2-17-14855/68 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. november 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-14855

Tsiviilasi

Tartu linn, Õnne 20 korteriühistu hagi Accurato

Fassaadid OÜ vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

25 929 eurot 35 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Accurato Fassaadid OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja): Accurato Fassaadid OÜ (registrikood

1651870), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet

Laasik

Vastustaja (hageja): Tartu linn, Õnne 20 korteriühistu

(registrikood 80006949; täiendav nimi ÕNNE 20

korteriühistu), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kristo Kallas

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 13. juuni 2019 otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Accurato Fassaadid OÜ kanda.

3. Välja mõista Accurato Fassaadid OÜ-lt Tartu linn, Õnne 20 korteriühistu kasuks

menetluskulud ringkonnakohtus 720 eurot.

4. Kohustada Accurato Fassaadid OÜ-d tasuma väljamõistetud menetluskuludelt

(720 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tartu linn, Õnne 20 korteriühistu (täiendav nimi ÕNNE 20; hageja) esitas 6. oktoobril 2017

Tartu Maakohtule hagi Accurato Fassaadid OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda

kasuks välja 25 929 eurot 35 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30. septembril 2010 töövõtulepingu Õnne 20 elamu

rekonstrueerimiseks. Rekonstrueerimiseks tehtavad tööd on määratletud lepingu lisas 2. Lepingu

järgi oli tehtud tööde garantii 60 kuud alates kasutusloa saamiseks. Kasutusluba väljastati

30. juunil 2011. Hageja teavitas 26. septembril 2012 kostjat elamul esinevatest puudustest ja palus

puudused garantiikorras kõrvaldada. Kostja ei ole puudusi kõrvaldanud.

Hageja sõlmis 5. juunil 2017 Vikerpuu OÜ-ga töövõtulepingu nende tööde tegemiseks, mida oli

vaja kõige kiiremini teha. Hageja kulud on järgmised: Vikerpuu hinnapakkumine 21 512 eurot

40 senti (teostatud tööd 6774 eurot 35 senti ja veel teostamata tööd 15 006 eurot),

omanikujärelevalve teostamine elamu remonttöödele 420 eurot, kohtueelsed õigusabikulud

825 eurot.

Aegumise kohta märkis hageja järgmist. Kostja tunnistas nii 2014. aastal sõlmitud kokkuleppeid

kui ka asjaolu, et pooltel on vaidlus garantiitööde ulatuse osas. Hageja viitas tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-le 2, § 158 lg-le 1 ja § 167 lg-le 1.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Lisaks kinnitas

hageja, et ta on tööd üle vaadanud ja vastu võtnud. Hageja minetas õiguse esitada

garantiikohustuse rikkumisest tulenevaid nõudeid. Kostja viitas lepingu p-le 4.1.6. Hagiavaldusest

ei ole võimalik aru saada, millised konkreetsed vead või puudused garantiiaja jooksul ilmnesid.

Lisaks nõudis hageja ka sellise kahju hüvitamist, mida seadus ei võimalda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 13. juuni 2019 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

30. septembril 2010 sõlmitud töövõtulepingust tuleneva garantiikohustuste täitmata jätmise eest

kahjuhüvitise 25 959 eurot, mis koosneb 15 006 euro ulatuses tulevikus kantavast kahjust ja

10 923 euro 35 sendi ulatuses juba kantud kuludest. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus

määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 8195 eurot ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulud 8195 eurot ja viivise menetluskuludelt.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg viis aastat (TsÜS § 146 lg 2). Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 651

lg-le 1. Praegusel juhul algas aegumistähtaeg kasutusloa väljastamisest (30. juunist 2011). Seega

lõppenuks lepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaeg 1. juulil 2016.

Maakohus asus seisukohale, et kostja 9. mai 2014 kirja saab pidada TsÜS § 158 lg 1 kohaselt nõude

tunnustamiseks, kuna kostja on selgelt väljendanud, et kohustub hagejale garantiitöid tegema. Seega

katkes hageja nõude aegumine 9. mail 2014 ning algas uuesti. Hagi esitamise ajaks ei ole hageja

nõuded aegunud.

Maakohtu hinnangul ei ole hageja ilmnenud puudustest teavitamisega hilinenud. Lepingu p 4.1.6 ei

käsitle garantii ajal tekkinud puudustest teavitamise tähtaega. Tegemist on tellija õiguste ja

kohustuste alapunktis asetseva sättega. Garantiikohustus ja –aeg on sätestatud eraldi p-s 6. Kostja

seisukoht, et kahepäevane teavitamise aeg kohaldub ka garantiitöödele, läheks vastuollu garantii

mõttega, mis VÕS § 650 lg 1 kohaselt on töövõtja vastutus kogu garantii kehtivuse ajal ilmnenud

töö lepingutingimustele mittevastavuse suhtes. Lisaks ei ole kostja tõendanud, millal hageja

ilmnenud puudustest teada sai või pidi teada saama ning millisest päevast peaks hakkama

kahepäevast tähtaega arvutama.

