2-19-528/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Meeli Kaur ja Ande

Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

24. oktoober 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-528

Tsiviilasi

OÜ Küttemaailm

hagi

Centerstock OÜ

vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu maakohtu 12. juuli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Centerstock OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2900 eurot

Menetlusosalised ja nende

Hageja (vastustaja) OÜKüttemaailm(registrikood

esindajad ringkonnakohtus

11119508), lepinguline esindaja Armin Karu

Kostja

(apellant)

Centerstock OÜ

(registrikood

11979458), lepinguline esindaja Aslan Liivak

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Pärnu Maakohtu 12. juuli 2019 otsuse peale esitatud Centerstock OÜ

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest pooltele käesoleva

määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta Centerstock OÜ

kanda. Menetluskulude puudumise tõttu jätta nende suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2 (8)

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Küttemaailm esitas 11. jaanuaril 2019 Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale

hagiavalduse Centerstock OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista

põhivõla 1550 eurot, viivise 1550 eurot ning pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuva

viivise ning kahjuhüvitise 90,42 eurot.

Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 16. veebruaril 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse kostja vastu. Maksekäsu kiirmenetlus tsiviilasjas nr 2-18-103612

lõpetati 23. aprillil 2018 seoses kostja poolt esitatud vastuväitega.

Pooled sõlmisid 5. oktoobril 2017 müügilepingu nr 29092017 (leping). Lepingu p. 1.1 kohaselt

oli lepingu esemeks hageja pakutavad ehitustehnilised seadmed, materjalid ja teenused ning

lepingu p 2.4 kohustas kostjat nende eest tasuma 21 kalendripäeva jooksul.

Hageja esitas 9. novembril 2017 kostjale arve nr 010956-7TLN2 (arve nr I) summas

2581,18 eurot maksetähtajaga 30. november 2017, mistõttu muutus arve sissenõutavaks 1.

detsembril 2017. Lisaks esitas hageja 16. novembril 2017 kostjale arve nr 011232-7TLN2

(arve nr II) summas 375,77 eurot, maksetähtajaga 7. detsember 2017, mistõttu muutus arve

sissenõutavaks 8. detsembril 2017.

Hageja on arve nr I krediteerinud summas 632,52 eurot ning kostja on hagejale tasunud 650,00

eurot. Arve nr II on hageja krediteerinud summas 124,43 eurot. Seega on kostjal hageja ees

täitmata kohustusi summas 1550 eurot (= 1298,66 + 251,34). Hageja nõuab võlaõigusseaduse

(VÕS) § 108 lg 1 alusel võlgnevuse tasumist summas 1550 eurot. Hageja selgitas 22. märtsil

2019 kohtule esitatud seisukohas, et kostja on tasunud 21. veebruaril 2019 võlgnevuse summas

200 eurot, mistõttu on hageja põhinõue kostja vastu 1350 eurot.

Vastavalt lepingu p-le 2.6 on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% hilinenud makse

summast päevas iga hilinenud päeva eest. Hagejal on õigus nõuda kostjalt arve nr I tasumisega

viivitamise eest viivise tasumist summas 2648,98 eurot, mida vähendab põhiosani ning nõuab

vastavalt 1298,66 eurot. Arve nr II tasumisega viivitamise eest on hagejal õigus nõuda viivist

summas 426,02 eurot, mida hageja vähendab põhiosani ning nõuab kostjalt vastavalt

251,34 eurot. Hageja nõuab kostjalt hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivist kokku summas 1550 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist protsendina (VÕS § 113

lg 1 teine lause) põhinõude täitmise seisuga tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367

kohaselt.

Hageja esitas kostja vastu ka VÕS § 115 lg 1 kohase kahju hüvitamise nõude. Hageja tasus

tsiviilasjas nr 2-18-103612 riigilõivu 90,42 eurot. Hagejal tekkis selline lisakulutus üksnes

seetõttu, et kostja ei ole täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud müügileping on näilik tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 89 tähenduses. Pooled sõlmisid koostöölepingu seltsingulepingu kujul. Pooled tegid

koostööd ühise majandusliku kasu eesmärgil. Hageja panuseks oli kliendi otsimine ja

materjalidega varustamine. Kostja panuseks oli klientidele hinnapakkumise tegemine ja

ehitusteenuse osutamine hagejalt ostetud materjaliga. Vastavalt VÕS § 602 lg-le 2, kui

seltsinguvarast ei piisa ühiste kohustuste täitmiseks, vastutavad seltsinglased puudu oleva

summa eest vastavalt nende osadele kahjumi katmises. Vastavalt kliendi poolt tehtud maksetele

3 (8)

on toimunud ka tasumine kostjalt hagejale. VÕS § 7 kohase mõistlikkuse põhimõtte kohaselt

kannavad ühise eesmärgi nimel tegutsevad pooled mõlemad riske juhul, kui äritegevus

ebaõnnestub neist mitteolenevatel põhjustel. Kostja ei vastuta selle eest, et klient kui kolmas

osapool ei tasunud arveid ega täitnud kohustusi kostja ees. Hageja ja kostja kokkuleppe kohaselt

toimus poolt omavaheline majandusliku kasu teenimine alles peale kliendipoolset tasumist.

Juhul kui kohus leiab lepingu tõlgendamise kaudu, et pooled sõlmisid müügilepinguga, ei

tunnista kostja hageja nõuet täies ulatuses. Lepingu p-s 2.6 pole kokku lepitud viivise määras

ega intressimääras, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 113 lg 1 kohasest viivise määrast.

Vaidlusaluse ajavahemiku jooksul on viivisemäär olnud VÕS § 94 kohaselt 0,0%, mistõttu

aastane viivisemäär on 8%. Pooled ei ole lepinguga kokku leppinud kõrgemas viivisemääras.

Juhul, kui lugeda viivisemääraks 0,5% tasumata summast päevas, oleks see ebamõistlik.

Kostja on tasunud hagejale põhivõlgnevust enne hagiavalduse esitamist 814 eurot ehk tasumata

on 1350 eurot, millelt aastane intress 8% on kokku 108 eurot. Arve nr I muutus sissenõutavaks,

1. detsembril 2017, seega seisuga 1. detsember 2018 oli summa kokku 108 eurot. Lisaks on

kostja kohtumenetluse jooksul tasunud veel 200 eurot, eesmärgiga läbirääkimistel näidata üles

head tahet. Arvestades, et võlgnetav summa on 1350 eurot ning viivisemääraks 8%, siis ka 2019

aasta viiviseks on 108 eurot. Seega on hageja kõrvalnõuete summa 216 eurot ning kogu

võlgnevus 1566 eurot (= 1350 + 216).

Maakohtu otsus

3. Pärnu Maakohus rahuldas 12. juuli 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1350 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise summas 1550 eurot. Maakohus võttis vastu hageja

põhinõudest loobumise 200 euro ulatuses ja lõpetas selles osas menetluse. Maakohus jättis

hagi rahuldamata kahju hüvitamise nõudes summas 90,42 eurot ning viivise nõudes

protsendina, mis ei ole hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõude täitmise

päeva seisuga. Maakohus otsustas menetluskulude jaotuse TsMS § 163 lg 1 kohaselt ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1105,80 eurot.

4. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et:

-

hageja ja kostja sõlmisid 5. oktoobril 2017 müügilepingu nr 29092017;

-

hageja müüs kostjale materjale;

-

hageja on kostjale arvetes nr 010956-7TLN2 ja nr 011232-7TLN2 nimetatud kaubad üle

andnud;

-

kostjal tekkis hageja ees võlgnevus.

Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et müügileping oli näilik tehing. Kostjal on TsMS

§ 230 lg 1 kohaselt kohustus tõendada, et tegemist on näiliku tehinguga. Kostja ei ole esitanud

oma väidete tõendamiseks dokumentaalseid tõendeid. Maakohus lähtus lepingu tõlgendamisel

VÕS §-st 29 ning leidis, et kostja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, mis annaksid alust arvata,

et poolte tegelik tahe oli suunatud muu lepingu kui müügilepingu sõlmimisele. Seega on poolte

vahel müügilepingust tulenevad õigussuhted. Lisaks ei ole tõendatud lepingu vastuolu seaduse,

heade kommete või avaliku korraga.

Hageja esitas hagis põhinõude summas 1550 eurot, mida vähendas 22. märtsi 2019 seisukohas

summani 1350 eurot. Maakohus võttis hageja põhinõudest loobumise summas 200 eurot vastu

ja lõpetas selle nõude osas menetluse. Kostja 21. mai 2019 istungil esitatud väide selle kohta,

et põhinõue on menetluse kestel veelgi vähenenud ja on summas 1195 eurot, on paljasõnaline,

sest kostja pole esitanud kohtule sellekohaseid tõendeid. Eeltoodust tulenevalt mõistis

4 (8)

maakohus VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1350

eurot.

Hageja nõuab kostjalt hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas

1550 eurot ja viivist, mis ei ole hagi esitamise seisuga veel sissenõutavaks muutunud.

Maakohus leidis, et nii lepingu tingimused kui ka lepingu p 2.6 pole tüüptingimused VÕS § 35

lg 1 tähenduses, sest kostja sõlmis hagejaga lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames,

kostja ei olnud müügilepingu sõlmimisel tarbija. Kostjal oli lepingutingimuste osas

läbirääkimise võimalus, ka müügilepingu p 2.6 kohalduva viivise osas.

Lepingu p 2.4 ja p 2.6 järgi on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% päevas tähtajaks tasumata

summalt, mistõttu tuleb hageja viivisenõue rahuldada summas 1550 eurot.

Maakohus ei rahuldanud TsMS § 367 alusel hageja edasiulatuva viivise nõuet lepingujärgses

määras, sest hageja ei ole toonud esile, et tema tegelik kahju on suurem ja seda ei korva

põhinõude ulatuses väljamõistetud viivis. Maakohtu arvates peaks sellisel juhul viivise

kogusumma piirduma põhinõude suurusega.

Hageja on esitanud hagis kahju hüvitamise nõude seoses tsiviilasjas nr 2-18-103612 tasutud

riigilõivu 90,42 euro hüvitamiseks. Kahju hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele, sest TsMS

§ 485 lg 4 järgi kui avaldaja on sõnaselgelt väljendanud soovi vastuväite esitamise korral

menetlus lõpetada, menetlus lõpetatakse. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse

maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Maksekäsu kiirmenetlust nr 2-

18103612 ei jätkatud hagimenetluses ja seega ei ole põhjendatud ka hageja nõue riigilõivu

summas 90,42 euro hüvitamiseks.

Kuna maakohus rahuldas hageja nõude 96,98% ulatuses, jättis maakohus menetluskulud TsMS

§ 163 lg-st 1 tulenevalt 97% ulatuses kostja ja 3% ulatuses hageja kanda.

Maakohus leidis, et hageja esindaja põhjendatud menetluskulu on kokku 1140 eurot, st

põhjendatud õigusabikulud summas 840 eurot ja riigilõiv summas 300 eurot. Arvestades, et

kostja peab hüvitama hageja kuludest 97 %, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja

1105,80 eurot.

Maakohus jättis kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata, sest kohtul

puudus võimalus hinnata kostja menetluskulude põhjendatust, kuna kostja ei ole esitanud

menetluskulude nimekirja, millest nähtuks kulude detailne koosseis.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu 12. juuli 2019 otsuse (vaidlustatud

otsus) tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja

jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus jätnud tuvastamata poolte vahel sõlmitud

lepingu tegeliku sisu. Kuigi lepingu pealkiri on müügileping, on olemuselt tegemist

seltsingulepinguga. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 29 lg-t 1, sest ei lähtunud lepingu

tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ega võtnud arvesse poolte tava ja

praktikat nende majandus- ja kutsetegevuses. Hageja ja kostja vahel kestis pikaajaline koostöö,

mille eesmärgiks oli hageja poolt tema kauba müük tarbijatele, mille paigaldamisega tegeles

kostja. Selliselt sai hageja müüa lisaks kaubale ka paigaldusteenust. Täiendavalt jättis maakohus

analüüsimata kostja esitatud tõendid ja väited, mis annavad alust tõlgendada poolte vahel

sõlmitud lepingut kui seltsingulepingut.

Lisaks ei leppinud pooled lepingus kokku viivisemääras, mistõttu kuulub kohaldamisele

seadusjärgne viivisemäär. Seega tuleb tõlgendada lepingus p 2.6 nimetatud 0,5% protsenti

viivitusintressiks, tehes aastaseks viivisemääraks 8,5%.

5 (8)

Juhul kui viivisemäär on 0,5% päevas, oleks aastane viivis 183%, mis on ebamõistlik ja

vastuolus nii hea usu kui kohtupraktikaga, kus viivist ei mõisteta välja suuremas määras kui

põhinõue. Täiendavalt on 05.10.2017 lepingu p 2.6 tüüptingimus, mis on vastuolus kehtiva

kohtupraktika, hea usu- ning mõistlikkuse põhimõttega, mistõttu tuleb see lugeda tühiseks.

Kostja ei nõustu maakohtuga, et pooltel oli võimalus läbi rääkida kohalduva viivise osas.

Kostjal ei ole juriidilist kõrgharidust, mistõttu ei ole kostja teadlik terminitest nagu viivis,

viivisemäär, intress, viivitusintress. Kostja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kes

astub lepingulistesse suhetesse heas usus ja kes ei sõlmi lepingulisi suhteid eeldusega, et need

kasvavad vaidlusteks, mistõttu ei pidanud kostja vaidlusalust lepingut sõlmides oluliseks läbi

rääkida ka lepingu p-i 2.6. Võttes arvesse, et poolte vahel on olnud tegu kestva koostööga,

lepingu p 2.6 on poolte koostöö ajal olnud muutumatu ning lepingu p 2.6 muutmist ei pidanud

kostja võimalikuks, kuivõrd viivise tingimus oli hageja poolt lepingusse sisestatud.

Lisaks ei selgitanud maakohus vaidlustatud otsuse põhjendustes, miks mõistis maakohus

kostjalt hageja kasuks välja kõrvalnõuded suuremas summas, kui põhinõue. Maakohus jättis

põhjendamata kostja taotluse alandada viivise määra, põhjusel et aastane viivisemäär 183% on

vastuolus hea usu ja kohtupraktikaga ning tegeliku kahjuga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega leiab, et

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS §

405 lg-ga 1 keelduda.

7. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui tegemist

on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt

vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses tsiviilasjas on hageja

palunud mõista kostjalt välja põhinõudena võlgnevuse summas 1350 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise summas 1550 eurot, viivise protsendina, mis ei ole hagi esitamise seisuga

veel sissenõutavaks muutunud põhinõude täitmise päeva seisuga (TsMS § 367) ning kahju

hüvitamiseks 90,42 eurot. Kuivõrd tegemist on varalise nõudega hagiga ning hageja

põhinõuded ei ületa 2000 eurot, samuti ei ületa hageja põhinõuded koos kõrvalnõuetega 4000

eurot, siis on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.

Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt

rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

8. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks.

9. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes selgelt ebaõigesti

hinnanud tõendeid, ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse

norme, mis võiks mõjutada lahendit.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tõlgendanud pooltevahelist lepingut.

Maakohus on hinnanud lepingut VÕS § 29 reeglite kohaselt ning õigesti leidnud, et

lepingupoolte ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus on poolel, kes sellele tugineb, st

praegusel juhul pidi kostja tõendama, et poolte tegelik tahe oli sõlmida müügilepingu asemel

seltsinguleping. Kostja ei ole poolte tegeliku tahte kohta lepingu sõlmimisel ühtegi tõendit

esitanud ning tema väited poolte kestvast koostööst, nende tavadest ja praktikast nende

majandus- ja kutsetegevuses on paljasõnalised. Maakohus on juhtinud kostja tähelepanu juba

23. jaanuari 2019. a hagi menetlusse võtmise määruses TsMS § 230 lg-s 1 sätestatule, et pool

peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega on

maakohus õiguspäraselt lähtunud poolte vahelise lepingulise suhte tõlgendamisel hageja

6 (8)

esitatud dokumentaalsetest tõenditest, st poolte vahel sõlmitud müügilepingust ja selle alusel

hageja kostjale esitatud arvetest. Ringkonnakohus leiab, et müügilepingu tekstist (tl 3-4) ei

nähtu, et poolte ühine tahe oleks suunatud tegelikult seltsingulepingu sõlmimisele, samuti ei

saaks lepingu teksti pinnalt sellist järeldust teha lepingupooltega sarnane mõistlik isik. 11.

Järgmiste kaebuste väidete kohaselt ei ole pooled kokku leppinud viivisemääras, mistõttu

kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivise määr ning juhul kui viivisemäär oleks vastavalt

lepingu p-le 2-6 0,5% päevas ehk 183% aastas, on tegemist tüüptingimusega, mis on

vastuolus kehtiva kohtupraktika, hea usu- ning mõistlikkuse põhimõttega, mistõttu tuleb see

lugeda tühiseks.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses põhjendatult leidnud, et pooled on

lepingu p-s 2.6 kokku leppinud viivisemääras 0,5% tähtajaks tasumata summalt.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb vastav kokkulepe selgelt nimetatud lepingupunktist.

13. Maakohus jõudis seisukohale, et nii lepingu tingimused kui ka lepingu p 2.6 pole

tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtul pole alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale. Praegusel juhul on mõlemad lepingupooled äriühingud, st leping on

sõlmitud nende majandustegevuse raames. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 35 lg-test 1 ja 2

tulenevalt peab pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes VÕS

tüüptingimuste regulatsiooni, esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus

VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2007

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17 ning 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12,

p 12). Seega pidi kostja tõendama ja esile tooma asjaolud, et tema suhtes kasutatud

lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mõnel muul

põhjusel ei olnud tingimuse läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik. Kostja

ei ole maakohtu menetluses enda väidet, et lepingu p 2.6 oli tüüptingimus, põhjendanud. Kostja

apellatsioonkaebuses toodud selgitused on vastuolulised, mh on kostja väitnud, et ta ei pidanud

lepingut sõlmides oluliseks läbi rääkida lepingu p-i 2.6 osas, mis viitab sellele, et läbirääkimise

võimalus oli tegelikult olemas. Ainuüksi asjaolu, et kostja seda võimalust ei kasutanud, ei

muuda tingimust tüüptingimuseks. 14. Ringkonnakohus märgib, et seadus ei sätesta viivise

suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe

olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise suuruse

ebamõistlikkuse korral on võlgnikul õigus taotleda viivise vähendamist. Seejuures rahalise

kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada

võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui

seadusjärgses suuruses (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 14).

15. Kostja väitel on maakohus põhjendamatult mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viivise

suuremas summas, kui põhinõue. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ka selles

küsimuses materiaalõigust valesti kohaldanud. Kuigi eespoolviidatud Riigikohtu praktika

kohaselt peaks üldjuhul hageja põhjendama põhivõlast suuremat viivisenõuet, siis

praeguses asjas loobus hageja menetluse käigus põhinõudest summas 200 eurot põhjusel,

et kostja tasus selle kohtumenetluse käigus 21. veebruaril 2019. Viivise suurus 1550 eurot,

mille maakohus kostjalt hageja kasuks välja mõistis, vastab hagis algselt esitatud põhivõla

suurusele. Asjaolu, et kostja kohtumenetluse käigus põhivõla osaliselt tasub ning hageja

vastavalt tasutud summa suurusele selles osas hagiavalduses esitatud põhivõla nõudest

loobub, ei tähenda et, kohus peaks automaatselt samas proportsioonis vähendama ka

hagiavalduses esitatud sissenõutavaks muutunud viivisenõude suurust. Sellises olukorras

saab lähtuda hagis esitatud põhinõude suurusest, kuivõrd nõude osalise menetluse kestel

tasumisega on kostja selles osas nõuet sisuliselt tunnustanud. Maakohus ei ole mõistnud

kostjalt välja viivist suuremas summas, kui algselt hagis esitatud põhinõue. Eeltoodust

7 (8)

tulenevalt on maakohus õiguspäraselt rahuldanud hageja sissenõutavaks muutunud viivise

nõude.

16. Eeltoodust tulenevalt on maakohus materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud

menetlusõiguse norme ega hinnanud valesti tõendeid, mistõttu keeldub ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus

ringkonnakohus peab maakohtu otsust sisuliselt põhjendatuks, hoiab selline lahendus kokku

poolte menetlus- ja ajakulu.

17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista

ka asjaolu, et maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulu 1105,8 eurot

ning kostja on palunud jätta menetluskulud hageja kanda. Riigikohus on iseenesest küll

leidnud, et TsMS § 637 lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud

menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka

menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldused

(vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Riigikohus on seda seisukohta

põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas

menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega

pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15.

juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11).

Kostja ei ole praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et talt

hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega ei ole

kostja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS §

178 lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes

menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot

ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega

mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse

kohtlemise põhimõttega.

Esiteks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 178 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse

menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik

vaidlustada menetluskulude jaotust, mida on TsMS § 178 lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati. Eelmises lõigus viidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid

ebavõrdses seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või

pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus

maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse

sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud

menetlusse

võtmisest

keeldumise

aluse

olemasolule,

samas

kui

ta

võiks

jätta

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud

kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa

vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile. Teiseks

ei sõltu TsMS § 178 lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu kindlaksmääratud

menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on olemas, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus kaebuses ei ole

öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas TsMS § 178 lg 2

järgi kaebeõigus oleks olemas. Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse

piiridega. Olukorras, kus kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning

ringkonnakohus asja sisulist lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole

8 (8)

ringkonnakohtul alust omal algatusel ka asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude

suurust muutma. TsMS § 174 lg 5 kohaselt on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta

võimalik maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta

muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

18. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud

jätta TsMS § 168 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hagejal ei ole kaebuse menetlusse võtmise

staadiumis

veel

menetluskulusid

tekkinud,

ei

tule

kostjal

hüvitada

hageja

apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Kostja on tasunud kaebuse esitamiselt riigilõivu

275 eurot.

Ringkonnakohus selgitab, et kostjal on õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist

TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel.

19. Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt TsMS § 638 lg-le 4 apellatsioonkaebust hagejale kätte.

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt

tagastada. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi kostjale kätte toimetada ja edastada

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

20. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab

kohtukoosseisu liiget Liis Arrakut Meeli Kaur.

21. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Meeli Kaur

Ande Tänav

Parandatud 28.11.2019 määrusega

RESOLUTSIOON

Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2019 määruse sissejuhatuses ilmne ebatäpsus

tsiviilasja numbris ning asendada selles märgitud tsiviilasja nr 2-18-528 numbriga 2-19-528.