3-19-349/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.10.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-349

Haldusasi

Coop Eesti Keskühistu kaebus Tallinna Ettevõtlusameti

23.01.2019 korralduse nr 5-19-82172 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Coop Eesti Keskühistu, volitatud esindaja Rika Tamm

Vastustaja — Tallinna linn

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 29.11.2019.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas 23.01.2019 korraldusega nr 5-19-82172 (korraldus)

kaebajat

esitama

reklaamimaksu

deklaratsioonid

2018

septembri

kuni

detsembri

maksustamisperioodide kohta ja kõrvaldama puudused 2019 I kvartali reklaamimaksu

deklaratsioonis. Korralduses on märgitud, et Coop Eesti Keskühistu eksponeerib Tallinnas

korralduses toodud aadressidel asuvatel teabekandjatel (toidukapid) avalikkusele suunatult

teavet, mis on reklaamimaksuga maksustatav. Teabe „TELLI TOIT KAPPI“ eksponeerimise

puhul toidukappidel on tegemist maksuobjektiga Tallinna Linnavolikogu 17. detsembri 2009

määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ (määrus) § 1 lg 1 p 3 mõistes. Tegemist on reklaamiga,

mida eksponeeritakse Tallinna linna territooriumil Coop Eesti Keskühistu poolt.

3-19-349

2(10)

2. Coop Eesti Keskühistu esitas 25.02.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse

tühistamiseks.

3. Kohus otsustas 01.03.2019 määrusega kaebuse menetlusse võtta ning kohustas vastustajat

esitama vastuse kaebusele ning haldusasjas kogutud ja kohtule seni esitamata asjasse puutuvad

dokumendid hiljemalt 02.05.2019.

4. Vastustaja, Tallinna linn esitas 30.04.2019 vastuse kaebusele, milles vaidles kaebusele vastu.

5. Kohus määras 27.08.2019 asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

6. Kaebaja ei nõustu korraldusega ning leiab, et Tallinna Ettevõtlusamet ei ole korralduse aluseks

olevaid õigusakte ning väidetava rikkumise aluseks olevaid asjaolusid tõlgendanud õigesti,

mistõttu on korraldus õigusvastane ning tuleb täies ulatuses tühistada.

6.1. Coop Eesti Keskühistu opereerib e-poodi nimega eCoop. Kauba pakkumine ja müük toimub

internetis veebiaadressil ecoop.ee. eCoop veebipoe kasutustingimuste (kaebuse lisa nr 2)

kohaselt on kliendil võimalik valida kahe kauba kättetoimetamise võimaluse vahel: kulleriga

kliendi poolt määratud asukohta või ühte kuuest toidukapist vastavalt kliendi valikule.

Toidukapid asuvad aadressidel Vana-Lõuna tn 30, Tallinn; Paldiski mnt 98, Tallinn; Sõle tn 25a,

Tallinn; Koidu tn 47/Suur-Ameerika tn 49, Tallinn; Tartu mnt 87b, Tallinn; Kadaka tee 60,

Tallinn. Toidukappidel on avaldatud alljärgnev info: Kaebaja poolt registreeritud kaubamärk

„COOP“ (registreeringu nr.56205), eCoopi domeeninimi „eCoop.ee“ ning kaebaja poolt

24.07.2018.a. Eesti Patendiametile esitatud taotluse nr. M201800770 alusel registeerimisel olev

kaubamärk „TELLI TOIT KAPPI“ (fotod toidukappidest – kaebuse lisa 3).

6.2. Kaebajale kuuluvad toidukapid on kohaks, kus kliendile antakse üle tema poolt eCoop.ee

veebilehel asuvast e-poest ostetud kaup. Kauba üleandmine toidukapi vahendusel on osa eCoopi

teenusest. Toidukappide näol on seega tegemist kaebaja majandustegevuse kohaga ehk kohaga,

kus vahetult osutatakse teenust. Toidukappidel avaldatava teabe näol on tegemist kaebaja

majandustegevuse kohtade tähistusega - kaubamärkidega „COOP“ ja „TELLI TOIT KAPPI“

ning domeeninimega „eCoop.ee“, mida nii RekS kui määruse kohaselt ei käsitata reklaamina.

6.3. Vastustaja ei ole oma korralduses kohustanud kaebajat deklareerima toiukappidel avaldatud

kaubamärki „COOP“ ega domeeninime „eCoop.ee“, millest saab järeldada, et vaidlust ei ole selle

üle, et toidukappide näol on tegemist kaebaja majandustegevuse kohaga ning et avaldatava teabe

puhul kohaldub reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 2 p 2 ja määruse §1 lg 2 p 2 kehtestatud erand.

6.4. Kaebaja ei nõustu vastustaja poolt korralduses esitatud käsitlusega, et kaubamärk „TELLI

TOIT KAPPI“ on materiaalses mõttes reklaam ning et selle kaubamärgina registreerimise

eesmärgiks on soov vältida reklaamimaksu tasumist. „TELLI TOIT KAPPI“ eesmärk ei ole

mõjutada kliente eCoopist kaupa tellima. Tegemist ei ole üleskutsega teostada ost veebipoest või

suurendada eCoopist tellitava kauba mahtu. Tegemist on toidukapi (kaebaja majandustegevuse

koha) tähisega, mille abil antakse edasi teave, et sellest kapist saab kätte eCoopist tellitud kauba

ja seda kappi saab eCoopist tellimisel kasutada kui üht kauba kohaletoimetamise võimalust.

6.5. Kaebaja leiab, et kaubamärgi „TELLI TOIT KAPPI“ puhul ei esine kaubamärgiseaduse

(KaMS ) § 9 lg1 punktis 2,3,4 või 5 sätestatud kaubamärgi absoluutset õiguskaitset välistavaid

asjaolusid. Kaubamärk on tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise

isiku samaliigilisest kaubast või teenusest (KaMS § 3). Kaubamärk „TELLI TOIT KAPPI“ on

vaid eCoopi toidukappidele ainuomane tähistus. Kõnealuse kaubamärgi registreerimise ja

toidukappidel eksponeerimise eesmärk on see, et klientidel kinnistuks seos antud kaubamärgi

ning kaebaja toidukappide vahel.

3-19-349

3(10)

6.6. Toidukaupade tarnimine toidukappi on uudne ja enamikele klientidele veel tundmatu

lahendus, mida sellisel kujul pakub käesoleval hetkel vaid kaebaja. Turul on mitmeid

teenuspakkujaid, kes pakuvad pakiautomaadi teenust ning kelle kapid näevad väliselt

toidukappidele üpris sarnased välja, kuid kelle kapid ei ole sobivad selleks, et sinna tellida ja seal

hoida toidukaupu kuna need ei taga erinevat liiki toidukaupade käitlemiseks vajalikku

temperatuuri ega kaebaja teenusega võrreldavat teenuse kvaliteeti. Toidukappidel avaldatav

teave sh kaubamärk „TELLI TOIT KAPPI“ eristab eCoopi toidukappe ja teenust muudest

pakiautomaatidest andes kliendile mh info, et sellesse kappi saab tellida toitu.

6.7. Kaebaja selgitab, et kauba üleandmine toidukappide vahendusel on eelkõige orienteeritud

autoga liiklevatele klientidele. Toidukappide asukohad on valitud sellised, kuhu on hea ja lihtne

ligipääs autoga ning toidukapid ja neil olevad tähised on paigaldatud selliselt ja sellistes

mõõtmetes, et autoga liginedes oleks toidukapid koos nendel avaldatud tähistega juhile juba

piisavalt kaugelt nähtavad, võimaldades juhil sooritada toidukapi juurde pääsemiseks vajalikud

manöövrid. Sarnaselt on näiteks ka tanklate asukohtades olevad kaubamärgid avaldatud

mõõtmetes ja viisil, mis teeb need juhtidele sõiduteelt hästi vaadeldavaks, samuti eksponeeritakse

kaubanduskettide poolt erinevaid kaubamärke nende tegevuskohtades nn „kivist kaupluste“

asukohtades (näiteks „SELVER“, „MAKSIMARKET“, „LAADAPÄEVAD“, „HOIAME

KOKKU!“ jne) mõõtmetes, mis tagab nende avalikust kohast vaadeldavuse. Tegevuskoha

kaubamärgiga tähistamise eesmärk ongi kliendi teavitamine seal osutatavast teenusest ja teenuse

osutajast ning see ongi suunatud klientidele, kes vastavas piirkonnas viibivad ja liiklevad.

Kaubamärgi avalikust kohast hästi vaadeldavus ei tee sellest automaatselt reklaami.

6.8. Isegi juhul, kui „„TELLI TOIT KAPPI“ tähistus kvalifitseeruks ReKS §2 lg 1 p 3 kohaselt

reklaamina, siis välistab selle käsitamise reklaamina ning reklaamimaksuga maksustamise ReKS

§ 2 lg 2 p 2, mille kohaselt ei käsitata reklaamina majandustegevuse koha tähistust mh selle nime,

liigi, kaubamärgi ja domeeninimega. Kaubamärgi registreeringu puudumine jätab ettevõtja ilma

üksnes teatavatest seadusest otseselt tulenevatest õigushüvedest, mis kaasneb kaubamärgi

registreerimisega, selleks on ennekõike kaubamärgiseadusest tulenev õigus keelata teistel identse

või sarnase tähise kasutamine (KaMS § 14 lg 1 p 1 ja 2) või kasutada kaubamärki tsiviilkäibes

(näiteks kaubamärgi registerpant, § 24 lg 1). Ka RekS § 2 lg 2 p 2 määruse § 1 lg 2 p 2 ei räägi

kaubamärgi puhul registreeritud kaubamärgist, mistõttu tuleb järeldada, et kaubamärgi

registreering iseenesest ei ole määravaks kaubamärgi välistamisel reklaami mõiste alt

majandustegevuse koha tähisena. Juhul, kui „TELLI TOIT KAPPI“ ei ole käsitatav

kaubamärgina, ei ole see siiski reklaamimaksuga maksustatav, kuna tegemist on

majandustegevuse koha liigi nimetusega, üksnes formaalse nimetuse „toidukaupade

pakiautomaat“ või „toidukapp“ asemel on kasutatud erilisemat tähistust „TELLI TOIT KAPPI“,

mis viitab sellele, et tegemist on just kaebaja toidukappidega, kuhu saab toidukaupa tellida.

6.9. Lähtudes eeltoodust leiab kaebaja, et korraldus on õigusvastane ning rikub kaebaja õigusi.

Samuti rikub kaebaja õigusi sellisele õigusvastasele korraldusele tuginev hoiatus korralduse

tähtajaks täitmise korral sunniraha rakendamise kohta. Kaebaja palub tühistada korralduse täies

ulatuses.

Vastustaja seisukohad

7. Vastustaja hinnangul on kaebaja poolt eksponeeritav ja korralduses kirjeldatud teave reklaam,

mis vastab RekS § 2 lg 1 p 3 mõistele. Seega on antud vaidluses oluline hinnata järgmiseid

aspekte – i) kas kaebaja toidukapid on tema majandustegevuse kohaks ii) kas teave, mille

deklareerimist vastustaja nõuab, võib olla käsitatav kaubamärgina iii) kui teave on käsitatav

kaubamärgina, kas seda saab samaaegselt käsitada ka reklaamina RekS § 2 lg 1 p 3 ja määruse §

1 lg 1 p 1 mõttes.

7.1. Vastustaja on oma esmases pöördumises kaebaja poole (vastuse lisa 1) leidnud, et toidukapid

ei ole kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohaks RekS § 2 lg 2 p 2 ja määruse § 1 lg 2 p 2

3-19-349

4(10)

tähenduses ning kogu teave, mis toidukappidele on kantud (lisaks sellele, mille deklareerimist

korraldusega nõutakse) on reklaam. Vastustaja leiab siiski, et vaatamata KaubTS § 14 lg 11

esitatud e-kaubanduse tegevuskoha väga konkreetsele määrangule (st tegevuskohaks on ainult

veebilehe aadress, mitte nt hoiukoht) ja ka kirjeldatud ebaloogikale kauba kättetoimetamise

võimaluste osas, on toidukappe võimalik käsitada kaebaja majandustegevuse kohana – st

müügikoha juurde kuuluva hoiukohana, kuna toidukapid kuuluvad kaebajale ja need on ka

teenuse osutamise lõpp-punktiks. Neil kaalutlustel loobus vastustaja esialgsest e-kirjaga esitatud

nõudest deklareerida kogu toidukappidel eksponeeritav teave ehk vastustaja peab

majandustegevuse koha tähistuseks RekS § 2 lg 2 p 2 mõttes toidukappidel eksponeeritavat

täiendavat teavet „ecoop.ee“ (domeeninimi) ja kaubamärki „COOP“, millised ei vasta RekS § 2

lg 1 p 3 mõistele. Vastustaja ei loobunud korralduses nõudest deklareerida reklaamimaksu

kaubamärgi „TELLI TOIT KAPPI“ eest. Kaubamärgi registreerimiseks on kaebaja esitanud

taotluse Patendiametile ja taotlus on jätkuvalt ekspertiisis.

7.2. Sõnaühend „TELLI TOIT KAPPI“, mille visuaal on esitatud korralduse lisas olevas

fototabelis (kaebuse lisa 1), ei ole tajutav tähisena. Sõnaühendile ei laiene kaubamärgi

õiguskaitse ja seda ei saa registreerida kaubamärgina, kuna teave ei võimalda täita kaubamärgi

päritolutähise funktsiooni ja toimida kaubamärgina KaMS § 3 mõistes.

7.3. Vastustaja arvates ei ole tavalises keelekasutuses olev üleskutse teenuse tarbimiseks

käsitatav tähisena. Üleskutsega kutsutakse kaupa tellima kaebaja veebikauplusest toidukappi –

ehk RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on tegemist teabega, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval

kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise eesmärgil.

Sõnaühendil „TELLI TOIT KAPPI“ puudub ka eristusvõime (KaMS § 9 lg 1 p 2) ja see koosneb

üksnes teenuse liiki näitavast tähisest, sest toidu kappi tellimise teenus on üks kaebaja teenuse

liikidest (KaMS § 9 lg 1 p 3). Sõnaühend „TELLI TOIT KAPPI“ koosneb üksnes tähistest või

andmetest, mis on muutunud keelekasutuses tavapäraseks (KaMS § 9 lg 1 p 4). Vaidlusalune

sõnaühend

ei

ole

tavapärases

keelekasutuses

midagi

uudset,

trükkides

internetis

otsingumootorisse „telli toit kappi“ on võimalik veenduda, et väljend on levinud. Kauba kappi

tellimise teenuse võimalus on levinud/levimas ka teistel ettevõtjatel, nt FreshGO pakkus toidu

kappi tellimise võimalust enne kaebajat ning ka Selver plaanib toidukappide kasutuselevõtmist.

7.4. Sõltumata Patendiameti otsusest vaidlusaluse teabe kaubamärgina regisreerimise kohta, on

vastustaja arvamusel, et sõnaühend „TELLI TOIT KAPPI“ ei vasta KaMS kaubamärgi mõistele

ja ka juhul kui kaubamärk registreeritakse, saab üleskutset – „TELLI TOIT KAPPI“, lugeda

kaubamärgi mittekaitstavaks osaks KaMS § 16 lg 1 p 2 kohaselt, st kaebaja ei saa keelata teistel

isikutel sama sõnaühendi kasutamist oma äritegevuses.

7.5. Vastustaja kohustus hinnata, milline kaubamärk on määruse alusel maksustatav ja milline

mitte, tuleneb vastustajale KaMS §-st 9, maksukorralduse seaduse § 11 lõikest 1 ja

haldusmenetluse seaduse §-st 4. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja poolt eksponeeritava ja

korralduses kirjeldatud teabe avalikustamisel mingit muud eesmärki peale enda kaupadele ja

teenustele reklaami tegemise.

7.6. Sõnaühend „TELLI TOIT KAPPI“ ei kanna majandustegevuse koha tähistuse eesmärki.

Need isikud, kes kaebaja teenust kasutavad (kauba tellimine läbi interneti ja selle

kättetoimetamine toidukapi vahendusel), ei vaja toidukapil täiendavat üleskutset toidu kappi

tellimiseks, sest nad on seda juba teinud ja teavad, kus asuvad ning millised näevad välja

toidukapid. Toidukappide tähistuse funktsiooni olemasolevatele klientidele täidavad edukalt

teised reklaami mõistele mittevastavad RekS § 2 lg 2 p 2 elemendid – domeeninimi „ecoop.ee“

ja kaubamärk „COOP“.

7.7. On tähelepanuväärne, et nn kaubamärki „TELLI TOIT KAPPI“ ei kasuta kaebaja isegi enda

veebilehel (KaubTS § 14 lg 11 tegevuskohas). Nii coop.ee kui ka ecoop.ee veebilehtedel

toidukappide selgitustes on kasutusel sõnaühend „Kliki toit kappi“. Sõnaühend „TELLI TOIT

3-19-349

5(10)

KAPPI“ toidukappidel, kuhu olemasolevad kliendid on kaupa juba tellinud, kannab ainult ühte

eesmärki – meelitada kaebajale juurde uusi kliente ehk olemuslikult on tegemist selgelt

reklaamiga.

7.8. Kaubamärgi registreerimise taotlemine selliselt, et see koosneb ainult reklaamsõnumist, ei

saa olla viisiks, kuidas välistada sellise teabe reklaamimaksuga maksustamist, mis olemuslikult

on selgelt reklaam. Asjaolu, et kaebaja on esitanud taotluse kaubamärgi registreerimiseks, ei

välista antud juhul teabe maksustamist reklaamimaksuga.

7.9. Vastustaja on seisukohal, et teabel „TELLI TOIT KAPPI“ puudub muu sisuline eesmärk

peale isikute käitumise suunamise enda majandustegevuse kasuks ja teave ei kanna endas

tegevuskoha tähistuse eesmärki. Seega sõltumata sellest, et kaebaja käsitab teavet „TELLI TOIT

KAPPI“ kaubamärgina, vastab see samaaegselt RekS § 2 lg 1 p 3 ja määruse § 1 lg 1 p 1 reklaami

mõistele, mistõttu tuleb selle eksponeerimisel tasuda reklaamimaksu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et kaebus on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud korraldus tervikuna on õiguspärane ning

selle tühistamiseks puudub alus.

9. Vaidluse põhiküsimuseks on, kas kaebaja poolt kaubamärgina registreerimisel oleva tähistuse

„TELLI TOIT KAPPI“ avaldamine toidukappidel on käsitatav reklaamina ja maksustatav

reklaamimaksuga või kohaldub RekS-s ja määruses sätestatud erand, et kaubamärkide ja

domeeninime majandus- või kutsetegevuse kohas avaldamist ei käsitata reklaamina.

10. Määruse § 1 lg 1 p 3 kohaselt on maksuobjekt reklaam, mida eksponeeritakse Tallinna linna

haldusterritooriumil füüsilise või juriidilise isiku poolt. Reklaami maksuobjektina täpsustab ka

määruse § 2. RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes

üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse

edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Määruse § 1 lg 1 p-s 1 on

reklaami mõiste sisustatud identselt RekS § 2 lg 1 p-ga 3. RekS § 2 lg 2 p 2 ja määruse § 1 lg 2

p 2 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi,

kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või

tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või

kutsetegevuse koha sissepääsu juures. KaMS § 3 kohaselt on kaubamärk tähis, millega on

võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest.

11. Ülaltoodut arvestades tuleb vaidlusaluse küsimuse lahendamiseks esmalt analüüsida, kas

„TELLI TOIT KAPPI“ märgistusel on reklaami iseloom. Edasi saab kontrollida, kas kohaldub

mõni RekS § 2 lg 2 p-s 2 ja määruse § 1 lg 2 p-s 2 sätestatud erand.

11.1. Leian, et märgistus „TELLI TOIT KAPPI“ avaldamine toidukappidel vastab reklaami

tunnustele ning tegemist on materiaalses mõttes reklaamiga.

11.2. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et reklaam on üksnes selline teave kauba, kaupleja

või tema tegevuskoha kohta, milles sisaldub selle sisu, kuju või esitlusviisi näol äratuntav ja

piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks. Kauplemiskoha neutraalne tähistamine ettevõtja

ärinime, kauplemiskoha nime või kaupleja kaubamärgiga (ehk ärisilt) ei ole üldjuhul käsitatav

reklaamina, sest seda ei saa pidada piisava intensiivsusega üleskutseks kauba ostmisele. Kui aga

sellise mõju saavutamine on ilmselgelt sildi peamine eesmärk, on tegu reklaamiga (TlnRnKo nr

2-3/382/05 p-d 10-12;; nr 3-11-1062 p 9; nr 3-11-386 ja nr 3-11-463 p 12, 3-11-361 p 10).

Reklaamiga ei ole tegemist, kui avaldatakse neutraalse sisu, kuju ja esitlusviisiga lakoonilisi fakte

ning sõnumis ei sisaldu väärtushinnanguid pakkumise kohta (TlnRnKo nr 3-09-1702 p 9).

Äratuntavus tähendab muu hulgas seda, et reklaami kaudu peab olema identifitseeritav, millist

3-19-349

6(10)

konkreetset kaupa ostma või millist teenust tarbima kutsutakse (TlnRnKo 3-16-346, p 10).

Igakordselt tuleb hinnata, milline on reklaamina käsitletava infokandja püstitamise peamine

eesmärk (TlnRnKo 3-15-279, p 11). Lisaks on kohtupraktikas leitud, et teabe kvalifitseerimine

reklaamiks ei sõltu vaid teabe sisust, vaid ka kujust ja esituslaadist (TlnRnKo nr 3-04-126, p 13).

Riigikohus on sealjuures selgitanud, et RekS § 2 lg 1 p 3 ja linnavolikogu määruse § 1 lg 1 p 1

kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta,

teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise

avalikes huvides suunamise eesmärgil. Lahendis nr 3-3-1-7-16 leidis Riigikohus, et kuivõrd

vaidlusalused aknakleebised on avalikustatud üldtajutaval kujul. Samuti ei saa niisugusel kujul

kaupluse märgistamisel olla muud eesmärki peale kaupluse nähtavamaks tegemise, mis

omakorda teenib jaekaubanduses paratamatult kauba müügi suurendamise eesmärki. Järelikult

vastab eksponeeritud teave iseenesest reklaami tunnustele (RKHKo nr 3-3-1-7-16, p 11).

11.3. Vaidlusalune tähistus on avaldatud üldtajutaval kujul toidukappidel. Leian, et „TELLI

TOIT KAPPI“ suunab isikuid kasutama kaebaja teenust toidu kappi tellimiseks. Seega on sellel

müügi suurendamise eesmärk. Grammatilises mõttes on tegemist käskiva kõneviisiga, mis

väljendab otsest lugejale suunatud soovitust või käsku. Seega on tähistuse intensiivsus selline,

mis suunab inimest justnimelt eCoopist kaupa kappi tellima. Tähistus on äratuntav, sest on

identifitseeritav, et inimesti kutsutakse kasutama teenusena just eCoopi toidukappidesse tellmist.

Asjaolu, et tegemist on reklaamiga, kinnitab minu hinnangul ka asjaolu, et tähistus on paigutatud

toidukappidele sedavõrd suurelt, et see on tajutav ja äratuntav igale möödujale ja seda ka

kaugemalt vaadatuna, ja mitte üksnes isikutele, kes juba on eCoopi kliendid. Sealjuures on tähise

esituslaad, arvestades tähistuse suurust, paigutust ja värvivalikut, selline, et see oleks möödujale

igal juhul tajutav. Tähistus sinisena valgel taustal on paigutatud nii küljele või külgedele,

tagaküljele ja ülemisele äärisele (vt kaebuse lisa nr 3 – fotod toidukappidest). Käesoleval juhul

tuleb sellise tähistuse toidukappidele püstitamise peamiseks eesmärgiks pidada eCoop klientide

arvu suurendamist ehk tegemist on oma iseloomult reklaamiga, mitte pelgalt eCoop ühe

majandustegevuse koha tähistusega.

11.4. Kaebaja väited sellest, et eesmärk ei ole mõjutada kliente eCoopist kaupa tellima ja, et

tegemist on toidukapi (kaebaja majandustegevuse koha) tähisega, mille abil antakse edasi teave,

et sellest kapist saab kätte eCoopist tellitud kauba. Samuti, et seda kappi saab eCoopist tellimisel

kasutada kui üht kauba kohaletoimetamise võimalust, ei ole veenvad. Asjaolu, et toidu tellimine

kappi on võimalik, pidi tellijatele teada olema juba tellimuse tegemisel. „TELLI TOIT KAPPI“

on eksponeeritud viisil, mis sisaldab üleskutset ja püüab kõikide mööduvate inimeste tähelepanu

just selle eCoopi poolt pakutava tellimisviisi eelistamiseks.

11.5. Kaebaja on toonud välja tema hinnangul analoogsed loosungitena kõlavad kaubamärgid

(kaebaja 30.09.2019 täiendavad seisukohad p 4 lk 5). Leian, et nimetatud kaubamärgid ei välista

vaidlusaluse tähise käsitlemist reklaamina. Esiteks ei ole kõik väljatoodud kaubamärgid

üleskutsena sõnastatud (VÄIKESE TAKSI PÄEVAD; Püsivalt kodumaine; KÕIKSE KÕIKSE;

Eesti KÕIKSE KÕIKSE SUUREM kaupluste perekond; SUUR SAAK). Teiseks, ka väljendid,

mis on üleskutsena sõnastatud (SUUR SAAK Mida rohkem ostad, seda soodsamalt saad!; Hooli

endast!; SUUURSAAAK Hoiame suurelt kokku!; Hoiame kokku!), ei ole sedavõrd konkreetselt

suunatud konkreetse teenuse kasutamisele nagu vaidlusalune tähistus „TELLI TOIT KAPPI“.

11.6. Järelikult vastab tähistus „TELLI TOIT KAPPI“ toidukappidel reklaami tunnustele.

12. RekS § 2 lg 2 p 2 ja määruse § 1 lg 2 p 2 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või

kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime,

kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või

kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. RekS § 2 lg 2

välistab teatud teabe käsitamise reklaamina. RekS § 2 lg 2 mõtteks on välistada reklaamiseaduse

3-19-349

7(10)

kohaldamisalast informatsioon, mis võib küll esmapilgul näida reklaamina, kuid mida vaatamata

sellele siiski reklaamiks ei loeta (RKPJKKo nr 3-4-1-3-17, p 21).

12.1. Erandi rakendamiseks peavad vaidlusaluses asjas olema täidetud järmised tingimused: (1)

tähis asub majandus- või kutsetegevuse kohas; (2) tähistuse näol on tegemist majandustegevuse

koha tähise kui kaubamärgiga või (3) majandustegevuse koha tähisega.

12.2. Vastustaja on esitanud seisukoha, et vaatamata KaubTS § 14 lg 11 esitatud e-kaubanduse

tegevuskoha väga konkreetsele määrangule (st tegevuskohaks on ainult veebilehe aadress, mitte

nt hoiukoht) ja ka kirjeldatud ebaloogikale kauba kättetoimetamise võimaluste osas, et toidukappe

on võimalik käsitada kaebaja majandustegevuse kohana – st müügikoha juurde kuuluva

hoiukohana, kuna toidukapid kuuluvad kaebajale ja need on ka teenuse osutamise lõpp-punktiks.

Seega puudub poolte vahel vaidlus, et toidukapid on käsitletavad majandus- ja kutsetegevuse

kohana. Nõustun selles osas pooltega ja juhin tähelepanu, et ka kohtupraktikas on majandus- ja

kutsetegevust tõlgendatud RekS § 2 lg 2 p 4 mõistes laiemalt võrreldes sellega, kuidas käsitletakse

sama mõistet majandus- ja kutsetegevust reguleerivates seadustes (RKPJKKo nr 3-4-1-3-17).

Seega on esimene eeldus erandi rakendamiseks täidetud.

12.3. Edasi tuleb kontrollida teise eelduse – majandustegevuse koha tähise kui kaubamärgi –

olemasolu.

12.3.1. Siinkohal juhin tähelepanu, et Tallinna linnal puudub pädevus hinnata, kas märgistus

vastab tunnustele, mis annaksid aluse selle registreerimiseks kaubamärgina. Selline pädevus on

Patendiametil (vt Patendiameti põhimäärus). Selgitan seejuures, et KaMS §-s 8 absoluutset

õiguskaitset välistavad asjaolud on asjakohased kaubamärgi registreerimise otsustamisel, mitte

aga varasemalt või hilisemalt otsustamisel, kas kaubamärgil on õiguskaitse. Kaubamärk omandab

õiguskaitse registreerimisel või erandina üldtuntuse alusel. Nendel kaalutlustel ma ei võta

käesolevas otsuses seisukohta, kas kaebaja tähis toidukappidel vastab tunnustele, mis võimaldaks

kaubamärgi registreerida või eksisteerivad seda välistavad asjaolud. Maksustamise seisukohalt

on hoopis oluline analüüsida, kas võimaliku kaubamärgi olemasolu välistab igal juhul

maksustamise või mitte.

12.3.2. Vaidlusaluses asjas ei ole Patendiamet veel „TELLI TOIT KAPPI“ märgistust

kaubamärgina registreerinud. Seega on asjas oluline küsimus, kas kaebaja saab toetuda

märgistusele kui kaubamärgile juba enne selle registreerimist, et välistada märgistus kui

maksuobjekt. Kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja

seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu

tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).

12.3.3. Kaubamärgi õiguskaitse ulatuse aluseks on ajavahemik, mil kaubamärgi registreering

kehtib. See on 10 aastat kaubamärgi taotluse esitamise kuupäevast arvates, kusjuures kehtivust

saab lõivu tasumise korral kümne aasta kaupa pikendada (KaMS § 8 lg 2). Seega ei ole

kaubamärgi õiguskaitse iseenesest ajaliselt piiramatu, vaid kaubamärgiomanik peab jälgima

kehtivuse lõppemise aega ja saab soovi korral kehtivust pikendada. Kehtivustähtaega pidevalt

pikendades võib kaubamärgi õiguskaitse kehtida piiramatu aja jooksul. Kaubamärgi õiguskaitse

ulatuse aluseks on ka üldtuntud kaubamärk kujul, millisena ta üldtuntuse omandas (KaMS § 12

lg 1). Vaidlusaluses asjas ei tugine kaebaja kaubamärgi registreerimisel üldtuntusele, seega

omandab kaubamärk kaitse selle registreeringust alates. Seega ei ole saa kaebaja käesoleval hetkel

maksustamise välistamiseks tugineda tähisele kui kaubamärgile.

12.3.4. Siinjuures on väär kaebaja seisukoht, et RekS § 2 lg 2 p 2 ning Tallinna reklaamimaksu

määruse § 1 lg 2 p 2 ei räägi kaubamärgi puhul registreeritud kaubamärgist, mistõttu tuleb

järeldada, et kaubamärgi registreering iseenesest ei ole määravaks kaubamärgi välistamisel

reklaami mõiste alt majandustegevuse koha tähisena (kaebaja 30.09.3019 täiendavad seisukohad

p 4 lk 4). Tegemist on sätte ebamõistlikult laiendava tõlgendusega, mis tooks kaasa olukorra, kus

3-19-349

8(10)

sätte rakendamine oleks sisuliselt võimatu, sest isikul oleks alati võimalik väita, et tema tähis on

sisuliselt kaubamärk. Nimelt ei ole vastustajal pädevust kaubamärgi nõuetele vastavuse ja

õiguskaitse sisu üle otsustada (vt käesoleva otsuse p 13.3.1). Siinjuures on üksnes Patendiamet ja

Tööstusomandi Apellatsioonikomisjon ainukesed, kes selles osasd õiguslikult siduvaid otsuseid

saavad teha (KaMS § 7, § 13). Lisaks on kaubamärgi õiguskaitse seotud kaubamärgi

registreerimise otsusega (KaMS § 8 lg 2). Põhjendamatu oleks reklaamimaksu vältimiseks lubada

kaubamärgile õiguskaitset olukorras, kus muul juhul tekib see registreerimisega.

12.3.5. Registreerimisel olevat kaubamärki on lubatud kasutada reklaamis (ReKS § 3 lg 2). Leian

aga, et sellest ei saa järeldada, et see võimaldaks ühtlasi tugineda registreerimisel olevale

kaubamärgile kui maksustamist välistavale asjaolule. ReKS seletuskirjas (SE 135) on märgitud

„Ka

registreerimisel

olevat

kaubamärki

on

lubatud

kasutada,

kuna

kaubamärgi

registreerimismenetlus on sageli pikaajaline, samas võib ettevõtja registreerimisel olevat

kaubamärki oma kaupade ja teenuste tähistamisel kasutada“. Reklaamis registreerimisel oleva

kaubamärgi kasutamise riski kannab ettevõtja, kuna kaubamärk ei ole veel omandanud

õiguskaitset. Kui aga lubada registreerimisel olevat kaubamärki käsitleda maksustamist välistava

asjaoluna, tekiks olukord, kus maksukohustuslastel on võimalik maksustamist vältida üksnes

kaubamärgi registreerimise avalduse esitamisega. Kaubamärgi registreerimise ajahetke olulisust

kaubamärgi õigustes on rõhutanud ka Euroopa Kohus, kes on selgitanud, et määruse nr 40/94

artikli 53 lõike 2 teleoloogilisel tõlgendamisel ilmneb, et õigust lõpetava tähtaja lähtepunkti

arvutamiseks asjakohane kuupäev on selle kaubamärgi kasutamisest teadasaamise kuupäev. See

kuupäev saab olla ainult hilisem kui kaubamärgi registreerimine ehk hetk, millest alates on

omandatud õigus ühenduse kaubamärgile (vt määruse nr 40/94 põhjendus 7), ning kõnealust

kaubamärki kasutatakse turul registreeritud kaubamärgina, mistõttu võivad kolmandad isikud

selle kasutamisest teada saada. Seetõttu hakkab nõustumisest tulenev õigust lõpetav tähtaeg

vastupidi esimese hageja väidetele kulgema alates hetkest, mil varasema kaubamärgi omanik sai

teada hilisema ühenduse kaubamärgi kasutamisest pärast selle registreerimist, mitte alates

ühenduse kaubamärgi taotluse esitamise hetkest (Euroopa Kohtu otsus T-133/09 I Marchi Italiani

Srl jt , p 33).

12.3.6. Ülaltoodust järeldub, et ei ole täidetud RekS § 2 lg 2 p 2 ja määruse § 1 lg 2 p 2 sätestatud

erandi rakendamiseks vajalik eeldus, et tegemist on kaubamärgiga.

12.4. Kaebaja seisukohti arvestades tuleb kontrollida kolmanda eelduse – majandustegevuse koha

tähise RekS§ 2 lg 2 p 2 mõttes – olemasolu.

12.4.1. Oma täiendavates seisukohtades märgib kaebaja, et kui kohus siiski leiab, et „TELLI

TOIT KAPPI“ ei ole käsitatav kaubamärgina, siis on märgilise tähendusega just see, et vastustaja

on pidanud seda kirjeldavaks tähiseks. Kuid vastupidiselt vastustaja seisukohale ei tähista ega

reklaami see kaebaja veebipoodi ega kutsu üles tarbijaid sooritama veebipoest oste, vaid tegemist

on infoga majandustegevuse koha olemuse ehk liigi kohta st infoga selle kohta, et tegemist on

kapiga, kust on võimalik kätte saada kaebaja veebipoest tellitud kaup (kaebaja 30.09.2019

täiendavad seisukohad p 5 lk 5-7).

12.4.2. Kohtupraktikas on väljendatud seisukohta, et kõnealused sätted (RekS § 2 lg 2 p 2 ega

reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 2) välistavad reklaami hulgast üksnes majandustegevuse koha

tähistuse (st ärinimi, tegevuskoha liik, ettevõtja kaubamärk või domeeninimi) ning igasugusele

muule teabele, mille eesmärk on näiteks anda teavet selles kohas osutatavate teenuste või

müüdavate kaupade kohta, vastav erand ei laiene, olenemata sellest, kas tegemist on üldistavate

viidetega (nt tooteliikidele) või on toodud välja konkreetne teave, milliseid kaubamärke kandvaid

kaupu müüakse (TlnRnKo nr 3-13-829, p 11; TlnRnKo 3-14-50206, p 9).

12.4.3. Leian, et käskivas kõneviisis „TELLI TOIT KAPPI“ ei ole pelgalt tegevuskoha olemust

kirjeldav tähis, vaid tegemist on justnimelt üleskutsega (vt käesoleva otsuse p 11.3). Teiseks, ei

ole tegemist pelgalt infoga selle kohta, et tegemist on kapiga, kust on võimalik kätte saada kaebaja

3-19-349

9(10)

veebipoest tellitud kaup. Vaidlusalune tähis on oma grammatilise vormi poolest suunatud

tulevikku ning see ei ole mõeldud mõjutama juba kauba tellinud inimesi saama selle kohta

informatsiooni. Liiatigi teavad inimesed, kes toidu vastavasse kappi tellisid, et nad selle sealt kätte

saavad. Kolmandaks, vaidlusalune tähis ei kajasta üksnes majandustegevuse liiki, vaid

konkreetset teenust, millele samaväärset teenust võivad pakkuda ka teised ettevõtjad, kuid mis on

seotud just konkreetse teenuse müüjaga. Sealjuures on lisatud üleskutse selle konkreetse teenuse

kasutamiseks. Tähise eksponeerimise eesmärgiks võib pidada samaaegselt nii potentsiaalsete

klientide teavitamist kappide asukohast ja pakutavast teenusest kui ka juhuslike möödujate

tähelepanu äratamist toidu kappi tellimise teenuse kasutamiseks. Kokkuvõtvalt ei ole tegemist

lakoonilise ja neutraalse tegevuskoha tähistamisega.

12.4.4. Seega ei kohaldu ka erand, et tegemist on majandustegevuse koha tähisega RekS§ 2 lg 2

p 2 mõttes.

13. Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et toidukappidel oleva märgistuse „TELLI TOIT KAPPI“ näol

on tegemist reklaamiga, mis kuulub määruse § 1 lg 1 p 3, § 5 lg 1, § 7, § 8 lg-te 1, 2, 4 koostoimes

RekS § 2 lg 1 p 3 alusel maksustamisele.

14. Õigusselguse huvides ja arvestades kaebuses toodud argumente pean vajalikuks selgitada, et

ka siis, kui kaebaja oleks juba varasemalt registreerinud vaidlusaluse märgise kaubamärgina, ei

muuda see korralduse õiguspärasust.

14.1. Kui kaebaja registreerinuks tähise „TELLI TOIT KAPPI“ kaubamärgina, siis eelnevat

arvestades vastaks registreeritud kaubamärk ühtlasi reklaami tunnustele. Seega taandub küsimus

sellele, kas RekS § 2 lg 2 p 2 ja määruse § 1 lg 2 p 2 välistavad igal juhul reklaamina tajutava

kaubamärgi reklaamimaksuga maksustamise. Leian, et tähise kaubamärgina registreerimine ei

välista reklaamimaksuga maksustamist kui tähis vastab selgelt reklaami tunnustele ja teenib

peamiselt reklaami eesmärki.

14.2. KaMS § 16 lg 1 p 2 sätestab, et kaubamärgiomanikul ei ole õigust keelata teistel isikutel

kasutada äritegevuses häid äritavasid järgides tähiseid, millel puudub eristusvõime või mis

näitavad kauba või teenuse liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu,

kaupade tootmise või teenuste osutamise aega või kaupade või teenuste teisi omadusi. Seega on

kaubamärgil ainuõigusel piirangud, mis minu hinnangul on asjakohased ka käesolevas vaidluses.

Kaubamärgi kõige olulisem funktsioon on eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku kaubast

või teenusest. Lisaks on kaubamärgil ka päritolufunktsioon, seostades kaupa või teenust

konkreetse kauba pakkuja või teenuse osutajaga (RKTKo 3-2-1-77-10, p 14). Vaidlusaluse

tähistuse peamine eesmärk eCoop klientide arvu ja müügi suurendamine. Vaidlusaluses asjas

leian, et tähis „TELLI TOIT KAPPI“ näitab teenuse liiki ning sellel puudub piisav eritusvõime,

st ei ole välistatud, et sellist hüüdlauset võivad kasutada ka teised teenusepakkujad. See omakorda

näitab, et vaidlusaluse tähistuse peamine funktsioon ei ole selle eristamine teistest samalaadsetest

tähistustest. Kuna vaidlusaluse tähistuse peamine funktsioon ei ole mitte eristuvus vaid müügi

suurendamine, ei ole põhjendatud, et kaubamärgi registreering välistaks maksustamise.

14.3. Nõustun kaebaja seisukohaga, et kaubamärk ei pea sisaldama üksnes mittekaubanduslikku

teavet (kaebaja 30.09.2019 täiendavad seisukohad p 4 lk 4). Kohtupraktikas on märgitud, et

kaupade või teenuste päritolu tagamise ülesande kõrval on Euroopa Kohus tunnustanud

kaubamärkidel ka asjaomase kauba või teenuse kvaliteedi tagamise ülesande ning teabe,

investeeringute ja reklaamiga seotud ülesannete olemasolu (RKTKo nr 2-16-6665, p 16.3;

Euroopa Kohtu otsus nr C-487/07, L'Oréal jt, p 58; liidetud kohtuasjades nr-d C-236/08-C-

238/08, Google France ja Google, p 77). Asjaolu, et kaubamärgil võib juba olemuslikult olla ka

reklaami eesmärk, ei välista antud juhul reklaamimaksuga maksustamist. Leian, et lähtuda tuleb

tähistuse peamisest eesmärgist, mis käesolevas asjas on müügi suurendamine. Vastupidise

tõlgenduse korral on võimalik vältida kaubamärgi registreerimisega teabe, mida saab käsitada

reklaamina, reklaamimaksuga maksustamist. Ettevõtjale tuleb anda võimalus maksuvabalt

3-19-349

10(10)

eksponeerida oma majandus- ja tegevuskohas kaubamärki, kuid mitte juhul, kui reklaamina

tajutav tähistus on kaubamärgina registreeritud eesmärgiga vältida reklaamimaksu tasumist.

Siinjuures tuleb arvestada ka sellega, et reklaamimaks aitab fiskaalse eesmärgi kõrval kaasa

sellele, et avalikku ruumi ei koormataks liialt tarbimisele ahvatleva infoga (TlnRnKo nr 3-14-

50828, p 14).

14.4. Asjaolu, et kaubamärki sisaldav tähistus on käsitletav reklaamina on leidnud kinnitust ka

kohtupraktikas (TlnRnKo 3-05-509, p 11-12; 3-16-346, p 11; 3-11-463, p 12).

15. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikub ka õigusvastasele korraldusele tuginev hoiatus korralduse

tähtajaks täitmise korral sunniraha rakendamise kohta (kaebus lk 5).

15.1. Korralduses on märgitud „Ettevõtlusamet hoiatab, et korralduse tähtajaks täitmata jätmise

korral rakendatakse kaebaja suhtes sunniraha, esimesel korral 300 eurot. Sunniraha suurus on

määratud arvestades eksponeeritava reklaami mahtu, maksukohustuse suurust ning MKS § 91 lg-

s 4 sätestatud diferentseeritud sunniraha määra. Sunniraha suurus jääb alla poole esimesel

korral rakendamiseks lubatud sunniraha ülemmäärast. Seega on sunniraha suurus

proportsionaalne võrreldes maksukohustuse suurusega ja suunab eelduslikult maksukohustuslast

kohustust täitma. MKS § 135 lg 1 kohaselt võib sunnivahendit kuni haldusaktiga taotletava

eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. Tulenevalt MKS § 135 lõikest 3 nõutakse

sunniraha sundkorras sisse vastavalt nimetatud seaduse § 128 lg 4 sätestatule“.

15.2. Esmalt selgitan, et sunniraha rakendamine on menetlustoiming ning selle osas ei saa

kohaldada tühistamisnõuet, küll on kohtul võimalik keelata sunniraha rakendamine ja

sissnõudmine. Sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada

proportsionaalsuse põhimõttega (RKHKo 3-3-1-62-16, p 14). Lisaks märgin, et hoiatus ei ole

lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani

kaalutlusõiguse (RKHKo 3-3-1-72-14, p 14).

15.3. Leian, et korralduses sisalduvas sunniraha hoiatuses on piisavalt põhjendatud selle

rakendamise vajadust ja summat, sealjuures on arvestatud ka proportsionaalsuse põhimõttega.

Seega on sunniraha hoiatus õiguspärane.

16. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pooled ei ole

esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Kaebaja menetluskulud jäävad seega

tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma