, mil teenuse kasutamine oli piiratud.

Hageja selgitas, et kostjal oli kohustus ka ajal, mil mobiilteenuse kasutamise võimalus oli

ajutiselt piiratud, tasuda miinimumarveid. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et

hageja on eeltoodud asjaolu tõendanud. Liitumislepingust nähtub, et pooled on kokku leppinud

hinnapaketis POINT (dtl 88). Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid hagis esitatud

väidet, et hinnapaketi POINT kasutamisel tuleb hagejal tasuda miinimumarveid 250 krooni

kuus ka siis, kui mobiilteenuse kasutamise võimalus on piiratud. Maakohus on viidanud

üldtingimuste p-le 4.5, kuid on jätnud tähelepanuta, et arvete esitamise ajal viidatud

üldtingimused ei kehtinud. Esitatud arvetest nähtuvalt on kostjale esitatud miinimumarveid 250

krooni kuus alates 1. septembrist 2010. Kolleegiumi hinnangul on tõendamata, et hagejal on

õiguslik alus nõuda kostjalt kahe miinimumarve tasumist, s.o arved nr 2001361249 ja

2001483149, kokku 500 eurot (31,96 eurot; dtl-d 102-105). Muus osas, s.o (249,93-31,96)

217,97 eurot, kuulub põhinõue rahuldamisele maakohtu otsuses toodud põhjendustel, v.a viited

tüüptingimustele.

5 (5)

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka osas, milles maakohus leidis, et

hagejal on õigus nõuda põhivõlalt viivist alates 18. novembrist 2010. Kolleegium jätab viivise

nõude põhjenduste osas maakohtu otsusest välja viited üldtingimuste p-dele, sest nimetatud

tingimused arvete esitamise ajal veel ei kehtinud. Kolleegium märgib, et kostja väide arvete

mittesaamise kohta ei ole eluliselt usutav. Samuti ei ole usutav kostja väide, et ta tegelikult

mobiilteenuste arve alajaotuses märgitud teenuseid ei kasutanud. Arvetel on märgitud

liitumislepingus märgitud kostja aadress ning kostja pole väitnud, et ta oleks arvete saamiseks

aadressi muutnud.

11. Kuna hageja põhinõue kuulub osaliselt rahuldamisele, siis arvestab ringkonnakohus

ümber sissenõutavaks muutunud viivise. 18. novembrist 2010 kuni 7. detsembrini 2018 on

põhinõudelt summas 217,97 eurot (3410,52 krooni) sissenõutavaks muutunud viivis (2942

päeva eest) 142,07 eurot. Hageja on viivisest maha arvestanud kostja poolt tasutud 116,85 eurot.

Kostja ei ole sellisel viisil erinevate kohustuste katteks täitmist vaidlustanud. Seega on

sissenõutavaks muutunud viivis 25,22 eurot. Põhjendatud on ka TsMS § 367 alusel edasiulatuva

viivise nõudmine 217,97 euro suuruselt põhivõlalt.

12. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb muuta esimese astme

menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 järgi jaotab ringkonnakohus menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna hagi kuulub rahuldamisele 87% ulatuses, siis

jäävad mõlemas kohtuastmes hageja menetluskulud 87% ulatuses kostja kanda ja kostja

menetluskulud 13% ulatuses hageja kanda.

Kuna maakohus ei ole kostja menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks

maakohtus pärast otsuse jõusutmist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2.

13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler