2-14-50307/174 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek

Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.12.2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-50307

Tsiviilasi

Q OÜ hagi JP vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

aVaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.10.2015 otsus

Kaebuse esitajad, kaebuse liik

ja tsiviilasja hind apellatsiooni-

menetluses

Q OÜ apellatsioonkaebus, 682 012,01 eurot

JP apellatsioonkaebus, 184 597,12 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja

(apellant/vastustaja):

Q

OÜ

(registrikood

XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo

Viilup

Kostja

(apellant/vastustaja):

JP

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Leonid Tolstov

Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja ja kostja poolel: X OÜ

(pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo

Istungi toimumise aeg

12.11.2019

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 12.10.2015 otsus osas, millega maakohus jättis hagi

289 637,35 euro väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulude jaotuse ja

väljamõistmise osas. Muus osas jätta otsus resolutsiooni osas muutmata, kuid

muuta otsust põhjenduste osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi tühistatud osas rahuldada.

3. Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

3.1.Välja mõista JP-lt Q OÜ kasuks 474 234,47 eurot kahju hüvitamiseks.

3.2.Välja mõista JP-lt Q OÜ kasuks alates 12.03.2014 viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhivõla 474 234,47 euro tasumiseni.

4. Q OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. JP apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

6. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Q OÜ (hageja) esitas 12.03.2014 Harju Maakohtule JP (kostja) vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise, mille suurus sõltub X OÜ (pankrotis, X) püsiva

maksejõuetuse kujunemise ajast. Kui X püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud

26. veebruariks 2011, soovis hageja kahjuhüvitist 864 025,98 eurot, ning kui X püsiv

maksejõuetus oli välja kujunenud 26. veebruariks 2012, soovis hageja kahjuhüvitist

866 591,13 eurot. Hageja palus mõista kostjalt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 12.03.2014 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1. Hagiavalduse kohaselt oli kostja X ainuosanik ja juhatuse liige. X korraldas 2009. a

veebruaris võlakirjaemissiooni, emiteerides 720 hüpoteekvõlakirja nimiväärtusega 20 000

krooni ning 1080 X võlakirja (lihtvõlakirjad) nimiväärtusega 20 000 krooni (esmane

emissioon). Hageja omandas 925 lihtvõlakirja koguväärtusega 18 500 000 krooni (1

182 365,75 eurot). Hüpoteekvõlakirjaemissiooni tingimuste ning X võlakirjaemissiooni

tingimuste (emissiooni tingimused) kohaselt kohustus X lunastama emiteeritud võlakirjad

hiljemalt 26.02.2011. Esmane emissioon registreeriti Eesti Väärtpaberite Keskregistris

(EVK). X pikendas ühepoolselt võlakirjade lunastamise tähtaega kuni 26.02.2012, kuigi

hageja ei olnud selleks oma nõusolekut andnud. Hagejale ei ole makseid tehtud.

2. Hagejale teadaolevalt emiteeris X 2009. a septembris veel 197 hüpoteekvõlakirja ja 295

lihtvõlakirja

(täiendav

emissioon).

Täiendava

emissiooni

käigus

emiteeritud

hüpoteekvõlakirjad on rahatud, kuna nende omandajad X-le makseid ei teinud. X emiteeris

esmase ja täiendava emissiooni käigus hüpoteekvõlakirju nimiväärtusega 18 340 000 krooni

olukorras, kus X-le tasuti üksnes 8 500 000 krooni. Nimetatud summat ületavas osas on

hüpoteekvõlakirjad rahatud ja vastavas osas peaks kohus tuvastama emiteeritud

hüpoteekvõlakirjade järgse põhikohustuse puudumise. Lisaks sellele on emissiooni

tingimused liitintressi osas vastuolus VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva piiranguga.

3. 27.02.2012 teatas kostja kui X juhatuse liige hagejale, et äriühingul ei ole raha kõikide

emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks ning hüpoteekvõlakirjade

omanike nõudmisel võõrandatakse X-le kuuluvad Tuukri 56/Uus-Sadama 7 ja Tuukri 54a

kinnistud (kinnistud). Hageja esitas 11.04.2013 X-le pankrotihoiatuse ning 10.05.2013

kohtule pankrotiavalduse.

4. 17.05.2013 lepinguga võõrandas X kinnistud G OÜ-le (G), kuid viimane pidi lepingu

kohaselt tasuma ostuhinna alles 17.05.2017. Kinnistute võõrandamisega ei kaasnenud ka X

võlausaldajate nõuete rahuldamist. G võõrandas 22.08.2013 kinnistud Tallinna Ülikoolile

1 908 000 euro eest. Kinnistute kiire edasimüümine näitab, et G-l puudus müügilepingu

sõlmimise ajal kavatsus kinnistutel arendustegevusega tegelda ja leping sõlmiti eesmärgiga

vältida X-le kinnistute müügist raha laekumist. X pankrot kuulutati välja 29.10.2013. Samal

päeval esitas hageja 2 428 912,88 euro suuruse nõude tunnustamise avalduse. X

pankrotivara nimekirjast nähtub, et äriühingul ei ole vara. Hageja nõude rahuldamine X

pankrotimenetluses ei ole võimalik.

5. X juhatuse liikmena vastutab kostja hagejale kui äriühingu võlausaldajale tekitatud kahju

eest VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel. Kostja on rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-

st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust. X maksejõuetus kujunes välja

26. veebruariks 2011, kuid igal juhul hiljemalt 26. veebruariks 2012. Ajutise halduri aruande

kohaselt oli X omakapital negatiivne juba 2010. a lõpus. Võlakirjade lunastamise tähtajaks

(26. veebruariks 2011) pidi kostjale olema selge, et äriühingul ei ole vahendeid, et võlakirjad

lunastada. Kostja ise on tunnistanud X maksejõuetust hiljemalt 26.02.2012 seisuga.

Järelikult oli kostja kohustatud esitama X pankrotiavalduse 18.03.2011, kuid kindlasti mitte

hiljem kui 19.03.2012.

6. Kui X maksejõuetus oli välja kujunenud 26. veebruariks 2011, tekitas kostja

pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega hagejale kahju 864 025,98 eurot (kuid

mitte vähem kui 279 674,55 eurot). Kui X maksejõuetus oli välja kujunenud

26. veebruariks 2012, tekitas kostja nimetatud kohustuse rikkumisega hagejale kahju

866 592,13 eurot (kuid mitte vähem kui 184 597,12 eurot). Selles summas oleks hageja nõue

X pankrotimenetluses rahuldatud, kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse vastavalt kas

18.03.2011 või 19.03.2012. Nende kuupäevade seisuga kuulusid X-le kinnistud, mille

turuväärtus oli hageja hinnangul vähemalt 1 590 000 eurot (käibemaksuta).

7. Kostja on tekitanud hagejale varalist kahju 755 222,88 eurot ka heade kommete vastase

tahtliku käitumisega. Heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa pidada maksejõuetuks

muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate

kahjustamise eesmärgil. Vara kõrvaletoimetamisena on käsitatav nii olemasoleva vara müük

turuhinnast odavamalt kui ka olematu võlatunnistuse tunnistamine.

Kostja vastuväited hagile

8. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

9. X sõlmis 09.02.2009 Osaühinguga L (L) kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingu,

millega X omandas kinnistud 36 000 000 krooni eest. X tasus lihtvõlakirjades

27 500 000 krooni, rahas 1 800 000 krooni ja 6 700 000 krooni tasumise tasaarvestasid L ja

X viimase omandatud nõudega esimese vastu. Kinnistute ostu finantseerimiseks korraldas

X kinnise võlakirjaemissiooni. 17.05.2013 võõrandas X kinnistud G-le 2 160 000 euro eest.

10. Kostja ei ole pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud. Vaba raha puudumine

27.02.2012 seisuga ei tähenda veel äriühingu püsivat maksejõuetust. X eesmärgiks oli

arendada kinnistuid ja teenida nende hilisemalt võõrandamiselt tulu. On tavapärane, et

kinnisvaraprojektid võivad olla kahjumis kuni projekti lõppfaasini. Äriühingu maksejõuetus

tekkis alles 23.09.2013, mil X juhatus sai teada, et G vastu olevat nõuet ei ole enam võimalik

plaanitud ulatuses realiseerida. Kostja esitas X pankrotiavalduse 30.09.2013.

11. Hageja ei ole kahju tõendanud. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, millises ulatuses

oleks tal olnud võimalik varem oma nõue rahuldada, arvestades hageja nõude allutamist

hüpoteekvõlakirjadest tulenevatele nõuetele. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal puudub

võimalus rahuldada oma nõudeid X vastu sama suures ulatuses, kui ta oleks seda saanud

teha aastatel 2011 või 2012. Kui X-l on juhatuse liikme kohustuste rikkumisest tulenev nõue

kostja vastu, ei ole hagejale kahju tekkinud.

12. Emissioonid toimusid õiguspäraselt. Hageja oli teadlik lihtvõlakirjade tingimustest. Hageja

omandas lihtvõlakirjad L-lt, kes oli esmainvestor. Hageja väide täiendavalt emiteeritud

hüpoteekvõlakirjade rahatuse ja kehtetuse kohta ei ole õige. Seeläbi kaasatud raha kasutati

kinnistute eest tasumisel. Edasises menetluses selgitas kostja, et kuivõrd 2009. aastal oli

laenuturg madalseisus, ei olnud raha kaasamine parematel tingimustel võimalik ning vajalik

oli võlakirjade soodsatel (diskonteeritud) tingimustel emiteerimine. Diskonteeritud

nimiväärtust ületavas osas võib hüpoteekvõlakirjast tulenevat võlga käsitada kui laenu

väljastamise tasu.

13. Hageja väited kinnistute müügi teel X vara kõrvaletoimetamise kohta on alusetud. Kinnistud

võõrandati kõne all olnud variantidest parimatel tingimustel. Ostuhinna ajatamise tingis

asjaolu, et kinnistutel lasus hüpoteek. Hageja ise takistas kinnistute varasemat võõrandamist,

mistõttu vastutab ta ise endale tekkinud kahju eest.

Kolmanda isiku seisukoht

14. Maakohus kaasas 11.09.2014 määrusega menetlusse X pankrotihalduri Indrek Lepsoo

iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja ja kostja poolel.

15. Kolmas isik jäi ajutise halduri aruandes väljendatud seisukohtade juurde. X muutus püsivalt

maksejõuetuks hiljemalt 2012. a. veebruaris, mil saabus võlakirjade lunastamise tähtaeg ja

võlgnik tunnistas, et tal ei ole raha kõikidest emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste

täitmiseks. Kostja kui X juhatuse liige rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse

esitamise kohustust, samuti juhatuse liikme hoolsuskohustust.

Esimese astme kohtu otsus

16. Maakohus rahuldas 12.10.2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitise 184 597,12 eurot ning viivise kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulu 9625,54 eurot ja viivise menetluskulult.

17. Maakohus leidis, et X maksejõuetus oli välja kujunenud hiljemalt 26.02.2012. Selline

järeldus tuleneb maakohtu 29.10.2013 pankroti väljakuulutamise määrusest. Praeguses asjas

puudus alus otsustada X maksejõuetuse tekkimise aja üle teisiti, kui kohus otsustas seda

pankrotiavaldust lahendades. Selles asjas tugines kohus ajutise halduri seisukohale.

Maakohus luges tõendatuks, et kostja rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada

pankrotiavaldus hiljemalt 19.03.2012.

18. Juriidilise isiku juhatuse liige võib ÄS § 180 lg 51 alusel koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga

7 ja lg-ga 3 vastutada võlausaldaja ees deliktiõiguslikul alusel. ÄS § 180 lg-st 51 tulenev

pankrotiavalduse esitamise kohustus kaitseb osaühingu võlausaldajaid osaühingu vara

võimalikult suures ulatuses säilimise kaudu, mis võimaldab võlausaldajate nõudeid

võimalikult suures ulatuses rahuldada. Kinnistute G-le müümisel ostuhinna tasumise

ajatamine ei olnud põhjendatud ega tavapärane. Arvestades X majanduslikku seisu, oleks

kostja juhatuse liikmena pidanud hea seisma selle eest, et kinnistud müüakse tingimusel, et

nende eest laekub raha, millega võlausaldajate nõudeid rahuldada. Hagejal on õigus nõuda

kahju hüvitamist, mille ta sai kostja õigusvastase teo tagajärjel oma nõudeõiguse väärtuse

vähenemise tõttu.

19. Põhjendatud on lugeda hagejale tekitatud kahju suuruseks 184 597,12 eurot. Kui kostja oleks

pankrotiavalduse esitanud 19.03.2012, oleks hageja nõue pankrotimenetluses rahuldatud

866 689,22 euro ulatuses. X-le kuulusid kinnistud väärtusega 1 590 000 eurot, muud vara ei

olnud. Äriühingu kontodele laekus ka üüritulu, kuid kuna hageja ei ole sellega hagiavalduses

arvestanud, ei saa sellega arvestada. X kohustused koosnesid emissioonide käigus

emiteeritud

võlakirjadest

tulenevatest

nõuetest,

mis

19.03.2012

seisuga

olid

hüpoteekvõlakirjade omanikele maksimaalselt 1 315 587,75 eurot ja lihtvõlakirjade

omanikele maksimaalselt 2 781 455,31 eurot. Pankrotiavalduse esitamise korral 19.03.2012

oleks lihtvõlakirjade omanike nõuetest rahuldatud vähemalt 274 412,25 eurot, sellest

hagejale 67,27% ehk 184 597,12 eurot väikseima võimaliku summana. Kostja ei ole süü

puudumist tõendanud. VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. Vajalik

ei ole analüüsida hageja nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, sest see ei mõjuta asja

lahendamist.

Hageja apellatsioonkaebus

20. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse ulatuses, milles hagi jäeti rahuldamata, ning ei soovi

vaidlustada lahendit osas, millega maakohus pidas hageja kahjunõuet põhjendatuks

vähemalt 184 597,12 euro ulatuses. Samuti vaidlustab hageja menetluskulude suuruse

vähendamise.

21. Faktiliselt oli X maksejõuetus välja kujunenud juba veebruariks 2011. Maakohus leidis

ekslikult, et kuivõrd maakohtu 29.10.2013 määruses tsiviilasjas nr 2-13-22589 luges kohus

X ajutise pankrotihalduri arvamusele tuginedes maksejõuetuse tekkimise ajaks veebruari

2012, siis puudub kohtul õigus vastava asjaolu ümberhindamiseks. Jõustunud

kohtulahendiga tuvastatud asjaolud ei ole järgnevas kohtuvaidluses menetlusosalistele ega

uut kohtuvaidlust lahendavale kohtule siduvad, vaid jõustunud lahendit tuleb hinnata

kogumis teiste asjas kogutud tõenditega.

22. Maakohus ei arvestanud, et võlakirjade esialgset lunastamise tähtaega pikendati ühepoolselt,

omamata võlakirja omanike nõusolekut. Võlakirjade lunastamise tähtaeg saabus tegelikult

26.02.2011 ning kostjal puudus õiguslik alus lunastamise tähtaja ühepoolseks

pikendamiseks. Kohustatud isiku poolt ühepoolselt enda kohustuste täitmise tähtaja

pikendamine ei oma õiguslikku tähendust kohustuse sissenõutavaks muutumise üle

otsustamisel.

23. Arvestades, et ajutise halduri aruande kohaselt oli X omakapital 878 689 euro ulatuses

negatiivne juba 31.12.2010 seisuga, pidanuks kohus juba vastava kuupäeva seisuga X

maksejõulisuse osas tekkinud kahtluste ümberlükkamiseks osundama konkreetsetele asjas

kogutud tõenditele, mis viidanuks, et vähemalt 2011. a. veebruari seisuga eksisteeris reaalne

võimalus võlgniku majandusliku seisundi edaspidiseks paranemiseks. Selliseid tõendeid

asjas esitatud ei ole.

24. Kostja poolt juhatuse liikmena endale ja enda lähikondsetele emiteeritud hüpoteekvõlakirjad

olid rahatud ning emissiooni tingimused olid osas, milles need nägid ette liitintressi

arvestamise, tühised vastuolu tõttu VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud piiranguga. Maakohus leidis,

et suuremas ulatuses hagejale tekitatud kahju ei ole võimalik usaldusväärselt tõendatuks

lugeda, kuid lahendist ei ole võimalik leida põhjendusi, millistele tõenditele ja asjaoludele

tuginedes maakohus viidatud järelduseni jõudis. Maakohus jättis märkimisväärse osa hageja

poolt esitatud faktilisest ja õiguslikust argumentatsioonist õigustamatult tähelepanuta.

25. Sarnaselt hüpoteekvõlakirjade rahatuse ning emissiooni tingimuste osalise tühisusega ei

andnud maakohus sisulist hinnangut hageja väidetele, mille kohaselt on kostja hagejale

kahju tekitanud alternatiivselt ka tahtlike heade kommete vastase käitumisega.

26. Kostja võttis 11.06.2015 menetlusdokumendi p-s 5.1 omaks, et hüpoteekvõlakirjade

emiteerimisel toimus neid omandanud investorite poolt sisuliselt rahalise laenu andmine X-

le ning et hüpoteekvõlakirjade alusel võlgniku poolt kaasatud laenu suuruseks oli 8 500 000

krooni. Seega puudus vaidlus, et kuigi kostja emiteeris X nimel endaga seotud isikutele

(algselt iseendale) hüpoteekvõlakirjasid nominaalväärtuses kokku 18 340 000 krooni, siis

faktiliselt andsid kostjaga seotud isikud võlgnikule laenu 8 500 000 krooni ehk 46% ulatuses

hüpoteekvõlakirjade nominaalväärtusest. Seega võttis kostja omaks, et hüpoteekvõlakirjad

olid vähemalt 9 840 000 krooni ulatuses rahatud.

27. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-72-06, et ka siis, kui oleks tõendatud, et puudus võlg,

mida pooled oleksid saanud vormistada laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 järgi, saaks hageja

nõuda TsMS § 368 lg 1 järgi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist. Viidatud

sättest tulenev põhimõte on kohaldatav ka võlasuhte osas, mis on tekkinud ilma

vastusoorituseta võlakirjade emiteerimisest. Kuigi üldreeglina on TsMS § 368 lg 1 ja VÕS

§ 1028 alusel õigustatud laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamise nõude

esitamiseks õigustatud kohustatud isik (X), siis ÄS § 180 lg 5¹ rikkumise tõttu esitatud kahju

hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul õigus anda hinnang vastava tuvastusnõude

põhjendatusele ka kahju kannatanud isiku hagi alusel. Hageja kahju suuruse tuvastamiseks

on vajalik anda hinnang võlgniku varalisele seisule tervikuna, kusjuures hinnangu andmisel

peab olema võimalik kõrvaldada õiguslikult alusetud nõuded, mis võlgniku majanduslikku

olukorda ja seeläbi hageja kahju hüvitamisele suunatud nõudeõiguse väärtust

põhjendamatult moonutavad.

28. Võlakirjade emiteerimise eesmärgiks on laenuturult võõrkapitali kaasamine, st tavapärane

ja mõistlik ei ole võlakirjade emiteerimine tasuta. Kostja võlgniku juhatuse liikmena

emiteeris esmase emissiooni ja täiendava emissiooni käigus kokku 917 hüpoteekvõlakirja

nimiväärtusega 18 340 000 krooni kokku üksnes 8 500 000 krooni eest, olukorras kus X-l

oli võlg. Täiendava emissiooni käigus emiteeris X 197 hüpoteekvõlakirja tasuta,

suurendades seeläbi oluliselt hüpoteekvõlakirjadest tuleneva nõude nominaalväärtust ja

rikkudes otseselt lihtvõlakirja omanike huve ja õigusi. Täiendava emissiooni käigus

3 940 000 krooni väärtuses täiendavate hüpoteekvõlakirjade emiteerimises olukorras, kus

täiendava emissiooni sisuks oli üksnes kostja lähikondsete hüpoteekvõlakirjadest tulenevate

rahaliste nõuete näiline suurendamine, mitte lisaressursside kaasamine võlgniku

majandustegevuse finantseerimiseks, puudus majanduslik loogika.

29. Lähtudes

tegelikult

hüpoteekvõlakirjade

alusel

kaasatud

summast,

ulatub

hüpoteekvõlakirjade tootlus enam kui 100% aastas, kuid kostja arvestuskäigu kohaselt

kuulus 543 249,01 eurot panustanud hüpoteekvõlakirja omanikele kolme aasta möödudes

hüpoteekvõlakirjade lunastamisel tasumisele mitte vähem kui 1 839 945,18 eurot ehk

ligikaudu 3,4 korda suurem summa. Kostja pakkus hüpoteekvõlakirjade alusel endaga

seotud isikutele PWC poolt tavapäraseks peetust (25-35%) ligikaudu 4 korda kõrgemat

tootlust.

30. Ebamõistlikke ja ülejõukäivate rahaliste kohustuste võtmist kostja poolt ei saa õigustada ka

võlgniku majandusliku olukorra ja/või planeeritava äritegevuse riskiastmega. Juhatuse liige

on kohustatud alati järgima hoolsuskohustusest tulenevaid piiranguid ning hoiduma

põhjendamatute riskide võtmisest, sh ei ole juhatuse liige õigustatud emiteerima endaga

seotud isikutele äriühingu nimel tasuta (rahatuid) võlakirjasid. Kui kostja leidis, et kinnistute

omandamine ja/või selleks vajalike vahendite kaasamine ei ole teostatav mõistlikel

tingimustel, siis pidanuks kostja müügilepingu sõlmimisest loobuma.

31. Vastavalt emissiooni tingimuste p-le 6.1 kannavad hüpoteekvõlakirjad alates väärtuspäevast

kuni lunastuspäevani perioodiliselt makstavat fikseeritud intressi. Punktid 6.2 ja 2.1.10

sätestavad,

et

intressiperioodi

kestel

arvutatud,

kuid

välja

maksmata

intress

kapitaliseeritakse intressikuupäeval ja juhul, kui emitent investorile intressikuupäevadel

perioodiliselt intressi väljamakseid kas osaliselt või täielikult ei teosta, arvestatakse

hüpoteekvõlakirja nominaalväärtuselt liitintressi. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist

lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral, kusjuures sellest võlgniku kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuigi emissiooni tingimustes ei ole sätestatud, et

tähtaegselt tasumata intressidelt arvestatakse viivisintressi, siis on tingimustes kajastatud

kokkulepete faktiline sisu selline. Seega on kokkulepitud 15% aastaintressi võimalik

kalkuleerida üksnes tasumata põhikohustuse (algne suurus 8 500 000 krooni) jäägilt.

32. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamine eeldab kohtu hinnangut. Hageja on kostja heade kommete

vastase käitumisena käsitlenud hüpoteekvõlakirjade emiteerimist kostjaga seotud isikutele

hüpoteekvõlakirjade emiteerimisel faktiliselt tasutud rahasummast 9 340 000 krooni võrra

suuremas summas ehk olematu võlakohustuse tunnistamist X nimel vähemalt 9 340 000

krooni ulatuses ning kinnistute võõrandamist G-le tingimustel, millega ei kaasnenud mitte

ühegi X võlakohustuse tasumist ning tehingu ainsaks eesmärgiks oli Tallinna Ülikoolilt

laekuvate rahaliste vahendite suunamine kostjaga seotud isikutele.

33. Kostja emiteeris esmase ja täiendava emissiooni raames teadlikult hüpoteekvõlakirjasid

nominaalväärtuses 9 840 000 krooni võrra suuremas summas kui võlakirjade emiteerimisel

X-le raha tasuti. Põhjendatud ei ole hüpoteekvõlakirjade mahu suurendamine olukorras, kus

X kohustused AS-i SEB Pank ees olid juba veebruaris 2009 refinantseeritud ja muid

sissenõutavaks muutunud kohustusi ei eksisteerinud. Lisaks on olematu võlakohustuse

tunnistamine käsitletav otseselt võlgniku vara kõrvaletoimetamisena, kuna rahatute

hüpoteekvõlakirjade emiteerimise eesmärgiks oli näiliselt õigustada X rahaliste vahendite

väljamaksmist võlakirjade omanikele. Ainuüksi perioodil 01.01.2010–26.02.2012 toimetas

kostja rahatute hüpoteekvõlakirjade abil kõrvale võlgniku rahalisi vahendeid vähemalt

441 312,57 eurot. Kirjeldatud viisil rahaliste vahendite kõrvaletoimetamine on käsitletav

heade kommete vastase tegevusena.

34. Heade kommete vastase tahtliku käitumisena on käsitletav ka X võlausaldajate huve

kahjustava müügilepingu sõlmimine G-ga, mille alusel andis X kinnistute omandiõiguse G-

le üle tingimustel, millega ei kaasnenud mitte ühegi võlakohustuse osalist või täielikku

tasumist ning faktiliselt tekkis võlgnikule müügilepingu p 4.3 alusel kohustus tasuda G-le

leppetrahvi 1 200 000 eurot. Kostja sõlmis müügilepingu vahetult pärast hageja poolt

pankrotiavalduse esitamist ehk selge eesmärgiga vältida kinnistute jäämist X pankrotivara

koosseisu. Ajatatud ostuhinna tasumist kinnistutele seatava hüpoteegiga ei tagatud, kuid

samas seati hoopis G kasuks hüpoteek müügilepingust tuleneva X võimaliku leppetrahvi

tasumise kohustuse tagamiseks. G on varatu ja reaalset majandustegevust mitteomav

äriühing, G-l puudus nii kavatsus kui võimekus arendustegevust ellu viima asuda. G osalus

on JS poolt omandatud samal päeval müügilepingu sõlmimisega, kusjuures kanne JS

juhatuse liikmeks valimise kohta on tehtud alles 23.05.2013. G asutajaks oli OÜ B jurist

KK, kellel on äriregistri andmetel seos valdavalt likvideerimisel või pankrotis olevate

äriühingutega. G asutamise eesmärgiks ei olnud majandustegevuse käivitamine ja tema

ainuosanikul ja juhatuse liikmel JS-l puudus avalike registrite andmetel kogemus

kinnisvaraarenduse valdkonnas.

35. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et Tallinna Ülikooli huvi kinnistute

soetamiseks tekkis pärast müügilepingute sõlmimist või et Tallinna Ülikool soovis

kinnistuid omandada just nimelt G-lt, aga mitte X-lt. Müügilepingu ainsaks eesmärgiks oli

suunata kinnistute tegelikult ostjalt laekuv raha mitte X pankrotipessa, vaid kostjaga seotud

kolmandatele isikutele. Kinnistute Tallinna Ülikoolile edasimüümiseks sõlmitud

müügilepingu p 4.2.2 kohaselt tasus Tallinna Ülikool ostuhinnast 1 778 000 eurot vahetult

Advokaadibüroo Glikman Alvin & Partnerid OÜ arvelduskontole. Hagejale teadaolevalt

kasutati vastavat raha kostjaga seotud hüpoteekvõlakirja omanike nõuete rahuldamiseks

selliselt, et G omandas OÜ-lt U hüpoteekvõlakirjadest tulenevad nõuded. Samuti tasuti

laekunud vahendite arvelt advokaadibüroo poolt X-le esitatud õigusabi arved.

36. Arvestades kostja poolt kirjeldatud arendustegevuse mahtu, on ilmne, et heauskne ja

mõistlik isik ei oleks müügilepingut sõlminud kergekäeliselt, omamata vähimatki

ettekujutust sellest, millisel viisil ja milliste vahendite arvel arendustegevust teostatakse.

Seega kui G sõlmis müügilepingu väidetavalt kavatsusega asuda kinnistuid arendama, peaks

eksisteerima arvukalt dokumentaalseid tõendeid, millest nähtuks läbirääkimiste pidamine

projekteerija, ehitajate ja finantseerijatega. Ühtegi sellist tõendit ei ole esitatud.

37. Kokkuvõttes on kõiki asjaolusid ja müügilepingu tingimusi arvestades kinnistute

võõrandamine G-le käsitletav juba maksejõuetuks muutunud isiku vara teadliku

kõrvaletoimetamisena kostja poolt ning sellisena heade kommete vastase käitumisena.

Kostja (kaudne) tahtlus oli seejuures suunatud hageja kahjustamisele, st kostja sai või pidi

aru saama sellest, et tema tegu võib kahjustada hagejat ja põhjustada seetõttu õigusvastase

tagajärje. Kostja on rõhutanud, et võlakirjadest tulenevad nõuded olid allutatud

hüpoteekvõlakirjadest tulenevatele nõuetele. Kostja tegevus oli hüpoteekvõlakirjade

emiteerimisel suunatud sellele, et kinnistute müügi korral oleks võimalik suunata müügist

laekuvad vahendid maksimaalses võimalikus ulatuses hüpoteekvõlakirjade omanikele ning

välistada hageja poolt võlakirjadest tuleneva nõude sissenõudmine võlgnikult. Kostjale oli

või pidi olema müügilepingu sõlmimisel arusaadav, et kinnistute võõrandamine varatule ja

majandustegevust mitteomavale G-le tingimustel, millega kinnistute ostuhinna tasumise

kohustus ajatati neljaks aastaks intressivabalt ja mistahes tagatisi nõudmata, ei ole ühegi

võlakirja omaniku huvides ning viib neile kahju tekitamiseni. Tegelik asjade käik üksnes

kinnitas eelnevat, kuna G ei kavatsenudki kinnistuid arendama hakata, vaid müüs need kohe

edasi. Tallinna Ülikoolilt laekunud vahendite arvelt ei tasunud aga G kinnistute ostuhinda

X-le, vaid omandas OÜ-lt U hüpoteekvõlakirjad, kusjuures OÜ-d U esindas vastavas

tehingus kostja.

38. Arvestades hüpoteekvõlakirjade rahatust, moodustanuks hüpoteekvõlakirjadest tulenev

nõue X pankroti väljakuulutamise päeva seisuga mitte rohkem kui 387 658,97 eurot. Juhul,

kui kinnistute müügihind 1 590 000 eurot oleks tervikuna laekunud X-le, siis pärast

hüpoteekvõlakirja omanike nõuete rahuldamist ja pankrotimenetluse kulude mahaarvamist

oleks saanud lihtvõlakirjade omanike nõuete rahuldamiseks kasutada vähemalt 1 122 841,03

euro suurust summat, millest hageja nõude rahuldamiseks oleks väljamakseid tehtud 67,27%

ulatuses ehk 755 222,88 eurot, mis ongi käsitletav kostja poolt tahtliku heade kommete

vastase käitumisega hagejale tekitatud varalise kahjuna.

39. Hageja vaidlustab menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise 9735,76 euro

ulatuses. Praegusel juhul ei esitanud menetlusosalised vastastikku vastuväiteid teise poole

menetluskulude põhjendatusele ja vajalikkusele, st pooled võtsid avaldatud kulude suuruse

omaks. Sellises olukorras puudus maakohtul õiguslik alus ja võimalus asuda omal

initsiatiivil apellandi lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollima.

40. Maakohus ei pidanud õigustatuks tunnitasumäärasid koos käibemaksuga vastavalt 144 eurot

ja 156 eurot, kuid pole esitanud ühtegi põhjendust, miks viidatud tasumäärades sisalduv

käibemaksu osa hagejale hüvitamisele ei peaks kuuluma. Samuti ei nähtu, miks kohus pidas

sisuliselt

täies

ulatuses

põhjendamatuks

hageja

lepingulise

esindaja

kirjalike

menetlusdokumentide koostamisele kulunud aega 64,8 h ulatuses. Kostja esitas korduvalt

äärmiselt mahukaid menetlusdokumente koos lisadega, millele hageja oli kohustatud mh

kohtunõudest tingituna kirjalikult reageerima. Kohus ei arvestanud menetluskulude suuruse

põhjendatuse

ja

vajalikkuse

üle

otsustamisel

asjaoluga,

et

hageja

ei

ole

käibemaksukohustuslane, mistõttu taotles hageja õigusabikulude hüvitamist lähtudes

tunnitasu määrast, millele lisandub käibemaks. Hageja esitatud menetluskulude hüvitamise

taotlus sisaldab asjakohast kinnitust. Kui maakohus pidas põhjendatud ajakulu 25 h, siis

pidanuks hagejale hüvitamisele kuuluma minimaalselt 25 h x 120 eurot + käibemaks = 3600

eurot, millele lisandub istungiga seotud ajakulu 8,33 h x 130 eurot + käibemaks = 1300 eurot.

Seega kui kohtu hinnangut menetluskulu põhjendatusele ja vajalikkusele aktsepteerida, siis

pidanuks hageja esindaja kuludena hüvitamisele kuuluma mitte vähem kui 4900 eurot (sh

käibemaks), millele lisandub riigilõiv 5542,21 eurot, kokku 10 442,21 eurot. Kui

ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kostja kohustamist hagejale tekitatud kahju

hüvitamiseks vaidlustatud otsuses toodust suuremas summas, tuleb hageja kantud

menetluskulud eeltoodust tulenevalt hüvitada ikkagi täies ulatuses.

Kostja apellatsioonkaebus

41. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada, jätta uue otsusega hagi kogu ulatuses rahuldamata

ja kõik menetluskulud hageja kanda, alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Maakohtu otsuse resolutsioonis pole sätestatud, kas hagi rahuldati täies

ulatuses või osaliselt. Kohtuotsuse põhjendustest võib loogiliselt järeldada, et sisuliselt

rahuldas kohus teise alternatiivse kahjuhüvitamise nõude (põhinõude) osaliselt ehk ei

mõistnud välja 866 592,13 eurot, vaid üksnes 184 597,12 eurot. Kostja ei vaidlusta otsust

selles ulatuses, millega maakohus ei rahuldanud hagi.

42. X maksejõuetus tekkis 2013. a. sügisel, kui kostja esitas pankrotiavalduse. Vale on järeldus,

et pankrotiavalduse esitamisel 19.03.2012 oleks hageja nõue X pankrotimenetluses

rahuldatud 866 689,22 euro ulatuses. X majanduse seis oli algusest peale üldistatult

samasugune ehk talle kuulus kinnisvara ja tegeleti selle arendamisäriplaani realiseerimisega.

Juhul, kui kostja oleks 2012. a. esitanud pankrotiavalduse, siis kinnisvara müügi,

hüpoteekvõlakirjadest tuleneva võlgnevuse ja pankrotikulude tasumisel ei oleks jäänud

pankrotipessa vara, mille arvel tasuda lihtvõlakirjadest tulenevat väidetavat võlga. ERI

Kinnisvara arvamuse kohaselt oli 2012. a. kinnisvara väärtus otsuses märgitust palju

väiksem. Pankrotimenetluses oleks müügihind olnud veelgi väiksem. Hüpoteekvõlakirjade

tingimused on seaduslikud ja mõistlikud, nende eest tasuti reaalselt ja võlgnikul tekkis täies

ulatuses võlakohustus. Arendamata kinnisvara mistahes ajal müümisest saadud raha arvel ei

oleks hageja võlanõuet suudetud rahuldada.

43. Võlgniku kinnisvara arendamiseks oli äriplaan, mille realiseerimise lõppfaasis saadava tulu

arvel oleks suudetud tasuda kõik võlgnevused. Pärast algse kinnisvara arendusplaani

muutmist tegi kostja spetsialistide abi kasutades uue arendusplaani. 2012. a. suvel-sügisel

valmis arhitekti esialgne visuaalne eskiis ja arvestused, mida seejärel analüüsis ehitaja. Selle

tulemusel valmis mõistlikult realiseeritav kinnisvara arendamise ehitus-finantsarvestus ja

eskiis. Kostja tõendas äriplaani olemasolu visuaalsete jooniste ning ehitus-, finants- ja

tegevuskulude arvestuse ning selgitustega. Kinnisvara arendamise äriplaan jäi kostjast

mitteolenevate asjaolude tõttu teostamata, eelkõige hageja tegevuse tõttu, kes esitas

ootamatult

pankrotiavalduse,

mis

tõi

kaasa

investorite

üldise

ärevuse

ja

hüpoteekvõlakirjadest tuleneva võlanõude sisuliselt sundkorras esitamise. Seega on hageja

oma väidetavas kahjus ise süüdi.

44. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võiksid olla kostjale omistatud deliktilise vastutuse

aluseks – õigusvastane tegu, kahju ja nendevaheline põhjuslik seos. Süü olemasolu peab

tõendama hageja. Süü puudumist kinnitab see, et kinnisvara arenduse äriplaanist tulenevalt

ei olnud X maksejõuetu ja kõik asjaosalised olid teadlikult võtnud algusest peale äririski

ning nõustusid arendusplaanidega.

45. Kohus märkis, et kinnistute ostuhinna tasumise 17.05.2017 tähtaeg G poolt oli kostja väitel

määratud põhjusel, et kinnistud olid koormatud hüpoteekidega. Kinnispandid olid üks aspekt

selle juures, kuid oluline oli ka see, et äriplaani kohaselt oli äriühingu ja investorite sooviks

kinnisvara arendada ja saada kasumit, mis prognoosi kohaselt realiseeruks mõne aasta

pärast. Kostjale ei saa omistada kohustust müüa kinnistut kohese raha tasumise vastu ilma

arendamata. Kostja tegeles võlausaldajatega kooskõlastatult kinnisvara arendamisega, mille

tulemus oleks katnud võlausaldajate nõuded.

46. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tõenditest tulenevalt kuulusid võlgnikule kinnistud

väärtusega 1 590 000 eurot (käibemaksuta) ja muu vara puudus. Esiteks ei ole kohus

märkinud, milliste tõenditega on kinnistute väärtus tõendatud. Teiseks oli kinnistute väärtus

palju väiksem, mida tõendab ERI Kinnisvara arvamus ning kostja kirjeldatud asjaolud

seoses kinnisvara ostmise ja lihtvõlakirjade emiteerimisega.

47. Pankrotiavalduse esitamise korral 19.03.2012 ei oleks hageja väidetavat nõuet rahuldatud,

kuna äriplaan ei oleks realiseerunud ja ei oleks saadud tulu. Lihtvõlakirju ei oleks saanud

lunastada ehk nende omajate nõuet ei oleks rahuldatud. Lihtvõlakirjad olid sisuliselt

tingimuslikud väärtpaberid, mille lunastamine sõltus kinnisvara arenduse äriplaani

realiseerimisest. L ja tema õigusjärglased käsitlesid algusest peale lihtvõlakirju väärtuseta

investeeringuna, mis nähtub ka nende majandusaasta aruannetest. Seejuures L ja tema

õigusjärglased (sh hageja) aktsepteerisid võlgniku raamatupidamisarvestusliku netovara

seisu ning kinnisvara arendamise äriplaani realiseerimise riske.

48. Hageja poolt väidetava kahju vältimata jätmine õigustab kahju hüvitamise nõude

rahuldamata jätmist. Juhul, kui kannatanu tegutseb omal riisikol, asetades ennast

vabatahtlikult riskantsesse olukorda, siis peab ta kandma ka täielikult selle kahju, mis tekib

selle riski realiseerumise tulemusel (siis kohaldub VÕS § 139 lg 1). Hageja on teadlikult

võtnud võlakirjadega ja võlgniku majandusliku olukorraga ning kostja poolt

pankrotiavalduse mitteesitamisega seoses kahju kandmise riisiko. Hagejal oli olemas

võlgniku äritegevuse, kinnisvara, lihtvõlakirjade jms kohta piisavalt informatsiooni. Hageja

soovis ka pärast teatava konflikti tekkimist 2012–2013 endiselt äriplaani teostamist ning

teadlikult hoidus pankrotiavalduse esitamisest ega nõudnud seda ka kostjalt. Hageja

teadlikkus ja tegevusetus (pankrotiavalduse mitteesitamine) välistab kahjuhüvitamise nõude

ka põhjusliku seose tasandil ning seega on kostja vastutus välistatud. Samuti on hageja poolt

teadlikult äririskide võtmine ja võlgniku majandusliku olukorra aktsepteerimine ning

passiivsus seoses pankrotiavalduse mitteesitamisega sisuliselt kahju tekkimisega

nõustumine ning kostja poolt väidetava kahju tekitamise õigusvastasust välistav asjaolu

VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses. Hageja ja tema õiguseellased olid võlgniku majanduslikust

olukorrast teadlikud 2009 alates ning teadsid, et lihtvõlakirjade lunastamine ei pruugi olla

võimalik. Seega algas aegumistähtaeg hiljemalt 01.01.2011 ning möödus 01.01.2013 ehk

mitu kuud enne hageja poolt hagi esitamist ja kahju hüvitamise nõue on aegunud.

49. Maakohus oleks pidanud korraldama uue eelistungi ning uuendama ka eelmenetluse

vastavalt kostja taotlusele. Eelistungil ei olnud kostjal võimalik osaleda seaduslikul

põhjusel. Kuna tegemist on asjaolude ja normide poolest mahuka ja keeruka vaidlusega, siis

see oleks võimaldanud paremini täita eelmenetluse ülesandeid.

50. Maakohus ei taganud, et asja arutataks ammendavalt ning seeläbi on kohtulahend üllatuslik.

Maakohus rikkus oluliselt oma kvalifitseerimise- ja eelkõige selgitamiskohustust. Kohus ei

ole kostja argumente arvestanud, analüüsinud ega teinud ettepanekut esitada täiendavaid

tõendeid.

51. Maakohus rikkus menetlusnorme, kuna ei peatanud asja menetlust kuni tsiviilasjas nr 2-13-

22589 halduri lõpparuannet kinnitava määruse jõustumiseni, sest käesolevas asjas tehtav

otsus sõltub võlgniku pankrotimenetluses tuvastatavast asjaolust ehk sellest, kas ning

millises rahalises ulatuses jääb hageja nõue võlgniku vastu rahuldamata. Võlgniku

pankrotipesas on vara, mille arvel saab potentsiaalselt võlausaldajate nõudeid rahuldada.

52. Hagi osalise rahuldamise korral oleks menetluskulud pidanud jaotama proportsionaalselt

vastavas ulatuses (nt 20% ulatuses kostja ja 80% ulatuses hageja kanda) või jätma need

täielikult hageja kanda.

Vastused apellatsioonkaebustele

53. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu.

Menetluse edasine käik

54. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24.05.2016 otsusega maakohtu 12.10.2015 otsuse ja

saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

55. Riigikohus tühistas 28.02.2017 otsusega ringkonnakohtu 24.05.2016 otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

56. Ringkonnakohus tühistas 30.11.2017 otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega

osaliselt hageja esimese alternatiivse nõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 854 316,33

eurot, samuti viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla

tasumiseni.

57. Riigikohus tühistas 20.06.2018 otsusega ringkonnakohtu 30.11.2017 otsuse ning saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

58. Ringkonnakohus tühistas 21.09.2018 otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 130 825,57 eurot ületavas osas ja

menetluskulusid puudutavas osas. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja neljanda

alternatiivse nõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 130 825,57 eurot,

samuti viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.03.2014 kuni

põhivõla tasumiseni.

59. Riigikohus tühistas 12.06.2019 otsusega ringkonnakohtu 21.09.2018 otsus ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

60. 15.10.2019 esitasid hageja ja kostja täiendavad seisukohad ja taotlused uute tõendite

vastuvõtmiseks. 05.11.2019 esitas kostja taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks.

Ringkonnakohtu seisukoht

61. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised,

leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega maakohus

jättis hagi 289 637,35 euro väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulude jaotuse ja

väljamõistmise osas. Muus osas jääb otsus resolutsiooni osas muutmata, kuid

ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel otsust põhjenduste osas. Hageja

apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

62. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled enam järgmiste faktiliste asjaolude üle, mistõttu

ringkonnakohus võtab need asja lahendamisel aluseks:

-kostja oli X ainuosanik ja juhatuse liige;

- X emiteeris esmase ja täiendava emissiooni käigus 917 hüpoteekvõlakirja

nominaalväärtusega 18 340 000 krooni ehk 1 172 139,63 eurot;

- X emiteeris esmase ja täiendava emissiooni käigus 1375 lihtvõlakirja nominaalväärtusega

27 500 000 krooni ehk 1 757 570,33 eurot;

- X põhilised kohustused koosnesid emiteeritud võlakirjadest tulenevatest kohustustest;

- lihtvõlakirjade omanikele X tagasimakseid ei teinud;

- võlakirjad tuli X-l lunastada hiljemalt 26.02.2011;

- X faktiline maksejõuetus kujunes välja 26.02.2011 ja kostja pidanuks esitama

pankrotiavalduse hiljemalt 18.03.2011;

- hagejale kuulus seisuga 18.03.2011 67,27 % X lihtvõlakirjadest;

- seisuga 18.03.2011 moodustanuks hageja nõue koos liitintressiga 2 393 415,63 eurot;

- 18.03.2011 seisuga oli hüpoteekvõlakirjade lunastamiseks tehtud tagasimakseid 395 000

euro ulatuses ja nende maksimaalne võimalik nõue X vastu koos arvestatud liitintressiga oli

1 175 451,26 eurot;

- X ainuke vara koosnes kahest kinnisasjast, millele oli seatud ühishüpoteek

võlakirjaemissiooni korraldaja OÜ U (edaspidi U) kasuks

- 17.05.2013 võõrandas X temale kuuluvad kinnistud G-le;

- G võõrandas 22.08.2013 kinnistud edasi Tallinna Ülikoolile;

- hageja 10.05.2012 esitatud pankrotiavalduse alusel kuulutati 29.10.2013 välja X pankrot.

63. Õiguslikus mõttes ei ole enam vaidlust selle üle, et

-

emissiooni tingimustes ettenähtud liitintressi arvestamine ei ole tühine vastuolu tõttu

VÕS § 113 lg-ga;

-

kostja on rikkunud ÄS § 180 lg-s 5¹ sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustust;

-

hageja kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud.

64. Hageja esitas maakohtule mitu alternatiivset nõuet. Asja uuel läbivaatamisel

ringkonnakohtus täpsustas hageja oma alternatiivseid nõudeid ning palub välja mõista

esimese alternatiivina kahjuhüvitis seoses ÄS § 180 lg 5¹ rikkumisega VÕS § 1043 ja § 1045

lg 1 p 7 alusel summas 853 424,40 eurot, kuid mitte vähem kui 470 115,66 eurot ja teise

alternatiivina (esimese alternatiivnõude rahuldamata jätmise korral) kahjuhüvitis seoses

tahtliku heade kommete vastase käitumisega VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel summas

739 657,73 eurot.

65. Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus esmalt kahju hüvitamise nõuet seoses ÄS § 180 lg 5¹

rikkumisega VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel.

66. Ringkonnakohus tuvastas eelmise 21.09.2018 otsusega, et kostja, jättes õigel ajal esitamata

X pankrotiavalduse, rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust ja selles osas pole enam

vaidlust. Ringkonnakohus jagab hageja seisukohta, et sellise rikkumise tagajärjel on

hagejale kahju tekkinud. ÄS § 180 lg 5¹ kaitse-eesmärgiks on muuhulgas tagada läbi

pankrotiavalduse õigeaegse esitamise osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimine

ja seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamine. Tulenevalt kostja

poolt ÄS § 180 lg 5¹ rikkumisest sai võimalikuks X vara vähenemine praktiliselt olematuks

ning X võlausaldajate nõuete rahuldamine seetõttu võimatuks. Hageja nõude rahuldamine

oleks olnud võimalik pankrotiavalduse õigeaegse esitamise korral, kui X-le kuulunud

kinnistud oleksid jäänud pankrotivara hulka.

67. Järgnevalt käsitleb kolleegium süü küsimust. VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 nimetatud delikti korral

peab kostja olema süüdi seadusest tuleneva kohustuse rikkumises. Käesolevas asjas tuleb

hagi rahuldamise eeldusena hinnata seda, kas kostja oli süüdi ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva

kohustuse rikkumises. Kostja on asunud seisukohale, et vaatamata X maksejõuetuse

väljakujunemisele veebruaris 2011. a. ning kostja poolt ÄS § 180 lg 5¹ sätestatud kohustuse

rikkumisele, ei olnud kostja enda kui juhatuse liikme kohustuste rikkumises süüdi.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

68. Kostja väide, mille kohaselt ei olnud talle X püsiva maksejõuetuse väljakujunemine 2011.

a. alguseks äratuntav, ei ole tõendatud ega ole ka eluliselt usutav. Kostjal oli pidevalt olemas

ülevaade X majanduslikust olukorrast. X omakapital oli juba 31.12.2010 seisuga negatiivne

ning X-l oli alates 26.02.2011 sissenõutavaks muutunud kohustusi enam kui 3 500 000 eurot.

Mõistlikule isikule on sellises olukorras arusaadav, et äriühing ei ole püsivalt võimeline oma

kohustusi täitma.

69. Ebaõige on kostja seisukoht, justkui kõrvaldaks ÄS § 180 lg 5¹ rikkumisel kostja süü asjaolu,

et kostja ühepoolselt pikendas võlakirjade lunastamise tähtaega. Tõendatud on, et mistahes

kokkuleppeid võlakirjade lunastamise tähtaja pikendamiseks investoritega kunagi ei

saavutatud. Kostjal ei ole võimalik õigustada pankrotiavalduse esitamata jätmist sellega, et

ta ise soovis sissenõutavaks muutunud võlgnevusi täitma asuda alles aasta pärast

maksetähtpäeva saabumist.

70. Hinnates X tegevust vara võõrandamisel, leiab ringkonnakohus, et X viivitas

pankrotiavalduse esitamisega tahtlikult eesmärgiga muuta X enne pankroti väljakuulutamist

varatuks ja välistada seeläbi muuhulgas hageja nõude rahuldamine pankrotivara arvel.

Kostja rikkus oma kohustust esitada registripidajale X majandusaasta aruanne, varjates

sellega oma majanduslikku olukorda kolmandate isikute ees. Alates X asutamisest kuni

pankroti väljakuulutamiseni ei esitanud kostja ühtegi X majandusaasta aruannet. Kostja

tahtlusele viitavad tuvastatud asjaolud, et kostja sõlmis müügilepingu kinnistute

võõrandamiseks äsja asutatud varatule ettevõttele koheselt pärast hageja poolt X suhtes

pankrotiavalduse esitamist. Kostja vaidles veel ka 2013. aastal otsitud põhjustel

pankrotiavaldusele vastu, takistades sellega X pankroti väljakuulutamist seni, kuni G oli

kinnistud edasi müüdud Tallinna Ülikoolile, välistades sellega võimaluse nende

tagasivõitmiseks X pankrotivarasse. Kinnistute võõrandamiseks G-le puudus mistahes

majanduslikult loogiline põhjendus, samas kui kinnistute müük vahetult Tallina Ülikoolile

oleks võimaldanud laekuvaid vahendeid kasutada kõikide X võlausaldajate, sh hageja,

nõuete rahuldamiseks. Kuna kostja rikkus seadusest tulenevat kohustust süüliselt, vastutab

ta tekkinud kahju eest.

71. Järgnevalt tuvastab ringkonnakohus ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega

tekitatud varalise kahju suuruse. Kahju suuruse hindamiseks tulenevalt VÕS § 127 lg-test 1

ja 4 tuleb võrrelda hageja varalist olukorda olukorraga, milles ta oleks olnud juhul, kui kostja

ei oleks ÄS § 180 lg-t 51 rikkunud ( Riigikohtu 12.06.2019 otsuse p 19.1).

72. Hageja kahju seisneb rahasummas, mis tal jäi saamata seetõttu, et kostja viivitas X

pankrotimenetluse algatamiseks avalduse esitamisega. Selleks tuleb võrrelda rahasummat,

mida hageja oleks saanud X pankrotimenetluses juhul, kui X pankrot oleks varem välja

kuulutatud (hüpoteetiline jaotis), rahasummaga, mida ta sai tegelikult X pankrotimenetluse

kaudu (tegelik jaotis).

73. Esimesena nimetatud rahusumma kindlakstegemiseks tuleb kindlaks teha hageja tunnustatud nõude,

teiste X võlausaldajate tunnustatud nõuete ning X vara suurus olukorras, kus kostja oleks esitanud

pankrotiavalduse õigel ajal.

74. Kuna X püsiv maksejõuetus kujunes välja hiljemalt 26.02.2011, pidanuks kostja tagama kooskõlas

ÄS § 180 lg 5¹ regulatsiooniga võlgniku pankrotiavalduse esitamise hiljemalt 18.03.2011. Tulenevalt

PankrS § 15 lg-st 1 ja § 27 lg-st 1 pidanuks kohus otsustama võlgniku pankrotiavalduse alusel ajutise

halduri nimetamise 10 päeva jooksul ning vaatama pankrotiavalduse omakorda läbi 10 päeva jooksul

ajutise halduri nimetamisest. Seega saab lähtuda eeldusest, et kostja poolt X pankrotiavalduse

õigeaegsel esitamisel oleks X pankrot välja kuulutatud hiljemalt ühe kuu jooksul ehk hiljemalt

18.04.2011. Seetõttu tuleb hüpoteetilise jaotise arvutamisel lähtuda vastavast kuupäevast ning

eeldada, et X võlausaldajate intressi- ja viivisnõudeid oleks tulenevalt PankrS § 35 lg 1 p-st 6

arvestatud kuni nimetatud kuupäevani.

75. Lähtudes lihtvõlakirja emissiooni tingimustes ( tl 36-45, I kd) sätestatud intressimäärast moodustasid

lihtvõlakirjadest tulenevad nõuded nende lunastamise tähtpäeva saabumisel 26.02.2011 kokku 2 369

723,96 eurot, millele lisandub perioodil 27.02.2011 kuni 18.04.2011 arvestatud viivisintress summas

60 427,96 eurot. Hagejale kuulub 67,27% lihtvõlakirjaemissiooni kogumahust. Eeltoodust

tulenevalt moodustanuks hageja nõue X pankrotimenetluses 18.04.2011 seisuga kokku 1 634 829,82

eurot, millest lihtvõlakirjade lunastamishind moodustanuks 1 594 178,27 eurot ja viivisintress 40

651,55 eurot.

76. X pankrotimenetluses esitasid hageja kõrval nõudeavaldused veel OÜ M, E OÜ, G OÜ, Maksu- ja

Tolliamet ning AS V.

77. OÜ M ja E OÜ nõuded tulenesid samuti lihtvõlakirjadest, OÜ-le M kuulus 300 lihtvõlakirja ning E

OÜ-le 150 lihtvõlakirja, millest tulenevalt moodustanuks 18.04.2011 seisuga E OÜ nõue kokku

530 213,73 eurot ning E OÜ nõue kokku 265 106,87 eurot.

78. Maksu- ja Tolliameti ning AS V nõudeavaldustest nähtuvalt on nimetatud võlausaldajate nõuded

tekkinud pärast 18.04.2011. Seega kostja poolt pankrotiavalduse õigeaegse esitamise korral ei oleks

viidatud isikud X võlausaldajate koosseisu kuulunud, mistõttu ei ole nende nõuetega hüpoteetilise

jaotise arvutamisel vaja arvestada.

79. Hüpoteekvõlakirjad, mis pankroti väljakuulutamise ajal kuulusid kõik G OÜ-le, kuulusid

18.04.2011 seisuga AS-le R ja OÜ-le S. Seoses sellega, et hageja on hüpoteekvõlakirjadele algusest

peale esitanud rahatuse vastuväite, tuleb hinnata, millises suuruses oleks tõenäoliselt

hüpoteekvõlakirjade omanike nõue leidnud pankrotimenetluses tunnustamist, kui pankrotiavaldus

oleks õigeaegselt esitatud.

80. Praeguses asjas ei vaielda selle üle, et X hüpoteekvõlakirjade eest on tegelikult tasutud vähem, kui

on nende nimiväärtus. Pooled vaidlevad selle üle, kas hüpoteekvõlakirjade omanikel oli võlakirjade

lunastamisel nõue võlakirjade nimiväärtuses või lähtuvalt võlakirjade eest tegelikult makstust.

Olemuselt on võlakiri käsitatav võlatunnistusena, millega üks isik tunnistab teise isiku ees

võlakohustuse olemasolu. Riigikohtu praktika kohaselt võib võlatunnistus olla konstitutiivne

(abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu

võlakohustus, või deklaratiivse võlatunnistus, mis tugineb alussuhtele. See, kas tegemist on

konstitutiivse või deklaratiivse võlakirjaga, on faktiküsimus, mis tuleb hinnata üksikjuhtumi

asjaolusid arvestades.

81. Hageja esitas 06.02.2014 toimunud X võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite G

nõudele ning pidas võimalikuks tunnustada G hüpoteekvõlakirjadest tulenevat põhinõuet summas

788 123,73 eurot, intressinõuet summas 82 477,27 eurot ning viivisnõuet summas 240 771,80 eurot.

Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-9757 (tl 50-57, VII kd) jõustus

lahend, millega G nõude tunnustamise hagi ei rahuldatud. Ringkonnakohus nõustub hageja

seisukohaga,

et

mõistlik

on

eeldada,

et

sarnase

vastuväite

oleks

hageja

esitanud

hüpoteekvõlakirjadest tulenevatele nõuetele ka juhul, kui X pankrot oleks välja kuulutatud

õigeaegselt. Sõltumata hüpoteekvõlakirjade rahatusele antavast võimalikust hinnangust käesoleval

ajal, ei ole mingit alust arvata, et hüpoteekvõlakirjadest tulenevaid nõudeid oleksid 2011. aastal

tunnustatud suuremas ulatuses, kui nad tegelikult 2016. aastal, sealjuures peale kohtuliku kontrolli

läbimist, tegelikkuses tunnustamist leidsid. Väiksem oleks olnud ainult kogunenud viivisintress, mis

18.04.2011 seisuga moodustanuks 20 097,16 eurot. Seega pankroti õigeaegsel väljakuulutamisel

oleks hüpoteekvõlakirjade omanike tunnustatud nõue eelduslikult olnud järgmine: põhinõude osas

788 123, 73 eurot, intressinõude osas 82 477,27 eurot ning viiviste osas perioodi 27.02.2011 kuni

18.04.2011 eest arvestatud viivisintress 20 097,16 eurot, see on kokku 890 698,16 eurot.

82. Eeltoodust järelduvalt moodustanuks X teiste võlausaldajate tunnustatud nõuded 18.04.2011 seisuga

kokku 1 686 018,76 eurot, millest 795 320,60 eurot oleks moodustanud lihtvõlakirjadest tulenevad

kolmandate isikute nõuded ning 890 698,16 eurot oleks moodustanud hüpoteekvõlakirjadest

tulenevad nõuded.

83. Järgnevalt tuvastab ringkonnakohus 18.03.2011 seisuga X vara väärtuse. Vaidlustamata asjaolude

kohaselt oli X põhiliseks varaks kaks kinnistut. Pooled ei ole ühel meelel nende väärtuse hindamises.

Asjas on esitanud erinevad asja tundvate isikute arvamused, mille kohaselt võis kinnistute väärtus

ulatuda 1 100 000 - 1 740 000 euroni. Ekspert DT on oma 29.04.2013 (III kd, tl 158-177) arvamuses

hinnanud kinnistute turuväärtust 26.04.2013 seisuga, mistõttu tõend ei ole asjakohane. AS Pindi

Kinnisvara hindajate KK ja EO hinnangu kohaselt (III kd, tl 178-191) oli kinnistute väärtus

08.12.2011 seisuga 1 590 000 eurot müügiperioodi 1 aasta korral. ERI Kinnisvara hindaja AT

25.05.2015 ja 20.06.2017 arvamuste kohaselt (IV kd, tl 193-203 ja VII kd, tl 15-36) oli kinnistute

turuväärtus 2011 veebruari seisuga 1 100 000 eurot või kiirmüügi korral 825 000 eurot. RE

Kinnisvara AS hindaja TT 19.05.2017 antud hinnangu (VII kd, tl 58-69) kohaselt oli kinnistute

väärtus 28.02.2011 seisuga 1 740 000 eurot ja Kaanon Kinnisvarabüroo OÜ hindaja HH hinnangu

(VII kd, tl 70-89) kohaselt 28.02.2011 seisuga 1 594 000 eurot, kui müügiperiood oleks olnud üks

aasta. Iseenesest on kõikides hinnangutes kasutatud piisaval määral võrdlusobjekte, selgitatud

hindamise metoodilisi aluseid ja põhimõtteid. Tagantjärgi pole võimalik täie kindlusega öelda,

millise hinnaga oleks saanud kinnistuid müüa. Siiski viitavad eeltoodutest kahe, seejuures nii hageja

kui kostja poolt esitatud, kinnisvarahindaja analüüsid sellele, et kinnistute eest oleks saanud 1 590

000 - 1 594 000 eurot. Seejuures on Pindi Kinnisvara AS hindajad KK ja EO andnud oma hinnangu

enne käesolevat kohtumenetlust X tellimusel eesmärgiga määrata konsultatsiooni korras vara

väärtust, mis võimaldab eeldada nende suuremat objektiivsust käesoleva menetluse pooltega

võrreldes. RE Kinnisvara AS hindaja TT ja ERI Kinnisvara AS hindaja AT arvamusi

ringkonnakohus arvesse ei võta põhjusel, et nende arvamuse kohaselt oli kinnistute hind vaieldaval

perioodil kas oluliselt kõrgem (1 740 000) või oluliselt madalam (1 100 000), mida ei kinnita

teised asjas esitatud tõendid. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kinnistute väärtus

veebruaris 2011 oli vähemalt 1 590 000 eurot. Asja tundvad isikud on andnud oma

seisukohti, mille kohaselt oleks kinnistute turuhind olnud pankrotiseaduses sätestatud

kiirmüügi perioodi jooksul väiksem, s.o 737 000 – 825 000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et

PankrS § 140 sõnastusest tuleneb küll pankrotihaldurile kohustus müüa kinnistu kolme kuu

jooksul, koormatud kinnisasi aga nelja kuu jooksul, kuid kuna pankrotimenetluse üks

eesmärkidest on müüa võlgniku vara võimalikult suurt tulu tooval viisil, ei ole see tähtaeg

imperatiivne ja võlausaldajad võivad otsustada, et müügiperioodi pikendatakse. Põhjendatud

on hageja väide, et sätte rakenduspraktika on teine, kuna võlausaldajatele on üldreeglina

kasulikum vara müük pikema perioodi vältel kõrgemalt hinnatasemelt, võrreldes kiirustades

ja põhjendamatult madala hinnaga toimuva müügiga. Sarnasele järeldusele jõudis

ringkonnakohus ka 21.09.2018 otsuses ning Riigikohtu hinnangul ei ole ringkonnakohus

kinnistute väärtuse tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele

asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust (Riigikohtu

samas asjas tehtud 12.06.2019 otsuse p 24). Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohtu, et

kinnistute väärtus oli 1 590 000 eurot sel ajal, millal need oleks saadud võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks ja pankrotimenetluse kulude katteks maha müüa X pankrotimenetluses juhul,

kui pankrotiavaldus oleks esitatud õigel ajal.

84. Pooled ei vaidle, et 18.03.2011 seisuga oli X arvelduskontodel 6122,80 eurot (I kd, tl 158-

175), seega oli võlgnikul vara kokku 1 596 122,80 eurot.

85. Pooled ei vaidle ka selle üle, et 18.03.2011- 31.12.2011 laekus üürimakseid Osaühingult P

vähemalt 2500 eurot kuus ja A Aktsiaseltsilt perioodilisi makseid (I kd, tl 158-175), millest

oleks piisanud pankrotimenetlusega seotud kulude katteks (PankrS § 146 lg 1 mõttes) ning

kogu võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal talle kuulunud vara oleks saanud kasutada

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

86. X pankrotiavalduse õigeaegse esitamise korral oleks pankrotivara 1 596 122,80 eurot arvel

esmalt rahuldatud hüpoteekvõlakirjadest tulenevad nõuded 890 698,16 euro ulatuses ning

ülejäänud summa (705 424,64 euro) arvel oleks rahuldatud lihtvõlakirjadest tulenevad

nõuded, sh hageja nõuded. Arvestades, et hagejale kuulus 67,27% lihtvõlakirjadest

tulenevatest nõuetest, siis oleks hagejale väljamaksmisele kuulunud hüpoteetilise jaotise

suurus olnud 474 539,16 (705 424,64X 0,6727) eurot.

87. Pooled ei vaidle selle üle, et X pankrotimenetluses ei ole hageja nõuet täidetud.

88. X ja G vahel 17.05.2013 sõlmitud kinnistute müügilepingu kohaselt tuli kinnistute

müügihind tasuda 17.05.2017. Käesolevaks ajaks on G registrist kustutatud (VII, tl 94).

Pankrotihalduri 30.10.2017 ettekandega on tõendatud, et nõude eest õnnestus saada 5000

eurot, mis on ka ainuke pankrotivarasse laekunud summa. Samast ettekandest nähtuvalt

puudub X pankrotimenetluses müümata pankrotivara ning ettekande esitamise seisuga on

pankrotivara koosseisus X arvelduskontol olevad rahalised vahendid 1 817,92 eurot ning

nõue Maksu- ja Tolliameti ettemaksukontol 530,27 eurot, seega kokku 2 348,19 eurot.

Tulenevalt PankrS § 65¹ lg-test 1 ja 2 on pankrotihalduril õigus tasule vahemikus 20-35%

pankrotivarast ehk 5000 eurost, s.o summas 1000 kuni 1 750 eurot. Pankrotimenetluse ajalist

kestvust silmas pidades on põhjendatud haldurile tasu maksmine maksimummääras. Sellisel

juhul jääb võlausaldajatele jaotamiseks 598,19 eurot. Harju Maakohtu 15.03.2016

kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-22589 kinnitatud jaotusettepaneku kohaselt on hageja

jaotise suuruseks 50,9357%, millest tulenevalt kuulub hagejale X pankrotimenetluses

tegeliku jaotisena väljamaksmisele maksimaalselt 304,69 eurot.

89. Seega on varaline diferents, mis on käsitletav hageja kahjuna, 474 234,47 (474 539,16-

304,69) eurot.

90. Kuna ringkonnakohus leiab, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisest tulenev

nõue on põhjendatud, ei hinda kohus TsMS § 442 lg 8 viienda lause järgi hageja

alternatiivset nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel.

91. VÕS § 139 lg 1 alusel ei ole võimalik kahjuhüvitist vähendada olukorras, kus hagejale on

kahju tekkinud mitte X poolt emiteeritud võlakirjadega seotud võimalike äririskide

realiseerumise tõttu, vaid tulenevalt kostja poolsest õigusvastasest käitumisest, s.o ÄS § 180 lg-s 5¹

sätestatud kohustuse rikkumisest tulenevalt (Riigikohtu samas asjas tehtud 12.06.2019 otsuse p

20.2).

92. Käesoleval juhul ei võimalda kostjal tekitatud kahju hüvitamisest vabaneda ka VÕS § 140 lg 1

regulatsioon, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses

oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.

Kostja pole näidanud, mis asjaoludel saaks süüliselt oma kohustusi õigusvastaselt rikkunud juhatuse

liikme poolt kahju hüvitamist käsitleda äärmise ebaõigluse või mõistlikult vastuvõtmatuna. VÕS §

140 lg 1 rakendamiseks peaksid eksisteerima mingisugused erakorralised asjaolud. Käesoleval juhul

selliseid asjaolusid esile toodud ei ole. Sellest tulenevalt kuulub tuvastatud kahju 474 234,47 eurot

kostjalt täies ulatuses välja mõistmisele.

Menetluskulude jaotus

93. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse.

94. TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi

asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.

95. Seoses sellega, et hagi kuulub rahuldamisele ligikaudu pooles ulatuses sellest, mida hageja

maksimaalselt nõudis, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu

menetluskulud poolte endi kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt

kindlaks määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Meeli Kaur

Indrek Soots