3-18-531/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.11.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-531

Haldusasi

OÜ Neopol Invest kaebus Maksu- ja Tolliameti

tekitatud varalise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja

–

OÜ

Neopol

Invest,

esindajad

vandeadvokaadid Daniil Savitski ja Kalev Aavik

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindajad Revo

Krause ja Karel Miisna

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 05.06.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Neopol Invest apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 15.10.2019

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Neopol Invest apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 05.06.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-531 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.12.2019.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-18-531

2(12)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Neopol Invest esitas 05.12.2012 Maksu- ja Tolliametile (MTA) taotluse äriühingu

registreerimiseks tarbimisse lubatava ja tarbimisse lubatud kütuse müüjana. MTA määras

20.12.2012 otsusega nr 12.2-7/360-1 käibemaksu tagatise suuruseks 1 000 000 eurot. OÜ

Neopol Invest tasus tagatise 2014. a märtsis ja alustas 15.03.2014 tegutsemist tarbimisse lubatud

kütuse müüjana MTA väljastatud tegevusloa nr VKM000850 alusel.

2. MTA tunnistas 04.09.2014 otsusega nr 12.2-7/00231 tegevusloa nr VKM000850 alates

05.09.2014 kehtetuks, leides, et OÜ Neopol Invest ei teavitanud MTA-d oma maksimaalsest

kütuse müügi käibest ühes kalendrikuus. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.01.2015 otsusega

nr 3-14-51993 OÜ Neopol Invest kaebuse, tühistas MTA 04.09.2014 otsuse ja kohustas MTA-

d tegevusloa taastamiseks vajalike toimingute sooritamiseks (otsus jõustus 09.02.2015). Kohus

leidis, et kaebaja rikkus teavitamiskohustust, kuid see ei olnud oluline rikkumine

majandustegevuse üldosa seaduse (MSÜS) § 38 mõttes ning tegevusloa kehtetuks tunnistamine

ei olnud proportsionaalne. Kaebaja taotles kahel korral MTA 04.09.2014 otsuse kehtivuse

peatamist esialgse õiguskaitse korras, kuid taotlused jäid rahuldamata.

3. MTA peatas 09.02.2015 otsusega nr 12.2-7/00022 maksupettuse kahtluse tõttu tegevusloa

nr VKM000850 alates 10.02.2015 kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamiseni ja

alustas tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetlust. Tallinna Halduskohtus rahuldas

02.09.2015 otsusega nr 3-15-467 OÜ Neopol Invest kaebuse ja tühistas MTA 09.02.2015 otsuse

tegevusloa peatamist puudutavas osas. Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu 11.10.2017

otsusega, mille järgi ei olnud tegevusloa peatamise tingimused täidetud. Kaebaja taotles esialgse

õiguskaitse kohaldamist, kuid taotlus jäi rahuldamata.

4. MTA kohustas 06.04.2016 maksuotsusega nr 12.2-3/025784-76 OÜ-d Neopol Invest

tasuma maksusumma 2 395 364,87 eurot. Äriühing jättis maksusumma tähtajaks tasumata ja

11.05.2016 kandis MTA äriühingu poolt 2014. a märtsis esitatud kütuse müüja tagatise

maksuotsuses kindlaks tehtud käibemaksu võla katteks. Tallinna Halduskohtu 06.01.2017 otsus

nr 3-18-860, millega jäeti maksuotsuse peale esitatud kaebus rahuldamata, jõustus 11.12.2017.

5. MTA tunnistas 21.04.2016 otsusega nr 12.2-7/00022-2 oma 09.02.2015 otsuse

edasiulatuvalt kehtetuks ning tunnistas tegevusloa nr VKM000850 alates 22.04.2016 kehtetuks.

Tallinna Halduskohus rahuldas 19.09.2016 otsusega nr 3-16-1003 OÜ Neopol Invest kaebuse

ja tühistas MTA 21.04.2016 otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamist puudutavas osas. Otsus

jõustus Riigikohtu 06.11.2017 määrusega, millega haldusasja menetlus lõpetati. Kohtud leidsid,

et maksuseadustest tulenevate kohustuste rikkumine ei anna alust tunnistada kütuse müügi

tegevusluba kehtetuks. Kaebaja taotles ka selles menetluses esialgset õiguskaitset, kuid taotlus

jäi rahuldamata.

6. MTA peatas 06.11.2017 otsusega nr 12.2-7/00168-1 tegevusloa nr VKM000850 alates

06.11.2017 kuni tagatise (1 000 000 eurot) esitamiseni või tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni.

7. OÜ Neopol Invest esitas 07.12.2017 MTA-le kahju hüvitamise taotluse, milles leidis, et

kohtute poolt tühistatud MTA haldusaktid välistasid äriühingu majandustegevuse ajavahemikus

05.09.2014–06.11.2017 ja selle tõttu jäi taotlejal saamata tulu 4 400 854,80 eurot, mis koosneb

saamata jäänud tulust 3 511 320,40 eurot ja viivitusintressist 889 534,40 eurot.

8. MTA jättis 12.02.2018 otsusega nr 6-10/037213-5 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

MTA leidis, et OÜ-l Neopol Invest oli võimalik tegutseda tegevusloaga nr VKM000850

hõlmamata tegevusalal, nt osta ja müüa kütust aktsiisilaos. MTA haldusaktide ja äriühingule

väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub vahetu põhjuslik seos. Tegevusloa andmise välistas

3-18-531

3(12)

äriühingu enda hooletu ja õigusvastane tegevus, mis katkestas põhjusliku seose ahela. OÜ

Neopol Invest väidab kasumiaruandele tuginedes, et tema tegevus oli 21.03.–05.09.2014

kasumlik ja äriühing teenis sel ajal kasumit 554 419 eurot ehk keskmiselt 92 403,17 eurot kuus.

Taotleja jätab aga tähelepanuta, et 06.04.2016 maksuotsusega määrati talle tasumiseks maksu

2 395 364,87 eurot, kuna tema 2014. a juuni ja juuli maksudeklaratsioonid kajastasid

valeandmeid. Kuna maksuvõlg tekib hetkel, kui maksukohustuslane peab maksu deklareerima

ja tasuma, oli kaebaja kõnealusel perioodil hoopis kahjumis, mitte kasumis. Seetõttu on

kaheldav, et OÜ Neopol Invest oleks teeninud taotluses märgitud suuruses kasumit. Järelikult

ei ole tõenäoline ja kindel, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja peatamise tõttu tekkis

taotlejale kahju. Lisaks ei ole kahjunõue tähtaegne, sest OÜ Neopol Invest sai juba MTA

04.09.2014 otsuse peale kaebust esitades aru, kes on kahju tekitaja ja milles kahju seisneb.

9. MTA tunnistas 27.02.2018 otsusega nr 12.2-7/00042-1 tegevusloa nr VKM000850

kehtetuks alates 28.02.2018, sest OÜ Neopol Invest ei esitanud tagatist.

10. OÜ Neopol Invest esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 04.09.2014, 09.02.2015 ja

21.04.2016 otsustega tekitatud varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks. Tallinna

Ringkonnakohus luges 23.08.2018 määrusega nr 3-18-531 kaebuse mittetähtaegseks osas, mis

puudutas MTA 04.09.2014 otsusega tekitatud kahju.

11. OÜ Neopol Invest kaebuse lõplik nõue oli mõista MTA-lt välja 3 049 304,60 euro suurune

varalise kahju hüvitis koos võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivisega.

Kaebaja selgitas, et MTA peatas ja seejärel tunnistas kehtetuks kaebaja kütuse müügi

tegevusloa. Selle tõttu ei saanud kaebaja teenida ajavahemikul 10.02.2015–06.11.2017 kasumit

kütuse müügilt väljapoole aktsiisiladu. MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste õigusvastasus

on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega. MTA õigusvastase tegevuse ja kaebajal saamata

jäänud tulu vahel on põhjuslik seos. Kaebaja püüdis vältida kahju tekkimist sellega, et taotles

07.10.2014 ja 07.11.2014 uut tegevusluba, kuid MTA keeldus tegevusloa väljastamisest.

Maksuotsuses nimetatud tehingud ei ole seotud tegevusloaga nr VKM000850.

12. MTA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 12.02.2018 otsuse põhjenduste juurde. Hoopis

kaebaja on oma tegevusega Eesti riigile kahju tekitanud. Maksuhaldur tegutses hea usus ja riigi

maksutulude kaitsmise eesmärgil. MSÜS oli MTA kõnealuste otsuste tegemise ajal ebaselge ja

lünklik ning selle rakendamise praktikat oli vähe.

13. Tallinna Halduskohus jättis 05.06.2019 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebaja saab nõuda MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsustega tekitatud kahju (saamata jäänud

tulu) hüvitamist. Seega tuleb kaebaja seada olukorda, milles ta oleks olnud, kui MTA ei oleks

09.02.2015 otsusega tegevusluba nr VKM000850 peatanud ja 21.04.2016 otsusega seda

kehtetuks tunnistanud. Kuna MTA otsused on kohtuotsustega tühistatud, ei saa olla vaidlust

nende õigusvastasuse üle. Sellega on tuvastatud ka kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika järgi ei ole avalik-õiguslikus suhtes kahju tekitamise üle

vaidlemisel piisav tõendada saamata jäänud tulu (põhjuslikku seost) üksnes abstraktselt.

Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli

kavatsus ja võimalus tulu saada ning kahju tekitanud isiku käitumine oli põhjuslikus seoses

tekkinud kahjuga. Seejuures peab hageja tõendama, et ta on tulust ilma jäänud just avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu (30.03.2016 otsus nr 3-2-1-157-15, p 13). Saamata

jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises (09.10.2013 otsus nr 3-2-1-

100-13, p 13). Saamata jäänud tulu ei pea isik suutma täpselt tõendada, vaid sellise kahju

hüvitamine põhineb tõenäosusel (08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p 20). Kaebaja ei ole

tõendanud kahju tekkimist ja põhjuslikku seost vastavalt Riigikohtu seatud standardile.

3-18-531

4(12)

Puudub vaidlus, et kaebaja tegutses kütuse müügi tegevusloa nr VKM000850 alusel 2014. a

märtsist septembrini, kuid alates 05.09.2014 ei olnud tal enam võimalik kütust väljapoole tolli-

ja aktsiisiladu müüa, sest tegevusluba omamata on kütuse tarbimisse lubamine vedelkütuse

seaduse (VKS) § 13 lg 1 p 3 järgi ebaseaduslik. Kaebaja ei ole hoolimata kohtu selgitustest

eristanud, millises ulatuses tekkis kahju juba MTA 04.09.2014 otsuse tõttu (mille osas on

kahjunõue aegunud) ja millises ulatuses tekkis kahju järgnevate haldusaktidega. Kaebuse

rahuldamiseks peab kahju hüvitamise koosseis olema täidetud iga haldusakti puhul.

Kaebaja väidab, et teenis 21.03.2014–05.09.2014 kasumit ja MTA õigusvastaste haldusaktide

puudumise korral oleks ta teeninud ka järgneval perioodil sama suurt kasumit. Kasu tõenäoline

saamine VÕS § 128 lg 4 tähenduses tähendab seda, et kõiki asjaolusid arvestades oleks eluliselt

usutavam, et isik oleks tõenäoliselt kasu saanud. See tähendab, et kohtul tuleb kontrollida, kas

vastustaja õigusvastaste haldusaktide puudumisel oleks kaebaja asjaolusid arvestades

tõenäoliselt sellist kasu saanud, nagu ta on kaebuses nõudnud. Kohus ei saa hinnata, kas kaebaja

oleks võinud saada mingit muud liiki kasu või kahju. Samuti kehtib VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud

printsiip, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Kahju hüvitamine ei tohi viia kannatanu rikastumisele. Saamata

jäänud tulu ei ole objektiivne kategooria, vaid sõltub suurel määral sellest, millised olid kaebaja

kavatsused ja subjektiivsed võimalused tulu saada. Kohus peab hindama, kas kaebaja

kirjeldatud viisil on tulu teenimine reaalne. Kui kaebaja kirjeldab tulu liialt abstraktselt või

üldiselt, jääb hüvitis välja mõistmata.

Kaebuse kohaselt oli kaebaja tegutsenud enne seda, kui MTA tunnistas 04.09.2014 tema kütuse

müügi tegevusloa kehtetuks, kuus kuud ja teeninud selle ajaga kütuse müügist kasu 554 419

eurot (92 403,17 eurot igas kuus). MTA 04.09.2014 otsuse tegemise ajal oli kaebajal

aktsiisiladudes kokku 886 960 kg erinevaid kütuseid ja kuni 31.12.2015 kehtis Afforda Energy

OÜ-ga sõlmitud kauba sisseostu leping, samuti oli kaebajal neli 2013. a-l sõlmitud tähtajatut

kütuse müügi lepingut. Kaebaja on esitanud kohtule ka 2014. a septembris lepinguliste klientide

poolt tehtud päringud. Eeltoodu ei tõenda, et kaebajal oli ka alates 09.02.2015 võimalus ja

kavatsus teenida tulu samas määras, nagu ta väidetavalt teenis 21.03.–05.09.2014. Kaebaja ei

ole tõendanud, et tema majanduslik suutlikkus tulu teenida püsis muutumatuna ning kui MTA

oleks 09.02.2015 taastanud kaebaja tegevusloast nr VKM000850 tuleneva õiguse, oleks ta

saanud kohe jätkata majandustegevust 2014. a mahus.

Kaebaja 2014. a kasumiaruande järgi oli tema kasum naftasaaduste müügist perioodil jaanuar

kuni detsember 2014 kokku 478 584 eurot (kaebuse lisa 13). Muu hulgas on kaebaja saanud

kaupade realiseerimisest tulu 1 510 649 eurot, ostes kauba sisse omahinnaga 31 603 032 eurot

ja müües selle edasi hinnaga 33 603 032 eurot. Võrreldes viidatud kasumiaruannet kaebaja kogu

majandustegevuse kasumiaruandega sama perioodi lõikes (kaebuse lisa 14) on usutav, et

kaebuse lisaks 13 olev kasumiaruanne kajastab kütusega seotud tehinguid. Seega oleks kaebajal

pidanud olema seisuga 09.02.2015 ligikaudselt samas koguses realiseerimata kütust, mida ta

oleks saanud asuda koheselt realiseerima, või siis sõlmitud kehtivad lepingud kütuse saamiseks.

Kaebaja ei ole väitnud, et tal oli vastavas koguses kütus olemas. Samuti ei ole kaebaja

tõendanud, et tal oli jätkuvalt võimalus osta kütust tarnelepingu alusel. MTA 04.09.2014 otsuse

tegemise ajal oli kaebajal aktsiisiladudes kokku 886 960 kg erinevaid kütuseid ja kuni

31.12.2015 kehtis kauba sisseostu leping Afforda Energy OÜ-ga, kuid kaebaja on

kohtumenetluses väitnud, et pärast MTA 04.09.2014 otsust ettevõtte tegevus sisuliselt lakkas

ning ainus käive tekkis sellest, et realiseeriti aktsiisilaos olev kütus. Muud käivet kaebajal ei

olnud (istungi helisalvestis 10:26:37). Seega ei tõenda Afforda Energy OÜ-ga sõlmitud lepingu

kehtivus iseenesest seda, et kaebaja kavatses nõuda viidatud lepingu täitmist.

3-18-531

5(12)

Kaebaja selgitas 25.02.2015 haldusasjas nr 3-15-467 esitatud esialgse õiguskaitse taotluses, et

tema viimase viie kuu majanduslikud näitajad on oluliselt halvenenud. Kaebaja väitel tal

sisuliselt puudus kaubakäive ja ainsaks käibeallikaks oli eelmise kohtumenetluse käigus

arestitud kütuse osaline müük. Kaebaja kahjum alates tegevusloa kehtetuks tunnistamisest

moodustas tema enda hinnangul 160 261 eurot. Lisaks otsesele rahalisele kahjule jäi kaebajal

saamata tulu, mis kaebaja kogu kütuseturul tegutsemise ajal moodustas ca 40 000 eurot kuus.

Kaebaja partnerid jätkasid viiviste arvestust, mis näiteks laopidaja puhul moodustasid

viiekuulise perioodi jooksul 79 312,23 eurot, millest õnnestus tänu varudele tasuda ainult 46

034,73 eurot, s.o võlgnevus kaebuse esitamise hetkega oli 33 277,50 eurot. Kaebaja

lepingupartnerid olid esitanud täitmata jäänud lepingulistest kohustustest tulenevad

kahjunõudeid vähemalt 3 268 000 euro ulatuses. Seega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluses

märgitu kohaselt kandis ta 04.09.2014–09.02.2015 kahju vähemalt 3 661 538,50 eurot. Jättes

kõrvale kaebaja poolt erinevates menetlustes esitatud erinevad väited tema võimaliku kasumi

suuruse kohta 04.09.2014 seisuga, nähtub kaebaja väidetest, et 09.02.2015 seisuga ei olnud

tema majanduslik suutlikkus selline, mis oleks võimaldanud tal teenida kasumit 92 403,17 eurot

kuus. Kaebaja selgitustest nähtub, et pärast MTA 04.09.2014 otsuse tegemist ei teinud kaebaja

enam midagi selleks, et majandustegevust jätkata, vaid keskendus kohtuvaidlustele. Seega ei

olnud kaebaja MTA 09.02.2015 otsuse tegemise seisuga enam jätkusuutlik ettevõte. Niisiis ei

tõenda asjaolu, et kaebajal võis olla tegevusloa kehtimisel võimalik teenida majandustegevuses

kasu 04.09.2014 seisuga, seda, et kaebajal oli võimekus teenida samas määras kasu ka alates

09.02.2015. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et ärikeskkond oli 2015. a-l sama, mis 2014. a-l, ning

tal olid säilinud kliendid, kellele kütust müüa. Asjaolu, et kaebajal olid olemas kliendid 2014.

a septembris, ei tähenda, et tal olnuks kliendid ka 2015. a veebruaris. Kaebaja ei ole tõendanud

kliendibaasi olemasolu 2015. a veebruari seisuga.

Eeltoodu tähendab, et kaebaja ei ole tõendanud kasu teenimise võimaluse kaotust põhjusel, et

MTA peatas 09.02.2015 tema vedelkütuse müügi tegevusloa kehtivuse. Seega ei olnud kasu

teenimise võimaluse kaotus seotud MTA 09.02.2015 otsusega, vaid tegemist oli kaebaja ärilise

otsusega, mille puhul ei saa välistada, et otsuse tegemisel arvestas kaebaja riskiga, et MTA

22.08.2014 korralduse alusel alustatud kontrollimenetlus võib lõppeda maksuotsuse

tegemisega. Seega oli kaebaja majandusolukord oluliselt muutunud. Eeltoodud järeldust

kinnitab ka asjaolu, et kaebaja ei ole pärast 07.11.2014 esitanud MTA-le uut taotlust tegevusloa

saamiseks.

Kaebaja on MTA 21.04.2016 otsuse tõttu saamata jäänud tulu hüvitamise nõudes tuginenud

samadele alustele ja tõenditele, nagu MTA 04.09.2014 otsuse puhul. Eespool on selgitatud, et

kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega tulu saamise võimaluse kaotuse seost MTA

õigusvastaste otsustega. Kaebaja ei ole väitnud, et ta on teinud õiguslikult ja majanduslikult

midagi selleks, et tulu saada, vaid tema väide on olnud, et tema majandustegevus ei taastunud

MTA 04.09.2014 otsuse järel. Samuti ei astunud kaebaja samme selleks, et taastada müügiloa

eelduseks olev tagatis pärast seda, kui MTA 11.05.2016 otsusega kanti kütuse müügiloa tagatis

maksuvõla katteks. Kaebaja on läbivalt rõhutanud, et müügiloa olemasolu eelduseks oli tagatis

1 000 000 eurot. Jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei tasunud tagatist, ehkki teadis, et selle

puudumisel ei taastata tegevusluba ka olukorras, kus MTA 21.04.2016 otsus tunnistatakse

kehtetuks. Kaebaja ei tasunud tagatist ka pärast seda, kui kohus tühistas 06.11.2017 jõustunud

otsusega MTA 21.04.2016 otsuse. MTA peatas 06.11.2017 kaebaja tegevusloa kehtivuse, kuna

kaebajal oli tasumata tagatis 1 000 000 eurot. Seega oli kaebajal võimalik taastada tegevusloast

tulenev õigus. Seega ei ole kaebaja tõendanud, et ta kaotas kasu teenimise võimaluse põhjusel,

et MTA tunnistas 21.04.2016 tema vedelkütuse müügi tegevusloa kehtetuks.

3-18-531

6(12)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

14. OÜ Neopol Invest palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 05.06.2019 otsus

tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.

Halduskohus rikkus HKMS § 2 lg-test 4 ja 5 tulenevat uurimispõhimõtet ja selgitamiskohustust,

heites kaebajale ette kahju tekkimise ja põhjusliku seose tõendamata jätmist. Kaebaja esitas

tõendeid selle kohta, et tema majandustegevus oli enne 04.09.2014 kasumlik ning tal oli

kavatsus ja võimekus jätkata kütuse müümisega ka pärast tegevusloa kehtetuks tunnistamist.

MTA ei esitanud menetluse käigus vastuväidet, et kaebaja esitatud tõendid ei ole piisavad ja

kohus ei viidanud sellele ka omal algatusel. Kohus palus 20.11.2018 nõudes üksnes eristada,

millises ulatuses tekkis kahju MTA 04.09.2014 otsusega ja seda kaebaja ka tegi. Kaebuse

rahuldamata jätmine oli kaebaja jaoks üllatuslik.

Halduskohus rikkus HKMS § 157 lg-t 2, sest tugines otsuses kaebaja poolt haldusasjas nr 3-15-

467 esitatud esialgse õiguskaitse taotlusele, mida ei ole käesoleva asja juurde võetud. Tegemist

ei ole ka avaliku teabega, millele võinuks viidata dokumenti asja juurde võtmata. Halduskohtu

poolt kõnealusest taotlusest tehtud järeldus on ka sisult väär. Kaebajale tekitas kahju iga MTA

haldusakt, mille tulemusel oli tegevusloa alusel toimuv tegevus peatunud. Kaebaja kasumliku

majandustegevuse peatumine mõjutas teatud määral ka tema majanduslikku seisundit. Sellest

ei järeldu aga, et kaebaja minetas seeläbi võimekuse tegevusloa taastamisel uuesti kasumlikult

tegutseda.

Halduskohus jagas tõendamiskoormuse valesti. Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene

nõuet, et isik, kes nõuab saamata jäänud tulu hüvitamist, peab tõendama selle tulu saamise kahju

tekitavale tegevusele vahetult eelneval perioodil. Veel enam – kohtupraktikas on peetud

kahjunõude rahuldamist võimalikuks ka juhul, kui isik pole oma väidetavat tulu toovat tegevust

veel alustanudki, vaid alles kavandab seda. Kaebaja nõue oli tavapärase tõendamise standardi

järgi väga hästi põhjendatud ja tõendatud. Kaebaja ei pea tõendama, et kõikvõimalikud

vastuväited tema kahjunõudele on valed. Seega ei pidanud kaebaja tõendama, et tema võimekus

kasumit teenida oli 09.02.2015 seisuga sama nagu 04.09.2014 seisuga.

Kui kaebaja siiski pidi eespool nimetatud asjaolu tõendama, on kaebajale pandud

tõendamiskoormus, mille täitmine on võimatu või vähemalt ebamõistlikult keeruline. Kaebaja

võimalus tulu teenida oli MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste tõttu välistatud, seega ei ole

ajavahemiku 09.02.2015–21.04.2016 põhjal võimalik saamata jäänud tulu suurust tõendada.

Kaebaja ainuke võimalus tõendada saamata jäänud tulu suurust oli lähtudes ajavahemikust, kui

tema kütuse müügi tegevusluba kehtis. Halduskohus möönis, et kaebaja esitatud kütuse

sisseostu leping kehtis kuni 31.12.2015 ja neli kütuse müügi lepingut olid tähtajatud. Jääb

selgusetuks, milliseid tõendeid oleks kaebaja veel saanud esitada, arvestades, et konkreetseid

tehinguid ei saanudki ilma tegevusloata teha. Alusetu on ka halduskohtu etteheide, et kaebaja

pole tõendanud kliendibaasi olemasolu 2015. a veebruari seisuga. Kliendibaas saab olla kas

nimekiri klientidest, kellele on kütust müüdud (sel juhul oli see 2015. a veebruari seisuga sama,

mis 2014. a septembri seisuga) või klientidest, kellele müüdi kütust 2015. a veebruaris (mis

eeldanuks kaebajalt kütuse müümist ilma tegevusloata). Kokkuvõttes tegeles kaebaja edukalt

kütuse müügiga, kuid pidi selle lõpetama MTA õigusvastaste otsuste tõttu. Kaebaja oleks

suutnud oma majandusliku võimekuse taastada, kui poleks olnud MTA järjestikuseid otsuseid,

mis seda takistasid.

Halduskohus kohaldas vääralt VÕS § 128 lg-t 4. Kasu saamise tõenäosust hinnates nõustus

kohus ühelt poolt, et kütuse müügi tegevusloa puudumise tõttu ei saanud kaebaja

majandustegevust jätkata, kuid heitis samas ette, et kaebaja ei teinud midagi selleks, et tulu

saada. Sellise loogika järgi ei kuuluks kahju hüvitamisele ka juhul, kui kahjunõue oleks

3-18-531

7(12)

ajavahemiku 05.09.2014–09.02.2015 osas tähtaegne. Kohtu seisukoht on vastuolus ka VÕS §

139 lg-ga 1, mille kohaselt ei pea kannatanu käituma viisil, mis talle tekitatavat kahju

suurendab. Kaebaja jaoks ei oleks olnud mõistlik tasuda maksuhaldurile kütuse müügi tagatist

(s.o deponeerida suures summas rahalisi vahendeid) pärast seda, kui maksuhaldur kandis selle

kaebaja maksuvõla katteks, sest tegevusloast tulenevate õiguste realiseerimine oli MTA

õigusvastaste otsuste tõttu välistatud. Eelnevat arvestades on väär halduskohtu järeldus, et

kaebaja kasu teenimise võimaluse kaotus tulenes kaebaja ärilistest valikutest, mitte MTA

09.02.2015 ja 21.04.2016 otsustest. Kaebaja ainuke võimalik äriline otsus oli peatada kahjude

minimeerimiseks kogu tegevusloaga seotud majandustegevus seniks, kui tegevusluba

taastatakse. Kaebaja on mõistlikult tõendanud ja on ka eluliselt usutav, et 10.02.2015 seisuga

oli kaebajal soov ja võimekus jätkata kasumliku majandustegevusega.

15. MTA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varem öeldu juurde.

Kaebaja pidi hiljemalt 20.11.2018 kohtunõudest aru saama, et ta peab tõendama oma võimekust

teenida kasumit alates 09.02.2015, kuid kaebaja täpsustas vaid kahjunõude summat.

Maksuhaldur vaidles kahjunõudele vastu juba 12.02.2018 otsuses ja vastustaja järgis

kohtumenetluses neid põhjendusi, seega oli pooltel vaidlus kahju tekkimise üle.

Haldusasja nr 3-15-467 materjalid, sh kaebaja enda menetlusdokument, millele halduskohus

viitas, olid kaebajale teada. Seega võis kohtuotsuses sellele dokumendile tugineda.

Halduskohus ei eksinud tõendamiskoormuse jagamisel. Kaebaja lähtub väärast eeldusest, et

tema majandustegevust tuleb vaadelda jätkuvana ja kahju suuruse määramisel tuleb aluseks

võtta perioodi 21.03–04.09.2014 majandusnäitajad. Kaebaja pidi eluliselt usutavalt selgitama

ja esitama tõendeid selle kohta, et tema majandustegevus oleks jätkunud pärast 09.02.2015.

Väär on ka kaebaja arusaam, et temale väidetavalt tekkinud kahju suurus oli iga kuu kohta

samas suuruses. Kaebaja majanduslik olukord pärast MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuseid

ei olnud muutumatu. Kuna tõendamiskoormus on jagatud õigesti, on alusetud ka kaebaja väited

VÕS § 128 lg 4 väärast kohaldamisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

I

17. Halduskohus tsiteeris vaidlustatud kohtuotsuses 25.02.2015 kaebust (täpsemalt selle osaks

olevat esialgse õiguskaitse taotlust), mille OÜ Neopol Invest esitas haldusasjas nr 3-15-467,

ning hindas selles väidetud asjaolusid praeguses asjas kaebaja kahjuks. Kumbki

menetlusosaline ei esitanud kohtule seda menetlusdokumenti. Halduskohus ei võtnud ka ise

teises haldusasjas esitatud kaebust selgesõnaliselt tõendina käesoleva asja juurde ega andnud

menetlusosalistele võimalust esitada selle kohta oma seisukohti. Ringkonnakohus võttis

kõnealuse menetlusdokumendi 15.10.2019 kohtuistungil tehtud protokollilise määrusega

tõendina asja juurde ja selgitab sellega seoses täiendavalt järgmist.

18. Ringkonnakohus kontrollib halduskohtu otsust apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses

(HKMS § 197 lg 1), kujundades seisukoha nii materiaal- kui ka menetlusõiguse korrektse

kohaldamise suhtes (vt ka HKMS § 199 lg 1). See tähendab muu hulgas kohustust hinnata, kas

asjas tähtsust omavaid asjaolusid kinnitavad tõendid on vastu võetud ja neid on hinnatud

menetlusnorme järgides (vt Riigikohtu 25.04.2019 otsus nr 3-17-1276, p 20).

19. HKMS § 157 lg 2 sätestab, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes asjas kogutud

tõenditele, mida pooltel ja kolmandatel isikutel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta

3-18-531

8(12)

oli pooltel ja kolmandatel isikutel võimalik oma arvamust avaldada. Kui kohus hindab

esiletoodud asjaolu otsuses menetlusosalistest erinevalt, peab ta eelnevalt olema juhtinud

sellisele võimalusele menetlusosaliste tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma

seisukoht. Viidatud normist tulenevate nõuete järgimine tagab, et kohtuotsus ei ole

menetlusosaliste jaoks üllatuslik.

20. HKMS § 157 lg 2 ei välista teise kohtuasja materjalide võtmist tõendina lahendatava

kohtuasja juurde (vt ka HKMS § 65 ja TsMS § 251 lg 2). Menetlusosaline peab aga teadma, et

kohus võib tugineda otsuses teisest kohtuasjast pärinevale tõendile, ning talle tuleb anda

võimalus avaldada tõendi suhtes oma seisukoht (HKMS § 2 lg 6 ja § 27 lg 1 p 6).

21. Käesolevas asjas oli kaebaja tõenäoliselt teadlik haldusasjas nr 3-15-467 esitatud kaebuse

olemasolust ja sisust, sest kaebaja oli selles haldusasjas menetlusosaline ja kaebuse allkirjastas

esindaja, kes on esindajaks ka käesolevas asjas. Kaebajale ei olnud aga teada, et halduskohus

tugineb otsuses nimetatud tõendile ja hindab sellest nähtuvaid asjaolusid tema kahjuks. Seega

rikkus halduskohus menetlusnorme, sest tegi üllatusliku otsuse.

II

22. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-te 1 ja 3 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju,

sh saamata jäänud tulu hüvitamist. RVastS § 7 lg 4 näeb ette, et kui seadusega pole sätestatud

teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu

teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.

23. Pooled ei vaidle selle üle, et MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsused olid õigusvastased,

sest kohus on need mõlemad tühistanud. Ka ringkonnakohus nõustub sellega ega pea vajalikuks

sellel küsimusel pikemalt peatuda.

24. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, leides, et kaebaja ei tõendanud kaebuses märgitud

ulatuses kahju tekkimist, samuti põhjuslikku seost MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste ning

kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta.

25. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele,

eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise

võimaluse kaotamises. Riigikohtu juhiseid arvestades (vt nt 30.03.2016 otsus nr 3-2-1-157-15,

p 13 ja seal viidatud lahendid) tuleb kaebajal tõendada, et tal oli tegelik kavatsus kütust müüa,

ta tegi selleks ettevalmistusi ning kütuse müümine ja sellest tulu (kasu) saamine oleks olnud

võimalik, kui MTA õigusvastased 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsused ei oleks seda nurjanud.

MTA-l tuleb kaebaja seisukoha ümberlükkamiseks näidata, et teatud põhjustel poleks kaebaja

siiski saanud tõenäolist kütuse müügist laekuvat tulu (kasu).

26. Puudub vaidlus, et kaebaja tegutses 2014. a märtsist kuni 04.09.2014 MTA väljastatud

tegevusloa alusel. Tegevusloa alusel oli kaebajale lubatud tarbimisse lubatava ja tarbimisse

lubatud kütuse müük. Kaebaja on esitanud kohtule kasumiaruande, mille järgi teenis ta eespool

nimetatud ajavahemikul kütuse müügist kasumit kokku 554 419 eurot ehk 92 403,17 eurot kuus

(kaebuse lisa 13; lisaks oli kaebajal väidetavalt muu majandustegevus, vt kaebuse lisa 14).

04.09.2014, s.o vahetult enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist, oli kaebajal aktsiisiladudes

kokku 886 960 kg erinevaid kütuseid, sh 14 605 kg bensiini 95 ja 872 355 kg suvist diislikütust,

mille kaebaja oli soetanud Afforda Energy OÜ-lt 05.05.2014 müügilepingu ja selle 04.08.2014

lisa alusel hinnaga 650 eurot/tonn (bensiin) ja 560 eurot/tonn (diislikütus) (kaebuse lisad 15–

17). Kaebaja võrdles Afforda Energy OÜ-ga kokku lepitud kütuse sisseostuhindu ja toonaseid

3-18-531

9(12)

kütuse müügihindu ning näitas kasumiaruande põhjal, et ta suutis müüa kütust kallimalt, kui

selle soetas (vt kaebuse p 3.5.14). Kaebaja leping Afforda Energy OÜ-ga, mille kohaselt oli

kaebajal õigus osta erinevaid kütuseid, kehtis kuni 31.12.2015. Kaebajal olid ka 2013. a-l

sõlmitud tähtajatud kütuse müügi lepingud AP Oil OÜ-ga, OÜ-ga Eurodelta, Jalaka Grupp OÜ-

ga ja Slavil Oil OÜ-ga (kaebuse lisad 18–21). Lisaks on kaebaja esitanud 01.–05.09.2014

temale tehtud tellimused või päringud kütuse soetamiseks (kaebuse lisa 22). Halduskohus

leidis, et need tõendid ei kinnita, et kaebajal oli alates 09.02.2015 kavatsus ja võimalus teenida

tulu samas määras, nagu ta väidetavalt teenis 2014. a märtsist septembrini.

27. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus eristanud kahju tekkimise ja selle täpse

suuruse tõendamist. Kahju tähendab igasugust varalise hüve vähenemist, sh kohustuste

tekkimist või suurenemist, sõltumata kahju suurusest. Kui kahju tekkimine on kindlaks tehtud,

saab otsustada selle suuruse üle.

28. Kaebaja kavatsusele kütuse müügiga jätkata viitab see, et ta on järjekindlalt kohtus

vaidlustanud haldusaktid, millega MTA on tema kütuse müügi tegevusloa kehtetuks

tunnistanud või peatanud, ning taotlenud kohtult esialgset õiguskaitset eesmärgiga jätkata

kohtumenetluse ajal tegevusloaga seotud majandustegevust (vt käesoleva otsuse p-d 2–5).

Kaebaja taotles 2014. a oktoobris ja novembris ka uut tegevusluba, kuid maksuhaldur keeldus

mõlemal korral selle väljastamisest, heites 03.11.2014 ja 22.12.2014 otsustes kaebajale ette

hoolsuskohustuse täitmise kava puudulikkust (vt kaebuse lisad 11 ja 12). Lisaks alustas

maksuhaldur 09.02.2015 kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetlust, peatades

menetluse ajaks tegevusloa kehtivuse. Eeltoodut arvestades ei ole kaebaja kavatsuste

hindamisel määravat tähtsust, et kaebaja ei esitanud alates 09.02.2015 järjekordseid taotlusi

tegevusloa saamiseks. MTA tegevust ja tema antud haldusaktide sisu arvestades võis kaebaja

mõistlikult eeldada, et MTA ei väljasta talle uut tegevusluba.

29. Kaebaja võimalust kütust müüa saab järeldada asjaolust, et tal olid 09.02.2015 seisuga

kehtivad lepingud kütuse ostmiseks ja müügiks. Halduskohus märkis kaebaja tulu teenimise

võimalusi hinnates, et kaebaja majandustegevus seiskus alates 04.09.2014 (v.a aktsiisilaos

olnud kütuse realiseerimine) ja tal ei olnud seetõttu 09.02.2015 seisuga olemas kütust, mida

realiseerida. Samuti ei pidanud halduskohus tõenäoliseks, et kaebajal oli kavatsus nõuda

Afforda Energy OÜ-lt lepingu täitmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need etteheited

asjakohased. Kaebaja tegutses (muu hulgas) loakohustuslikul tegevusalal ning MTA

04.09.2014 otsuse järel ei olnud kaebajal enam võimalik kütust õiguspäraselt aktsiisilaost välja

müüa. Ilma kütuse müümise perspektiivita oleks kütuse müüjalt ebamõistlik eeldada varude

soetamist, arvestades muu hulgas kaebaja põhjendust, et tema tegevuse mõttekus ja

kasumlikkus seisnes just kütuse müügis aktsiisilaost välja, mitte aktsiisilao sisestes tehingutes,

milleks ei olnud tegevusluba vaja (vt kaebuse p 3.4.4 ja 3.4.5). Samamoodi on asjaolusid

arvestades ebamõistlik nõuda kaebajalt mingit eraldi tõendit selle kohta, et võimaluse avanedes

(tegevusloa kehtivuse taastumisel) kavatses kaebaja Afforda Energy OÜ-lt uuesti kütust

soetada – 09.02.2015 seisuga oli Afforda Energy OÜ-ga sõlmitud leping kehtiv ja ühestki

tõendist ei saa järeldada, et lepingu teine pool võinuks pärast 09.02.2015 keelduda kaebajale

kütust müümast. Põhjendatud ei ole ka halduskohtu etteheide, et kaebaja ei ole tõendanud

kliendibaasi olemasolu 2015. a veebruari seisuga. Kaebajal olid olemas kliendid 04.09.2014

seisuga, s.o vahetult enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist, ning tema lepingud kütuse

müügiks olid tähtajatud. Kuna kaebaja ei saanud alates 05.09.2014 enam kütuse müüjana

tegutseda, ei saanud tal uusi kliente tekkida. Kaebajalt oleks ebamõistlik eeldada uute lepingute

sõlmimist, sest tal puudus võimalus neid täita (vrd ka Riigikohtu 04.04.2006 otsus nr 3-3-1-13-

06, p 17).

3-18-531

10(12)

30. Halduskohus on kaebaja poolt haldusasjas nr 3-15-467 esitatud kaebuse põhjal järeldanud,

et pärast MTA 04.09.2014 otsust oli kaebaja majanduslik seis halvenenud, ta tegutses

kahjumlikult ega oleks seetõttu olnud võimeline teenima kasumit 92 403,17 eurot kuus.

Halduskohtu hinnangul jättis kaebaja tõendamata ka selle, et ärikeskkond oli 2015. a-l sama,

mis 2014. a septembris. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa halduskohtu otsuses välja toodud

asjaolude ja seni kogutud tõendite põhjal järeldada, et kaebajale kahju tekkimine on tema

majandusliku seisundi või majanduskeskkonna muutumise tõttu täielikult välistatud. Kaebaja

on selgitanud, et tema põhiline tegevusala oli tarbimisse lubatud kütuse müük ning selle

jätkamiseks ei olnud tal alates 04.09.2014 kehtivat tegevusluba. Seega on arusaadav, et tema

majandustegevus ei saanud jätkuda samas mahus. Isegi kui kaebaja oli 09.02.2015 seisuga

kahjumis, oleks tema kahjum või võlad olnud väiksemad, kui ta oleks saanud pärast 09.02.2015

teha vähemalt ühe kasumliku kütuse müügi tehingu. Halduskohtu otsuse põhjendustest ei nähtu,

et kaebajal puudus 09.02.2015 seisuga igasugune võimekus teha vähemalt ühte kasumlikku

kütuse müügi tehingut. Seda ei ole veenvalt näidanud ka vastustaja – MTA 12.02.2018 otsuses

ei ole nimetatud asjaolusid täpsemalt analüüsitud ning ka maksuhalduri halduskohtus esitatud

täiendavad kirjalikud seisukohad on olnud väga üldsõnalised. Ka seda, et ärikeskkonna

muutumise tõttu aastatel 2014–2015 ei oleks kaebajale üldse saanud kahju tekkida, oleks

pidanud ära näitama vastustaja (vrd nt Riigikohtu 04.04.2006 otsus nr 3-3-1-13-06, p 26), kuid

vastustaja ei ole selle kohta mingeid seisukohti esitanud.

31. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et seni kohtule esitatud seisukohtade ja tõendite põhjal

saab lugeda tõendatuks kaebajale kahju tekkimise 09.02.2015 seisuga.

32. Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4: isik

peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju

tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Tekkinud kahju ei pea

igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg, vaid põhjuslik seos võib seisneda ka

sündmuste jadas, mille kahju tekitaja oma tegevusega loob. Teoga liialt kauges põhjuslikus

seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel

– seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles

kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel

kahju hüvitamise kohustus tekkis. Halduse õigusvastane tegevus ei riku normi kaitse-

eesmärgiga hõlmamata õigusi (vt nt Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 12;

26.04.2012 otsus nr 3-3-1-17-12, p 8).

33. Kaebaja tegutsemine tarbimisse lubatud kütuse müüjana katkes MTA 04.09.2014 otsuse

tõttu, millega tunnistati kaebaja tegevusluba alates 05.09.2014 kehtetuks. 09.02.2015 jõustus

halduskohtu otsus, millega MTA 04.09.2014 otsus tühistati. Seega oleks kaebaja saanud alates

09.02.2015 jätkata tegutsemist kütuse müüjana. Ringkonnakohus pidas eespool tõenäoliseks, et

kaebajal oli selle aja seisuga kavatsus ja võimalus teha vähemalt üks kasumlik kütuse müügi

tehing. Samal päeval, s.o 09.02.2015 võttis aga MTA vastu otsuse, millega peatas kaebaja

tegevusloa ja 21.04.2016 tunnistas tegevusloa kehtetuks. Seega takistasid MTA 09.02.2015 ja

21.04.2016 otsused kaebajal alates 09.02.2015 kütuse müüjana tegutsemist ja tehingutelt tulu

teenimist. Vastustaja ei ole senises menetluses tõendanud, et kaebaja tegevusluba oleks tulnud

kehtetuks tunnistada või selle kehtivus peatada mõnel muul, MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016

otsustes nimetamata põhjustel (vrd Riigikohtu 10.03.2005 otsus nr 3-3-1-77-04, p-d 16 ja 18).

Ringkonnakohtu hinnangul pidi MTA-le olema ettenähtav, et kui kaebaja tarbimisse lubatud

kütuse müüja tegevusluba tunnistatakse kehtetuks või selle kehtivus peatatakse, võib kaebajal

jääda kütuse müügist tulu saamata (vrd Riigikohtu 04.04.2006 otsus nr 3-3-1-13-06, p 16).

34. Seega seni kohtule esitatud seisukohtade ja tõendite põhjal saab järeldada, et kaebajale

kahju tekkimise ning MTA 09.02.2015 ja 21.04.2016 otsuste vahel on olemas põhjuslik seos.

3-18-531

11(12)

III

35. Halduskohus ei kontrollinud oma otsuses ülejäänud kahjunõude rahuldamise eelduste

täidetust. Ringkonnakohus selgitab sellega seoses järgmist.

36. Tekkinud kahju suurust peab reeglina tõendama kahjustatud isik. Saamata jäänud tulu puhul

peab siiski arvestama VÕS § 128 lg-s 4 sätestatuga, mis kergendab kahjustatud isikul lisaks

kahju tekkimisele ka selle ulatuse tõendamist, arvestades, et tegemist on tulevikus tekkiva

kahjuga (oletusliku tuluga). Kahju tekitanud isik omakorda peab nõude ümberlükkamiseks

näitama, et teatud põhjustel poleks kaebaja seda tõenäolist tulu sellises suuruses saanud, näiteks

oma tegevuse katkemise, halvenenud majandusliku seisundi või üldise ärikeskkonna

muutumise tõttu. Kahju suuruse kindlakstegemisel tuleb ka hinnata, kas kaebaja kavatsus ja

võimekus kütuse müügist kasumit teenida oli kogu kaebuses märgitud kahjunõude perioodil

(10.02.2015–06.11.2017) samasugune. Siin võib näiteks tähtsust omada see, et 11.05.2016

kandis MTA kaebaja poolt kütuse müügi tegevusloa tagatiseks antud 1 000 000 eurot

06.04.2016 maksuotsusega kindlaks tehtud maksuvõla katteks ja uut tagatist andmata ei oleks

kaebaja saanud kütuse müüjana tegutsemist jätkata (VKS § 3 lg 3). Tarbimisse lubatud kütuse

müügist saamata jäänud tulu suuruse kindlaks tegemisel ei ole aga tähtsust sellel, kas kaebaja

oleks saanud ja võinud tegutseda mõnel teisel, kõnealuse tegevusloaga hõlmamata alal ja saada

sellest tulu. Ringkonnakohus viitab ka VÕS § 127 lg-le 6, millest tuleneb, et kui kahju

tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise

suuruse kohus. Kohtul on kahju ulatuse kindlakstegemisel ulatuslik otsustusruum ja vajadusel

võib kohus kasutada asjatundjate hinnanguid (vrd Riigikohtu 14.06.2019 otsus nr 3-13-481, p

43).

37. RVastS § 13 lg 2 kohaselt hüvitatakse saamata jäänud tulu üksnes juhul, kui see on tekitatud

süülise käitumisega. Süü vormid on VÕS § 104 lg-te 2–5 kohaselt hooletus, raske hooletus ja

tahtlus. Kahjunõude lahendamisel on oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem

süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise otsustamisel RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud alustel

(Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 28). Süü küsimuse lahendamisel on muu hulgas

asjakohane hinnata MTA väidet, et tal tuli tegutseda õiguslikult ebaselges olukorras, sest MSÜS

sätted ei olnud selged ja normide rakendamise praktika oli vähene.

38. RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise

ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4)

eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid,

millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. RVastS § 13 lg 3 kohaselt

tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel arvestada ka seda, kas avalikku ülesannet

täideti vajalikku hoolsust täielikult järgides ning kas vajaliku hoolsuse järgimine oleks kahju

tekkimise ära hoidnud. Erandjuhul võivad hüvitise vähendamist tingivad asjaolud olla sedavõrd

kaalukad, et välistavad hüvise väljamõistmise üldse (Riigikohtu 15.04.2008 otsus nr 3-3-1-6-

08, p 14; 08.05.2014 otsus nr 3-3-1-9-14, p 58; 26.02.2015 otsus nr 3-3-1-80-14, p 11). Riigi

vastutuse piiramise või välistamise aluseks olevad asjaolud peab välja tooma kahju tekitaja (vt

nt Riigikohtu 11.12.2014 otsus nr 3-3-1-64-14, p 10; 08.05.2014 otsus nr 3-3-1-9-14, p 56).

IV

39. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus HKMS § 200 p 2 alusel OÜ Neopol Invest

apellatsioonkaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu 05.06.2019 otsuse ja saadab asja

halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu eespool toodud selgitusi arvestades

võib pooltel olla tarvis oma seniseid seisukohti täiendada ja esitada ka täiendavaid tõendeid.

Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks teha ise uut otsust.

3-18-531

12(12)

40. Kuna menetlus jätkub halduskohus, ei otsusta ringkonnakohus menetluskulude jaotuse üle

(HKMS § 109 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)