3-13-481/193 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. november 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-13-481

Haldusasi

Edelaraudtee AS kaebus Edelaraudtee AS ja Eesti

Vabariigi 04.06.2009 raudtee reisijateveo avaliku

teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest

tuleneva kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Edelaraudtee AS, esindajad v.adv Mariana

Hagström ja adv Iivi Otto

Vastustaja

–

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeerium, esindaja Ivar Siska

Kolmas isik – AS Eesti Liinirongid, esindaja v.adv Alar

Urm

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Edelaraudtee

AS

ning

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumi apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Edelaraudtee AS apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 01.12.2016 otsus haldusasjas nr 3-13-481 osaliselt.

4. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Edelaraudtee AS kaebus osaliselt ning mõista

Eesti Vabariigilt (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) 04.06.2009

sõlmitud

raudtee

reisijateveo

avaliku

teenindamise

lepingu

ennetähtaegsest

ülesütlemisest tuleneva otsese varalise kahju hüvitisena Riigikohtu 14.06.2019 otsuse

resolutsiooni p-s 2 tuvastatud 1 640 932 eurole täiendavalt välja 272 484,72 eurot

(kakssada seitsekümmend kaks tuhat nelisada kaheksakümmend neli eurot ja 72 senti).

3-13-481

2(19)

5. Mõista Eesti Vabariigilt (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu)

Edelaraudtee AS kasuks välja viivis 200 000 (kakssada tuhat) eurot.

6. Ülejäänud osas jätta Edelaraudtee AS kaebus rahuldamata.

7. Mõista Eesti Vabariigilt (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu)

Edelaraudtee AS kasuks välja menetluskulu 60 000 (kuuskümmend tuhat) eurot. Mõista

Edelaraudtee AS-lt Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

kaudu) kasuks välja menetluskulu 11 382 (üksteist tuhat kolmsada kaheksakümmend

kaks) eurot. Mõista Edelaraudtee AS-lt AS Eesti Liinirongid kasuks välja menetluskulu

1900 (üks tuhat üheksasada) eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.12.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik ja Edelaraudtee AS sõlmisid 04.06.2009 raudtee reisijateveo avaliku

teenindamise lepingu reisijateveo teenuse tellimiseks, finantseerimiseks ja osutamiseks

raudteeinfrastruktuuril perioodil 2010‒2014.

2. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKS) esitas 13.11.2012 Edelaraudtee AS-

le eeskätt võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-le 1 viidates teate lepingu erakorralise

ülesütlemise kohta alates 01.01.2014. Ülesütlemisteates selgitati, et 18.06.2009 kuulutas

Elektriraudtee AS välja rahvusvahelise riigihanke elektri- ja diiselrongide ostmiseks. Hanke

tingimuste kohaselt pidi hanke võitja viimase diiselrongi üle andma hiljemalt 01.01.2015.

Hankemenetluse tulemusena selgus, et tootja on võimeline Elektriraudtee AS-i varustama

vajaliku koguse uute diiselrongidega alates 01.01.2014.

3. Edelaraudtee AS teatas 12.12.2012 kirjaga MKM-le, et tema arvates ei ole

ülesütlemisteade kehtiv. MKM selgitas 31.01.2013 vastuses ülesütlemisteate kehtivust ning

Edelaraudtee AS kohustust seda järgida.

3-13-481

3(19)

4. Edelaraudtee AS esitas 04.03.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille hilisemas

terviktekstis palus riigilt välja mõista kahjuhüvitis 3 921 121 eurot (sh otsene varaline kahju 2

247 842 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot) ning viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras alates 08.10.2013 kuni hüvitisnõude kohase täitmiseni. Kaebaja suurendas 16.11.2015

kahjunõuet 4 177 953 euroni (otsene varaline kahju 2 504 674 eurot ja saamata jäänud tulu 1

673 279 eurot). Kaebuse kohaselt on ülesütlemisteade ja vastustaja 31.01.2013 vastus

õigusvastased. Järgitud ei ole menetlus- ega vorminõudeid ning puudub ülekaalukate avalike

huvide raske kahjustamise oht (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 102 lg 2) või muu mõjuv

põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (VÕS § 196 lg 1). Leping ise ei sisalda

eraldiseisvat ülesütlemise alust. Leping on lõpetatud diskretsioonivigadega ning rikutud on

õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige õiguskindlust ja õiguspärast ootust.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 01.12.2016 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest

tuleneva otsese varalise kahju hüvitisena välja 2 147 138,70 eurot. Kohtuotsuse kohaselt öeldi

leping üles VÕS § 196 lg 1 alusel ja sellega kooskõlas. Ülesütlemise põhjuseid oli mitu ja

neid tuleb arvestada kumulatiivselt. Kaebaja arvestas juba pakkumust tehes ja lepingueelsetel

läbirääkimistel võimalusega, et leping öeldakse ennetähtaegselt üles ja see eeldus fikseeriti

lepingu p-s 6.1. Pole alust väita, et vastustaja oli juba 2009. a-l kaebajaga lepingut sõlmides

teadlik sellest, et leping tuleb ennetähtaegselt üles öelda. Lepingu p 6.1 piiras ülesütlemisega

kaasneva hüvitamiskohustuse otsese varalise kahju hüvitamisega. Vastustaja tegi küll

kaebajale ettepaneku hüvitada poolte kokkuleppel lepingu lõpetamise korral piiratud ulatuses

ka saamata jäänud tulu, ent sellest ei saa järeldada, et vastustaja on saamata jäänud tulu nõuet

tunnustanud. Riik ei ole vaidlusaluses lepingus esitanud tellimust Tartu-Valga ja Valga-

Koidula liinidel ning Orava-Koidula lõigul. Seega ei saa kaebaja nende liinide osas esitada

kahju hüvitamise nõuet vaidlusalusest lepingust tulenevalt. Otsese varalise kahju määramisel

tuleb lähtuda eksperdi hinnangust. Maha tuleb arvata õigusabi ja eksperdiga seotud kulud.

Varuosadega seotud kulu tuleb arvestada aastate 2010–2013 keskmise tarbimise ja varuosade

hindamise alusel. Viivise nõue tuleb jätta rahuldamata (VÕS § 113 lg 4).

6. MKM palus apellatsioonkaebuses vähendada halduskohtu välja mõistetud otsese varalise

kahju hüvitist. Otsese kahju suuruseks hindas kohus 2 846 292,11 eurot, mille arvutamisel

võttis aluseks 29.06.2016 täiendava kohtuliku ekspertiisi aruande. Kohus lahutas sellest

saamata jäänud tulu 560 745,41 eurot.

Halduskohus oleks pidanud andma kohtuotsuses hinnangu MKM-i toodud otsese kahju

vähendamise asjaoludele. Kohtuotsuses leitud otsese kahju summast tuleks lahutada

täiendavalt maha Edelaraudtee AS töötajate koondamisega viivitamisest tulenevad kulud; üüri

ja rendiga seotud kulud; 2015. a kindlustuskulude hüvitamine; liisinglepingute 2015. a

intressikulud ning liisinglepingute muutmisest tulenevad kulud; kontsernikonto intresside

hüvitamine; varuosade müügiga seotud kulud; renditud veeremi väärtuse mittearvestamisest ja

veeremi müügiga arvestamata jätmisest tekkinud kuluhinnangu moonutustega seotud kulud.

MKM teavitas Edelaraudtee AS-i lepingu ülesütlemisest 13.11.2012 ehk enam kui aasta enne

lepingu lõppemist. Seetõttu oli töötajate koondamisest teavitamisega viivitamine tingitud

Edelaraudtee AS-i tegevusetusest ja MKM ei peaks seda kulu hüvitama. Kaebaja oli igati

teadlik lepingu lõpetamisest, tegi sellest lähtuvalt juba varem mitmesuguseid toiminguid, kuid

jättis tegemata äritegevust mõjutavad ja võimalikku kahju vähendavad otsesed tegevused, sh

töötajate õigeaegne koondamisest teavitamine.

Edelaraudtee AS jättis õigeaegselt teavitamata üüri- ja rendilepingute 010805 EDR RW ning

RW-010805/MJY lõpetamise vajadusest. Avaldus saadeti 04.12.2013. Edelaraudtee AS on

3-13-481

4(19)

oma majandusaasta aruannetes kinnitanud, et „ettevõtte kõiki sõlmitud rendilepinguid on

võimalik katkestada ilma täiendavate oluliste kuludeta“. Kaebaja selgitustest ilmneb, et

lepinguga oli kaetud teenuseid, mida avaliku teenindamise lepingu ülesütlemise tõttu ei olnud

võimalik üldse osutadagi ja seetõttu ei saanud ka väljamõistetavaid kulusid tekkida.

Üürileping 010805 EDR RW sisaldas muu hulgas turvangukulusid (sh konduktorite vastuvõtt

perroonidel ja saatmine konduktorikassani); Balti Jaama diktor-teadustajate ja infopunkti töö

ning infotabloode hoolduse ja remondi kulusid; reisijate kahjukindlustuse kulusid, mida

seoses avaliku teenindamise lepingu lõpetamisega ei olnud vaja enam teha. Teise rendilepingu

puhul (RW-010805/MJY) kinnitab kaebaja, et osa renditud ruumidest oli juba enne avaliku

teenindamise lepingu lõpetamist välja renditud teisele kasutajale. Edelaraudtee AS poolt

üüritud pinnal või pinnal, mille kulusid kattis Edelaraudtee AS, tegutseb juba 2013. a

novembrist kauplus Selver. Uue rentnikuga lepingu sõlmimisest teavitati juba 27.06.2013 ehk

viis kuud enne Edelaraudtee AS-i poolt üürilepingu ülesütlemise avalduse saatmist. Seega ei

jäänud üürileandjal Edelaraudtee AS-i lepingu ülesütlemisega seoses üüritulu (täies määras)

saamata.

Kuna eelnimetatud kahjud tekkisid osaliselt Edelaraudtee AS-st tulenevatest asjaoludest, tuleb

kahjuhüvitist vähendada ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Seda

põhimõtet kohaldatakse ka juhul, kui Edelaraudtee AS jättis tegemata toimingu, mis oleks

tekkinud kahju vähendanud, kui temalt võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg-d 1 ja 2).

2015. a kindlustuskulude hüvitamine ei ole põhjendatud, sest mitte ükski liisinglepingutest,

mille tõttu sõlmiti ka kindlustuslepingud, ei oleks lõppenud enne 2015. a-d. Kindlustuskulu

oleks tekkinud 2015. a-l sõltumata avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest.

Seetõttu ei ole põhjendatud ka 2015. a kindlustuskulude katmine. Põhjendatud ei ole ka 2015.

a intressikulude katmine, sest need oleksid kaebajale tekkinud sõltumata lepingu

ülesütlemisest. Põhjendatud pole ka liisinglepingute muudatustega seotud kulude katmine.

Kontsernikonto intresside puhul sai kaebaja kontsernikonto vahendite kasutada andmisest

suuremat tulu kui pidi ise maksma nende kasutamise eest. Seega ei ole kontsernikonto

intressikulu hüvitamine põhjendatud. Kaebaja on jätnud mainimata, et intressikulu ja -tulu ei

teki mitte ühe konkreetse hetke seisuga, vaid antud juhul kogu 2014. a nõuete ja kohustuste

põhjal. Edelaraudtee AS kontsernikonto kohustuste ja nõuete seis muutus pidevalt, mistõttu

erines 2014. a majandusaasta aruandes kajastatud hetkeseis oluliselt tavapärasest olukorrast

aasta jooksul. Edelaraudtee AS pearaamatutest on näha, et 2014. a-l oli kokkuvõttes

kontsernikonto koondsaldo positiivne, mistõttu teenis Edelaraudtee AS rohkem intressitulu,

kui pidi ise intressikuluna maksma.

Varuosade müügiga tegeleva töötaja puhul on Edelaraudtee AS välja toonud, et lepingu

jätkumisel 2014. a-l ei oleks vaja olnud varuosasid müüa. Samas oli varuosade jääk nii suur, et

seda poleks ka lepingu jätkudes ära kasutatud, mistõttu oleks varuosade müügiga seotud kulud

tekkinud sõltumata avaliku teenindamise lepingu ülesütlemisest. Varuosade eeldatav kulu

2014. a-l ei saa ületada varasemate aastate varuosade keskmist tarbimist. Sellest järeldub, et

ka lepingu jätkumisel 2014. a-l oleks Edelaraudtee AS-l olnud vaja realiseerida üleliigseid

varuosasid ja kulud oleksid tekkinud Edelaraudtee AS-l sõltumata lepingu ülesütlemisest.

Ekspertiisis käsitleti väljarenditud veeremit samaväärsena lepingu täitmiseks kasutatud

veeremiga, kuid tegelikult oli väljarenditud veeremi koosseis teistsugune, samuti nende

kulubaas (välja renditi kõrgema väärtusega ja kõrgemate kuludega veeremit). Sellest

tulenevalt saadi ekspertiisis tulemus, mis ülehindas lepingu täitmisega seotud kulusid. See

puudutas amortisatsioonikulusid, liisingu ja kindlustuse kulusid, varuosadega seotud kulusid

ning seisuteede ja valvega seotud kulusid. Samuti jäi eksperthinnangus parandamata viga, mis

3-13-481

5(19)

tulenes nelja vaguni müügiga mittearvestamisest. Antud vea olemasolu tunnistas ekspert

05.04.2016 kohtuistungil, kuid vaatamata eksimuse tunnistamisele ei tehtud täiendatud

ekspertiisis vajalikku parandust. Neist põhjustest tingituna on kahju hinnatud tegelikust

suuremaks ning väljamõistetud kahjust tuleks antud moonutused eemaldada.

Otsese kahju suurus ei olnud teada ja selle väljaselgitamiseks tõendite esitamata jätmine on

käsitatav Edelaraudtee AS-lt tuleneva takistusena. Seega on Edelaraudtee AS võlausaldajana

olnud viivituses ja halduskohus on õigesti lahendanud viivisenõude. Kui halduskohus oleks

lähtunud proportsionaalsuse põhimõttest, oleks korrektne MKM-lt Edelaraudtee AS-le välja

mõistetav menetluskulu kokku 2959,80 eurot (sh riigilõiv 765 eurot), mitte 27 765 eurot, nagu

leidis kohus.

7. Edelaraudtee AS palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas

uus otsus, millega rahuldada kaebus kogu ulatuses ja mõista riigilt täiendavalt välja

kahjuhüvitis 2 028 606,30 eurot ning viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates

08.10.2013 kuni hüvitisnõude kohase täitmiseni. Riik on MKM-i kaudu tunnustanud lepingu

p-st 6.1 tulenevat kohustust otsese varalise kahju hüvitamiseks.

Halduskohus on vääralt leidnud, et lepingu ennetähtaegne lõpetamine ei puuduta Tartu-Valga

liini, Valga-Koidula liini ja Tartu-Koidula liinil Orava–Koidula lõiku ning nende täiendavate

liinide osas ei saa kaebaja lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tulenevalt esitada

kahjuhüvitise nõuet.

Halduskohus on ebaõigesti hinnanud ekspert UV eksperthinnangut ainuõigeks tõendiks.

Lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tuleneva kahjuhüvitise nõude tõendamiseks kaebaja

esitatud tõendid jättis halduskohus tähelepanuta. Korrektselt arvestatuna on kaebajal tekkinud

otsese varalise kahju suurus 2 502 466 eurot.

Välja tuleb mõista ka saamata jäänud tulu, sest lepingu ülesütlemine oli õigusvastane.

Vaidlustatud otsus on ebaseaduslik ka osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja

nõude vastustajalt viivise väljamõistmiseks. Halduskohus on jätnud kaebaja esitatud tõendid

arvestamata ning on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud VÕS § 113 lg-t 4 ja § 119 lg-t 1.

Samuti pole halduskohus viidanud ühelegi vastustaja väidetud tõendile. See on vastuolus

kohtuotsuse põhjendamise kohustusega.

Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja menetluskulud osaliselt vastustajalt välja mõistmata

ning ebaõigesti mõistis kaebajalt välja kolmanda isiku menetluskulud.

8. Tallinna

Ringkonnakohus

jättis

09.11.2017

otsusega

rahuldamata

MKM-i

apellatsioonkaebuse ja rahuldas Edelaraudtee AS-i apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus

tühistas halduskohtu otsuse ning rahuldas kaebuse osaliselt. Ringkonnakohus mõistis

vastustajalt lepingu ülesütlemisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitisena välja 2

202 473,98 eurot, saamata jäänud tulu hüvitisena 560 745,41 eurot ning viivise VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras alates 08.10.2013 kuni kaebajale kahju hüvitamiseni.

Koondamisest teavitamisega viivitamise kulud tuleb arvata otsese kahju hulka. Alles

15.11.2013 asjas nr 3-1-3-1934 tehtud määrusest esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise

kohta sai selgeks, et kaebajal pole võimalik teenust edasi osutada. Üüri- ja rendikulud on

käsitatavad otsese varalise kahjuna. 2015. a kindlustuskulude hüvitamine ei ole põhjendatud,

sest avaliku teenindamise leping oli sõlmitud vaid 2014. a lõpuni. 2014. a kasumi arvel oleks

liisingulepingud ilma lisakuludeta lõpetatud. Siis ei oleks täiendavaid intressi- ja lepingu

muutmise kulusid kaasnenud ja need tuleb arvestada kahju hulka. Varuosade müügiga seotud

kulud oleks tekkinud, sõltumata lepingu ülesütlemisest. Pole põhjust asuda veeremi

3-13-481

6(19)

väljarentimise küsimuses eksperdist erinevale seisukohale. Menetluskulud ei kuulu otsese

varalise kahju hulka. Hüvitatavaks otseseks varaliseks kahjuks on 2 202 473,98 eurot.

Kuna leping öeldi üles olulise rikkumisega, tuleb kaebajale hüvitada ka saamata jäänud tulu,

v.a tulu iga-aastastest lepingutest. Ekspert leidis, et riigi dotatsiooni, piletitulu ja muude tulude

prognoosist ning puhaskasumi marginaalist lähtudes jäi kaebajal saamata tulu 560 745,41

eurot. Pole alust asuda eksperdist erinevale seisukohale.

Kui avalik-õiguslikus suhtes viivitatakse rahalise kohustuse täitmisega, võib makse saaja

üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist. Alates kahjunõude esitamisest 08.10.2013 on

kahjunõue vastustajale teatavaks tehtud. Vaidlus kahju suuruse üle ei välista viivitusse

sattumist. Kaebaja esitas piisavad tõendid ega olnud vastuvõtuviivituses.

9. MKM palus kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse. Vastustaja palus teha

uue otsuse, määrates kahjuhüvitiseks 1 640 932 eurot ja vähendades viivist mõistliku

suuruseni, või saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Edelaraudtee AS palus kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

11. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 14.06.2019 otsusega kassatsioonkaebuse ja

tühistas ringkonnakohtu 09.11.2017 otsuse saamata jäänud tulu osas; otsese varalise kahju

osas, millega vastustajalt mõisteti välja hüvitis 1 640 932 eurot ületavas osas, viivise osas ning

menetluskulu osas. Riigikohus jättis kaebuse rahuldamata saamata jäänud tulu ja töötajate

koondamisest teavitamisega viivitamise kulude osas ning saatis asja ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks üüri-, rendi- ja liisingukulude, kontsernikonto intresside ning välja renditud

veeremiga seotud kulude, samuti viivise osas.

Vastustaja peab kaebajale hüvitama otsese varalise kahju. Saamata jäänud tulu hüvitamiseks

puudub alus. Kui halduslepingu ülesütlemine on õigusvastane ning lepingus ega eriseaduses

pole ette nähtud teisiti, tuleb kahju hüvitada riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel.

See säte ei kohaldu praegusel juhul, sest leping lõpetati õiguspäraselt. Praegusel juhul ei

kohaldu ka HMS § 102 lg 3, sest lepingu lõpetamise võimalus tulenes VÕS § 631 lg-st 1 ja §

196 lg-st 1. Kuna pooled olid avaliku teenindamise lepingu p-s 6.1 leppinud kokku

ammendava hüvitamisrežiimi, ei saa kaebaja nõuda kahju hüvitamist RVastS § 16 alusel.

Halduskohus

on

piisavalt

põhjendanud,

miks

tuleb

lepingu

p

6.1

tõlgendada

hüvitamiskohustust otsese kahjuga piiravana juhul, kui leping öeldakse üles VÕS § 196 lg 1

alusel (p 44). See tõlgendus vastab lepingupunkti sõnastusele ega ole ebamõistlik olukorras,

milles pooled lepingu sõlmisid. Kohtud ja menetlusosalised on lepingu p 6.1 tõlgendanud nii,

et selle alusel tuleb otsese kahjuna kaebajale hüvitada ka mõistlikud kulud, mida kaebaja pidi

lepingu täitmise eesmärgil tegema, kuigi ta ei saanud lepingu ülesütlemise tõttu 2014. a-l

enam avalikku liinivedu korraldada ega selle eest tasu nõuda. Kolleegium nõustub selle

tõlgendusega. Avaliku teenindamise lepingu täitmiseks väidetavalt tehtud kuludest otsese

kahju hüvitamise nõue praegusel juhul valdavalt koosnebki ning vastustaja on selle

põhjendatust osaliselt tunnistanud. Selliste kulude hüvitamise näeb käsunduslepingu

lõppemise korral tasu maksmise kohustuse näol põhimõtteliselt ette ka VÕS § 629 lg 1.

Pooltel ei olnud aga keelatud leppida kokku tasu korvamises kahjuhüvitise koosseisus ega

sellise hüvitise piiramises.

Ringkonnakohus luges hüvitatavaks otseseks kahjuks 2 202 473,98 eurot, lähtudes kohtu

määratud eksperdi hinnangust, kuid arvates seal kajastatust maha varuosade müüja töötasu ja

veeremi 2015. a kindlustuskulud. Ringkonnakohus on ekslikult jätnud otsesest varalisest

kahjust maha arvamata hüvitise, mida kaebaja maksis töötajatele nende koondamisest

teavitamisega viivitamise eest töölepingu seaduse § 100 lg 5 kohaselt. Tegemist on kaebajast

3-13-481

7(19)

tulenevatel asjaoludel tekkinud kahjuga (VÕS § 139 lg 1), sest õigeaegne koondamisest

teavitamine sõltus temast endast. Vastustaja on omalt poolt teinud kõik mõistliku, et seda

kahju vältida, öeldes lepingu üles enam kui aastase etteteatamisega. Kaebaja ekslik hinnang

ülesütlemisteate kehtivusele ei aseta kahju hüvitamise kohustust vastustajale. Ringkonnakohus

on rikkunud menetlusnorme (HKMS § 165 lg 1 p 4) kahjunõude hindamisel seoses üüri-,

rendi- ja liisingukulude, kontsernikonto intresside, varuosade ja väljarenditud veeremiga,

jättes analüüsimata vastustaja vastuväited eksperdi hinnangute kohta (nt 16.05.2016 seisukoha

p-d 1.5–1.8.2; vastustaja apellatsioonkaebuse p-d 1.2.2, 1.2.4–1.2.5). Haldus- ja

ringkonnakohtul on tõendite hindamisel ulatuslik otsustusruum ning see võib olla tavapärasest

veelgi laiem kahju ulatuse kindlakstegemisel (vt ka VÕS § 127 lg 6). Kahju hindamisel tuleb

lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline olukord ilma hüvitamisnõude

aluseks oleva haldusakti või toiminguta (vrd RVastS § 8 lg 1 ls 2 ja § 127 lg 1). Tihti eeldab

kahju kindlakstegemine keerulist majanduslikku analüüsi. Siin võib kohus usaldada eksperti,

kui puudub alus tema seisukoha õigsuses kahelda. Siiski ei anna see otsustusruum kohtule

õigust jätta käsitlemata menetlusosaliste vastuväited tõendite ja teiste menetlusosaliste

faktiväidete kohta. Asi tuleb nende kahjupositsioonide osas saata uueks arutamiseks

ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus on ekslikult teinud kindlaks viivisearvestuse alguse ning jätnud tähelepanuta

HKMS § 201 lg 2. Viivisenõue on küll põhimõtteliselt põhjendatud, kuid viivist ei ole

sedalaadi kahju puhul alust arvestada hüvitisnõude esitamisest arvates. Samuti tuleb

ringkonnakohtul kontrollida, kas viivise vähendamiseks võib anda alust kaebaja viivitus

raamatupidamisdokumentide esitamisel. Riigikohus on senises praktikas pidanud viivisenõuet

VÕS § 113 lg 1 alusel põhjendatuks ka avalik-õiguslikes suhetes kahju hüvitamisel (otsused

asjades nr 3-2-1-66-15, p 19; nr 3-3-1-66-14, p 19; nr 3-3-1-9-14, p 49; nr 3-2-1-26-14, p 12;

nr 3-3-1-83-10, p 20 jj). Praegusel juhul ei ole vastustaja kaebajale tekitanud kahju

õigusvastaselt ning kahju hüvitamise aluseks on haldusleping, milles nähti ette vastustaja

piiratud kohustus kahju hüvitada. Avaliku teenindamise lepingu p-s 6.1 ei ole viivist

nimetatud. Siiski oleks poolte eesmärgiga lepingu p 6.1 kokkuleppimisel vastuolus

inflatsioonikadude ja põhihüvitise viibimisest tingitud lisakahju kompenseerimata jätmine.

VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma

kohustust täitmast. Avaliku teenindamise lepingu p-s 6.1 ettenähtud hüvitise eesmärk on VÕS

§ 127 lg 1 valguses asetada kaebaja olukorda, mis on võimalikult sarnane olukorrale, milles ta

oleks olnud lepingu jätkumisel. Hüvitatav kahju seisneb praegu peamiselt kuludes, mis

kaebaja oleks lepingu jätkumisel teeninud tagasi 2014. a jooksul piletitulu ja igakuise

riigipoolse toetuse arvel (lepingu p-d 2.2.1, 2.2.4, 2.2.5). Kõnealuste kulutuste kohene

hüvitamine oleks kaebaja asetanud nende puhul soodsamasse olukorda võrreldes lepingu

jätkumisega. Seega polnud vastustajal kohustust hüvitada kulutusi 2013. a-l. Kui

viivisearvestuse täpset algust iga kulu puhul eraldi on ebamõistlikult keeruline tuvastada, võib

kohus viivise ulatuse määrata enda äranägemisel (VÕS § 127 lg 6). Eeltoodu ei tähenda, et

kaebaja esitas kahjunõude 2013. a-l ennatlikult. Kaebajal oli enda õiguste kaitseks alus nõuda

hüvitise kindlaksmääramist haldusakti või kohtuotsusega.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et viivise vähendamiseks ei anna iseenesest alust

asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja pooled olid erinevatel

seisukohtadel. Vastustaja on aga väitnud ka seda, et kahju hüvitamist takistas

raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine. Ilmselgelt vääraks ei ole alust pidada

vastustaja

seisukohta,

et

kaebaja

tellitud

eksperdihinnangud

ei

asenda

raamatupidamisdokumente

ning

nendega

tutvumine

oli

mh

vajalik

vältimaks

ülekompenseerimist määruse nr 1370/2007 mõttes (16.05.2016 seisukoha p 4). HKMS § 201

lg

kohaselt

oleks

ringkonnakohus

pidanud

neile

väidetele

vastama.

Kui

3-13-481

8(19)

raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine takistas kahju õigeaegset hüvitamist, tuleb

viivist VÕS § 113 lg 4 alusel täiendavalt vähendada. Pärast seda on ringkonnakohtul võimalik

lahendada viivise vähendamise taotlus VÕS § 113 lg 8 alusel.

Ringkonnakohus on vastuolus HKMS § 108 lg-ga 2 jätnud kogu ekspertiisikulu vastustaja

kanda ning pole pööranud tähelepanu vastustaja väidetele, et osa õigusabikulusid pole

väljamõistetavad (13.10.2016 arvamuse p-d 4.5 jj). Need küsimused tuleb lahendada asja uuel

läbivaatamisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. MKM palub 26.07.2019 kirjalikus seisukohas ja 08.11.2019 täiendavas seisukohas jätta

Edelaraudtee AS apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et tema esitatud tõendid on usaldusväärsed.

Ringkonnakohtu ja Riigikohtu otsustest nähtub, et kõik CentAR ekspertarvamuses toodud

kulud ei kuulu väljamõistetava kahju hulka, mistõttu ei saa pidada kaebaja esitatud

ekspertarvamusi usaldusväärseteks. CentAR analüüsis ei kasutatud tegelikke andmeid 2014. a

kohta (kuigi need olid analüüsi koostamise ajal olemas). Kaebaja väidab ilma konkreetseid

argumente esitamata, et nende aruandlus on olnud korrektne, kuid ei ole lükanud ümber ühtegi

MKM-i välja toodud näidet või fakti liiniveoga mitteseotud kulude katmisest toetuse arvel.

Kohtumenetluse käigus esitatud materjalidest on MKM-le selgunud, et kaebaja on rikkunud

avaliku teenindamise lepingut ning ühistranspordi regulatsioone, katnud avaliku teenindamise

lepinguga saadud toetuse arvel oma muude tegevuste kulusid ning teeninud seeläbi lubatust

suuremat kasumit. Kaebaja on teeninud lubamatut kasumit ulatuses, mis ületab otsest varalist

kahju, mis tekkis 2014. a-l lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. MKM esitas 30.07.2018

kaebajale nõude aastatel 2012 ja 2013 lepingu alusel makstud avaliku liiniveo toetuse

osaliseks tagastamiseks, mille kaebaja vaidlustas kohtus (kohtuasi nr 3-18-1693).

MKM ei nõustu kaebaja otsese varalise kahju käsitlusega. Nõue sisaldab kulusid, mille

hüvitamine ei ole põhjendatud. Otseseks varaliseks kahjuks saab lugeda maksimaalselt

1 640 932 eurot, mis samas ülehindab tegelikku kahju, arvestades sh ekspertiisi tulemusena

kohtumenetluse käigus MKM-le kättesaadavaks saanud täiendavat infot kaebaja avaliku

teenindamise kohustusega kaasnenud tulude ja kulude arvestuse kohta. Kaebaja lähenemine

otsese kahju hindamisel ei anna objektiivset tulemust. MKM jääb oma varem esitatud

seisukohtade juurde, millega palub arvestada. Kaebaja kriitika UV ekspertiisile ei tähenda, et

kogu UV ekspertiis oleks ebausaldusväärne. Ka MKM-l on mitmeid etteheiteid UV

ekspertiisile, mille kohta on MKM esitanud 26.08.2016 halduskohtule oma seisukohad.

Üüri- ja rendilepingute (010805 EDR RW ja RW-010805/MJY) eest 2014. a kohta esitatud

nõuded on põhjendamata ja ei too kaasa kaebajale kulusid. Kaebaja leiab õigesti, et see ei

välista rendileandja poolt nõude esitamist, kuid see ei too automaatselt kaasa nõude

rahuldamise kohustust. Kaebaja tegi toiminguid juba enne seda, kui tema hinnangul saabus

lõplik selgus avaliku teenindamise lepingu lõpetamise kohta, kuid ei teinud vajalikke tegevusi,

mis oleks kahju vähendanud, sh teavitanud üürileandjat lepingu lõpetamisest. Kaebaja poolt

üüritud pinnal või pinnal, mille kulusid kattis kaebaja, tegutseb juba 2013. a novembrist

kauplus Selver. Uue rentnikuga lepingu sõlmimisest teavitati juba 27.06.2013 ehk viis kuud

enne kaebaja poolt üürilepingu ülesütlemise avalduse saatmist. Seega ei jäänud üürileandjal

kaebaja lepingu ülesütlemisega seoses üüritulu (täies määras) saamata ja esitatud kahjude

katmine ei ole põhjendatud. Lisaks tähendab see, et üürileandja rikkus omalt poolt lepingut,

üürides välja pinda kolmandale osapoolele enne seda, kui kaebaja teavitas oma soovist

üürileping lõpetada. Seega oleks pidanud hoopis kaebajal tekkima õigus nõuda hüvitist

3-13-481

9(19)

üürileandjalt lepingu rikkumise eest. Kaebaja jätab tähelepanuta, et kaupluse Selver poolt

kasutusele võetud pinna eest saadav üür kuulub kaebajalt nõutavast üürist mahaarvestamisele.

AS-ga Ühinenud Depood sõlmitud remondi- ja hooldustööde lepingu ülesütlemisest teatati

13.11.2012 ehk enam kui aasta enne lepingu lõppemist. Kuigi kaebaja väidab, et alles

15.11.2013 sai selgeks, et 2014. a-l ta teenuse osutamist ei jätka, siis 10.05.2013 sõlmis ta

juba töövõtulepingu AS-ga PricewaterhouseCoopers Advisors lepingu ennetähtaegse

lõpetamisega seotud kulude hindamiseks ning 08.10.2015 esitas kohtule kahju tõendamiseks

kaks eksperthinnangut. Seega kaebaja oli igati teadlik lepingu lõpetamisest, tegi sellest

lähtuvalt juba varem mitmesuguseid toiminguid, kuid jättis tegemata äritegevust ja

võimalikku kahju vähendavad otsesed tegevused, mille osas nõuab nüüd hüvitist

(üürilepinguid ning remondi- ja hooldustöid puudutavad lepingud).

2015. a kindlustuskulude hüvitamine ei ole põhjendatud, sest liisinglepingud, mille tõttu

sõlmiti ka kindlustuslepingud, ei oleks lõppenud enne 2015. a-d. Kindlustuskulu oleks

tekkinud 2015. a-l sõltumata avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest.

Põhjendatud pole ka 2015. a intressikulude katmine, sest need oleksid kaebajale samuti

tekkinud sõltumata lepingu ülesütlemisest. Seetõttu ei ole põhjendatud ka liisinglepingute

muudatustega (mille kohta on esitatud halduskohtule üksnes arved, kuid mitte lepinguid, mis

avaks muudatuse sisu) seotud kulude katmine.

Kaebaja sai kontsernikonto vahendite kasutada andmisest suuremat tulu kui pidi ise maksma

nende kasutamise eest. Seega ei ole kontsernikonto intressikulu hüvitamine põhjendatud.

Kaebaja on jätnud arvestamata, et intressikulu ja -tulu ei teki mitte ühe konkreetse hetke seisu,

vaid antud juhul kogu 2014. a nõuete ja kohustuste põhjal. Kaebaja kontsernikonto kohustuste

ja nõuete seis muutus pidevalt, mistõttu aastaaruandes kajastatud hetkeseis erines oluliselt

tavapärasest olukorrast aasta jooksul. Kaebaja pearaamatutest on näha, et 2014. a-l oli

kokkuvõttes kontsernikonto koondsaldo positiivne, mistõttu teenis kaebaja rohkem intressitulu

kui pidi ise intressikuluna maksma.

Varuosadega seotud kulude puhul on UV eksperthinnangus jäetud arvestamata asjaoluga, et

2014. a-l ei oleks kaebaja kasutanud ära kõiki varuosasid, mis on kahju hulka loetud, kuna

poolte varuosade puhul ületas kahju hinnang varasema nelja aasta jooksul kokku tarbitud

varuosade hulka. Korrektset lähenemist, kus on arvestatud ka varasemate aastate tavapärast

varuosade tarbimist, kasutati kaebaja enda tellitud eksperthinnangus, kuid kaebaja on selle

jätnud kõrvale ning lähtunud teadlikult ekslikust käsitlusest eksperthinnangus, mis annab talle

soodsama tulemuse. Varuosade müügiga tegeleva töötaja puhul on kaebaja välja toonud, et

lepingu jätkumisel 2014. a-l ei oleks vaja olnud varuosasid müüa. Samas oli varuosade jääk

nii suur, et seda poleks ka lepingu jätkudes ära kasutatud, mistõttu oleks varuosade müügiga

seotud kulud tekkinud sõltumata lepingu ülesütlemisest.

UV on korrektselt lepingu täitmisega mitteseotud vagunid kahju hindamisel eemaldanud, sest

neid ei kasutatud lepingu täitmiseks. Veerem pärines juba varasemast ajast, 1980-ndatest ja

1990-ndatest ning oli mõeldud oluliselt suuremate mahtude teenindamiseks. Üleliigsest

veeremipargist tulenevalt jäi osa veeremist uue avaliku teenindamise lepingu sõlmimisel

kasutuseta. Seega on avaliku teenuse osutamiseks mittevajaliku veeremiga seotud kulude

mittearvestamine kahju koosseisus põhjendatud. Kaebaja lähenemine kahju hindamisel, kus

kasutatakse vagunite renditulu kahju vähendamiseks, annab MKM-i 13.10.2016 seisukohtades

toodud põhjustel (vagunite rendilt seotud ettevõtjale teeniti ebamõistlikult väikest tulu, mis

jääb oluliselt alla erinevatele võrdlusnäitajatele; Kasahstani renditi kaebaja selgituste kohaselt

vaguneid lausa tasuta jmt) moonutatud tulemuse ning seetõttu on korrektne UV lähenemine,

kus kahju suurus on leitud kulude jagamisel avaliku teenuse osutamise ja muude tegevuste

vahel.

3-13-481

10(19)

Tartu-Valga, Valga-Koidula ja Tartu-Koidula liinide osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud

– nimetatud sõiduliinide kulu ei saa lepingu ennetähtaegne lõpetamine puudutada (Tallinna

Ringkonnakohtu 09.11.2017 otsuse p 22, Riigikohtu 14.06.2019 otsuse p 11).

Viivisenõue tuleb jätta rahuldamata (Riigikohtu 14.06.2019 otsuse p 45). MKM-l ei ole olnud

võimalik tasuda avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tulenevat kahju

hüvitist, sest kahju ulatus ei ole olnud tõendatud.

13. Edelaraudtee AS palub 09.08.2019 kirjalikus seisukohas ja 31.10.2019 täiendavas

seisukohas jätta MKM-i apellatsioonkaebus rahuldamata, menetluskulud vastustaja kanda ja

mõista kaebaja menetluskulud välja vastustajalt. Kaebaja jääb kõigi varem esitatud

seisukohtade juurde.

Sõltumata varalise kahju hindamise metoodikast on otsese varalise kahju aluseks kulud, mis

tulenesid sellest, et leping öeldi ennetähtaegselt üles. Nendest kuludest tulenevat kahju saab

vähendada vaid vara alternatiivselt kasutuselt teenitava tuluga. Kõik meetodid, mis jõuavad

teistsugusele järeldusele, on ekslikud, sest ei ole ühtegi teist moodust lepingu ennetähtaegse

lõpetamisega kaasnenud kuludest tekkinud kahju vähendamiseks kui vara alternatiivselt

kasutamiselt tulu teenimine. UV on ekspertarvamuses jätnud eeltoodu tähelepanuta. Kuna

kaebaja 2014. a kulud ja tulud olid UV ekspertiisi tegemise ajaks kõik teada, on otsese

varalise kahju korrigeerimiseks ainuõige metoodika vagunite väljarentimisest teenitud tulude

mahaarvamine otsese varalise kahju hinnangust. Lähtuda tuleb kaebaja poolt halduskohtule

esitatud JJ (CentAR) koostatud sõltumatust eksperthinnangust, mis on tõendina

usaldusväärne.

Otsese varalise kahju suurus on 2 369 431 eurot, mitte 1 640 932 eurot maksimaalselt, nagu

leiab vastustaja. Kaebaja on oma otsese varalise kahju osiseid ja nende suurusi käsitlenud ning

täpsed arvutused välja toonud halduskohtule 16.05.2016

ja 26.08.2016 esitatud

menetlusdokumentides.

Alusetu on vastustaja seisukoht, nagu tuleks kahjuhüvitist vähendada, lahutades otsese

varalise kahju hüvitise summast maha üüri- ja rendilepingute lõpetamise kompensatsiooni.

Tegemist on tähtajaliste kestvuslepingutega, mida ei saanud korraliselt üles öelda ning mõjuv

põhjus VÕS § 313 (või VÕS § 196) järgi erakorraliseks ülesütlemiseks puudus. Üüri- ja

rendilepingute 010805 EDR RW ja RW-010805/MJY lõpetamine ei võimaldanud vältida

kahju tekkimist, kuna asjaolu, et vastustaja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, ei ole mõjuvaks

põhjuseks üüri- või rendilepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel ning isegi kui üüritud või

renditud ruumid leiavad teistsuguse kasutuse, on kaebaja sunnitud kahjuna hüvitama tähtaegse

üüri- või rendilepingu üüri- või rendiperioodi lõpuni arvestatavad üüri- või rendisummad.

Asjakohatu on vastustaja viide VÕS § 139 lg-tele 1 ja 2 ning alusetu seisukoht, nagu oleks

kahju tekkinud osaliselt kaebajast tulenevatel asjaoludel. Kaebaja ei ole jätnud tegemata

ühtegi toimingut, mis oleks tekkinud kahju vähendanud. OÜ RealWAY poolt kaebajale

esitatud kahjunõude näol on tegemist kaebaja otsese varalise kahjuga, mis kaebajal on õigus

välja nõuda riigilt (vastustajalt), kuna riigi poolt lepingut ennetähtaegselt üles ütlemata ei

oleks vastavat kahju tekkinud. Riigi jaoks pidi olema ettenähtav kahju, mis tekib kuni

31.12.2014 (st ajani, mil pidi kehtima leping). Lepingu ennetähtaegse lõppemisega seoses on

kaebajale esitatud üüri- ja rendilepingute lõpetamise eest kahjunõuded kokku summas 164

742 eurot (UV ekspertarvamus, lk 24), mille kaebaja on kohustatud välja maksma. Nõuete

aluseks on OÜ RealWAY 01.04.2014 kiri. Vagunite välja rentimisest teenitud tuluga

korrigeeritud üüri- ja rendilepingute lõpetamisest tulenev kaebaja otsene varaline kahju on

159 214 eurot.

3-13-481

11(19)

Alusetu on vastustaja seisukoht, nagu tuleks kahjuhüvitist vähendada, lahutades otsese

varalise kahju hüvitise summast maha 2015. a kindlustuskulud. Kindlustamine on otseselt

liisinglepingutest tulenev nõue (liisinglepingute p 5). Kaebaja sattus liisinglepingute täitmisel

rahalistesse raskustesse just selle tõttu, et vastustaja lõpetas lepingu ennetähtaegselt. Seepärast

oli vajalik liisinglepingute refinantseerimine uute liisinglepingutega. Sellest tulenev 2015. a

kohustusliku kindlustuse kulu tuleb arvestada otseseks lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest

tulenevaks kahjuks nii 2015. a kui ka 2016. a kindlustuse kulu osas. Kahjuhüvitist ei saa

vähendada ka 2015. a intressikulude ega liisinglepingute muutmisega kaasnenud kulude võrra.

Liisinguintresse ja liisinglepingute muutmisega kaasnenud kulusid tuleks käsitleda eraldi.

Samas, kõikide kulude aluseks peab olema see, et need peavad 2015. a osas olema kulud,

mida lepingu jätkudes poleks tekkinud. Kõik liisinglepingute muudatused, millele UV viitas,

olid seotud liisinglepingute muutmise vajadusega lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest

tulenevalt. Samuti tuleb lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tekkinud otseseks varaliseks

kahjuks arvestada liisinglepingute refinantseerimise lepingu järgsed intressid. Kokku on

korrektselt leitud liisinguintressi ja liisinglepingute muudatuste kulud 23 213,53 eurot.

Kontsernikonto intresside otsese varalise kahjuhüvitise summast lahutamine ei ole

põhjendatud. Kuna seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega puudus kaebajal rahavoog oma

kohustuste finantseerimiseks panga ja tarnijate ees, tuli selleks kasutada kontsernikonto

vahendeid ja kanda intressikulu. Seega on kontsernikonto intressikulu otseselt seotud lepingu

ennetähtaegse lõpetamisega ning selle hüvitamine on põhjendatud.

Samuti ei ole põhjendatud otsese varalise kahju hüvitise summast varuosade müügiga seotud

kulude lahutamine. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukoha juurde.

Halduskohtu poolt otsese varalise kahjuhüvitise väljamõistmisel aluseks võetud UV

ekspertarvamuses kasutatud metoodika on ebaõige. Välja renditud veeremi eristamine lepingu

täitmiseks kasutatud veeremist on sisutu. Kogu veerem, mida kaebaja välja rentis, oli soetatud

ja renoveeritud lepingu täitmise eesmärgiga. Lepingu täitmiseks peab teostajal olema teatav

veeremi varu. Kõige loogilisem meetod otsese varalise kahju suuruse kindlakstegemiseks on

lugeda kokku kõik kulud, mida kaebaja lepingu ennetähtaegse ülesütlemise tulemusena kandis

ning lahutada sellest maha kõik tulud, mida tal oli võimalik veeremi alternatiivsest kasutusest

teenida. Seda meetodit on oma eksperthinnangus kasutanud ekspert JJ.

Kaebaja ei nõustu vastustaja apellatsioonkaebuse väidetega menetluskulude jaotuse

küsimustes. Halduskohus mõistis välja vaid 24% kaebaja kantud menetluskuludest, kusjuures

lepingulise esindaja kuludest mõistis halduskohus kaebaja kasuks välja vaid 8%. Kohtuotsus

on selles osas ka täielikult põhjendamata.

14. Kolmas isik AS Eesti Liinirongid ei ole Edelaraudtee AS-i kahjunõude osas seisukohti

avaldanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Riigikohus tühistas 14.06.2019 otsusega praeguses asjas Tallinna Ringkonnakohtu

09.11.2017 otsuse saamata jäänud tulu osas; otsese varalise kahju osas, millega vastustajalt

mõisteti välja hüvitis 1 640 932 eurot ületavas osas; viivise osas ning menetluskulu osas.

Muus osas jäi ringkonnakohtu otsus muutmata (resolutsiooni p 2). Riigikohus jättis kaebuse

rahuldamata saamata jäänud tulu ja töötajate koondamisest teavitamisega viivitamise kulude

osas (resolutsiooni p 3). Riigikohus saatis asja Tallinna Ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks üüri-, rendi- ja liisingukulude, kontsernikonto intresside ning välja renditud

veeremiga seotud kulude, samuti viivise osas (resolutsiooni p 4). Ehkki Riigikohus on otsuse

3-13-481

12(19)

p-s 43 viidanud ka varuosadega seotud kuludele, ei ole otsese varalise kahju seda positsiooni

Riigikohtu otsuse resolutsioonis ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saadetud. Kuna

MKM apellatsioonkaebus käsitles varuosadega seonduvalt üksnes varuosade müüja töötasu

küsimust (MKM apellatsioonkaebuse p 1.2.6) ning ringkonnakohus nõustus 09.11.2017

otsuses selles osas MKM-ga ja arvestas varuosade müüja töötasu kahjusummast maha

(ringkonnakohtu otsuse p 29), ei nähtu ka sisulist vajadust seda küsimust uuesti hinnata.

Eelnevast tuleneb, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang, kas

kaebaja otsese varalise kahju koosseisus esitatud üüri-, rendi-, liisingu-, kontsernikonto

intresside ning välja renditud veeremiga seotud kulud tuleb arvestada otsese varalise kahju

koosseisu ning kui jah, siis millises ulatuses. Lisaks tuleb ringkonnakohtul analüüsida,

millisest kuupäevast alates hakkab kulgema viivisearvestus; kas viivise vähendamiseks võib

anda alust kaebaja viivitus raamatupidamisdokumentide esitamisel (VÕS § 113 lg 4) ning kas

MKM kassatsioonkaebuses esitatud taotlus viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 alusel on

põhjendatud. Ülejäänud küsimustel ei pea ringkonnakohus enam peatuma (ja jätab

tähelepanuta kaebaja ja vastustaja vastavad väited), sest Riigikohtu otsusega on

ringkonnakohtu 09.11.2017 otsus tühistamata jäänud osas jõustunud. Ringkonnakohus ei võta

praegust vaidlust lahendades ka seisukohta, kas kaebaja on katnud avaliku teenindamise

lepinguga saadud toetuse arvel oma muude tegevuste kulusid ning teeninud seeläbi lubatust

suuremat kasumit. MKM on 30.07.2018 esitanud kaebajale nõude aastatel 2012 ja 2013

lepingu alusel makstud avaliku liiniveo toetuse osaliseks tagastamiseks, mille kaebaja

vaidlustas kohtus (haldusasi nr 3-18-1693) ning vastav küsimus lahendatakse sisuliselt selles

kohtuvaidluses.

Üüri- ja rendilepingud

16. Ekspert UV 18.09.2015 ekspertarvamuse (lk 23‒24) kohaselt moodustavad Edelaraudtee

AS kulud 2014. a-l üüri- ja rendilepingute lõpetamisega seonduvalt 164 742 eurot, sest OÜ

RealWAY on esitanud Edelaraudtee AS-le 01.04.2014 kahjunõude seoses üürilepingute

ennetähtaegse lõpetamisega selles summas. Eelnimetatud summa tuleneb OÜ RealWAY ning

Edelaraudtee AS vahel 01.08.2005 sõlmitud järgmistest lepingutest: leping nr 010805 EDR

RW Balti jaama kasutamise kohta (12 kuu üürimakse 129 935 eurot); leping nr RW-

010805/MJY Toompuiestee 37 asuvate mitteeluruumide kasutamise kohta (12 kuu üürimakse

34 807 eurot). Ekspert on kontrollinud, et OÜ RealWAY nõudeavalduses märgitud summa on

kajastatud Edelaraudtee AS 2014. a pearaamatus vastavalt kulu ja kohustusena.

17. MKM on apellatsioonkaebuses seisukohal, et nimetatud kulu ei saa arvata kahju hulka,

sest Edelaraudtee AS jättis õigeaegselt teavitamata üüri- ja rendilepingute lõpetamise

vajadusest, saates vastava avalduse üürileandjale alles 04.12.2013. Edelaraudtee AS on oma

majandusaasta aruannetes kinnitanud, et „ettevõtte kõiki sõlmitud rendilepinguid on võimalik

katkestada ilma täiendavate oluliste kuludeta“. Edelaraudtee AS antud selgitustest

(26.08.2016 seisukohad, p 2.5) ilmneb, et lepinguga nr 010805 EDR RW oli kaetud teenuseid,

mida avaliku teenindamise lepingu ülesütlemise tõttu ei olnud võimalik neile üldse osutadagi

ja seetõttu ei saanud ka väljamõistetavaid kulusid tekkida. Teise rendilepingu puhul (nr RW-

010805/MJY) kinnitab Edelaraudtee AS, et osa renditud ruumidest oli vastavalt MKM infole

tõesti juba enne avaliku teenindamise lepingu lõpetamist välja renditud teisele kasutajale

(kauplus Selver). Uue rentnikuga lepingu sõlmimisest teavitati juba 27.06.2013 ehk viis kuud

enne Edelaraudtee AS poolt üürilepingu ülesütlemise avalduse saatmist. Seega ei jäänud

üürileandjal Edelaraudtee AS lepingu ülesütlemisega seoses üüritulu (täies määras) saamata.

Edelaraudtee AS jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud (VÕS § 139

lg-d 1 ja 2).

3-13-481

13(19)

18. Ringkonnakohus nõustus 09.11.2017 otsuse p-des 23 ja 24 halduskohtuga, et otsese

varalise kahju suuruse määramisel tuleb aluseks võtta riiklikult tunnustatud eksperdi UV

hinnang. Riigikohus ei pidanud 14.06.2019 otsuses seda lähenemist vääraks, leides, et kahju

kindlakstegemine eeldab keerulist majanduslikku analüüsi ning kohus võib siin usaldada

eksperti, kui puudub alus tema seisukoha õigsuses kahelda. Siiski ei anna see otsustusruum

kohtule

õigust

jätta

käsitlemata

menetlusosaliste

vastuväited

tõendite

ja

teiste

menetlusosaliste faktiväidete kohta (p 43). Niisiis tugineb ringkonnakohus otsese varalise

kahju suuruse kindlaksmääramisel endiselt UV ekspertarvamusele, hinnates samas, kas seal

arvestatud kahjusummat tuleks muuta tulenevalt apellatsioonkaebustes väidetust.

19. Ringkonnakohus ei nõustu MKM-ga, et üüri- ja rendilepingute kulu tuleks arvata täielikult

kahju hulgast välja üksnes seetõttu, et Edelaraudtee AS hilines lepingute ülesütlemisega (VÕS

§ 139 lg-d 1 ja 2). On tõsi, et MKM esitas Edelaraudtee AS-le teate lepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks 13.11.2012 ning kaebaja ütles lepingud üürileandjaga üles alles 04.12.2013,

s.o rohkem kui aasta hiljem. Tähele tuleb panna aga reaalset olukorda, milles kaebaja selle

aasta jooksul viibis – kaebaja üritas erinevate kohtuvaidlustega (esitades mh ka esialgse

õiguskaitse taotlusi) panna maksma olukorda, kus tal oleks võimalik reisijateveo avaliku

teenindamise lepingut siiski 2014. a-l täita. Halduskohtule olid esitatud nii tühistamis-,

kohustamis- kui keelamiskaebused ning esialgse õiguskaitse taotlused, kusjuures esialgse

õiguskaitse taotlused olid ka menetluse algusetapis edukad. Sellises situatsioonis ei saa

kaebajale ette heita, et üürilepinguid ei öeldud üles kohe pärast MKM 13.11.2012 teate

saamist. Kaebaja esitas hüvitamiskaebuse kohtule 08.10.2013 ning üürilepingute ülesütlemise

teate 04.12.2013. Niisiis ei viivitanud kaebaja lepingute ülesütlemisega määral, mis välistaks

kahju hüvitamise üldse. Küll võib see olla aluseks kahjusumma vähendamisele (vrdl

Riigikohtu otsuse p 42). Lisaks märgib ringkonnakohus, et lepingutest „vabanemise“ kulude

prognoosi osas ei saa lähtuda ettevõtja majandusaasta aruandes väidetust, vaid lepingute

sisust. Samuti ei välista äriühingute vahelisi kohustusi asjaolu, et need äriühingud võivad

kuuluda ühele omanikule.

20. Osaliselt põhjendatud on ka MKM-i vastuväited seonduvalt Balti jaama hoones

üürilepingu alusel kokku lepitud teenuste osutamisega. Üürilepingus nr 010805 EDR RW oli

kokku lepitud tasud selliste teenuste eest, mida seoses avaliku teenindamise lepingu

lõpetamisega ei olnud vaja ega olnud võimalikki enam kaebajale osutada: turvakulud

(konduktorite vastuvõtt perroonidel ja saatmine konduktorikassani), Balti jaama diktor-

teadustajate ja infopunkti töö ning infotabloode hoolduse ja remondi kulud, reisijate

kahjukindlustuse kulud. Nimetatud kohustused on üles loetletud viidatud lepingu p-des 2.1.5–

2.1.8 ja lepingu muudatuste (01.05.2006 ja 05.12.2007) p-s 1.1.3. Ehkki ringkonnakohus ei

saa anda praeguses vaidluses lõplikku hinnangut sellele, kas üürilepingute kui

kestvuslepingute erakorralise ülesütlemise korral oleks kaebajat tasu maksmisest keeldumise

korral saatnud tsiviilkohtumenetluses edu ja üürimakseid ei olekski lõppkokkuvõttes tulnud

maksta, tuleb kaebajale ette heita vähemasti seda, et ta ei üritanudki vaidlustada neid

üürilepingu alusel osutatavate teenuste kulusid, mida üürileandjal ei olnudki enam võimalik

kaebajale osutada (VÕS § 139 lg 2).

21. Seoses MKM viidetega Balti jaama hoones 2013. a novembrist tegutsema asunud Selveri

kauplusega on kaebaja selgitanud, et RealWAY OÜ ja kaebaja vahel oli leping nr RW-

010805/MJY sõlmitud Balti jaama erinevate ruumide kasutamiseks alates keldrist ning 1. ja

ka 2. korrusel, kokku üldpinnaga 318,1 m2, ning Selveri kauplus asus tegutsema pinnal, mille

suurus oli vaid 53,5 m2. Seega leidis kaebaja poolt üüritud ruumidest teistsuguse kasutuse

vaid väike osa. Selles kontekstis ei ole kaebaja viide Riigikohtu 05.05.2016 otsusele nr 3-2-1-

179-15 asjakohatu. Nimelt asus Riigikohus selle otsuse p-s 19 seisukohale, et üürilepingu

õigusliku aluseta ülesütlemise korral on üürnik kohustatud maksma üüri ka aja eest, mil ta

3-13-481

14(19)

üüripinda ei kasutanud isegi sõltumata sellest, et üüripinda kasutas teine üürnik, kuid üürnik

võib üürist maha arvata üürileandja kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu

väärtuse (VÕS § 296 lg 3).

22. Eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja üüri- ja rendikulud

seoses OÜ-ga RealWAY üürilepingute lõpetamisega tuleb arvestada kaebaja otsese varalise

kahjuna osaliselt. Ringkonnakohus võtab seejuures arvesse, et: kaebaja hilines üürilepingute

ülesütlemisega; pole võimalik tuvastada, millise osa üürilepingu nr 010805 EDR RW tasust

moodustasid lepingu alusel osutatavad teenused; pole võimalik tuvastada, millise osa saaks

kaebaja üürilepingu nr RW-010805/MJY tasust maha arvata seoses üürileandja poolt

kokkuhoituga. Seetõttu pole otsese varalise kahju suurus tõendite alusel tuvastatav ning kohus

peab selle kindlaks tegema hinnanguliselt (VÕS § 127 lg 6). Ringkonnakohtu arvates on

kaebaja otsene varaline kahju OÜ-ga RealWAY üüri- ja rendilepingute lõpetamisega

seonduvalt 95 000 eurot.

23. Riigikohus ei ole haldusasja ringkonnakohtule uueks hindamiseks tagasi saatnud kaebaja

poolt AS-ga Ühinenud Depood sõlmitud remondi- ja hooldustööde lepingu lõpetamisega

seotud kulude osas, mistõttu puudub ringkonnakohtul vajadus neid kulusid täiendavalt

hinnata. Ringkonnakohus märgib vaid, et AS Ühinenud Depood 18.03.2016 kahjunõudest

(VII kd tl 83) nähtuvalt moodustub kahju soetatud varuosade kuludest ja AS Ühinenud

Depood töötaja Indrek Lääne tööjõukuludest. Neid kulusid on ekspert UV hinnanud teiste

kululiikide all kui üüri- ja rendilepingud ning nende kulude osas praeguseks hetkeks enam

vaidlust ei ole.

Liisinglepingutega seotud kulud

24. UV 18.09.2015 ekspertarvamuse kohaselt on kaebaja otseseks varaliseks kahjuks ka

liisinglepingute 2015. a kindlustuskulud (10 181,52 eurot) ning liisinglepingute 2015. a

intressikulud ja liisinglepingute muutmisega kaasnenud kulud (26 275,28 eurot). MKM on

apellatsioonkaebuses seisukohal, et viidatud 2015. a kulude hüvitamine ei ole põhjendatud,

sest ükski liisinglepingutest, mille tõttu sõlmiti ka kindlustuslepingud, ei oleks lõppenud enne

2015. a-d ning lepingutega seotud kulud oleks tekkinud 2015. a-l sõltumata avaliku

teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Kaebaja on aga seisukohal, et lepingu

jätkumisel oleks liisinglepingud ennetähtaegselt lõpetatud 2014. a kasumi arvelt ning 2015. a-

l poleks seetõttu intressi- ja kindlustuskulusid ega lepingute muutmise kulusid tekkinud.

25. Ringkonnakohtu hinnangul on teoreetiliselt võimalikud mõlemad ülalkirjeldatud

variandid. See tähendab, et ka kaebaja versiooni, mille kohaselt oleks avaliku teenindamise

lepingu jätkumisel liisinglepingud ennetähtaegselt lõpetatud 2014. a kasumi arvelt ning

2015. a-l poleks seetõttu intressi- ja kindlustuskulusid tekkinud, ei saa välistada. Seejuures ei

saa kaebajale ette heita ka vastava kavatsuse tõendamata jätmist, sest selle kohta tõendite

esitamine ei ole praktikas võimalik. Kuna kaebaja kavatsust välistada ei saa ning

ringkonnakohtule tundub see kavatsus vastupidiselt MKM-le ka usutav, võttes arvesse, et

avaliku teenindamise leping pidi lõppema 31.12.2014, on ringkonnakohus seisukohal, et

kaebaja otsese varalise kahju hulka tuleb arvestada liisinglepingute 2015. a kindlustuskulud

10 181,52 eurot ja intressikulud 24 025,28 eurot (UV 18.09.2015 ekspertarvamuse p 1.8,

tabelid 17 ja 21). Ringkonnakohtu arvates ei saa aga otsese varalise kahju hulka arvata

liisinglepingute muutmisega ja täiendavate liisinglepingute sõlmimisega seotud kulusid, sest

puudub vahetu põhjuslik seos avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegse lõpetamisega.

Kaebaja ei ole tõendanud, et liisinglepingute refinantseerimise põhjustas avaliku teenindamise

lepingu ennetähtaegne lõpetamine.

3-13-481

15(19)

Kontsernikonto intressid

26. UV 18.09.2015 eksperthinnangu kohaselt on Edelaraudtee AS rahaliste vahendite

puudumise tõttu

olnud sunnitud

kasutama võõrkapitali olemasolevate kohustuste

teenindamiseks. Erisuguste lepinguliste kohustuste täitmiseks on Edelaraudtee AS laenanud

rahalisi vahendeid kontsernikontolt ning arvestanud intressikulusid vastavalt ekspertarvamuse

tabelist 19 esitatule. Esitatud andmete alusel on kontsernikonto intressikulu perioodil

2014‒2015 olnud 51 488,42 eurot. MKM on apellatsioonkaebuses seisukohal, et

kontsernikonto intresside puhul sai Edelaraudtee AS kontsernikonto vahendite kasutada

andmisest suuremat tulu, kui pidi ise maksma nende kasutamise eest. Seega ei ole

kontsernikonto intressikulu hüvitamine põhjendatud. Intressikulu ja -tulu ei teki mitte ühe

konkreetse hetke seisuga, vaid kogu aasta nõuete ja kohustuste põhjal. Edelaraudtee AS

kontsernikonto kohustuste ja nõuete seis muutus pidevalt, mistõttu 2014. a majandusaasta

aruandes kajastatud hetkeseis erines oluliselt tavapärasest olukorrast aasta jooksul.

Edelaraudtee AS pearaamatutest on näha, et 2014. a-l oli kokkuvõttes kontsernikonto

koondsaldo positiivne, mistõttu teenis Edelaraudtee AS rohkem intressitulu, kui pidi ise

intressikuluna maksma.

27. Ringkonnakohus ei nõustu MKM lähenemisega ja aktsepteerib kontsernikonto intresse

otsese varalise kahjuna. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista ainuüksi asjaolu, et kaebaja

teenis kontsernikonto kasutamisega ka intressitulu, kahju tekkimist. Intressitulu oleks kaebaja

võinud teenida ka juhul, kui kontsernikontolt raha poleks tulnud laenata ja selleks intressikulu

kanda. Tõendatud ei ole, et kaebaja oleks teeninud 2014. a-l kasumit kontsernikontolt

laenamise pealt. Kaebaja on vastuses MKM apellatsioonkaebusele üksikasjalikult selgitanud

AS Go Group kontsernikonto koosseisu ja toimimise loogikat (p 15). Samuti on kaebaja

selgitanud, et kaebajal on mitu kontsernikontot (kontod on eri pankades) ning ainult ühe

kontsernikonto vaatamine jätab eksliku mulje. Kontsernikonto intressikulu tekkimine on

tõendatud kaebaja 2014. a majandusaasta aruandega, mis on auditeeritud, ning

ringkonnakohtule on usutav kaebaja kontsernikonto kasutamise vajadus ‒ seoses lepingu

ennetähtaegse lõpetamisega puudus kaebajal rahavoog oma kohustuste finantseerimiseks

panga ja tarnijate ees ning selleks tuli kasutada kontsernikonto vahendeid ja kanda

intressikulu. Küsimust on täiendavalt halduskohtu 05.04.2016 istungil selgitanud ka ekspert

UV (istungi helisalvestis, kell 11:46:04), kes tugines samuti kaebaja 2014. a majandusaasta

aruandele ning märkis, et sellest nähtuvad üksnes kaebaja kontsernikonto kohustused. Kuna

kulu on kantud ning kulu kandmise vajaduse saab seostada lepingu ennetähtaegse

lõpetamisega, tuleb kulu käsitada otsese varalise kahjuna.

Kulude jagamise metoodikaga seotud moonutused

28. MKM märgib apellatsioonkaebuse p-s 1.2.7, et UV ekspertarvamuses käsitati

väljarenditud veeremit samaväärsena lepingu täitmiseks kasutatud veeremiga, kuid tegelikult

oli väljarenditud veeremi koosseis teistsugune, samuti nende kulubaas (välja renditi kõrgema

väärtusega ja kõrgemate kuludega veeremit). Sellest tulenevalt saadi ekspertiisis tulemus, mis

ülehindas lepingu täitmisega seotud kulusid. See puudutas amortisatsioonikulusid, liisingu- ja

kindlustuse kulusid, varuosadega seotud kulusid ning seisuteede ja valvega seotud kulusid.

Samuti

jäi

eksperthinnangus

parandamata

viga,

mis

tulenes

vagunite

müügiga

mittearvestamisest. Vea olemasolu tunnistas ekspert UV 05.04.2016 kohtuistungil (istungi

helisalvestis, kell 11:41:04). Neist põhjustest tingituna on kahju hinnatud tegelikust suuremaks

93 890 euro võrra.

29. Ringkonnakohus nõustub MKM etteheidetega osas, mis puudutavad veeremiühikute

müüki 2014. a septembris. Selles osas on ekspert oma viga tunnistanud ja 05.04.2016

3-13-481

16(19)

kohtuistungil avaldatud uute arvutuste järgi tuleb 18.09.2015 ekspertarvamuse p-s 1.6 toodud

kulu vähendada 2207,52 euro võrra ning õige kulu suurus on selles kahju positsioonis

120 971,71 (123 179,23‒2207,52=120 971,71) eurot. Ringkonnakohus ei nõustu aga MKM

vastuväidetega väljarenditud veeremi koosseisu ja väärtuse arvestuse moonutuste osas, sest

need väited on liialt hüpoteetilised. Küsimus on eksperdi meetodi valikus, mitte õiguslik. UV

on leidnud kahjusumma kulude jagamisel avaliku teenuse osutamise ja muude tegevuste

vahel. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus ekspert põhjendatult veeremipargi puhul ühtsest

proportsioonist, mitte iga konkreetse väljarenditud vaguni tegelikust amortisatsioonikulust.

Otsese varalise kahju suurus ei pruugigi olla sendi pealt täpselt välja arvutatav. Kaebaja on

selgitanud, et kogu veerem, mida kaebaja välja rentis, oli soetatud ja renoveeritud lepingu

täitmise eesmärgil, mistõttu ei saa väljarenditud ja lepingu täitmiseks kasutatud veeremit

eristada nende väärtuse järgi. Arusaadav on ka see, et lepingu täitmiseks peab teostajal olema

piisav veeremi varu.

Otsese varalise kahju suurus ‒ kokkuvõte

30. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja otsene varaline kahju on:

2 285 546,70 eurot (UV 29.06.2016 täiendava ekspertarvamuse aruande tabel 6) ‒ 51 409,64

eurot (UV 18.09.2015 ekspertarvamuse tabel 22, õigusabi- ja ekspertide teenustega seotud

kulud, halduskohtu otsuse p 49) ‒ 87 385,34 eurot (halduskohtu otsuse p 49, vahe

varuosadega seonduva kahju suuruse hindamisel) ‒ 21 481,56 eurot (varuosade müügiga

tegelnud töötaja palk, UV 18.09.2015 ekspertarvamuse tabel 20, ringkonnakohtu 09.11.2017

otsuse p 29) ‒ 137 653,92 eurot (hüvitis töötajatele koondamisest teavitamisega viivitamise

eest, UV 18.09.2015 ekspertarvamuse lk 34, Riigikohtu 14.06.2019 otsuse p 42) ‒ 69 742

eurot (praeguse otsuse p-d 16‒22, vahe üüri- ja rendilepingutega seonduva kahju suuruse

hindamisel) ‒ 2250 eurot (praeguse otsuse p 25, UV 18.09.2015 ekspertarvamuse tabel 18) ‒

2207,52 eurot (praeguse otsuse p 29) = 1 913 416,72 eurot. Kuna ringkonnakohtu 09.11.2017

otsus on otsese varalise kahju osas 1 640 932 euro suuruses summas Riigikohtu 14.06.2019

otsuse resolutsiooni p-ga 2 jõustunud, tuleb praeguse otsusega täiendavalt kaebaja kasuks

välja mõista 272 484,72 (1 913 416,72‒1 640 932=272 484,72) eurot.

Viivis

31. Riigikohus andis ringkonnakohtule asja uuel läbivaatamisel viivisega seonduvalt

järgmised juhised: 1) viivisenõue on põhimõtteliselt põhjendatud (otsuse p-d 44 ja 45); 2)

viivist ei ole sedalaadi kahju puhul alust arvestada hüvitisnõude esitamisest arvates, vaid

alates kulutuste tegemisest (otsuse p-d 46 ja 47); 3) viivise vähendamiseks ei anna alust

asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja pooled olid erinevatel seisukohtadel

(otsuse p 48); 4) kontrollida tuleb, kas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine takistas

kahju õigeaegset hüvitamist (otsuse p 48 ja VÕS § 113 lg 4); 5) lahendada tuleb

kassatsioonkaebuses esitatud viivise vähendamise taotlus VÕS § 113 lg 8 alusel.

32. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna praegusel juhul seisnebki hüvitatav kahju

peamiselt kuludes, mida kaebaja kandis seonduvalt avaliku teenindamise lepingu

ennetähtaegse lõpetamisega, ja neid kulusid on palju ja erinevaid, on viivisearvestuse täpset

algust iga kulu puhul eraldi ebamõistlikult keeruline tuvastada. Seetõttu peab ringkonnakohus

õigustatuks määrata viivise suurus enda äranägemisel VÕS § 127 lg 6 alusel.

33. Ringkonnakohus

nõustub

MKM-ga,

et

kui

Edelaraudtee

AS

oleks

oma

raamatupidamisdokumendid MKM-le varem avaldanud, oleks kahju hüvitamine suure

tõenäosusega toimunud osaliselt varem. MKM on selgitanud, et kompromissläbirääkimised

kaebaja ja vastustaja vahel katkesid peamiselt põhjusel, et Edelaraudtee AS ei esitanud

3-13-481

17(19)

tõendeid otsese kahju väljaselgitamiseks. Nii nähtub asja materjalidest, et alates

kompromissläbirääkimiste algusest on MKM palunud kaebajal esitada tõendid otsese varalise

kahju kohta (kirjavahetus IV kd tl 9‒12p), kuid Edelaraudtee AS seda ei teinud. Veel

08.04.2014 on MKM saatnud Edelaraudtee AS-le kirja (V kd tl 20‒21p), milles küsitakse

täpsustavaid andmeid otsese varalise kahju kohta. Vaidlus puudub, et sellele kirjale

Edelaraudtee AS ei vastanud. Samuti nähtub asja materjalidest, et Edelaraudtee AS esitas

erinevaid kahjunõudeid summas kuni 5 miljonit eurot. Niisiis ei olnud nõude tõendatud suurus

teada ja välistada ei saa, et raamatupidamisdokumentide esitamisega viivitamine takistas

kahju õigeaegset hüvitamist vähemalt mingis osas. Järelikult tuleb ringkonnakohtul viidatud

asjaolu arvesse võtta viivise suuruse kindlaksmääramisel (VÕS § 113 lg 4).

34. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle

vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele

kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige

kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit. MKM on taotlenud kassatsioonkaebuses viivise vähendamist

põhjusel, et kaebaja ei ole menetluses esitanud kohe tõendeid varalise kahju hüvitamiseks;

kahjunõue on ajas olnud väga muutuv ning kohtumenetlus on olnud pikk. Ringkonnakohus

märgib, et MKM ülalmärgitud põhjendused võivad olla asjakohased viivise vähendamise üle

otsustamisel VÕS § 113 lg 4 alusel, kuid VÕS § 113 lg 8 kontekstis saab ringkonnakohus

eelkõige hinnata, millal ja mis ulatuses MKM nõude hüvitas. Edelaraudtee AS põhimõttelist

õigust viivist nõuda on Riigikohus oma otsusega praeguses asjas tunnustanud ning riigi

majanduslik seisund ei saa viivise suuruse üle otsustamisel olla määrav argument. Niisiis

võtab ringkonnakohus siinkohal arvesse, et MKM tasus 20.02.2018 Edelaraudtee AS-le

hüvitise 1 640 932 eurot (VIII kd tl 121‒123).

35. Kui arvestada, et ekspert UV esitas halduskohtule oma ekspertarvamuse 18.09.2015 ja

hiljemalt selleks ajaks olid MKM-le nähtavad ka ekspertarvamuse aluseks olnud

raamatupidamisdokumendid ning MKM tasus hüvitise 1 640 932 eurot 20.02.2018,

moodustaks VÕS § 113 lg 1 kohane viivis viidatud summalt viidatud ajaperioodi eest

322 918,57 eurot. Ehkki praeguse kohtuotsusega juurdemääratavas osas on võlasumma

tasumata ja seega ka lõplikult kujuneda võiv viivisesumma teadmata, arvestab kohus asjaolu,

et kaebaja takistas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmisega kahju kohest hüvitamist

(VÕS § 113 lg 4) ning MKM tasus nõude põhiosa iseseivalt enne kohtumenetluse lõppu (VÕS

§ 113 lg 8). Neist asjaoludest lähtuvalt peab ringkonnakohus õiglaseks viivist vähendada ja

määrata väljamõistetavaks viiviseks 200 000 eurot.

Kokkuvõte ja menetluskulude jagamine

36. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus Edelaraudtee AS apellatsioonkaebuse

rahuldamata, rahuldab MKM apellatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu otsuse

osaliselt. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Edelaraudtee AS kaebuse

osaliselt ja mõistab Eesti Vabariigilt (MKM kaudu) 04.06.2009 sõlmitud raudtee reisijateveo

avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tuleneva otsese varalise kahju

hüvitisena täiendavalt välja 272 484,72 eurot ja viivise 200 000 eurot.

37. HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitanud kolmanda isiku

suhtes kohaldatakse käesolevas paragrahvis poole kohta sätestatut. Kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Vastavalt sama paragrahvi lg-le 8 hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole

3-13-481

18(19)

vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad

kolmanda isiku kulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme

kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata,

muudab ta menetluskulude jaotust.

38. Kaebaja

menetluskulud

esimeses

kohtuastmes

olid

kokku

115 515,35

eurot

(käibemaksuta), millest lepinguliste esindajate kulud olid 71 625,35 eurot, riigilõivud 840

eurot ning asja läbivaatamise kulud (dokumentaalsete tõendite saamise kulud ja

ekspertiisikulu) 43 050 eurot (VII kd tl 163‒212). Koos käibemaksuga (20%) olid kaebaja

menetluskulud seega 138 618,42 eurot.

Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes olid kokku 22 666,74 eurot (koos käibemaksuga),

millest lepinguliste esindajate kulud olid 21 916,74 eurot ja riigilõiv 750 eurot (VIII kd tl

84‒92).

Kaebaja menetluskulud (lepinguliste esindajate kulud) kassatsiooniastmes olid 10 418,28

eurot (koos käibemaksuga, VIII kd tl 133‒153).

Kaebaja

menetluskulud

(lepingulise

esindaja

kulud)

asja

uuel

läbivaatamisel

apellatsiooniastmes olid 8473,14 eurot (koos käibemaksuga, IX kd tl 16‒21).

Eelnevast tulenevalt on kaebaja menetluskulud kokku olnud 180 176,58 eurot. Kulude

kandmine või selle tekkimise kohustus on nõuetekohaselt tõendatud. Võttes arvesse, et

16.11.2015 kaebuse täienduse kohaselt jäi kaebaja kahjunõude suuruseks 4 177 963 eurot +

viivis ning ringkonnakohus mõistab kaebajale praeguse otsusega välja kahjuhüvitise

1 913 416,72 eurot + viivis, on kaebuse rahuldamise proportsioon põhinõudelt 45,8% ning

sellest lähtuvalt tuleb jagada ka menetluskulud. 45,8% kaebaja menetluskuludest moodustab

82 520,87 eurot. Ehkki ringkonnakohus aktsepteerib erinevalt halduskohtust kaebaja esimeses

kohtuastmes kantud kulusid dokumentaalse tõendi saamisele menetluskuluna (HKMS § 102 p

2) ja hindab praegust vaidlust sisult keerukaks ja aeganõudvaks, ei ole kaebaja menetluskulud

nõutud mahus siiski põhjendatud. Ringkonnakohus peab kaebaja mõistlikuks menetluskuluks,

hinnates ka valitsevat kohtupraktikat sarnaste vaidluste puhul, 60 000 eurot (koos

käibemaksuga). Seega tuleb vastustajalt mõista välja kaebaja menetluskulude katteks 60 000

eurot (koos käibemaksuga).

39. Vastustaja MKM on kandnud menetluskuluna ekspertiisitasu 21 000 eurot (kohtute

infosüsteemi kohaselt laekunud 12.06.2015). Kuna kaebus jääb rahuldamata 54,2% ulatuses,

tuleb kaebajal samas proportsioonis hüvitada vastustajale ekspertiisi kulu, mis moodustab

11 382 eurot.

40. Kolmas isik AS Eesti Liinirongid taotleb menetluskulude hüvitamist seoses kaebuse

esialgsete nõuete menetlemisega, mitte seoses kahju hüvitamise nõudega. Kõik kaebaja

esialgsed nõuded (tühistamis- ja kohustamiskaebused) on osutunud kohtus edutuks, mistõttu

ei saa kolmanda isiku menetluskulude taotluse lahendamisel lähtuda kahjunõude rahuldamise

proportsioonist, vaid esialgsete nõuete ebaedust tervikuna. Kolmanda isiku menetluskulud

(lepingulise esindaja kulud) on 2283,72 eurot (ilma käibemaksuta, VII kd tl 38‒41). Kulude

kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna kolmas isik osales

menetluses üksnes esialgse õiguskaitse ja määruskaebemenetluses ning kolmanda isiku kulude

spetsifikatsioonid on ebamäärased (nt 15.08.2013 arve spetsifikatsioon ‒ 3-13-481 menetluse

töö), on õigusabikulud üle paistatud ning ringkonnakohus peab õiglaseks mõista kaebajalt

kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 1900 eurot (koos käibemaksuga).

3-13-481

19(19)

(allkirjastatud digitaalselt)