1-17-4653/40 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

7. oktoober 2019, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-17-4653

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Juhan Sarv

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 13. septembri 2019

määrus

.B tingimisi ennetähtaegselt

Z

vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata

jätmise kohta

Kaebuste esitajad ja kaebuste liik

süüdimõistetu

.B (endise nimega

Z

J.O; isikukood

) ja tema kaitsja

XXX

vandeadvokaat Deniss Matvejev, määruskaebused

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebused läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Viru Maakohtu 15.05.2017 otsusega karistati .B KarS § 200 lg 2 p 4 järgi 3

Z

aasta vangistusega ja KarS § 199 lg 2 p-de 5, 9 järgi 1 aasta vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti

Z.B-le liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati uue kuriteo eest mõistetud karistust Viru Maakohtu 26.08.2016

otsuse järgi mõistetud ja ärakandmata karistuse osa, s.o 1 aasta 11 kuud 27 päeva vangistust,

võrra, mõistes .B-le liitkaristuseks 4 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust.

Z

Karistuse kandmise alguseks loeti 20.02.2017. Karistuse kandmise aja lõpp 16.02.2022.

2. Viru Maakohtu 13.09.2019 määrusega jäeti Z.B vangistusest tingimisi enne tähtaega

elektroonilise valve alla vabastamata.

2.1. Z.B on ära kandnud poole mõistetud vangistusest ja on nõustunud alluma

elektroonilisele valvele. Maakohtu käsutuses olnud materjalide kohaselt on .B

Z

avaldatud elukohale võimalik kohaldada elektroonilise valve seadet, korteri omanik on andnud

nõusoleku

.B sinna elama asumiseks ühes elektroonilise valveseadme

Z

paigaldamisega, seega on elukoht .B vabanemise järgselt olemas ning see vastab

Z

elektroonilise valveseadme rakendamise tingimustele. Nõustumuse soovitud elukohta elama

asumiseks on andnud ka korteris elavad täisealised isikud. Seega tuleb nentida .B

Z

puhul formaalsete eelduste täidetust selleks, et vaagida sisuliselt .B tingimisi enne

Z

tähtaega vangistusest vabanemist.

2.2. Z

Z

.B käitumises vangistuses on paljugi positiivset. .B on vangistuses

viibides olnud hõivatud tööga. Tervislik seisund töö tegemisel takistuseks ei ole osutunud.

Z.B on läbinud erinevaid sotsiaalprogramme täies mahus, kus programmi kestel töötas

aktiivselt kaasa ja oli motiveeritud muutuste toimumiseks.

.B-ga on läbi viidud

Z

asjakohaseid psühholoogilisi nõustamisi, mille tulemusena on järeldatud, et kinnipeetav soovib

muuta oma elu. .B on osalenud riigikeele kursustel ja vaatamata ebaõnnestunud

Z

eksamisooritusele on ta suuteline suhtlema riigikeeles. Lisaks on .B-le vabanemisel

Z

tagatud elukoht ja toetava lähedasena abikaasa, kellega astuti abiellu vangistuses. .B

Z

on näidanud kohtuistungil üles valmisolekut uue kuriteo toimepanemise riski vähendava

tegevusena sõltuvuse ravimiseks või käitumise korrigeerimiseks vajadusel pöörduma arsti

poole. Maakohus märgib, et tegemist on asjaoludega, mis annavad kaaluka panuse

Z.B ennetähtaegseks vabastamiseks.

2.3. KarS § 76 lg 4 sätestab aga, et kõrvuti süüdlase käitumisega karistuse kandmise ajal ja tema

võimalike elutingimuste arvestamisega, arvestab kohus ka kuriteo toimepanemise asjaolusid,

süüdlase isikut, isiku varasemat elukäiku ja uue kuriteo toimepanemise riski vähendavas

tegevuses osalemist. Neid asjaolusid arvesse võttes on maakohus seisukohal, et .B

Z

karistuse eesmärk pole täidetud ja see tingib tema ennetähtaegse vangistusest vabastamata

jätmise.

Z.B mõisteti süüdi raske varavastase kuriteo toimepanemises, mis oli toime pandud

vägivallaga ja seejuures isikuna, kes on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, sh

samalaadsete kuritegude eest, sh olles varem toime pannud röövimisi. Samuti mõisteti

Z.B süüdi varguse toimepanemise eest. Viru Maakohtu 15.05.2017 kohtuotsuse

süüdimõistmise aluseks olevad kümme tegu pole

.B üheks ja ainukeseks

Z

realiseerunud kuriteoks. Tutvudes .B kriminaalasja materjalidega, järeldub sellest,

Z

et Z.B pani talle süüks arvatud kuriteo toime ajal, mil ta oli Viru Maakohtu 26.06.2016

kohtuotsusega süüdi mõistetud eriliigiliste kuritegude toimepanemise eest vangistusega, kuid

kohus pidas võimalikuks vabastada .B karistuse kandmiselt tingimisi ühes katseaja

Z

nõuete ja kohustuste täitmisega. Kohtuotsusest nähtuvalt on .B seega lühikese

Z

ajaperioodi vältel peale Viru Maakohtu 26.06.2016 kohtuotsuse jõustumist käitunud taas viisil,

kus talle oli põhjus esitada korduvad kuriteosüüdistused. Seega käitus .B korduvalt

Z

viisil mis oli aluseks kriminaalmenetluse alustamisele. Eeltoodust järeldub, et .B ei

Z

hinnanud ja väärtustanud kohtu usaldust kanda talle mõistetud karistus vabaduses olles.

Z.B, pannes kuriteod toime pika, ligi pooleaastase perioodi vältel, vägivallaga ja seda

mh isikute osas, kes on nii vanemaealised või alkoholi tarvitanud seisundis, on näidanud oma

suhtumist kaaskodanikesse viisil, et oma eesmärgi saavutamiseks võib tegutseda vahendeid

valimata, sh valides välja isikuid, kes eelduslikult ei suuda .B ründele efektiivselt

Z

vastu panna. Peale esmase kuriteosündmuse osas kriminaalmenetluse alustamist on

Z.B taas pöördunud oma ebaseadusliku elustiili juurde, mil ohustatud oli kaaskodanike

elu ja tervis. Arvestades, et .B on korduvalt süüdi mõistetud erinevate süütegude

Z

toimepanemises, siis järeldub sellest, et teades enda suhtes toimetatavast kriminaalmenetlusest

see talle mingit mõju ei avaldanud, ning taas on ta asunud käituma teiste isikute õigusi rikkuval

moel.

Hinnates viidatud asjaolude pinnalt .B usaldusväärsust ja seda, kas .B

Z

Z

positiivselt iseloomustavad ja tema vabastamist toetavad asjaolud kaaluvad üles tema varasema

käitumise eksimused, siis leidis maakohus, et

.B eksimus uute kuritegude

Z

toimepanemise ajal, mil ta oli vabastatud karistuse kandmiselt tingimisi ja tema suhtes juba

toimetatavale kriminaalmenetlusele, on sedavõrd kaalukaks ja oluliseks eksimuseks, mis ei

võimalda teda tingimisi ennetähtaegse vabastamise regulatsiooni korras vabastada.

Z.B ei ole osanud väärtustada teiste isikute vara ja õigust kehalisele puutumatusele.

2.4. Z.B pani kuriteo toime tingimustes, kus tal oli olemas kindel elukoht. Seega ka

nimetatud mõjur ei suutnud .B hoida õiguskuulekal teel, vaid kriisi ilmnemisel asus

Z

taas tegutsema teiste isikute vara kahjustava tegevusega ühes vägivallaga. Seoses elukohaga

pidas maakohus vajalikuks peatuda sellelgi, et kuigi elukoht on sobilik elektroonilise valve

kohaldamiseks ja korteri elanikud on andnud nõusoleku .B seal elama asumiseks,

Z

kätkeb uus elukoht endas teatavat riski. Kui .B asub elama kohta, kus ta varasemalt

Z

elanud ei ole ning seega sealsete elanike jaoks saabub uus elukorraldus kui ühisele

elamispinnale saabub uus elanik oma harjumuste ja soovidega, siis vaatamata lähedastele

suhetele oma abikaasaga on muutuv elukorraldus korteris selline, mis on harjumuspäratu

kõigile seal elavatele isikutele. Et sellisest suurest muutusest tulenevat riski maandada on

võimalikuks lähenemisteeks .B-le soodustusena antavad väljasõiduload, kus kõigil

Z

korteri elanikel on sellisel juhul võimalus kogeda läbi enda sisemise tunnetuse muutust, mida

võib kaasa tuua uue täiskasvanud elaniku saabumine. Praegusel juhul aga .B suhtes

