2-18-17158/55 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 25. november 2019

Tsiviilasja number

2-18-17158

Tsiviilasi

Eduard Veismani hagi Merilyn Randeri vastu võla ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

27 324 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eduard Veismani apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

5. november 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Eduard

Veisman

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Vastustaja

(kostja):

Merilyn

Rander

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ly Uiga

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Eduard

Veismani

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 20. juuni 2019. a otsus muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eduard Veismani

kanda.

Rahuldada Merilyn Randeri avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks ning määrata Merilyn Randeri

menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus

576 eurot (koos käibemaksuga).

Mõista Eduard Veismanilt Merilyn Randeri kasuks välja

menetluskulu

ringkonnakohtus

eurot

(koos

käibemaksuga).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eduard Veisman (hageja) esitas 13. novembril 2018 hagi Merilyn Randeri (kostja) vastu

võlgnevuse 30 000 euro ja viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt suri hageja poeg M.V. XXXXX. M.V. ei olnud abielus ning tal polnud

lapsi. Pärast M.V. surma pöördus kostja hageja poole sooviga saada M.V. pärandvara. Kostja

põlvnemine M.V. oli tuvastatud isaduse omaksvõtuga 14. detsembril 2017. Kostja päris

ainupärijana oma isa M.V. vara, mille kohta on Tartu notar Paavo Uibopuu väljastanud 16.

oktoobril 2018 pärimistunnistuse.

Hagejal on rahalisi nõudeid M.V. vastu, millest tulenevad kohustused läksid pärimismenetluses

üle. Hageja andis 29. novembril 2014 allkirjastatud võlatunnistuse alusel M.V. laenu 4700 eurot

sõiduauto ostmiseks. M.V. ema oli pojale kinkinud kinnistu asukohaga XXXXXX. M.V. soovis

hakata renoveerima kinnistul asunud elamut, milleks hageja laenas talle raha ja tegi ülekandeid

pangakontolt 25 300 euro ulatuses. Raha oli antud laenuks ja kokku oli lepitud, et M.V. tagastab

hagejale laenu hageja esimesel nõudmisel. Enne surma M.V. mingeid tagasimakseid ei teinud.

Hageja teavitas kostjat 2. oktoobril 2018 notariaalselt tõestatud avaldusega laenulepingust

taganemisest ning andis kostjale 10-päevase tähtaja 30 000 euro suuruse laenusumma

tagastamiseks. Kostja laenu tagastanud ei ole.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Pärast eksperdiarvamuse koostamist M.V. allkirja õigsuse kohta

võlatunnistusel tunnistas kostja kohustust hageja ees 4700 euro ulatuses.

Hageja kandis M.V. üle raha selgitusega „elamu renoveerimiseks“. 20. aprillil 2015 makstud

7000 euro tagasinõudmise õigus on aegunud. Ülejäänud raha ei ole hageja poolt antud laenuks.

Kirjalikku laenulepingut sõlmitud ei ole, võlatunnistust laenuks saadud summade kohta antud

ei ole. Laenulepingu tingimused ei ole fikseeritud. Tegemist oli tavalise ema ja isa poolse poja

abistamisega. Ema kinkis pojale kinnistu ja hageja toetas poega rahaliselt kinnistul asuva elamu

renoveerimisel. Hageja teadis, et ta raha kunagi tagasi ei saa, sest M.V. puudus selleks

majanduslik võimalus ja kindel sissetulek. M.V. kuritarvitas alkoholi.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. juuni 2019 otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja M.V. (pärandaja) ja hageja poolt 29. novembril 2014 allkirjastatud

võlatunnistuse alusel põhivõla 4700 eurot ning põhivõlalt 4700 eurolt viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

võlasumma täieliku tasumiseni. Maakohus jättis hagi 25 300 euro väljamõistmiseks

rahuldamata. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2277 eurot, kostja

menetluskulude rahaliseks suuruseks 1152 eurot, jättis menetluskulud, välja arvatud tasutud 77

euro suuruse eksperditasu tagatise, 84,33 % ulatuses hageja kanda ja 15,67 % ulatuses kostja

kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 421 eurot 74 senti, mõistis

hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 971 eurot 48 senti, tasaarvestas

vastastikused menetluskulude hüvitamise nõuded, mõistis hagejalt kostja kasuks 549 eurot 74

senti. Maakohus mõistis kostjalt riigituludesse välja 205 eurot eksperditasu katteks.

VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma

sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

29. novembri 2014 võlatunnistusel ei ole märgitud laenu tagastamise tähtaega. VÕS § 398 lg 1

kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu

tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu

laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja on kostjale saatnud

oktoobris 2018 laenulepingu ülesütlemise teate, mille kostja on kätte saanud. Teates märgitud

laenu tagastamise tähtaeg 10 päeva ei vasta seadusele, kuid käesolevaks ajaks on möödunud

seaduses sätestatud vähemalt kahekuuline etteteatamise tähtaeg, mistõttu hageja nõue laenu

tagastamiseks on muutnud sissenõutavaks. Hageja nõue ei ole aegunud, sest tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude

sissenõutavaks muutumisega.

Hageja on kostjale pooleteise aasta jooksul kuue maksekorraldusega üle kandnud kokku 25 300

eurot, millise summa kostja pidi hagiavalduses märgitu kohaselt tagastama hagejale tema

esimesel nõudmisel. M.V. eluajal hageja laenu tagastamise nõuet ei esitanud. M.V. ei

tagastanud omal algatusel hagejale nimetatud summast ühtegi eurot.

Maakohus leidis, et hageja poolt M.V. kontole maksete tegemine laenu(de)na ei ole usutavaks

tehtud. Ainuüksi kontole raha kandmisega ei sõlmitud isa ja poja vahel laenulepingut. VÕS § 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti

muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled

on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused

samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse.

M.V. on surnud, mistõttu tema tahet ei ole enam võimalik välja selgitada.

M.V. tahet kinkelepingu sõlmimiseks pole võimalik välja selgitada ja hageja poolt avaldatust

ei nähtu hageja tahet kinkida M.V. ülekantud raha.

Hageja on 21. veebruari 2019 kohtuistungil avaldanud, et andis pojale laenu elumaja

renoveerimiseks kinnistul, mille oli M.V. kinkinud tema ema. Hagejaga sõlmitud kokkuleppe

kohaselt pidi poeg alustama laenu tagasimaksmist sobivate summadena pärast ehitustööde

lõppemist või pärast seda, kui ta on Soomes töö leidnud. Kindlat tagasimakse tähtaega ei olnud.

M.V. pidi raha tagasi maksma osade kaupa vastavalt võimalustele.

VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega

täideti mittetäielik kohustus. VÕS § 4 lg 1 kohaselt mittetäielikku kohustust võib võlgnik täita,

kuid selle täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt

mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale.

Tegemist on isiklikest suhetest tuleneva kohustusega, mis ei ole õiguslikult siduv. Kõlbelisi

kohustusi võib täita, kuid nende täitmata jätmisel ei saa kohaldada rikkunud poole suhtes

õiguskaitsevahendeid ega nõuda täitmisena üleantut tagasi.

Hageja ei pidanud oma pojale raha üle kandma, laenulepingu(te) sõlmimiseks tahteavalduste

tegemine ei ole tõendatud. Kui ta seda siiski otsustas teha, sest poja ema oli pojale kinkinud

kinnistu, millel olev elamu vajas renoveerimist ja pojal endal raha ei olnud, tuleb hageja poolt

pojale makstud raha lugeda mittetäieliku kohustuse täitmiseks. M.V. oli õigus tagastada

hagejalt saadud raha, kuid hageja ei oleks ka poja eluajal saanud raha tagastamist pojalt nõuda.

Kuivõrd M.V. puudus kohustus tagastada isale raha, ei saanud see kohustusena üle minna M.V.

pärijale.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus resolutsiooni p 4 osas, millega jäeti rahuldamata hagi 25 300 euro väljamõistmiseks, ning

menetluskulude kindlaksmääramise osas. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada hagi täies ulatuses ning jätta menetluskulud maakohtus täies ulatuses kostja kanda

või alternatiivselt saata asi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks arutamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks hageja poolt M.V. antud

25 300 euro puhul on tegemist kõlbelise kohustusega. M.V. ema tahe teha pojale kinge ei ole

hagejale omistatav. Pelgalt sugulussideme fakt ei anna alust järeldada vastupidist.

M.V. sai hagejalt laenu enda jaoks ülimalt soodsatel tingimustel ehk intressivabalt ning

võimaluse alustada laenu tagastamist tema majandusliku olukorra paranemisel.

