2-18-5399/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-5399

Tsiviilasi

XX hagi osaühingu Y vastu tahteavalduse tegemiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 20. märtsi 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Y apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad advokaadid Ants Nõmper ja Kairi

Kilgi

Kostja (apellant): osaühing Y (registrikood

XXXXXXXX), lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 20. märtsi 2019 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

4. Rahuldada hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude

summaks ringkonnakohtus 500 eurot ning mõista see summa kostjalt osaühingult Y

hageja XX kasuks välja. Kostjal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda

hagejale

alates

otsuses

jõustumisest

kuni

kulude

hüvitamiseni

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

2 (7)

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 9. aprillil 2018 Harju maakohtule hagi osaühingu Y (kostja) vastu

tahteavalduse tegemiseks kohustamise nõudes. Hageja palus kohustada kostjat tegema Telia

Eesti AS-le (edaspidi: Telia) tahteavaldus sisuga anda nõusolek telefoninumbri XXXXXXXX

(edaspidi: telefoninumber) vormistamiseks hageja nimele.

Hageja põhiväited on järgmised:

-

pooled sõlmisid 19. jaanuaril 2017 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures

tööle. Seoses töökohustuste täitmisega leppisid nad kokku, et telefoninumber, mis seni

oli hageja isiklik number, vormistatakse kostja nimele;

-

pooled sõlmisid 26. veebruaril 2018 töölepingu lõpetamise kokkuleppe (edaspidi:

kokkulepe), mille p 6 oli sõnastatud järgmiselt: „Tööandja on andnud Töötajale

volituse tema enda gsm numbri XXXXXXXX ümbervormistamiseks OÜ Yst Töötaja

nimele“;

-

kostja juhatuse liige andis 5. märtsil 2018 paberkandjal volikirja, mille kohaselt volitas

kostja hagejat esindama kostjat vormistamaks Telias telefoninumber hageja nimele;

-

hagejal ei õnnestunud telefoninumbrit enda nimele vormistada, sest 7. märtsil 2018

võttis kostja juhatuse liige 5. märtsi 2018 volikirja tagasi;

-

hageja saatis 13. märtsil 2018 kostjale kirja, milles palus kostjal väljastada digitaalselt

allkirjastatud volikiri, millega kostja volitaks hagejat telefoninumbri vormistamiseks

hageja nimele. Kostja leidis, et tal puudub kohustus volitust välja anda ja keeldus

sellest.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kokkuleppe p-s 6 viidati 23. veebruari 2018 volikirjale, mille alusel oleks hageja

saanud telefoninumbri vormistada enda nimele. Hageja seda võimalust õigeaegselt ei

kasutanud ega saa nüüd enam nõuda kostjalt uue samasisulise tahteavalduse andmist;

-

kostja väljastas 5. märtsil 2018 küll uue volikirja, kuid see ei ole seostatav kokku-

leppega. Volikirja väljastamise järgselt sai kostja teada, et hageja eiras töösuhtest

tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust ja jätkas suhtlust kostja klientide, tarnijate ja

koostööpartneritega, eesmärgiga mõjutada neid loobuma koostööst kostjaga ja

alustama ärisuhteid hageja uue tööandjaga. Seetõttu võttis kostja volituse tagasi.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 20. märtsi 2019 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Maakohus tuvastas, et:

-

pooled sõlmisid 19. jaanuaril 2017 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde

tööle. Töölepingut muudeti 2017. aasta sügisel;

-

tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 26. veebruaril 2018;

-

seoses töökohustuste täitmisega leppisid pooled kokku, et hageja isiklik telefoninumber

vormistatakse kostja nimele;

3 (7)

-

kostja väljastas hagejale 5. märtsil 2018 volikirja telefoninumbri vormistamiseks

Telias kostja nimelt hageja nimele. Volikirjas märgitud kehtivuse aeg oli 7. märts 2018.

Kostja võttis volituse 7. märtsil 2018 tagasi;

-

telefoninumber ei ole hageja nimele registreeritud.

3.2. Maakohus viitas töölepingu seaduse (TLS) §-le 79 ja leidis, et 26. veebruari 2018

dokumenti tuleb käsitleda töölepingu lõpetamise kokkuleppena, milles on toodud kokkuleppe

olulised tingimused. Kokkuleppe p 6 sõnastusest tuleneb, et kostja kohustus tegema enda poolt

mõistlikult võimaliku tulemuse saavutamiseks, st telefoninumbri vormistamiseks hageja nimele

ja samuti kohustus kostja mitte tegema selleks omapoolseid takistusi.

3.3. Kokkuleppest ei saa järeldada, et kui hageja koheselt, st 26. veebruaril 2018 telefoni-

numbrit ümber ei vormista, siis kaotab kokkuleppe p 6 kehtivuse ja hageja minetab ümber-

registreerimise võimaluse.

Hagejal puudus reaalne võimalus ise numbrit ümber registreerida. Volikiri saadeti hagejale

e-posti teel 23. veebruaril 2018 kell 15.42. Volikirjast nähtuvalt on see allkirjastatud paberil.

Käsikirjaliselt allkirjastatud volikirja originaali e-postiga saata ei ole võimalik. Kuna

23. veebruar 2018 oli järgneva püha tõttu lühendatud tööpäev, 24. veebruar 2018 oli riiklik

püha ja 25. veebruar 2018 pühapäev, sai hageja pöörduda kostja poole originaali saamiseks

ning Telia poole telefoninumbri ümbervormistamiseks ainult 26. veebruaril 2018. Kuivõrd

hageja töösuhe lõppes 26. veebruaril 2018 ja ta kasutas telefoninumbrit tööalaselt, puudus tal

vajadus enne seda kuupäeva telefoninumbri ümberregistreerimiseks.

3.4. Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-d 1–3 ja § 100 ning leidis, et kostja

on kokkuleppe p-st 6 tulenevat kohustust rikkunud. Kokkulepe, millega kostja kohustus tegema

võimalikuks telefoninumbri hagejale ümber registreerimise, sõlmiti 26. veebruaril 2018. Samal

päeval lõppes 23. veebruaril 2018 antud volitus. Uuesti andis kostja volituse 5. märtsil 2018

ning võttis selle 7. märtsil 2018 tagasi. Pärast seda ei ole kostja hagejale volitust andnud ega

teinud muul moel võimalikuks hageja eesmärgi saavutamist. Kostja on volituse tagasivõtmisega

hageja eesmärgi saavutamist hoopis takistanud.

3.5. Tõendamata on kostja väited, et pärast 5. märtsi 2018 volikirja väljastamist sai talle

teatavaks nagu oleks hageja eiranud töösuhtest tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust ning

jätkanud suhtlust kostja klientide, tarnijate ja koostööpartneritega, eesmärgiga mõjutada neid

koostööst kostjaga loobuma ja alustama ärisuhteid hageja uue tööandjaga. Kui vastavad

asjaolud oleks ka tõendatud, ei mõjutaks see varem kokku lepitud nõusoleku andmise

kohustust.

3.6. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja kokkuleppe p-st 6 tulenevat kohustust kohaselt täitnud.

Kostja ei nõustunud täitma kohustust vabatahtlikult ka kohtumenetluse käigus ja hagejal on

õigus nõuda selle täitmist.

3.7. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel kostja kanda. Hageja õigusabikulu on põhjendatud 18,5 t ulatuses tunnihinnaga

135,60 eurot, see on kokku 2508,60 eurot (= 18,5 × 135,60). Äriregistri päringuid kohtule ei

esitatud, mistõttu ei saa hinnata selle kulu kandmist ega põhjendatust. Hagilt makstud riigilõiv

300 eurot tuleb hüvitada, aga hagi tagamise taotluselt tasutud lõiv mitte, sest taotlus jäi

rahuldamata. Koos hagilt tasutud riigilõivuga on hageja põhjendatud menetluskulu

2808,60 eurot (= 2508,60 + 300). Kostja hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni lahendi täitmiseni.

4 (7)

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue

otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse

väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks eiras maakohus põhjendamiskohustust, kui kvalifitseeris kokkuleppe p 6 lihtsalt

poolte kokkuleppena. Põhjendamata on kohtu hinnang kokkuleppe p 6 olemuse kohta ja kohus

ei selgitanud, millistele tõenditele ta tugineb. Samuti ei arvestanud maakohus kostja väitega, et

volikiri väljastati enne kokkuleppe sõlmimist.

4.2. Teiseks on otsus vastuoluline. Maakohus märkis, et ei nõustu kostja seisukohaga, nagu

oleks kokkuleppe p 6 eesmärk võimaldada töösuhte lõppemise järel telefoninumbri kasutuse

jätkamisega seotud kulutusi hagejalt sisse nõuda. Otsuse p-s 11 pidas aga võimalikuks volituse

kehtivusaja piiramist juhuks, kui kostja soov olnuks vältida telefonikõnede tegemist kostja arvel

pärast töösuhte lõppu. Seega kohus ühtaegu nii eitas kui jaatas volituse võimalikku seotust

pärast töösuhte lõppemist kostja arvel tehtavate hageja kõnede piiramise ja hüvitamisega.

4.3. Kolmandaks kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kui tuvastas kostja

kohustuse teha telefoninumbri hageja nimele ümbervormistamiseks kõik mõistlikult võimalik.

Arvestamata ja kohaldamata jäi VÕS § 24 lg 1. Kokkuleppe p-st 6 tulenevalt ei ole kostjal

kohustust teha midagi telefoninumbri ümbervormistamiseks, vaid see viitab juba väljastatud

volitusele (ja on seega informatiivne avaldus või ühepoolne tahteavaldus).

4.4. Neljandaks tugines maakohus järgmistele asjaoludele, mida pooled esile ei toonud ja

kohtumenetluses ei arutatud:

-

telefoninumbri osas kokkuleppele mittejõudmise korral oleks kokkuleppe ülejäänud

tingimused olnud teistsugused;

-

hageja pöördus enne kohtumenetlust kostja poole abstraktse tahteavalduse saamiseks

telefoninumbri ümbervormistamiseks;

-

hagejal puudus reaalne võimalus 23. veebruari 2018 volituse alusel numbrit ümber

registreerida, kuna kostja ei väljastanud talle volituse originaali;

-

kostja teatas Teliale 23. veebruari 2018 volituse kehtetusest, millest tulenevalt hagejal

ei tarvitsenud olla võimalik 26. veebruaril 2018 numbrit ümber registreerida;

-

hagejal polnud vaja teha töökõnesid kuni 26. veebruarini 2018 enda arvelt, seetõttu

puudus enne seda kuupäeva hagejal numbri ümbervormistamise vajadus.

4.5. Viiendaks on maakohtu seisukoht kokkuleppe p 6 sisu osas vastuolus selle sõnastusega.

Maakohus järgis hageja kirjeldatud grammatilist arusaama, kuid samas jaatas tõlgendamise

vajadust, jättes tähelepanuta, et isegi juhul, kui kokkuleppe p 6 oleks käsitatav poolte

kokkuleppena, on ilma tõlgendamiseta selge nii selle sisu ja kui ka selles avalduv poolte ühine

tegelik tahe: fikseerida väljastatud volituse fakt. Seda kinnitab mh minevikuvormi kasutamine.

4.6. Kuuendaks jättis maakohus põhjendamis- ja tõendite analüüsimise kohustust oluliselt

rikkudes vastamata kostja vastuväidetele. Arvestamata jäi väide, et kostja väljastas hagejale

volituse juba enne kokkuleppe sõlmimist 23. veebruaril 2018, ja seda kinnitavad tõendid.

Maakohus ei vastanud ka kostja väitele, et hageja ise jättis talle volitusega antud õiguse

realiseerimata, sest kaks puhkepäeva ja üks tööpäev oli selleks igati piisav.

4.7. Seitsmendaks oleks maakohus pidanud keelduma TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi

menetlemisest, sest sellega taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada. Hageja nõuab

ebaselge sisuga tahteavalduse andmist telefoni ümbervormistamiseks, aga ei selgita, kuidas

peaks õiguslikult telefoninumbri üleandmine toimuma. Maakohus tugines hageja ja Telia juristi

10.–11. septembri 2018 e-kirjavahetusele, aga jättis tähelepanuta kostja vastuväited tõendile.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

5 (7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse kohta ja ringkonna-

kohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas vaidlustamata

asjaoludena töölepingu sõlmimise, muutmise ja lõpetamise, telefoninumbri kostja nimele

vormistamise, 5. märtsi 2018 volikirja väljastamise ja volituse 7. märtsil 2018 tagasivõtmise.

Nende asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ja neist saab ringkonnakohus

kaebuse lahendamisel lähtuda.

8. Kõigepealt on põhjendatud käsitleda kaebuse seitsmendat väidet, sest selle edukuse korral

poleks vaja asja sisuliselt lahendada.

8.1. Kostja arusaam hagi perspektiivitusest ei ole põhjendatud. TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel

saab kohus keelduda menetlemast (ja § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata) mh hagi, mille

rahuldamine ei annaks kindlasti sellist tulemust, mida hageja kohtusse pöördumisel taotleb.

Käesoleval juhul see nii ei ole. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 sätestab, et

kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või

viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust

andma. Hageja tuginebki sellele, et kostja on kohustatud tegema tahteavalduse (volitus

telefoninumbri ümbervormistamiseks) ja ta soovis kohtulahendit, mis asendaks kostja vastava

tahteavalduse.

8.2. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud

põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul,

kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi

materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 8. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16,

p 10; 11. detsembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-13, p 14; 3. märtsi 2014 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Käesoleval juhul on maakohus hagi rahuldanud, st näinud

selleks ka materiaalõiguslikku alust. Kohus ei pea kontrollima, kas hageja on esitanud kõik

nõuded, mis on tema õiguste kaitseks vajalikud.

8.3. Lisaks tuleb märkida, et mh TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest

keeldumine (ja § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätmine) on kohtu õigus, mitte aga kohustus

(Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-16, p 16 esimene lõik).

8.4. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui võttis tõendina vastu ja hindas otsuses hageja

ja Telia juristi e-kirjavahetust. Tõend oli esitatud tähtaegselt ja hageja viitas seda esitades oma

10. septembri 2018 arvamusele, mille p-s 2.1.2 käsitles ta piisava selgusega tõendiga vahetult

seonduvaid asjaolusid.

8.5. Neil kaalutlustel ei ole kaebuse seitsmes väide edukas ja ringkonnakohus lahendab

kaebuse sisuliselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja vastavalt TsMS § 654

lg-le 6 neid ei korda. Vastuseks kaebuse ülejäänud kuuele väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

9. Esimese väitega heidab kostja maakohtule ette kokkuleppe p 6 ebapiisavat kvalifitseerimist

ja otsuse põhjendamata jätmist. Kostja kriitika ei ole asjakohane. Maakohus leidis vaidlustatud

otsuse p-s 8 õigesti, et p 6 on töölepingu lõpetamise kokkuleppe oluline tingimus. Selle

järelduseni jõudmisel hindas maakohus nii 26. veebruari 2018 lepingudokumenti kui ka

töölepingu dokumenti. Kostja väidet varasema volikirja väljastamise kohta hindas maakohus

vaidlustatud otsuse p-s 11.

6 (7)

10. Teiseks näeb kostja vaidlustatud otsuses vastuolu selles, et maakohus eitas ja jaatas

kokkuleppe p-s 6 viidatud volituse võimalikku seotust hageja poolt kostja arvel pärast töösuhte

lõppemist tehtavate kõnede piiramise ja hüvitamisega. Kostja väide on ainetu, sest maakohus

asus vaidlustatud otsuses nii p 8 neljandas lõigus kui ka p 11 neljandas lõigus seisukohale, et

võimalik kostja kulutuste piiramine ei olnud tegelikult kokkuleppe eesmärk.

11. Kaebuse kolmas väide VÕS § 24 lg 1 eksliku kohaldamata jätmise kohta pole põhjendatud.

Viidatud sätte järgi võib lepingupool olla lepinguga kohustatud saavutama teatud tulemuse või

tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Kokkuleppe p-st 6 ei tulene, et

kostja pidi saavutama telefoninumbri hageja nimele ümbervormistamise, kuigi pooled oleks

võinud ju ka selles kokku leppida. Järelikult lähtus maakohus õigesti sellest, et kostja kohustus

piirdus mõistlikult võimaliku tegemises, eelkõige volikirja väljastamises.

12. Neljandaks heidab kostja ette lubamatutele asjaoludele tuginemist. Ka selle väitega

ringkonnakohus ei nõustu ja põhjendab seda järgmiselt:

-

hageja märkis hagiavalduse p-s 3.1 ja hageja arvamuse p-s 2.2.4, et vaidlusalune p 6

oli poolte vahel sõlmitud lepingu üks tingimus; sellega on piisava selgusega hõlmatud

ka väide, et selles osas kokkuleppele mittejõudmise korral võinuks kokkuleppe

ülejäänud tingimused olla teistsugused;

-

hagiavalduse p-s 1.7 tõi hageja esile, et ta saatis 13. märtsil 2018 kostjale kirja, milles

nõudis volituse väljastamist, seega tugines hageja mh väitele, et ta pöördus enne

kohtumenetlust kostja poole tahteavalduse saamiseks telefoninumbri ümber-

vormistamiseks;

-

hageja arvamuse p-des 2.2.6 – 2.2.8 esitas hageja põhjendused, miks puudus tal reaalne

võimalus 23. veebruari 2018 volituse alusel numbrit ümber registreerida, sealt nähtub

piisava selgusega ka väide, et kostja ei väljastanud talle volituse originaali;

-

ühtlasi tõi hageja oma arvamuse eelviidatud punktides esile, et kostja teatas Teliale

23. veebruari 2018 volituse kehtetusest, millest tulenevalt hagejal ei tarvitsenud olla

võimalik 26. veebruaril 2018 numbrit ümber registreerida;

-

pooled ei vaielnud maakohtus ega vaidle ka praegu selle üle, et töösuhe kestis kuni

26. veebruarini 2018; sellega on sisuliselt hõlmatud ja kooskõlas maakohtu sedastus,

et hagejal puudus vajadus teha töökõnesid kuni 26. veebruarini 2018 enda arvelt.

Lisaks on asjakohane hageja apellatsioonivastuses esitatud seisukoht, et kui maakohus ei oleks

järelduste tegemisel neid asjaolusid ka arvestanud, siis ei muuda see midagi asja lahenduses.

13. Viienda väite järgi on maakohus tõlgendanud kokkuleppe p 6 vastuolus selle sõnastusega.

Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendas maakohus aga kokkulepet õigesti ja kooskõlas VÕS § 29

reeglitega. VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lepingu olemust ja

eesmärki. Käesoleval juhul on ilmne, et poolte eesmärk oli jätta vaidlusalune telefoninumber

pärast töösuhte lõppemist hagejale. Kokkulepe tervikuna oli suunatud töösuhte lõpetamisele,

mis TLS § 79 järgi on võimalik poolte kokkuleppel. Pooltel ei ole takistust sellise kokkuleppe

raames leppida kokku muudes omavahelistes õigustes ja kohustustes. Vastava sisu maakohus

kokkuleppele ka andis.

14. Kuuendaks leiab kostja, et osaliselt jäid tema vastuväited tähelepanuta. Selles osas ei ole

kostja kriitika õigustatud. Maakohus käsitles 23. veebruari 2018 volikirja ja selle alusel hageja

toimingute võimalikkust piisavalt vaidlustatud otsuse p-des 11 ja 13, mh vastas maakohus seal

kostja peamistele argumentidele ja seisukohtadele ning hindas asjasse puutuvaid tõendeid.

15. Kokkuvõtvalt ei anna kaebuse ükski väide alust maakohtu otsust muuta.

7 (7)

16. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

17. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata hageja esitatud

nimekirja põhjal. Hageja nõuab 3010 euro hüvitamist, mis on tasu kahe esindaja õigusteenuse

eest vastavalt 23,5 t tasumääraga 100 eurot/t ja 3 t määraga 220 eurot/t. Hageja menetluskulude

nimekirja järgi osutati õigusteenust maakohtu menetluse lõppfaasis 2 t, vaidlustatud otsusega

tutvumiseks 2 t, kaebusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks 22 t ja kirjaliku menetluse

määramise määrusega tutvumiseks 0,5 t – kokku seega 26,5 t.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu menetluse toimingud hüvitatavad apellatsiooni-

menetluse kuludena. Kaebuse ja otsusega tutvumise ning apellatsioonivastuse koostamise kulu

peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks 5 t ulatuses. Kostja kaebuses esitati sisuliselt

samu väiteid nagu maakohtus ja neile vastamine ei saanud olla hageja esindajatele enam

oluliselt aeganõudev. Hageja esindajate toimingud on teineteist dubleerivad, mistõttu kallima

esindaja kaasamine polnud vajalik. Käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle. Neil kaalutlustel

tuleb kosjal hüvitada hageja kuludest 500 eurot (= 5 × 100). Rahuldamata jääb hageja taotlus

2510 euro (= 3010 – 500) hüvitamiseks. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4

märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja

tasuma viivist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm