3-19-1014/24 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-19-1014

Otsuse kuupäev

28.10.2019

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X.X. kaebus Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse nr 1-

24/157 tühistamiseks ja Siseministeeriumi kohustamiseks

kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X., volitatud esindaja vandeadvokaat Valeriy

Gimaev

Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Merje

Joll

Asja läbivaatamise vorm

Istungimenetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Tartu Halduskohtule 02.10.2019 saabunud OÜ Mürin juhatuse liikme

18.09.2019 õiend tõendina käesoleva haldusasja materjalide juurde.

2. Jätta X.X. kaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

27.11.2019

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181).

Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui

apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. X.X. on Vene Föderatsiooni kodanik, kes on sündinud Eesti Vabariigis. Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti (alates 01.01.2010 Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)) 26.01.2000 otsusega

anti X.X. Eestis elamiseks alaline elamisluba, mis muutus seoses 01.06.2006 jõustunud

välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. X.X.

3-19-1014

on kahel korral kriminaalkorras karistatud. Viru Maakohtu 03.07.2007 otsusega mõisteti X.X.

süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 alusel ja karistati 5 kuu pikkuse tingimisi vangistusega

3-aastase katseajaga ning Viru Maakohtu 21.06.2012 otsusega mõisteti ta süüdi KarS § 184 lg

21 alusel ja § 392 lg 2 p 2 alusel ja karistati 10 aasta, 4 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistusega.

Lisaks eelnevale on X.X. karistatud seitsmel korral väärteokorras liikluseeskirjade rikkumise

eest. X.X. kannab Viru Maakohtu 21.06.2012 otsuse alusel vanglakaristust Viru Vanglas ning

tema karistusaeg lõppeb 14.10.2020.

2. PPA tunnistas 25.04.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1 X.X. elamisloa VMS § 241 lg

1 p 2 alusel (välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule) alates

25.04.2017 kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele

tema kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu viieks

aastaks lahkumiskohustuse täitmisest. X.X. esitas PPA 25.04.2017 otsuse nr 15.3-

3.4/2017/2899-1 peale halduskohtule kaebuse, mida menetleti haldusasjas nr 3-17-946. Tartu

Halduskohus rahuldas 15.05.2018 otsusega X.X. kaebuse. PPA esitas sellele otsusele Tartu

Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus rahuldas ning jättis 22.11.2018

otsusega kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsus jõustus 26.02.2019,

mil Riigikohus jättis X.X. kassatsioonkaebuse sellele otsusele menetlusse võtmata.

3. X.X. esitas 12.03.2019 Siseministeeriumile taotluse, milles palus tunnistada PPA

25.04.2017 otsus nr 15.3-3.4/2017/2899-1 tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamise osas

kehtetuks. Taotluse kohaselt tuvastati Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 25.07.2016 otsusega

nr 1370237, et X.X. töövõime kaotuse protsent on vähemalt 60% alates 31.08.2016 kuni

28.02.2017. Seda perioodi on pikendatud. X.X. on leidnud vangistuses viibides endale tööd

OÜ-s Mürin. See ettevõte garanteerib X.X. töökoha ka pärast vanglast vabanemist. Arvestades,

et X.X. on töövõimetu, ei saa ta leida Venemaaga sidemete puudumise tõttu enda tervisele

sobivat tööd ega saaks seetõttu materiaalselt toetada ka oma Eestis elavat ema. Vangistuse ajal

on tema terviseseisund oluliselt halvenenud ning ta on invaliidistunud. Tal on raskusi

liikumisega ning ta vajab operatsiooni. X.X.l on Eestis kaks täisealist last, kellelt tal on õigus

saada ülalpidamist. Riigikohtu 19.02.2019 otsuses nr 3-17-1545 esitatud seisukohtade järgi

tuleb silmas pidada, et isikut saab kohustada avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma

üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule

Nõukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide

kodanike staatuse kohta art 12 lg 1 tähenduses. Arvestades kohtupraktika olulist muutmist ja

võrdse kohtlemise põhimõtet (haldusasjas nr 3-17-1545 oli isik korduvalt narkokuritegude eest

karistatud) on asjaolud niivõrd muutunud, et need võivad anda aluse sissesõidukeelu

kohaldamise osas PPA 25.04.2017 otsuse osaliselt kehtetuks tunnistamiseks lisaks ka

humaansetel kaalutlustel.

4. Siseministeerium jättis 30.04.2019 otsusega nr 1-24/157 X.X. taotluse talle kohaldatud

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Otsuse põhjendused on järgmised.

Tartu Ringkonnakohus on hinnanud PPA 25.04.2017 otsuse nr 15.3-3.4/2017/2899-1

õiguspärasust ning leidnud, et PPA on õigesti võtnud arvesse X.X.st lähtuva ohu hindamisel

tema poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastest ja ühiskonnaohtlikkust ning põhjendatult

leidnud, et isik kujutab ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. X.X. väited tema ema abistamise

vajaduse kohta on otsitud – isik ei ole teinud emale rahaülekandeid ega ole toonud taotluses

välja ühtegi muud asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et nende vahel esineks erakorraline

sõltuvussuhe. Ka isiku kaks Eestis elavat täisealist tütart ei ole tema perekonnaliikmed

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 alusel. Tütred saavad soovi

korral isa toetada ka siis, kui isa ei viibi Eestis. Isik ei ole väitnud ka seda, et tema Eestis elav

3-19-1014

elukaaslane ei saaks temaga Vene Föderatsiooni kaasa minna. Sissesõidukeeld ei piira oluliselt

isiku võimalusi suhelda oma tütarde ja elukaaslasega ning ta ei pea selleks tingimata viibima

Eesti Vabariigi territooriumil. Taotluses toodud väited, et isiku terviseseisund on oluliselt

halvenenud, tal on raskusi liikumisega ja ta vajab operatsiooni, ei vasta tõele. Viru Vangla on

Siseministeeriumile kinnitanud, et vanglas viibitud aastate jooksul on tal lisandunud tervisega

seotud kaebusi, kuid tema terviseseisund ei ole oluliselt halvenenud. Isik kõnnib juba alates

2014. aastast käimiskepi abil ning vangla arsti hinnangul on ta töövõimeline istuvas asendis

kuni 1 tund päevas. Samas ei sega terviseseisund isikut töötamast OÜ-s Mürin, kellega tal on

tööleping alates 05.09.2016.

Kuna X.X. on Eestis elamise kestel korduvalt rikkunud õiguskorda, tema õigusrikkumiste arv

on märkimisväärselt suur, teda on karistatud narkootiliste ainete käitlemise eest ning seitsmel

korral väärteokorras liikluseeskirjade eiramise eest, võib tema viibimine Eestis kujutada ohtu

Eesti Vabariigi avalikule korrale ning Eestis elavate teiste inimeste elule, tervisele ja varale.

Oluline on siinkohal see, et X.X. käitles suurtes kogustes narkootilist ainet mitte enda tarbeks,

vaid edasiandmise ja müügi, s.o narkokaubanduse eesmärgil. Ohtude realiseerumise

ärahoidmiseks tuleb riigil tegutseda ennetavalt. Asjaolu, et isik soovib vangistusest vabanemise

järel elada Eestis ja see, et ta on leidnud endale siin terviseseisundile vastava töö, ei ole selline

erandlik põhjus, mis kaaluks üles riigi kohustuse kaitsta riigi julgeolekut ja avalikku korda.

X.X. puhul ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Siseministeerium on hinnanud tema

poolt toime pandud süütegude asjaolusid ja temast lähtuvaid riske individuaalselt ning sellest

hinnangust tulenevalt on X.X. suhtes sissesõidukeelu kehtima jäämine proportsionaalne.

5. X.X. esitas 29.05.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 30.04.2019

otsuse nr 1-24/157 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus andis 29.05.2019 määrusega kaebuse

vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult

järgmised.

Kaebaja on sündinud Eestis, on Eestis üles kasvanud ning Eestis sündisid ka tema lapsed Z.Z.

ja Y.Y., kes on täisealised. Kaebajal on elukaaslane Q.Q., kes elab Narvas. Kaebaja esivanemad

ja sugulased on maetud Eestisse. Kuigi Siseministeerium on vaidlustatud otsuses lähtunud

asjaolust, et kaebaja töövõimet ei ole hinnatud, on tegelikkuses 17.01.2017 otsusega nr 1427739

tuvastatud kaebajal püsiv töövõimetus. Kaebaja on leidnud vangistuses viibides endale tööd

OÜ-s Mürin ning saaks vabanemisel OÜ-s Mürin töötades toetada materiaalselt ka oma Eestis

elavat ema. Venemaaga sidemete puudumise tõttu ei saaks ta leida enda terviseseisundile

sobivat tööd Venemaal. Kuna kaebaja on püsivalt töövõimetu, on tal õigus saada ülalpidamist

oma Eestis elavatelt täisealistelt tütardelt. Siseministeeriumi otsusest ei nähtu, et kaebaja

kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi

2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kaebaja on vangistuses viibinud juba üle 9 aasta. Kaebaja

kohta 25.06.2018 koostatud iseloomustuse kohaselt puuduvad tal distsiplinaarkaristused. Seega

on ta oma käitumist parandanud ning tema suhtumine avalikku korda on paranenud. Kaebaja

on tasunud kõik talle määratud väärteokaristused. Eeltoodu viitab sellele, et kaebaja täidab

temale määratud karistusi nõuetekohaselt ning järgib ühiskonnas kehtivaid reegleid. Seega on

kaebaja vangistuses viibimise ajal ennast parandanud. Samas on vangistuse ajal oluliselt

halvenenud tema terviseseisund. Kaebaja varasem karistatus võib viidata uute kuritegude

toimepanemise ohule, kuid see ei näita, et kaebaja kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu

avalikule korrale ja julgeolekule.

6. Siseministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatud otsuses on põhjendatult leitud, et tulenevalt kaebaja poolt toime pandud süütegude

laadist ja korduvusest kujutab ta endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja

3-19-1014

julgeolekule ning seda ka direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tähenduses. Ka vanglas koostatud

iseloomustuse kohaselt on kaebaja avalikkusele kõrgohtlik. Kaebajale sissesõidukeelu

kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud ning sissesõidukeelu

lühendamiseks või kehtetuks tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks puuduvad

humaansed kaalutlused. Ka PPA pole pidanud oma 09.04.2019 vastustajale saadetud

seisukohas võimalikuks hinnata ümber kaebaja suhtes kujundatud seisukohta, et ta kujutab

tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist.

Kaebaja väide, et ta on asunud seaduskuulekale teele, kuna tal ei ole kehtivaid

distsiplinaarkaristusi, ei vasta tõele, sest Viru Vangla 25.07.2019 õiendist nähtub, et kaebajal

on kehtiv distsiplinaarkaristus, mis on talle määratud 05.07.2019 kambris ravimite hoidmise

eest. Kaebaja väited tema töötamisvõimalust ning abivajadust puuduvas osas on vastuolulised.

Vaidlus puudub selles, et SKA 17.01.2017 otsusega nr 1427739 tuvastati kaebajal töövõime

kaotus 60% ulatuses seoses üldhaigestumisega. Tuvastamist pole leidnud, et kaebaja oleks

vangistuse ajal invaliidistunud või ta vajaks operatsiooni. Kaebaja tervislikku seisundit on

hinnanud juba Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-17-946. Need seisukohad on

asjakohased ka käesolevas asjas ning kaebaja väide, et tal puudub võimalus Venemaal tööle

asuda, on kaheldav. Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, millest nähtuks, et tema ema vajaks

füüsilist toetust. Kuna kaebajal ei olnud ka pikaajalise vangistuse ajal võimalik oma ema

füüsiliselt abistada, on ebatõenäoline, et kaebaja ema ilma kaebajata hakkama ei saaks ning teda

saavad vajadusel abistada ka teised sugulased, näiteks lapselapsed. Sarnaselt ema

ülalpidamisega ei pea kaebaja ka oma tütardelt ülalpidamise saamiseks viibima Eestis. Kaebaja

ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, mis kinnitaks, et Eestist väljasaatmisel keelduksid tema

täisealised lapsed teda materiaalselt toetamast. Kohtule esitatud kaebaja tütarde kirjalikud

selgitused tõendavad vastupidiselt kaebaja väidetele seda, et nad on valmis toetama kaebajat

materiaalselt ka siis, kui ta asub elama Venemaale. Arstiabi ja sotsiaalhoolekanne on kaebajale

vajadusel tagatud ka Venemaal.

7. Kaebaja esitas 04.09.2019 kohtule uued tõendid, mille kohaselt on ta 23.07.2019

abiellunud Eesti kodaniku H.H. ning viimane soovib usaldada oma laste kasvatamise kaebajale.

8. Siseministeerium leidis kohtule 13.09.2019 esitatud seisukohas, et üksnes asjaolu, et

kaebaja on pärast sissesõidukeelu kohaldamist abiellunud ning sissesõidukeeld omab mõju ka

tema abikaasale, ei muuda sissesõidukeeldu õigusvastaseks ega mõjuta selle kehtivust.

Vastustaja

hinnangul

väljendas

kaebaja

abikaasa

abiellumisega

valmisolekut

nii

sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnevaks perekonna- ja eraellu sekkumiseks Eesti Vabariigi

territooriumil kui ka valmisolekut elada teises riigis. Perekond väljasaatvas riigis ei välista

väljasaatmist, kui esinevad kaalukad huvid ning perekonnal on võimalik väljasaadetavaga kaasa

kolida, isegi kui pereliikmetel pole sihtriigiga sidemeid (Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas

nr 154/1996/773/974). Lisaks nähtub rahvastikuregistrist, et H.H. mõlemal alaealisel lapsel on

olemas isa. H.H. paljasõnaline tahe usaldada oma laste kasvatamine mehele, kes ei ole nende

isa, ei ole kooskõlas laste huvidega.

9. Tartu Halduskohtus 02.10.2019 toimunud kohtuistungil täiendas kaebaja kohtule esitatud

kaebust kohustamisnõudega vastustaja kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama ning

kohus võttis kaebuse muutmise vastu.

10. Tartu Halduskohtule saabus 02.10.2019 (pärast kohtuistungi alustamist) kaebaja taotlus uue

tõendi, s.o OÜ Mürin juhatuse liikme 18.09.2019 õiendi asja materjalide juurde võtmiseks.

KOHTU SEISUKOHT

11. Esmalt selgitab kohus käesolevas haldusasjas vaidluse all oleva õigusliku küsimuse

olemust (I), lahendab seejärel veel lahendamata kaebaja taotluse täiendava tõendi asja juurde

3-19-1014

võtmiseks (II), hindab Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse nr 1-24/157 õiguspärasust ja

kaebuse põhjendatust (III) ning teeb menetluskulude jaotust ja kohtuotsuse avaldamist

puudutavad otsustused (IV).

I

12. Kaebaja on vaidlustanud Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse nr 1-24/157, millega

Siseministeerium jättis VSS § 32 lg 1 alusel rahuldamata kaebaja 12.03.2019 taotluse talle

kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kõnealust sissesõidukeeldu on kaebaja

suhtes kohaldatud VSS § 74 lg 2 alusel PPA 25.04.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1,

millega PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ning tegi talle

ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele tema kinnipidamisasutusest

vabanemisel. Kuigi PPA oli 25.04.2017 otsuses tuginenud kaebajale lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisel ekslikult VSS § 72 lg 2 p-le 7, pidas Tartu

Ringkonnakohus 22.11.2018 otsuses nr 3-17-946 PPA 25.04.2017 otsuse õiguspärasuse

kontrollimisel täidetuks VSS § 72 lg 2 p 4 rakendamise eeldusi ega pidanud vajalikuks

lahkumisettekirjutuse tühistamist selles ekslikule õiguslikule alusele viitamise tõttu. Nendel

asjaoludel luges ringkonnakohus õiguspäraseks ka PPA poolt 25.04.2017 otsuses VSS § 74 lg 2

alusel kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu 5 aastaks. Kaebaja esitas Tartu

Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsusele kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus jättis 26.02.2019

määrusega menetlusse võtmata. Seega on PPA 25.04.2017 otsus jätkuvalt kehtiv haldusakt ning

seda hoolimata sellest, et sellest ei nähtu PPA poolt VSS § 74 lg-te 3 ja 4 alusel selle kaalumist,

kas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid

arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16; 19.02.2019

otsus nr 3-17-1545, p 34; Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus nr 3-17-1926, p 14).

13. Praeguses haldusasjas on vaidluse all küsimus sellest, kas Siseministeerium on

VSS § 32 lg 1 alusel õiguspäraselt ja kaalutlusvigadeta leidnud, et kaebaja suhtes kohaldatud

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks puuduvad alused. Selle küsimuse lahendamisel võtab

kohus arvesse, et PPA 25.04.2017 otsus jääb sõltumata käesolevast otsusest kehtima kaebaja

elamisloa kehtetuks tunnistamise ja talle koheselt (pärast kinnipidamisasutusest vabanemist)

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise osas. See tähendab, et sõltumata praeguses asjas

tehtavast lahendist on kaebajal kohustus kinnipidamisasutusest vabanemisel Eestist lahkuda

ning kohtule teadaolevalt puudub tal pärast vabanemist Eestis viibimiseks muu seaduslik alus.

Seega ei annaks kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine talle pärast

kinnipidamisasutusest vabanemist õigust Eestis viibida ning tal tuleks talle Eestis viibimiseks

seadusliku aluse andmist eraldi taotleda. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine tähendaks aga

seda, et sel alusel ei oleks võimalik enam tema ajutist või pikaajalist Eestis viibimist piirata.

Näiteks välistaks kehtiv sissesõidukeeld tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise

(VMS § 126).

14. Kaebaja on Siseministeeriumile 12.03.2019 esitatud taotluses tuginenud suures osas

samadele asjaoludele, millele ta on tuginenud haldusasjas nr 3-17-946 toimunud

kohtuvaidluses. Kui haldusasjas nr 3-17-946 said need asjaolud omada tähtsust selle küsimuse

otsustamisel, kas PPA oli õiguspäraselt tunnistanud kehtetuks kaebaja elamisloa, teinud talle

lahkumisettekirjutuse ning kohaldanud tema suhtes sissesõidukeeldu, siis praeguses menetluses

saab kohus neid väiteid hinnata üksnes selle küsimuse valguses, kas esinevad alused kaebajale

kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks.

II

15. Kaebaja on esitanud kohtule pärast HKMS § 62 lg-s 1 ning § 51 lg-s 3 sätestatud tähtaega

uue tõendina OÜ Mürin juhatuse liikme 18.09.2019 õiendi, milles viimane kinnitab, et

3-19-1014

OÜ Mürin ja kaebaja vahel on 05.09.2016 sõlmitud tööleping, mis on hetkel peatatud. Samuti

kinnitab OÜ Mürin juhatuse liige selles õiendis, et jätkab kaebajaga töösuhteid pärast tema

vabanemist, talle on tagatud ametikoht konsultandina, kaebajale pakutav töö vastab tema

terviseseisundile ning OÜ Mürin tagab kaebajale pärast vabanemist rehabilitatsiooniteenuste

korraldamise omal kulul.

16. Vastavalt HKMS § 62 lg 1 teisele lausele võib pärast HKMS § 62 lg-s 1 sätestatud tähtaega

tõendile tugineda üksnes HKMS § 51 lg-s 4 sätestatud tingimustel, s.o juhul, kui see ei põhjusta

kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv

põhjus. Kohtule 02.10.2019 saabunud uue tõendiga soovib kaebaja tõendada asjaolu, et

OÜ-s Mürin on kaebajale pärast vabanemist tagatud ametikoht. Selle asjaolu üle puudub poolte

vahel vaidlus. Kaebaja on sellele asjaolule tuginenud Siseministeeriumile 12.03.2019 esitatud

taotluses ning sarnase sisuga tõend oli esitatud ka haldusasja nr 3-17-946 menetluses (vt Tartu

Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsuse p 16). Kaebaja avas kohtule edastatud tõendi sisu

käesolevas haldusasjas toimunud kohtuistungil suuliselt ning vastustaja ei vaielnud sellesisulise

tõendi asja juurde võtmisele vastu. Seega ei põhjusta selle tõendi asja juurde võtmine menetluse

viibimist ning kohus võtab selle asja materjalide juurde.

III

17. VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava

välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008

direktiivi 2008/115/EÜ, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate

kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, art 11 lg 2 esimese lause kohaselt määratakse

sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhtumil kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat

kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. VSS-s sisaldub lahkumisettekirjutuses

kohaldatava sissesõidukeelu üle otsustamise kohta käiv regulatsioon §-s 74.

18. VSS § 75 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse lahkumisettekirjutusega kohaldatud

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise, selle kehtivusaja muutmise ja peatamise suhtes

VSS 5. peatükis sätestatut. VSS 5. peatükis sisalduva § 32 lg 1 kohaselt tunnistab

Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus

sissesõidukeelu kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase

põhjendatud taotluse alusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on

muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi

julgeolekut ega avalikku korda. VSS § 32 lg-s 1 sätestatud taotluse sisulisel läbivaatamisel tuleb

kontrollida nii seda, kas varasem otsus keelu kohaldamise ja tähtaja suhtes oli õiguspärane, kui

ka seda, kas on ilmnenud uusi asjaolusid, mis õigustavad keelu tühistamist või lühendamist

(Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2006 otsus nr 3-05-312, p 15). VSS § 32 lg-st 1 tulenevalt

saab Siseministeerium tunnistada isikule kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks selle

kohaldamise aluseks olevate asjaolude muutumise või äralangemise tõttu, samuti humaansetel

kaalutlustel üksnes juhul, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda.

19. Riigikohus selgitas 19.02.2019 otsuse nr 3-17-1545 p-s 19, et kui PPA teeb pikaajalise

elaniku

elamisloa

kehtetuks

tunnistamisel

lahkumisettekirjutuse

ning

kohaldab

sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust

lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. Ka Euroopa Liidu Kohtu

praktika kohaselt võib direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel avaliku korra või julgeoleku

kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed asutused on

üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist,

vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (Euroopa Kohtu

08.12.2011 otsus nr C-371/08: Ziebell, p-d 82–83). Seega tuleneb direktiivist 2003/109/EÜ

3-19-1014

pikaajalise elaniku staatuse omandanud isikule tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. Kohus

leiab, et kuigi Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse tegemise ajal oli kaebajale väljastatud

pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistatud, oli ka selle otsuse tegemisel direktiivi

2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 kaebajale tuleneva tugevdatud kaitse arvesse võtmine põhjendatud

(vrd Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 36; 23.09.2019 otsus nr 3-16-2436, p 11).

20. Kohus ei nõustu kaebajaga, et Riigikohtu 19.02.2019 otsuse nr 3-17-1545 tegemisega oleks

asjakohane kohtupraktika sedavõrd oluliselt muutunud, et kaebaja suhtes kohaldatud

sissesõidukeeldu

saaks

ainuüksi

sellest

tulenevalt

pidada

õigusvastaseks

ja

ebaproportsionaalseks. Kohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et Riigikohus on otsustanud

Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsusele nr 3-17-946 esitatud kassatsioonkaebuse

menetlusse võtmise pärast haldusasjas nr 3-17-1545 lahendi tegemist. Samuti jagab kohus

Siseministeeriumi seisukohta, et kaebajaga seotud individuaalsetest asjaoludest tulenevalt saab

temast tulenevat ohtu pidada tegelikuks ja piisavalt tõsiseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1

tähenduses.

21. Kohtule on esitatud karistusregistri väljavõte, millest nähtub, et kaebajat on karistatud kahel

korral kriminaalkorras ning seitsmel korral väärteokorras liikluseeskirjade rikkumise eest.

Kaebaja on Viru Maakohtu 03.07.2007 otsusega kriminaalasjas nr 1-07-8477 süüdi mõistetud

KarS § 424 alusel ja karistatud 5 kuu pikkuse tingimisi vangistusega 3-aastase katseajaga. Viru

Maakohtu 21.06.2012 otsusega nr 1-10-8498 mõisteti kaebaja aga süüdi KarS § 184 lg 21 p 1

(narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine, mis oli toime

pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil) ja § 392 lg 2 p 2 alusel (keelatud ja eriluba

nõudva kauba ebaseaduslik sisse- ja väljavedu, mis on toime pandud grupi poolt) ning karistati

10 aasta, 4 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistusega. PPA 25.04.2017 otsusest

nr 15.3-3.4/2017/2899-1 nähtub, et kaebaja toime pandud narkootikumidega seotud kuritegu

seisnes selles, et ta käitles ajavahemikul 13.03.2009–07.05.2009 Eestis ja Venemaal suure

materiaalse kasu saamise eesmärgil korduvalt ebaseaduslikult narkootilist ainet suures koguses

ning aitas narkootilist ainet tuua ja viia üle riigipiiri, olles erinevates kuriteoepisoodides nii

tellija kui täitja. Seega on kaebaja käitlenud suurtes kogustes narkootilist ainet mitte enda

tarbeks, vaid edasiandmise ja müügi eesmärgil, andes sellega enda panuse narkokaubandusse.

Erinevalt eeltoodust puudutasid haldusasjas nr 3-17-1545 kaebuse esitanud isiku toime pandud

süüteod üksnes narkootikumide omandamist ja valdamist ning teda ei olnud süüdi mõistetud

grupiviisilises tegutsemises. Seega tuleneb kaebaja toime pandud kuriteo olemusest

kõrgendatud eeldus, et ta võib Eestis viibides oma tegevusega seada ohtu rahvatervise.

Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks

avalikule korrale (vt nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 27). Kohtu hinnangul saab

nendel põhjustel kaebajast lähtuvat ohtu pidada ka tema edaspidisel võimalikul lühiajalisel

Eestis viibimisel piisavalt tõsiseks.

22. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kaebaja suhtes esinevat ohtu avalikule korrale ja

julgeolekule ei oleks saanud Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse tegemise ajal pidada enam

tegelikuks. Sellise kaebajast tuleneva tegeliku ohu puudumise järeldust ei saa teha kaebaja

väidetest, et ta on vangistuses viibides asunud õiguskuulekale teele ning tasunud kõik tema

suhtes tehtud väärteootsustest tulenevad rahalised kohustused.

23. Kohtule on esitatud Viru Vangla poolt kaebaja kohta 25.06.2018 koostatud iseloomustus,

milles on peetud kaebajat kõrgohtlikuks avalikkusele. Ohtlikkus seisneb selle iseloomustuse

kohaselt kuritegeliku ühenduse liikmena kuritegude toimepanemises grupis ja suurtes kogustes

narkootiliste ainete käitlemises, soodustades sellega kuritegevuse suurenemist ning seades ohtu

rahvatervise, samuti alkoholijoobes autot juhtides avariiohtlike olukordade tekitamises. Ohtu

3-19-1014

on peetud tõenäoliseks, kui isik viibib vabaduses ja on materiaalsetes raskustes ning kui ta

jätkab

narkootikumide

käitlemisega,

kuuludes

kuritegelikku

ühendusse.

Samast

iseloomustusest nähtub veel, et vangla andmetel oli kaebaja suhelnud vangistuse ajal

kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui kirjavahetuse teel ning temaga olid

kokkusaamistel käinud isikud, keda teatakse kui organiseeritud kuritegevuse liikmeid või nende

lähedasi. Eeltoodu ei viita ühelgi viisil sellele, et vaidlustatud Siseministeeriumi otsuse

tegemise ajaks pidi olema kaebajast lähtuv tegelik oht avalikule korrale ära langenud.

24. Siseministeerium on õiguspäraselt leidnud, et kaebajast tulenev oht kaalub üles kaebaja

välja toodud asjaolud seoses tema Eestis elavate lähedaste abivajadusega ning tema tervisega.

Kaebaja vastavad väited kattuvad suures osas haldusasjas nr 3-17-946 esitatud väidetega ning

kohtule ei nähtu, et need asjaolud oleksid pärast PPA 25.04.2017 otsuse tegemist oluliselt

muutunud ja võiksid anda põhjuse kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu humaansetel alustel

kehtetuks tunnistamiseks VSS § 32 alusel.

25. Viru Vangla 01.04.2019 õiendi nr 2-4/12147-2 kohaselt on vangla arst hinnanud kaebaja

23.04.2018 töövõimeliseks istuvas asendis kuni 1 tund päevas ning tervisekaardi andmetel ei

ole arstid, vastupidiselt kaebaja tütarde 12.04.2018 kirjalikes selgitustes märgitud vajadusele,

näinud kaebajale ette operatsioone, välja arvatud plaaniline nina vaheseina operatsioon. Ka

kohtuistungil väidetud süvenenud südamehaigus, raske depressioon ning halvenenud nägemine

on sellised tervisehädad, millele on kaebajal võimalik saada leevendust ja ravi ka Venemaal,

hoolimata tema suhtes kehtivast sissesõidukeelust. Seega puudub kohtul alus arvata, et kaebaja

ei oleks võimeline saama hakkama ilma Eestis elavate lähedaste füüsilise abita. Ka ema

hooldamise vajaduse kohta ei ole kaebaja esitanud uusi väiteid võrreldes haldusasjaga

nr 3-17-946. Selliseks uueks ja olulist tähtsust omavaks väiteks ei saa pidada kohtuistungil

esitatud kaebaja väidet, et ema elab lootuses, et kaebaja vabaneb. Lisaks on vastustaja õigesti

viidanud, et kaebaja ema ei kuulu kaebaja nn tuumikperesse VSS § 29 lg 4 tähenduses ning

tema eest saavad vajadusel hoolitseda ka näiteks kaebaja täisealised lapsed.

26. Halduskohtu hinnangul ei välista sissesõidukeelu kehtimine kaebajal enda elatamiseks

tema võimetele kohase töö leidmist. Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsuse nr 3-17-946

p-des 16 ja 17 osutatud seisukohad, mille kohaselt on kaebaja varasema äritegevusega piisavalt

tõendatud, et kaebajal on piisavalt oskusi, teadmisi ja kogemusi, et leida endale vajadusel

jõukohast tööd ka väljaspool Eesti Vabariiki, on ka praeguses vaidluses asjakohased. Samuti ei

anna sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks alust asjaolu, et kaebajal on Eestis viibimise

korral võimalik töötada OÜ-s Mürin. Üksnes kaebaja soov teha tööd Eestis ei kaalu üles muid

asjaolusid, mis annavad Siseministeeriumi hinnangul aluse kaebaja suhtes sissesõidukeelu

kehtima jäämiseks.

27. Kohus leiab, et kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale ja julgeolekule tuleb pidada

tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ka käesoleva otsuse tegemise ajal (vrd Riigikohtu 19.02.2019

otsus nr 3-17-1545, p 22; Euroopa Kohtu 08.12.2011 otsuse nr C-371/08, p 84). Kaebaja

kannab endiselt karistust Viru Vanglas, teda ei ole ennetähtaegselt karistuse kandmisest

vabastatud ning kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid alust kahelda Siseministeeriumi

poolt vaidlustatud otsuses tehtud ohuprognoosi adekvaatsuses. Kuigi Viru Vangla 25.07.2019

koostatud õiendis ei ole välja toodud seda, et kaebaja oleks 2018. ja 2019. aasta jooksul

suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega (nagu nähtus Viru Vangla 25.06.2018 koostatud

iseloomustusest), on selles õiendis näiteks viidatud kaebajale 05.07.2019 määratud

distsiplinaarkaristusele, mis on vastuolus kaebaja väidetega tema õiguskuulekast käitumisest.

Viru Vangla 05.07.2019 käskkirja nr 6-3/429-1 vaidlustamiseks esitatud 01.10.2019 kaebusest

ei nähtu kohtule asjaolusid, mis annaksid pidada kaebajale määratud karistust ilmselgelt

3-19-1014

õigusvastaseks. Selle üle, kas kaebaja väited tema kambrist leitud esemete talle mitte kuulumise

kohta vastavad tõele ning muudavad kaebaja karistamise õigusvastaseks, saab halduskohus

otsustada kõnealuse kaebuse alusel algatatud kohtumenetluses.

28. Erinevalt kaebaja ohtlikkusest, mida tuleb eelnevalt viidatud kohtupraktika kohaselt

hinnata ka otsuse tegemise aja seisuga, ei tulene kohtupraktikast, et kohus peaks kaalutlusotsuse

õiguspärasuse hindamisel võtma arvesse muid pärast otsuse tegemisel ilmnenud faktilisi

asjaolusid. Kohus saab hinnata otsuse õiguspärasust üksnes selle tegemise aja seisuga ega või

asuda ise vastustaja asemel kaaluma, kas pärast otsuse tegemist ilmnenud asjaolud annavad

aluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas

vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3; vrd Riigikohtu 01.10.2019 otsus

nr 3-18-1891, p 18; 23.09.2019 otsus nr 3-16-2088, p 18). Seetõttu ei oma vaidlustatud otsuse

õiguspärasuse hindamisel määravat tähtsust pärast Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse

tegemist ilmnenud uus asjaolu ehk kaebaja ja Eesti kodanikust H.H. vahel 23.07.2019 sõlmitud

abielu ning väited H.H. soovist usaldada enda laste kasvatamine kaebajale, kuigi kaebaja ei ole

nende laste isa. Isegi kui pidada tõeseks kaebaja poolt kohtuistungil esitatud tõendamata väiteid,

et ta on suhelnud H.H.ga viimased kaks aastat, mis viitab sellele, et tegemist võib olla asjaoluga,

mida vastustaja pidi otsuse tegemisel arvestama, ei tooks see siiski kaasa Siseministeeriumi

otsuse tühistamist. Vastustaja on asjakohaselt viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale,

mille kohaselt ei ole peetud perekonna olemasolu isiku väljasaatmist välistavaks asjaoluks, kui

partner oli isikuga perekonnasuhteid luues teadlik isiku kriminaalsest taustast ja

väljasaatmisohust (nt 17.02.2009 otsus asjas nr 27319/07, Onur vs Suurbritannia, p 59).

29. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kaebaja taotlusest ega kaebusest, et talle sissesõidukeelu

kohaldamise aluseks olnud asjaolud oleksid muutunud või ära langenud. Samuti pole viidatud

sellistele humaansetele kaalutlustele, mis võiksid anda alust kaebaja suhtes tehtud varasema

otsuse muutmiseks. Seega on Siseministeerium õiguspäraselt jätnud kaebaja taotluse tema

suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ning kaebus tuleb

jätta nii tühistamis- kui kohustamisnõudes rahuldamata.

IV

30. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kohtuistungil kohtule avaldanud, et

ta ei taotle vastustajalt muude menetluskulude kui riigilõivu väljamõistmist. Kuna kohus jätab

kaebuse rahuldamata, jääb see kaebaja taotlus rahuldamata. Ka vastustaja võimalikud

menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole kuludokumente ja menetluskulude

nimekirja esitatud (HKMS § 109 lg 1 lause 4).

31. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses enda algatusel kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)