3-18-1778/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Maret Altnurme ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.11.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1778

Haldusasi

Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaameti tegevuse peale

Linnamäe

paisjärvel

vee

paisutamiseks

vee

erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmise asjus

Menetlusosalised

Kaebaja – Jõelähtme vald, volitatud esindaja v. adv Karl

Haavasalu

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Lüüli

Junti ja Kelli Varov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.07.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Jõelähtme valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 13.11.2019

RESOLUTSIOON

1. Jätta Jõelähtme valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

17.07.2019 otsus muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.12.2019.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-18-1778

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavalitsus esitas 22.06.2017 Keskkonnametile vee erikasutusloa taotluse

Jägala jõe paisutamiseks Tammi ja Linnamäe kinnistutel.

2. Keskkonnaamet jättis 21.06.2018 kirjaga nr 14-6/18/3637-6 Jõelähtme Vallavalitsuse

taotluse läbi vaatamata.

Keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa

andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu

ja loa vormid“ (määrus nr 18) § 5 lg 1 p 12 järgi tuleb vee erikasutusloa taotlusega esitada vee

erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise õiguspärast valdust tõendavad dokumendid.

Seega peaks Jõelähtme vald esitama paisutamiseks vajaliku rajatise valdust tõendavad

dokumendid. Linnamäe hüdroelektrijaama ehitiste ja elektri tootmiseks vajalike seadmete

valdus ning vee erikasutusluba on antud Wooluvabrik OÜ-le. Jõelähtme vald on Tammi

kinnistu omanik, kuid hoonestusõiguse alusel on kinnistu valdajaks Wooluvabrik OÜ. Valla ja

Wooluvabrik OÜ vahel sõlmitud koostööleping, mille järgi on paisu valdajaks Wooluvabrik

OÜ, ei anna vallale õigust kasutada paisutamiseks vajalikke rajatisi. Seega ei vasta Jõelähtme

Vallavalitsuse taotlus määruse nr 18 § 5 lg 1 p-s 12 sätestatud nõudele. Ühele objektile ei ole

võimalik väljastada kahte samasisulist vee erikasutusluba. Jõelähtme vald ei saa jõge paisutada

ilma, et tal oleks kinnistu ja ehitiste valdus ehk kontroll paisu üle.

3. Jõelähtme Vallavalitsus esitas Keskkonnaameti kirja peale vaide, mille viimane tagastas

14.08.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/240 puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu, vastates samas ka

29.06.2018 vaides esitatud väidetele.

4. Jõelähtme vald esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 21.06.2018 kirja

ja 14.08.2018 käskkirja tühistamiseks või alternatiivselt nende õigusvastasuse tuvastamiseks

ning Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata läbi kaebaja esitatud vee erikasutusloa taotlus vee

paisutamiseks Tammi ja Linnamäe kinnistutel.

1)

Kaebaja taotles vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks elukeskkonna ja

kultuuripärandi säilimise eesmärgil, samas kui Wooluvabrik OÜ on taotlenud vee

erikasutusluba hüdroenergia kasutamiseks. Keskkonnaamet soovib vee paisutamise ja Jägala

jõel elektrienergia tootmise lõpetada ning paisu likvideerida. Samas on Linnamäe pais võetud

kultuuriministri 21.12.2016 käskkirjaga nr 180 kinnismälestisena muinsuskaitse alla.

Muinsuskaitseseaduse § 5 kohaselt on kinnismälestise hävitamine või rikkumine keelatud.

Samuti tuleb arvestada paisjärve äärde ligi saja aasta jooksul välja kujunenud elukeskkonnaga.

Linnamäe paisu ja paisjärve säilimine on oluline nii Jõelähtme vallas turismi arendamise kui ka

nahkhiirte elu- ja toitumispaikade säilimise seisukohalt. Seega tuleks paisutus säilitada

sõltumata sellest, kas Wooluvabrik OÜ-l on võimalik jätkata Linnamäe hüdroelektrijaamas

elektrienergia tootmist (vt Riigikohtu 08.10.2018 otsus nr 3-16-478, p 27).

2)

Vastustaja jättis arvestamata asjaolu, et Linnamäe kinnistu on kaebaja valduses. Kaebaja

on Linnamäe kinnistu omanik ning seda kinnistut ei ole hoonestusõigusega koormatud.

Nimetatud kinnistu oluliseks osaks olev paisjärv on kantud ehitisregistrisse. Vee paisutamine

kuni 30.09.2019 kehtinud veeseaduse (VeeS v.r) § 17 lg 2 mõttes toimub ka Linnamäe kinnistu

oluliseks osaks oleva paisjärve ja selle kindlustatud kallaste kaudu.

3)

Tammi kinnistu koormamine hoonestusõigusega ei lõpetanud kaebaja valdust nimetatud

kinnistu suhtes. Et asjaõigusseaduse (AÕS) § 2441 lg 2 kohaselt on hoonestusõiguse omanikul

õigus nõuda hoonestusõiguse kandmist enda nimele, siis säilib hoonestusõigusega koormatud

kinnisasja omanikul kaudne valdus kinnisasja suhtes. Määruse nr 18 § 5 lg 1 p-s 12 ei ole

sätestatud, et tegemist peab olema otsese valdusega. Kuna kaebaja on Tammi kinnistu kaudne

valdaja, jättis vastustaja kaebaja taotluse õigusvastaselt läbi vaatamata. Vastustaja pole

3-18-1778

3(9)

analüüsinud, kui suur osa Tammi kinnistust on vajalik hoonestusõiguse oluliseks osaks oleva

ehitise kasutamiseks ning millist tähendust omab taotluse lahendamisel kaebaja ja Wooluvabrik

OÜ vahel 12.03.2018 sõlmitud koostööleping. Seega pole vastustaja järginud uurimispõhimõtet

ega teostanud kaalutlusõigust. Vastustaja on jätnud tähelepanuta võimaluse, et kaebaja ja

Wooluvabrik OÜ võivad olla paisu kaasvaldajad (AÕS § 50), arvestades, et koostöölepingu

alusel tagab Wooluvabrik OÜ vallale võimaluse kasutada oma valduses olevaid ehitisi, rajatisi

ja seadmeid veekogu paisutamiseks taotluses esitatud eesmärgi täitmiseks. Wooluvabrik OÜ

huvi piirdub elektrijaama hoone valdamisega elektri tootmise eesmärgil.

4)

Vastustaja leidis ebaõigesti, et kaebaja vaie on puudusega. Tammi ja Linnamäe kinnistud

kuuluvad Jõelähtme vallale. Jõelähtme Vallavolikogu 12.09.2006 määrusega nr 29 kehtestatud

Jõelähtme vallavara valitsemise korra § 3 lg 1 p 1 järgi on vallavara valitsejaks Jõelähtme

Vallavalitsus. Jõelähtme Vallavolikogu volitas Jõelähtme Vallavalitsust vee erikasutusloa

taotlust esitama. Haldusmenetluse vältel aktsepteeris vastustaja vallavalitsust kui taotluse

esitamiseks pädevat isikut. Seega oli vallvalitsusel pädevus esitada ka vaie vee erikasutusloa

taotluse läbi vaatamata jätmise peale. Vaide esitas Jõelähtme vald, kes volitas ennast esindama

vandeadvokaat Karl Haavasalu. See, millisel Jõelähtme valla organil on õigus volitada

advokaati valda vaidemenetluses esindama, on valla sisepädevuse küsimus.

5. Keskkonnaamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Linnamäe paisul paisutab jõge ja kasutab hüdroenergiat Wooluvabrik OÜ tähtajalise vee

erikasutusloa nr L.VT.HA-171918 alusel. Jägala jõe paisutamine toimub Tammi kinnistul asuva

Linnamäe paisu abil. Kuivõrd Linnamäe kinnistul paisu ei asu, siis ei käsita vastustaja nimetatud

kinnistut paisutamise asukohana. Paisutamiseks vajalike ehitiste ja nende aluse kinnistu otsene

valdus on Wooluvabrik OÜ-l. Kaebaja ei esitanud haldusmenetluses vastustajale tõendit, mis

kinnitaks kaebaja otsest valdust paisutamiseks vajaliku ehitise üle. Jõelähtme Vallavalitsuse ja

Wooluvabrik OÜ vahelisest koostöölepingust nähtub, et Linnamäe paisu valdab Wooluvabrik

OÜ, mitte Jõelähtme vald. Koostöölepingust ei tulene kaebajale õigust kasutada paisutamiseks

vajalikke rajatisi. Vastustaja selgitas oma 21.06.2018 kirjas, kuidas on kaebajal võimalik vee

erikasutusluba taotleda (s.o leppida kokku paisu otsese valduse andmine vallale või kaasvaldus,

millisel juhul oleks võimalik anda vee erikasutusluba neile ühiseks jõe paisutamiseks).

2) Natura ala eesmärkide täitmine ja lõhejõe taastamine on loodusdirektiivist tulenev riiklik

kohustus ning oluline avalik huvi. Looduskaitseliste eesmärkide saavutamine ei tingi

vältimatult muinsuskaitsealuste ehitiste lammutamist. Praeguses asjas ei ole vaidluse all

paisehitise lammutamise küsimus. Kaebaja viide paisjärvel toituvatele nahkhiirtele on

praeguses vaidluses asjakohatu. Nahkhiirtele soodsa elukeskkonna säilimine ei sõltu paisjärve

olemasolust.

3) Vaie tagastati õiguspäraselt. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 71 lg-le 1 võib

vaide esitada isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud

tema vabadusi. Isiku mõiste sisustamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25

lg-st 2, mille kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksus avalik-õiguslik juriidiline isik. Vaide

saab oma subjektiivsete õiguste kaitseks esitada üksnes õigusvõimeline isik, kelleks on

praegusel juhul Jõelähtme vald. Jõelähtme Vallavalitsus on valla ametiasutus, kellel ei ole

iseseisvat subjektiivset õigust vaide esitamiseks. Jõelähtme Vallavolikogu 15.06.2017 otsusega

nr 450 delegeeris volikogu vallavalitsusele vee erikasutusloa taotluse koostamise ja esitamise.

Vaidemenetluses ei esitatud volikirja või viidet õigusaktile, millest nähtuks vaide esitamise

õiguse delegeerimine Jõelähtme vallalt Jõelähtme Vallavalitsusele. Jõelähtme vallavara

valitsemise korrast ei tulene praeguses asjas vallavalitsusele vaide esitamise õigust.

3-18-1778

4(9)

6. Tallinna Halduskohus jättis 17.07.2019 otsusega kaebuse Keskkonnaameti 21.06.2018

kirja õigusvastasuse tuvastamise ja vastustaja kohustamise nõuetes rahuldamata ning jättis

muus osas kaebuse läbi vaatamata.

1)

Vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmine on menetlustoiming, kuna see ei ole

suunatud adressaadi õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele.

Vastustaja ei ole teinud sisulist otsust vee erikasutusloa andmisest keeldumise kohta (HMS §

43 lg 2). Menetlustoimingule ei kohaldu haldusakti põhjendamise nõuded.

2)

Kuigi VeeS v.r ja määrus nr 18 ei välista otsesõnu vee erikasutusloa taotlemist mitme

isiku poolt kattuvas mahus, saab sisuliselt menetleda vaid selle isiku taotlust, kes soovib ja saab

ka tegelikkuses õiguspäraselt tegeleda VeeS § 8 lg-s 2 ettenähtuga, milleks praegusel juhul on

veekogu paisutamine ja hüdroenergia kasutamine. Pole siiski välistatud vee erikasutusloa

taotlemine nimetatud tegevusteks erinevate isikute poolt. Samuti võivad vee erikasutusloa

taotluse esitada paisutamiseks vajaliku kinnisasja või ehitise kaasvaldajad või kaasomanikud.

Kuna Linnamäe kinnistu ei ole paisutamiseks otseselt vajalik, siis selle valdamise küsimus ei

ole vaidluses asjassepuutuv.

3)

Vee erikasutusluba saab taotleda paisutamiseks vajaliku kinnistu ja ehitiste otsene

valdaja, kelleks on kehtiva hoonestusõiguse lepingu alusel Wooluvabrik OÜ. AÕS § 241 lg 1

alusel kaotab maatüki omanik hoonestusõiguse seadmisega maatüki valduse, mis läheb üle

hoonestajale, kes hakkab teostama tegelikku võimu maatüki üle. Wooluvabrik OÜ on esitanud

vee erikasutusloa taotluse Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe tammi abil ja hüdroenergiast

elektri tootmiseks. Samuti jõe paisutamiseks vee erikasutusluba taotlenud kaebaja pole

näidanud, et ta on Tammi kinnistu ja seal asuvate paisu ja hüdroelektrijaama ehitiste tegelik

valdaja. Kaebaja pole esitanud kirjalikku lepingut, millega hoonestusõiguse omanik oleks talle

andnud paisutamiseks vajalike ehitiste (kaas)valduse. Wooluvabrik OÜ ja kaebaja vahel

12.03.2018 sõlmitud koostöölepingu järgi on Linnamäe paisu valdajaks Wooluvabrik OÜ, mitte

kaebaja. Koostöölepingu p 2.2 kohaselt tagab Wooluvabrik OÜ Jägala jõe paisutamise Tammi

ja Linnamäe kinnistute ulatuses Linnamäe paisjärve tavapärastes mõõtudes. Ka Wooluvabrik

OÜ juhatuse liikme VV poolt halduskohtu istungil tunnistajana antud ütlustest järeldub, et

ettevõte ja vald teevad koostööd, kuid paisutamiseks vajalike ehitiste tegelik valdaja on

Wooluvabrik OÜ. Tunnistaja möönis korduvalt, et Wooluvabrik OÜ ja valla suhete selgemaks

fikseerimiseks oleks mõistlik need täpsemalt sätestada. Õiguslikku alust kõnealuste ehitiste

valdamiseks ei anna kaebajale ka koostöö Wooluvabrik OÜ-ga Tammi kinnistu teatud osade

(juurdepääsutee ja vana linnamäega seotud osa kinnistust) haldamisel ja korrashoidmisel. Ilma

Wooluvabrik OÜ nõusolekuta pole kaebajal iseseisvalt võimalik tegeleda ühegi väidetavat

kaasvaldust iseloomustava tegevusega.

4)

Kaebaja väide, et vastustaja ei ole taotluse menetlemisel täitnud oma uurimiskohustust,

on alusetu. Vastustaja viitas haldusmenetluses selgesti vajadusele tõendada valdust ning andis

selleks kaebajale täiendavalt aega. Määruse nr 18 kohaselt on valduse tõendamise kohustus

kaebajal.

5)

Vaide tagastamine on menetlustoiming. Arvestades, et vee erikasutusloa taotluse läbi

vaatamata jätmine oli õiguspärane, puudub vajadus hinnata vaide läbi vaatamata jätmise

õiguspärasust. Vaide tagastamise vaidlustamisega ei ole kaebajal võimalik saavutada kaebuse

eesmärki.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Jõelähtme vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega tema kaebus rahuldada.

3-18-1778

5(9)

1)

Halduskohus leidis ebaõigesti, et vee erikasutuloa taotluse läbi vaatamata jätmine on

menetlustoiming. Kohtupraktika järgi on sisuline keeldumine haldusakti andmisest käsitatav

haldusaktina. Vastustaja 21.06.2018 kirja näol on tegemist sisulise keeldumisega haldusakti

andmisest ja 14.08.2018 käskkirja puhul keeldumisega vaide lahendamisest ehk vaideotsuse

kui haldusakti andmisest. Seega jättis halduskohus tühistamisnõuded ebaõigesti läbi vaatamata.

2)

Praegusel ajal pole teada, kas Wooluvabrik OÜ-le antakse vee erikasutusluba. Kaebaja

huvi on säilitada Linnamäe pais ja paisjärv ka juhul, kui Wooluvabrik OÜ ei saa luba Linnamäe

hüdroelektrijaamas elektrienergia tootmise jätkamiseks.

3)

Kaebaja taotles luba jõe paisutamiseks talle kuuluvatel Tammi ja Linnamäe kinnistutel.

Puudub vaidlus, et Linnamäe kinnistu on kaebaja otseses valduses. Arvestades, et paisjärv asub

osaliselt Linnamäe kinnistul, toimub ka seal jõe paisutamine VeeS v.r § 8 lg 2 p 5 mõttes.

4)

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et Tammi kinnistu pole Wooluvabrik OÜ ja kaebaja

otseses kaasvalduses. Kaebaja tegelikku võimu kinnistu üle kinnitab muu hulgas Wooluvabrik

OÜ 07.11.2017 kiri, milles öeldakse, et ettevõte tagab vallale võimaluse kasutada Wooluvabrik

OÜ valduses olevaid ehitisi, rajatisi ja seadmeid veekogu paisutamise eesmärgil. VVu ütluste

kohaselt läbib Tammi kinnistut elektrijaama hooneni viiv tee, mida hoiab korras kaebaja.

Samuti kinnitas tunnistaja, et Wooluvabrik OÜ huvi Tammi kinnistul piirdub elektri tootmisega

ning kaebajale on tagatud juurdepääs elektrijaama hoonesse.

5)

Õiguslikult ebatäpne on halduskohtu otsuses väljendatud seisukoht, et maatüki omanik

kaotab hoonestusõiguse seadmisega maatüki valduse. Kuigi hoonestusõigus koormab

kinnisasja tervikuna, ulatub see faktilise kasutusvõimaluse mõttes üksnes koormatud kinnistu

nendele osadele, mille vastu on hoonestajal huvi. Sellest järeldub, et muus osas jääb kinnistu

selle omaniku otsesesse valdusse.

6)

Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja ei ole Tammi kinnistu kaasvaldaja, saab teda

käsitada kinnistu kaudse valdajana. Kuna määruse nr 18 § 5 lg 1 p-st 12 ei tulene, et vee

erikasutusloa taotleja peaks olema vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise otsene

valdaja, on nimetatud sättest tulenev nõue praegusel juhul täidetud.

7)

Vastustaja ei selgitanud haldusmenetluses kaebajale kordagi, millise sisuga dokumente

peaks kaebaja vastustajale esitama, et vastustaja saaks lugeda määruse nr 18 § 5 lg 1 p-st 12

tuleneva nõude täidetuks. Vastustaja tegi kaebajale ettepanekuid täiendavate tõendite

esitamiseks, ilmselt isegi teadmata, milliseid dokumente on vaja taotluse lahendamiseks.

Kaebaja esitas vastustajale Wooluvabrik OÜ 07.11.2017 kirja ja 12.03.2018 sõlmitud

koostöölepingu, kuid vastustaja ei andnud nendele dokumentidele sisulist hinnangut.

8)

Vaide tagastamise küsimuses jääb kaebaja varasemalt esitatud seisukohtade juurde.

8. Keskkonnaamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

1)

Vastustaja ei lahendanud 21.06.2018 otsusega vee erikasutusloa andmise küsimust

sisuliselt, vaid viitas üksnes formaalsetele puudustele. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et

tegemist on sisulise keeldumisega haldusakti andmisest. 21.06.2018 otsus ega 14.08.2018

käskkiri ei ole suunatud kaebaja õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või

lõpetamisele. Kaebajal on igal ajal võimalik esitada uus vee erikasutusloa taotlus.

2)

Linnamäe paisu kui kultuuriväärtusliku ehitise säilitamiseks ei ole tingimata vaja jätkata

paisutamist ja hüdroenergia kasutamist. VeeS v.r § 171 lg-st 4 tulenev kohustus paisutus

3-18-1778

6(9)

likvideerida vee erikasutusloa taotlemata jätmisel või selle andmisest keeldumisel, tähendab

veetaseme alandamist, mitte arhitektuurimälestise hävitamist.

3)

Paisutamine ehk paisuga vooluveekogu loodusliku veetaseme tõstmine rohkem kui 0,3 m

toimub Tammi kinnistul asuva Linnamäe paisuga. Paisutatakse Jägala jõge, mitte Linnamäe

paisjärve. Linnamäe kinnistu on küll paisutamisest mõjutatud ala, kuid kuna seal ei asu

paisutamiseks vajalikku ehitist, ei ole see kinnistu paisutamiseks vajalik.

4)

Kaebaja ei ole tõendanud väidet, et Tammi kinnistu on tema ja Wooluvabrik OÜ

kaasvalduses. Hoonestusõiguse seadmise lepingut on võimalik muuta üksnes notariaalselt

tõestatud vormis ning sellele lepingule ei ole võimalik anda muudest, hoonestusõiguse

lepinguga vastuolus olevatest kokkulepetest tulenevaid tõlgendusi. Hoonestusõiguse seadmise

lepinguga on koormatud kogu Tammi kinnistu ning lepingu järgi kohustub müüja vabastama

lepingu eseme ja andma valduse üle ostjale. Seega on Tammi kinnistul asuvad ehitised

Wooluvabrik OÜ omandis ning kogu kinnistu on selle äriühingu valduses.

5)

Wooluvabrik OÜ on esitanud vee erikasutusloa taotluse nii veekogu paisutamiseks kui ka

hüdroenergia kasutamiseks. VV kinnitas halduskohtu istungil, et Wooluvabrik OÜ ei kavatse

vee erikasutusloa taotlust muuta. Elektri tootmine on võimalik vaid jõe paisutamisega. Seega

ei saa asjaolust, et Wooluvabrik OÜ eesmärk on elektrienergiat toota, järeldada, et ettevõtte

huvide kese on seotud vaid elektrijaama hoonega. Wooluvabrik OÜ-l on seoses elektrienergia

tootmisega ka tahe jõge paisutada.

6)

Eesti Energia AS esitas 04.10.2012 vee erikasutusloa taotluse Jägala jõe paisutamiseks

kuni kõrguseni 11,7 m abs. Kaebaja taotluses on maksimaalseks paisutustasemeks aga märgitud

10,7 m abs. Seega võib taotlustes olla vastuolu, millest tulenevalt ei ole põhjendatud samale

objektile samaks tegevuseks mitme vee erikasutusloa andmine.

7)

Elektrijaama hooneni viiva tee hooldamine kujutab endast valduse teenimist, mitte

kinnistu otsest valdamist. Tegelik ja vahetu võim asja üle on otsesel valdajal. Kaudse valdaja

õigused on oluliselt piiratumad. Kaudsel valdajal on eelkõige asja väljanõudeõigus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või

muutmiseks puudub alus.

10. Vastustaja jättis kaebaja taotluse 21.06.2018 kirjaga HMS § 43 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata

puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu (määruse nr 18 § 13 lg 3), kuna kaebaja ei esitanud määruse

nr 18 § 5 lg 1 p-s 12 nimetatud dokumenti, mis tõendaks paisutamiseks vajalike ehitiste valdust.

Vee erikasutusloa andmisest keeldumise alused on ammendavalt loetletud VeeS v.r § 9 lg-s 10.

Nende aluste seas ei ole menetleja määratud tähtajaks nõutava dokumendi esitamata jätmist ega

taotluse puuduste kõrvaldamata jätmist. Kaebaja taotlust läbi vaatamata jättes ei ole vastustaja

võtnud seisukohta vee erikasutusloa andmise või sellest keeldumise kohta, vaid on keeldunud

taotluse sisulisest menetlemisest. Kohtupraktika järgi on sellisel juhul tegemist menetlust

lõpetava toiminguga, millega haldusorgan ei otsusta isiku õiguste ega kohustuste üle (vt

Riigikohtu 11.03.2004 otsus nr 3-3-1-8-04, p 13). Taotluse läbi vaatamata jätmine ei takista

kaebajal uue taotluse esitamist. Seega ei ole vastustaja 21.06.2018 kiri haldusakt, mida kohus

saaks tühistada. Praegusel juhul on kaebaja peamine õiguskaitsevahend kohustamisnõue, s.o

kaebaja saab nõuda vastustaja kohustamist tema taotlust uuesti läbi vaatama. Selline nõue on

kaebuses ka esitatud.

3-18-1778

7(9)

11. Määruse nr 18 § 5 lg 1 p 12 järgi peab iga vee erikasutusloa taotlus muu hulgas sisaldama

vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või ehitise õiguspärast valdust tõendavaid dokumente.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist pelgalt formaalsusega, vaid sellest nõudest järeldub,

et vee erikasutusluba saab anda vaid isikule, kes on vee erikasutuse asukoha veekogu, maa või

ehitise valdaja. Ka KeÜS § 42 lg 3 p 2 näeb ette, et keskkonnaloa taotlusele lisatakse

dokumendid, mis tõendavad käitise asukoha maatüki õiguspärast valdust või muud õiguslikku

alust tegutseda käitise asukohas loa alusel. Kaebaja on viidanud KeÜS § 42 kommentaari p-le

2.3, mille järgi võivad tõendid käitise asukohas tegevuse lubamise kohta olla omandiõigust,

hoonestusõigust, kasutusvaldust või mõnda muud reaalservituuti tõendavad dokumendid.

Samuti võivad tõenditeks olla dokumendid, mis väljendavad võlaõiguslikku kokkulepet (nt

rendileping). Tõendist peab nähtuma, et loa taotlejal ei ole tsiviilõiguslikku takistust tegevuse

kavandatud asukohas tegutsemiseks. Ringkonnakohus märgib, et taotluse lahendamisel tuli

rakendada VeeS v.r-i, mille järgsetele loamenetlustele KeÜS 5. ptk (§-d 40–62) sätted ei

kohaldunud (vt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri). KeÜS 5. ptk kohaldamine on sätestatud alles 30.01.2019 vastu võetud ja

01.10.2019 jõustunud veeseaduses. Eelnev siiski ei välista asja lahendamisel KeÜS § 42

kommentaari kui asjakohase õiguskirjanduse arvestamist.

12. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on Tammi (praeguse nimega Muinaslinna tee 5) ja

Linnamäe kinnistute omanik. Paisutamiseks vajalikud ehitised asuvad Tammi kinnistul, millele

on Wooluvabrik OÜ kasuks seatud hoonestusõigus.

AÕS § 241 lg 1 järgi on hoonestusõiguse sisuks kinnisasja koormamine selliselt, et isikul, kelle

kasuks hoonestusõigus on seatud, on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada

kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ulatub

hoonestusõigus lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise

kasutamiseks. Eelnevast tuleneb, et kinnistu omaniku omandiõigus ei laiene hoonestusõiguse

esemeks olevatele ehitistele, mis kuuluvad hoonestajale.

Praegusel juhul on hoonestusõigus seatud kogu Tammi kinnistu ulatuses, s.o kõik kinnistul

asuvad ehitised on hoonestaja omandis ning kogu kinnistu on hoonestaja valduses (vt P. Varul

jt (koost.). Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2014, lk 91). AÕS § 241 lg

4 järgi kohaldatakse hoonestusõigusele kinnisasja sätteid, mis tähendab, et hoonestusõiguse

omanik saab teostada oma õigusi selliselt, nagu iga muu isik maaüksuse omanikuna, sealhulgas

õigust omandi ja valduse kaitsele (samas, lk 95). Ringkonnakohtu arvates ei võimalda AÕS

säärast tõlgendust, et hoonestusõiguse esemeks olevad ehitised ja nende kasutamisega seotud

kinnisasja osa on kinnisasja omaniku kaudses valduses. Kaebaja kaudsest valdusest saaks

rääkida näiteks juhul, kui kaebaja oleks nii kinnistu kui ka hoonete omanik ning Wooluvabrik

OÜ valdaks ehitisi rendi- või üürilepingu alusel (AÕS § 33 lg 2). Sellel, kas muud kinnistu osad

võivad olla kaebaja valduses, ei ole praeguses asjas tähtsust, kuna paisutamiseks vajalikud

ehitised ja nende alune maa on hõlmatud hoonestusõigusega.

Eelnevast järeldub, et kaebaja ei olnud taotluse esitamise ajal Tammi kinnistu valdaja ning

vastustaja nõudis kaebajalt põhjendatult valdust tõendavate dokumentide esitamist.

13. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vee erikasutusluba ei saa taotleda Jägala jõe

paisutamiseks Linnamäe kinnistu piires.

Kaebaja taotles vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks (VeeS v.r § 8 lg 2 p 5). VeeS v.r §

17 lg 2 kohaselt on veekogu paisutamine tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud

ehitisega (pais) vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 m. Puudub vaidlus, et

Linnamäe kinnistul ei asu paisutamiseks kasutatavaid ehitisi. Järelikult ei ole ka võimalik

nimetatud kinnistul jõge paisutada. Asjaolu, et paisjärv asub osaliselt Linnamäe kinnistul ning

3-18-1778

8(9)

on kantud ehitisregistrisse rajatisena, ei muuda seda kinnistut paisutamise asukohaks. Tegemist

on üksnes paisutamisest mõjutatud kinnistuga, millel veekogu paisutamine eeldab maaomaniku

nõusolekut (VeeS § 17 lg 1).

14. Kaebaja esitas haldusmenetluses vastustajale Wooluvabrik OÜ 07.11.2017 kirja (I kd, tl

69), milles viimane kinnitab, et tema valduses olevaid rajatisi, ehitisi ja seadmeid võib kasutada

Jõelähtme valla planeeritavaks vee erikasutuseks. Samuti on kirjas märgitud, et Wooluvabrik

OÜ garanteerib veekogu paisutamiseks vajalike seadmete olemasolu ja kasutamise võimaluse

Jõelähtme valla planeeritavaks Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe kinnistul kas rendilepinguga

või mõne muu kokkuleppe alusel. Lisaks esitas kaebaja vastustajale Jõelähtme Vallavalitsuse

ja Wooluvabrik OÜ vahel 12.03.2018 sõlmitud koostöölepingu (I kd, tl 87-88p), mille kohaselt

tagab äriühing jõe paisutamise tema valduses olevate ehitistega (p-d 2.1 ja 2.2). Vallavalitsuse

ülesandeks on lepingu p 2.3 kohaselt tagada väljakujunenud eluskeskkonna ja kultuuripärandi

säilimine.

Ringkonnakohus märgib, et kõnealusest koostöölepingust ei tulene kaebajale õigust

paisutamiseks vajalikke ehitisi vallata; kaebaja ei ole nende ehitiste ainu- ega kaasvaldaja.

Sellise positsiooni annaks kaebajale näiteks üürilepingu sõlmimine, mida praegusel juhul aga

pole tehtud. Isikutel, kes pole paisutamiseks vajalike ehitiste kaasvaldajad, ei ole võimalik

samaaegselt vee erikasutuslubadega antud õigusi realiseerida. Asjaolu, et kaebaja hooldab

hüdroelektrijaamani viivat teed ja talle on vajadusel tagatud juurdepääs elektrijaama hoonesse,

ei muuda asjaõiguslikke suhteid ega anna kaebajale tegelikku võimu asja üle.

15. Elektri tootmine Linnamäe hüdroelektrijaamas eeldab veetaseme tõstmist kõrgemale kui

10,029 m abs, mis on võimalik vaid paisutamise tulemusel. Seega ei ole õige väita, et

Wooluvabrik OÜ huvi Tammi kinnistul piirdub vaid elektri tootmisega. Wooluvabrik OÜ on

tegutsenud Jägala jõe paisutamiseks ja hüdroenergiast elektri tootmiseks antud vee

erikasutusloa alusel, mis oli kaebaja taotluse ajal kehtiv ja mida pikendati vastustaja 22.08.2018

otsusega (II kd, tl 6-13p) kuni uue vee erikasutusloa andmise otsustamiseni, kuid mitte

kauemaks kui 05.09.2019. Kaebaja vee erikasutusloa taotluse läbi vaatamata jätmise

vältimatuks tagajärjeks ei ole paisutuse likvideerimine, mis sõltub muu hulgas sellest, kas

Wooluvabrik OÜ-le väljastatakse uus vee erikasutusluba. Riigikohtu 08.10.2018 otsuse nr 3-

16-478 p-st 27 järeldub, et paisutuse säilitamiseks on võimalik esitada alternatiivne taotlus

paisutamiseks ilma hüdroenergia tootmise lubamiseta. Eelnevast lähtudes ei pea

ringkonnakohus vajalikuks analüüsida paisutuse likvideerimisega võimalikult kaasnevaid

tagajärgi. Muu hulgas puudub vajadus analüüsida vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud

Keskkonnaameti 30.12.2015 arvamust Linnamäe hüdroelektrijaama mälestiseks tunnistamise

kohta.

16. Seoses vaide tagastamisega märgib ringkonnakohus järgmist.

Jõelähtme Vallavolikogu 15.06.2017 otsusega nr 450 delegeeris volikogu vee erikasutusloa

koostamise ja taotluse esitamise vallavalitsusele. Vastustaja aktsepteeris taotluse menetlemisel

vallavalitsuse pädevust taotlust esitada. Kaebaja esitatud vaidele oli lisatud volikiri (15p-16),

millega Jõelähtme Vallavalitsus volitas vandeadvokaat Karl Haavasalu valda vaidemenetluses

esindama. Vastustaja leidis 04.07.2018 käskkirjas (I kd, tl 16p-17), et Jõelähtme Vallavalitsuse

pädevus vaide esitamiseks on ebaselge, paludes kaebajal esitada vallavolikogu otsus vaide

esitamise õiguse delegeerimine vallavalitsusele. Kuna kaebaja ei esitanud kõnealust dokumenti

vastustaja määratud tähtaja jooksul, tagastas vastustaja 14.08.2018 otsusega (I kd, tl 20p-25)

vaide.

Vaide esitajaks on märgitud Jõelähtme vald. Asjaolust, et volikirja on andnud vallavalitsus, ei

saa automaatselt järeldada, et vallavalitsus on ka vaide esitajaks. Volituse andmine advokaadile

3-18-1778

9(9)

vaide esitamiseks pole selline toiming, mida peaks tingimata tegema volikogu. Pole vaidlust, et

Jõelähtme Vallavalitsusel on üldine pädevus valda esindada (Jõelähtme valla põhimääruse § 43

lg 6 p 4). Sõltumata sellest, kas lugeda vaide esitajaks vald või vallavalitsus, siis arvestades, et

volikogu oli volitanud vallavalitsust taotlema vee erikasutusluba, ei saa asuda seisukohale, et

vallavalitsusel puudus ilmselgelt pädevus vaide esitamiseks ja advokaadi volitamiseks. Kui

isikul või organil on olnud pädevus haldusmenetluses osalemiseks, tuleb eeldada ka tema

pädevust selles menetluses tehtavate otsuste ja toimingute vaidlustamiseks. Eelnevast tulenevalt

polnud vastustajal alust vaiet tagastada.

Ehkki vastustaja tagastas vaide, analüüsis ta samas ka vaides esitatud väiteid. Seega on

vastustaja sisuliselt teinud vaideotsuse. Kuna vastustaja 14.08.2018 käskkiri ei riku kaebaja

õigusi sõltumata vaide esemest, jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse nimetatud käskkirja

õigusvastasuse tuvastamise ja tühistamise nõuete läbi vaatamata jätmist puudutavas osas

muutmata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)