Z

soodustusi nt väljasõiduna kohaldatud ei ole ja kinnipeetav ise on andnud selle selgituseks, et

ei ole olnud vajadust. Selline .B endapoolne hinnang annab aluse järelduseks, et

Z

Z.B ei pruugi olla läbi mõelnud kõiki võimalikke riske, mis tema vabanemisega võivad

saabuda. Seega praegusel juhul pole kohtul võimalik positiivsetele ja

.B

Z

vabastamiseks kasuks rääkivaile asjaoludele anda tähendust, mis viiks tema suhtes positiivse

ennetähtaegse vabastamisotsuse tegemiseni.

2.5. Süüdimõistetul on olemas toetava lähedasena elukaaslane, kes oli olemas ka enne karistuse

kandmisele asumist, kuid kes on seotud narkootiliste ainete tarvitamisega. Kuna .B

Z

ise on olnud pikaajaline narkootikumide tarvitaja, siis kätkeb endas ohtu edaspidisele

õiguskuulekale elule isik, kes viibib vabanemise korral .B kõrval, kuid on ise

Z

varasemalt olnud narkosõltlane. Vangistuses viibimise perioodil puudub

.B

Z

võimalus tarbida narkootilisi aineid, kuid kinnipeetava varasem käitumine näitab, et ikka ja taas

on ta langenud narkootikumide tarvitamise lõksu. Et kohtul tekiks Z.B suhtes usaldus

suutlikkusest hoiduda edaspidisest narkootikumide tarvitamisest, peab vabanemise protsess

olema järk-järguline. Ka varasemates menetlustes on .B väljendanud sisemist soovi

Z

muutusteks kuid ikka ja jälle on ta sattunud oma endisele eluteele, s.o pannes toime eriliigilisi

kuritegusid. .B on senises elus olnud lisaks harjumus liialdada alkoholi tarbimisega

Z

ning on olnud varasemalt ka kasiinosõltlane, mistõttu tuleb nentida sõltuvuste rohket

kontsentratsiooni ning sellises situatsioonis on vajalik äärmiselt tugevat tahtejõudu, et elada

edaspidi seaduskuulekalt. Kuna aga

.B on oma käitumisega demonstreerinud

Z

hetkevajadusest lähtuvat tegutsemist, siis eeltoodud asjaolud annavad piisavalt suure

ohukriteeriumi, mis välistavad

.B tingimisi ennetähtaegse vabastamise

Z

elektroonilise valve alla. Tuleb hinnata positiivseks, et .B on vangistuses viibimise

Z

perioodil tegelenud oma sõltuvustega, kuid läbi praktilise elu puudub tal kogemus kas vabaduse

tingimustes ta ka suudab hoiduda sõltuvusaine tarbimisest. Nimetatut kinnitab ka tõsiasi, et

Z.B on avaldanud valmisolekut sõltuvuse ravimiseks vajadusel pöörduma arsti poole

osalemist. Seega Z.B ei ole isegi veel täiesti kindel, et ta on vabanenud oma sõltuvusest

ja vajab seega vabanemise korral erialaspetsialisti tuge. Kohtu ette ei toodud selliseid tõendeid,

mis kinnitaksid .B suutlikkust elada sõltuvusvabalt ka vanglast vabanemise järgselt.

Z

Teadaolev ju on, et sõltuvusaine tarvitamine vangistuse tingimustes on välistatud tugevdatud

turvameetmete tõttu.

2.6. Maakohtule esitatud iseloomustusest, et

.B suhtlusringkonda kuuluvad

Z

kriminaalse taustaga isikud, sh kriminaalkorras karistatud vend, järeldub, et on olemas risk uute

kuritegude toimepanemiseks. Nimetatud riski saab maandada tugeva lähikondsete võrgustiku

olemasolu. .B on olemas abikaasa, kellega ta on lähedased suhtes. Kuid arvestada

Z

tuleb tõsiasjaga, et varasemad elukaaslased ei ole .B-le positiivselt mõjunud ning

Z

kuna praeguse elukaaslasega abielluti vangistuses viibimise perioodil, siis on mõlema abikaasa

jaoks suureks elukorralduslikuks muutuseks igapäevane kooselu. Z.B suutlikkust tulla

seaduskuulekalt toime vabaduse tingimustes on vajalik vanglapoolse soodustuse kohaldamine

ja seda taas nt väljasõiduloana.

2.7. Z.B on isik, kes omab kehtivat distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarkaristuse

põhjuseks oli see, et .B on kinnipidamisasutuses käitunud viisil, et on töökohustuse

Z

täitmisel paigutanud toiduaineid selliselt, et oleks võimalik neid hiljem ise tarbida.

Z.B käitumine vangistuses olles ühes rangete turvanõuetega näitab, et nimetatud

meetmed ei suutnud ohjata .B käitumist. Kõrvutades

Z

Z.B suhtes koostatud

kohtuotsuseid ja tema käitumist vangistuses viibides, siis joonistub välja sarnane

käitumismuster, kus .B peab vajalikuks käituda viisil, mis ei ole aktsepteeritav ja

Z

seda nii karistust vabaduses kandes kui ka vangistuses viibides.

Z.B on kriminaalkorras karistatud korduvalt. Kirjeldatud käitumismuster viitab

ohuprognoosile, et vabanemise järgselt võib .B naasta seegi kord ebaseadusliku

Z

tegevuse juurde. Hinnates viidatud asjaolude pinnalt .B usaldusväärsust ja seda, kas

Z

Z.B positiivselt iseloomustavad ja tema vabastamist toetavad asjaolud kaaluvad üles

tema varasema käitumise eksimused, siis leidis maakohus, et Z.B eksimus uue kuriteo

toimepanemise näol ajal, mil tema suhtes viidi läbi kriminaalmenetlust, on sedavõrd kaalukaks

ja oluliseks eksimuseks, mis ei võimalda teda elektroonilise valve alla tingimisi ennetähtaegse

vabastamise regulatsiooni korras vabastada.

2.8. Maakohus võttis ka arvesse seda, et .B on võlakohustusi summas ca 12 000

Z

eurot. Kuna .B puudub kindel töökoha garantii ning varasemalt on ta suutnud elada

Z

viisil, kus esmaseks on pidanud enda elukorraldusliku vajaduse rahuldamist ning nimetatu on

viinud kuritegude toimepanemisele, siis eeltoodu viitab sellele, et raskuste tekkimisel on

Z.B valmis asuma murekoorma vähendamiseks ebaseaduslikule teele. Kuigi

Z.B on avaldanud valmisolekut asuda tööle, kuid tööandja ei ole pidanud võimalikuks

töökohagarantiid esitada, siis tähendab see, et tema töökoha garantiidesse ja seeläbi ka töö

kaudu saadavasse legaalse sissetuleku saamisesse tuleb suhtuda reservatsiooniga, millele ei saa

ülemäärast positiivset kaalu anda. Kui siiski arvestada, et isiku enda sõnul on tal võimalus asuda

tööle, siis tuleb möönda, et isiku materiaalne toimetulek võib osutuda kasinaks, arvestades

küllaldaselt kaalukas ulatuses võlakohustuste olemasolu.

Määruskaebused

3. Viru Maakohtu 13.09.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu .B,

Z

kes ei ole nõus maakohtu otsusega jätta ta ennetähtaegselt elektroonilise valve alla vabastamata.

Maakohus ei ole tähelepanu pööranud, et süüdimõistetu on läbinud aktiivselt

sotsiaalprogramme. .B on taotlenud isikut tõendava dokumendi, et saada ametlikult

Z

tööle, samuti on töötanud vangistuses. Süüdimõistetu toob välja, et tal on abikaasa, elukoht ja

võimalus töötada AS-is Benito Puit, kuid tal puudub garantiikiri. .B leiab, et ta on

Z

valmis elama uut elu.

4. Viru Maakohtu 13.09.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu Z.B

kaitsja vandeadvokaat Deniss Matvejev, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada

Z.B tingimisi enne tähtaega vangistusest.

4.1. Kinnipeetava ütlustest ja vangla iseloomustusest on nähtav, et kinnipeetav hindab

negatiivselt oma tegu, tunnistab, et varem on käitunud tegude tagajärgedega arvestamata, aga

nüüd ta saab aru, et iga tegevuse eest on vaja vastutada. On ka nähtav, et kinnipeetav soovib ja

saab vabaduses alustada uue eluga, elu korraldamiseks vajalikud küsimused on tal juba läbi

mõeldud. Kinnipeetav teab, kuidas ta hakkab vabaduses elama, tal on nii elu- kui ka töökoht.

4.2. Z.B käitumine vanglas ei olnud korrapärane ja tal on üks kehtiv

distsiplinaarkaristus. Siin tuleb märkida, et

.B andis kohtule oma seletusi

Z

distsiplinaarkaristuse määramisest, kuid kohtumäärusest on nähtav, et kohus analüüsis andmeid

kohtule tutvumiseks esitatud kinnipeetava isiklikust toimikust. Kaitsja ei teadnud, et kohtule oli

esitatud kinnipeetava isiklik toimik distsiplinaarmenetluse dokumentidega (isikliku toimiku

esitamisest e-toimikus andmeid ei olnud) ja seetõttu kaitsjal ei olnud võimalust isikliku

toimikuga tutvuda ja ette valmistada kinnipeetava küsitluseks distsiplinaarkaristuse osas.

Kaitsja arvab, et sellega kohus rikkus kinnipeetava kaitseõigust. Üldjuhul kaitsja arvab, et

distsiplinaarsüütegu ei olnud nii süüline, et oluliselt mõjutada enne tähtaegse vabastamise

küsimust. Iseloomustusest ja kinnipeetava seletustest on nähtav, et süüdimõistetu edukalt täidab

täitmiskava ja edukalt saavutab selles ette nähtud eesmärgid. Süüdimõistetu käitumine

vangistuses räägib tema vabastamise kasuks.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5. KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse

sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi.

Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükk ei reguleeri maakohtu määruse peale esitatud

määruskaebuse eelmenetlust ringkonnakohtus. Seega tuleb kõnealuses küsimuses kohaldada

kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki 2. jao sätteid, sh KrMS § 326 (apellatsiooni käiguta

ja läbi vaatamata jätmine). KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsiooni

määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt

leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu praktika kohaselt saab ilmselt

põhjendamatuks lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi

argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele

suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas

selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks

kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul,

kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on

perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.04.2011 määrus asjas

nr 3-1-1-36-11, p 8) Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 saab ringkonnakohus eeltoodud reegleid

järgides jätta läbi vaatamata ilmselgelt põhjendamatu, sh perspektiivitu määruskaebuse.

6. Kohtukolleegiumi hinnangul on määruskaebused tervikuna perspektiivitud. Selles toodud

argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu

vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi.

Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma

juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või

menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse

kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017

määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)

7. Viru Maakohus on .B vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist

Z

põhjendanud piisavalt ja veenvalt. Maakohus on kaalunud KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid

kogumis ja leidnud, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vanglast vabastamine ei ole

põhjendatud, kuna vabastamise sisulised eeldused on täitmata. Seejuures ei jätnud esimese

astme kohus süüdimõistetu vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega

omistanud ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Maakohus on arvestanud süüdimõistetu

suhtes esinevaid positiivseid asjaolusid ning ka määruskaebuste pinnalt ei ole võimalik

vastupidisele seisukohale asuda. Määruskaebustes ei ole välja toodud asjaolusid, mis annaksid

aluse maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asuda, vaid suuresti on keskendutud

taaskord positiivsete asjaolude ülekordamisele, mille osas on maakohus juba seisukoha võtnud.

Vastupidiselt määruskaebustes väljatoodule justkui ei oleks maakohus positiivsetele

asjaoludele tähelepanu pööranud. Maakohus oli teadlik süüdimõistetu võimalusest asuda tööle,

kuid selle osas puudub garantiikiri ja ka seda on maakohus käsitlenud. Kaitsja toob välja rea

õigustusi seoses määratud distsiplinaarkaristusega. Ringkonnakohus märgib, et kui

süüdimõistetu ei nõustunud sellega, oleks tal tulnud see vaidlustada. Väide selle kohta, et kaitsja

ei teadnud, et maakohus süüdimõistetu isikliku toimikuga tutvub ja läbi selle on rikutud

kaitseõigust, on asjakohtu ja mitteusutav. Maakohtu seisukoht on kujunenud KarS § 76 lg-s 4

sätestatu kogumis põhjaliku hindamise tulemusena. Seega ei teinud esimese astme kohus

menetletavas asjas KarS § 76 lg-t 4 kohaldades kaalutlusviga, mis võiks anda aluse

kohtumääruse tühistamiseks.

8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 326 lg st 3 tuleb jätta määruskaebused

läbi vaatamata.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Juhan Sarv