3-19-344/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

22. oktoober 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-344

Haldusasi

OÜ ELKER RMT kaebus Maa-ameti 25. jaanuari 2019

korralduse nr 1-17/19/46 tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ ELKER RMT

Esindaja: v.adv. Tarmo Pilv

Vastustaja: Maa-amet

Esindaja: Hellis Võsu

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ ELKER RMT kaebus ning tühistada Maa-ameti 25. jaanuari 2019 korraldus

nr 1-17/19/46.

2. Mõista Maa-ametilt OÜ ELKER RMT kasuks välja menetluskulu 1015 (üks tuhat viisteist)

eurot.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 21. novembril 2019 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise

poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Maa-ameti 25. jaanuari 2019 korraldusega nr 1-17/19/46 (edaspidi „vaidlustatud korraldus“)

tunnistati kehtetuks OÜ ELKER RMT maakorraldustööde tegevuslitsents nr 210 MA-k ning

määrati juba väljastatud katastrimõõdistamise lähteülesannetega tööde lõpetamiseks

60-päevane tähtaeg. 22. veebruari 2019 korraldusega nr 1-17/19/363 muutis Maa-amet

vaidlustatud korraldust viimatinimetatud tähtaja osas, määrates selle lõpuks 31. mai 2019.

2. Korralduse põhjenduste kohaselt leidis maakorraldustööde tegevuslitsentside väljaandmise

ekspertkomisjon (edaspidi „ekspertkomisjon“), et OÜ ELKER RMT on Antsla-Välja tee, Audru

metskond 309, Tähniku, Sootaguse, Soovälja, Soometsa ja Kriska katastriüksuste moodustamise

toimikutes esitanud andmeid ja dokumente, mis ei vasta kehtestatud nõuetele. Rikkumiste osas

on viidatud katastripidaja kontrollmõõdistamise aktidele nr 13504/18 ja 15355/18. Vaidlustatud

korralduses on leitud, et korduvad rikkumised OÜ ELKER RMT tegevuses kinnitavad, et tegu ei

ole juhuslike eksimustega ning OÜ ELKER RMT ei ole suuteline nõuetekohaselt teostama

katastriüksuste piiride määramise ja mõõdistamisega seotud töid. Samuti on viidatud, et OÜ

ELKER RMT puhul on vigu esinenud juba pikka aega ning peaaegu kõik tööd saadab katastripidaja

koos menetlusnõudega maamõõtjale tagasi.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ ELKER RMT esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maa-ameti 25. jaanuari

2019 korralduse nr 1-17/19/46 tühistamist. Kaebaja on kokkuvõttes seisukohal, et korraldus ei

ole nõuetekohaselt põhjendatud, menetluse käigus on rikutud kaebaja ärakuulamisõigust ning

korralduses viidatud eksimusi ja nende reaalseid põhjusi arvestades on litsentsi tühistamine

ebaproportsionaalne meede.

4. Kaebaja hinnangul jäävad arusaamatuks vaidlustatud korralduses tehtud üldsõnalised viited

korduvatele ja süstemaatilistele rikkumistele, pidades silmas, et reaalselt kontrolliti kolme

katastriüksuse moodustamise töid, samas kui aastatel 2015-2018 on kaebaja registreerinud

kokku 2129 katastriüksust. Ka märgib kaebaja, et kolm tööd, mille kohta kaebajalt menetluse

käigus selgitusi küsiti, oli kaebaja ekspertkomisjoni istungi ajaks parandanud. Mis puudutab

vaidlustatud korralduses märgitut, et katastripidaja on korduvalt vestelnud kaebaja juhatuse ja

töötajatega, siis märgib kaebaja, et juhatajaga on vesteldud vaid paaril korral mõne konkreetse

töö osas ning neil juhtudel on juhataja ka korraldanud puuduste kõrvaldamise. Samamoodi ei

nõustu kaebaja korralduses esitatud üldsõnalise väitega, et eksimusi katastrimõõdistamisel on

esinenud juba pikka aega ning peaaegu kõik esitatud mõõdistustööd saadetakse katastripidaja

menetlusnõudega maamõõtjale tagasi.

5. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja korralduse andmisel arvesse võtnud kaebaja selgitusi,

samuti jääb arusaamatuks, miks ei võimaldatud kaebajal osaleda ekspertkomisjoni istungil.

6. Vastuseks vaidlustatud korralduses viidatud kontrollmõõdistamise aktides ning vastustaja

kirjalikus seletuses esile toodud vigasid puudutavatele väidetele selgitab kaebaja kokkuvõtvalt

järgmist: a) topelt piirimärgid võivad tekkida, kui vana piirimärki ei leita selle eripära, maastiku

või ilmastiku tõttu üles, samuti võib selle põhjuseks olla see, et maaomanikud on ise paigaldanud

piirimärkidega sarnanevaid objekte neile meelepärastesse kohtadesse; b) toimikute

maamõõtjale tagasi saatmise põhjused sõltuvad suuresti katastriametnike erinevatest

arusaamadest õigusaktide tõlgendamisel ning sageli saadetakse toimik tagasi mingisuguste

täiendavate andmete saamiseks; c) kruusatee puhul võib tee telje asukoht muutuda sõltuvalt

tee äärte niitmisest tee hööveldamisest; d) GPS mõõdistusvead võivad ka parima tehnika

kasutamise korral tekkida väga rasketes mõõdistustingimustes; e) katastripidaja seisukohad

piiride kindlakstegemise vajalikkuse või mittevajalikkuse kohta on aegade jooksul oluliselt

muutunud; f) kõlvikute osas on Maa-ameti ortofoto ja põhikaart omavahel järjest suuremas

vastuolus; g) see, et mõõdistusaruannetes ei olnud esitatud arvutuslikult määratud teemaa

serva punkte maastikul mõõdetud punktidena, on vormistuslik viga, kui mõõdistus ise on

korrektne; h) Maa-ameti poolt osundatud vead seoses piirikirjeldustega on enamasti olnud

sisulise tähtsuseta pisivead.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Maa-amet palub kaebuse rahuldamata jätta, leides, et maakatastri andmete kvaliteedi

seisukohast on iseäranis oluline, et nendel olevate andmete tootja tegevus oleks korrektne ja

usaldatav. Vastustaja leiab, et maakatastriseaduse (edaspidi „MaaKatS“) § 162 lõike 2 kohaselt

saab litsentsi kehtetuks tunnistamisele suunatud menetluse algatada ka juhul, kui

katastripidajale on esitatud rohkem kui ühe korra selliseid katastrimõõdistamise töid, milles on

rikutud katastrimõõdistamisele õigusaktides kehtestatud nõudeid, ent käesoleval juhul tuvastati

rikkumisi kolmes töös (Audru metskond 309, Tähniku ja Ansla-Välja tee).

8. Vastustaja ei nõustu väitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta, selgitades, et kaebaja suulise

ärakuulamise nõuet seadusest ei tulene, ent Maa-ameti 27.11.2018 kirjaga nr 11-5/18/17345

küsiti kaebaja selgitusi katastriüksuste kontrollimisel tuvastatud asjaolude kohta, kusjuures

pöördumine sisaldas informatsiooni kõikide nimetatud üksuste puhul tuvastatud olulisemate

puuduste kohta ning selgitati ka, et ekspertkomisjon on alustanud maakorraldustööde

tegevuslitsentsi kehtetuks tunnistamise menetlust.

9. Vastustaja selgitab, et komisjon tugines oma hinnangu andmisel komisoni koosolekule

kutsutud katastri registriosakonna peaspetsialisti selgitustele, et väga paljud katastrile

registreerimiseks esitatud tööd tagastatakse maamõõtjale menetlusnõudega. Vastustaja väidab,

et aastatel 2015-2018 tagastati menetlusnõudega 1210 esitatud tööst 732. Vastustaja selgitab,

et on aastate jooksul kontrollinud kaebaja tegevust ja tuvastatud vigu nii katastriüksuse

moodustamise töödes kui juba registreeritud katastriüksustega seotud töödes. Vastustaja

loetleb oma kirjalikus seletuses ka vigu, mis katastri registriosakonna ja katastrimõõdistamise

kontrolli osakonna andmetel on kaebaja puhul enam levinud.

10. Vastustaja hinnangul on otsus proportsionaalne ning see ei saanud kaebajale olla üllatuslik,

kuna kaebaja pidi sellest, et paljud toimikud talle tagasi saadetakse, järeldama, et tegevuses on

palju vigu, mis kokkuvõttes võivad kaasa tuua litsentsi kehtetuks tunnistamise.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Leian, et kuigi vastustaja selgitused maakatastri andmete õigsuse olulisuse ja

maakorraldustööde tegijate vastutusrikka rolli kohta on õiged ning vaidlustatud korralduses

viidatud andmete ning iseäranis vastustaja poolt kohtumenetluse käigus esitatud täiendavate

selgituste taustal on põhimõtteliselt usutav, et OÜ ELKER RMT tegevuses võib olla esinenud

märkimisväärseid vigu, on vaidlustatud korraldus sedavõrd tõsiste põhjendamispuudustega, et

selle põhjal ei ole võimalik veenduda, et Maa-amet on kaebaja tegevuslitsentsi kehtetuks

tunnistamise otsustamisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ning eeskätt piisavalt

selgelt tuvastanud kaebajale ette heidetavad rikkumised ja hinnanud litsentsi kehtetuks

tunnistamise kui rangeima võimaliku meetme mõõdukust.

12. Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlusaluse korraldusega võrreldes on vastustaja kirjalikus

seletuses toodud põhjendused oluliselt üksikasjalikumad. Vastustaja seletuses on esile toodud

ka andmed, mida haldusaktis ei sisaldu, näiteks andmed, mis puudutavad kaebaja varasemate

väidetavate eksimuste hulka. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi „HMS“) § 56 lõike 1 kohaselt

tuleb haldusakti põhjendused esitada haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas

dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sel moel põhjenduste esitamine on seda olulisem,

mida suurem on haldusakti andja kaalutlusõigus konkreetse haldusakti andmise otsustamisel.

Üksnes sel moel esitatud põhjenduste pinnalt on hilisema vaidluse korral võimalik

usaldusväärselt kontrollida, millistest asjaoludest otsustuspädev organ otsuse tegemisel

tegelikult lähtus, millised asjaolud ja milliste tõendite alusel ta tuvastatuks luges ning millise

kaalu ta mingisugustele tuvastatud asjaoludele omistas. Sellest tulenevalt ei ole lubatav iseäranis

kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktide tagantjärgi põhjendamine, sealhulgas põhjenduste

muutmine või nende olulisel määral täpsustamine kohtumenetluses. Isegi kui tagantjärele

esitatud põhjendustes esile toodud faktilised asjaolud on tõesed, ei ole võimalik veenduda selles,

et otsustuspädev organ oli need asjaolud otsuse tegemise ajal nõuetekohaselt tuvastanud ja

nendest ka kaalutlusõiguse tegemisel tegelikult lähtus. Kaalutlusõiguse teostamise

nõuetekohasuse hindamiseks on igal juhul vajalik, et haldusaktist (või sellest nõuetekohaselt

viidatud dokumendist) nähtuks selgelt, milline teave otsustuspädeval organil otsuse

langetamisel olemas oli, mille põhjal ta veendus selle teabe õigsuses ning kuidas ja milliseid

järeldusi organ selle pinnalt tegi.

13. Vaidlustatud korralduse andmise õiguslikuks aluseks olnud MaaKatS § 162 lõike 2 punktis 2

on sätestatud: „Litsentsi saab ekspertkomisjoni ettepanekul kehtetuks tunnistada litsentsi

väljaandja. Litsentsi võib kehtetuks tunnistada [kui] litsentsi omav isik on korduvalt eiranud

katastriüksuse

piiride

määramise,

kindlakstegemise,

tähistamise

või

mõõdistamise,

katastriüksuse

kasutamise

kitsenduste

selgitamise,

teostatud

katastrimõõdistamise

kontrollimise või katastripidajale andmete esitamise nõudeid“. See säte annab Maa-ametile

väga avara kaalutlusõiguse otsustada, kas maakorraldustööde litsentsi omaniku rikkumised on

piisavalt kaalukad tema suhtes rangeima võimaliku meetme kohaldamiseks ehk litsentsi

kehtetuks tunnistamiseks. Ekspertkomisjoni ettepanek on vastava otsuse tegemise

kohustuslikuks eelduseks, ent otsuse tegemisel ei tohi Maa-amet ekspertkomisjoni ettepanekut

pimesi usaldada, vaid peab eeskätt vähemalt veenduma selles, et ekspertkomisjon on

rikkumised õigesti tuvastanud ning kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid silmas pidades ise

kujundama seisukoha, kas ekspertkomisjoni ettepanekuga nõustuda või mitte. Samuti ei tulene

seadusest, et sõltumata rikkumiste laadist oleks korduva rikkumise vääramatuks järelmiks

tegevuslitsentsi kehtetuks tunnistamine. Eelviidatud sättest tuleneva kaalutlusõiguse tõttu ei

saa võimalikuks pidada vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamisel lähtumist sellistest

kaalutlustest ja asjaoludest, mis korralduses endas ei kajastu. Seetõttu tuleb tähelepanuta jätta

vastustaja poolt esmakordselt alles kohtumenetluses esitatud täiendavad põhjendused, mis

puudutavad kaebajale ette heidetavate rikkumiste korduvust ja süstemaatilisust (sh. vastustaja

esitatud andmed varasemate kontrollimenetluste raames tuvastatud rikkumiste hulga kohta,

väidetavate enamlevinud vigade kohta kaebaja töödes), rikkumiste raskust ning seda, et milliste

meetmetega on eelnevalt kaebajat püütud nõuetekohaselt tegutsema suunata.

14. Vaidlustatud korralduses on kaebaja toime pandud rikkumiste osas viidatud esiteks

katastripidaja kontrollmõõdistamise aktides nr 13504/18 ja 15355/18 fikseeritud puudustele.

Kaebaja väitel edastas vastustaja esimese neist konkreetse tööga tegelenud kaebaja töötajale,

teist aga ei ole kaebajale ega tema töötajatele üldse edastatud. Oma kirjalikus seletuses ei vaidle

vastustaja sellele väitele vastu, märkides, et üldjuhul neid maakorraldustööde litsentsi

omavatele isikutele ei saadetagi. Kuigi käesoleva asja lahenduse seisukohast ei ole see, kas

kõnealused dokumendid kaebajale saadeti või mitte, määrava tähtsusega, tuleb siiski märkida,

et kõnealuste aktide saatmine litsentsi omanikule ei pruugi iseenesest vajalik olla küll aga on

lubamatu viidata litsentsi kehtetuks tunnistamise korralduses asjaoludele, mis on tuvastatud

sellistes isikule kätte toimetama aktides, aga mida korralduses endas kontrollimist võimaldava

üksikasjalikkusega kirjeldatud ei ole.

15. Vaidlustatud korralduse põhiliseks puuduseks on aga see, et korraldus on olulisel määral

vastuoluline küsimuses, millised konkreetsed rikkumised tingisid tegevuslitsentsi kehtetuks

tunnistamise. Kohtule esitatud kirjalikus seletuses väidab vastustaja ühelt poolt, et korralduse

ära võtmise tingisid rikkumised Audru metskond 309, Tähniku ja Ansla-Välja tee

katastriüksustega seotud tööde tegemisel. Vaidlustatud korraldusest endast nähtub aga, et selle

andmise tinginud rikkumiste kogum oli märksa suurem.

16. Vaidlustatud korralduse 7. ja 9. lõigus on märgitud, et kaebaja on esitanud katastripidajale

registreerimiseks Antsla-Välja tee, Audru metskond 309, Tähniku, Sootaguse, Soovälja,

Soometsa ja Kriska katastriüksuste toimikutes andmeid ning dokumente, mis ei vasta määrusega

kehtestatud nõuetele. Seejuures ei selgu, milliseid konkreetseid mittenõuetekohaseid andmeid

või dokumente silmas peetud on, ei ole viidatud ka ühelegi dokumendile, kust nähtuks, millised

rikkumised või milliste andmete alusel ekspertkomisjon tuvastas. Vastustaja poolt

kohtumenetluses esitatud ekspertkomisjoni 20. detsembri 2018 protokollis nr 11-4/191/1 on

üldsõnalised väited kaebaja korduvate rikkumiste kohta, ilma ühtki konkreetset rikkumist

käsitlemata. Sisuliselt näib Maa-ameti peadirektor antud juhul olevat pimesi lähtunud

ekspertkomisjoni üldsõnalisest hinnangust suure hulga konkretiseerimata rikkumiste esinemise

kohta ning teinud sellest järelduse, et kaebaja tegevuses esinevad süstemaatilised rikkumised,

mis tingivad vääramatult tegevuslitsentsi kehtetuks tunnistamise. Selgemat vastust aluseks

võetud rikkumiste kohta ei too ka vaidlustatud korralduse kuuendas lõigus viidatud

kontrollmõõdistamise aktid. Neist aktidest nähtub küll, et kontrollmõõdistamise käigus on

tuvastatud lubamatuid koordineerimisvigu või piirimärkide looduses valesti paigutamist

Tähniku, Soometsa ja Audru metskond 309 katastriüksuste puhul, samas ei nähtu, et

kontrollmõõdistamisel oleks täheldanud mingisuguseid rikkumisi seonduvalt Sootaguse,

Soovälja

ja

Kriska

katastriüksustega.

Antsla-Välja

tee

katastriüksust

pole

neis

kontrollmõõdistamise aktides üldse nimetatud. Ometi nähtub vaidlustatud korraldusest, et

kaebaja tegevuslitsentsi kehtetuks tunnistamise otsustamisel on kaalumisargumendiks olnud ka

nelja viimatinimetatud katastriüksuse töödega seonduvad mingisugused rikkumised. Seega on

tegevuslitsentsi kehtetuks tunnistamist muuhulgas põhjendatud selliste rikkumistega, mille

kohta pole korralduses ega selles viidatud dokumentides (olenemata sellest, kas need olid

kaebajale teatavaks tehtud või mitte) mistahes andmeid.

17. Mis puudutab seejuures vastustaja argumenti, et kuivõrd juba teise rikkumise toime

panemisega on litsentsi omanik seadusest tulenevaid nõudeid korduvalt rikkunud, siis piisab

litsentsi kehtetuks tunnistamiseks kahest rikkumisest, siis iseenesest ei ole see seisukoht väär,

küll aga käesoleva vaidluse kontekstis järgnevalt esitatud põhjusel põhjendamatu. Antud juhul

on vaidlustatud korraldusega võetud kaebaja suhtes sanktsioneeriva iseloomuga meede

lähtudes kaalutlusõiguse alusel antud hinnangust, et kõik korralduses viidatud rikkumised

kogumis sellise meetme võtmist õigustavad. Selleks, et hinnata, kas samasuguse meetme

võtmine oleks õigustatud ka siis, kui mõned korralduses nimetatud rikkumised ära jätta, tuleks

läbi viia uus kaalumine. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti kohtuliku kontrolli raames ei ole

aga sellist uue kaalumise läbi viimist ette nähtud. Seega ei saa käesoleva kohtuasja lahendamisel

hinnata seda, kas mingisugune muu asjaolude kogum, kui see, mida on korralduse andmise

alusena kajastatud korralduses endas, võimaldaks kokkuvõttes anda samasuguse korralduse või

mitte. Olukorras, kus sanktsioneeriv meede on võetud lähtudes tehiolude kogumist, mis on

tuvastatud ekslikult, on meetme võtmine õigusvastane. Erandina võiks möönda, et otsus on

kokkuvõttes õige, kui on ilmne, et põhjendamisvead on väheolulised. Käesoleval juhul see nii ei

ole. Vaidlustatud korralduses on kahel korral sõnaselgelt väidetud, et üheks korralduse andmise

aluseks olid ka rikkumised Sootaguse, Soovälja, Kriska ja Antsla-Välja tee katastriüksuste töödes,

ilma et korraldusest mingil moel nähtuks, mis rikkumised need sellised olid. Nagu juba eespool

öeldud, et seda rikkumisi puudutavat väidet hakati sisustama alles kohtumenetluses. Liiati ei ole

ka kohtumenetluses vastustaja selgitanud, milles seisnesid väidetavad rikkumised Sootaguse,

Soovälja, Kriska katastriüksuste puhul.

18. Peale selle on vaidlustatud korralduse teise lehekülje esimeses lõigus märgitud, et kaebaja

läheneb katastrimõõdistamisele süstemaatiliselt valesti. Milles see süstemaatilisus seisneb, jääb

korraldusest arusaamatuks. Samast lõigust nähtub veel, et otsuse tegemisel on arvesse võetud

ka asjaolu, et katastripidaja selgituste kohaselt on eksimusi katastrimõõdistamisel esinenud juba

pikka aega ning peaaegu kõik esitatud mõõdistamistööd saadetakse katastripidaja

menetlusnõudega maamõõtjale tagasi. Ühtki konkreetset viidet sellele, kust selline teave

pärineb või mille põhjal oleks võimalik kontrollida, kas see vastab tõele, ei ole vaidlustatud

korralduses esitatud. Kuigi juba eeltoodud põhjustel ei pruugiks vastustaja poolt

kohtumenetluses esitatud selgitustele siinkohal tähelepanu pöörata, väärib siiski märkimist, et

vastustaja esitatud andmete kohaselt tagastati kaebajale aastatel 2015-2018 menetlusnõudega

732 toimikut 1210-st, kusjuures arusaadavalt on nende hulgas ka teatud hulk selliseid toimikuid,

kus tagastamise põhjuseks ei olnud otseselt maamõõtja eksimused, vaid näiteks kohaliku

omavalitsuse tegematajätmised. Kuigi tagastatud toimikute osakaal on suur, ei vasta see päris

kindlasti määratlusele „peaaegu kõik“. Ka kohtumenetluses esitatud ekspertkomisjoni

protokollist ei ole veenvalt jälgitav, kuidas ja milliste andmete alusel need süstemaatilised

rikkumised tuvastati. Kohtumenetluses on vastustaja esitanud loetelu väidetavalt kaebaja

töödes esinenud sagedasemate vigade kohta. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, et teave nende

vigade kohta oleks vastustaja nimel vaidlustatud korralduse andnud peadirektoril olemas olnud

otsuse tegemise ja tegevuslitsentsi ära võtmise üle otsustamise kaalumise ajal, pealegi on selline

vastustaja väide paljasõnaline ning selle õigsust ei ole võimalik kontrollida.

19. Teiseks on põhjendatud ka kaebaja etteheide ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. HMS § 40

lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse

esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Isiku

seisukoha ja vastuväidete ära kuulamine on vajalik selleks, et haldusorgan saaks igakülgset

teavet omades veenduda selles, et ta on senise menetluse käigus kavandatava haldusakti

aluseks olevad asjaolud õigesti ja piisaval määral tuvastanud. Eeskätt neis haldusmenetlustes,

mille sisuks on teatud õigusrikkumiste eest sanktsiooni kohaldamine, nagu käesoleval juhul,

annab isiku ära kuulamine haldusorganile teavet ka võimalike tuvastatud rikkumisi õigustada või

nende raskust leevendada võivate asjaolude kohta ning rikkumiste edasise vältimise võimaluste

kohta ühe- või teistsuguse sanktsiooniliigi ja –määra valiku korral jne. Selleks, et isik saaks

ärakuulamisõigust tõhusalt teostada ning et see ei muutuks illusoorseks, tuleb isikule võimalikult

täpselt senise menetluse käigus tuvastatud asjaoludest või tema tegevuse suhtes tekkinud

kahtlustest ning nende aluseks olevatest tõenditest teada anda, võimalusel teha ka teatavaks

esialgne seisukoht, mis seni tuvastatu pinnalt haldusorganil kujunenud või kujunemas on.

20. Käesoleval juhul on vastustaja küsinud kaebajalt selgitusi 27. novembri 2018 kirjas. Selles

kirjas viidatakse puudustele Audru metskond 309 ja Tähniku katastriüksuse töödel. Lisaks sellele

on kirja 5. lõigus märgitud, et Antsla-Välja tee töö osas tekkis kahtlus, et maamõõtja on

mõõdistamisandmetega manipuleerinud, ent otseselt pole viidatud, kas või millise rikkumisega

on tegemist ega ole selle kohta küsitud ka mingit selget seisukohta. Kõnealuses kirjas ei ole

kuidagi viidatud ei varasematele pikaajalistele süstemaatilistele eksimustele, ei sellele, et

peaaegu kõik toimikud on tagasi saadetud ega tehtud muid sedalaadi laiemaid etteheiteid

kaebajale. Ometi on vaidlustatud korralduse andmisel tuginetud ka pikaajalistele

süstemaatilistele vigadele. Neil asjaoludel on ilmne, et kaebajat ei ole oluliste asjaolude suhtes,

mida Maa-amet tegevuslitsentsi kehtetuks tunnistamisel arvesse võttis, ära kuulatud. Eelkõige

sellise kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti puhul on aga ärakuulamisõiguse tagamine õige

otsuse tegemise seisukohast iseäranis oluline. Olukorras, kus kaebajale heidetakse ette

süstemaatilisi ja põhimõttelisi vigu tööde teostamisel, oleks tulnud anda kaebajale võimalus neid

selgitada, misjärel oleks saanud otsustuspädev organ hinnata, kas selgitused on adekvaatsed või

mitte.

21. Eeltoodud põhjustel on Maa-ameti korraldus õigusvastane ja tuleb tühistada, ilma et oleks

vajalik käsitleda muid kaebaja väiteid. Kokkuvõttes ei ole iseenesest välistatud, et ka ainult Audru

metskond 309, Tähniku ja Antsla-Välja tee katastriüksuste töödes tehtud vead võiksid kaasa tuua

tegevuslitsentsi kehtetuks tunnistamise. Sel juhul olekski pidanud vaidlustatud korraldus

sisaldama nende kolme konkreetse tööga seotud rikkumiste kirjeldust ning hinnangut sellele,

miks need rikkumised on nõnda kaalukad, et peavad kaasa tooma litsentsi kehtetuks

tunnistamise. Käesoleval juhul aga ei ole vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel kaalunud

litsentsi kehtetuks tunnistamist mitte neis kolmes töös esinenud puuduste tõttu, vaid teinud

seda lähtudes üksnes abstraktselt kirjeldatud suuremast rikkumiste hulgast, olles väidetavad

süstemaatilised ja pikaajalised rikkumised nõuetekohaselt tuvastamata jätnud.

22. HkMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on esitanud taotluse 1015 euro

suuruse õigusabikulu välja mõistmiseks, mis vastab 8 tunni ja 20 minutile advokaadi tööle.

Vastustaja on seisukohal, et õigusabikulu on menetlusdokumentide mahtu arvestades

põhjendamatult suur. HkMS § 109 lõike 6 kohaselt tuleb välja mõista põhjendatud ja vajalik

menetluskulu.

Menetluskulu

põhjendatust

ei

saa

hinnata

pelgalt

koostatud

menetlusdokumentide mahu järgi, kuna see annaks põhjendamatu eelise tarbetult mahukate

dokumentide esitajatele. Ligi 5-tunnine ajakulu probleemiga tutvumisele ja kaebuse

koostamisele ei ole ebamõistlikult suur. Kokku enam kui 3 tunni kulumine Maa-ameti vastusega

tutvumise ja seisukoha kujundamise ning menetluskulude välja mõistmise taotluse esitamise

peale ei ole samuti ülemäära suur. Viimasega seoses ei ole aeg ilmselgelt kulunud niivõrd vastuse

koostamisele kuivõrd Maa-ameti seisukoha analüüsimisele. Kokkuvõttes et ole vaidluse

keerukust ja mahukust arvestades umbes 8 ja poole tunni suurune ajakulu ülemäärane. Seega

on kokku 1000 euro suurune õigusabikulu mõistlik. Samuti tuleb kaebaja kasuks välja mõista

tasutud riigilõiv 15 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik