2-13-60162/135 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

29. november 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-60162

Tsiviilasi

OÜ PÕLVA PIIM hagi AS BLM Eesti vastu

laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 21. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AS BLM Eesti apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

243 734,76 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): OÜ PÕLVA PIIM (registrikood

10666119), seaduslikud esindajad juhatuse liikmed AH

ja AR ning lepingulised esindajad advokaadid Maria

Mägi-Rohtmets ja Hendrik Mühls

Kostja (apellant): AS BLM Eesti (registrikood

11347592), lepingulised esindajad advokaadid Aet

Bergmann ja Margus Sorga

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 7. novembril 2019, millel osalesid hageja

seaduslikud esindajad ja lepinguline esindaja advokaat

Hendrik Mühls ning kostja lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Harju Maakohtu 21. juuni 2019 otsust otsustusega, et Harju Maakohtu

15. jaanuari 2014 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud jäävad vastavalt

Harju Maakohtu 23. novembri 2016 määrusega muudetud ulatusele kehtima otsuse

täitmise tagamiseks.

2. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 21. juuni 2019 otsus muutmata.

3. Määrata tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses 243 734,76 eurot.

4. Rahuldada kostja taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks ja tagastada

29. juuli 2019 apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 600 eurot samale saajale ja

kontole nagu lõiv tasuti.

5. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja sellega seonduvad menetluskulud kostja

kanda, v.a tagastatav riigilõiv.

6. Märkida kõigi seniste menetluskulude jaotus järgmiselt:

6.1. hageja 30. oktoobri 2017 kassatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud

jätta hageja kanda;

2 (10)

6.2. kostja 30. oktoobri 2017 kassatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud

jätta kostja kanda;

6.3. kostja 29. juuli 2019 apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jätta

kostja kanda, v.a tagastatav riigilõiv;

6.4. kõigist ülejäänud menetluskuludest jätta 55% kostja kanda ja 45% hageja

kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED, NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ PÕLVA PIIM (hageja) esitas 17. detsembril 2013 Harju Maakohtule hagi AS BLM

Eesti (kostja) vastu laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõudes.

1.1. Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 319 558,24 eurot, intressi

60 489,69 eurot, viivise 63 272,52 eurot ja edasiulatuva viivise määraga 0,05% päevas.

1.2. Hageja esitas 8. septembril 2014 alternatiivse nõude, milles palus kostjalt välja mõista

laenulepingust tuleneva põhivõla 319 558,24 eurot ja intressi 75 553,57 eurot.

1.3. Hageja loobus 4. novembril 2015 viiviste nõudest 37 298,28 euro ulatuses, mistõttu

maakohus lõpetas 15. aprilli 2016 määrusega osaliselt asjas menetluse selles nõudes.

1.4. Asja arutamisel maakohtus täpsustas hageja nõudeid ja soovis kostjalt 610 914,61 euro

väljamõistmist (sh põhivõlg 319 558,24 eurot, intress 60 405,19 eurot ja 21. juuni 2017 seisuga

viivis 230 951,18 eurot), millele lisandub viivis põhivõlalt 18,25% aastas (0,05% päevas).

2. Hageja põhiväited olid järgmised:

-

hageja oli 1. aprillist 2007 – 1. jaanuarini 2011 kostja aktsionär, talle kuulus 49%

aktsiatest. Aktsionäride lepingu kohaselt kohustusid olulist mõju omavad aktsionärid

kostjale laenu andma. Pooled sõlmisid 5. oktoobril 2007 laenulepingu (edaspidi:

laenuleping), mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 5 000 000 krooni

(319 558,24 eurot). Kostja kohustus tasuma laenult intressi. Laenusumma koos

intressiga tuli tasuda 12 kuu jooksul pärast kostja ja AS UniCredit Bank Eesti filiaali

vahelise 3. septembri 2007 laenulepingu tähtaja möödumist, st 20. augustiks 2015;

-

alates 1. oktoobrist 2010 on kostja 98% aktsionär Berglandmilch registrierte Genossen-

schaft mbH (edaspidi: Berglandmilch), kes kontrollib kostja majandustegevust. Hageja

müüs 2010. aasta sügisel oma 49% suuruse osaluse kostjas Berglandmilchile ja soovis

viimaselt tagatist laenulepingu tagamiseks, mille andmisest Berglandmilch keeldus;

3 (10)

-

hageja pöördus 12. juunil 2012 kostja poole nõudega saada laenulepingu täitmise

tagatis, mille andmisest kostja keeldus;

-

hageja ütles 1. novembril 2012 laenulepingu üles võlaõigusseaduse (VÕS) § 117 lg 2

alusel ning nõudis põhivõla ja intressi tasumist, mida kostja ei teinud;

-

hageja tasaarvestas Berglandmilchilt 18. mail 2015 laekunud 172 565,70 eurot Hurmi

Piim OÜ-lt omandatud kahjunõudega, mistõttu ei lugenud ta kostja laenulepingust

tulenevat kohustust täidetuks;

-

laenulepingust tuleneva kostja kohustuse täitmiseks saab lugeda vaid 18. augustil 2015

tasutud 37 298,28 eurot, mille ulatuses hageja viivise nõudest loobus;

-

menetluse kestel esitatud kostja tasaarvestus ei ole põhjendatud, sest kostjal puudub

kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Hageja ei ole õigusvastaselt käitunud ega kostjale

kahju põhjustanud, samuti ei ole kostja oma kahjunõuet piisavalt tõendanud.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hagejal puudub alus nõuda laenu ennetähtaegset tagastamist ning intressi ja viivise

tasumist, kuna hagejal polnud õigust laenuleping üles öelda;

-

praeguseks on hagi rahuldamine välistatud ka seetõttu, et laenu tagastamise ja intressi

maksmise kohustused on lõppenud:

o 18. mail 2015 tasus Berglandmilch kostja eest 172 565,70 eurot, sh laenu

tagastamiseks 142 937,85 eurot ja intressi 29 627,85 eurot – selle summa jättis

hageja alusetult arvesse võtmata, sest Berglandmilch võis täita kostja kohustuse;

o 18. augustil 2015 tasus Berglandmilch lisaks intressi 37 298,28 eurot – selle

summa luges hageja ekslikult viivise makseks, sest kostjal pole viivise

maksmise kohustust;

o kostja tasaarvestas hagile vastates osasumma 175 829,50 eurot enda kahju

hüvitamise ja viivise nõuetega hageja vastu.

Tasaarvestatavat nõuet põhjendas kostja järgmiste asjaoludega:

-

kostjale kuulub kinnisasi aadressil Vabriku 23 Põlvas, kuhu puudub avalikult teelt

juurdepääs;

-

kostja kinnisasjal asusid seadmed, millest osa kuulusid Berglandmilchile ja olid antud

kasutuslepingu alusel kostja kasutusse 2013. aasta lõpuni, ning osa võõrandas kostja

Berglandmilchile ja pidi need tarnima 2014. aasta algul;

-

kostja pani nii tema kasutuses olnud kui ka võõrandatud seadmed 2014. aasta jaanuaris

valmis veoks Austriasse Berglandmilchile ja tellis vajaliku transpordi;

-

hageja juhatuse liikmed blokeerisid juurdepääsu kostja kinnistule 9. jaanuaril 2014,

mistõttu ei saanud kostja transportida veoks valmis pandud seadmeid Austriasse;

-

kostjal tekkis sellest kahju summas 166 273,55 eurot, mis tuleb tal maksta

Berglandmilchile, kellel omakorda tekkis kahju täiendava tööjõukuluna seadmete tarne

hilinemise tõttu ajavahemikul alates 14. jaanuarist – 30. oktoobrini 2014;

-

kostja teatas kahju nõudest 19. mail 2014 ja nõuab viivist alates 29. maist 2014;

-

seisuga 31. märts 2015 on kahju hüvitamise nõudelt arvutatud VÕS § 113 lg 1 teise

lause järgne viivis 9 555,95 eurot.

4. Maakohus tagas hagi 15. jaanuari 2014 määrusega ning seadis kinnistule nr 1909438

kohtuliku hüpoteegi hageja kasuks summas 200 000 eurot ja arestis kostja valduses olevad

tootmisseadmed. Kostja taotlusel vähendas maakohus 23. novembri 2016 määrusega kohtuliku

hüpoteegi summat 43 673,96 euroni.

4 (10)

5. Maakohus jättis 29. juuni 2017 otsusega (edaspidi: varasem otsus) hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus tühistas selle otsuse osaliselt 29. septembri 2017 otsusega (edaspidi:

ringkonnakohtu eelmine otsus). Varasem otsus jäi muutmata osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata laenu tagasimakse ja intressi osasumma 209 863,98 eurot ning sellelt summalt

arvutatud viivise saamiseks. Ülejäänud osas tühistas ringkonnakohus varasema otsuse ja saatis

asja tühistatud osas maakohtule uuesti lahendamiseks. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid

mõlemad pooled kassatsioonkaebused, mis jäid Riigikohtu 21. septembri 2018 määrustega

menetlusse võtmata ja nendega seotud kulud vastava poole enda kanda. Seeläbi jõustus varasem

otsus 209 863,98 euro ja sellelt summalt arvutatud viivise nõude rahuldamata jätmise osas.

6. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla

176 619,39 eurot ja sellelt viivise 18,25% aastas alates 21. augustist 2015 kuni võla tasumiseni.

Selles osas tugines hageja järgmistele väidetele:

-

hagejal oli 18. mai 2015 seisuga õigus nõuda laenu põhiosa (319 558,24 eurot) ning

intressi (kuni 66 926,13 eurot) tasumist, ehkki laenu tagastamise tähtaeg ei olnud

lepingu järgi veel saabunud (jõustunud kohtuotsuste järgi ei olnud hagejal

novembris 2012 õigust laenulepingut ennetähtaegselt üles öelda);

-

kostja tasus 18. mail 2015 hagejale 172 565,70 eurot (mida jõustunud kohtuotsuste

järgi tuleb lugeda laenulepingust tulenevate kohustuste katteks) ja 18. augustil 2015

veel 37 298,28 eurot (mille hageja luges esmalt viiviste katteks, aga jõustunud

kohtuotsuste tõttu tuleb see lugeda laenu põhiosa katteks). Kokku tasus kostja seega

laenulepingu tähtaja (20. august 2015) saabumist 209 863,98 eurot;

-

VÕS § 88 lg 8 järgi oli hageja intressinõue 18. mai 2015 maksega täielikult tasutud ja

hageja põhinõude jääk oli 213 917,67 eurot;

-

kostja tasus 18. mai 2015 hagejale 37 298,28 eurot, mis tuleb lahutada põhivõla jäägist,

mille tulemusena oli hageja põhinõude jääk 176 619,39 eurot (= 213 917,67 –

37 298,28). Rohkem kostja tasunud ei ole (enda arvates tasaarvestas hageja nõude);

-

laenulepingu järgne tasumise tähtaeg (20. august 2015) on saabunud ja rohkem kostja

midagi ei tasunud, on hageja lisaks põhivõlale õigus alates 21. augustist 2015 nõuda

tasumata põhivõlalt (176 619,39 eurot) viivist määraga 18,25% aastas.

7. Kostja märkis, et hagejal puudub nõue kostja vastu. Kohtud leidsid, et hagejal puudus õigus

laenuleping üles öelda VÕS § 117 alusel, samuti ei olnud alust öelda lepingut üles VÕS § 399

alusel. Juhul, kui kohus hagi rahuldab, tasaarvestab kostja hageja nõude. Hageja koos teiste

isikutega takistas kostja majandustegevust, parkides veoauto kostja tootmishoone laadimisava

ette ja keelates seadmete väljavedu kostja kinnistult teiste kinnisasjade kaudu.

8. Käesolevas asjas toimus arvukalt määruskaebemenetlusi. Neis lahendati erinevaid

menetluslikke küsimusi, aga üheski ei tehtud otsustusi menetluskulude jaotuse kohta.

MAAKOHTU OTSUS

9. Maakohus rahuldas hagi 21. juuni 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 176 619,39 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise ajavahemiku 21. august 2015 – 21. juuni 2019 eest 123 633,57 eurot ja edasiulatuva

viivise määraga 18,25% aastas põhivõlalt alates 22. juunist 2019 kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskuludest jättis maakohus 55% kostja kanda ja 45% hageja kanda ning otsustas määrata

kulud rahaliselt kindlaks edaspidi.

9.1. Maakohus tuvastas järgmised kostja tasaarvestusega seonduvad asjaolud:

-

kostjale kuulub kinnisasi aadressil Vabriku 23 Põlvas, mis külgneb OÜ-le Karu

Kinnisvara kuuluvate kinnistutega Vabriku 13 ja Vabriku 21;

5 (10)

-

kostja kinnistu sihtotstarve on tootmismaa ja kinnistul asub tehasehoone;

-

kostja põhitegevusala on juustu ja kohupiima tootmine ning lisategevusalad värske

piima tootmine ja rõõsa koore tootmine, samuti muude piimatoodete, sh või tootmine

ning mitmesuguste erinevate kaupade vahendamine, millele vastavat tootmistegevust

viljeles kostja Vabriku 23 kinnistul asuvas tehasehoones;

-

Vabriku 23 ja Vabriku 13 kinnistud tekkisid aktsiaseltsile TERE kuuluva Jaama 20

kinnistu jagamise tulemusel;

-

kostja kinnistult Vabriku 23 puudus juurdepääs avalikult kasutatavale teele (enne selle

määramist tsiviilasjas nr 2-14-59298);

-

kostja laadis 9. jaanuaril 2014 kaupa veokile endale kuuluval kinnistul asuvast hoonest,

sõiduk paiknes laadimise ajal võõral maal;

-

kostja laadimistööd ja juurdepääs avalikult kasutatavale teele olid 9. jaanuaril 2014

takistatud;

-

hageja juhatuse liikmed AH ja AR olid juurdepääsu takistamise ajal ka

naaberkinnistute omaniku OÜ Karu Kinnisvara ja juurdepääsu blokeerinud sõiduki

omaniku Silmand Auto OÜ juhatuse liikmed.

9.2. Maakohus leidis, et kostja tasaarvestuse vastuväide ei ole põhjendatud.

9.2.1. Kostja nõude õiguslik alus on VÕS § 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu)

õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju

tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Õigusvastaselt

tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks peab kahjustatud pool tõendama kahju tekitaja käitumise

õigusvastasuse (VÕS §-d 1043 ja 1045), kahju tekkimise ning põhjusliku seose kahju tekitaja

käitumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Väidetav kahju tekitaja vabaneb vastutusest, kui ta

tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1).

9.2.2. Hageja on juriidiline isik, kelle deliktiõiguslik vastutus võib tuleneda tema organite

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg 5) või isiku enda poolt majandus- või

kutsetegevuses kasutatavate isikute (töötajate) tegevuse eest või juriidilise isiku kohustusi

täitvate või tema antud ülesannet täitvate isikute tegevuse eest (VÕS § 1054).

Hageja juhatuse liikmete tegevuse seos hagejaga on liiga nõrk, et omistada nende tegevus

hagejale. Isegi kui juurdepääsu blokeerimise eesmärgiks oli survestada kostjat hagejale võlga

tasuma, ei ole juurdepääsu blokeerimise viis seostatav hagejaga. Hagejal puudub seos

naaberkinnisasjade ja pargitud veoautoga. Juhatuse liikmeks olevate isikute tegevust ei saa

automaatselt omistada igale juriidilisele isikule, kus isikud on juhatuse liikmed.

9.2.3. Isegi kui hageja juhatuse liikmete tegevus oleks omistatav hagejale, ei toonud kostja

piisava selguse ja täpsusega esile kahju koosseisu, sh arvestades hageja väiteid kostja seotuse

kohta temal kahju hüvitamist nõudva emaettevõttega.

Hageja esitatud tõenditega (Welsi maakohtu 7. veebruari 2018 määrus ja 30. jaanuari 2018

istungiprotokoll tsiviilasjas nr 6 Cg 55/17w) on seatud kahtluse alla, et 2. detsembri 2013

müügilepingu alusel läks seadmete vallasomand kostjalt üle ja Berglandmilch sai seadmete

omanikuks. Bergandmilchi tegevjuhi Josef Braunshoferi, õigusosakonna juhataja MN ja kostja

juhatuse liikme AE ülekuulamise tulemusel pidas Welsi kohus kummaliseks, et emaettevõtja

tasus arve seadmete eest, kuigi neid kätte ei saanud. Arvestades ka seda, et kostja tunnistas

lepingu rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet emaettevõtte ees, seab eeltoodu kahtluse

alla, kas kostjal on tegelikult tekkinud kahju, mis on käesolevas asjas esitatud tasaarvestuse

vastuväite alus.

9.2.4. Isegi kui lugeda kostjale väidetavalt tekkinud kahju põhjuslikus seoses olevaks hagejale

omistatava tegevusega, ei olnud see õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p-de 6, 7 ega 8 järgi.

6 (10)

Kui hageja juhatuse liikmed ka olid teadlikud kostja juurdepääsuvajadusest majandustegevuse

läbiviimiseks, ei loo see neile kohustust teataval viisil kostja huvides tegutseda. Hagejal ei

saanud olla kontrolli selle üle, kuidas kasutatakse temale mittekuuluvat kinnistut ja veoautot.

Lisaks pidi kostja majandustegevuse planeerimisel arvestama, et tal puudub naaberkinnisasja

kasutusõigus.

Hageja ei saanud juurdepääsu keelamisega rikkuda seadusest tulenevat kohustust. Tartu

Maakohtu 24. novembri 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-59298 on tõendatud, et ajalooliselt

välja kujunenud tee (mida mööda Vabriku 23 kinnistule juurdepääs kostjale määrati) oli

marsruudil Jaama 20 – Vabriku 13 (põhjapoolne osa) ja Vabriku 21. Seega ei saa välja-

kujunenud tavaks pidada marsruuti Vabriku 21 – Vabriku 13 ja Vabriku 21, mida mööda liikus

veok 9. jaanuari 2014 hommikul kostja tehaseni. Kuna kostja väidetud juurdepääs ei olnud välja

kujunenud tavana, ei saa seda pidada kinnisomandi vahetuks seadusjärgseks kitsenduseks, mille

rikkumist saaks hagejale ette heita. Seega ei saanud kostjale tekkida puhtmajanduslik kahju.

Kostja ei tõendanud hageja poolt kinnistu kasutamise tahtlikku takistamist. Kuna hagejal

puudus seos laadimisava blokeerimisega, ei saanud ta kasutada omaabi oma õiguste

teostamiseks või kaitseks. Käesoleva asja lahendamisel pole oluline, kas kinnistu omanik võis

kasutada omaabi.

9.3. Hagi osalise rahuldamata jätmise osas, mille aluseks oli kostja laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmine menetluse kestel 209 863,98 euro ulatuses, on varasem otsus jõustunud.

Vaidlust ei ole, et ülejäänud osas kostja laenulepingust tulenevat 20. augustil 2015

sissenõutavaks muutunud kohustust hageja ees ei täitnud, täpsemalt: enam kui 209 863,98 eurot

pole laenu ja intressi makstud, st hagejal on sõltuvalt kostja tasaarvestusele antavast hinnangust

nõue kuni 170 099,45 euro laenuraha ja intressi saamiseks.

Vastavalt ringkonnakohtu juhistele on hageja oma nõude arvestuskäiku täpsustanud VÕS § 88

lg 8 ja 9 arvestades. Kostja ei esitanud hageja arvestuskäigule sisulisi vastuväiteid.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hagi tuleb VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 101 lg 1 p-de 1

ja 6 ja § 113 lg 1 alusel osaliselt rahuldada.

9.4. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel lähtudes hagi rahuldamise ulatusest.

POOLTE SEISUKOHAD

10. Kostja esitas 29. juulil 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi

rahuldamise osas tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja

panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

10.1. Esiteks ei arvestanud maakohus, et asja lahendamisel saab aluseks olla vaid

17. detsembril 2013 esitatud hagiavaldus ning selles esitatud nõue laenu ja intressi

ennetähtaegseks tagastamiseks. Hagis ei esitatud asjaolusid, mille kohaselt oleks laenulepingu

tähtaeg saabunud 20. augustil 2015 ja et sellel alusel nõuab hageja laenu tagasi. Seetõttu ei

saanud maakohus vaidlustatud otsuses lähtuda hagi rahuldamisel asjaolust, et laen on

tagastamata. Hageja ei ole hagi muutmist ka sõnaselgelt taotlenud.

10.2. Teiseks jääb kostja tasaarvestuse ja kahju hüvitamise nõude juurde ning leiab, et

maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus põhjendamiskohustust.

10.2.1. Juurdepääsu takistamine kostja tootmishoone ühele laadimisavale tuleb käsitleda kostja

majandustegevusse sekkumisena VÕS § 1045 lg 1 p 6 tähenduses, kuivõrd viidatud sätet tuleb

kohaldada koos VÕS §-dega 1047 ja 1049. Kostja tõendas, et seadmete omand läks üle

Berglandmilchile.

7 (10)

Samuti oli tegemist hageja ja hageja juhatuse liikmete tegevuse vahetu suunatusega kostja

majandustegevuse seiskamisele ehk seadmete äraviimise takistamisele. Maakohus pidanuks

tuvastama, milline tähtsus oli kostjale Vabriku 23 asuva tootmishoone peamisel laadimisaval,

kelle poolt ja millisel eesmärgil juurdepääs veokiga suleti ja milline oli selle tagajärg.

Maakohus oleks pidanud andma hinnangu ja tuvastama, millise juurdepääsutee kaudu oleks

kostja pidanud saama seadmed ära vedada, millisel alusel oli juurdepääs kujunenud ning millise

teoga ja kes juurdepääsu takistasid, sh täpselt tuvastama ja määratlema etteheidetavad teod.

Maakohus ei analüüsinud ega põhjendanud, miks ei ole käesolevas asjas esinevaid asjaolusid

ja tõendeid arvestades veokiga tootmishoone peamise laadimisava blokeerimine ajavahemikul

9. jaanuar – 23. aprill 2014 käsitatav VÕS § 1049 kohase teona ehk teise isiku majandus-

tegevuse oluliseks ajaks täieliku või osalise seiskamisena, mis on vahetult suunatud isiku

majandustegevuse seiskamisele. Kostja tõi esile ja tõendas sellekohased asjaolud.

10.2.2. Otsusest ei selgu, miks ei olnud juurdepääs tavana tekkinud ja miks juurdepääs kostja

Vabriku 23 tootmishoone peamise laadimisava juurest avalikult kasutatavale teele alates

kinnistu moodustamisest 2005. aastal – 9. jaanuarini 2014 ei ole käsitatav tavana. Juurdepääsu

kujunemine tavana on käsitatav Vabriku 21 ja Vabriku 13 kinnistute seadusjärgse kitsendusena

ja sel juhul rikuti kostja seadusest tulenevat õigust (VÕS § 1045 lg 1 p 7).

10.2.3. Hageja pani toime kostjat kahjustavad teod heade kommete vastase tahtliku käitumisega

(VÕS § 1045 lg 1 p 8). AH oli kostja endise juhatuse liikmena teadlik Vabriku 23 tootmishoone

peamise laadimisava olulisusest kostja tootmis- ja turustamisprotsessis. Samuti oli AH teadlik,

et laadimisavale juurdepääs on kostjale majandustegevuse läbiviimiseks ja seadmete

transportimiseks hädavajalik. Samuti oli ta teadlik, et juurdepääs tehasele on kirjeldatud viisil

toimunud juba enne, kui kostja Vabriku 23 kinnistu omandas. Kuivõrd AH oli neist asjaoludest

teadlik, siis oli tema takistav tegevus tahtlik.

11. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt

muutmata. Omal algatusel täiendab ringkonnakohus maakohtu lahendit otsustusega hagi

tagamise abinõude kehtimajäämise kohta. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja

kannab oma kaebusega seonduvad menetluskulud.

13. Praeguses apellatsioonimenetluses on vaidluse all see osa hageja nõudest, milles maakohus

hagi uuesti läbi vaatas. Kostja kaebus ei sisalda väiteid laenulepingu sõlmimise, nõudesumma

arvestuse, viivise määra ega laenu tagasimaksete kohta. Samuti ei heida kostja ette tema

tasaarvestuse alusena nimetatud asjaolude ebaõiget tuvastamist vaidlustatud otsuse p-s 12.

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi saab ringkonnakohus kõnealuses osas lähtuda maakohtu tuvastatud

asjaoludest. Kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust muuta, ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

14. Kaebuse esimene väide käsitleb sisuliselt küsimust, kas hageja võis menetluse kestel asuda

nõudma laenulepingu ülesütlemisest tuleneva laenu tagastamise asemel sama laenusummat

põhjendusega, et laenu tagastamise tähtaeg on nüüdseks möödunud. Ringkonnakohus leiab, et

selline muutus nõude sisustamisel on lubatav.

14.1. TsMS § 376 lg 1 esimese lause kohaselt võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja

kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Hagi

ese on hageja selgelt väljendatud nõue (TsMS § 363 lg 1 p 1) ja hagi aluse moodustavad

faktilised asjaolud, millele hageja oma nõude rajab (TsMS § 363 lg 1 p 2). Kostja hinnangul on

hageja lubamatult muutnud hagi alust.

8 (10)

14.2. Hageja väitis 17. detsembri 2013 hagiavalduse p-s 3.17, et ta ütles laenulepingu üles, ja

põhjendas hagiavalduse osas IV, et kehtiva ülesütlemise tagajärjel on laenu tagastamise nõue

muutunud sissenõutavaks. Siiski tõi hageja hagiavalduse p-des 3.5 ja 3.6 esile ka asjaolu, et

laen tuleks tähtaegselt tagastada 20. augustil 2015. Seega oli hageja laenu tagastamise tähtaja

faktilise asjaoluna esile toonud. TsMS § 376 lg 4 p-de 2 ja 3 mõtte kohaselt ei tuleks hagi

muutmiseks pidada menetluslikku olukorda, kus menetluse kestel sissenõutavaks muutunud

kohustuse osas tugineb hageja lisaks varasematele muudele väidetele ka sellele, et nüüd tuleb

kohustus täita täitmise tähtpäeva saabumise tõttu, seda eriti olukorras, kus hageja on vastava

tähtpäeva menetluses varem esile toonud.

14.3. Hageja esitas 8. septembril 2014 alternatiivse nõude milles palus kostjalt välja mõista

laenulepingust tuleneva põhivõla 319 558,24 eurot ja intressi 75 553,57 eurot. Maakohus võttis

selle nõude menetlusse 30. märtsi 2015 määrusega. Alternatiivnõude esitas hageja lähtudes

TsMS §-st 369 ja palus selle rahuldada juhul, kui kohus leiab, et 17. detsembril 2013 esitatud

haginõue tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et laenulepingu ülesütlemine ei ole kehtiv.

Maakohtu 4. novembri 2015 (protokollis ekslikult kuupäev 11. november 2015) istungil

arutasid pooled mh seda, et laenu tagastamise tähtaeg on möödunud. Maakohtu 15. aprilli 2016

määrusega jättis maakohus 8. septembril 2014 esitatud alternatiivse nõude läbi vaatamata.

Kohus põhjendas, et kuna hageja nõue kostja vastu on 20. augustil 2015 muutunud sisse-

nõutavaks, ei ole enam asjakohane menetleda TsMS § 369 alusel esitatud alternatiivnõuet. Seda

määrust ei vaidlustatud.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et nende menetlustoimingute tagajärjel oli välistatud

hageja algse nõude lahendamine laenu tähtaegse tagastamise nõudena. Vaidlust ei ole selles, et

hagi ese on mõlemal juhul sisuliselt sama – hageja nõudis kostjalt laenulepingu järgi võlgnetava

maksmist. Ringkonnakohtu hinnangul võttis maakohus 8. septembri 2014 nõude seetõttu

ekslikult menetlusse, sest samast lepingust tulenev ülesütlemisel rajanev või alternatiivselt

kehtival lepingul rajanev rahalise soorituse nõuet ei oleks vaja käsitleda eraldi nõudena.

14.4. Pärast asja eelmist läbivaatamist ringkonnakohtus polnud hagejal enam võimalik

tugineda laenulepingu ennetähtaegsele ülesütlemisele ja maakohus lahendas vaidluse õigesti

lähtudes vaidlustamata asjaolust, et laenu tagastamise tähtaeg lõppes 20. augustil 2015.

Maakohus ei eiranud sel viisil toimides ringkonnakohtu juhiseid asja eelmisel läbivaatamisel,

sest ringkonnakohtu eelmine otsus ei sisalda seisukohta nagu ei saaks hagi osaliselt rahuldada

tulenevalt laenu tagastamise tähtaja möödumisest.

15. Kaebuse teise väitega järgib kostja oma senist tasaarvestust. Maakohus leidis õigesti, et

kostja ei tõendanud tasaarvestuse alusena esile toodud asjaolude piisavat seotust hagejaga,

kahju tekkimist ega ka hagejale ette heidetava käitumise õigusvastasust.

15.1. Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus pidanuks VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049

kohaldamiseks tuvastama, kes ja mis eesmärgil sulges juurdepääsu kostja kasutatud

laadimisavale. Käesoleva vaidluse lahendamisel omab kostja tasaarvestuse vaatekohast tähtsust

üksnes see, kas hagejale on omistatav see tegu, mida kostja õigusvastase käitumisena ette

heidab. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p-s 17 kohaselt ja piisavalt, miks ei saa asjas

esitatud väidete ja tõendite põhjal omistada OÜ Karu Kinnisvara kui naaberkinnisasja omaniku

ega Silmand Auto OÜ kui sõiduki omaniku tegevust AH ja AR kaudu hagejale. Maakohus

järgis ringkonnakohtu 29. juuli 2017 otsuse p-s 19.7 märgitud suuniseid.

TsÜS § 31 lg 5 sätestab, et juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks.

Sellest tuleneb, et juriidilise isiku tsiviilõigussuhetes toime pandud rikkumiseks tuleb lugeda ka

rikkumist, mille on juriidilise isiku huvides toime pannud juriidilise isiku organi, sh juhatuse

liige, kelle tegevusel on äratuntav seos temale sisesuhtest tulenevate ülesannete täitmisega (vt

ka Riigikohtu 12. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-17, p 11). Sealjuures võib juhtorgani

liikme tegevus olla käsitatav juriidilise isiku enda tegevusena ka siis, kui juriidilise isiku

9 (10)

juhtorgani liige ületab sellega oma sisesuhtest tulenevat pädevust või rikub talle sisesuhtest

tulenevaid kohustusi. Kui juriidilisel isikul on huvi käituda teise isiku õigusi rikkudes, võib

eeldada, et ka tema juhatuse liikme tegevus on suunatud selle huvi realiseerimisele sõltumata

sellest, kas juhatuse liige tegutseb oma sisesuhtest tuleneva pädevuse piires või ületab seda

(Riigikohtu 19. detsembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411, p 16.2). Siiski ei saa sellist

eeldust omakorda üle kanda järgmistele juriidilistele isikutele, isegi kui neil on osaliselt

kattuvad juhatuse liikmed. Seetõttu tulnuks kostjal tõendada, et tema tasaarvestuse alusena

väidetud rikkumised pani toime hageja või vähemalt hageja juhatuse liige.

Maakohus viitas vaidlustatud otsuse p-s 16 VV ütlustele. Sisuliselt nähtub sama otsuse

p-dest 17 ja 23, et maakohus ei pidanud neid ütlusi koostoimes teiste tõenditega piisavaks, et

omistada OÜ Karu Kinnisvara ja Silmand Auto OÜ tegevust hagejale. TsMS § 232 lg 2

sätestab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole

kokku leppinud teisiti. Seega ei pidanud maakohus tegema VV ütlustest kostja soovitud

järeldust, vaid hindas vastavalt TsMS § 232 lg-le 1 tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on

tõendatud või mitte.

Kuna OÜ Karu Kinnisvara ega Silmand Auto OÜ tegevust ei saanud omistada hagejale, siis ei

saa samu toiminguid hagejale ette heita ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgse heade kommete vastase

tahtliku käitumisena.

15.2. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 24, et

väljakujunenud tava järgseks juurdepääsuteeks ei saa pidada marsruuti, mida mööda liikus veok

9. jaanuari 2014 hommikul kostja tehaseni. Maakohus järgis ringkonnakohtu 29. juuli 2017

otsuse p 19.6 selgitusi ja järeldas õigesti, et kostja ei toonud esile VÕS § 1045 lg 1 p 7

kohaldamiseks vajalikku seadusest tuleneva kohustuse rikkumist. Ühtlasi märkis maakohus

vaidlustatud otsuse p-s 23 asjakohaselt, et kostja pidi oma majandustegevuse planeerimisel

arvestama, et tal puudub naaberkinnisasja kasutusõigus.

15.3. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja ei vaidlustanud kaebusega maakohtu järeldust

vaidlustatud otsuse p-des 18–20, mille kohaselt kahju suurus pole piisavalt esile toodud ja tõen-

datud. Seega ei ole tasaarvestus edukas ka siis, kui tuvastada kahju hüvitamise muud eeldused.

16. Olenemata kaebuse põhjendustest tuleb vaidlustatud otsust täiendada otsustusega hagi

tagamise abinõude kehtimajäämise kohta. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi peab kohus

otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt lahendama mh rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Käesolevas asjas tagati hagi 15. jaanuari 2014 määrusega ja

rakendatud hagi tagamise abinõusid muudeti maakohtu 23. novembri 2016 määrusega. TsMS

§ 445 lg 2 alusel tuleb hagi tagamise abinõud jätta kehtima otsuste täitmise tagamiseks. Kostja

ei toonud esile, et võrreldes hagi rahuldamise ulatusega oleks tagamise abinõud liiga ulatuslikud

või koormavad.

17. Lõpuks teeb ringkonnakohus tsiviilasja hinda ja menetluskulusid puudutavad otsustused.

17.1. Apellatsioonkaebuses märkis kostja kaebuse hinnaks 300 252,96 eurot (vaidlustatud

otsusega väljamõistetud põhivõlg, millele lisandus sissenõutavaks muutunud viivis otsuse

tegemise ajaks ja veel ühe aasta eest). Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt TsMS §-st 123 tuleb

apellatsioonkaebuse hinna arvestamisel aluseks võtta hagi esitamise aeg, mitte aga kohtuotsuse

tegemise aeg.

TsMS § 133 lg 1 näeb ette, et hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt liidetakse §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel

hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud

viivise summale. TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind

sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

10 (10)

Vaidlustatud otsusega mõisteti kostjalt välja põhivõlg 176 619,39 eurot. Viivise arvestuse esitas

hageja 3. jaanuari 2014 menetlusdokumendis, mille kohaselt muutus nõue sissenõutavaks

16. novembril 2012 ja laenulepingu p 3.4 järgi on viivisemäär 0,05% päevas. Arvestades

põhinõuet on hagi esitamise seisuga (periood 17. november 2012 – 16. detsember 2013,

395 päeva) sissenõutavaks muutunud viivis 34 882,33 eurot (= 176 619,39 × 395 × 0,05%),

millele lisandub TsMS § 133 lg 2 järgi aastane viivis 32 233,04 eurot (= 176 619,39 × 365 ×

0,05%). Nii kujuneb apellatsioonkaebuse hinnaks TsMS § 137 lg 1 alusel 243 734,76 eurot

(= 176 619,39 + 34 882,33 + 32 233,04).

17.2. Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 2700 eurot. Riigilõivuseaduse

(RLS) § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 kohaselt kuulub tsiviilasjalt hinnaga 243 734,76 eurot

tasumisel riigilõiv 2100 eurot. Kohtuistungil esitas kostja taotluse enamtasutud riigilõivu

tagastamiseks. Selle taotluse saab ringkonnakohus RLS § 22 lg 1 p 1 ja TsMS § 150 lg 1 p 1

alusel rahuldada. Tagastatav riigilõiv (600 eurot) kantakse samale saajale ja kontole nagu lõiv

tasuti.

17.3. Ringkonnakohtu menetluskulud kostja praeguse apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda, v.a tagastatav riigilõiv.

17.4. Vaidlustatud otsuses sisalduvat otsustust menetluskulude jaotuse kohta ei ole eraldi

vaidlustatud. Kuna otsus jääb muus osas muutmata, siis ei ole alust muuta ka menetluskulude

jaotust.

17.5. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis

kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kulusid on seni jaotatud Riigikohtu 28. jaanuari 2018

määrustega ja vaidlustatud otsusega. Maakohus jaotas vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4

järgi kõik senised menetluskulud, st see jaotus rakendub kõigile muudele kuludele peale kahe

eelviidatud kassatsioonimenetluse ja käesoleva apellatsioonimenetluse.

17.6. TsMS § 177 lg 2 kohaselt määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus pärast

otsuse jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm