2-19-3968/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

23.10.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-3968

Kohtuasi

XX (X) kaebus kohtutäitur Marek Laanemetsa

(Laanemets) 06.03.2019 otsusele täiteasjas nr

014/2012/2957

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.06.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja

XX

(isikukood

XXXXXXXXX),

esindaja Ülo Kivi

Puudutatud isik I kohtutäitur Marek Laanemets

Puudutatud isik II YY (isikukood XXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaadi abi Arvo Kivar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta läbivaatamata XX nõue tühistada kohtutäitur Marek Laanemetsa 31.01.2019

otsus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 10.06.2019 määrus ning teha uus määrus, millega

rahuldada XX kaebus kohtutäitur Marek Laanemetsa 06.03.2019 otsuse peale

täiteasjas nr 014/2012/2957 ja kohustada kohtutäitur Marek Laanemetsa uuesti läbi

vaatama 11.02.2019 kaebus.

3. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a

maa- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv, mis jätta kohtutäitur Marek Laanemetsa

kanda.

5. Mõista kohtutäitur Marek Laanemetsalt XX kasuks välja riigilõiv 30 eurot.

Menetluskulu tasumisega viivitamisel tuleb kohtutäituril tasuda käesoleva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. XX (avaldaja) esitas 15.03.2019 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Marek Laanemetsa

06.03.2019 otsusele (otsusel ekslikult märgitud 01.03.2019) täiteasjas nr 014/2012/2957.

Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda.

Avaldaja ja YY (puudutatud isik II) sõlmisid 29.05.2007 võlaõigusliku kinnistu mõttelise osa

müügilepingu. Lepingu rikkumise tõttu esitas avaldaja 31.12.2010 kohtusse puudutatud isik II

vastu hagi. Kohtuvaidluse tulemusena mõisteti puudutatud isikult II avaldaja kasuks välja

põhivõlg 61 355,18 eurot, viivis 19 493,76 eurot ja viivis alates 31.12.2010 põhinõudelt

määraga 0,026% päevas kuni põhinõude täitmiseni ning leppetrahv 5 000 eurot. Puudutatud

isikult II väljamõistetud summade sissenõudmiseks esitas avaldaja kohtutäiturile Marek

Laanemetsale täitemenetluse algatamise avalduse, kes algatas täiteasja nr 014/2012/2957.

Kohtutäitur ei suutnud rohkem kui nelja aasta jooksul täitemenetluse algatamisest kohtu poolt

avaldaja kasuks väljamõistetud summasid sisse nõuda, mistõttu taganes avaldaja 12.12.2016

puudutatud isikuga II sõlmitud lepingust. Samas avalduses esitas avaldaja nõuete

tasaarvestamise avalduse. Puudutatud isik II esitas 15.12.2016 avaldajale omapoolsed

seisukohad ja tasaarvestusavalduse, kus vaidlustas ka kohtuotsusega väljamõistetud summade

avaldajapoolse tasaarvestuse.

Puudutatud isik II esitas 20.02.2017 Harju Maakohtusse hagi sissenõudja vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 014/2012/2957, mille maakohus 08.06.2018 rahuldas.

Ringkonnakohus jättis 01.01.2019 maakohtu otsuse muutmata. Eelnevalt nimetatud menetluse

kestel esitas puudutatud isik II avalduse täitemenetluse lõpetamiseks, millele kohtutäitur palus

avaldaja seisukohta. Avaldaja esitas 30.03.2017 kohtutäiturile seisukoha, milles kinnitas nõuete

tasumist tasaarvestuse teel ja nõustus nende nõuete osas täitemenetluse lõpetamisega. Avaldaja

palus jätkata menetlust kohtutäituri tasu nõudes. 04.04.2017 teatas kohtutäitur, et on

vähendanud täiteasjas nr 014/2012/2957 puudutatud isikult II sissenõutavat summat põhinõuete

osas ja jätkab menetlust kohtutäituri tasu osas.

2019. aasta veebruari alguses sai avaldaja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, millega nõuti

avaldajalt tasumata jäänud osalise kohtutäituri põhitasu 6 464,66 eurot, millele lisandus

käibemaks. Avaldaja kohtutäituri otsusega ei nõustunud ja esitas 11.02.2019 kaebuse

kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusele. Kohtutäitur rahuldas 06.03.2019 otsusega kaebuse

osaliselt ja määras täitekulu suuruseks 4 296,28 eurot. Kohtutäitur jättis tasuotsuse tegemisel

tähelepanuta kohtutäituri seaduse (KTS) § 32 lg-s 5 sätestatu, mille kohaselt olukorras, kus

sundtäitmisele esitatud rahalise nõude täitmine õnnestub kohtutäituril osaliselt, on kohtutäituril

õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kohtutäituri

tegevuse tulemusena laekus avaldajale 85,09 eurot ehk 0,07% nõudesummast. Nõude

tasaarvestamine ei toimunud kohtutäituri tegevuse tulemusena. Seega oleks kohtutäituri

põhitasu pidanud arvestama sissenõutud summalt.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Puudutatud isik II palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja

nõue puudutatud isiku II vastu lõppes tema enda tasaarvestuse tulemusena, mistõttu lõpetati

selles osas ka täitemenetlus. Avaldajal lasus kohustus tasuda pool menetluse põhitasust,

arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt (KTS § 41 lg 2). Kohtutäitur oli teinud

täitetoiminguid: puudutatud isiku II pangakontod arestiti, temale ja tööandjale saadeti tasumise

teateid ja meeldetuletusi.

3. Kohtutäitur palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohtutäituri

otsuse õiguslikuks aluseks oli täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 4, mille kohaselt jäävad

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral täitekulud sissenõudja kanda. Praeguses

täitemenetluses oli põhivõlgnevuse suurus 80 848,94 eurot ja kohtutäituri tasu suurus

4 320 eurot (KTS § 35 lg 1).

Maakohtu lahend

4. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus määras

puudutatud isiku II hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 360 eurot, mille mõistis

avaldajalt välja. Samuti kohustas avaldajat tasuma tasumisega viivitamise korral viivist.

Avaldaja esitas maakohtule tähtaegselt kaebuse kohtutäituri tegevusele, olles eelnevalt läbinud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-s 1 nõutud kohtueelse menetluse. Avaldajal

ei olnud vastuväiteid sellele, et täitekulud jäid tema kanda. Avaldaja väitis, et kohtutäitur oli

põhitasu suuruse ebaõigesti määranud, kuivõrd oleks pidanud põhitasu arvestama üksnes

reaalselt sissenõutud summalt, s.o 85,09 eurolt.

Põhjendamatu oli väide, et kohtutäitur pidi põhitasu suuruse määrama üksnes KTS § 32 lg 5

alusel ehk täitemenetluse kaudu sissenõutud summast lähtuvalt. KTS § 28 lg 1 kohaselt on

kohtutäituri ametitoiming tasuline. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et kohtutäituril on õigus

võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult käesolevas

seaduses sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras. Põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises

ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine

toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara müümine) või n-ö väljaspool

täitemenetlust (võlgnik maksab võla otse sissenõudjale vms). Kui osa nõudest on rahuldatud

täitemenetluses ja osa väljaspool, siis määratakse tasu osaliselt täitemenetluse kaudu rahuldatud

nõude põhjal ning väljaspool menetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel. Seega ei saanud

kohtutäituri põhitasu määrata üksnes TsMS § 32 lg 5 alusel, vaid koostoimes teiste tasu

määramise aluseks olevate asjaolude ja sätetega.

Praeguses asjas lõppes sundtäidetav kohustus 02.12.2016, mistõttu tunnistas kohus

sundtäitmise lubamatuks. Alles 30.03.2017 esitas avaldaja kohtutäiturile kinnituse, et

sissenõudja nõue on tasutud tasaarvestuse teel. Seda tuli põhitasu suuruse määramisel arvesse

võtta. Sellisel juhul jäävad kõik täitekulud TMS § 221 lg 4 alusel sissenõudja kanda.

täitemenetluses oli sissenõutavaks summaks 80 848,94 eurot, millelt kohtutäitur määras

06.03.2019 otsusega KTS § 35 alusel tasuks 3 600 eurot, millele lisandub käibemaks 720 eurot,

s.o kokku 4 320 eurot. Kohtutäitur selgitas, et arvestas KTS § 32 lg 5 alusel sissenõudjale

ülekantud summadelt (246,42 eurot) proportsionaalselt tasu 23,72 eurot, mille arvestas

põhitasust maha. Nii kujunes avaldajalt välja mõistetava tasu suuruseks 4 296,28 eurot.

Kohtutäituri sellekohane otsus oli seaduspärane.

Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda. Kohtutäituril menetluskulud puudusid, puudutatud

isiku II menetluskulud olid põhjendatud 360 euro ulatuses. Nimetatud summalt tuli välja mõista

viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Määruskaebus

5. Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus, millega tühistada kohtutäituri

31.01.2019 otsus ja 06.03.2019 kaebuse lahendamise otsus ning kohustada kohtutäiturit tegema

uus põhitasu otsus, mis vastab seadusele. Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda.

Maakohus jättis tähelepanuta, et kohtutäitur ei viidanud 31.01.2019 täituri tasu väljamõistmise

otsuses ega kaebuse lahendamisel otsuse õigusliku alusena KTS § 41 lg-le 2. Samuti ei viidanud

kohtutäitur sellele oma vastuses. Kohtutäitur ei rakendanud viidatud sätet teadlikult, sest selleks

puudusid eeldused. Avaldaja ei taotlenud täitemenetluse lõpetamist, vaid kinnitas

täitemenetluse nr 014/2012/2957 esemeks olevate sissenõudja nõuete tasumist tasaarvestuse

teel. Nende nõuete osas nõustus avaldaja täitemenetluse lõpetamisega. Täitmisele jäi

kohtutäituri tasu nõue. Seega ei lõpetanud kohtutäitur täitemenetlust. Tegu ei olnud erandliku

olukorraga, mil sissenõudja peaks maksma kohtutäituri põhitasu KTS § 41 lg 2 järgi.

Kohtutäituri tasu maksma kohustatud isikuks muutus avaldaja TMS § 221 alusel. Sellises

olukorras ei reguleerinud kohtutäituri tasu suurust erinorm KTS § 41 lg 2, vaid KTS § 32 lg 5.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikutele tähtaja

määruskaebusele vastamiseks.

7. Kohtutäitur palus jätta määruskaebus rahuldamata. Kohtutäituri otsuse õiguslik alus oli

TMS § 221 lg 4, mille kohaselt jäävad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise

puhul täitekulud sissenõudja kanda. Kohtutäitur ei saanud KTS § 41 lg 2 kohaldada, sest see

eeldab avaldust täitemenetluse lõpetamiseks. Sissenõudja sellekohast avaldust ei esitanud.

Reeglina tasub täitekulud võlgnik, v.a KTS § 41 lg-s 2 ja TMS § 221 lg-s 4 sätestatud juhtudel.

Menetluskulud palus kohtutäitur jätta poolte endi kanda.

8. Puudutatud isik II palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Kohtutäituri otsust ei muutnud ebaõigeks asjaolu, kas ta nimetas otsuses kõik kohaldatavad

õigusnormid (KTS § 41 lg 2) või mitte. Kohtutäitur võis iseseisvalt otsustada tasude nõudmise

üle.

9. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

10. Esmalt märgib ringkonnakohus, et avaldaja palus määruskaebuse lahendamisel teha

otsustus nõude osas, mida ta maakohtule ei esitanud, s.o palve tühistada kohtutäituri 31.01.2019

otsus, mis tuleb jätta läbivaatamata.

Määruskaebemenetluse eesmärk on kontrollida maakohtu määruse õiguspärasust maakohtule

esitatud nõuete lahendamisel, mitte esmakordselt lahendada uusi nõudeid. Uute nõuete

esitamine alles määruskaebemenetluses on äärmiselt piiratud ja praegusel juhul avaldaja eeldusi

selleks välja ei toonud. Ringkonnakohus on TsMS § 664 lg 1 järgi pädev kontrollida menetlusse

võetud määruskaebuse saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud.

Muuhulgas võib ringkonnakohus jätta määruskaebuse määrusega läbi vaatamata (TsMS § 664

lg 2). Eelnevale tuginedes jätab ringkonnakohus läbivaatamata avaldaja nõude tühistada

kohtutäituri 31.01.2019 otsus. Kuivõrd maakohus ei lahendanud kaebust kohtutäituri

31.01.2019 otsuse peale, ei ole selle nõude esitamine esmakordselt apellatsioonimenetluses

võimalik. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus enne kohtuasja läbi, kui selle

on läbi vaadanud maakohus. Praeguses asjas vaidlustas avaldaja 15.03.2019 kaebuses üksnes

kohtutäituri 06.03.2019 otsuse.

Ülejäänud osas leiab ringkonnakohus, olles tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja

materjalidega, et vastavalt TsMS § 667 lg-le 2 tuleb maakohtu määrus tühistada ja tühistatud

osas teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus määrus, millega

avaldus rahuldada. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Menetlusosalistel ei olnud vaidlust selles, et täiteasjas nr 014/2012/2957 tuleb täitekulud kanda

avaldajal. Küll aga oldi eriarvamusel TMS § 221 lg 4, KTS § 35 lg 2 ja KTS § 41 lg 2

tõlgendamise osas ning sätete kohalduvuses praegusele vaidlusele. Avaldaja oli seisukohal, et

kohtutäituri põhitasu suurus sõltus summast, mis õnnestus kohtutäituril täitemenetluses sisse

nõuda (KTS § 35 lg 2) ja KTS § 41 lg 2 praegusel juhul kohaldada ei saanud, sest avaldaja ei

taotlenud täitemenetluse lõpetamist. Kohtutäitur nõustus KTS § 41 lg 2 kohaldamise

võimatusega, tuues samuti põhjusena välja, et talle ei esitatud sellekohast avaldust. Samas ei

nõustunud ta avaldaja seisukohaga, et praeguses asjas tuli kohtutäituri põhitasu välja mõista

üksnes KTS § 35 lg-st 2 juhindudes. Tema hinnangul tulenes TMS § 221 lg-st 4 avaldajale

kohustus kõik täitekulud kanda.

Maakohus nõustus kohtutäituriga, et TMS § 221 lg-st 4 tuli avaldajale kohustus kõik täitekulud

kanda. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul sätestab

TMS § 221 lg 4 üldreegli, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul jäävad täitekulud

sissenõudja kanda, kuid ei piira KTS-is sätestatud põhimõtete kohaldamist tasu suuruse

kindlaksmääramisel. Nõndasamuti tuleb sellises täiteasjas kohtutäituri tasu suuruse

määramisel, mille sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks, arvestada KTS § 41 lg-s 2

sätestatuga. Viidatud õigusnormi kohaldamise võimalusi on Riigikohus kirjeldanud muuhulgas

lahendis, millele maakohus viitas vaidlustatud lahendis, kuid millest tulenevad põhimõtted

kohaldamata jättis (Riigikohtu 16.12.2015 määrus asjas nr 3-2-1-108-15).

KTS § 41 lg 2 on säte, mis reguleerib kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvutamist

olukorras, mil kohtutäitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus

sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada kas selle nõude rahuldamise tõttu võla sissenõudjale

otse tasumise järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda (vt ka

Riigikohtu 07.06.2017 määrust asjas nr 3-2-1-51-17, p 18; Riigikohtu 15.06.2016 määrust asjas

nr 3-2-1-32-16, p 14).

Kui sundtäitmisele esitatud rahaline nõue õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita

osaliselt, tuleb arvestada KTS § 32 lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt on kohtutäituril sel juhul

õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kui

sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse n-ö väljaspool täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri

tasu KTS § 41 lg-s 2 sätestatud alusel ja tingimustel. Vajaduse korral tuleb kohaldada mõlemat

sätet, määrates kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi

ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel nõudes (vt ka Riigikohtu

16.12.2015 määrust asjas nr 3-2-1-108-15, p 11.

Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub KTS § 41 lg 2 nii juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel,

et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale kui ka olukorras, kus nõue

rahuldatakse tasaarvestuse kaudu. Nimelt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse

poolte nõuded kattuvas ulatuses alates ajast, mil neid võis tasaarvestada, s.t nõue rahuldatakse

kohustusest vabanemise kaudu.

KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole vajalik sissenõudja

avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. Seda enam, et täitemenetlus võib jätkuda kohtutäituri tasu

nõudes

(vt

ka

Riigikohtu

16.12.2015

määrust

asjas

nr

3-2-1-108-15,

p

13;

Riigikohtu 16.09.2015 määrust asjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Sellises olukorras piisab

sissenõudja teatest võla tasumise kohta (vt ka Riigikohtu 15.06.2016 määrust asjas nr 3-2-1-32-

16, p 14), aga ka teatest tasaarvestuse toimumisest, nagu praegusel juhul.

Seega pidi kohtutäitur lähtuma tasuotsuse tegemisel nii KTS § 35 lg-st 2 kui ka KTS § 41

lg-st 2, mitte juhinduma üksnes täitemenetluse kaudu sissenõutavast summast ja KTS § 35

lg-s 1 toodud tabelis märgitud tasumäärast.

Menetluskulude jaotus

11. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta

menetlusosaliste endi kanda, v.a maa- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv, mille kohus jätab

TsMS § 172 lg 10 alusel menetlusosalise kanda, kelle kahjuks lahend tehti, s.o kohtutäituri

kanda. Muude menetluskulude kui riigilõivu sellist jaotust õigustab ühelt poolt asjaolu, et

reeglina jäetakse hagita menetluses menetluskulud avaldaja, kui isiku, kelle huvides lahend

tehakse, kanda (TsMS § 172 lg 1 esimene lause). Teiselt on avaldaja kaebus suures osas

põhjendatud ning algpõhjus, miks täna toimub vaidlus täitemenetluse kulude üle, on asjaolu, et

puudutatud isik II ei täitnud pikema aja vältel oma kohustusi avaldaja ees.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa

mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem (vt nt

Riigikohtu 16.10.2012 määrust asjas nr 3-2-1-119-12, p-d 20 ja 21). Avaldaja tasus avalduse

esitamisel riigilõivu 15 eurot ja määruskaebuse esitamisel 50 eurot. Vastavalt riigilõivuseaduse

(RLS) § 59 lg-le 10 tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel hagita menetluses

riigilõivu 15 eurot ja RLS § 59 lg 15 järgi tasutakse hagita asja lahendava määruse peale

määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse

esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Seega tuli nii avalduselt kui

määruskaebuselt riigilõivu tasuda 15 eurot, s.o kokku 30 eurot, mis tuleb kohtutäiturilt välja

mõista.

Vastavalt avaldaja poolt menetluses esitatud taotlusele (tl 49) ja kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4

peab puudutatud isik I maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral avaldajale viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing