2-17-4159/53 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. november 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-4159

Tsiviilasi

Evi Madissoo, Terje Madissoo ja Tiina Kulluse hagi

Urmas Laaneviiru vastu kinnisasja kitsenduste

talumise kohustamiseks ja nõusoleku andmiseks vee

erikasutusloa väljastamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. mai 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Evi Madissoo, Terje Madissoo ja Tiina Kulluse

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

29. oktoober 2019

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellandid (hagejad):

Evi Madissoo (isikukood

XXXXXXXXXXX), Terje Madissoo (isikukood

XXXXXXXXXXX), Tiina Kullus ((isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Meelis Masso

Vastustaja (kostja): Urmas Laaneviir (isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Martin Kruus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 27. mai 2019 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt Evi Madissoo, Terje Madissoo ja

Tiina Kulluse kanda.

3. Välja mõista solidaarselt Evi Madissoolt, Terje Madissoolt ja Tiina Kulluselt Urmas

Laaneviiru kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 1112 eurot 69 senti.

4. Kohustada Evi Madissood, Terje Madissood ja Tiina Kullust tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt 1112 eurot 69 senti

Urmas Laaneviiru kasuks

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Evi Madissoo ja Reino Madissoo (hagejad) esitasid 16. märtsil 2017 Tartu Maakohtule hagi

Urmas Laaneviiru (kostja) ja A.K. vastu kinnisasja kitsenduste talumise kohustamiseks ja

nõusoleku andmiseks vee erikasutusloa väljastamiseks. 23. märtsil 2017 esitasid hagejad

avalduse hagi tagasivõtmiseks A.K. osas. Maakohus jättis 23. märtsi 2017 määrusega A.K.

vastu esitatud hagi läbi vaatamata. R. Madissoo suri XXXX. Maakohus lubas 27. märtsi 2019

määrusega astuda menetlusse hagejatena R. Madissoo pärijatel Terje Madissool ja Tiina

Kullusel.

Hagiavalduse kohaselt on hagejate ühisomandis Võrumaal XX külas asuv XX talu (registriosa

number XXXXXX ). XX talu läbib Lambahanna oja, mida on juba kolhoosi ajast paisutatud

seoses kalakasvatusega ja millega hagejad on aastaid tegelenud ning soovivad ka edaspidi

tegeleda. Kuna Lambahanna oja pais asub hagejate kinnistul, siis on paisuomanikeks hagejad.

Naaberkinnistute XX kinnistu, XX ja XX kinnistu omanik I. K. ning ja XX kinnistu omanik

H.U. on andnud hagejatele oma nõusoleku Lambahanna oja paisutamiseks. XX kinnistu

omanikuks on kostja, kes on keeldunud nõusoleku andmisest. Kostja keeldumine kahjustab

hagejate õigust kasutada oma kinnisasja selleks määratud otstarbeks ehk kalakasvatuseks ja seda

olenemata sellest, kas praegusel ajal on hagejatest keegi füüsilisest isikust ettevõtjana

registreeritud või mitte. Osades kalatiikides (kokku on neid 10 tükki) elavad kalad ka täna ja XX

talu ilma kalatiikideta on mõeldamatu.

Hagejad on esitanud Keskkonnaametile taotluse vee erikasutusloa saamiseks, kuid kostja

nõusoleku andmisest keeldumise tõttu võib Keskkonnaamet jätta taotluse läbi vaatamata.

Seejärel kuulub paisjärv likvideerimisele.

Hagejad viitasid veeseaduse (VeeS) § 8 lg-le 1, § 9 lg-le 1, § 17 lg-le 1, § 171 lg-le 4 ning

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-le 5.

Hagejad palusid kohustada kostjat tähtajatult taluma hagejatele kuuluvast XX kinnistul asuvast

paisust ja selle tagajärjel tekkivast paisjärvest tulenevaid mõjutusi kostjale kuuluvale XX

kinnistule (hagejate poolt Lambahanna oja paisutamisega paisjärve normaalpaisutuskõrgus

55,35 +/- 0,1 meetrit absoluutkõrguse järgi). Lisaks palusid hagejad kohustada kostjat andma

nõusoleku tähtajatuks vee erikasutuseks kostjale kuuluvat XX kinnistut läbiva Lambahanna oja

tõkestamiseks ja paisutamiseks normaalpaisutuskõrgusel 55,35+/-0,1 meetrit absoluutkõrguse

järgi ning asendada kostja nõusolek kohtuotsusega.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vahel on vaidlus, kelle maal on Lambahanna ojale ehitatud

tamm, millega Lambahanna oja paisutati üles Tanni tiigiks ja kellel on õigus taotleda vee

erikasutusluba. Kostja kinnistu on kõige suuremal määral uputatud Tanni tiigi veepinna alla.

Suurvete või suuremate sajuperioodide ajal on kostja sauna kasutamine nädalate või kuu vältel

võimatu üleujutuse tõttu ning kostjale tekib sellest otsene kahju. Lisaks saunale on XX kinnistule

rajatud ka peomaja, mille kasutamine ei ole sellel perioodil võimalik. Pidevad üleujutused on

rikkunud XX talu kinnistu veepinna alla mitte jääva maa niiskusrežiimi ja põhjustanud maa

soostumise. Hagejatel puudub majanduslik huvi tegeleda kalakasvatusega. Hagejate ainus põhjus

vee erikasutusloa taotlemiseks on oma vara müügiks suurendada järve (ja ühtlusi kostja) arvelt

kinnisasja hinda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 27. mai 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Maakohus mõistis hagejatelt kostja kasuks välja menetluskulud 610 eurot 72 senti ja viivise

menetluskuludelt.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et Lambahanna oja paisutamiseks ja vee

erikasutuseks peab hagejatel veeseadusest tulenevalt olema kirjalik nõusolek muuhulgas kostjalt,

kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Menetluse käigus on pooled jõudnud ühisele

seisukohale, et praegusel juhul ei ole asjakohane kostja tõstatud vaidlus XX ja XX kinnistute

piiri kulgemise asukoha üle ja kostja ei soovi enam taotleda vee erikasutusluba.

Hagejate nõue tuleb lahendada esmajoones poolte huvide kaalumise teel, hindamaks, milline on

hagejate huvi kostjalt nõusolek saada ja kostja huvid nõusoleku andmisest keelduda, esmajoones

selles kontekstis, kas kostja on kohustatud taluma hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi oma

kinnisasjale.

Hagejad ei ole menetluses tõendanud seda, et kitsenduste vältimine või vähendamine kostja

soovitud viisil on hagejatele majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab ebamõistlikult

hagejate kui kinnisasja omanike huve.

Maakatastri väljatrükist nähtuvalt on 21. mai 2018 seisuga XX kinnistu 20,79 ha pindalast 2,57 ha

vee all, mis on tingitud Lambahanna oja paisutamisest ja see osa on kostja kasutusest välja

langenud. Seega vee paisutamine absoluutkõrgusele 55,35 +/- 0,1 m tekitab kostjale olulise

talumiskohustuse. Kaaludes hagejate tulevikus oletatavat majanduslikku huvi ning kostja huvi

omandi kaitsele asus maakohus seisukohale, et hagejate majandustegevuse kaitse oleks hagi

rahuldamisel arvestades senist tegevust, tulu ning kavandatavaid muudatusi veetaseme tõusuks

ebaproportsionaalselt rohkem tagatud võrreldes kostjale kehtestatud omandiõiguse piirangutega.

Hagejate huvid oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise vastu ei kaalu üles kostja huvi oma

kinnisasja valdamisele ja kasutamisele.

Hagejad ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis viitaks kostja talumiskohustusele olulise avaliku

huvi tõttu. Hinnata tuleb seda, keda see talumiskohustus proportsionaalselt kõige rohkem

mõjutab. Maakohus viitas tunnistajate I.K. , A.K. , H.U. , R.K. ütlustele. Maakohus nõustus

kostjaga, et pärast paisutamise lõppu jääb alles Lambahanna oja, mis on avalikult kasutatav,

mille ümbrus mõne aastaga ilmselt muutub lopsaka loodusega keskkonnaks. Keskkonnaregistrist

nähtuvalt ei ole Tanni tiik avalik ega avalikult kasutatav.

Kostja keeldumine nõusoleku andmisest hagejatele hagis taotletud viisil ei ole heade kommete

vastane käitumine või vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejad on toonud esile asjaolu, et kostja

õiguseellasele on antud mingisugune hüve. Maakohus viitas tunnistajate A.K. , R.K. ja E.L.

ütlustele. Maakohus suhtus kriitiliselt R.K. ütlustesse J.L. raha maksmise sihtotstarbe osas, sest

need ütlused ei ole kooskõlas teiste tunnistajate ütlustega. E.L. ütlustest nähtuvalt ei olnud J. L.

väidetava raha andmise ajal veel hoonete omanik. A.K. kinnitas, et temale keegi

kompensatsiooni ei maksnud. R.K. ütluste kohaselt oli ta abikaasa poolt rahaümbriku

üleandmise juures, sündmus on toimunud üle 40 aasta tagasi, mistõttu on asjaolude täpne

kirjeldamine ilmselt keeruline. Asja lahendamisel ei ole sellel ka erilist tähtsust, sest vaidlusalust

raha ei maksnud kostja õiguseellasele hageja ega nende õiguseellased, vaid raha maksti üle 40

aasta tagasi maaparanduse sihtotstarbelistest summadest.

Poolte huvide kaalumisel tuleb arvesse võtta paisutuse tulemusel liigniiskuse all kannatavat

maad. Maakohus viitas tunnistajate E.L., A.P. , A.K. ütlustele. Maakohus nõustus hagejatega

selles, et ainult osa kostja esitatud piltidest on digifotod, kus on fikseeritud fotografeerimise aeg,

kuid kohtu hinnangul on neid võimalik otsuse tegemisel arvestada koostoimes vaatluse

materjalidega ja tunnistajate ütlustega. Vaatluse käigus on fikseeritud, et XX kinnistule

maaparandustööde käigus paigaldatud kuivendustorud jäävad veekogu alla, on muda täis ja ei

kuivenda enam seda ala. Vaatluse käigus on fikseeritud ka seda, et sauna vundament ja

korstnajalg ning puhkemaja on vee läbi kahjustada saanud. Vaatlusel võis täheldada haljasala

soostumise tunnuseid.

Maakohus nõustus hagejatega, et selle kohta, millisel määral on paisutuse tagajärjel toimunud

kostja maade soostumine ja puude juurtega välja langemine, saab anda arvamuse spetsialist või

ekspert, kuid praeguses asjas ei ole esitatud kahju hüvitamise nõuet. Kostjal kinnisasja

omanikuna on õigus hagejatelt nõuda, et viimaste tegevusetusega ei ujutataks kostja kinnisasja

üle ega muudetaks seda liigniiskeks. Sellest tulenevalt ei saa kostjal olla iseenesest kinnisasja

omanikuna kohustust oma omandit rikkuvat hagejate tegevust taluda ega selleks nõusolekut anda,

kuna kostjal on õigus keelata hagejate poolt kostjale kahju tekitav tegevus. Kahjulikud

mõjutused kostja kinnistule, millised on seni tekkinud tammi kehva haldamise tõttu, kahjustavad

oluliselt kostja Järve talu kasutamist (saun, peomajad, maad). Kitsendusest tulenevat kahju ei ole

hagejad kostjale hüvitanud ja kostja ei ole seda ka hagejailt mõistlikule ühiselule tuginedes

nõudnud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega

hagi rahuldada. Alternatiivselt paluvad hagejad saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole maakohus eelmenetluses teinud selgeks,

milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama ega selgitanud tõendamiskoormist, kuigi

menetlusdokumentidest oli näha, et pooltel olid väga erinevad seisukohad selle kohta, mida

kumbki pool peab tõendama. Lisaks on maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ja jätnud oma

järeldused olulises ulatuses põhjendamata.

Hagejate kuuluval kinnistul asuv eluhoone (endine kalakasvatuse tootmishoone), selle alt

läbiminev suur drenaažitoru, 3 suurt kalatiiki, 10 betoonbasseini, ojale rajatud tamm ja selle

regulaator tõendavad asjaolu, et hagejatele kuuluv XX talu ongi mõeldud sihtotstarbeliselt

tegelemiseks vaid kalakasvatusega. Ei ole oluline, et praegusel ajal aktiivne majandustegevus

puudub, sest hagejatel puudub kindlus vee erikasutusloa saamise osas. Ei puutu asjasse, et üks

hagejatest on ilmselt liiga vana, et tootmislikku kalakasvatust hallata ning teiste hagejate elukoht

ja tegutsemisala on kaugel Tartus ja mitte seotud kalakasvatusega ning huvi kalakasvatuse vastu

on ebatõenäoline vastavate kogemuste ja teadmiste puudumise tõttu. Hagejatel on võimalik

korraldada kalakasvatust ka läbi kolmandate isikute või siis talu välja rentida või sõlmida

vastavaid teenuselepingud isikutega, kes kohapeal korraldaksid kalakasvatust aga ka tammi

reguleerimist.

Hagejate arvates ei saa olla vaidlust selles, et neil on õigustatud huvi saada vee erikasutuseks luba,

mis eeldab naaberkinnistute omanike nõusolekuid. Asjakohatu on maakohtu järeldus selle kohta, et

asjaolu, et hetkel kasvatavad hagejad kalu enda tarbeks, ei tingi hagejate põhjendatud huvi

paisjärve säilitamiseks. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hagejate väite kohta, et kui tiik alla

lastakse, siis ei saa XX talus enam kunagi kalakasvatusega tegeleda ehk siis XX talu ei ole

võimalik enam sihtotstarbeliselt kasutada.

Olukorras, kus kostja nõusoleku andmata jätmise tagajärjeks on hagejate kalakasvatuse

seiskumine, on kahjustatud hagejate õigust kasutada oma kinnisasja sihipäraselt, st

kalakasvatuseks, ja selliselt on võimalik lugeda kostja nõusoleku andmisest keeldumist ka

hagejate kinnisasja kasutamise õiguse rikkumiseks, mis annab omakorda hagejatele AÕS § 89

esimese ja teise lause järgse nõude kostja vastu rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest

rikkumisest hoidumiseks, st sisuliselt hagejate kinnisasjast tulenevate mõjude talumise

kohustamiseks.

Hagejad märgivad, et esialgselt oli kostja nõus talumiskohustusega, kuid seda vaid tingimusel, et

vee erikasutusluba (sh õigus tammi ise reguleerida) kuuluks vaid temale. Seetõttu on kostja

keeldumine nõusoleku andmisest ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138).

Hagejatel puudub igasugune kindlustunne majandustegevuse osas. Seetõttu on asjakohatu viidata

sellele, et hagejad ei ole esitanud tõendeid, et nad oleksid teinud investeeringuid või muid kulutusi

kalakasvatuse arendamiseks. Otsusest ei selgu, millel põhineb maakohtu järeldus selle kohta, et

kuna praegusel ajal kasvatavad hagejad kala vaid enda tarbeks, siis see ei tingi hagejate huvi

paisjärve säilitamiseks.

Maakohus ei selgitanud tõendamiskoormist küsimuses, mille kohaselt on kostja pakkunud välja

alternatiivina hagejate kalakasvatuse veevarustust teisest hagejate kinnistul asuvast järvest ja, et

drenaažtoru vedamisega basseinide ja Kanarikumäe järve vahel sealt vee võtmiseks on võimalik

korraldada kalakasvatust ka ilma Tanni paisjärveta ja selle maksumus on ilmselt mõne tuhande

euro ringis. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tegemist on kostja väitega, mida oleks pidanud

tõendama kostja. Lisaks selgitasid hagejad, et võtta vett 150 meetri kaugusel asuvast Kanarikumäe

järvest on nende jaoks ebamõistlikult koormav ja majanduslikult kallis ettevõtmine.

Maakohus on üldsõnaliselt märkinud, et on pooltele tõendamiskoormist selgitanud. Tegelikkuses

maakohus pooltele midagi ei selgitanud, ei arutanud pooltega asjas tähtsust omavaid asjaolusid

ega teinud pooltele ettepanekuid tõendite esitamiseks.

Maakohus on põhjendamatult eelistanud kostja huve. Asjaolu, et kostja 20,79 ha suuruse

pindalaga kinnistust on 2,57 ha vee all, mis on tingitud Lambahanna oja paisutamisest ja on

kostja kasutusest välja langenud, ei saa olla hagi rahuldamata jätmiseks olulise tähendusega.

Selline olukord on kestnud alates ajast, mil paisjärv 1970-ndatel aastatel rajati ja kostja ning tema

õiguseellased on seda olukorda vabatahtlikult talunud aastakümneid, mistõttu võiks siinkohal

rääkida ka tavaõigusest TsÜS § 2 lg 2 mõttes.

Kostja on menetluses läbivalt väitnud,

et kui kostja saaks tammi ise hallata ja hoida

aastaringselt veetaseme normaalpaisutustasemel 55,35 meetrit absoluutkõrguse järgi, siis

ühtlase veetaseme hoidmisega ei tekiks kostjale üleujutuse ja soostumise kahjusid või oleks

ta kahju tekkimises ise süüdi. Sellisele kostja väitele ei ole maakohus hinnangut andnud ega

arvestanud poolte huvide kaalumisel.

Maakohus viitab otsuses küll Riigikohtu lahendile, mis käsitab tingimusi, mille üheaegsel

esinemisel oleks kostja kohustatud taluma hagejate kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja andma

vastavaid nõusolekuid, kuid otsuses on neid analüüsitud puudulikult. Selliselt ei selgu otsusest,

kuidas kitsendused takistavad oluliselt kostja kinnisasja kasutamist. Kostja ei tegele

põllumajanduse ega loomakasvatusega. Olulise avaliku huvi saab tuletada ka kõikide

paisjärveäärsete kinnistuomanike ühisest huvist, milleks on paisjärve säilitamine. Puuduvad

tõendid selle kohta, et need kitsendused oleksid vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Olukorras,

kus hagejatel on olemas toimiv kalakasvatussüsteem, oleks ebamõistlik panna hagejaid rajama

uut süsteemi teisest lähedal asuvast järvest. Maakohus on tuvastanud, et kostja hüvitist ei soovi.

Maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohus tunnustas hagejate õigustatud huvi paisjärve

säilitamiseks, kuid samas leidis, et kuna praegusel ajal kasvatavad hagejad kalu vaid enda

tarbeks, siis põhjendatud huvi justkui puudub. Vastuolud puudutavad ka küsimust, millised on

need kahjulikud mõjutused kostja kinnistule. Maakohus on ekslikult lähtunud varasematest

üleujutuste juhtumitest ega arvestanud sellega, et kostjale talumiskohustuse panemine ei

kahjustaks viimase huve, kui täidetakse kõiki vee erikasutusloa tingimusi.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hagejate kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 27. mai

2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1p 1).

Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme

kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja

protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu

vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

7. Ebaõige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt ei ole maakohus täitnud

eelmenetluse ülesandeid (TsMS § 392). Maakohus on eelmenetluses välja selgitanud hagejate

nõuded ja kostja seisukohad esitatud nõude suhtes, samuti poolte faktilised ja õiguslikud väited

esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida pooled esitasid oma faktiliste väidete

põhjendamiseks. Hagejaid on maakohtus esindanud vandeadvokaat ning seetõttu on asjakohatu

hagejate väide, et maakohus oleks pidanud selgitama, milliseid asjaolusid peavad pooled

tõendama. Lisaks nähtub asja materjalidest, et maakohus on selgitanud pooltele, milliseid

asjaolusid nad peavad tõendama.

Samuti on alusetu hagejate seisukoht, et maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja jätnud

oma järeldused olulises ulatuses põhjendamata. Maakohtu otsus vastab TsMS § 442 lg-s 8

sätestatule.

8. Poolte vahel on vaidlus eelkõige selle üle, kas kostja peab taluma hagejate soovitud

Lambahanna oja paisutamisest tulenevaid kahjulikke mõjutusi ning andma hagejatele vee

erikasutusloa saamiseks vajaliku nõusoleku.

AÕS § 68 lg 2 järgi võib omaniku õigusi kitsendada ainult seaduse või teiste isikute õigustega.

Vee paisutamiseks või hüdroenergia kasutamiseks sätestavad VeeS § 8 lg 1, § 16 lg 3 ja § 17 lg 1

eraõigusliku nõudena maaomaniku nõusoleku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab.

Ringkonnakohus leiab, et kui kostja nõusoleku andmisest keeldumise tagajärjeks on hagejate

kinnistul paikneva kalakasvatuse seiskumine (rikutakse hagejate õigust kasutada oma kinnisasja

sihipäraselt), saab lugeda kostja nõusoleku andmisest keeldumise hagejate kinnisasja kasutamise

õiguse rikkumiseks ning hagejatel on kostja vastu nõudeõigus AÕS § 89 esimese ja teise lause

järgi rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks, st kostja kohustamiseks

taluda kinnisasjast tulenevaid mõjusid. Riigikohus oma lahendites väljendatud seisukohta, et

sellise AÕS § 89 alusel esitatud nõude sisustamisel saab analoogia alusel kasutada AÕS § 143

ja § 144 koosmõjus tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-ga 138 ning võlaõigusseaduse §-ga 1043

ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049 ja 1055 ning loetlenud eeldused, mille üheaegsel

esinemisel on kostjatel kohustus taluda hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja anda ka

sellekohaseid nõusolekuid (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 2-14-21673, nr 3-2-1-12-11).

9. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-12-11 lahendi p-s 31 märkinud järgmised talumiskohustuse

kriteeriumid, millede üheaegsel esinemisel on kostjal kohustus taluda hagejate kinnisasjast

tulenevaid kitsendusi ja ande sellekohane nõusolek:

-

kostjale tulenevad kitsendused ei takista tal oluliselt oma kinnisasja kasutamist või

kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi

tõttu;

-

kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega;

-

kitsenduste vältimine või vähendamine on hagejatele majanduslikult ebamõistlikult

koormav või piirab hagejaid ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast;

-

kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjale.

Riigikohus on tsiviilasja nr 2-14-21673 lahendi p-s 11 selgitanud, et juhul, kui hagejate taotletud

kitsendused seostuvad vee erikasutusloa saamisega, siis hinnatakse kitsenduste kooskõla

keskkonnakaitse nõuetega vee erikasutusloa andmise haldusmenetluses, st kohus, lahendades vee

erikasutusloaga seotud talumiskohustuse kehtestamise ning vee erikasutusloa saamiseks

nõusoleku andmiseks kohustamise nõuet, ei saa ega peagi hindama vee erikasutusega seostuvaid

keskkonnakaitse küsimusi.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejate nõue tuleb lahendada

esmajoones poolte huvide kaalumise teel, hindamaks, milline on hagejate huvi kostjalt nõusolek

saada ja kostja huvid nõusoleku andmisest keelduda. Poolte huvide kaalumisel on maakohus

tuginenud Riigikohtu eelnevalt viidatud lahendis märgitud talumiskohustuse kriteeriumidele,

ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Siinkohal ringkonnakohus peab õigeks maakohtu seisukohta, et hagejad ei ole menetluses

tõendanud, et kostja keeldumine nõusoleku andmisest on hagejatele majanduslikult

ebamõistlikult koormav või piirab ebamõistlikult hagejate kui kinnisasja omanike õigusi.

Hagejad ei ole tõendanud, et Lambahanna ojal paisu likvideerime (ja seeläbi ka Tanni paisjärve

likvideerimine) võiks kaasa tuua sellise mõju nende majandustegevusele, mis põhjendaks nende

poolt taotletud kostja talumiskohustust. Maakohus on vaidlustatud otsuses esitanud vastavad

põhjendused ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata.

11. Maakohtu seisukohta ei muuda ebaõigeks hagejate väide, et hagejatele kuuluv XX talu ongi

mõeldud sihtotstarbeliselt tegelemiseks vaid kalakasvatusega ning seejuures ei ole oluline, et

praegusel ajal aktiivne majandustegevus puudub.

Asja materjalidest nähtuvalt esitas XX talu omanik Reino Madissoo (esialgne hageja) 14. mail

2015 taotluse vee erikasutusloa saamiseks (I kd tl 13-14). Taotlusel märgitu kohaselt taotlejal

majandustegevust ei olnud, vee erikasutusega kavandatavaks tegevuseks oli virgestus ala

(s.o puhkeala). Ettevõtja Reino Madisoo XX talu on 10.05.2016 äriregistrist kustutatud (tl 26).

Hagejate seletuse kohaselt kasvatatakse kalu enda tarbeks ning menetluse kestel ei ole esitatud

tõendeid selle kohta, et hagejad oleksid teinud kulutusi kalakasvatuse arendamiseks või mõjuks

vee erikasutuse puudumine nende majandustegevusele. Tõendamata on hagejate väide, et kostja

nõusoleku andmata jätmise tagajärjeks on hagejate kalakasvatuse seiskumine ning sellega on

kahjustatud hagejate õigus kasutada oma kinnisasja sihipäraselt. Alates vähemalt vee

erikasutusloa taotluse esitamisest 14. mail 2015 ei ole hagejatele kuuluval kinnisasjal

majandustegevust toimunud. Asjaolu, et hetkel kasvatavad hagejad kalu enda tarbeks, ei tingi

hagejate põhjendatud huvi paisjärve säilitamiseks. Kuna kinnisasjal ei ole pikema aja vältel

kalakasvatust majandustegevusena toimunud, siis on alusetu ka hagejate väide, et kostja

nõusoleku andmata jätmise tagajärjel seiskub kalakasvatus ja on kahjustatud hagejate õigus

kasutada oma kinnisasja sihipäraselt.

12. Poolte huvide kaalumisel omab tähtsust asjaolu, kas kostjale tulenevad kitsendused

takistavad tal oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda

inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu. Siinkohal nõustub ringkonnakohus

maakohtu seisukohaga, et kahjulikud mõjutused kostja kinnistule, millised on seni tekkinud

hagejate poolse tammi kehva haldamise tõttu, kahjustavad oluliselt kostja XX talu kinnisasja

kasutamist, kuna lisaks vee all olevale 2,57 ha kannatab kostja kinnistu osaliselt liigniiskuse all.

Maakatastri väljatrükist nähtuvalt on 21.05.2018 seisuga kostjale kuuluva kinnistu (XX kinnistu)

pindala 20,79 ha ning sellest on tingituna Lambahanna oja paisutamisest vee all 2,57 ha,

s.o kinnistu pindalast 12,4% kasutamine on piiratud. Asjaolu, et paisjärv rajati 1970-ndatel

aastatel ning kostja ja tema õiguseellased on vabatahtlikult talunud aastakümneid seda, et

kinnistust on 12,4% vee all, ei anna alust väita, et kostja peab ka edaspidi sellist olukorda taluma.

Hagejad ei ole tõendanud, et Lambahanna ojal paisu likvideerime (ja seeläbi ka Tanni paisjärve

likvideerimine) takistaks nende kinnistu sihtotstarbelist kasutamist või tooks kaasa sellise mõju

nende majandustegevusele, mis põhjendaks nende poolt taotletud kostja talumiskohustust.

13. Lisaks on maakohus leidnud, et paisutuse tulemusel kannatab kostja kinnistu osalisel

liigniiskuse all ning kostja huvid on ka seeläbi kahjustatud. Maakohus on siinkohal õigesti

hinnanud tunnistajate E.L. (I kd tl 164), A. P. (I kd tl 154) ja A.K. (I kd tl 152-153) ütlusi

ning asunud seisukohale, et paisutuse tulemusena on muutunud kinnistu pinnas osaliselt

liigniiskeks. Maakohtu poolt läbiviidud vaatluse käigus on fikseeritud (I kd tl 126), et XX

kinnistule maaparandustööde käigus paigaldatud kuivendustorud (kuivendusvõrgu teostusjoonis

– I kd tl 68) jäävad veekogu alla, on muda täis ja ei kuivenda enam seda ala. Samuti fikseeris

maakohus vaatluse käigus (I kd tl 127-130), et sauna vundament ja korstnajalg ning puhkemaja

on vee läbi kahjustada saanud ning võib täheldada haljasala soostumise tunnuseid.

Asjaolu, et kostja ei tegele põllumajanduse ega loomakasvatusega, ei tähenda, et ta peaks

nõustuma sellega, et tema kinnistu on paisutuse tulemusel osaliselt liigniiske.

14. Kaaludes hagejate tulevikus oletatavat majanduslikku huvi ning kostja huvi omandi kaitsele

on ringkonnakohus seisukohal, et hagejate majandustegevuse kaitse oleks hagi rahuldamise järel

arvestades nende senist tegevust ja tulu, veetaseme tõusuks ebaproportsionaalselt rohkem tagatud

võrreldes kostjale kehtestatud omandiõiguse piirangutega. Ringkonnakohus leiab, et hagejate

huvid oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise vastu ei kaalu üles kostja huvi oma kinnisasja

valdamisele ja kasutamisele.

15. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja ei pea kitsendusi mõistlikult taluma ka

inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Hagejate väitel tuleneb oluline avalik huvi kõikide paisjärveäärsete kinnistuomanike ühisest

huvist, milleks on paisjärve säilitamine. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi mõne paisjärveäärse

kinnistu omaniku (toimiku materjalide alusel andsid nõusoleku hagejale vee erikasutusloa

väljastamiseks kaks kinnistu omanikku, ühe omaniku luba oli tingimuslik) huvi säilitada paisjärv

ei ole käsitletav avaliku huvina. Keskkonnaregistrist nähtuvalt ei ole Tanni tiik (paisjärv) avalik

ega avalikult kasutatav.

16. Asjakohane ei ole hagejate väide selle kohta, et kuna esialgselt oli kostja nõus

talumiskohustusega tingimusel, et vee erikasutusluba (sh õigus tammi ise reguleerida) kuuluks

temale, siis on kostja keeldumine nõusoleku andmisest ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega.

Maakohus on vaidlustatud otsuses märkinud: „Pooled on jõudnud asja menetluse käigus ühisele

seisukohale, et käesolevas asjas ei ole asjakohane kostja poolt tõstatatud vaidlus XX ja XX

kinnistute piiri kulgemise asukoha üle ja kostja ei soovi enam taotleda vee erikasutusluba, ka kui

hagejad selleks kostjale nõusoleku annaksid.“

Seega on kostja muutnud oma seisukohta menetluse kestel ning selline seisukoha muudatus ei

muuda kostja keeldumist nõusoleku andmisest hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Lisaks

märgib ringkonnakohus, et kostja esitatud taotluse ajendiks oli see, et tammi vahetu haldamise

korral saaks ta hoida aastaringselt veetaseme normaalpaisutustasemel 55,35 meetrit

absoluutkõrguse järgi ning ühtlase veetaseme hoidmisega ei tekiks kostjale üleujutuse ja

soostumise kahjusid. Kostja loobus vastavast taotlusest ja ei soovinud enam võtta endale kohustusi

seoses tammi haldamisega ning tema käitumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

17. Hagejate seisukoha kohaselt puudub neil igasugune kindlustunne majandustegevuse osas ning

seetõttu on asjakohatu viidata sellele, et hagejad ei ole esitanud tõendeid, et nad oleksid teinud

investeeringuid või muid kulutusi kalakasvatuse arendamiseks.

Asja materjalide kohaselt ei ole hagejad ja nende õiguseellane juba alates 2015. aastast

(vt käesoleva otsuse p 11) kinnisasjal kalakasvatusega tegelenud ning ei ole esitatud ka

tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et tulevikus kavatsetakse hakata tegelema kalakasvatusega

(nt kavandatavad investeeringud, kes konkreetselt hakkab tegelema kalakasvatusega jms). Kostja

keeldumine nõusoleku andmisest ei ole hagejatele majanduslikult ebamõistlikult koormav või ei

piira hagejaid ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast ainuüksi seetõttu, et hagejate kinnistul

on olemas väidetavalt toimiv kalakasvatussüsteem.

18. Hagejate väitel ei selgitanud maakohus tõendamiskoormist kostja poolt välja pakutud

hagejate kalakasvatuse veevarustuse kohta teisest hagejate kinnistul asuvast järvest.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust see, kas

hagejate kinnistul oleks kalakasvatuse veevarustus võimalik teisest kinnistul asuvast järvest või

mitte, sest hagejad ei ole menetluses tõendanud, et kostja keeldumine nõusoleku andmisest on

hagejatele majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab ebamõistlikult hagejate kui

kinnisasja omanike õigusi.

19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud ringkonnakohtus kokku

1809 eurot 60 senti (õigusabikulud 1665 eurot 60 senti ja sõidukulud 200 eurot). Hagejad on

palunud hinnata kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu (144 eurot koos

käibemaksuga) on mõistliku suurusega. Maakohtu menetluses ei olnud kostjal esindajat, kostjal

tekkis esindaja vajadus alles ringkonnakohtu menetluses. Seda arvestades on ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega

tutvumisele kulunud aeg 2,5 tundi. Apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele on kostja

lepingulisel esindajal kulunud kokku 4,9 tundi. Arvestades selle menetlusdokumendi mahtu ja

keerukust on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ajakuluks 3,5 tundi. Kohtuistungi

kooskõlastamine kohtu ja kliendiga ei ole selline kulu, mida vastaspool peaks hüvitama. Hagejad

on kinnitanud, et kostja esindaja on nende esindaja kompromissi teemal ühendust võtnud, samas

ei pea nad põhjendatud ajaks 0,8 tundi, vaid 0,25 tundi. Ringkonnakohtule ei ole kompromissi

puudutavat kirjavahetust esitatud. Ringkonnakohus peab põhjendatuks lähtuda ajakulust

0,5 tundi. Kohtuistungiks ettevalmistamisele kulunud ajaks on kostja lepingulisel esindajal

märgitud 1,5 tundi. Arvestades asja materjalidega tutvumise, apellatsioonkaebuse vastuse

koostamise ja kohtuistungi toimumise vahele jäänud ajaga (paar kuud) on ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatud ajakuluks 1 tund. Seega on kostja põhjendatud õigusabikulud kokku

1080 eurot (7,5 tundi x 144 eurot/tunnis).

Sõidukuludeks on kostja esindaja märkinud 200 eurot. Kostja esindaja ei ole sõidukulude kohta

kuludokumente esitanud. Iseenesest on menetlusosalisel õigus sõlmida esindajaga mistahes

sõidukulude kokkuleppeid, eelnev ei tähenda aga seda, et sõidukulud peaks igal juhul

vastaspoolelt välja mõistma. Ka sõidukulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 200 euro suurune sõidukulu põhjendatud. Samas ei ole vaidlust

selles, et esindaja tuli kohtuistungile Tallinnast. Siinkohal peab ringkonnakohus põhjendatuks

lähtuda keskmisest sõidukulust 6 l/100 km (asja materjalidest ei nähtu, et kostja esindaja

sõiduautol oleks suurem kütusekulu kui keskmisel sõiduauto) ja kütuse hinnast 1,39 eur/l

(keskmine kütuse hind oktoobris 2019). Kostja esindaja büroost Tartu kohtumajani on 196 km.

392 km läbimiseks kulub 23,52 l kütust, milles eest oktoobris 2019 tuli tasuda 32 eurot 69 senti

(23,52 x 1,39). Seega on kostja esindaja sõidukuluks 32 eurot 69 senti.

Eelneva tõttu tuleb hagejatelt välja mõista kostja kasuks 1112 eurot 69 senti (1080 + 32,69).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson