2-18-9645/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 05.09.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse põhjendusi. Täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 2

sõnastust alates 23.06.2018 väljamõistetava viivisemäära osas, mõistes alates

23.06.2018 YY-lt XX kasuks välja viivise võlaõigusseaduse § 113 lg teises lauses

nimetatud määras 59 655,89 euro suuruselt põhinõudelt kuni selle tasumiseni.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

YY kanda.

3. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

1) Rahuldada hagi.

2) Mõista YY-lt XX kasuks välja laenuvõlg 59 655,89 eurot, intress 3 270 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 14 260,32 eurot ja alates 23.06.2018 viivis

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses nimetatud määras 59 655,89 euro

suuruselt põhinõudelt kuni selle tasumiseni.

3) Jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud YY kanda.

4) Rahuldada YY taotlus 22.08.2019 istungi protokolli parandamiseks ja lugeda

protokolli teisel leheküljel õigeks järgmine: „Kohus määras tõendite uurimise

järjekorra: Kuulata üle esmalt hageja vande all, seejärel tunnistaja ja siis

dokumentaalsed tõendid.“

Edasikaebamise kord

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

22.11.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-9645

Kohtuasi

XX hagi YY (Y) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 05.09.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebus liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

81 958,68 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

XX

(ik

XXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat Paavo Paas

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Natalja

Kutepova

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 22.06.2018 maakohtule hagi YY (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja

mõista põhivõlg 59 655,89 eurot, intress 3 270 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis 14 260,32 eurot ja lisanduv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

nimetatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja kostja sõlmisid 15.02.2014 laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale

59 655,89 eurot. Lepingu p-s 2 kinnitasid pooled, et laen on kostjale välja makstud. Lepingu

p-i 4 järgi kohustus kostja tasuma hagejale intressi 4% laenusummast aastas ja tagastama laenu

31.12.2014. Hageja ja kostja sõlmisid 31.12.2014 uue kokkuleppe, mille kohaselt tuli laen

tagastada 30.06.2015. Kostja laenu ei tagastanud ja intressi ei tasunud. Alates 01.07.2015

hakkas kulgema viivisearvestus.

31.12.2014 kokkuleppe sõlmimise kohta selgitas hageja, et valmistas kokkuleppe projekti ise

ette ja tegi kostjaga kohtudes viimasele ettepaneku see allkirjastada. Kostja ei allkirjastanud

kokkulepet koheselt, kuid võttis kokkuleppe projekti enda kätte ja tagastas selle hagejale peale

puhkuselt naasmist 2015. aasta jaanuaris allkirjastatud kujul. Kostja ütles hagejale, et ta on

kokkuleppele ise alla kirjutanud. Kuna hageja ja kostja vahel olid perekondlikud sidemed

(kostja on hageja õe abikaasa), ei olnud hagejal mingit alust arvata, et kokkulepet tegelikult ei

allkirjastanud kostja või kokkuleppes kajastatu ei ühti kostja tegeliku tahtega. Kui kostja

allkirjastas kokkuleppe mõnel muul ajal kui 31.12.2014, oleks ta pidanud heas usus tegutsedes

kuupäeva ise muutma. Kui kostja tõepoolest ise kokkulepet ei allkirjastanud, oli tegemist hea

usu vastase käitumise ja hageja pahatahtliku eksitamisega, mille tagajärjeks oli praeguses

menetluse õiguse kaotamine aegumise vastuväite esitamiseks.

Hageja ei vaielanud vastu kostja väitele, et 15.02.2014 laenuleping vormistati pärast raha

reaalset kostjale üleandmist ja laen anti üle USA dollarites (80 000 USD). Eelnev ei omanud

aga laenulepingu kehtivuse osas tähendust. Hageja ei võtnud kostja kodust ühtegi eelnevalt

allkirjastatud valget paberilehte ja ei korraldanud selle abil võltsimist. Hagejal ei ole kunagi

olnud juurdepääsu kostja isiklikele või ettevõtlusalastele dokumentidele ning 2005. aastast

alates ei olnud hagejal juurdepääsu ka kostja elukohale.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja nõustus hagejaga, et nende vahel oli 15.02.2014 sõlmitud laenuleping. Selle alusel

vormistati kirjalikult varasem laenu andmine USA dollarites. Samas ei sõlminud kostja

31.12.2014 laenulepingu muutmise kokkulepet. Sellist kokkulepet nägi ta esimest korda

praeguses kohtumenetluses.

Kostja ei viibinud 31.12.2014 Eestis, mistõttu ei saanud ta sellist kokkulepet allkirjastada. Ta

oli ajavahemikul 17.12.2014-21.01.2015 puhkusereisil Tai Kuningriigis. Allkiri pidi olema

võltsitud. Hiljem väitis kostja, et kui ka dokumendil oli kostja allkiri, siis ei väljendanud see

kostja tahet, sest hageja võis kostja kodust võtta kostja poolt juba varem allkirjastatud valge

lehe ja sellele hiljem teksti peale trükkida. Nimelt enne praegust konflikti suhtlesid pooled

omavahel aktiivselt ja hagejal oli kostja elukohale vaba juurdepääs.

Kuivõrd 15.02.2014 sõlmitud laenulepingu p-i 4 kohaselt oli leping sõlmitud kuni 31.12.2014,

aegus hageja nõue 31.12.2017, s.o on enne hagi esitamist. Pealegi tagastas kostja hagejale

15.02.2014 laenulepingus märgitud summa 2014. aasta sügisel abikaasa Natalja Tšeranjova

juuresolekul.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenuvõla 59 655,89 eurot,

intressi 3 270 eurot, viivise 14 260,32 eurot ja alates 23.06.2018 viivise VÕS § 113 lg-s 1

nimetatud määras põhinõude summast 59 655,89 eurot kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus rahuldas protokolli parandamise taotluse.

Vaidlust ei olnud, et poolte vahel oli 15.02.2014 sõlmitud laenuleping koos intressi tasumise

kohustusega ja kostja võlgnes hagejale 59 655,89 eurot. Tõendatud ei olnud, et kostja tagastas

hagejale võla. Kostja abikaasa ütlused, mis kostja hinnangul pidid võla tasumist tõendama, seda

ei teinud. Tunnistaja avaldas üksnes oma arvamuse laenu lõpliku tagastamise kohta. Arvamus

oli üldsõnaline.

Tõendatud oli, et kostja kirjutas alla 31.12.2014 laenulepingu muutmise kokkuleppele, millega

pooled pikendasid laenulepingu tähtaega. Seda tõendas käekirja ekspertiisi akt, mille kohaselt

olid nii laenulepingu kui laenulepingu muutmise kokkuleppe kostja nimel allkirjastanud üks ja

sama isik ning laenulepingu muutmise kokkuleppele kirjutas tõenäoliselt alla kostja. Samuti

tõendas seda dokumendi ekspertiisi akt, mille kohaselt trükiti kokkuleppele eelnevalt tekst ja

seejärel allkirjastati see. Ekspertiisiaktides väljendatud järeldustega langes kokku ka hageja

seletus vande all. 31.12.2014 lepingulepingu muutmise kokkuleppes väljendas kostja otsest

tahet end õiguslikult siduda selle 31.12.14 kokkuleppes toodud tingimusega, s.t laenulepingu

tähtaja pikendamisega.

Kuivõrd laenu tagastamise kohustus tuli täita 30.06.2015 ja hagi esitati 22.06.2018, ei olnud

hageja nõue aegunud.

Arvestades eelnevat ja lepingus kokkulepitut, oli kostjal kohustus hagejale tagastada

59 655,89 euro suurune laen koos intressi ja viivisega. Vaidlust ei olnud, et kostja intressivõlg

oli 3 270 eurot ja hagi esitamise ajaks oli viivist kogunenud 14 260,32 eurot. Samuti tuli hageja

nõuet arvestades välja mõista laenuvõlalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates

23.06.2018 kuni laenuvõla tasumiseni.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-te 1 ja 2 alusel

kostja kanda. TsMS § 53 lg 4 alusel parandas kohus protokolli.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale kaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha

uus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Ekslik oli maakohtu seisukoht, nagu ei oleks pooltel olnud vaidlust, et nad sõlmisid 15.02.2014

laenulepingu intressi tasumise kohustusega, mille järgi võlgnes kostja hagejale 59 655,89 eurot.

Pooled väitsid, et laenulepingut ei sõlmitud ja raha üleandmist ei toimunud. Hageja sõlmis

laenukokkuleppe kostja abikaasaga, mitte kostjaga.

Kostja ei allkirjastanud 31.12.2014 laenulepingu muutmise kokkulepet. Kostja tõendas, et ta ei

kohtunud nimetatud kuupäeval hagejaga. Ta ei saanudki seda teha, sest viibis puhkusel Tai

Kuningriigis. Käekirjaekspertiisi aktist nähtus, et vaidlustatud kokkuleppel oli väga tõenäoliselt

kostja oma (aste 2), s.t tegu ei olnud kategoorilise vastusega. Hageja versioon, et ta andis

dokumendi allkirjastamiseks 2014. aasta detsembri keskel ei olnud eluliselt usutav, sest muidu

oleks dokumendil olnud teine kuupäev. Ebaõige oli ka hageja väide, et ta sai dokumendi tagasi

ajavahemikul 10.01.2015-15.01.2015 kostja abikaasa käest. Esiteks ei viibinud kostja abikaasa

sel ajal Eestis ja teiseks kinnitas abikaasa tunnistajana, et ei ole kunagi hagejale korteri

välisukse kaudu dokumente üle andnud. Dokument võltsiti eesmärgiga pikendada

aegumistähtaega. Nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud.

Vastus kaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus tugines uutele väidetele ja/või väited olid

pahausksed.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus peab

vajalikuks ka maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada, mis ei muuda poolte jaoks

lõpptulemust. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

6.1. Maakohus määratles õigesti, et pooltel ei olnud vaidlust asjaolus, et 15.02.2014 vormistati

kirjalikult dokument, mille järgi võlgnes kostja hagejale 59 655,89 eurot. Kirjeldatud

dokumendi olemasolule on hageja tuginenud juba hagiavalduses (I kd lk 1) ning selle

olemasolu on kinnitanud ka kostja (I kd lk 15 pöördel). Küll aga tuleb maakohtu põhjendusi

muuta osas, milles maakohus leidis, et laenuleping sõlmiti poolte vahel 15.02.2014 (s.o samal

kuupäeval, kui allkirjastati dokument, mis kandis pealkirja „Laenuleping“).

Menetluse kestel ilmnes, et 15.02.2014 dokumendi näol oli tegu varem sõlmitud suulise

laenulepingu kirjaliku vormistamisega, s.t tegu ei olnud eraldiseisva laenulepinguga. Eelnev

ei muutnud aga tõsiasja, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, millega hageja andis kostjale

üle 59 655,89 eurot (80 000 USD-d) ning kostjal oli kohustus tasuda intressi ja tagastada

hagejale laenusumma hiljemalt 31.12.2014. Eelnev oli nähtav 15.02.2014 dokumendist (I kd

lk 5).

Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et vaidlusalune laenukokkulepe sõlmiti kostja abikaasaga,

mitte kostjaga. See väide esitati ka maakohtule, kuid seda alles 26.08.2019

menetlusdokumendis pealkirjaga „Kostja teesid kohtuvaidluseks tsiviilasjas nr 2-18-9645 ja

menetluskulude nimekiri“, s.o pärast eelmenetluse ja sisulise arutelu lõppemist (vt I kd lk 133-

135, 137-137 pöördel). Maakohus jättis õigesti väite tähelepanuta, sest menetlusosalistel tuleb

esitada mh oma väited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on

menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi

avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud

mõjuval põhjusel võimalik varem esitada (TsMS § 329 lg 2). Põhjust uue väite hilinenult

esitamist kostja maakohtule ei esitanud.

Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab

kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui (1) asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis

esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta; (2) asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu

poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas

põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja

lahendamist esimese astme kohtus. Kostja eelnevalt kirjeldatud eeldusi esile ei toonud,

mistõttu ei saa ringkonnakohus kostja väidet, et vaidlusalune laenukokkulepe sõlmiti kostja

abikaasaga, mitte kostjaga, kohtuotsuses tuvastada.

6.2. Maakohtu otsus osas, milles kohus tuvastas, et poolte vahel kehtis laenulepingu muutmise

kokkulepe, mis kandis kuupäeva 31.12.2014, oli hõlpsalt jälgitav ja korrektne.

Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6

ei korda neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

Asjaolu, et 31.12.2014 kuupäeva kandva dokumendi allkirjastas kostja, oli tõendatud kahe

ekspertiisiaktiga. Esimeses aktis (I kd lk 68-70) leidsid eksperdid, et 15.02.2014 dateeritud

dokumendil ja 31.12.2014 dateeritud dokumendil olevad laenusaaja allkirjad kostja nimelt olid

väga tõenäoliselt kirjutatud ühe ja sama isiku poolt ning need kirjutas väga tõenäoliselt kostja

(arvamuste skaala aste 2), s.t tegu oli tõenäosuse astmega, millest kõrgemal oli vaid aste 1,

millele vastas tõdemus „sama kirjutaja“. Seega oli tõenäosus, et 31.12.2014 dateeritud

dokumendi allkirjastas keegi teine kui kostja, väga väike. Teises aktis (I kd lk 126-127)

avaldasid eksperdid, et dokumendil pealkirjaga „Kokkulepe 15.02.2014 sõlmitud laenulepingu

muutmise kohta“ ei leitud võltsimisele viitavaid tunnuseid ja laenusaaja (kostja) allkiri oli

kirjutatud pärast trükiteksti paberile kandmist. Seega jäi ekspertiisiga tõendamata kostja

versioon, et hageja võttis kostja kodust tühja kostja allkirjaga paberilehe, millele trükkis endale

meelepärase teksti, et vältida nõude aegumist. Maakohus leidis õigesti, et kõnealused aktid

olid usaldusväärsed ja kooskõlas hageja seletusega vande all.

31.12.2014 kuupäeva kandva dokumendi kehtivuse ja seal kajastatud nõude aegumise

seisukohalt ei olnud oluline, kas dokument allkirjastati samal kuupäeval või mitte ja kas see

anti hagejale üle ajavahemikul 10.01.2015-15.01.2015 või mõnel muul ajal. Oluline oli, et

31.12.2014 kuupäeva kandvas dokumendis oli märgitud uus laenu tagastamise kuupäev, s.o

30.06.2015 ja dokument oli kostja poolt allkirjastatud. 30.06.2015 tuli kostjal laen tagastada

ning kostja ei suutnud tõendada, et ta selle tagastas. Seda ei tõendanud ka kostja abikaasa

ütlused, sest nendest nähtus vaid, et kõnealuse laenusuhte näol ei olnud tegu poolte ainsa

laenusuhtega ja mingid summad on kostja hagejale tagastanud. Missuguste laenulepingute

alusel väljamaksutud summad ja kui suures ulatuses hagejale tagastati, tunnistaja öelda ei

osanud (I kd lk 126-127).

6.3. Ringkonnakohus peab vajalikuks maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada, mis ei muuda

poolte jaoks lõpptulemust, kuid välistab vaidluse täitedokumendi tõlgendamise üle. Nimelt on

maakohus vaidlustatud otsuses märkinud, et kostjalt tuleb lisaks põhinõudele, intressile ja

sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista ka lisanduv viivis põhinõude tasumisega

viivitamisel alates 23.06.2018 VÕS § 113 lg-s 1 nimetatud määras.

Viidatud sättes on ette nähtud kaks võimalikku viivisemäära: VÕS § 113 lg 1 teine lause näeb

ette viivisemäära, mis sõltub VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast, millele lisandub kaheksa

protsenti aastas; VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näeb ette viivisemäära, mis sõltub lepinguga

ettenähtud intressimäärast. Asja materjalidest nähtub, et kõik osapooled on lisanduva viivise

osas silmas pidanud VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud viivisemäära. Seega tuleb

maakohtu otsust täpsustada kahe sõnaga, s.t lisada sõnapaar „teises lauses“.

Menetluskulude jaotus

7. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude suuruse

määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing