3-19-1504/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

15. november 2019, Tartu

Haldusasja number

3-19-1504

Haldusasi

Xi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest

hüvitise väljamõistmiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 3. septembri 2019. a

määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 3. septembri 2019. a määruse resolutsiooni

punkti 1 peale rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. septembri 2019. a määrus selles osas

muutmata.

2. Jätta Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 3. septembri 2019. a määruse resolutsiooni

punktide 2 ja 3 peale rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. septembri 2019. a määrus selles

osas muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas on määrus lõplik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 22. veebruaril 2018 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles leiab, et Tartu

Vangla tekitas oma tegevusega Xile tervisekahjustuse, millega kaasnes tema elukvaliteedi ja

heaolu langus ning selle eest soovib hüvitist 12 000 eurot. X heidab Tartu Vanglale ette, et teda ei

paigutatud rangluumurruga vangla meditsiiniosakonda, vaid üldosakonda, kus ta pidi tegema

igapäevaseid füüsilisi toiminguid, mille sooritamised valmistasid valu ja kannatust.

2. Tartu Vangla jättis 21. märtsi 2018. a otsusega nr 1-13/54-2 Xi taotluse mittevaralise kahju

hüvitise nõudes rahuldamata, kuna vangla ei ole Xi suhtes õigusvastaselt käitunud ega temale

mittevaralist kahju tekitanud.

3. X esitas 7. augustil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju eest hüvitise summas 12 000 eurot väljamõistmiseks. Kaebuses selgitab X, et 23. novembril

2016 rangluumurruga Tartu Vanglasse saabumisel paigutati ta üldrežiimile, millega lõi vangla

olukorra, kus Xi tervis sai kahjustada. X tundis füüsilist valu, piina ja vaimset allasurutust. 31.

jaanuaril 2018 tehti Xile operatsioon, mille käigus eemaldati kõhr ja painutati paika luuotsad.

4. Tartu Halduskohus andis 15. augusti 2019. a määrusega Xile võimaluse kaebetähtaja

ennistamise taotluse esitamiseks. Halduskohus leidis, et kohtueelne menetlus lõppes Tartu Vangla

21. märtsi 2018. a otsuse nr 1-13/54-2 andmisega. Nimetatud otsuse saamisest 30 päeva jooksul

pidi X kaebusega kohtusse pöörduma. X esitas kaebuse halduskohtule tähtaega rikkudes.

5. X esitas halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks taotluse, milles selgitas, et

esitas kaebuse hilinenult, kuna ei saa seadustest aru ega teadnud, et tähtaja möödudes ei saa

menetlust taotleda. X arvas, et tal on õigus hagi esitada viie aasta jooksul. Nimetatud taotluses

soovib X, et kohus võimaldaks talle tasuta riigi õigusabi, kuna tal puudub juriidiline haridus.

6. Tartu Halduskohus jättis 3. septembri 2019. a määrusega kaebaja taotluse riigi õigusabi

saamiseks rahuldamata (resolutsiooni punkt 1), kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks

rahuldamata (resolutsiooni punkt 2) ja lõpetas menetluse haldusasjas (resolutsiooni punkt 3).

6.1. Halduskohus leidis, et kohtueelset menetlust lõpetavaks lahendiks on Tartu Vangla 21. märtsi

2018. a otsus nr 1-13/54-2, millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Kaebaja

pöördus riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel hagiavaldusega Tartu Maakohtu

poole, kuid tema hagi jäeti läbi vaatamata põhjendusel, et maakohus ei ole pädev asja lahendama.

Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta pöördus halduskohtu poole hüvitamiskaebusega rohkem kui

aasta hiljem Tartu Maakohtu 8. juuni 2018. a määrusest tsiviilasjas nr 2-18-4852.

6.2. Kuna kaebajale määrati tsiviilasjas nr xxx esindaja riigi õigusabi korras, siis ei veena kaebaja

põhjendus, et tema ei saanud aru kaebetähtaegadest. Maakohtus toimunud menetlust ja

kohtumäärusi arvestades pidi esindaja kaebajale selgitama ja samas mõistma, milliseid samme

peab kaebaja astuma, et hüvitamiskaebus Tartu Vangla vastu esitada.

6.3. Tartu Vangla 21. märtsi 2018. a otsusel on korrektne vaidlustamisviide, millisesse kohtusse

ja millise tähtaja jooksul tuleb pöörduda. Eeltoodu alusel ei saa kaebaja kogenematust ja

puuduvaid teadmisi lugeda tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Kaebaja ületas kaebuse

esitamise tähtaega enam kui aasta. Puuduvad objektiivsed ja subjektiivsed takistused, mis

õigustaksid tähtaja ennistamist. Kohus lõpetas menetluse halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 152 lg 3 alusel.

6.4. Kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma halduskohtumenetluses, kuna kaebaja on

suutnud esitada arusaadava kaebuse ning taotluse tähtaja ennistamiseks. Kaebaja taotleb

mittevaralise kahju hüvitamist. Asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Põhjendatud ei ole

kaebajale riigi õigusabi anda ja kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks jääb riigi õigusabi seaduse

(RÕS) § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel rahuldamata.

7. X esitas Tartu Halduskohtu 3. septembri 2019. a määruse peale määruskaebuse, milles palub

halduskohtu määrus tühistada ja ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. X leiab, et Tartu Vangla ei

täitnud enda kohustusi ja põhjustas sellega kaebajale piina, valu, allasurutust ja suure terviserikke.

Vangla tegemata töö tõttu ei kasvanud kaebaja luud kokku ja defekti kõrvaldamiseks pidi ootama

üle aasta operatsiooni. Vangla oleks pidanud luu kokkukasvamise ajaks määrama kaebajale

hooldaja või paigutama ta meditsiiniosakonda erirežiimile. Kaebaja on seatud silmitsi paljude

paragrahvide ja kohtumäärustega, õigusabi saamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 3. septembri 2019. a määruse peale esitatud

määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses

esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).

8.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski määruskaebuses esitatud väide alust määruskaebuse

rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu määruse tühistamiseks. Kaebaja tugineb määruskaebuses

samadele argumentidele, mis ta on välja toonud halduskohtule esitatud kaebuses ja 18. augusti

2019. a avalduses. Uusi asjaolusid või põhjendusi, miks ta ületas kaebuse esitamise tähtaega, pole

X kohtule esitanud.

8.2. X ei ole määruskaebuses välja toonud enda seisukohti ja põhjendusi, miks ta ei nõustu

halduskohtu määruse põhjendustega. Määruskaebus kordab X Tartu Vangla tegevuse ja

tegevusetuse aspekte, mis kaebaja väitel tekitasid talle valu ja kannatust. Uusi asjaolusid, mis

võiksid olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise aluseks, ei ole X välja toonud.

8.3. Xile võimaldati riigi õigusabi ning Tartu Vangla 21. märtsi 2018. a otsuse tegemise ajal oli tal

esindaja olemas. Kuigi Tartu Vangla 21. märtsi 2018. a otsuse vaidlustamisviide oli korrektne ja

suunas Xi otsusega mittenõustumisel pöörduma halduskohtu poole, otsustas X esitada hagi

maakohtule. Siinkohal saab igati nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kuna Xil oli esindaja, siis

esindaja pidi mõistma, millise tähtaja jooksul saab pöörduda kaebusega halduskohtu poole.

Ringkonnakohtu arvates saab uskuda, et esindaja ka selgitas Xile edasisi võimalusi Tartu Vangla

21. märtsi 2018. a otsuse vaidlustamiseks ja kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Esindajale pidi

olema arusaadav ka asjaolu, et maakohtule hagi esitamine ei peata halduskohtule kaebuse

esitamise tähtaega. Kuid ka esindaja selgitusteta ei olnud kaebajal takistatud kaebetähtaja

järgimine. Riigivastutuse seaduse § 18 lg 2 regulatsioon on halduskohtule kaebuse esitamise

tähtaja osas selge ja mõistetav ka õigusalaste teadmisteta isikule. 21. märtsi 2018. a otsusega on

Tartu Vangla jätnud rahuldamata kaebaja taotluse hüvitise saamiseks ning ühtlasi selgitanud, mida

kaebaja oma õiguste kaitsmiseks saab teha, kui ta otsusega ei nõustu. Kaebaja ei ole esile toonud

objektiivseid

takistusi

kaebetähtaja

järgimiseks.

Kaebaja

käesolevas

asjas

esitatud

menetlusdokumendid lubavad järeldada, et kaebajal ei ole olulisi raskusi halduskohtumenetluse

reeglitest arusaamisel, mistõttu ei näe ringkonnakohus võimalust lugeda kaebetähtaja

möödalaskmist põhjendatuks kaebajast lähtuvate subjektiivsete asjaolude alusel.

8.4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendusega, et kaebajale ei ole vajalik määrata riigi

õigusabi, kuna X taotleb mittevaralise kahju hüvitamist ja ta on ise võimeline oma õigusi kaitsma.

RÕS § 7 lg 1 p 6 näeb üheselt ette, et riigi õigusabi ei määrata isikule, kes taotleb mittevaralise

kahju hüvitamist ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel ei anta riigi

õigusabi kui taotleja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. X on kohtutele esitanud piisavalt

arusaadava kaebuse, määruskaebuse ja avalduse, kus on oma seisukohti põhjendanud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lisaks tegemist väga keerulise avalik-õigusliku vaidlusega, mille

menetlemisel apellatsiooniastmes oleks vajalik, et kaebajat esindaks õigusteadmistega isik.

Eeltoodu tõttu ei ole põhjendatud Xile riigi õigusabi määrata.

8.5. Eeltoodud põhjendustel jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 3. septembri 2019. a määruse muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)