Maakohus on tuvastanud, et M.V. on 29. novembril 2014 allkirjastanud võlatunnistuse 4700

euro kohta ning selle summa ulatuses eksisteeris hageja ja M.V. vahel laenuleping VÕS § 396

lg 1 mõttes. Hageja kandis M.V. 25 300 eurot 6 ülekandega. Esimene ülekanne on tehtud vähem

kui viis kuud ning viimane ülekanne veidi rohkem kui kaks aastat peale 29. novembri 2014

võlatunnistuse allkirjastamist. Sellist ajavahemikku arvestades ei ole eluliselt usutav, et tehtud

tehingud oleksid olnud õiguslikult erinevad. Hageja andis pojale maja renoveerimiseks laenu

vastavalt vajadusele, millest tuleneb ka ülekannete arvukus.

Selle kasuks, et 25 300 euro suuruse summa puhul oli tegu sihtotstarbelise laenuga elumaja

renoveerimiseks, räägib ka see, et hageja tegi vaidlusalusel perioodil pojale ka muid ülekandeid.

23. veebruaril 2015 summas 1500 eurot selgitusega „ülekanne“, 7. aprillil 2015 summas 3000

eurot selgitusega „ülekanne“. Samuti on hageja oma pojale teinud pangaülekande 3. mail 2017

summas 3200 eurot selgitusega „ülekanne“. Nimetatu tõendamiseks on hageja lisanud

apellatsioonkaebusele maksekorraldused. Nende summade puhul oli tegemist kõlbeliste

kohustustega. Maksekorraldustest nähtub, et kõlbeliste kohustuste täitmiseks kasutas hageja

ülekande selgitusena hoopis midagi muud, kui vaidlusaluse 25 300 euro puhul.

Erinevalt 4700 euro suurusest laenust ei vormistatud 25 300 euro osas laenulepingut kirjalikult

põhjusel, et 4700 eurot sai M.V. hagejalt sularahas. Kuivõrd 25 300 eurot kanti M.V.

pangaülekandega ning maksekorraldused olid pangasüsteemist leitavad, ei pidanud hageja

usaldusest oma poja vastu vajalikuks midagi täiendavat kirjalikult vormistada.

Maakohus jättis käsitlemata hageja taotluse kuulata tunnistajatena üle L.V. ja V.O., kes oleksid

saanud anda ütlusi, et 25 300 euro puhul oli tegemist laenuga. Kohtuistungi päeval oli viimane

kohtusaali ukse taga valmis ütlusi andma, kuid kohus teda saali ei kutsunud. L.V. ei olnud

võimalik sel päeval kohtusse ilmuda, kuid sellegi poolest vormistas ta oma ütlused kirjalikult.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kirjalikku laenulepingut sõlmitud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et M.V. oli kohustus raha

tagastada. Ülekannete selgitustesse on kirjutatud „maja renoveerimiseks“, mitte „laen“, „laenu

osamakse“ vms. Hageja ei ole kuidagi väidetava laenu tagasisaamist taganud (nt hüpoteegiga).

Hageja ei ole tõendanud väidetavat kokkulepet laenulepingu tähtaja osas (tähtajaline või

tähtajatu). Hageja väited tähtaja osas on vastuolulised. Kuna hageja oli varasemalt pojale laenu

andnud, siis teadis ta, kuidas võla tagasisaamise kohustust fikseerida.

Tunnistajate ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks, kuivõrd need ei saa tõendada

surnud isiku tahet. Lisaks ei saa tunnistajad olla objektiivseteks tõendi allikaks, kuna nad on

kallutatud ning suhtusid kostjasse vaenulikult. Hageja pole menetluses väitnud, et ta oleks

väidetava laenulepingu sõlminud tunnistajate juuresolekul.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ning hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab

maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse muutmata ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg

6 alusel.

7. Hageja nõuab kostjalt kui võlgniku õigusjärglaselt laenulepingust tuleneva kohustuse

täitmist. TsMS § 230 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagejal tuleb tõendada

kehtiva laenulepingu sõlmimist ja sellest tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist. Selline

tõendamiskoormis kehtib ka siis, kui soorituse (õigushüve) saaja tugineb sellele, et ta on saanud

soorituse tasuta.

Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja ja

tema poja vahel oli sõlmitud kirjalik laenuleping 4700 euro saamiseks auto ostmise eesmärgil.

Kostja on hageja poja pärija, kellele on üle läinud kõik pärandaja õigused ja kohustused.

Nimetatud summa on maakohus kostjalt hageja kasuks välja mõistnud ning selles osas on

maakohtu otsus jõustunud.

8. Hageja väitel on hageja ja tema poja vahel lisaks sellele sõlmitud laenuleping elamu

renoveerimiseks. Hageja on selle laenulepingu täitmiseks väidetavalt kandnud üle 25 300 eurot.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole nimetatud summa osas laenulepingu

sõlmimist tõendanud ning apellatsioonkaebuses esitatu ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi pooleteise aasta jooksul isa poolt pojale

tehtud pangaülekanded ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Ülekanded tehti, kuna ema oli

kinkinud pojale kinnisasja, millel asus remonti vajav elamu. Ülekannete selgituseks on hageja

märkinud maja või elumaja renoveerimiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja teinud

oma pojale selle ajavahemiku jooksul poja toetamiseks ka teisi ülekandeid, märkides selgitusse

üksnes „ülekanne“. Nimetatu ei tõenda aga laenulepingu sõlmimist teiste ülekannete suhtes.

Laenu väljamaksmise kohustus on laenuandja põhikohustuseks. Pigem kinnitavad

ebaregulaarsed ja erinevas suuruses tehtud raha ülekanded isa soovi oma poega aidata. Ekslik

on hageja väljendatu, mille kohaselt on perekonnaliikmete vaheliste pangakonto ülekannete

puhul eelduslikult tegemist laenuga. Kui hageja tugineb kehtivale laenulepingule, tuleb tal selle

sõlmimist tõendada. Nimetatu ei ole ka vastuolus Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb

raha väljamaksmise järel laenusaajal tõendada, et laenuandjal pole õigust seda tagasi saada (vt

Riigikohtu 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Praegusel juhul ei ole

hageja tõendanud hageja ja kostja õiguseellase vahelise laenulepingu sõlmimist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ei ole midagi ebatavalist selles, kui vanemad toetavad

enda võimaluste piires oma lapsi pärast seda, kui lapsed on omandanud kinnisasja. Ühe kirjaliku

laenulepingu sõlmimine ei tähenda seda, et ka teiste summade osas oli poolte vahel sõlmitud

kokkulepe saadu tagastamiseks.

Maakohus leidis, et isa on täitnud raha ülekandmisega VÕS § 4 lg-st 1 tulenevat mittetäielikku

kohustust. Põhimõtteliselt on õiguskirjanduses käsitletud kõlbelise kohustusena täiskasvanud

lapse toimetuleku toetamist (vt Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Juura 2016,

VÕS § 4 komm. 4.2.2).

9. Hageja on esitanud hagis maakohtule taotluse tunnistajate L.V. ja V.O. vande all

ärakuulamiseks. Maakohus ei ole tunnistajaid ära kuulanud. 10. juuni 2019 kohtuistungil leidis

hageja esindaja, et: „oleme kõik öelnud. Lisada ei soovi midagi“. Kostja ei esitanud vastuväidet

kohtu tegevusele istungil ega väidetavale rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud

menetlusdokumendis ning kostja ei saa enam sellele kohtu väidetavale rikkumisele tugineda

(TsMS § 333 lg-d 2 ja 3).

10. Kuna ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust, puudub vajadus muuta menetluskulude

jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsiooniõiguse

piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Ringkonnakohus loeb kostja esindaja tunnitasu 120 eurot,

millele lisandub käibemaks, mõistlikuks. Kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus on

lepingulise esindaja kulud 3,5 töötunni eest 504 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub

esindaja kulu kohtuistungil esindamise eest. Esindaja palus arvestada menetluskulude juurde

kulu kohtuistungil esindamise eest kooskõlas istungi kehtivuse ajaga. Ringkonnakohtu istung

5. novembril 2019 kestis ca pool tundi, seega on põhjendatud esindaja kulu istungil osalemise

eest 60 eurot (120/2, lisandub käibemaks). Tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades on kostja

esindaja ajakulu taotluses märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalik. Seega on kostja

põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus, mis kuulub hagejalt väljamõistmisele,

576 eurot (koos käibemaksuga) (s.o 4 tunni eest tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub

käibemaks).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke