2-18-17545/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

1. november 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-17545

Tsiviilasi

TOOLCAP MANUFACTURING OÜ hagi XX vastu

alusetult saadu tagastamise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 17. mai 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

4975 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): TOOLCAP MANUFACTURING OÜ

(registrikood 14364645), seaduslik esindaja juhatuse liige

AB

Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 30. septembril 2019, millel osalesid poolte

esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 17. mai 2019 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

4. Kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (6)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. TOOLCAP MANUFACTURING OÜ (hageja) esitas 5. novembril 2018 Harju Maakohtule

tsiviilasjas nr 2-18-14559 vastuhagi XX (kostja) vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista

alusetult saadud 4600 eurot ja sellelt summalt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni nõude täitmiseni.

Maakohus otsustas menetleda vastuhagi eraldi käesoleva tsiviilasjana.

Hageja põhiväited olid järgmised:

-

kostja oli hageja kui äriühingu asutaja ja osanik alates asutamisest. Ajavahemikul

3. november 2017 – 9. märts 2018 oli kostja hageja ainus juhatuse liige. Kostja kutsuti

9. märtsil 2018 juhatuse liikme ametikohalt tagasi;

-

hageja kandis kostja kontole 8. märtsil 2018 selgitusega „omaniku laenu tagastus“

2600 eurot, töölähetuskulude hüvitisena 1500 eurot ja 19. märtsil 2018 selgitusega

„autokompensatsioon“ 500 eurot (edaspidi koos: vaidlusalused ülekanded). Kostja sai

raha alusetult, sest tegelikult ei ole ta hagejale laenu andnud ega esitanud ühtegi

töölähetuse või isikliku sõiduki töösõitudeks kasutamise aruannet.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

asi ei allu Eesti kohtutele, sest kostja elukoht on alates 20. juulist 2018 Hispaanias;

-

hageja ei saa kostja vastu nõuet esitada, kuna hageja ja kostja vahel oli kokkulepe kahju

hüvitamise nõude välistamise kohta;

-

vaidlusalused ülekanded sooritas hageja praegune juhatuse liige, kes teadis

pooltevahelise laenulepingu olemasolust. Laenulepingu sõlmimise ajal oli kostja

hageja osanik ja võis lepingu sõlmimise heaks kiita. Lisaks soetas kostja hageja jaoks

erinevaid asju, kandis turunduskulusid, kompenseeris hotelliarveid ja kütuse ostu.

Kostjal on õigus teha tasaarvestus 753 euro ulatuses;

-

kostjale kanti 1500 eurot üle tema ja YY (edaspidi: kostja abikaasa) Hispaanias

töölähetuses viibimise eest. Kostja tasus Hispaaniasse sõitmiseks kütuse eest vähemalt

680,40 eurot ja üüri 3080 eurot. Kostjal on õigus esitada lisaks tasaarvestus

4513,40 euro ulatuses;

-

lisaks on kostja soetanud hageja jaoks esemeid 1896,14 euro eest, mille osas on kostjal

täiendav nõudeõigus.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 17. mai 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Eelnevalt leidis maakohus

4. veebruari 2019 määruses, et kostja kohtualluvuse vastuväide pole põhjendatud.

3.1. Maakohus tuvastas, et

-

kostja oli hageja osanik alates selle asutamisest ja ainus juhatuse liige ajavahemikul

3. november 2017 – 9. märts 2018;

-

hageja kontolt on kostja kontole 8. märtsil 2018 üle kantud selgitusega „omaniku laenu

tagastus“ 2600 eurot ja töölähetuskulude hüvitisena 1500 eurot ning 19. märtsil 2018

selgitusega „autokompensatsioon“ 500 eurot;

-

vaidlusalused ülekanded tegi pangakanali vahendusel hageja praegune juhatuse liige.

3.2. Tõendatud ei ole kostja väited kokkuleppe kohta, mis välistaks nõude esitamise. Kostja

ei toonud esile, millal ja kes kokkuleppe sõlmisid ja kuidas see välistab nõude esitamise.

3 (6)

3.3. Maakohus kohaldas VÕS § 1028 lg 1 ja märkis, et kuna kostja on omaks võtnud hagejalt

4600 euro saamise, siis tuli kostjal tõendada, et tal oli õiguslik alus raha saamiseks. Kostja

tasaarvestuste osas pidi ta tõendama tasaarvestuse aluseks olevad nõuded.

3.3.1. Kostja väide laenulepingu sõlmimise kohta on ebamäärane, sest ta ei toonud esile, millal

ja mis tingimustel ta selle sõlmis. Kostja ei tõendanud lepingu sõlmimist ega laenu üleandmist.

Sellises olukorras pole tähtsust, millise selgitusega hageja kostjale raha üle kandis ja kes

ülekande teostas. Kostja oli laenulepingule viitava selgitusega ülekande tegemise ajal ise hageja

ainus juhatuse liige, kes vastutas ülekannete tegemiseks õigusliku aluse olemasolu eest

sõltumata sellest, kes ülekande tegi.

3.3.2. Kostja ei esitanud hageja otsustust, mis vastaks Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006

määrusele nr 164 ning milles oleks ette nähtud kostja ja tema abikaasa saatmine lähetusse

Hispaanias ja sellega seotud kulude hüvitamine. Kostjale kanti hüvitis üle 8. märtsil 2018, mil

ta oli hageja ainus juhatuse liige, kes pidi koostama kirjaliku ja viidatud määruse nõuetele

vastava otsustuse töölähetuse kohta. JB kinnituskiri, korteri üürimine Barcelonas, väljavõte

Google Maps keskkonnast ega väljavõte sõiduki Honda Civic kohta ei tõenda, et hageja lähetas

kostja ja tema abikaasa tööülesannete täitmiseks Hispaaniasse. Kokkuvõtvalt on tõendamata, et

kostja sõitis Hispaaniasse just töölähetusele, st talle ei tulnud maksta lähetuse hüvitist ega ole

ka alust nõuda tasaarvestamist summas 4513,40 eurot.

3.3.3. Samuti on tõendamata kostja väide, et tal on tasaarvestatav nõue summas 1896,14 eurot.

Kostja esitas arve ja tšekid minikülmiku, prügikasti, ehitustööriistade, kütuse, jootetina, joote-

pasta ja kantseleitarvete ostmise kohta 2017. aasta lõpus ja 2018. aasta algul. Tšekkidest ei saa

järeldada, et need kajastavad hagejale ostetud esemeid või kütust. Üksnes minikülmiku eest

esitatud arvel on maksjaks märgitud kostja. Ülejäänud tõenditest ei ole võimalik järeldada, kes

on makse teinud ja neist ei nähtu kostja kulu. Kostja ei põhistanud, miks olid soetatud esemed

hagejale tema majandustegevuses vajalikud, ega tõendanud esemete hagejale üleandmist.

3.4. Eeltoodust tulenevalt mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks põhinõudena välja

4600 eurot ja nõutud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3.5. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduselt tasutud riigilõivu 400 eurot.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Kostja palub

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis või alternatiivselt uue

otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks viis maakohus puudulikult läbi eelmenetluse ning jättis välja selgitamata asjaolud,

mis võimaldaksid lahendada tsiviilasi õigesti ja ammendavalt.

4.1.1. Maakohus ei täitnud selgitamiskohustust, kui ei selgitanud eelmenetluses välja poolte

esitatud asjaolusid ega juhtinud kostja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid tõendeid. Üks

põhjustest võis olla asja läbivaatamine kirjalikus menetluses. Maakohus 4. veebruari 2019

määruses justkui rõhutab, et kostjal tuleb hageja väidetele vastata ja vastuväiteid põhistada,

kuid teisalt selgitab, et kostja ei saa menetluse käigus hakata vastuväiteid ega tõendeid

kujundama. Keskmine mõistlik inimene ei saa sellest aru, mida ta peaks selgitama või milliste

tõendite esitamine on lubatud. Nii jäi kostjale arusaamatuks, miks kohus ei pidanud vajalikuks

tunnistajate ülekuulamist ja milliseid tõendeid oleks kostjal tulnud alternatiivselt esitada.

4.1.2. Maakohus kohtles pooli ebavõrdselt, kuna jättis sisuliselt kogu tõendamiskoormise

kostja kanda ja luges hageja väited tõendatuks ilma temalt tõendeid nõudmata. Tõendamata on

ka alusetu rikastumise sätte kohaldamise eeldus.

4 (6)

4.2. Teiseks tuleks asja lahendamisel arvesse võetavate asjaolude ja tõendite põhjal teha

maakohtust erinev otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

4.2.1. Pooltevaheline laenuleping seisnes selles, et kostja ja tema abikaasa tegid oma ühisvara

arvel kulutusi hageja huvides. Ettevõtte toimimiseks ning koostööpartneritega suhtlemiseks oli

vaja teha kõnesid ja kasutada internetiteenuseid, mille eest kostja tasus 90,09 eurot. Kostja ostis

hagejale esemeid ning tellis teenuseid suurusjärgus 464,34 eurot, sh soetas külmiku, prügikasti,

ehitusmaterjalid, jootmisvahendid ja tellis tootmisroboti kalibreerimise. Peale selle tasus kostja

kütuse eest, mis kulus kauba, mööbli ja töövahendite transpordiks ja kliendikohtumistele

sõiduks. Lisaks tasus kostja mööbli, esmatarvete, kontori sisustuselementide jm eest. Selliste

esemete ostmine enda tarbeks ei ole kostja huvidest lähtuv. Hageja tegevuseala on mõõte-,

katse- ja navigatsiooniseademete tootmine, mistõttu on loogiline, et need kulutused tehti just

hageja huvides. Kostjal puudub juurdepääs hageja kontorisse, mistõttu ta ei saa esitada tõendeid

asjade üleandmise kohta, vaid hageja peaks tõendama, et asjad ei ole tema valduses.

4.2.2. Kostja tasus hagejale või vähemalt tema huvides osutatud teenuste eest, sh maksis RU-

le 1431,80 eurot ja TT-le 753 eurot. Viimase summa maksis kostja DECTO kaubamärgiga

kleebiste eest. Kuigi viidatud kaubamärk ei kuulu hagejale, siis on kaubamärgi omanik hagejaga

seotud isik. Hageja peab vastavad kulutused hüvitama.

4.2.3. Kostjal oli õigus saada töölähetuse päevaraha vähemalt 1879,08 eurot, kuid hageja

kandis kostjale üle vaid 1500 eurot. Poolte kokkuleppel pidi töölähetuse vormistama hageja uus

juhatuse liige. Hageja on väike ettevõte, kus paljud kokkulepped sõlmiti suuliselt. Isegi kui

töölähetus jäi kirjalikult vormistamata, on kostja töölähetuses viibimine tõendatud ja kostjal

seega õigus saada vähemalt välislähetuses viibimise päevaraha. Töölähetuses viibimise vältel

on töötajal lisaks õigus nii majutuse, transpordi kui toitlustuse kulutuste hüvitamisele, mistõttu

on kostjal ja tema abikaasal õigus saada eluruumi eest hüvitist. Korteri üür oli 1200 eurot kuus

ja seda kasutati töölähetuse eesmärgil alates märtsist 2018, seega on üürisumma töölähetuse

perioodi eest 3080 eurot.

4.2.4. Hageja uus juhatuse liige pidi vormistama lisaks töölähetuse otsustusele ka kostjale

isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise väljamaksmise otsuse. Kostja kasutas töölähetuses

viibides isiklikku sõiduautot tööülesannete täitmiseks, mistõttu oli põhjendatud hageja poolt

kostjale 500 euro suuruse hüvitise tasumine.

4.3. Ringkonnakohtu istungil tugines kostja täiendavalt hea usu põhimõttele. Hagi alusena

nimetatud asjaolud olid hagejale teada raha ülekandmise ajal, aga raha hakati tagasi nõudma

alles kaheksa kuud hiljem. Ülekannete selgitused osutavad poolte kokkuleppele. Pärast võisid

pooled minna tülli, mis tingis hagi esitamise. Maakohus nõude hilist esitamist ei käsitlenud,

kuigi hea usu põhimõtte järgimist pidanuks kohus õiguse kohaldamisena ise kontrollima.

5. Hageja apellatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud, aga avaldas ringkonnakohtu istungil

ja samal päeval esitatud kohtukõne teesides, et vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.

7. TsMS § 652 lg 1 p-st 1 juhindudes saab ringkonnakohus võtta kaebuse lahendamisel

aluseks eespool p-s 3.1 refereeritud asjaolud, mis maakohus tuvastas ja mille üle pooled ei

vaidle.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Hagi rahuldati

põhjendatult alusetu rikastumise sätete alusel, sest hageja tõendas kostjale vaidlusaluste

ülekannete tegemise ja kostja ei tõendanud, et tal oli õigus hagejalt vastavas summas raha saada.

Samuti ei tõendanud kostja oma tasaarvestuste aluseks olevate nõuete olemasolu.

5 (6)

9. Kostja väited menetlusnormide rikkumisest maakohtus pole põhjendatud.

9.1. Maakohus selgitas juba hagi menetluse võtmise 11. detsembri 2018 määruse selgitava osa

p 1 alap-s 3, et kostja peab oma väiteid tõendama. Lisaks märkis maakohus 4. veebruari 2019

määruses asjakohaselt ja piisava selgusega, et kostjal tuleb vastuväiteid täiendavalt põhistada

ja tõendada. Need selgitused ei olnud eksitavad. Kostjat esindas maakohtus õigusteadmistega

jurist, kellele nii menetluse käik kui ka maakohtu selgitused pidid olema arusaadavad. Kohtul

ei ole kohustust nimetada, milliseid tõendeid veel esitada (Riigikohtu 26. novembri 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-141-12, p 12) ja poolel on endal kohutus tagada, et ta esitab piisavalt

tõendeid oma väidete kohta (Riigikohtu 1. veebruari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216,

p 14.4 esimene lõik). Samuti ei olnud maakohtul kohustust lahendada asja istungimenetluses,

aga kostjal oli võimalus olla suuliselt ära kuulatud ringkonnakohtus.

9.2. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, nagu oleks maakohus kohelnud pooli ebavõrdselt.

Mõlemad pooled said võimaluse esitada seisukohti ja taotlusi ning neile vastata. Kohtu

selgitused olid samuti suunatud mõlemale poolele, võttes siiski asjakohaselt arvesse poolte

tõendamiskoormise erisusi (vt pikemalt järgnevas p 9.4). Kuna hageja järgis juba varajases

menetlusstaadiumis talle langevas osas asjaolude esile toomise ja tõendamise koormist, siis ei

olnud maakohtul vaja hagejale samu kohustusi enam meelde tuletada. Hagejale ei saa ette heita

ainult kolme tõendi esitamist, kui need olid hageja tõendamiskoormise täitmiseks piisavad.

9.3. Vahekokkuvõttena saab märkida, et maakohtu menetluses ei esinenud selliseid menetlus-

normide rikkumisi, mis õigustaks uute asjaolude ja tõendite esitamist ringkonnakohtus.

Apellatsioonkaebuse uued väited tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Maakohtus esitatud kostja

väiteid ja tõendeid analüüsis maakohus piisava põhjalikkusega.

9.4. Maakohus jaotas õigesti tõendamiskoormise nii hageja esitatud alusetu rikastumise nõude

kui ka kostja tasaarvestuste osas.

9.4.1. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning vaidluse korral tõendama, et ta tahtis

kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes

hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus

kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt

Riigikohtu 25. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-461, p 15.1 ja seal viidatud varasem

praktika). Hageja järgis oma asjaolude esile toomise ja tõendamise koormist sellega, et avaldas,

millise eeldatava kohustuse katteks vaidlusalused ülekanded tehti, ja põhjendas, et hiljem selgus

vastavate kohustuste puudumine. Seejärel pidi kostja esimese võimalusena tõendama, et tal

siiski oli õigus saada hagejalt tagasi laen ning nõuda töölähetuse kulude ja auto kasutamise

hüvitist. Teiseks võis kostja tuua esile ja tõendada muu aluse hagejalt raha saamiseks (vrd

Riigikohtu 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 kolmas lõik).

9.4.2. Kostja tasaarvestuste puhul pidi kostja esitama asjaolud ja tõendid, millest saaks

järeldada, et tal on hageja vastu nõue (vt nt Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-

13-23176, p 20 teine lõik). Seega oli tasaarvestuseks kasutatavate kostja vastunõuete osas

esmane tõendamiskoormis kostja kanda ja hageja võis piirduda vastuväite esitamisega seni kuni

kostja oma väited tõendab (Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 13).

9.5. Maakohus hindas tõendeid õigesti ja tegi neist põhjendatult järelduse, et kostja esitatud

tõendid ei tõenda väiteid vaidlusaluste ülekannete tegeliku aluse ega kostja vastunõuete kohta.

9.5.1. Mõlemal juhul, st nii vaidlusaluste ülekannetega üle kantud raha saamiseks kui ka tasa-

arvestavate nõuete maksmapanemiseks, pidi kostja tooma esile ja hageja vastuväidete tõttu ka

tõendama hageja rahalise kohustuse. VÕS § 2 lg 1 järgi tulenevad kohustused võlasuhtest, mis

saab tekkida VÕS §-s 3 loetletud alustel. Seega pidi kostja tõendama, et tema ja hageja vahel

on kas leping või lepinguväline võlasuhe, mille alusel hageja võlgneb talle teatava rahasumma.

6 (6)

9.5.2. Seoses kostja esitatud erinevate kuludokumentidega leidis maakohus asjakohaselt, et

neist ei nähtu seos hagejaga ega suures osas ei tõenda need ka kostja poolt kulu kandmist.

Hagejal kui äriühingul ei ole kohustust hüvitada kostjale mistahes dokumentidel kajastatud

summa ja sisuga kulutusi. Sellist kohustust ei saa tuletada tõsiasjast, et äriühing vajab

toimimiseks mitmesuguseid vahendeid. Kostja kirjeldatud üldine tõdemus ei loo võlasuhet ega

kohustust eelmises p-s 9.5.1 kirjeldatud tähenduses.

9.5.3. Põhjendamatu on kostja arusaam nagu peaks hageja tõendama, et kostja esitatud

dokumentidel kajastatud esemed ei ole hageja valduses. Tegelikult tuli kostjal tõendada, et ta

on esemed soetanud ja üle andnud hagejale. Maakohus leidis asjakohaselt, et kostja ei ole ka

selles osas oma tõendamiskoormist täitnud.

9.5.4. Töölähetuse kulu hüvitamise kohustust ei teki äriühingul oma juhatuse liikme ega

töötaja suhtes pelgalt sellest, et juhatuse liige või töötaja sõidab välisriiki ja kannab sellega

seonduvalt kulusid. Lähetuskulude hüvitamine eeldab vastavalt juhitava ettevõtte või tööandja

nimel tehtud otsustust, et juhatuse liikme ülesandeid või tööülesandeid on teataval ajal vaja täita

mujal. Töölepingu seaduse § 21 lg 1 kohaselt on töölähetusse saatmise aluseks tööandja

korraldus. Kostja ei toonud esile ega tõendanud tema kui töötaja ega juhatuse liikme lähetusse

saatmist. Seetõttu on õige maakohtu järeldus, et sel alusel ei pidanud hageja kostjale raha üle

kandma ega ole alust ka kostja tasaarvestuseks kasutada soovitud nõudel.

9.5.5. Sarnaselt eelmises p-s 9.5.4 käsitletud töölähetusega eeldab ka töötaja või juhatuse

liikme isikliku sõiduauto kasutamise hüvitamine tööandja või juhitava äriühingu vastavat

tahteavaldust. Omakorda sarnaselt eespool p-s 9.5.2 käsitletud muude kulutuste hüvitamisega

ei ole äriühingul kohustust kanda juhatuse liikme autokulusid, kui selles ei ole kokku lepitud.

Kostja ei toonud esile ega tõendanud ka selles osas pooltevahelist võlasuhet.

10. Hageja nõue ei ole vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Õige on kostja

arusaam, et isik käitub halvas usus, kui ta jätab oma õigused pikema aja jooksul teostamata ja

loob võlasuhte teisele poolele ettekujutuse, et nõuet ei pandagi maksma. Käesoleval juhul see

aga nii ei ole. Vaidlustamata asjaoludel tehti vaidlusalusest kolmest ülekandest kaks ajal, mil

kostja oli hageja juhatuse liige ja viimane kümme päeva pärast juhatuse liikme vahetumist.

Kõik ülekanded toimusid märtsis, hagi esitati sama aasta novembris. Uuel juhatuse liikmel

kulub teatav aeg loomaks selgust, kas ja millised väljamaksed senisele juhatuse liikmele olid

põhjendatud. Samuti tuleb pidada võimalikuks, et hageja ootas kostjalt kohaste kulu-

dokumentide ja otsuste esitamist teatava aja. Tervikuna ei ole kaheksa kuud hagi esitamiseni

sedavõrd ebamõistlikult pikk aeg, et hageja võinuks nõudeõiguse hea usu põhimõtte järgi

kaotada. Kostja ei ole toonud esile hageja käitumisi ega avaldusi, millest võinuks kostjal tekkida

arusaam, et nõuet tema vastu ei esitata.

11. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud, mistõttu puuduvad

apellatsioonimenetluses rahaliselt kindlaks määratavad kulud.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm