3-18-1335/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Madis Ernits ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-1335

Haldusasi

Xi kaebus Otepää Vallavalitsuse 5. juuni 2018. a

korralduse nr 2-3/269 ja Otepää Vallavalitsuse 6. juuni

2018. a ehitusloa nr 1812271/12844 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Müüri ST OÜ ja Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – X

esindaja v.adv Kaspar Lind

Vastustaja – Otepää vald

esindaja vallasekretär Janno Sepp

Kolmas isik I – Müüri ST OÜ

Kolmas isik II – Y

ühine esindaja v.adv Margot Maksing

RESOLUTSIOON

1. Jätta Müüri ST OÜ ja Y apellatsioonkaebused rahuldamata.

2. Jätta kolmandate isikute menetluskulud apellatsioonimenetluses nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. detsember 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4. aprillil 2018. a esitas Müüri ST OÜ Otepää Vallavalitsusele ehitusloa taotluse xxx kinnistul

ehitise püstitamiseks. Sellel ajal oli xxx kinnistu kaebaja ja Y kaasomandis, hiljem võõrandas

kaebaja talle kuulunud ½ mõttelist osa kinnistust kinke teel. Ehitusloa taotlusega koos esitas Müüri

ST OÜ ka Y, Müüri ST OÜ ja X vahel 10. oktoobril 2016. a sõlmitud maa tasuta kasutusse

andmise lepingu.

2. Vastuseks ehitusloa eelnõule, esitas kaebaja 23. aprillil 2018 vastustajale pöördumise, milles

selgitas, et ei ole maa tasuta kasutusse andmise lepingut allkirjastanud ning taotles dokumentidega

tutvumiseks ajapikendust kuni 1. juunini 2018. a. Vastustaja pikendas ehitusloa menetlustähtaega

20. juunini 2018. a.

3. 23. mail 2018 esitas Müüri ST OÜ Otepää Vallavalitsusele vaide, milles vaidlustas

menetlustähtaja pikendamise ning nõudis ehitusloa kohest väljaandmist.

4. 25. mail 2018 saatis vastustaja kaebajale kutse ärakuulamisele 1. juunil 2018. Kaebaja sai kutse

kätte 13. juunil 2018.

5. 5. juuni 2018. a korraldusega nr 2-3/269 otsustas Otepää Vallavalitsus anda Müüri ST OÜ-le

ehitusloa (tl 127–129) xxx kinnistule ehitise (majandushoone) püstitamiseks. Ehitusluba väljastati

6. juunil 2018.

6. 6. juulil 2018. a esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Otepää Vallavalitsuse

5. juuni 2018. a korralduse nr 2-3/269 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja sõlminud

lepingut kolmanda isikuga II maa tasuta kasutusse andmiseks ning ei ole seda lepingut

allkirjastanud, mille kolmas isik I koos ehitusloa taotlusega vallavalitsusele esitas.

7. Otepää Vald ning kolmandad isikud Müüri ST ja Y vaidlesid kaebusele vastu ja palusid jätta

selle rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

8. 30. aprilli 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

9. Halduskohus ei nõustunud vastustajaga, nagu vastustaja ei pidanukski kaebaja vastuväidet

teadvalt valeandmete esitamisest, mis mõjutab ehitusloa andmise otsustust, haldusmenetluses

sisuliselt lahendama. Vastav kohustus tuli vastustaja poolt vaidlustatud korralduse andmisel

kohaldatud korralduse õiguslikust alusest (EhS § 44 p 12 ja § 42 lg 8), sest lõppkokkuvõttes

vastutab haldusakti õiguspärasuse eest vastustaja.

10. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 4. oktoobri 2018. a ekspertiisiaktiga nr 18E-DK0067 ja akti

lisadega (tl 93–98) on tõendatud, et maa tasuta kasutusse andmise lepingu on maaomanik B nimel

lepingu väga tõenäoliselt allkirjastanud X. Seetõttu luges halduskohus usaldusväärselt tõendatuks,

et vaidlustatud haldusakt ei ole sisuliselt vastuolus kaebaja viidatud EhS § 44 p-ga 12 ja § 42 lg-

ga 8. Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja kui kinnisasja kaasomaniku kaasomandi tervikuna

käsutamise õigust (AÕS § 74).

11. Halduskohus jättis poolte menetluskulud täielikult poolte endi kanda, leides, et vastaspoole

kulude väljamõistmine kaebajalt (HKMS § 108 lg-d 1, 8–9, 11), oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane. Halduskohus osutas siinkohal, et kohus kõrvaldas kaebaja vastuväitest tuleneva

kahtluse ehitusloa taotlemisel teadlikult valeandmete esitamisest, tuvastades ühtlasi vastustaja

poolt asja õigeks lahendamiseks oluliste asjaolude välja selgitamata jätmise. Lisaks on oluline, et

vaidlustatud haldusakt anti haldusmenetluse läbiviimise pikendamise tähtaja jooksul, s.o ajal,

mille vastustaja andis kolmandate isikute ja kaebaja vahel kompromissile jõudmiseks.

Kaebaja eitas allkirja andmist 2018. a. Tõendite kogumi kohaselt oli kaebaja kolmandate isikutega

lepingu allkirjastamise ajal 2016. aastal 80 aastane, seega vähemasti hilises keskeas, mis võib

üldteada olevalt mõjutada selles eas inimese mälu. Tõendite kogum ei tõenda kaebaja poolt haldus-

ja/või kohtumenetluses õiguste kuritarvitamist (HKMS § 28 lg 1, § 108 lg 9), mistõttu on ka neil

faktilistel ja õiguslikel asjaoludel temalt sel motiivil vastustaja poolel menetluses osalenud

kolmandate isikute kulude väljamõistmise taotlus põhjendamatu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kolmandad isikud esitasid Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotlevad

halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 tühistamist (menetluskulude jagamine) ja selles osas uue

otsuse tegemist, millega jätta kolmandate isikute menetluskulud kaebaja kanda või alternatiivselt

asja tühistatud osas halduskohtule uueks arutamiseks saatmist.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole selge, millist kompromissi kohus vaidemenetluse ajal üldse

võimalikuks pidas, olukorras, kus ta ise leidis, et ehitusluba on õiguspärane. Erinevalt

halduskohtust leiavad kolmandad isikud lisaks, et 10. oktoobri 2016. a lepingu kehtivus ei oma

ehitusloa andmisel tähtsust. Ehitusseadustiku seletuskirjas on rõhutatud, et EhS-s ei ole seotud

omaniku nõusolekut ehitamise õiguspärasusega, sest EhS on oma olemuselt avalik-õiguslikke

suhteid käsitlev seadus, mis ei peaks seadma haldusakti õiguspärasuse eelduseks asjaõiguslikke

suhteid.

Kaebaja on kaebuse esitanud pahauskselt, kolmanda isiku I ja II kiusamiseks. Kaebaja on esitanud

teadlikult valeväited, et 10. oktoobri 2016 lepingut ei ole allkirjastanud tema. Ilmselt on kaebaja

teadlikult eksitanud ka enda lepingulist esindajat. Kaebuse eesmärk ei olnud kaebaja õiguste

kaitsmine ega ehitusloa tühistamine, vaid kolmandale isikule I ja II raskuste põhjustamine ja PRIA

toetuse eesmärkide teostamise takistamine. Seejuures ei ole tegemist kolmandate isikute arvamuse

või hinnanguga, vaid kaebaja on seda ise selgesõnaliselt tunnistanud 29. juuni 2018. a kirjas. Kohtu

väide, et kaebaja oli allkirjastamise hetkel 80-aastane ja on üldteada, et selline vanus võib mõjutada

sellises eas inimese mälu, on meelevaldne ning spekulatiivne. Kaebaja on oma terast mõistust

tõestanud, osaledes aktiivselt nii haldus- kui ka halduskohtumenetluses. Halduskohus on

sellekohased tõendid olulises osas analüüsimata jätnud.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele Otepää vald nõustub apellatsioonkaebusega ja palub see

rahuldada.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele X vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Kaebaja leiab, et olukorras, kus valeandmete esitamine seisneb kaebaja kui ühe kaasomaniku

nimel 10. oktoobri 2016. a lepingule allkirja andmises kellegi teise isiku poolt, ei ole vaidlus

eraõiguslik. Seda eriti olukorras, kus valeandmete esitamises on alustatud kriminaalmenetlus.

Vastavalt võis olla tegemist EhS § 44 p-s 12 nimetatud alusega ehitusloa andmisest keeldumiseks.

Haldusorgani poolt kaebajale ja kolmandatele isikutele antud omavahelisele kompromissile

jõudmise tähtaja andmise eesmärgiks oli suunata pooli omavahel asjaolusid arutama ja ühist

seisukohta kujundama. See ei tähenda tingimata, et pooled peaksid sõlmima kompromissi, millega

mõlemad annavad oma nõudmistes järele. Olukorras, kus kaebaja nõuded olid alusetud, võis

poolte vahelise arutelu tulemuseks olla ka kaebaja jõudmine arusaamisele lepingu sõlmimise

asjaoludest ja oma nõuete perspektiivitusest ning käesolev kohtumenetlus oleks võinud jääda

olemata.

Ühestki kaebaja kirjast ei nähtu, et kaebaja oleks teadlikult esitanud valeväiteid või esitanud

kaebuse pelgalt eesmärgiga põhjustada kolmandatele isikutele raskusi ja takistada PRIA toetuse

eesmärkide teostamist. Nimetatud kirjades väljendab kaebaja pelgalt oma arvamust apellantide

tegevuse suhtes, mis on tema hinnangul õigusvastane, ning esitab oma nägemuse sellest, mis on

tema poolt kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise ja kaebuse menetlusse

võtmise tagajärjed.

Õige ei ole kolmandate isikute seisukoht, et kohtu väide, et kaebaja oli allkirjastamise hetkel 80-

aastane ja on üldteada, et selline vanus võib mõjutada sellises eas inimese mälu, on meelevaldne

ning spekulatiivne. Nad ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, milles väljendub kaebaja aktiivne

osalemine menetlustes, mis tõendab kaebaja terast mõistust ja oma tegude tagajärgedest ja nende

tõsidusest arusaamist. Pigem viitab politseile alusetute kaebuste esitamine vastupidisele, st sellele,

et kaebuste esitaja kas ei saa aru kaebuste alusetusest või alusetute kaebuste esitamise

tagajärgedest ja nende tõsidusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

16. Apellatsioonimenetluses vaidlustavad kolmandad isiku halduskohtu otsuse resolutsiooni

punkti kolm, s.t vaidluse all on üksnes küsimus sellest, kas kolmandate isikute menetluskulude

erandkorras nende endi kanda jätmine oli põhjendatud olukorras, kus kaebuse põhinõue jäi

rahuldamata. Teisisõnu on menetlusosalised eri meelt selles, kas HKMS § 108 lg-tes 1 ja 8

menetluskulude jagamiseks sätestatud üldreegli kohaselt kolmandate isikute menetluskulude

kandmise kohustuse panemine kaebajale oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Kolmandate isikute hinnangul see nii ei ole, kuna kaebaja esitas kaebuse ehitusloa tühistamiseks

pahatahtlikult, teades, et ta tegelikult allkirjastas maa tasuta Müüri ST OÜ kasutusse andmise

lepingu 10. oktoobril 2016, lisaks ei olnud küsimus maa tasuta kasutusse andmise lepingu

kehtivusest ehitusloa väljaandmise menetluses oluline ja vastustaja ei pidanud seda lahendama.

Ringkonnakohus kolmandate isikutega ei nõustu.

17. Kolmandate isikute hinnangul kinnitab kaebaja kavatsusi kohtusse pöördumisel tema 29. juuni

2018. a kiri (tl 34-35). Ringkonnakohus leiab, et kirjast ei ilmne siiski kaebaja kavatsus kaebusega

kohtusse pöörduda muul kui oma õiguse kaitsmise eesmärgil. Kirjast nähtub kaebaja

rahulolematus kolmas isik II tegevusega kaebaja ja kolmanda isiku kaasomandi kasutamisel ning

vastuseis kolmas isik I poolt ehitise rajamisele. Pidades silmas kaebaja vanust ja kirja üldist stiili

ei saa sellest aga teha järeldust, et kaebaja oli teadlik kaevatava ehitusloa materiaalsest

õiguspärasusest, s.h kaebaja enda poolt kolmas isik I-le maa tasuta kasutamiseks andmisega

nõustumisest, kuid soovis kaebuse siiski esitada eesmärgiga kolmanda isiku I huvisid kahjustada.

Kirjas möönab kaebaja tõepoolest võimalust, et halduskohtule kaebuse esitamine ei pruugi olla

edukas, kuid, et kaebuse esitamine toob sellele vaatamata kaasa viivituse ehitamises. Sellega ei

väida kaebaja aga seda, et kaebuse esitamise eesmärgiks oligi üksnes ehitamises viivitamise

põhjustamine olukorras, mitte kaebaja kui kinnistu omaniku soov oma õiguste kaitsmiseks.

Kinnistu kaasomanike ilmselt pingeliste suhete taustal on kaebaja emotsionaalselt väljendanud

vastuseisu kaasomandis olevale kinnisasjale ehitamisele, kuid ringkonnakohtu arusaamisel teinud

seda pidades endale kuuluvaks kinnisasjas kaasomaniku õigust keelata talle kuuluva omandi

kasutamine tema tahte vastaselt.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles, et kaebaja isikut arvestades on eluliselt

usutav, et 2018. aastal kaebajale ei meenunud ca poolteist aastat varem maa tasuta kasutusse

andmise lepingule allkirja andmine või ei mõistnud kaebaja allkirja andes, millise kirjaliku

dokumendi ta allkirjastas. Seetõttu ei ole alust järeldada kaebaja pahatahtlikkust ka asjaolust, et

halduskohtu korraldatud kohtuliku ekspertiisi tulemusena selgus, et kaebaja väga tõenäoliselt on

lepingu allkirjastanud, kuigi tugines kaebuses väitele, et see nii ei olnud.

18. Apellatsioonkaebuses leiavad kolmandad isikud jätkuvalt ka seda, et ehitusloa väljaandmise

menetluses ei olnud tähendust 10. oktoobril 2016. a sõlmitud maa tasuta kasutusse andmise

lepingul, mistõttu ei oleks vastustaja saanud ehitusloa väljastamisest keelduda ka juhul, kui leping

olnuks tühine.

Ringkonnakohus ei nõustu ka selle kolmandate isikute seisukohaga.

19. Käesoleval ajal ei näe ehitusseadustik ehitusloa andmisest keeldumise alusena ette ehitamiseks

kinnisasja omaniku loa puudumist, kui ehitusluba taotleb kolmas isik. Samuti on õige kolmandate

isikute viide ehitusseadustiku eelnõu (555 SE) seletuskirjale, milles on selgitatud, et eelnõus ei ole

seotud omaniku nõusolekut ehitamise õiguspärasusega, sest EhS on oma olemuselt avalik-

õiguslikke suhteid käsitlev seadus, mis ei peaks seadma haldusakti õiguspärasuse eelduseks

asjaõiguslikke suhteid. Eelnev aga ei tingi järeldust, et ehitusloa regulatsioon ei ole üldse suunatud

kinnisasja omaniku õiguste kaitsmisele ning õiguspärane on anda ehitusluba olukorras, kus

kinnisasja üks kahest omanikust ehitamisega ei nõustu, ilma põhjendamata, miks ehitamiseks loa

andmine siiski on lubatav.

Nimelt, EhS § 42 lg 6 järgi pädev asutus kaasab menetlusse kinnisasja omaniku, kui taotlust ei ole

esitanud omanik, ja vajaduse korral kinnisasjaga piirneva kinnisasja omaniku. Ehs § 44 p-st 6

tulenevalt on ehitusloa andmisest keeldumise aluseks muu hulgas see, kui ehitise või ehitamisega

kaasneb kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele

selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole

võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Ehitusloa andmiseks pidi vastustaja seega

veenduma, et ehitamisega ei kaasne kaebajale püsivat negatiivset mõju. On ilmne, et omaniku

nõusolekuta kinnisasjale ehitise püstitamine omab püsivat negatiivset mõju omaniku õigustele.

Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirjast ilmneb seadusandja tahe vältida ehitusloa taotleja ja

kinnisasja omaniku vaheliste eraõiguslike vaidluste kandumist ehitusloa menetlusse. Seejuures

leitakse, et kinnisasja omaniku ärakuulamisel antud arvamust võib, aga ei pea arvestama.

Käesoleval juhul kaebaja kaasatigi menetlusse ning ta avaldas vastustajale, et ehitusloa taotlejal

puudub tema kui kinnisasja omaniku nõusolek kinnisasja kasutamiseks. Seega ilmnesid ehitusloa

andmise otsustamisel kaebaja ja kolmanda isiku vastandlikud huvid ja seisukohad kinnisasjale

ehitamise lubatavuse osas. Vastustaja pidi ehitusloa andmisel seetõttu põhjendama, miks ta leiab,

et ehitusluba ei too kaasa püsivat negatiivset mõju kaebaja õigustele, mis on üleliia koormav

(näiteks seetõttu, et kaebaja oli maa tasuta kasutusse andmise lepinguga vaidlusaluses osas

tähtajaliselt loobunud oma õigustest ja leping on kehtiv) või, et seda mõju saab leevendada.

20. Vastustaja ei selgitanud haldusmenetluses välja asjaolusid ega esitanud ehitusloa andmise

korralduses põhjusi, miks ta kaebaja avaldatud seisukohast ja EhS § 42 lg-s 6 sätestatust hoolimata

ehitusloa väljastas. Alles halduskohus tuvastas, et kaebaja siiski oli maa tasuta kasutusse andmise

lepingu tõenäoliselt allkirjastanud ja seega omaniku õigustest osaliselt kolmanda isiku I kasuks

tähtajaliselt loobunud.

Samuti on halduskohus tuvastanud (ja see ei ole vaidluse all), et vastustaja pikendas ehitusloa

andmise menetluse tähtaega 20. juunini 2018, suunates kolmandaid isikuid kaebajaga kokkulepet

otsima. Siiski otsustas vastutaja 5. juunil 2018, s.o enne menetlusosalistele antud tähtaja

möödumist, anda kolmandale isikule I ehitusluba, sellest võimalusest kaebajat eelnevalt

teavitamata. Ringkonnakohus jagab siinjuures kaebaja seisukohta, et määrav ei ole, kas

tavapäraselt kompromissina mõistetava kokkuleppe sõlmimine kaebajaga oli võimalik või mitte.

Ilmselt oli aga võimalik kaebajale selgitada ja meenutada maa tasuta kasutusse andmise lepingu

sõlmimise asjaolusid, mis võinuks vältida vaidluse ülekandumist kohtumenetlusse.

Seega lõppes ehitusloa menetlus kaebajale üllatuslikult vara ning vastustaja ei selgitanud ehitusloa

andmisel, miks kaebaja väited ei takista ehitusloa andmist. Kaebajale ei olnud tagatud võimalus

esitada oma seisukoht maa tasuta kasutusse andmise lepingu kehtivuse või kehtetuse mõjust

kolmanda isiku I õigusele saada ehitusluba ning ehitusloa andmise korraldus on

põhjendamispuudusega. Haldusakti andmise põhjendused ja neid toetavad asjaolud, millele

tuginedes halduskohus luges kaevatava ehitusloa materiaalselt õiguspäraseks, selgusid alles

halduskohtus kaebuse läbivaatamisel. Sellega aga ei kõrvaldatud haldusakti formaalset

õigusvastasust. Kujunenud olukorras võis olla lubatav kaebaja menetluskulude jätmine vastustaja

kanda HKMS § 108 lg 61 alusel. Seda ei pidanud halduskohus vajalikuks. Samas leidis

halduskohus, et kolmandate isikute menetluskulude panemine kaebaja kanda oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates ei näe ringkonnakohus, et

menetluskulude selline jaotus oleks vastuolus HKMS § 108 lg-tega 1, 6 ja 11 või mõne

menetlusosalise suhtes olulises osas ebaõiglane. Ühelt poolt segas ja takistas ehitusloa

väljaandmise menetlust just kaebaja ja kolmandate isikute omavaheline vastasseis, vaidlust

ehitamisele esitatavate nõuete osas ei olnud. Teiselt poolt jätsid kolmandad isikud

haldusmenetluses kasutamata võimaluse kolmandale isikule I maa kasutusse andmise ja

kavandatava ehitamise tingimusi täiendavalt selgitada ning nende nõudmine viis ehitusloa

väljaandmiseni menetlusosalistele kompromissi leidmiseks antud tähtaja jooksul. Seega aitas

kolmandate isikute tegevus vähemalt osaliselt kaasa sellele, et kaebaja pöördus kaebusega

halduskohtusse.

21. Kolmandate isikute ülejäänud väited, mis seonduvad esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu

peatatud ehitamisest tingitud varalise kahju ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

võimaliku toetuse tagasinõudmisega kolmandalt isikult I, ei ole asjassepuutuvad. HKMS § 108

ega muu säte ei näe ette nende asjaolude arvestamist menetluskulude jaotamise ja/või

väljamõistmise juures. Seetõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanemata.

22. Apellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid kaebaja kasuks välja ei

mõisteta. Kolmandate isikute menetluskulud jäävad nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/