Maakohus tuvastas, et pooled on lepinguga kokku leppinud sokli ja vundamendi soojustamises ning

katuse rekonstrueerimises. Seega on elamu ülevaatusel fikseeritud puudused nagu mõrad soklil,

soklipleki vale paigaldamine, panduse vale kalle, katusest vee läbijooks seotud kostja teostatud

töödega.

Maakohtu hinnangul ei ole 31. märtsi 2014 akti puhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, vaid

puuduste fikseerimise aktiga. Aktist ei nähtu poolte tahet võtta endale mingeid kohustusi. Aktis on

küll kirjas, et juba tehtud tööde eest vastutab kostja, kuid see ei anna alust asuda seisukohale, et

kostja võttis endale kohustuse kõrvaldada hoonel ilmnenud puudused. Samas on kostja aktile

allakirjutamisega nõustunud, et tema tehtud töödel on ilmnenud aktis nimetatud puudused.

Lepingu p-dest 6.1 ja 6.2 järeldub, et kostja on võtnud endale kohustuse kõrvaldada elamul (st tehtud

töödes) garantiitähtaja jooksul ilmnevad puudused. Elamu kasutusluba on väljastatud 30. juunil

2011. TsÜS § 135 ja § 136 lg-test 2 ja 8 lähtudes algas 60-kuuline garantiiperiood 1. juulil 2011 ja

lõppes 1. juulil 2016. Hageja on teavitanud kostjat võimalikest elamu puudustest ja ehitusvigadest

esmalt 26. septembril 2012. Pooled tegid 31. märtsil 2014 elamule kohtülevaatuse ja vormistasid

sellekohase akti. Sellest järeldub, et hageja on kostjat puudustest teavitanud garantiitähtaja jooksul.

Maakohus märkis, et töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise

kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab

nö ehtsat garantiikohustust, st ehitusseaduse (EhS) § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650

lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Kuivõrd kostja kohustus garantiitöid

teostama EhS § 4 lg 1-3 ja VÕS § 650 lg 1 alusel, ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud kostja

vastuväide garantiitööde tegemata jätmise kohta VÕS § 111 alusel.

Kostja 9. mai 2014 kinnitust saab samuti lugeda 31. märtsi 2014 allkirjastatud aktis märgitud

puuduste omaksvõtu ja nende teostamise kinnitusena.

Maakohtu hinnangul ei saa kostja esitatud 20. mai 2014 koosoleku protokolli pidada samaväärseks

tõendiks 31. märtsi 2014 kohtülevaatusega, kuna selle on allkirjastanud üksnes kostja esindaja.

Hageja on protokollile vastu vaielnud.

Kostja väited puuduste tekkepõhjuse kohta ei ole tõendatud. Hageja on tõendanud töödel esinevate

garantiiajal ilmnenud puuduste olemasolu.

Pooled ei vaidle selle üle, et projektis puudus soklipleki paigaldamise kohustus. Samas on selge,

et sokliplekk on elamule paigaldatud. 31. märtsi 2014 aktist nähtuvalt tuleks paigaldada plekk

projektijärgselt ja taastada lõhutud karniis projektijärgsesse kohta. Üldtuntuks asjaoluks saab

pidada seda, et sokliplekkide eesmärgiks on kaitsta hoonete sokleid sademete eest. Kostja ei ole

selgitanud ega tõendanud, millise teise eesmärgi täitmiseks sokliplekk paigaldati. Ka K. Leiteni

ekspertarvamusest nähtub, et sokliplekk on kohati seinast eendunud ja kaotanud selle võttu

vettpidavuse. Maakohus leidis, et tegemist on siiski puudusega, olenemata sellest, kas seetõttu vesi

pääseb ka keldrisse või mitte. Sokliplekki, mis ei täida oma eesmärki, ei saa pidada VÕS § 77

kohaselt vähemalt keskmise kvaliteediga tehtud tööks. 31. märtsi 2015 aktile alla kirjutades pidi

kostja aru saama, et tunnistab soklitööde osas puudusi. Seega on põhjendatud mõista kostjalt välja

soklipleki puudustega seotud kulud.

Maakohtu hinnangul ei ole oluline, et panduse kalle muutus negatiivseks alles aastate pärast.

Kostja on andnud hagejale garantii pikkusega 60 kuud. Kostjal on ehitusettevõtjana

hoolsuskohustus hagejale selgitada, et võimalik soovitud lahendus ei ole teostatav selliselt, et see

püsiks kogu garantiiperioodi jooksul lepingutingimustele vastavana. Lisaks puuduvad tõendid,

mille alusel saaks asuda seisukohale, et panduse kalle on muutunud negatiivseks seetõttu, et

hagejal puudub vihmavee ärajuhtimissüsteem. Seega vastutab kostja garantiikohustuse korras

panduse kalde muutuse eest ning seega ka parandustööde hüvitamise eest.

Praegusel juhul ei ole puudus see, et kasutati teist liiki betooni, vaid see, et plaadid on

korrodeeruma hakanud, mille tõttu on betoonist eraldunud tükke ning esineb ka purunenud plaate.

Kostja ei ole tõendanud, et plaatide purunemine on tingitud millestki muust kui tema ehitustööde

kvaliteedist. Seega ei vasta purunenud plaadid keskmise kvaliteediga tehtud ehitustöödele ning

kuuluvad garantiikorras hüvitamisele.

Kostja ei ole tõendanud, et ta ei vastuta soklil tekkinud mõrade eest garantiikohustuse alusel.

K. Leiteni ekspertarvamuses on märgitud võimalikud mõrade tekkepõhjused. Samas ei nähtu, et

ekspert oleks reaalselt tuvastanud, millistest teguritest tulenevalt on konkreetsed soklil olevad

mõrad tekkinud. Soklil olevaid mõrasid ei saa pidada vähemalt keskmiseks kvaliteediks VÕS § 77

lg 1 teise lause mõttes.

Maakohus leidis, et põhjendamatud on kostja väited selle kohta, et hageja on kaotanud õiguse

katusetööde parandamiseks hüvitist nõuda. Hageja katuse parandamise kulude hüvitamise nõuet

tuleb käsitleda kui garantiikohustusest tuleneva täitmist asendava kahju hüvitamise nõuet

VÕS § 115 tähenduses. Selle nõude raames on võimalik nõuda ka tulevaste kulutuste hüvitamist.

Sel juhul tuleb kindlaks teha kõik kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128

järgi.

Maakohtu hinnangul on tõendatud, et kostja on kinnitanud garantiitööde tegemise kohustust

(katuse parandamise osas). Hageja on andnud kostjale korduvalt tähtaegu tööde parandamiseks,

mida kostja aga ei teinud. Kostja vastutab garantiitööde teostamata jätmise eest, kuna ei ole kohtu

ette toonud enda vastutust välistavaid asjaolusid. Hagejale on kahju tekkinud seoses katuse

parandustööde eest maksmisega kolmandale isikule. Sellise kahju tekkimine oli kostjale

ettenähtav, kuivõrd hageja hoiatas korduvalt teda, et garantiitööde teostamata jätmisel tuleb kostjal

tasuda kolmanda isiku poolt teostatud tööde eest. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 4 on kahju ja kostja

tegevuse vahel põhjuslik seos. Kui kostja oleks katuse parandustööd ise teostanud, poleks hageja

pidanud Vikerpuu OÜ-ga töövõtulepingut sõlmima ning kulutusi kandma. Seega on põhjendatud

mõista kostjalt hageja kasuks välja katuse parandamisega seotud kulud.

Maakohus käsitles hageja kulude põhjendatust. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid Vikerpuu OÜ

hinnapakkumise ja tehtud tööde suuruses osas. Samuti ei tuvastanud maakohus hinnapakkumises

töid, mis võiksid olla ebavajalikud esinenud puudusi arvestades. Seega on põhjendatud kostjalt

hageja kasuks välja mõista katusetööde garantii korras teostamata jätmise eest kahjuhüvitis

6774 eurot 35 senti. Hageja 420 euro suurune kulu omanikujärelevalvele on põhjuslikus seoses

kostja rikutud kohustusega. See on ettenähtav kulu, kuna ka hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu

ajal kasutas hageja omanikujärelevalve teenust. Ekspertiisikulud (1161 eurot 40 senti ja 1742 eurot

40 senti) tuleb kostjal VÕS § 128 lg 3 kohaselt hüvitada. Ekspertiis oli vajalik kulu kahjuhüvitise

kindlaksmääramiseks ning on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega. Hagejal on õigus nõuda

825 euro suurust kohtueelset õigusabikulu.

Lisaks juba kantud kahjule on hageja esitanud ka tulevikus tekkiva kulutuste hüvitamise nõude

(15 006 eurot). Nõude kujundamist on hageja selgitanud 23. novembri 2018 menetlusdokumendis.

Kostja ei ole hinnapakkumises märgitud kulude suuruses osas vastuväiteid ega teistsugust

hinnapakkumist esitanud. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka tulevikus kantava

kahju hüvitise summas 15 006 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on hageja nõue aegunud. Kostja nõustus 9. mai

2014 kirjas, et vajalik on teha katust puudutavaid garantiitöid. Kostja ei väitnud selles kirjas ega

ka hiljem, et vajalik oleks teha selliseid töid, mille tegemise vajadust heidab hageja kostjale ette

praeguses menetluses. Seda, et kostja ei tunnustanud hageja etteheiteid garantiitööde osas, kinnitab

ka 20. mai 2014 koosoleku protokoll. Isegi kui nõustuda maakohtuga, et protokolli ei saa lugeda

samaväärseks tõendiks 21. märtsi 2014 aktiga, tuleneb protokollist nende garantiitööde nimekiri,

mida kostja tunnistas. Seega ei saanud kostja nende garantiitööde tegemise vajadust ka tunnistada,

mistõttu aegumine ei katkenud 9. mail 2014.

Hageja ei järginud lepingus sätestatud puudustest teavitamise tähtaega. Maakohtuga võib nõustuda

vaid selles, et kahepäevane tähtaeg on liiga lühike ning see tuleks asendada mõistliku tähtajaga.

Isegi kui lugeda teavitamise tähtajaks ühte aastat, ei ole hageja seda järginud. Vaidlust ei ole selles,

et hageja väitis elamus puuduste esinemist esimest korda alles 26. septembril 2012 ehk enam kui

aasta pärast tööde valmimist. Lepingu p 4.1.6 alusel on hageja kaotanud õiguse puudustele

tuginedes nõudeid esitada.

Kostja ei nõustu sellega, et garantiitööde tegemise vajadusest teatamise ajale tähtaja seadmine

läheks garantii mõttega vastuollu. Sellise tähtaja sätestamise mõte seisnes selles, et kui hageja

avastab garantiitöö, siis ta teavitaks kostjat sellest mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja jooksul

teavitamine võimaldab ära hoida probleemi süvenemise ja kostja saaks mõistlikult enda töid

planeerida.

Kostja ei pidanud tõendama seda, millal hageja puudustest teada sai, vaid seda oleks pidanud

tõendama hageja. Sellist infot valdab üksnes hageja ise.

Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kostja nõustus 31. märtsi 2014 akti

allkirjastamisega, et töödel esinevad aktis loetletud puudused. Tegelikkuses kinnitas kostja vaid

aktiga tutvumist ning edastas hagejale 20. mail 2014 koosoleku protokolli, millest nähtus tegelik

puuduste loetelu. Hageja ei esitanud 20. mai 2014 aktile vastuväiteid. Vastupidine maakohtu

seisukoht ei tugine tõenditele. Hageja uus juhatus vaidles protokollile esmakordselt vastu alles

praeguses menetluses.

Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja esitatud olulised tõendid, mida kostja käsitles enda

18. aprilli 2019 teesides.

Maakohus nõustus, et kostja ei pidanud sokliplekki paigaldama. Kõik tunnistajad ja eksperdid

kinnitasid, et sokliplekk ei olnud vee tõkestamiseks vajalik. K. Leiten, Ü. Taimre ja A. Terasmaa

kinnitasid, et sokliplekk peabki vett. Samas leidis maakohus, et on sokliplekk on valesti

paigaldatud. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt saab üldtuntud asjaoluks pidada seda, et

sokliplekkide eesmärgiks on kaitsta hoonete sokleid sademete eest, on lihtsustus. Soklite

kaitsmiseks sademete eest on ka teisi tehnilisi lahendusi.

Hageja väide 5% panduse kalde kohta ei ole õige, sest pooled leppisid ehitamise käigus kokku

panduse kalde 2%. Seda kinnitas hageja juhatuse liige A. Terasmaa. Ekslik on ka kohtu järeldus

selle kohta, et panduse kalle muutus negatiivseks kostjast tingitud asjaoludel. Asjaolu, et pandus

on hetkel negatiivne, ei ole kostja tegemata või valesti tehtud töö, kuna panduse kalle muutus

negatiivseks alles aastaid pärast tööde valmimist hagejast tingitud põhjustel. Seda kinnitab juulis

2014 tehtud Google Maps foto, millelt nähtub panduse õige kalle.

Ü. Taimre ja K. Leiteni selgitustest nähtub, et pooled leppisid kokku panduse nurga vähendamises,

kuna algselt projekteeritud nurk oli liialt järsk. Paraku ei projekteeritud vihmaveesüsteemi ning

selle väljaehitamist ei tellitud kostjalt. Kostja ei saa vastutada selle eest, et hageja ei tellinud tema

käest terviklahendust, vaid tellis odavama pooliku lahenduse, mille tõttu jõudis vesi panduse alla

ning külmudes kergitas seda.

Hageja etteheide selle kohta, et kostja on kasutanud panduse ehitamisel raudbetooni asemel

teraskiudbetooni, ei ole õige. Materjali asendamine oli hagejaga kokku lepitud ning asendatud

materjal oli originaalist parem. Plaadid oleksid purunema hakanud ka juhul, kui oleks kasutatud

raudbetooni. Ü. Taimre ütluste kohaselt oleks saanud seda vältida, kui oleks tellitud täiendav

kaitsekiht, kuid seda ei tehtud.

K. Leiten tõi esile väga konkreetsed mõrade tekke põhjused: vale projektilahendus, liigne niiskus,

tänaval tehtud kaeve- ja ehitustööd. K. Leiten ei andnud nendele põhjustele konkreetseid

arvväärtusi. Selline diferentseerimine ei ole ka võimalik. Ei ole võimalik tuvastada, et mõradel oli

veel muid tekkepõhjusi. Ka hageja ekspert K. Pilt ei ole esile toonud mistahes põhjusi, mis oleks

võinud soklil mõrasid põhjustada. Olukorras, kus soklimõrad on tekitanud kostjast sõltumatud

välispõhjused, ei saa kostjale mõrade teket ette heita.

Maakohtu arvates asus Vikerpuu OÜ kõrvaldama kostja tehtud töös esinevaid puudusi.

Tunnistajate ütlustest nähtub, et Vikerpuu OÜ asus kõrvaldama hoopis kellegi hageja liikme enda

tehtud tööde puudusi. Kostja ei saa vastutada selle eest, kuidas keegi hageja liige ise katust

remontis. Kostja viitab tunnistaja M. Malkuse ütlustele 1. aprilli 2019 kohtuistungil.

Maakohus ei lahendanud kostja taotlust TsMS § 169 lg 1 alusel kostja menetluskulude osaliseks

jätmiseks hageja kanda sõltumata menetluse lõpptulemusest.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

13. juuni 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Kuna Tartu Maakohtu 13. juuni 2019 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

7. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas nende vahel 06.09.2010

sõlmitud töövõtulepingu alusel garantiiajal ilmnenud puudustega seotud kahju ja tulevaste

kulutuste maksumuse hüvitamise nõue on aegunud või mitte.

Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et hagi ei ole aegunud. Maakohus on

vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 13, ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Töövõtulepingu p 6.1. kohaselt töövõtja poolt tehtud tööde garantiiaeg algab kasutusloa saamise

päevast ning kestab 60 kuud (s.o viis aastat). TsÜS § 146 lg 2 alusel on samuti ehitise puuduse

tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg viis aastat. Lähtudes VÕS § 651 lg-st 1

arvutatakse aegumise algust töö valmimisest, töö vastuvõtmise kohustuse puhul aga ajast, mil töö

võeti vastu või selle sai lugeda vastu võetuks. Käesolevas asjas on pooled sidunud hagi aegumise

alguse kasutusloa väljastamisega.

Asja materjalide kohaselt saadi hoonele kasutusluba 30. juunil 2011 (pooled ei vaidle selle üle),

seega lõppes garantii 30. juunil 2016. Hagi on esitatud 19. oktoobril 2017.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud TsÜS § 158 lg-t 1, leides, et hageja

nõude aegumine katkes 9. mail 2014, sest kostja tunnustas viidatud kirjas hagejale (I kd tl 44-45),

nõuet, märkides, et: „Siiski, pärast tööde vastuvõtmist on lepingu punkt 6.1. sätestatud garantiiajal

ilmnenud tehtud töödes probleeme. Nimetatud probleemid ei kujuta endast aga lepingu eseme

puudusi, mis annaksid tellijale aluse tööde tasumisest keeldumiseks. Tegemist on garantiitöödega

ning töövõtjal lasub lepingu punkt 6.2 alusel vastavalt kohustus nende puuduste kõrvaldamiseks.

Töövõtja kinnitab siinkohal, et loomulikult kavatseb ta enda lepingulised kohustused täita ning

likvideerida garantiiajal ilmnenud vead ja puudused lepingu punkt 6.2 sätestatud korras.“

Kuna hagi aegumine katkes 9. mail 2014 ning algas uuesti 10. mail 2014, siis hagi esitamise ajaks

6. oktoobriks 2017 ei olnud hageja nõuded ei ole aegunud.

8. Kostja väitel nõustus ta 9. mai 2014 kirjas, et vajalik on teha katust puudutavaid garantiitöid,

kuid ta ei ole tunnustanud hagis märgitud garantiitöid.

Ringkonnakohus leiab, et selline kostja väide on põhjendamatu, kuna 9. mai 2014 kirjas on kostja

märkinud, et ta „jätkab eelnevalt kokkulepitud viisil Õnne 20 maja katusega seonduvate tööde

teostamist sõltumata ülejäänud garantiitööde peatamisest.“ Ringkonnakohtu arvates tuleneb

eeltoodust, et lisaks katust puututavatele garantiitöödele tunnustas kostja ka teisi garantiitöid,

millede teostamise ta oli peatanud.

9. Kostja seisukoha kohaselt ei järginud hageja lepingus sätestatud puudustest teavitamise tähtaega

ja on lepingu p 4.1.6 alusel kaotanud õiguse puudustele tuginedes nõudeid esitada.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole garantiiajal ilmnenud puudustest

teavitamisega hilinenud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud

otsuse p-s 14, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid

korrata. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et pooltevahelise lepingu punkt 4.1.6 ei käsitle

garantiiajal tekkinud puudustest teavitamise tähtaega. Garantiikohustus ja garantiiaeg on

sätestatud eraldi lepingu p-s 6 ning kuna hageja teavitas kostjat puuduste ilmnemisest

garantiiperioodil (60 kuu jooksul pärast kasutusloa saamist), on tegemist tähtaegse teavitamisega.

10. Kostja väitel on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et kostja nõustus 31. märtsi 2014 akti

allkirjastamisega, et töödel esinevad aktis loetletud puudused, sest tegelikkuses kinnitas kostja

vaid aktiga tutvumist ning edastas hagejale 20. mail 2014 koosoleku protokolli, millest nähtus

tegelik puuduste loetelu.

Asja materjalide kohaselt teostasid pooled 31. märtsil 2014 hoonele kohtülevaatuse ning

vormistasid sellekohase akti (I kd tl 42-43). Aktis on tööde teostamise eest vastutavaks märgitud

kostja ning akti on allkirjastanud projekteerija Preet Russak, omaniku järelevalve teostaja Ülo

Taimre, kostja juhatuse liige Ruve Visnapuu ja hageja juhatuse liikmed. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohaga, et aktile allakirjutamisega on kostja nõustunud, et tema poolt teostatud

töödel on ilmnenud aktis nimetatud puudused (maakohtu otsuse p 18). Kostja väide, et

allakirjutamine tähendas vaid kinnitust aktiga tutvumise kohta, on paljasõnaline ja eluliselt

mitteusutav.

Kostja poolt maakohtule esitatud 20. mai 2014 KÜ Õnne ja Accurato Fassaadid OÜ koosoleku

protokoll (II kd tl 47-48) ei kinnita 31. märtsi 2014 aktis nimetatud puuduste mitteesinemist.

Koosoleku protokolli on allkirjastanud Killu Mitt, kes on osalenud koosolekul kostja esindajana,

teiste koosolekul osalenud isikute allkirjad protokollil puuduvad. Tunnistaja Anton Terasmaa

(endine juhatuse esimees) ütlustest nähtuvalt (III kd tl 32-33) osales ta 20. mai 2014 koosolekul,

kohal oli 15 inimest ning kõik protokollis kajastatud küsimused said läbi arutatud. Koosoleku

protokolli kohaselt on kohal olnud 3 isikut ja kutsutud oli 7 isikut, arutati küll garantiitööde

tegemisega seonduvaid küsimusi, kuid selgusetu on, kas käsitleti kõiki 31. märtsi 2014 aktis

nimetatud puudusi ja kas mõni aktis nimetatud puudus ka kõrvaldati.

11. Kostja väitel on maakohus jätnud tähelepanuta kostja esitatud olulised tõendid, mida kostja

käsitles 18. aprilli 2019 teesides (apellatsioonkaebuse p 2.3.6). Siinkohal on jätnud kostja

märkimata, millised on need olulised tõendid, mis maakohus jättis tähelepanuta ja seetõttu ei saa

ringkonnakohus kostja väitele vastata.

12. Hageja nõuab hagis kostjalt seoses tegemata garantiitöödega tekkinud ja tulevikus tekkivate

kahjude hüvitamist. Pooled on töövõtulepinguga kokku leppinud sokli ja vundamendi

soojustamises ning katuse rekonstrueerimises. Seega on elamu ülevaatusel fikseeritud puudused

nagu mõrad soklil, soklipleki vale paigaldamine, panduse vale kalle, katusest vee läbijooks (II kd

tl 126-131) seotud kostja poolt teostatud töödega ja nende puuduste (garantiitööde)

kõrvaldamiseks on hageja esitanud kahju hüvitamise ja kulutuste hüvitamise nõude.

Maakohus on vaidlustatud otsuses analüüsinud hageja poolt kostjale tööde osas esitatud

pretensioone ning seda, kas tegemist on garantiitöödega, mille tegemise eest kostja vastutab.

Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 20 ja 21, ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Ringkonnakohtu arvates on hageja tõendanud

ehitustöödes garantiiajal ilmnenud puuduste olemasolu (vt poolte poolt allkirjastatud 31. märtsi

2014 kohtülevaatuse akt; ehitustehniline ekspertiis (I kd tl 66-129); kostja poolt hagejale

kohtueelselt edastatud kirjad (I kd tl 44-45)).

12.1. Maakohtu seisukoha kohaselt on põhjendatud kostjalt välja mõista soklipleki paigaldamisega

seotud kulud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 22,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

Kostja väite kohaselt nägi soklipleki paigalduses probleemi vaid maakohus, sest nii tunnistajad

kui eksperdid kinnitasid, et sokliplekk ei olnud vee tõkestamiseks vajalik ning lisaks kinnitasid

K. Leiten, Ü. Taimre ja A. Terasmaa, et sokliplekk peabki vett.

Ringkonnakohus märgib, et 31. märtsi 2014 aktis toodud puuduste kohaselt oli sokliplekk ümber

hoone paigaldatud projektilahendusest erinevalt ning mitmes kohas hoone seinast eenduvalt.

15. detsembril 2016 teostatud ekspertiisi kohaselt (I kd tl 75) on sokli veeplekk paigaldatud

ebakorrektselt, mitmes piirkonnas on veeplekk seinast eemal ning vaatamata hilisematele

tihendamistele silikooniga valgub veepleki ja seina vahelisest pilust vesi vundamendi piirkonda

(fotod 15 ja 16, I kd tl 85).

Ringkonnakohtu arvates vaatamata sellele, kas projekti kohaselt tuli sokliplekki paigaldada või

mitte, see reaalselt paigaldati kostja poolt. Tunnistajate Ü. Taimre (III kd tl 31) ja A. Terasmaa

(III kd tl 32-33) ütlustest nähtub, et sokliplekk paigaldati kostja poolt kokkuleppel, sest

projektijärgselt pidi kostja panema soojustuse ümber väljaulatuva randi, kuid selline lahendus ei

sobinud ja lahendust muudeti. Kuna kostja paigalda soklipleki ebakorrektselt ning seetõttu valgub

veepleki ja seina vahelisest pilust vesi vundamendi piirkonda (vt 15. detsembril 2016 teostatud

ekspertiisi), siis on tegemist puudusega tööga. K. Leiteni (II kd tl 174) ekspertarvamus, millest

nähtuvalt kui vesi valgub vundamendi piirkonda, ei juhtu midagi halba, ei lükka ümber seda, et

sokliplekk oli paigaldatud ebaõigesti.

Lisaks eeltoodule on K. Leiten eelnimetatud arvamuses märkinud, et sokliplekk on natukene

eendunud seinast ning tekkinud on maksimaalselt kuni 2 mm vahe, kuid hoolimata seina ja

soklipleki vahelisele praole, pääseb vaid väike osa sadeveest karniisil asuvale õhekrohvile. Samas

on K. Leiten ka selgitanud, et õhekrohvsüsteem hakkab niiskusega kokkupuutel kiiresti lagunema.

Kuna õhekrohvsüsteem hakkab K. Leiteni selgituse kohaselt niiskusega kokkupuutel kiiresti

lagunema, siis peaks olema sokliplekk paigaldatud selliselt, et seina ja soklipleki vahelise prao

kaudu ei valguks vesi karniisile. Kostja väide, et sokliplekk ei ole mõeldud vee läbijooksu

tõkestamise ülesannet täitma, on alusetu.

Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et juba 31. märtsi 2014 aktile alla kirjutades pidi

kostja aru saama, et ta tunnistas muuhulgas puudusi soklitööde osas.

12.2. Kostja väitel leppisid pooled kokku panduse kalde vähendamises, kuna algselt projekteeritud

kalle oli liialt järsk ning kostja ei vastuta selle eest, et hageja ei tellinud tema käest terviklahendust,

vaid tellis odavama pooliku lahenduse, mille tõttu jõudis vesi panduse alla ning külmudes kergitas

seda.

Maakohus on asunud seisukohale, et kostja vastutab garantiikohustuse korras panduse kalde

muutuse eest ning seega ka parandustööde hüvitamise eest. Maakohus on vastavad põhjendused

esitanud vaidlustatud otsuse p-s 23, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei

korda neid. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostjal oli ehitustöövõtjana

hoolsuskohustus tellijale selgitada, et võimalik soovitud lahendus ei ole teostatav selliselt, et see

püsiks kogu garantiiperioodi jooksul lepingutingimustele vastavana. Kostja, leppides hagejaga

kokku panduse kalde vähendamises (5% asemel 2%), pidi asjatundjana aru saama, millised

tagajärjed võivad panduse kalde vähendamisele järgneda ning selgitama neid hagejale, kuid ta ei

ole seda teinud.

Kostja väitel on panduse kalle muutunud negatiivseks seetõttu, et hagejal puudus vihmavee

ärajuhtesüsteem. Hageja on kostja väitele vastu vaielnud ning kostja ei ole oma väite tõendamiseks

esitanud ühtegi tõendit, seega on tegemist kostja paljasõnalise väitega. Ringkonnakohus märgib,

et kui tõesti panduse kalde negatiivseks muutumise põhjuseks oli vihmavee ärajuhtesüsteemi

puudumine, siis oleks pidanud kostja ehitustöövõtjana eelnevalt juhtima hageja tähelepanu sellele,

et vihmavee ärajuhtesüsteemi puudumine võib kaasa tuua panduse negatiivseks muutumise.

Panduse kalle muutus negatiivseks garantiiajal, s.o tegemist on garantiiajal ilmsiks tulnud

puudusega, mille kõrvaldamise kohustus on tulenevalt poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu

p-st 6.2. kostjal.

12.3. Kostja seisukoha kohaselt oli hageja kokku lepitud kasutada panduse ehitamisel raudbetooni

asemel teraskiudbetooni ning plaadid oleksid purunema hakanud ka siis, kui oleks kasutatud

raudbetooni, seega ei ole tegemist garantiiajal ilmnenud puudusega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole puudus mitte see, et

kasutati teist liiki betooni, vaid see, et plaadid on korrodeeruma hakanud, mille tõttu on betoonist

eraldunud tükke ning esineb ka purunenud plaate. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et plaatide

purunemine on tingitud millestki muust kui kostja ehitustööde kvaliteedist, siis ei vasta purunenud

plaadid kvaliteediga teostatud ehitustöödele ning kuuluvad garantiikorras hüvitamisele.

12.4. Kostja väitel ei tekkinud mõrad soklil kostja vastutusalal olevatel põhjustel, vaid vale

projektilahenduse, liigse niiskuse ja tänaval tehtud kaeve- ja ehitustööde tõttu ning seetõttu ei ole

mõrad soklil tingitud kostja poolt tehtud tööst.

Maakohus on vastanud kostja väitele vaidlustatud otsuse p-s 25, ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ja ei korda neid. Ainuüksi K. Leiteni ekspertarvamuses märgitud arutlus

võimalike mõrade tekkepõhjuste üle ei välista kostja vastutust garantiiajal ilmnenud puuduste eest.

12.5. Kostja on seisukohal, et ei vastuta katusetööde eest, millised on teinud ühistu ise, sest hageja,

asudes töid teostama, võttis sellega ka riski, et algne kostja poolt tehtud töö ei ole enam tagantjärele

tuvastatav.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja väited selle kohta, et hageja on kaotanud

õiguse katusetööde parandamiseks hüvitist nõuda, on põhjendamatud. Maakohus on vastavad

põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse punktis 26, ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei korda neid.

Kostja väide, et hageja parandas ise katust, on eksitav ning seda seetõttu, et tõendatud ei ole hageja

enda poolt katuse parandamine. Tunnistaja M. Malkuse (kostja alltöövõtja juhataja) ütluste (III kd

tl 36-38) põhjal ei ole võimalik tuvastada, et hageja oleks ise teostanud katusel remonditöid.

Ütluste kohaselt oli katusel meesterahvas, kuid tunnistaja ei tea, kas see mees remontis katust või

mitte, samuti ei osanud tunnistaja öelda, millal see toimus (ei osanud nimetada aastat). Seega on

alusetu kostja väide, et Vikerpuu OÜ ei asunud kõrvaldama kostja tehtud töös esinevaid puudusi,

vaid kellegi hageja liikme enda tehtud tööde puudusi.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja katuse parandamise kulude hüvitamise nõuet

tuleb käsitleda kui garantiikohustusest tuleneva täitmist asendava kahju hüvitamise nõudena

VÕS § 115 tähenduses. Samuti on õige maakohtu järeldus, et tsiviilasja materjalidest tulenevalt

on tõendatud, et kostja on kinnitanud garantiitööde teostamise kohustust (katuse parandamise

osas). Hageja on andnud kostjale korduvalt tähtaegu tööde parandamiseks, mida kostja aga ei

teinud. Kostja vastutab garantiitööde teostamata jätmise eest, kuna ei ole esile toonud enda

vastutust välistavaid asjaolusid. Hagejale on kahju tekkinud seoses katuse parandustööde eest

maksmisega kolmandale isikule (I kd tl 153). Sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav,

kuivõrd hageja korduvalt hoiatas teda, et garantiitööde teostamata jätmisel tuleb kostjal tasuda

kolmanda isiku poolt teostatud tööde eest. Vastavalt VÕS § 127 lg 4 on kahju ja kostja tegevuse

vahel põhjuslik seos.

13. Kostja väitel ei lahendanud maakohus kostja 18. aprilli 2019 taotlust TsMS § 169 lg 1 alusel

kostja menetluskulude osaliseks jätmiseks hageja kanda sõltumata menetluse lõpptulemusest.

Taotlust on kostja põhjendanud sellega, et hageja ei ole alates hagi esitamisest kuni 23. novembrini

2018 (hagi täpsustuse esitamine), s.o enam kui aasta vältel, suutnud mistahes arusaadaval viisil

esitada hagi alust ega hagi eset ning seetõttu tuleks jätta hageja kanda menetluse viivitamisest

tingitud kulud.

Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus TsMS § 169 lg 1 kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata.

TsMS § 169 lg 1 kohaselt menetlustoimingu tegemise tähtaja mööda lasknud või vastuväite või

tõendi hilisema esitamisega või muul viisil menetlustoimingu aja muutmise, asja arutamise

edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline kannab sellest tulenevad

täiendavad menetluskulud.

Hageja on esitanud 06.10.2017 maakohtule hagi (I kd tl 2-13). Hagiavaldus vastab TsMS § 362

lg-s 1 sätestatule ning ebaõige on kostja väide, mille kohaselt ei arusaadaval viisil esitatud hagi

alust ja eset. Asjaolu, et hageja on menetluse kestel esitanud hagi täpsustusi, sh ka 23. novembril

2018, ei anna alust asuda seisukohale, et hagi alus ja ese olid arusaamatud. Arvestades vaidluse

sisu ja kostja vastuväiteid, on igati mõistetav hageja poolt hagi täpsustamine.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud ringkonnakohtus 1260 eurot

(koos käibemaksuga). Kostja on hageja menetluskuludele vastu vaielnud ning leidnud, et hageja

menetluskulude põhjendatud ja mõistlik maht saaks olla vaid pool taotletust, s.o 630 eurot.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu (144 eurot koos

käibemaksuga) on mõistliku suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja menetluskulud ei

ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Ringkonnakohtu menetluses on hageja esitanud vaid

ühe menetlusdokumendi – apellatsioonkaebuse vastuse. Selle menetlusdokumendi koostamine

peaks hõlmama ka maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumist ning apellatsioonkaebuse

analüüsi, samuti suhtlemist kliendiga. Seetõttu ei arvesta ringkonnakohus 13. juuni 2019, 24. juuli

2019 ja 8. augusti 2019 toiminguid. Apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks on hageja

lepingulisel esindajal kulunud 6,5 tundi. Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse mahtu ja

keerukust, samuti seda, et menetlusdokumendis on olulises osas tuginetud maakohtu otsusele, on

põhjendatud ajakuluks 5 tundi. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus

on seega 720 eurot (5 tundi x 144 eurot/tund). See summa tuleb kostjalt välja mõista.

Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et kostjal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt

ka viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson