2-18-5497/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22. november 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-5497

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu alusetult saadu tagastamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 22. mai 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

24 058,02 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe

Kostja (vastustaja): YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Aleksei Smelov

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 28. oktoobril 2019, millel osalesid pooled

ja nende lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 22. mai 2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga asendada

selle põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

4. Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks osaliselt. Määrata kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude

summaks ringkonnakohtus 400 eurot ja mõista see summa hagejalt XX-lt kostja YY

kasuks välja. Hagejal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda kostjale

alates otsuses jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

2 (5)

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 10. aprillil 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu väidetavalt

alusetult saadud 24 058,02 euro (edaspidi: nõudesumma) tagastamise nõudes.

Hageja põhiväited hagiavalduses ja maakohtu menetluses olid järgmised:

-

hageja tasus nõudesumma ajavahemikul 21. august 2013 – 28. jaanuar 2015 kostja

arvelduskontole mitme erinevates summades maksetega. Hageja teostas maksed B OÜ

(edaspidi: tööandja) juhatuse liikmena kostja töötasuna;

-

hageja ja kostja vahel puudub õigussuhe, mille alusel hageja pidanuks nõudesumma

kostjale tasumisele, st kostja on selle võrra alusetult rikastunud;

-

kostja nõudis tsiviilasjas nr 2-17-458 tööandajalt töötasu maksmist. Tööandja leidis, et

mh käesoleva vaidluse esemeks olev nõudesumma on kostjale makstud töötasuna, kuid

kostja ega kohtud sellega ei nõustunud ja kostja nõue rahuldati. Alles kostja

20. septembri 2017 avaldusest viidatud asjas sai hageja teada, et kostja ei aktsepteeri

nõudesumma makseid töötasuna. Järelikult ei ole hagi aegunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja asus tööandja juurde tööle 20. juulil 2013. Ta töötas Rootsis lähetuses, sest

töölepingus oli kokku lepitud töö tegemise kohaks Eesti;

-

töövaidlusasjas nr 4-1/340/16 rahuldas töövaidluskomisjon 19. aprilli 2016 otsusega

kostja avalduse ning tuvastas, et kostja ja tööandja vaheline tööleping lõppes

21. detsembril 2015. Tööandja kinnitas töövaidlusasjas, et mh nõudesummas maksed

tehti kostjale töösuhte raames, millega on tõendatud, et raha maksti seoses töötamisega;

-

hageja tegi makseid süstemaatiliselt ja regulaarselt ajal, kui kostja töötas tööandja

juures, st need ei olnud ühekordsed ja juhuslikud, mis võiks viidata eksimusele. Lisaks

tegi hageja oma pangakontolt süstemaatiliselt makseid ka teistele töötajatele.

Nõudesummas maksed olid mõeldud katma majandamiskulusid ja materjalikulu, mida

kostja oli kandnud oma arvel tööandja huvides. Hageja oli sellest teadlik makseid tehes;

-

hagejal puudub alus nõuda kostjalt alusetu saadu tagastamist, kui midagi ka maksti

ettenähtust rohkem, siis saaks seda tagasi nõuda tööandja;

-

hageja nõue on aegunud. Hageja tegi viimase makse 28. jaanuaril 2015 ja esitas

hagiavalduse 10. aprillil 2018 – seega enam kui kolme aasta möödumisel.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 22. mai 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetlus-

kulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda

ja määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Maakohus tuvastas, et hageja pangakontolt on ajavahemikul 21. august 2013 –

28. jaanuar 2015 kantud kostja kontole 24 058,02 eurot; kostja ja tööandja vahel sõlmiti

tööleping 20. juulil 2013 ja tööleping lõppes 21. detsembril 2015.

3.2. Maakohus leidis, et hageja nõue tuleb lahendada võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 alusel

alusetu rikastumise nõudena.

Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2018 otsusest tsiviilasjas nr 2-17-458 ja hageja pangakonto

väljavõttest tuleneb, et nõudesummas maksed kostjale ei ole töötasu, vaid kulutuste hüvitis.

3 (5)

Tsiviilasjas nr 2-17-458 selgitas hageja kostjale tehtud ülekannetes toodud lühendeid. Hageja

kirjeldas, et „lühend „sw1“ viitab Rootsile ja see nähtub viidatud häälikutest, mis sisalduvad

inglisekeelses vastes „Seweden“. Numbriline märge tähistab objekti ehk antud juhul esimest ja

ainukest objekti. Lühend „bauhaus“ kujutab hüvitist hageja poolt Bauhaus ehituskaupluses

tehtud kulutuste katteks. Lühend „bens“ kujutab hageja poolt kütuse kulude hüvitist. Lühend

„tallink“ tähendab hüvitist transpordi kulude eest Tallinki praamil. Lühend „mashina“ täheitab

kuluhüvitist autotranspordi eest.

Hageja arvelduskonto väljavõttest ajavahemikul 20. juuli 2013 – 1. veebruar 2015 nähtub, et

hageja arvelduskontole laekusid regulaarselt maksed tööandjalt selgitusega „majanduskulud

kassasse“, mille järgselt teostati maksed nii kostjale kui ka teistele töötajatele. Seega oli

tööandja ja hageja tavapärane käitumine selline, et tööandja kandis majandamiskulud hageja

pangakontole ja hageja maksis seejärel töötajatele enda kontolt töötajatel tekkinud

majandamiskulude eest. Väljamaksed kostjale ei olnud ühekordsed ja juhuslikud, mis võiks

viidata ekslikele väljamaksetele.

Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud hageja väide, et tegemist on alusetute väljamaksetega.

Seega on hageja nõue kostja vastu alusetu ja kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud.

3.3. Kostja lepingulise esindaja õigusabikulu on põhjendatud 17,55 t ulatuses tunnihinnaga

100 eurot, st summas 1755 eurot (= 17,55 × 100). See summa ja viivis tuleb hagejalt kostja

kasuks välja mõista.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks hindas maakohus vääralt tõendeid. Ringkonnakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-17-458

tuvastanud, et nõudesumma maksete selgitustest nähtub kulutuste hüvitamine või majandamis-

kulude kandmine. Lisaks ei ole kohane maakohtu käsitlus, et hageja eitas viidatud tsiviilasjas

menetlusdokumendi, milles seletab lahti ülekannete selgitustes toodud lühendid ja võtab omaks

nende tegemise, sest selles asjas oli menetlusosaliseks tööandja, mitte hageja. Tegemist on

õigusliku hinnanguga, mille aluseks olevad faktilised asjaolud maakohus pidanuks tuvastama.

Jääb arusaamatuks, miks pidi hageja hüvitama kostja võimalikud kulutused, mis viimane tegi

tööandja nimel või siis eraviisiliselt enda nimel.

4.2. Teiseks jaotas maakohus vääralt poolte tõendamiskoormise. Hageja ei saa tõendada

negatiivse asjaoluna seda, et majandamiskulude maksmiseks või kandmiseks õiguslik alus

puudub. Kostja kohustus oli põhistada ja tõendada mh väidetavate kulutuste tekkimist või

kandmist, aga seda kostja ei teinud.

4.3. Kolmandaks on põhjendamata maakohtu järeldus, et alusetute makse teostamisel oleks

nõudeõigus tööandjal. Tõendatud ega tuvastatud ei ole, et hageja tegutses kostjale ülekandeid

tehes tööandja käsundi alusel ning et tööandjalt hagejale kantud summad olid mõeldud kostjale

ülekandmiseks. Maakohus sidus tööandjalt hagejale ülekantud korduvaid summasid kostjale

tehtud ülekannetega ilma loogilise argumentatsioonita.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu ja tugineb jätkuvalt nõude aegumisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata, aga asendada selle põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Apellatsioon-

kaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.

4 (5)

7. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, millest ringkonnakohus saab TsMS § 231 lg-te 2

ja 4 ning § 652 lg 1 p 1 järgi vaidluse lahendamisel lähtuda:

-

kostja töötas tööandja juures 20. juulil 2013 – 21. detsembril 2015;

-

hageja oli tööandja juhatuse liige;

-

hageja tegi 21. august 2013 – 28. jaanuar 2015 kostja arveldusarvele mitu erinevates

summades makset kokku summas 24 058,02 eurot, millel olid selgitused „m.k.swed 1“,

swed 1 bens“, swed magazin“, „m.k. sw1“, „sw1 bens“, trumm mater“, „sw1“,

„bauhaus“, „santeh“, „m.k.s1“, „tallink“, „bens“, „mashina“, „maksim“, „s1“,

„bensiin“, „m.k.rot1“;

-

kostja esitas tööandja vastu hagi töötasu nõudes, mis tsiviilasjas nr 2-17-458 ka

rahuldati; selle vaidluse raames tugines tööandja hageja tehtud maksetele ja väitis, et

need on töötasu kostjale.

8. Hageja väidab, et kostja sai temalt nõudesumma alusetult, st hageja nõude õiguslik alus on

VÕS § 1028 lg 1, millest õigesti lähtus ka maakohus. Erinevalt maakohtust peab ringkonna-

kohus aga kohaseks enne vaidluse sisulist lahendamist kontrollida kostja aegumise vastuväidet,

sest seda saab teha kohe pärast nõude õiguslikku kvalifitseerimist (vt Riigikohtu 14. mai 2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-14, p 13 esimene lõik; 12. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-95-08, p 11 esimene lõik; 11. detsembri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19

esimene lõik).

9. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt

isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg)

jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Kostja esitas juba maakohtus aegumise vastuväite ja tugineb sellele jätkuvalt ka apellatsiooni-

menetluses.

10. TsÜS § 151 lg 1 esimene lause sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue. See säte määrab üldjuhul aegumistähtaja kestuse VÕS

§ 1028 lg 1 alusel esitatud nõude puhul. Pooled vaidlevad, millal sai hageja teada, et tal on

kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, st millal hakkas aegumistähtaeg kulgema.

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja sai teada oma nõudest kohe raha kostjale ülekandmisel, ja

põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

11.1. Kohtupraktikas on peetud ekslikult või alusetult üle kantud rahasumma VÕS § 1028 lg 1

alusel tagasinõudest teadasaamise ajaks raha ülekandmise aega (Riigikohtu praktika alates

20. detsembri 2011 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, vt p 11 kolmas lõik).

11.2. Üldjuhul tuleb TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda alusetust rikastumisest

tuleneva nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab

järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut.

Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 2. aprilli 2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43 teine lõik, samuti kokkuvõtvalt 18. märtsi 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12 teine lõik; 17. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-

15, p 10 teine lõik, ja 21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46 teine lõik).

Raha ülekandmise puhul tähendab see, et piisav on teadmine ülekandest ja raha saajast.

11.3. Käesoleval juhul ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiks aegumistähtaja alguse

määramise eelnevast erinevalt. Hageja maksete juures märgitud selgitustest on aru saada, et

hageja pidas silmas erinevaid majandamiskulusid tööandja huvides. See on kooskõlas ka

mõlema poole seletusega töösuhte korralduse kohta. Hageja ei tõendanud oma väidet, et kostja

pidi esitama mingeid täiendavaid avaldusi või selgitusi, kas maksed loetakse kulude katteks ja

5 (5)

ilma selleta võis need lugeda töötasuks. Samuti pole eluliselt usutav, et hageja jätkanuks

kostjale maksete tegemist samasuguste selgitustega, kui kostjalt oodatud avaldusi või selgitusi

talle ei saabunud. Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et ta sai maksete alusetusest teada alles

kostja töötasu nõude üle peetud vaidluses, sest ka varasemalt ei viita miski sellele nagu oleks

hageja teinud kostjale tööandja nimel töötasu makseid.

11.4. Eelnevast tuleneb, et hageja nõudesumma igale maksele vastava osasumma tagastamise

nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema makse tegemisel, st ajavahemikus 21. august 2013 –

28. jaanuar 2015. Hagi esitati 10. aprillil 2018 ja selleks ajaks oli TsÜS § 151 lg 1 esimeses

lauses sätestatud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg möödunud kõigi maksete osas.

Aegumise peatumisele ega katkemisele viitavaid asjaolusid hageja esile ei toonud. Järelikult on

hageja nõue tervikuna aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsuse resolutsioon

jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuse sisulistele väidetele pole vaja

vastata.

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Maakohtu menetluskulude suurust hageja ei vaidlustanud.

13. Tulenevalt menetluskulude jaotusest määrab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud

rahaliselt kindlaks kostja menetluskulude nimekirja järgi. Kostja palus hüvitada 672 eurot, mis

on tasu 5,6 t õigusabi eest tasumääraga 120 eurot/t. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja

esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 4 t, sh kaebusele vastamine 3 t ja istungil

osalemine 1 t. Pooled ei esitanud apellatsioonimenetluses uusi seisukohti ja menetlus ei olnud

mahukas. Sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus esindaja mõistlikuks tasumääraks

100 eurot/t. Kostja esindaja ei ole advokaat, kelle tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab

täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele,

mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Käibemaksu hüvitamist kostja ei taotle.

Kokku tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 400 eurot (= 4 × 100) ja

kostja taotlus jääb rahuldamata 272 euro saamiseks (= 672 – 400). Vastavalt kostja taotlusele

ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm