2-18-9873/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Ele Liiv ja Vahur-Peeter

Liin

Otsuse teatavaks tegemise aeg

13. november 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-9873

Tsiviilasi

ORAVAPOISID 2 OÜ hagi Finesta Baltic OÜ vastu

nõude tunnustamiseks Karmer Estek OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25. veebruari 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

ORAVAPOISID

OÜ

ja

Finesta

Baltic OÜ apellatsioonkaebused

Apellatsioonkaebuse hind

ORAVAPOISID 2 OÜ apellatsioonkaebuse hind 3500

eurot

Finesta Baltic OÜ apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja ORAVAPOISID 2 OÜ (registrikood 11344487),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Traat

Kostja Finesta Baltic OÜ (registrikood 11516178),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Maksim

Greinoman ja advokaat Jaanus Stern

Asja läbivaatamine

18. oktoober 2019, kohtuistung

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Martin Traat

Kostja esindajad vandeadvokaat Maksim Greinoman ja

advokaat Jaanus Stern

RESOLUTSIOON

1. Jätta Finesta Baltic OÜ 25. oktoobri 2019. a protokolli parandamise taotlus

rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 25. veebruari 2019. a otsuse resolutsioon muutmata,

täiendades osaliselt otsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.

4. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

2 (8)

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. ORAVAPOISID 2 OÜ (hageja) esitas 28. juunil 2018 Harju Maakohtule Finesta Baltic OÜ

(kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada Karmer Estek OÜ (pankrotis, võlgnik)

pankrotimenetluses 221 150 euro suurust nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati 30. jaanuaril 2018 välja võlgniku pankrot. 4. mail 2018 esitas

hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse võlgniku vastu summas 221 150 eurot. 31. mail 2018

toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja hageja nõudele vastuväite.

Hageja nõue tuleneb võlgnikuga sõlmitud krediidilepingutest. Hageja sõlmis võlgnikuga

1. aprillil 2017 lepingu 2017-20, millega andis laenu kuni 100 000 eurot (krediidileping I) ja 21.

juulil 2017 laenulepingu nr 3, millega andis laenu kuni 80 000 eurot (krediidileping II). Laenu

andmist tõendab hageja pangakonto väljavõte, millelt nähtub, et hageja on laenanud võlgnikule

1. jaanuarist 31. detsembrini 2017 kokku 228 150 eurot ja tagasi sellest on makstud 6 900 eurot.

Seega on võlgniku täitmata kohustus hageja ees 221 250 eurot.

Võlgniku pangakontolt nähtub, et pärast laenu saamist on tehtud makseid eelkõige kolmandatele

isikutele e täidetud võlgniku kohustusi kolmandate isikute ees. Ehitussektoris tegutsedes on

sularaha

väljavõtmine

pigem

tavapärane

ning

kõik

sularahatehingud

on

kaetud

kuludokumentidega. Võlgniku raamatupidamisdokumendid on üle antud 27. novembril 2017

uuele juhatuse liikmele AV-le. Hageja (ega kolmandad isikud) ei ole võlgniku arvel rikastunud

ning lepingud on kehtivad.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt on hagi esitamise eesmärk pankrotimenetluse tulemusel rikastuda

ja/või vähendada teiste võlausaldajate võimalust nõudeid rahuldada. Krediidilepingute

sõlmimisel esindajas hagejat juhatuse liige SH, kes oli samal ajal ka võlgniku juhatuse liige ja

osanik. SH oli ka võlgniku 50% osaniku ja hageja 100% osaniku HH abikaasa. 2017. a võeti

võlgniku pangakontolt välja sularahas 223 150 eurot, millest SH pidi teadlik olema. Nimetatud

summa kattub olulisel määral hagis esitatud nõudega. Kaks nädalat pärast võlgniku

pangakontolt viimast sularaha väljavõtmist ei olnud SH ega KM enam võlgniku juhatuse

liikmed

ega

osanikud.

Juhatuse

liikmeks

määrati

AV

(kelle

põhitegevus

on

likvideerimisteenuse pakkumine, varem kriminaalkorras kelmuse eest karistatud) ja LD (kes on

mitmekümne probleemse Eesti ettevõtte ainus juhatuse liige) ning ainuosanikuks sai

Hongkongis asuv ettevõte JGB LIMITED, mis on seotud probleemsete ettevõtetega ja AV-ga.

Seega planeerisid asjaosalised lepingute sõlmimise ja sularaha endale jätmise.

Lepingud on allkirjastamata ja nendest tulenevad nõuded on tõendamata. Võlgnik ei ole

esitanud tahtevaldusi laenu saamiseks, mistõttu laenu andmine pankrotieelses seisundis

võlgnikule oli põhjendamatu ja seda ei saa tagasi nõuda. Samuti ei saa tagasi nõuda

krediidilepingutes kokkulepitust suuremas summas üle kantud 48 150 eurot.

Lisaks on lepingud tühised või tühistatavad. Nõude tunnustamine oleks heade kommetega

vastuolus, sest SH kontrolli all olev hageja saaks võlausaldajate arvel ca veerand miljonit eurot

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1). Alternatiivselt taotleb kostja

krediidilepingute tühistamist, sest SH rikkus hageja esindajana lepingute sõlmimise ajal

3 (8)

eelduslikult esindusõiguse aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (TsÜS § 131 lg 1).

Hea usu põhimõttest tulenevalt tuleb jätta kohaldamata TsÜS § 131 jj osas, mis annavad

tühistamisõiguse üksnes esindatavale. Samuti on krediidilepingud äriseadustiku (ÄS) § 181 lg

3 järgi tühised, sest SH oli lepinguid sõlmides nii hageja kui ka võlgniku esindaja ja tal ei olnud

tehingute tegemiseks hageja osanike nõusolekut. Tühiste tehingute alusel saadud raha

tagastamine alusetu rikastumise sätete alusel on välistatud, sest see oleks vastuolus tehingu

tühisust ettenägevate sätete eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 p-d 1 ja 3).

Vaatamata sellele, kas hagejal on võlgniku vastu krediidilepingust tulenev kohustuse täitmise

nõue või võlgnik peab alusetult saadu tagastama, on hagejale raha tagastatud. Võlgniku

pangakontolt võttis raha välja SH, kes oli samal ajal hageja seaduslik esindaja. Pangakontolt

väljavõetud sularaha ei ole pankrotihaldurile üle antud ning pankrotimenetluses on KM

kinnitanud, et võlgnevused hageja ees puuduvad.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 25. veebruari 2019. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt,

tunnustas hageja nõuet 64 200 euro ulatuses teise rahuldamisjärgu nõudena ja jättis ülejäänud

osas hageja nõude tunnustamata. Maakohus jättis menetluskuludest 71% hageja kanda ja 21%

kostja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja tasaarvestuse tulemusena menetluskulud

2161,43 eurot ja sellelt seadusjärgse viivise otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Maakohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 alusel tuvastatuks

järgmised asjaolud. 30. jaanuaril 2018 kuulutati välja võlgniku pankrot. 4. mail 2018 esitas

hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse võlgniku vastu summas 221 150 eurot. 31. mail 2018

toimus pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja esitas hageja nõudele

vastuväite. Ajavahemikus 1. jaanuarist 31. detsembrini 2017 on hageja kandnud võlgniku

pangakontole kokku 228 150 eurot ja hagejale on tagasi kantud 6900 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue krediidilepingutest VÕS § 401 lg 1

mõttes, mitte arvelduskrediidilepingutest. Seega on põhjendamatu kostja väide, et panga

ülekannetele pidi eelnema igakordselt võlgniku tahteavaldus. Võlgniku nõude esitamise

kohustust ei tulene krediidilepingutest ega ka seadusest. Hageja nõuet ei muuda

põhjendamatuks ka see, et hageja kandis raha üle makseraskustes äriühingule. VÕS § 99 ei ole

kohaldatav, kuna võlgnik ei ole tarbija.

Maakohus leidis, et krediidilepingud ei ole kokkulepitud vormi järgimata jätmise tõttu tühised.

Mõlema lepingu p-s 9 on sätestatud, et: „käesolev leping on koostatud eesti keeles ja

allkirjastatud digitaalselt“. Kuivõrd lepingud on koostatud (vähemalt) ühe poole taotlusel,

nähtub nendest (vähemalt) ühe poole tahe, et lepingud oleks digitaalselt allkirjastatud.

Krediidileping I on allkirjastatud käsitsi ja krediidileping II on allkirjastamata.

Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et vaidluse korral lepingu sõlmituks tunnistamise üle

kuulub kohaldamisele VÕS § 11 lg 2, kui aga pooled on juba sõlmitud kokkulepet täitnud või

muul viisil tunnustanud, kohaldatakse TsÜS § 83. Samuti on väljendatud seisukohta, et pooled

võivad lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt kokkulepitud vorminõude oma hilisema

kokkuleppega uuesti tühistada ja selline kokkulepe võib olla ka konkludentne, näiteks lepingu

täitma asumine. Praegusel juhul on hageja ja võlgnik väljendanud tahet olla lepingutega seotud

vaatamata kokkulepitud vorminõudele täitmata jätmisele. Hageja on lepingutele viidates teinud

võlgnikule ülekandeid ja võlgnik on tasunud hagejale krediidilepingu II alusel intressi ja

osaliselt põhivõlga.

Maakohus tuvastas, et krediidilepingud on tühised ÄS § 181 lg 3 alusel, sest need on tehtud

seotud isikute vahel ilma osanike nõusolekuta. Hageja ja võlgnik on seotud isikud. SH oli

lepingute sõlmimise hetkel nii hageja kui ka võlgniku juhatuse liige ning hageja osanikuks oli

SH abikaasa HH. Asjas ei ole esitatud selliste tehingute tegemiseks osanike nõusolekuid.

Osanike nõusolekut poleks vaja siis, kui tehing on tehtud äriühingu igapäevases

majandustegevuses ja turuhinna alusel (mõlemad eeldused peavad olema täidetud), kuid hageja

4 (8)

tegevusalaks ei ole laenude andmine. Kuna krediidilepingud on tühised, ei analüüsinud

maakohus kostja teisi tehingute tühisuse ja tühistamisega seotud vastuväiteid.

Maakohus leidis, et krediidilepingute tühisuse tõttu on VÕS § 1028 lg 1 eeldused täidetud, kuid

nõustus osaliselt kostja vastuväitega, et kostja ei ole hageja arvel 228 150 euro ulatuses

rikastunud. Kostja seostas hageja poolt võlgnikule kantud summad ja võlgniku pangakontolt

sularahas välja võetud summad, sest summad on sarnased – hageja poolt kanti üle 228 150 eurot

ja sularaha võeti välja 223 150 eurot. Kostja väide on osaliselt eksitav. Kostja on välja võetud

summadesse arvestanud ka 2017. a jaanuarist märtsini sularaha väljavõtmised, kuid need

toimusid enne esimest hageja poolt võlgnikule tehtud makset, s.o 17. aprill 2017. Pärast selle

makse tegemist võeti võlgniku pangakontolt sularahana välja 157 050 eurot. Hageja ei ole

väidet sularaha väljavõtmise kohta vaidlustanud, kuid on seisukohal, et ehitussektoris on

sularaha kasutamine tavapärane ja seda raha on kasutatud võlgniku majandustegevuseks.

Maakohus leidis, et seda väidet peab tõendama hageja ning pangakonto väljavõtted ei ole

sularahatehingute puhul piisavaks tõendiks. Hageja oma väidet ei tõendanud. Kuivõrd hageja

ja võlgniku juhatuse liige oli sama isik ning tõendatud ei ole, et võlgnik kasutas sularahas

väljavõetud raha oma majandustegevuses, on sularahas väljavõetud summa tagastatud hagejale.

Sularaha väljavõtmine on arvestatav hageja poolt tasutud summade tagastamisena ning

maakohus ei analüüsinud kostja väidet, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on välistatud.

Hageja on võlgnikule üle kandnud 228 150 eurot, võlgnik tagastas pangaülekandega 6900 eurot

ning sularahas võttis võlgnik alates 17. aprillist 2017 välja 157 050 eurot. Seetõttu on hageja

põhjendatud nõue 64 200 eurot, mida tuleb tunnustada PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud

rahuldamisjärgu nõudena.

Apellatsioonkaebused

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus hagi rahuldamata jättis ning teha uue otsuse, millega tunnustada võlgniku

pankrotimenetluses hageja nõuet summas 221 150 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Ühes apellatsioonkaebusega esitas hageja

taotluse dokumentaalsete tõendite vastu võtmiseks.

Maakohus rikkus selgitamiskohustust ja kohaldas ÄS § 181 lg-t 3 valesti. Menetluses ei arutatud

seda, kas hageja osanikud on andnud nõusoleku tehingute tegemiseks või mitte. Ei ole

tuvastatud, et osanike nõusolek puudus. Maakohus ei arvestanud, et TsÜS § 111 lg 1 järgi võib

heakskiit olla mh antud tehingute tegemiseks ka tagantjärele. Seega ei saanud hageja aimata, et

nõusolekute puudumine võib tingida hagi rahuldamata jätmise. Eelnevat arvestades, tuleb asja

juurde võtta hageja ja võlgniku osanike heakskiidud.

Laenu andmisel ei olnud tegemist tehinguga, mis väljus oluliselt hageja igapäevase

majandustegevuse raamidest. Maakohus jättis selle asjaolu tähelepanuta.

Maakohus asus põhjendamatult lahendama küsimust, kas hageja sai seadusliku esindaja kaudu

laenu tagasi või mitte. Selles osas on maakohtu otsus rajatud üksnes oletustele. Selliste tehingute

analüüs peaks pigem toimuma võimaliku tagasivõitmise üle peetavas vaidluses, mitte nõude

tunnustamise vaidluses.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus hagi rahuldas ja menetluskulud jaotas ning teha uue otsuse, millega jätta hagi

täielikult rahuldamata või saata asi tühistatud osas maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei olnud hagi rahuldamine 64 200 euro ulatuses

põhjendatud. Hagejale ei antud üle üksnes 157 050 eurot, vaid 223 150 eurot. Maakohus jättis

mh tähelepanuta, et hageja juhataja SH kinnitas 223 150 euro saamist. Lisaks kinnitas võlgniku

juhatus (kuhu kuulus ka SH), et seisuga 1. detsember 2017 võlgnevused puudusid. Maakohus

leidis õigesti, et kuna hageja ei tõendanud, et võlgnik kasutas sularahas väljavõetud raha oma

5 (8)

majandustegevuses, oli sularahas väljavõetud summa tagastatud hagejale. Samas leidis

maakohus üllatuslikult ja vastuoluliselt, et krediidilepingute alusel kantud rahast võeti

sularahana välja üksnes 157 050 eurot. Maakohus ei küsinud poolte arvamust, kas ja kuidas

saavad esimesele 17. aprilli 2017 laenu ülekandele eelnenud sularaha väljavõtmised olla seotud

hilisemate laenu ülekannetega.

Maakohus keeldus põhjendamatult analüüsimast teisi alusetu rikastumise alusel 64 200 euro

tagasinõudmist välistavaid asjaolusid. Maakohus märkis üksnes seda, et kuna sularaha

väljavõtmine on arvestatav hageja poolt tasutud summade tagastamisena, puudub vajadus neid

väiteid analüüsida. Sellega rikkus maakohus selgitamis- ja põhjendamiskohustust ning

maakohtu järeldus oli kostja jaoks üllatuslik. Kostja väiteid arvestades oleks maakohus pidanud

tegema teistsuguse lahendi.

Kuna maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust, siis saab kostja esitada

tasaarvestuse vastuväite ka apellatsioonimenetluses. Arvestades, et hageja SH isiksuses rikastus

alusetult ja sai ajavahemikul 3. jaanuarist 10. novembrini 2017 kokku 223 150 eurot sularaha

võlgniku arvel ning hageja kandis perioodil 17. aprillist

27. novembrini 2017 võlgniku pangakontole kokku 228 150 eurot (millest võlgnik kandis tagasi

6900 eurot) ja hageja nõuab 221 150 euro tagastamist, tasaarvestab kostja võlgniku alusetul

rikastumisel põhineva nõude suuruses 223 150 eurot hageja 221 150 euro tagastamise nõudega

kattuvas ulatuses. Seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata.

Vastus apellatsioonkaebusele

6. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹

alusel muutmata, täiendades osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebused jäävad

rahuldamata.

8. Karmer Estek OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses on vaidlus hageja nõude tunnustamise

üle (PankrS § 106 lg 1). Maakohus tuvastas, et hageja nõue 221 150 eurot tuleneb võlgnikuga

sõlmitud kahest lepingust, mis on kvalifitseeritavad krediidilepingutena VÕS § 401 lg 1 mõttes.

Maakohus hindas kostja vastuväiteid ja leidis, et lepingud saab lugeda sõlmituks ning need ei

ole vorminõude rikkumise tõttu tühised. Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku

käsitlusega ning leiab, et maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud

menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti

kohaldanud materiaalõigust. Neid maakohtu järeldusi ei ole kostja oma apellatsioonkaebuses

ka TsMS § 633 lg 3 p 1 kohaselt vaidlustanud (vt kostja apellatsioonkaebuse p 31).

9. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingud on ÄS § 181 lg 3 alusel tühised.

Ringkonnakohus jättis 15. augusti 2019. a määrusega rahuldamata hageja taotluse

dokumentaalsete tõendite – hageja ja võlgniku osanike nõusolekud – vastuvõtmiseks, sest

TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud eeldust ei esinenud (tl-d 183–184). Samuti on õige maakohtu

järeldus, et hageja tegevusalaks ei olnud laenude andmine. Hagejal oli võimalus eeltoodud

asjaolu maakohtu menetluses tõendada, kuid ta ei teinud seda. Maakohus ei ole lepingute

tühisuse aluseks olevate asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme, mistõttu võtab

ringkonnakohus selle tuvastatud asjaolu apellatsioonkaebuste lahendamisel aluseks (TsMS §

652 lg 1 p 1).

10. Kuna hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingud on tühised, on maakohus nõude

lahendamisel kontrollinud TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusi. Kolleegium

nõustub, et tegemist on asjakohaste sätetega. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste

seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte

6 (8)

ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi ka ise seadust. Praegusel juhul

on tegemist olukorraga, kus kohustust ei olnud olemas.

Kostja leiab, et sõltumata sellest, kas hagejal on võlgniku vastu lepingust tulenev kohustuse

täitmise või lepinguväline nõue, on võlgnik hagejale raha tagastanud. Kolleegiumi hinnangul

on maakohus selle asjaolu osas õigesti jaotanud tõendamiskoormise. Kuigi üldjuhul peab

kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS §

230 lg 1 esimene lause), on eeltoodud asjaolu väljaselgitamine hageja kontrolli all ja kostjal on

objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada. Pooled ei vaidle, et hageja juhatuse liige SH

oli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal ka võlgniku juhatuse liige, kes võttis võlgniku

pangakontolt raha välja (tl 131 pöördel). Kui hageja väitis, et laenu tagastatud ei ole ning saadud

raha kasutati võlgniku igapäevases majandustegevuses kohustuste täitmiseks, siis tuli hagejal

ka eeltoodud väiteid tõendada. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et dokumentide

üleandmise akt neid asjaolusid ei tõenda (tl 125).

11. Otsustamaks, kas hagejal on nõue võlgniku vastu või mitte, võttis maakohus aluseks

võlgniku pangakonto väljavõtte (tl-d 58–72 pöördel). Maakohtu hinnangul ei saanud tagastava

raha hulka lugeda enne 17. aprilli 2017 võlgniku pangakontolt välja võetud summasid.

Ringkonnakohus nõustus kostja väitega, et tagastatud rahasumma kindlaksmääramisel rikkus

maakohus

menetlusõiguse

norme.

Ringkonnakohus

andis

pooltele

võimaluse

apellatsioonimenetluses selle arutamata asjaolu kohta väidete ja tõendite esitamiseks (vt

ringkonnakohtu määrus, tl-d 183–184). Seega on ringkonnakohus maakohtu poolt

menetlusõiguse normi rikkumise kõrvaldanud.

Maakohtu menetlusõiguse normi rikkumine ei viinud aga ebaõige lõppjärelduseni. Kolleegium

põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Võlgniku pangakonto väljavõttest tulenevalt võeti pärast

krediidilepingute sõlmimist võlgniku pangakontolt välja 157 050 eurot. Kostja ei ole esitanud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et enne 17. aprilli 2017 võlgniku pangakontolt välja võetud

summad on seotud vaidlusaluste krediidilepingutega (krediidilepingu I alusel algas krediidi

andmine 17. aprillil 2017). Seega on põhjendatud maakohtu seisukoht, et enne 17. aprilli 2017

võlgniku pangakontolt välja võetud summasid ei saa lugeda tagastatava raha hulka.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna 157 050 euro osas ei ole hageja tõendanud,

et seda kasutati võlgniku igapäevases majandustegevuses kohustuste täitmiseks ja arvestades

asjaolu, et võlgniku pangakontolt raha välja võtnud isik oli ühtlasi hageja juhatuse liige, siis on

nimetatud summa ulatuses hageja raha tagasi saanud. Seega ei saa hageja võlgnikult 157 050

eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda, sest võlgnik on nimetatud summa tagastanud.

11.1. Kostja leiab, et vaatamata sellele on hageja 64 200 euro suurune nõue

tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 186 p 2), s.o summa, mille ulatuses võeti võlgniku

pangakontolt sularaha välja 1. jaanuarist 17. aprillini 2017. a. Kostja leiab, et kuna

hageja on võlgnikult saanud 69 800 eurot, siis on võlgnikul selles osas omakorda hageja

vastu alusetu rikastumise nõue.

Kolleegium ei nõustu kostja õigusliku käsitlusega, et kostja saab nõude tunnustamise üle

peetavas vaidluses tasaarvestada nõudeid, mis on hageja ja võlgniku vahel (VÕS § 197 jj).

Varasemas kohtupraktikas on leitud, et nõude tunnustamise hagi menetlemisel ei kehti

tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi

leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 13). Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest aga teha järeldust, et

selline tõlgendamine annab võlausaldajale õiguse otsustada pankrotihalduri eest, milliseid

nõudeid tasaarvestada. Arvestades asjaolu, et üldjuhul ei ole võlgniku nõuete tasaarvestamine

pankrotivõlausaldajate huvides, kuna sellega lõppeb ka võlgniku enda nõue, mille täitmist saaks

pankrotihaldur pankrotivarasse nõuda, siis ei saa tasaarvestamise üle otsustamise õigust olla

üksnes ühel võlausaldajal. Selline õigus on pankrotihalduril, kes peab seejuures arvestama

võlausaldajate tervikhuvidega.

7 (8)

11.2. Kostja leiab, et KM vastuse kohaselt, mis on kajastatud ajutise pankrotihalduri

aruandes, ei ole võlgnikul täitmata kohustusi hageja ees (vt ajutise pankrotihalduri

aruanne; tld 83–87). Kolleegiumi hinnangul ei ole nimetatud tõendiga tõendatud, et

hagejal ei ole nõuet võlgniku vastu. KM kinnitus, et „tema juhatuse liikmeks oleku ajal

ühtegi võlgnevust ei olnud tema teada“, ei haaku teiste faktiliste asjaoludega, mille

kohaselt oli võlgnik 2018. a jaanuaris maksejõuetu. Puudub vaidlus, et KM oli võlgniku

juhatuse liige kuni 1. detsembrini 2017.

11.3. Kostja leiab, et alusetu rikastumise sätete alusel on hagejale raha tagastamine

välistatud. Maakohus ei ole kostja sellekohaseid väiteid analüüsinud, mistõttu

ringkonnakohus kõrvaldab TsMS § 442 lg 8 rikkumise ja täiendab maakohtu otsuse

põhjendusi.

VÕS § 1028 lg 1 järgi, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva

või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole

olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Ringkonnakohus võtab tulenevalt

TsMS § 652 lg 1 p-st 1 asja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille

kohaselt on hageja krediidilepingute alusel kandnud võlgnikule üle 228 150 eurot, millest

tagastatud on 6900 eurot ja sularahas on hageja tagasi saanud 157 050 eurot. Seega on vaidlus

selle üle, kas 64 200 euro tagastamise nõue on VÕS § 1028 lg 2 alusel välistatud. Kostja tugineb

VÕS § 1028 lg 2 p-dele 1 ja 3.

Kolleegium leiab, et VÕS § 1028 lg 2 kohaldamise eeldusi ei esine. Krediidilepingu alusel raha

ülekandmise näol ei olnud tegemist mittetäieliku kohustuse täitmisega ning tühise tehingu

täitmisena saadu tagasinõudmine ei ole vastuolus ÄS § 181 lg-ga 3 või selle eesmärgiga. Ka

teised kostja väited võlgniku ja võlausaldajate kahjustamise kohta ei anna alust nõude

rahuldamata jätmiseks.

12. Otsuse resolutsiooniga lahendab kohus veel lahendamata taotlused (TsMS § 442 lg 5).

Kostja esitas 25. oktoobril 2019 taotluse ringkonnakohtu 18. oktoobri 2019. a kohtuistungi

protokolli parandamiseks. Hageja seisukohta taotluse osas ei esitanud.

Praeguses asjas on tegemist digitaalse protokolliga, kus markeeritud helisalvestis ja

kohtuistungi protokoll on seotud üheks dokumendiks (TsMS § 51 lg 2 kohaselt valdkonna eest

vastutava ministri määrusega kehtestatud määruse nr 26 § 3 lg 1). Pooltele selgitati

kohtuistungil, et kohtuistung helisalvestatakse ning koostatakse ka protokoll, mis ei ole istungi

stenogramm.

Kostja on koostanud kohtuistungi helisalvestise põhjal valikuliste lõikude osas stenogrammi

ning taotleb selle alusel protokolli täiendamist. Kuigi protokolli paranduste tegemisel saab

tugineda helisalvestisele, tuleb arvestada TsMS § 50 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga. Esmalt märgib

kolleegium, et menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja

muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (TsMS § 50 lg 1

esimene lause). Teiseks, protokolli märgitakse poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja

vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes

dokumentides (TsMS § 50 lg 1 p 8). Kolmandaks, menetlusosalise taotlusel protokollitakse

asjas esitatud asjaolu või seisukoht, kuid kohus võib jätta taotluse määrusega rahuldamata, kui

asjaolul või seisukohal ei ole asjas tähtsust (TsMS § 50 lg 2).

Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS

§ 50 lg 1 sätestab protokolli sisu nõuded. Kostja ei ole välja toonud, kuidas taotletavad

parandused omavad tähtsust asja lahendamisel või edasikaebamisel. Protokolli parandamise

eesmärgiks ei ole protokolli täiendamine helisalvestise alusel koostatud stenogrammi alusel,

ehk protokollis ei pea kajastuma ühe poole seisukohad sõna-sõnalt. Seisukohad, mille osas

kostja protokolli parandamist taotleb, on kajastatud kostja kirjalikes menetlusdokumentides.

8 (8)

13. Pooled ei ole menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas argumente esitanud.

Kolleegium ei näe põhjust maakohtus kantud kulude jaotust ja kindlaksmääramist TsMS § 163

lg-le 1 tuginedes muuta.

Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Selle

tulemusena

kannab

kumbki

pool

oma

apellatsiooniastme

menetluskulud

ise

ja

kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole.

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Ele Liiv, Vahur-Peeter Liin