3-18-435/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

29. oktoober 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-435

Haldusasi

Tõnu Kapteini (ärinimi FIE Tõnu Kapteini Ranna talu)

kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ameti 4. detsembri 2017. a otsuse nr 12-6/17/1138 ja

25. jaanuari 2018. a vaideotsuse nr 12-4/18/4-1

tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

FIE Tõnu Kapteini Ranna talu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja FIE Tõnu Kapteini Ranna talu

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2019. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on

28. november 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. FIE Tõnu Kapteini Ranna talu esitas 2016. aastal Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks.

2. 13. veebruari 2017. a otsusega nr 12-6/17/220 jättis PRIA taotluse rahuldamata.

3. 4. detsembri 2017. a otsusega nr 12-6/17/1138 PRIA tunnistas kehtetuks oma

13. veebruari 2017. a otsuse nr 12-6/17/220 FIE Tõnu Kapteini Ranna Talu osas ning jättis

rahuldamata mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse otsuse lisas toodud põhjustel.

Otsusega vähendati taotleja kindlaksmääratud pindala suurust 285,25 hektarini, vähendati

toetust maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku

toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 24 ja Komisjoni

delegeeritud määruse (EL) nr 640/1014 art 18 lg 6 ja art 19 lg 1 alusel taotletud ja

kindlaksmääratud pindala erinevuse (3,97 ha) kahekordse ulatuses ning jäeti toetus määramata

määruse nr 53 § 8 lõike 4 alusel rohumaa kohta, mille iga hektari kohta ei peeta

põllumajanduslikus

majapidamises

vähemalt

0,2

loomühikule

vastaval

hulgal

mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi või mille iga kuni 0,1 hektari kohta ei

ole taotlejal vähemalt ühte mahepõllumajanduslikult peetavat mesilasperet. Kokkuvõttes jäeti

taotlus rahuldamata, kuna toetuse erinevate vähendamiste tulemusena ei ole tekkinud

väljamakstavat toetussummat.

4. 25. jaanuari 2018. a vaideotsusega nr 12-4/18/4-1 jättis PRIA rahuldamata kaebaja vaide

PRIA 4. detsembri 2017. a otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

5. 28. veebruaril 2018 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 4. detsembri 2017. a

otsuse nr 12-6/17/1138 ja 25. jaanuari 2018. a vaideotsuse nr 12-4/18/4-1 tühistamiseks ja PRIA

kohustamiseks vaadata toetustaotlus uuesti läbi.

Kaebuse kohaselt ei tehtud PRIA 2017. aasta kontrollide käigus kindlaks kaebaja 2016. aasta

tegelikku maakasutust ja vaidlustatud otsuses puudub faktiline alus kindlaksmääratud pindala

suuruse 285,25 ha kindlakstegemiseks.

Kaebaja ettevõttes peetakse OÜ-ga Adoranna sõlmitud koostöölepingu alusel OÜ-le Adoranna

kuuluvaid mahepõllumajanduslikult peetavaid veiseid. Seetõttu on väär otsuse väide, et

ettevõttes ei peeta rohumaa hektari kohta 0,2 loomühikule vastavalt hulgal põllumajanduslikult

peetavaid karjatatavaid loomi. Loomade pidamist kinnitavad Põllumajandusameti (PMA)

kontrolli protokollid ja dokumendid mahepõllumajanduse registris.

6. Vastuses kaebusele vaidles PRIA sellele vastu palus jätta kaebaja kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et 2017. aasta alguses toimunud administratiivse kontrolli käigus uuendati

kaebaja põllumassiivide andmeid põllumassiivide registris 2016. aasta hiliskevadel ja suvel

tehtud ortofode põhjal, milledelt ilmnev sai täiendavalt kinnitust 25. maist kuni

1. juunini 2017. a teostatud kohapealse kontrolli käigus. See tõi kaasa toetuse vähendamise.

Taotluse rahuldamata jätmise tingis aga asjaolu, et taotleja ei pidanud põllumaa hektari kohta

vähemalt 0,2 loomühikut mahepõllumajanduslikult peetavaid loomi. Kaebaja ei ole

loomapidajana arvel PMA mahepõllumajanduse registris ja PRIA põllumajandusloomade

registris. Kaebaja karjamaadel karjatatakse OÜ Adoranna veiseid ja hobuseid koostöölepingu

alusel, mistõttu ei saa tegemist olla kaebaja mahepõllumajanduslikult peetavate loomadega.

7. 25. veebruari 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja jätnud tähelepanuta, et tühistamiskaebuse rahuldamise

korral taastuks PRIA 13. veebruari 2017. a otsuse nr 12-6/17/220 kehtivus. Seega ei viiks

tühistamiskaebuse rahuldamine kaebajat kaebusega taotletava eesmärgini, milleks on taotluse

rahuldamine ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse väljamaksmine.

Vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse põhikaalutluseks on asjaolu, et kaebaja ei pidanud oma

põllumajanduslikus

majapidamises

vähemalt

0,2

loomühikule

vastaval

hulgal

mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi. Kaebaja väidab, et OÜ Adoranna ja

kaebaja vahel 2. oktoobril 2010. a sõlmitud koostööleping alusel peetakse ettevõttes

OÜ-le Adoranna kuuluvaid mahepõllumajanduslikult peetavaid veiseid. Koostööleping aga ei

tõenda kaebaja toetuskõlbulikkust määruse nr 53 § 8 lg 4 mõttes. Selleks peab toetuse saaja

olema nii mahepõllumajanduslik tootja kui ka mahetunnustatud loomapidaja (määruse nr 53 §

2 lg 1, § 3 lg 1 p 7, § 4 lg 1 p 7, § 5 lg-d 3 ja 4, § 7 lg-d 1 ja 3).

Kaebaja ei ole määruse nr 53 mõttes mahetunnustatud loomapidajaks ka tulenevalt

loomatauditõrje seaduse (LTTS) sätetest, mis aktsepteerib loomaomanikega lepingulistes

suhetes olevate isikute tegevust loomade pidamisel. Seda seetõttu, et LTTS-i ja määruse nr 53

reguleerimisalad ja nende andmise eesmärk ei ole sama. Põllumajandusloomade

registreerimiskohustus tuleneb LTTS § 11 lg-st 1 ja põllumajandusloomade registri määruse

§ 7 lg-st 5, aga samuti määruse nr 53 lg-st 6. Määruse nr 53 mõttes ei saa registreeringut

asendada kaebaja poolt kohtule esitatud tõendid.

8. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja taotletud ja PRIA kindlakstehtud pindala erinevus

3,97 ha, kuid tulenevalt selle erinevuse suurusest (üle 2 ha), on erinevus tinginud

administratiivse meetme kohaldamise veel 7,94 ha osas (taotletud 289,22 ha, kindlaksmääratud

285,25 ha, pärast meetmete rakendamist 277,31 ha). Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr

640/2014 art 6 lg 1 alusel on PRIA-l kohustus teha igal aastal põldude identifitseerimise

süsteemi kvaliteedi kontrolli, mis hõlmab ka maksimaalse toetuskõlbliku pindala suuruse õige

määramise kontrollimist. Seega on PRIA-l pädevus administratiivse ja kohapealse kontrolli

raames teha kindlaks maksimaalne toetusõiguslik pindala ka juba registrisse kantud

põllumassiivide korral. Nimetatud seisukoha faktiliseks aluseks on asjaolu, et ortofotod on

tehtud 2016. aasta hiliskevadel ja suvel, milledelt ilmneva osas saadi täiendavat kinnitust 2017.

aastal kohapealses kontrollis.

Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 2 p 23 alap a kohaselt on

kindlaksmääratud pindala pindalatoetuskavade tähenduses pindala, mille puhul on täidetud

kõik toetuskõlblikkuse tingimused või muud toetuse andmise tingimustega seotud kohustused.

Seega olenemata asjaolust, et PRIA põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrisse oli

kantud algselt suurem toetusõiguslik maa-ala, pidi kaebaja teadma, kas registrisse kantud ning

toetustaotlustes kajastatud maa-ala vastab toetusõiguslikkuse kriteeriumile või mitte.

9. Kaebaja ei ole taotlenud toetust mahepõllumajanduslikult peetavate mesilasperede eest,

mistõttu ei kohaldu käesolevas vaidluses määruse nr 53 § 8 lõike 4 teine alternatiiv seonduvalt

mesilasperedega ja vastavalt ei ole asjakohased kaebaja väited ja selgitused selle asjaolu kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. FIE Tõnu Kapteini Ranna talu esitas apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus.

11. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kaebaja ettevõttes loomade pidamise nõude

täitmise tõendamisel omavad olulist tähendust lisaks koostöölepingule PMA kontrolli

protokollid ja tõendavad dokumendid, mida aga kohus ei ole kordagi hinnanud kui tõendeid.

Koostööleping

ja

mõlema

ettevõtte

PMA

tõendavad

dokumendid

(kinnitavad

mahepõllumajanduse registri kandeid) koos põllumajandusloomade registriga võimaldavad

loomade pidamise nõude täitmist usaldusväärselt tõendada.

Mahetoetusi makstakse vaid põllmajandusmaa hektari kohta, sellega ei kompenseerita loomade

pidamisega seotud kulutusi, seega ei pea toetuse taotleja olema mahetunnustatud loomapidaja

loomatauditõrje seaduse tähenduses kelle andmeid kajastuvad põllumajandusloomade registris.

12. Kohus jõudis üksnes 8 fotot vaadeldes veendumusele, et põllumassiivid (mitte põllud),

mida on fotodel kajastanud ei saanud olla käsitatavad toetusõigusliku põllumaana 2016 aastal.

Fotosid vaadeldes ei ole kohus tuvastanud seda, et kaheksast PRIA poolt kohtule tõendina

esitatud fotost kaks ei ole tehtud põldudest, millele toetust taotleti. Ülejäänud on küll tehtud

osaliselt põldude osast millele toetust taotleti, kuid ei ole selgitatud, millise nõude rikkumist

need tõendavad.

13. PRIA esitas vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta vaidleb apellatsioonkaebusele vastu

ja palub jätta selle rahuldamata.

Vastustaja hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja mahetunnustatud

loomapidajaks olemine ei ole tõendatud. Toetuse saaja peab lisaks sellele, et ta on

mahepõllumajanduslik tootja, olema ka mahetunnustatud loomapidaja. Selline seisukoht on

kooskõlas varasema kohtupraktikaga. Asjaolu, kas kaebaja on mahetunnustatud loomapidaja,

tuleneb registriandmetest. Kaebaja ei ole olnud PMA poolt mahetunnustatud loomapidaja ega

ole loomapidajana arvel PMA mahepõllumajanduse registris. Ka PRIA põllumajandusloomade

registris ei ole kaebaja loomapidajana arvel.

Kui kõnealuste loomade osas rikutakse mahepõllumajanduslikke loomapidamise nõudeid või

loomade identifitseerimise ja registreerimisega seotud nõudeid, siis sanktsioon määratakse

registris kajastuvale isikule (antud juhul Adoranna OÜ), mitte kaebajale. See aga tähendab, et

apellant saaks teisele ettevõttele kuuluvate loomade kohta toetust alati täies mahus, sõltumata

rikkumistest.

14. Seoses taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevusega selgitab vastustaja, et taotleja on

toetusetaotluse esitamisel kohustatud märkima põllumassiivide kaardile võimalikult täpselt

tema kasutuses oleva põllumajandusmaa piirid, millele ta toetust taotleb ning mida ta reaalselt

põllumajanduslikuks tegevuseks kasutab. Toetuse maksmise eeskirjades on üheks sätestatud

tingimuseks see, et toetusõigusliku pindala hulka ei arvata üle 0,01 ha suuruseid alasid, kus

põllumajanduslik tootmine ei ole võimalik (antud juhul näiteks puittaimedega ning puitunud

pillirooga kaetud alad). Eeltoodust tulenevalt ei kuulunud taotletud pindalast 3,97 ha

kindlaksmääratud pindala definitsioonist lähtuvalt kindlaksmääratud pindala hulka, vaid

moodustas taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse, millega kaasnesid määruse (EL)

nr 640/2014 artiklis 19 sätestatud sanktsioonid.

Kohapealses kontrollis tuvastati põllumassiivide seisundid, mitte fotodelt nähtuvate

konkreetsete põldude seisundid ning tehti kindlaks toetusõiguslikkust välistavate asjaoludena

kadakad, võsa ja majandamata pilliroog jm. Pindalapõhiste toetuste taotlemise aluseks on

põllumajandustoetuste ja põllumassiivide register, mis tähendab, et põld, millele toetust

taotletakse, peab asuma nimetatud registrisse kantud toetusõiguslikul põllumassiivil. Seega

peab põld, millele toetust taotletakse, olema heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis.

Puittaimede või puitunud pillirooga alad ega püsivalt liigniisked alad sellele vastata ei saa.

Siseriikliku õiguse kohaselt arvatakse maksimaalse toetusõigusliku pindala hulka põld, kus ühe

hektari kohta ei kasva rohkem kui 50 puud (määruse nr 22 § 5 lg 5). Seega sätestab määruse

(EL) nr 640/2014 artikkel 9 lg 3 imperatiivselt, et kui puude arv ületab maksimumtihetust, siis

ei ole põllumajandusliku tegevuse võimalikkus iseenesest enam oluline, kuivõrd sellist pindala

ei saa toetusõiguslikuna käsitleda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

16. Apellatsioonimenetluses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et PRIA ekslikult ei ole pidanud

kaebajat toetusõiguslikuks määruse nr 53 § 8 lg 4 alusel ning lisaks on PRIA õigusvastaselt

vähendanud toetusega seotud põldude kindlaksmääratud pindala tagasiulatuvalt.

Ringkonnakohus on lahendanud sarnastel asjaoludel vaidlusi kaebaja ja PRIA vahel ka varem,

leides, et kehtiva õiguse kohaselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemisel ei saa

kaebajat pidada loomapidajaks ja seega toetusõiguslikuks määruse nr 53 § 8 lg 4 järgi ning, et

2016. aastal toimunud administratiivse ja 2017. aastal toimunud kohapealse kontrolli

tulemusena on kindlaksmääratud pindala hulgast põhjendatult välja arvatud põllumassiivide

osad, mis liigniiskuse, pilliroo või kadakate tõttu ei ole toetuskõlbulikud.

17. Jõustunud otsuses haldusasjas nr 3-16-1579 selgitas ringkonnakohus, et määruse

nr 53 § 8 lg 4 grammatilisel tõlgendamisel võib järeldada, et taotleja peab olema nii

mahepõllumajanduslik tootja kui ka mahetunnustatud loomapidaja. Mahepõllumajandusliku

loomapidamise nõue tuleneb ka määruse nr 53 § 3 lg 1 p-st 7, § 4 lg 1 p-st 7 ning

§ 5 lg-test 3 ja 4, samuti määruse üldistest normidest. Kuigi LTTS §-st 4 nähtub, et

loomapidajaks võib olla nii isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) kui ka isik, kes tegeleb

looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga, millest tulenevalt

ei ole LTTS järgi välistatud ka rendi või muu lepingu alusel loomapidajaks olemine, ei saa

sellest siiski järeldada, et kaebaja oli määruse nr 53 mõistes mahetunnustatud loomapidaja.

LTTS § 11 lõikest 1 tuleneb, et loomapidaja on kohustatud pidama peetavate

põllumajandusloomade kohta arvestust ning registreerima nad riiklikus registris LTTS-is ja

selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras. Vabariigi Valitsuse poolt LTTS § 11

lõike 3 alusel 26. juuni 2014. a määrusega nr 103 kehtestatud „Põllumajandusloomade registri“

§ 7 lõikest 5 tulenevalt on põllumajanduslooma andmed põllumajandusloomade registris seotud

teda pidava loomapidaja andmetega. Määruse nr 53 § 5 lõikest 6 nähtub, et

mahepõllumajanduslikult peetavate veiste, lammaste ja kitsede puhul võetakse ühikumäärade

arvutamisel arvesse taotleja poolt kohustuseaastal peetavate loomade keskmine arv, kelle kohta

on andmed kantud põllumajandusloomade registrisse. Seega võib järeldada, et määruse nr 53

mõistes on (mahe)loomapidajaks siiski isik, kelle andmed kajastuvad asjaomastes registrites.

Võttes koostöölepinguga karjatamiseks teisele isikule kuuluvad loomad, kes lepingu järgi

„tagab tingimused“ kaebaja kohustuste täitmiseks, ei täidaks toetus oma eesmärki ning looks

kaebajale teiste taotlejatega võrreldes konkurentsieelise.

18. Ringkonnakohus on jätkuvalt eelviidatud otsuses toodud seisukohal ning leiab, et kaebaja

ei ole kvalifitseeritav loomapidajana määruse nr 53 tähenduses. Vastupidist järeldust ei õigusta

kaebaja tõenditena esitatud koostööleping (I kd, tl 10) ega Põllumajandusameti

mahepõllumajandusliku kontrolli dokumendid kaebaja ja OÜ Adoranna kohta (I kd, tl 11-15).

Vastupidi, neist tõenditest nähtuvalt, on vaatamata kaebaja ja OÜ Adoranna koostöölepingule,

käsitatud loomapidajana siiski OÜ-d Adoranna ja mitte kaebajat. Seega on Põllumajandusamet

pidanud OÜ-d Adoranna vastutavaks mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuete

järgimise eest. Tähelepanuväärne on siinjuures, et kaebaja ega OÜ Adoranna esindaja ei ole

sellele vastu vaielnud, vaid on allkirjaga kontrolli protokollil (I kd, tl 12, 13p) kinnitanud

nõustumist kontrolli tulemustega.

Eelnev on kooskõlas ka sellega, et kaebaja ei ole loomapidajana registreeritud PMA

mahepõllumajanduse registris ega PRIA põllumajandusloomade registris. Kaebaja käitumine

viitab üheselt sellele, et lisaks koostöölepingus võetud kohustustele OÜ Adoranna ees ei ole

kaebaja soovinud täita muid loomapidaja kohustusi. Seega on OÜ Adoranna kasutanud kaebajat

koostöölepingu alusel oma loomapidaja kohustuste täitmiseks ega ole andnud loomapidamist

kaebajale üle.

19. Ringkonnakohus osutab veel sellele, et määruse nr 53 § 11 lg-s 2 on sätestatud taotleja

kohustus

täita

kogu

kohustuseperioodi

kestel

mahepõllumajanduslikul

maal

mahepõllumajandusliku

taimekasvatuse

ja

mahepõllumajanduslike

loomade

puhul

mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid. Mahepõllumajanduse seaduse § 12 alusel

kehtestab valdkonna eest vastutav minister mahepõllumajandusliku tootmise nõuded,

sealhulgas

tegevuse

jätkamiseks

esitatava

teabe

ning

teabe

esitamise

tähtaja.

Põllumajandusministri 20. veebruari 2009. a määruse nr 25 „Mahepõllumajandusliku tootmise

nõuded“ §-de 9 ja 10 järgi peab maheloomapidaja arvestust loomakasvatuse kohta ja esitab

Põllumajandusametile tegevuse jätkamise aasta 1. veebruariks andmed ettevõttes peetud

üleminekuaja läbinud loomade arvu kohta, liikide ja vanusegruppide kaupa, samuti loomadelt

saadud loomakasvatussaaduste koguse kohta.

Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et isegi sõltumata registreeringu puudumisest

loomapidajana ei saa kaebajat pidada toetuskõlblikuks määruse nr 53 § 8 lg 4 järgi. Nimelt on

taotlejal kohustus käituda loomapidajana (pidada arvestust loomade ja loomakasvatussaaduste

kohta ning teavitada Põllumajandusametit maheloomapidamise jätkamisest). Olukorras, kus

kaebaja ei ole endale selliseid kohustusi võtnud, ei saa ta täita määruse nr 53 § 8 lg-s 4 sätestatud

loomkoormuse nõudeid, kuna määruse nr 53 § 11 lg 2 kaudu on loomkoormuse nõue üheselt

seostav just taotleja loomapidaja kohustuste täitmisega. Seetõttu ei piisa määruse nr 53

tähenduses loomapidajaks kvalifitseerimiseks ainuüksi sellest, kui isik täidab vabatahtlikult

ülesandeid, mis tavapäraselt lasuvad loomapidajal, ilma, et ta oleks seotud loomapidaja

kohustuste ja vastutusega. Vastustaja on siinkohal põhjendatult osutanud, et kaebaja käsitlus

tingiks talle konkurentsieelise, kuna võimaldaks saada toetust olemata samaaegselt kohustatud

maheloomapidamise nõudeid täitma. Vastavalt ei saa määruse nr 53 § 8 lg-s 4 sätestatud

loomkoormuse nõuet täita selle kaudu, et kaebaja võimaldab talle kuuluval maal kolmanda isiku

loomade karjatamist ja varub sööta kolmanda isiku loomadele. Kaebajal on sellega seoses

üksnes eraõiguslikud kohustused kolmanda isiku ees, mitte avalik-õiguslikud kohustused

järgida maheloomapidamise nõudeid.

Seetõttu on ringkonnakohus jätkuvalt seisukohal, et kui kaebaja ja OÜ Adoranna

koostöölepingust tulenevaks ainsaks hüveks kaebajale on PRIA-lt mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse saamine, on suure tõenäosusega tegemist kaebaja poolt kunstlike tingimuste

loomisega toetuse saamise eesmärgil.

20. Haldusasjades nr 3-18-505 ja 3-18-305 hindas ringkonnakohus 2016. aasta administratiivse

ja 2017. aasta kohapealse kontrolli tulemusel kaebaja põllumassiivide toetusõiguslike pindalade

vähendamist, leides, et PRIA on seejuures käitunud õiguspäraselt. Ringkonnakohus selgitas

nendes lahendites püsirohumaa toetusõiguslikkuse nõudeid ja hindas kontrolli läbiviimise

õiguspärasust. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus järgnevat.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 p-i h järgi võib

püsirohumaa hõlmata ka karjatamiseks sobivad põõsaid ja/või puid tingimusel, et rohi või muud

rohttaimed jäävad valdavaks. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014 art 6 kohaselt

käsitatakse määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 p-i h kohaldamisel rohtu ja muid rohttaimi

ülekaalus olevana siis, kui need katavad üle 50 % toetuskõlblikust alast.

Tulenevalt määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 2 p-le a määrab aga liikmesriik kindlaks

kriteeriumid, millele põllumajandustootjad peavad vastama, et täita kohustust hoida

põllumajandusmaa karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras (põllumajandusliku

tegevusega tegelemine). Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 2 p 23 kohaselt

on kindlaksmääratud pindala toetuskavade tähenduses pindala, mille puhul on täidetud kõik

toetuskõlblikkuse tingimused ja muud toetuse andmise tingimustega seotud kohustused. Sama

määruse art 9 lg 3 kitsendab puudega põldude toetusõiguslikkuse kriteeriume, nähes ette, et

üksikute puudega põldu käsitatakse toetusõiguslikuna, kui on täidetud samaaegselt kaks

sätestatud tingimust - sellisel põllul peab olema võimalik tegeleda põllumajandustegevusega

samamoodi nagu puudeta põldudel samas piirkonna ning puude arv toetuskõlbliku hektari kohta

ei ületa teatavat maksimumtihedust, mille liikmesriigid on siseriiklikult kindlaks määranud.

Vastavalt põllumajandusministri 10. märtsi 2015. a määruse nr 22 „Põllumassiivi kaardi

koostamise, põllumassiivi piiripunktide määramise, põllumassiivile unikaalse numberkoodi

andmise,

põllumassiivi

toetusõigusliku

pindala

ning

põllumassiivil

asetsevate

maastikuelementide määramise ja korra ning põllumassiivi kasutamise kohta esitatavad

andmed ja nende esitamise kord“ § 5 lg-le 5 arvatakse maksimaalse toetusõigusliku pindala

hulka põld, kus ühe hektari kohta ei kasva rohkem kui 50 puud. Seega kui puude arv ületab

maksimumtihetust, siis ei ole isegi põllumajandusliku tegevuse võimalikkus sellel maa-alal

iseenesest enam oluline, kuna sellist maad ei saa toetusõigusliku pindala hulka arvata.

Kaebaja maade toetusõiguslikust pindalast välja jäetud osadel kasvav kadakas ei ole rohi ega

rohttaim, mistõttu tuleb teda pidada puittaimeks, mille laialdane levik põllumajandusmaal võib

kaasa tuua selle maa põllumajanduslikust kasutusest välja langemise.

21. Ringkonnakohus on jätkuvalt samal seisukohal. Käesolevas asjas vaidluse alla olevate

põllumassiivide

piiride

korrigeerimist

põhjendas

vastustaja

sellega,

et

tuvastati

mittetoetusõiguslikud alad, mis olid kaetud kadakatega, pillirooga, võsastunud, liigniisked või

puudega kaetud ja puude tihedus ületas lubatud maksimumtihedust.

Määruse nr 53 § 8 lg 8 järgi ka mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramisel lähtutakse

toetusõigusliku põllumajandusmaa määratlemisel põllumajandusministri 10. märtsi 2015. a

määruse nr 22 „Põllumassiivi kaardi koostamise, põllumassiivi piiripunktide määramise,

põllumassiivile unikaalse numberkoodi andmise, põllumassiivi toetusõigusliku pindala ning

põllumassiivil asetsevate maastikuelementide määramise ja korra ning põllumassiivi

kasutamise kohta esitatavad andmed ja nende esitamise kord” §-s 5 sätestatust. Seega ka

käesoleval juhul oli PRIA kohustatud toetusõigusliku pindala hulgast välja arvama selle osa

kaebaja põllumassivist, millel võsastumise, pilliroo või liigniiskuse tõttu ei ole võimalik

tegeleda loomade karjatamisega ja/või millel kasvavate puude tihedus ületab 50 puud hektari

kohta. Kuna kumbki tingimus iseseisvalt välistab ala toetusõiguslikuna määratlemise, siis

viimasel juhul ei olnud enam vaja tuvastada, kas loomade karjatamine alal on välistatud.

22. Põllumassiivide piiride muutmisest teatas PRIA kaebajale 13. juuni 2017. a kirjaga (I kd,

tl 112-113), milles oli märgitud iga põllumassiivi pindala muutmise ulatus ja samuti muutmise

faktiline põhjendus. Põllumassiivide piiride korrigeerimise faktiline alus on tuvastatud

kohapealse kontrolli käigus, mille toimumisest kaebajat teavitati ja mille tulemused kajastuvad

iga põllumassiivi kohta eraldi koostatud kohapealse kontrolli aktis (I kd, tl 114-130).

Kohapealse kontrolli teostamisel tehti ka fotosid põllumassiividest, kuid PRIA selgitusel on

fotodel üksnes illustreeriv tähendus ning need ei olnud aluseks piiride korrigeerimisele.

Kohtumenetluses on kaebaja seadnud kahtluse alla selle, kas põllumassiivide piiride

korrigeerimiseks esines õiguslik ja faktiline alus. Ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et

vastustaja nimetatud asjaolude ilmnemine on aluseks mõjutatud ala väljaarvamiseks

toetusõigusliku pindala hulgast. Kohapealse kontrolli aktide, 2016. aastal toetuse taotlemisel

märgitud taotletava pindala ja pärast põllumassiivide piiride muutmist maksimaalse

toetusõigusliku pindala kõrvutamise kaudu oli kaebaja jaoks arusaadav, millises osas ja millise

faktilise asjaolu tõttu täpselt iga põllumassiivi suhtes muudatused tehti Kaebaja ei ole aga

esitanud konkreetseid vastuväiteid piiride muutmisele ega osutanud, millises osas ja mis

põhjusel tema hinnangul PRIA on eksinud piiride muutmise aluseks olevate faktiliste asjaolude

tuvastamisel. Seetõttu ei pidanud vastustaja kohtumenetluses täiendavalt selgitama piiride

muutmise asjaolusid ega halduskohus omal algatusel kontrollima iga põllumassiivi piiride

muutmise faktilise aluse esinemist. Seetõttu on põhjendamatu kaebaja etteheide, nagu oleks

halduskohus rikkunud menetlusnorme, tuvastades piiride muutmise õiguspärasuse ainuüksi

vastustaja esitatud fotode põhjal.

23. PRIA peetav põllumassiivide register on aluseks nii otsetoetustaotluste kui ka maaelu

arengukava toetuste määramisel. Seetõttu sai kaebaja toetust taotleda põllule, mis on kantud

registrisse toetusõigusliku põllumajandusmaana ja vastab seega heas põllumajandus- ja

keskkonnaseisundis oleva põllumajandusmaa nõuetele. Tulenevalt määruse nr 22 § 5 lg-st 1

määrab põllumassiivi maksimaalse toetusõigusliku pindala PRIA. Vastavalt oli PRIA

õigustatud ja kohustatud parandused registrisse kandma, kui ta tuvastas kontrolli tulemusena,

et registris on maksimaalse toetusõigusliku pindala hulgas kajastatud alad, mis ei vasta hea

põllumajandus- ja keskkonnaseisundis oleva põllumajandusmaa nõuetele.

Seejuures oli kaebajal endal toetuse taotlemisel õigus märkida ära just see põllumajandusmaa,

millele ta toetust taotleb ning ühtlasi kohustus tagada, et sellel on täidetud abikõlbulikkuse

tingimused. Seetõttu juhul, kui PRIA registris oli maksimaalse toetusõigusliku pindala hulgas

kajastatud alasid, mis tegelikkuses tingimustele ei vasta, tuli kaebajal toetuse taotlemisel need

alad ise välja arvata. Toetustaotluse lahendamisel, kui PRIA tuvastas, et toetusetaotlusel

esitatud andmed põldude kohta on ebaõiged, sest hõlmatud on ka mitteabikõlbulikud alad, siis

tuli kohaldada sanktsioone nii, nagu need on ette nähtud määruse (EL) nr 640/2014 art-s 19.

PRIA oli õigustatud ja kohustatud arvestama mittevastavusega ka kaebaja 2016. aastal esitatud

taotluse osas, kuna vaidlusaluste alade väljaarvamise faktiline alus on püsivat laadi (ei tekkinud

2017. aasta kevadel, vaid juba varem) ning aluse esinemises võimaldasid veenduda ka 2016.

aastal tehtud ortofotod.

24. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga selles, nagu käesolevas asjas esitatud kaebusega

ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki juba põhjusel, et PRIA 4. detsembri 2017. a

otsuse tühistamise korral taastuks PRIA 13. veebruari 2017. a otsuse kehtivus kaebajat

puudutavas osas, millega samuti jäeti kaebaja toetusetaotlus rahuldamata. HKMS § 44 lg 1

kohaselt on isikul lubatud kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks.

Seetõttu üldjuhul ei saa vaidlustada isikut soodustavaid haldusakte, millel puudub negatiivne

mõju isiku õigustele. Sel põhjusel ei ole alust eeldada, et kaebaja tahteks oli käesolevas asjas

tühistamisnõudega vaidlustada PRIA 4. detsembri 2017. a otsust ka resolutsiooni p 1 osas, s.t

varasema otsuse kehtetuks tunnistamise osas, mis oli kaebaja jaoks positiivse mõjuga. Kahtluse

korral oli halduskohtul võimalik paluda kaebajal oma tahet täiendavalt selgitada. Olukorras,

kus kaebaja ei ole vastupidist tahet selgelt väljendanud, saab kaebust tõlgendada selliselt, et ta

soovib kaevatava otsuse tühistamist üksnes tema õigusi kahjustavas osas. Vaidlustatud otsuse

resolutsiooni p 1 kehtivuse säilimisel saavutaks kaebaja aga kaebuse rahuldamisel oma

eesmärgi, s.t puuduks kehtiv haldusakt, millega toetusetaotlus on jäetud rahuldamata ja

vastavalt oleks võimalik teha ka vastustajale ettekirjutus taotluse uueks lahendamiseks.

Käesoleva asja lahendamisel ei ole see siiski oluline, sest puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

25. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus

muutmata.

26. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning puudub alus vastustaja menetluskulude

kaebaja kasuks väljamõistmiseks, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/