2-17-18898/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-17-18898

1(8)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-17-18898

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2019, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Meeli Kaur ja Ele Liiv

Tsiviilasi

Nordline Project OÜ hagi XX vastu nõusoleku andmiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23. juuli 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Tsiviilasjas hind

apellatsioonimenetluses

15 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Nordline Project OÜ (registrikood

11214773), esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Kostja

(apellant)

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aare Nahk

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 23. juuli 2018 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja, XX kanda.

4. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Tsiviilasi nr: 2-17-18898

2(8)

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. 18. detsembril 2017 esitas Nordline Project OÜ (hageja) Harju Maakohtule

hagiavalduse XX (kostja) vastu, milles 2. jaanuari 2018 täpsustust arvestades palus

kohustada kostjat andma nõusoleku teha Maanteeameti poolt peetavas liiklusregistris

(liiklusregister) sõiduki Chevrolet Corvette C5 (sõiduauto) registreerimismärgiga XXXXX

osas järgmised muudatused:

-

kustutada

kostja

omanikukanne

sõiduki

Chevrolet

Corvette

C5,

registreerimismärgiga XXXXX, kohta;

-

kanda registrisse sama sõiduki omanikuna hageja.

Hageja palus kohtul asendada kostja nõusolek kohtuotsusega. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

2. Koos hagiga esitas hageja ka taotluse hagi tagamiseks, mille maakohus 19. detsembri

2017 määrusega (parandatud määrusega 22. detsembri 2017 määrusega) rahuldas. Kohus

kandis hagi tagamise korras liiklusregistrisse hageja kasuks sõiduauto käsutamise

keelumärke.

3. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on nõue seotud hageja ja Kadriorg

kohvikrestoran OÜ (üürnik) vahel sõlmitud üürilepinguga, mille alusel üürnik üüris hagejalt

ruume. Kuna üürnik jättis üüri- ja kommunaalteenuste arved maksmata, esitas hageja 20.

septembril 2017 üürnikule nõudeavalduse võla, viivise ja menetluskulude tasumiseks ning

teate panditud esemete müügi kohta. Nõudeavalduses teatas hageja üürnikule, et on seadnud

pandiõiguse muu hulgas sõiduautole ning juhul, kui üürnik oma võlgnevust hageja ees 21.

oktoobriks 2017 ei tasu, müüb hageja üürniku üüripinnal asuva vara (sh sõiduauto), millele

kohaldus üürileandja pandiõigus, avalikul enampakkumisel veebilehel www.osta.ee.

Üürnik jättis 21. oktoobril 2017 võla tasumata ega teatanud hagejale, et üüripinnal asub

kolmandate isikute vara. Hageja müüs üürniku kasutataval üüripinnal asunud vara, sh

eelmainitud sõiduauto avalikul enampakkumisel.

Kostja esitas 23. oktoobril 2017 Politsei- ja Piirivalveametile süüteoteate, milles väitis, et on

avalikul enampakkumisel oleva sõiduauto omanik. Nimetatud teate alusel sai hageja teada,

et üüripinnal olnud sõiduauto võis kuuluda kolmandale isikule ning selle võimalik omanik

on kostja.

Tsiviilasi nr: 2-17-18898

3(8)

Kuna üürnik ei teavitanud hagejat, et sõiduauto ei kuulu talle ning kostja ei teavitanud

hagejat avaliku enampakkumise ajal, et kostjale kuulunud vara asus hageja üüripinnal,

võõrandas hageja sõiduauto enampakkumisel õiguspäraselt. Hageja kinnitab, et ei olnud

enne 23. oktoobril 2017 Politsei- ja Piirivalveameti süüteoteate kättesaamist teadlik, et

sõiduauto kuulub kostjale. Hageja edastas 22. novembril 2017 kostjale teate sõiduauto

omanikuvahetuse teostamiseks.

Hageja leidis, et kostja väited hageja kohustuste kohta Nap Konsult OÜ (pankrotis; Nap

Konsult) ees ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Üürileping oli sõlmitud hageja ja üürniku

vahel ning üürnikul oli hageja ees kohustus, mida ta ei täitnud. Selle tulemusel oli hagejal

õigus kasutada võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 lg-st 1 tulenevat üürileandja pandiõigust.

KOSTJA VASTUVÄITED

4. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväited on

kokkuvõtvalt järgmised: 

Sõiduauto oli kostja omandis ja ostetud 2017. a mais QQ käest. Müüjaga oli

kokkulepe, et garaažis, kus autot hoiti, tehakse õlivahetus ja vahetatakse rehvid ning

tehakse iga-aastane tehnoülevaatus. 

Kostja oli üllatunud, kui sai teada, et hageja arestis tema auto 27. detsembril 2018.

Kostja leiab, et see on tema vara vargus. 

Hageja teadis, et sõiduauto kuulub kostjale. 

Kostjale teadaolevalt on hagejal saamata 10 000 eurot pankrotis olevalt Nap

Konsultilt, aga hageja ise on Nap Konsultile 16 000 eurot võlgu ning seetõttu ei olnud

hagejal õigust üüripinnal olevat vara arestida. 

Kostja on sõiduauto juba edasi müünud ning see on välisriigis registreeritud.

MAAKOHTU OTSUS

5. Harju Maakohus rahuldas 23. juuli 2018 otsusega hagi ning kohustas kostjat andma

nõusoleku kustutada kostja omanikukanne Maateeameti liiklusregistrist ning kanda sõiduki

uue omanikuna liiklusregistrisse hageja. Kohus asendas kostja vastava nõusoleku

kohtuotsusega. Maakohus jättis kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse 19. detsembri 2017

ja 22. detsembri 2017 määrustega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kanti

liiklusregistrisse vaidlusaluse sõiduauto käsutamise keelumärge. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei vaielnud pooled selle üle, et sõiduauto omanikuna on

liiklusregistrisse kantud kostja.

Maakohus leidis, et kuna üürnikul oli üürivõlg hageja ees, teostas hageja õiguspäraselt

pandiõigust hageja ruumides asuvate üürniku esemete, sh sõiduauto, suhtes. VÕS § 305

lgtest 1 ja 2 tulenevalt laieneb üürileandja pandiõigus ka üüritud ruumis asuvatele

kolmandate isikute vallasasjadele. Hageja pandiõiguse teostamine oleks olnud VÕS § 305

lg 3 alusel välistatud üksnes seoses selliste esemetega, mille puhul hageja teadis enne

üürilepingu lõppemist, et tegemist ei ole üürnikule kuuluva vallasvaraga.

Tsiviilasi nr: 2-17-18898

4(8)

Kostja oleks pidanud tõendama, et hageja teadis, et sõiduauto omanik oli kostja. Kostja selle

kohta ühtegi tõendit ei esitanud. Seega oli kostja väide maakohtu hinnangul paljasõnaline

ning maakohus ei saanud sellele asja lahendamisel tugineda.

Kostja ei olnud kohtu arvates selgelt välja toonud, miks on käesoleva vaidluse lahendamisel

oluline küsimus, kas hageja ja Nap Konsulti vahel võis olla võlgu või täitmata kohustusi.

Kostja ei ole neid väiteid ka tõendanud. Kohus märkis, et praegusel juhul tulenes hageja

pandiõigus asjaolust, et üürnikul oli hageja ees üürivõlgnevus, ning nimetatud väidet ei ole

kostja vaidlustanud ega esitanud tõendeid, mis selle ümber lükkaksid.

Maakohtu hinnangul puudub alus kahelda, et kostja on endiselt sõiduauto omanik. Seda

kinnitab Maanteeameti teade, et liiklusregistris on sõiduautole kantud keelumärge alates 27.

detsembrist 2017. Kostja ei ole oma väite kinnitamiseks, et sõiduauto on välismaal

registreeritud, esitanud ühtegi tõendit.

Maakohus märkis, et on kostjale selgitanud, et iga tõendi esitamisel peab välja tooma, mida

konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Samuti selgitas kohus, et kõik võõrkeelsed tõendid

tuleb esitada koos eestikeelse tõlkega ning kui kostja ei esita kohtu antud tähtajaks tõendite

eestikeelseid tõlkeid, jätab kohus esitatud tõendid tähelepanuta. Kostja ei järginud ühegi

tõendi esitamisel kohtu juhiseid, mistõttu tuleb kostja esitatud tõendid tähelepanuta jätta.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

6. Kostja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kostja palub jätta

menetluskulud hageja kanda.

Kostja leiab, et maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded (TSMS § 392 lg 1 p˗d 1˗4)

ning rikkus asjaolude kohtuistungil väljaselgitamise kohustust (TsMS § 351). Maakohus ei

arvestanud kostja istungil esitatud vastuväidetega, mida kostja ei saanud õigusteadmiste

puudumise tõttu esitada eelmenetluses. Kostja esitas istungil vastuväite kohtu tegevusele,

mida maakohus ei arvestanud. Kostja hinnangul on sellega tema õigusliku ärakuulamise

õigust oluliselt rikutud. Kuna kostja emakeel ei ole eesti keel, oleks kohtul tulnud kostja

eelmenetluses ära kuulata tõlgi juuresolekul. Juba eelmenetluses oli näha, et kostja ei saa

oma menetlusõiguste teostamisega hakkama.

Kohus ei täitnud selgitamiskohustust seoses VÕS § 305 lg-st 3 tulenevaga, et kostja peab

tõendama vastavate asjaolude esinemist ehk seda, et üürileandja teadis enne auto

enampakkumisele panemist, et see ei kuulu üürnikule.

Kostja püüdis selgitada, et hagejal oli üürnikuga vaidlus võla üle (viide Nap Konsultile).

Hagiavaldusele lisatud dokumendis on juttu üürilepinguga seotud võla üleminekust Nap

Konsultilt üürnikule. Seetõttu on küsimus, kas võimalike tasaarvestuste tulemusena oli

üürnikul üldse võlgnevus hageja ees. Kohus oleks pidanud need asjaolud eelmenetluses välja

selgitama.

Maakohtu otsusest ei selgu, kas kohus kontrollis, kuidas hageja sõiduauto enampakkumisel

müüs, milline oli alghind ja kuidas see määrati ning kas enampakkumine oli teistele

pakkujatele avatud. Hageja omandas enampakkumisel ise kostjale kuuluva vara.

Tsiviilasi nr: 2-17-18898

5(8)

Kostja hinnangul oli ka menetluskulude tema kanda jätmine ebaõiglane. Hageja ei teavitanud

kostjat, et sõiduauto võõrandati ning seetõttu on vaja teha registris omanikuvahetus ning ei

püüdnud lahendada asja kohtuväliselt. Hageja ei ole kohtule esitanud hagiavalduse p-s 1.6

märgitud hagi lisa, s.o hageja poolt kostjale edastatud teade sõiduauto omanikuvahetuseks.

Maakohus ei ole märkinud, et tõendit vastava teate esitamise kohta toimikus ei ole.

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657

lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Ringkonnakohus vastab järgnevalt

apellatsioonkaebuse väidetele.

9.1.

Kostja heidab maakohtule ette eelkõige eelmenetluse ülesannete (selgitamis-

ja

kvalifitseerimiskohustuste)

täitmata

jätmist.

Kolleegium

ei

ole

apellatsioonkaebuse ja asja materjalide põhjal tuvastanud maakohtu selliseid

minetusi eelmenetluse läbiviimisel, mis oleksid võinud viia kohtu ebaõigete

lõppjäreldusteni.

9.2.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev

menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

Maakohus on seda 16. veebruari 2018 kirjas, millega kohus andis kostjale

hagivastuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, ka selgitanud (tl 49).

Ringkonnakohus leiab, et viidatud maakohtu kirjas esitatud selgitused, sh VÕS § 305

lg 3 sisu osas, olid ka õigusalaste eriteadmisteta isikule mõistlikult arusaadavad.

Maakohus ei ole piirdunud kirjas ainult sätete tsiteerimisega, nagu väidetakse

apellatsioonkaebuses, vaid selgitanud lisaks sisuliselt, mida kostja peaks menetluses

välja tooma ja tõendama.

9.3.

Juhul kui kostjale jäi kohtu 16. veebruari 2018 kirjas siiski midagi

arusaamatuks, oleks kostja saanud pöörduda täiendava selgituse saamiseks kohtu

poole. Toimikust ei nähtu, et kostja oleks seda teinud. Juhul kui kostja pärast kohtu

16. veebruari 2018 kirjaga tutvumist leidis, et ei ole siiski võimeline oma õigusi

menetluses iseseisvalt kaitsma, oleks ta saanud pöörduda professionaalse

õigusnõustaja poole. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks vajanud ning oleks

olnud õigustatud saama riigi õigusabi (riigi õigusabi seaduse § 6), seda ei ole

väidetud ka apellatsioonkaebuses.

9.4.

Asja materjalidest nähtub, et kostja on siiski professionaalse õigusnõustaja

poole pöördunud, kuid teinud seda ilmselt liiga hilja. Kolleegium märgib, et juhul

kui

menetlusosaline

pöördub

õigusabi

saamiseks

õigusnõustaja

poole

põhjendamatult hilja (st viivitused ei ole tingitud objektiivsetest põhjustest) ning

seetõttu jäävad mingid asjaolud, tõendid või seisukohad menetluses õigeaegselt

kohtule esitamata, langevad sellest tulenevad negatiivsed tagajärjed menetlusosalise

Tsiviilasi nr: 2-17-18898

6(8)

enda riskisfääri ning põhjendamatu on väita, nagu oleks teinud maakohus vigu

eelmenetluse korraldamisel.

9.5.

Samuti ei pidanud maakohtul tekkima kahtlusi kostja piisavas eesti keele

oskuses. Kostja oli esitanud 17. jaanuaril 2018 kohtule eestikeelse vastuse ning ka

selles ei ole väidetud, et kostja ei valda piisaval tasemele eesti keelt, taotletud tõlgi

kaasamist vms (tl 29). Samuti on kohtu otsustada, kas otstarbekam on korraldada

eelmenetlus kirjalikus või suulises vormis ning seadusest ei tulene kohtule kohustust

menetlusosalist eelmenetluses suuliselt ära kuulata. TsMS § 398 lg 1 järgi võib kohus

määrata eelmenetluses eelistungina korraldava kohtuistungi, kui kohtu arvates saab

nii paremini ette valmistada asja arutamist põhiistungil või kui eelistungil on rohkem

väljavaateid lõpetada menetlus kompromissiga või muul viisil kokkuleppel.

Ringkonnakohtul ei ole selles osas alust maakohtu diskretsiooniotsustustesse

menetluse korraldamisel sekkuda. Ringkonnakohus saab üksnes kontrollida, kas

eelmenetluse ülesanded on täidetud ning kas maakohtu võimalikud minetused (sh

selgitamiskohustuse täitmisel) võisid viia ebaõige lahendini.

9.6.

Hagimenetluses kehtivat üldist võistlevuse põhimõtet arvestades piirdub

maakohtu selgitamiskohustus eelmenetluses poolte esitatuga ning kohtu ülesanne ei

ole kostjale selgitada, milliseid vastuväiteid võiks viimane hageja nõudele veel

esitada.

9.7.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus oleks siiski pidanud paluma hagejal

eelmenetluses täpsustada väiteid üürilepingust tulenevate nõuete kohta, kuna VÕS §

305 lg 1 teise lause järgi on pandiga tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri

nõuded, samuti hüvitisnõuded. Lisaks tulnuks lasta hagejal kolleegiumi hinnangul

täpsemalt välja tuua panditud asja müügiga seonduvad asjaolud (eelkõige

asjaõigusseadus (AÕS) §-st 294 lähtuvalt). Samas ei ole alust arvata, et selle

tegemata jätmine võinuks tuua asjas kaasa ebaõige lahendi.

Ringkonnakohus on kõnealused maakohtu minetused kõrvaldanud ning palunud hagejal

eelnimetatud väiteid ja asjaolusid täiendavalt selgitada (tl-d 114 ja 120). Hageja on

täpsustused esitanud, samuti esitanud ka täiendavaid tõendeid sõiduauto müügiks

korraldatud enampakkumise kohta (tl-d 117–118; 121–124; 126–127(a); 127(a) pöördel–

128 ja 176). Esitatu põhjal puudub ringkonnakohtu hinnangul alus kahelda, et sõiduauto (st

panditud ese) müüdi veebilehel www.osta.ee toimunud avalikul enampakkumisel.

9.8.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks maakohtu menetluses esitanud

õiguslikku tähtsust omavaid vastuväiteid üürisuhte olemasolu või hageja

üürilepingust tulenevate nõuete kohta. Selliseid vastuväiteid ei ole kostja esitatud

isegi maakohtu 27. juuni 2018 istungil (tl-d 85–86), kus osales kostja lepingulise

esindaja kaudu.

Kostja on ülalviidatud 17. jaanuari 2018 vastuses väitnud, et hagejal oli Nap Konsulti ees

kohustus summas 16 000 eurot ning seetõttu ei olnud hagejal õigust üüripinnal olevat vara

arestida. See vastuväide ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohane, sest pandiõiguse

teostamise ajal kehtis üürileping hageja ja üürniku vahel ning hageja ees olid täitmata

kohustused (mille alusel oli hagejal õigus kasutada üürileandja pandiõigust) üürnikul (mitte

Nap Konsultil).

Tsiviilasi nr: 2-17-18898

7(8)

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt soovis kostja maakohtu menetluses siiski väita, et

tasaarvestatavad nõuded olid hageja ja üürniku vahel. Samas saaks ka sellest iseenesest

järeldada, et hagejal olid üürniku vastu nõuded (mida üürnikul olnuks väidetavalt õigus

tasaarvestada). Väited üürniku võimalike nõuete kohta hageja vastu ei ole asjas siiski

tõendatud. Selle kohta ei ole tõendeid esitatud ka apellatsioonimenetluses.

Lisaks ei ole kostja väitnud, et Nap Konsult või üürnik on oma väidetavad (vastastikused)

nõuded hagejaga nõudega tasaarvestanud (VÕS § 197 lg 1; § 198). Kuna kostja ei ole

kirjeldatud võimalike võlasuhete pool, siis kostjal endal hageja ja Nap Konsulti või üürniku

väidetavate nõuete tasaarvestamiseks õigus puudus.

9.9.

Kolleegium lisab, et maakohus on nii 16. veebruari 2018 kirjas kui

vaidlustatud otsuses kohtupraktikale viidates õigesti märkinud, et kohus ei pea ise

poolte esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama,

millistele asjaoludele ta tugineb. Esitatud dokumentaalne tõend, millest tulenevatele

asjaoludele ei ole pooled tuginenud, on asjakohatu ja tuleb tagastada.

9.10. Ringkonnakohus märgib, et üürileandja pandiõigus võib ulatuda ka üürnikule

mittekuuluvatele asjadele. Seda võib otseselt järeldada nt VÕS § 305 lg-st 3. Seega

võidakse selliseid kolmandatele isikutele kuuluvaid asju üürileandja nõuete

rahuldamiseks ka müüa. AÕS § 294 lg 3 esimese lause järgi võis hageja (kui

pandipidaja) ise avalikust enampakkumisest osa võtta, see võimalus olnuks sama

sätte järgi ka kostjal (eeldusel, et ta enampakkumisest teadis). AÕS § 294 lg 3 teisest

lausest tuleneb, et kui asi müüakse pandipidajale, tasaarvestatakse tema nõude

rahaline väärtus müügihinnaga. Üürileandja nõuded üürniku vastu, mille

rahuldamiseks võlgnikuks mitteoleva isiku vara müüakse, lähevad VÕS § 305 lg-s 4

ja AÕS §-s 291 sätestatut arvestades sellele kolmandale isikule üle.

Juhul kui hageja on sõiduauto müümisel enampakkumise korraldamise nõudeid alghinna

määramisel või kostjale asja müügist teatamisel (AÕS § 293 lg 1) rikkunud, võivad kostjal

olla hageja vastu kahju hüvitamise nõuded. Samuti ei saa välistada, et kostjal on seoses

pandiõiguse teostamisega hageja poolt võimalik jätkuvalt kasutada QQ sõlmitud sõiduauto

müügilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Sellistele võimalustele on viidatud nt PPA

31. oktoobri 2017 teatises (tl 10 pöördel).

9.11. Kolleegiumi hinnangul oli hagi rahuldamisel põhjendatud jätta maakohtu

menetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. TsMS § 162 lg 4 alusel võib

kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaseid erandlikke asjaolusid, mis

võimaldaksid jätta hageja menetluskulud tema enda kanda, kolleegiumi arvates asjas

ei esine. Iseenesest on õige kostja väide, et hagiavalduse p-s 1.6 viidatud lisa (kostjale

22. novembril 2017 edastatud teade sõiduauto omanikuvahetuse teostamiseks) asjas

tegelikult esitatud ei ole. Samas ei ole sellel asja lahendamise ega menetluskulude

jaotamise seisukohalt tähtust. Kostja eelneval teavitamisel võiks olla menetluskulude

jaotamisel tähtsus eelkõige juhul, kui kostja oleks hagi õigeks võtnud (vt TsMS §

168 lg 6). Praegusel juhul see aga nii ei ole – kostja on hagile täies ulatuses vastu

vaielnud.

Tsiviilasi nr: 2-17-18898

8(8)

10. Ringkonnakohus on asja ettevalmistamise käigus lahendanud poolte taotlusi, mh

keeldunud 4. aprilli 2019 ja 5. septembri 2019 määrustega tõendite vastuvõtmisest ja

tõendite kogumise taotluste rahuldamisest (tl-d 115–116; 177–179). Seoses

kohtukoosseisu liikme L. Arraku haigestumisega on koosseis apellatsioonkaebuse

lahendamise käigus hiljem muutunud. Sellest on ringkonnakohus 17. oktoobri 2019

kirjaga menetlusosalisi ka teavitanud. Pooled ei ole taotlenud, et ringkonnakohtu uus

koosseis ülalviidatud ettevalmistavaid toiminguid kordaks. Kohus ei pea kõnealuste

toimingute kordamist ka ise vajalikuks (TsMS § 20 lg 1 teine lause).

Menetluskulude jaotus

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus kaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

12. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist

suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

13. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest, Meeli Kaur, Ele Liiv