2-18-5599/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse teatavaks tegemise aeg

4. oktoober 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-5599

Tsiviilasi

Flinty OÜ hagi Tallinn, Paadi tn 14a korteriühistu

vastu põhinõude 900 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. juuli 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Flinty OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

972 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Flinty OÜ (registrikood 11202155), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Kostja Tallinn, Paadi tn 14a korteriühistu (registrikood

80263771), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anna

Liiv

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Flinty OÜ 2. augusti 2019. a taotlus tõendi vastuvõtmiseks rahuldamata ja

mitte võtta asja juurde dokumentaalse tõendina kinnisvaraobjektide hinnangut

(apellatsioonkaebuse lisa 1).

2. Mitte võtta asja juurde Tallinn, Paadi tn 14a korteriühistu 26. augustil 2019 esitatud

dokumentaalseid tõendeid (kinnisvara KV.EE ja maaklerite registri väljavõtted,

apellatsioonkaebuse vastuse lisad 1 ja 2).

3. Jätta Harju Maakohtu 3. juuli 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades

osaliselt otsuse põhjendusi.

4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Flinty OÜ kanda.

6. Määrata kindlaks Tallinn, Paadi tn 14a korteriühistu hüvitatavate menetluskulude

rahaline suurus ning mõista välja apellatsioonimenetluse kuludena Flinty OÜ-lt

Tallinn, Paadi tn 14a korteriühistu kasuks 375 eurot.

7. Kohustada Flinty OÜ tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Tallinn, Paadi tn

14a korteriühistule viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

8. Menetluskulud tuleb tasuda Advokaadibüroo TRINITI OÜ arvelduskontole

EE781010220192873229 ning märkida maksekorralduse selgitusse tsiviilasja

number.

2 (7)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Flinty OÜ (hageja) esitas 11. aprillil 2018 Harju Maakohtule Tallinn, Paadi tn 14a

korteriühistu (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 900

eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni põhivõlalt seadusjärgses määras

viivise.

Hagiavalduse kohaselt on hageja alates 2. jaanuarist 2018 Tallinnas Paadi tn 14a korterelamus

asuvate korteriomandite (mitteeluruumid) nr 67 (registriosa number 16155001) ja nr 68

(registriosa number 16155101) omanik. Kostja kasutab hageja ruume ilma tema nõusolekuta.

Ruumis nr 67 hoiab kostja oma liiklusmärke ning muid tarvikuid. Ruumis nr 68 asuvad

sideettevõtjate Telia Eesti AS, Elisa Eesti AS ja AS STV seadmed. Hageja ei tea, mis

kokkulepped kostja on nimetatud ettevõtetega sõlminud, mistõttu on need tühised.

Hageja ei ole kohustatud taluma, et kostja hoiab talle kuuluvates ruumides puhastustarbeid,

koristustarbeid, riideid, mööblit, valgustite pirne, akvaariumi, jalgratast, liiklusmärke ja muid

esemeid. Asjaolu, et ruumis nr 67 on elektrikilp, ei anna kostjale õigust kasutada seda ruumi

enda asjade hoiustamiseks hageja nõusolekuta. Ruumi nr 67 (suurus 7,3 m2) ja ruumi nr 68

(suurus 7,1 m2) välja üürimisel panipaigana on eeldatav üüritulu ruumi kohta vähemalt 150

eurot kuus.

Hageja võttis 15. veebruaril 2018 ühendust kostja majahalduriga ning andis teada, et mõlemad

ruumid tuleb esemetest tühjaks teha või sõlmida mõistlik kokkulepe ruumide kasutamiseks.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt ruumide nr 67 ja nr 68 kasutamise eest ajavahemikul

2. jaanuarist 1. aprillini 2018 kokku 900 eurot ning alates hagi esitamisest kuni nõude

täitmiseni sellelt summalt seadusjärgses määras viivist.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei

ole ehitisregistrisse hageja korteriomandeid eraldiseisvate mitteeluruumidena kantud, mis

kinnitab, et ruumid ei ole ettenähtud eraldiseisvaks kasutamiseks muul otstarbel, kui hoone

tehniline teenindamine kilbiruumi (ruum nr 67) ja sidesõlmena (ruum nr 68). Hageja omandas

korteriomandid selge eesmärgiga nõuda tasu nende ruumide kasutamise eest, mistõttu tal

tegelik huvi ruumide omamise ja kasutamise vastu puudub. Kuna hageja ruume ei saa

panipaikadena kasutada, ei saa neid ka välja üürida.

Kostja hoiustas ruumis nr 67 esemeid ning sisenes ruumi nr 68 ja lubas sinna siseneda ka

sideettevõtjatel. Vara hoiustamine kilbiruumis ja sidesõlmes ei olnud korrektne, kuid seda

tulenevalt ruumide kasutusotstarbest. Praguseks on kostja esemed ruumidest eemaldatud.

Elektrikilp ning sideteenust pakkuvate ettevõtjate seadmed ei ole hagejale kuuluvate eriomandi

esemete osaks, vaid tegemist on korteriomanike kaasomandi esemetega.

3 (7)

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus jättis 3. juuli 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1375 euro suuruse menetluskulu ja viivise

menetluskuludelt seaduses sätestatud määras.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle asjas järgmiste tähtust omavate asjaolude üle:

 hageja on alates 2. jaanuarist 2018 Tallinnas Paadi tn 14a asuvate ruumide nr 67 ja nr

68 omanik;

 ruumi nr 67 suurus on 7,3 m2 ja ruumi nr 68 suurus on 7,1 m2. Ruumis nr 67 asub

elektrikilp ning ruumis nr 68 asuvad sideettevõtjate Telia Eesti AS, Elisa Eesti AS ja

AS STV seadmed;

 kostja hoiustas ajavahemikul 2. jaanuarist 1. aprillini 2018 ruumis nr 67 esemeid hageja

nõusolekuta.

Maakohtu hinnangul kasutas kostja ise või võimaldas seda teha kolmandatel isikutel hageja

ruume hageja nõusolekuta võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 mõttes. Tähtsust ei oma see,

kellele hageja ruumides hoiustatud asjad kuulusid. Kostja väide, et ruume saab kasutada üksnes

kilbiruumi ja sidesõlmena, on vastuolus tema enda tegevusega nende ruumide kasutamisel.

Ruumide omandamise eesmärk ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja ruume on

võimalik välja üürida ning kuna neile on ligipääs otse tänavalt, on neid võimalik kasutada ka

kolmandatel isikutel. Siiski on hageja ruumide väljaüürimine raskendatud või võimatu, kuna

ruumis nr 67 paikneb elektrikilp ja ruumis nr 68 sideettevõtjate seadmed. Mõlemale ruumile

peab olema tagatud seadusest ja lepingutest tulenevalt juurdepääs. Hageja väited

sideettevõtjatega sõlmitud lepingute tühisuse kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest praegusel juhul

tuleb hinnata, kas hagis märgitud perioodil oli hagejal võimalik sellises seisus ruume

kolmandatele isikutele üürile anda.

Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuna hageja ei tõendanud, kui suurt üüritulu oleks ta

konkreetsete ruumide üürile andmisest saanud. Hageja esitatud tõendid ei tõenda, kui suurt

üüritulu hageja saaks ruumide üürile andmisest, kus asuvad elektrikilp ja sideseadmed ning

tagada tuleb juurdepääs nende hooldamiseks. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et keegi kolmas isik

(korterelamuga mitteseotud isik) nõustuks üürile võtma selliseid ruume, milles tema tegevus on

oluliselt piiratud ning milles võivad liikuda üürniku jaoks võõrad isikud. Hageja väited selle

kohta, et sideettevõtjad maksavad ruumide kasutamise eest kostjale tasu, ei ole tõendatud.

Samuti ei nähtu sellist tasu kokkulepet korteriühistu ja sideettevõtjate vahelistest lepingutest.

Seega ei ole kostja hageja arvel alusetult rikastunud.

4. Menetluskulud otsustas maakohus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg

1 alusel hageja kanda ja määras kostja menetluskulude suuruseks 1375 eurot. Kostja palus

hüvitada äriregistri väljavõtte kulu 8 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1950 eurot (13 tundi

tunnihinnaga 150 eurot) ning välja mõista menetluskuludelt viivise.

Kostja äriregistri väljavõtte kulu ei ole vajalik ning menetluskulude nimekirjas märgitud kostja

lepingulise esindaja toimingud on põhjendatud osaliselt. 17. septembri 2018 (maakohtu otsuses

ekslikult 19. septembri 2018. a) toimingute põhjendatud ajakulu on kokku 1 tund. Seaduse ja

kohtupraktika analüüs kuulub vandeadvokaadi igapäeva töö hulka ja tähendab sisuliselt

valmisolekut osutada õigusteenust, mistõttu selleks kuluvat aega ei saa arvestada

menetluskulude hulka. 5. aprilli ja 11. aprilli 2019. a menetlustoimingute ajakulu ei ole

põhjendatud. Ülejäänud kostja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud

ulatuses põhjendatud ja vajalikud (kokku 11 tundi). Arvestades asja olemust ja

advokaadibüroode teenuse üldist turuhinda, tuleb lugeda mõistlikuks tunnihinnaks 125 eurot

(ilma käibemaksuta).

Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kokku 1375 eurot (ilma

käibemaksuta, 11 tundi x 125 eurot). Menetluskulud tuleb välja mõista ilma käibemaksuta ning

hagejal tuleb tasuda hüvitatavatelt menetluskuludelt seaduses sätestatud määras viivist.

4 (7)

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Samuti palus hageja vähendada maakohtu poolt kindlaks

määratud kostja menetluskulusid vähemalt 1040 euroni. Koos apellatsioonkaebusega esitas

hageja uue tõendi ruumide nr 67 ja 68 hariliku kasutusväärtuse tõendamiseks. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et kostja kasutas

ajavahemikul 2. jaanuarist 1. aprillini 2018 hageja ruume nr 67 ja 68 ilma tema nõusolekuta,

kuid leidis valesti, et ruumide kasutamine on väärtusetu hüve. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei

saanud maakohus teha järeldust, et ruume ei ole võimalik üürile anda. Eelduslikult saadakse

võõrast asja kasutades alati kasutuseeliseid, mh hoitakse kokku enda kulusid. Ruume on

võimalik kasutada muul otstarbel kui kilbiruumina ja sideruumina, sh on võimalik neid

kasutada panipaigana.

Maakohus ei vastanud hageja väidetele, et tavapäraselt tasuvad sideettevõtjad ruumide

kasutamise eest ning asjaolu, et kostja ei saa sideettevõtjatelt raha, ei tähenda, et ta ei saa sellega

kasutuseelist. Kui kostja annaks sideettevõtjatele mingid muud ruumid kasutada, saaks ta seda

teha üksnes turutingimustel. Kostja sõlmitud kokkulepe sideettevõtjatega ei vasta tavapärastele

turutingimustele.

Maakohus hindas tõendeid valesti ja leidis põhjendamatult, et hageja ruumide väljaüürimine on

raskendatud või võimatu. Panila OÜ, Minilaod OÜ ja Väikeladu OÜ üürivad sarnaseid ruume

asjade hoiustamiseks vahemikus 138–250 eurot kuus. Seega on hageja ruumide nr 67 ja nr 68

asjade hoiustamiseks kasutamise harilik väärtus kummagi ruumi puhul vähemalt 150 eurot

kuus. Hageja ruumides ei saa liikuda peale majahalduri ja koristaja teisi võõraid isikuid.

Elektrikilbi ja sideseadmete korralisteks hooldusteks tuleb tagada juurdepääs ruumidele kord

aastas, mistõttu ei oleks see kohustus üürniku jaoks ülemäära koormav. Lisaks ei ole hagejal

ruumis nr 68 asuvate sideseadmete talumise kohustust. Vajadusel on võimalik ruumidesse

paigaldada valveseadmed.

Maakohus määras kostja menetluskulud kindlaks põhjendamatult suures ulatuses, mistõttu

tuleb kostja menetluskulusid vähendada 1040 euroni.

Kuna maakohus rikkus selgitamiskohustust ja leidis üllatuslikult, et hageja ei ole oma ruumide

nr 67 ja nr 68 võimaliku üüritulu suuruse kohta tõendeid esitanud, tuleb asja juurde võtta

tõendina ühes apellatsioonkaebusega esitatud asjatundja arvamus. Selle kohaselt on hageja

ruume nr 67 ja nr 68 võimalik välja üürida vastavalt 300 eurot ja 275 eurot kuus.

Vastus apellatsioonkaebusele

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata. Apellatsioonkaebusega koos esitatud tõendi palus kostja jätta vastu võtmata

ja vaidles sellel sisuliselt vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja mõista välja

menetluskuludelt seaduses sätestatud määras viivise.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹

alusel muutmata, täiendades osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata.

8. Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse võtta

dokumentaalse tõendina vastu AP koostatud arvamus kinnisvaraobjektide väärtuse kohta.

Hageja põhistab taotlust sellega, et maakohus rikkus selgitamiskohustust ja leidis üllatuslikult,

et hageja ei ole tõendanud, kui suurt üüritulu hageja saaks konkreetsete ruumide üürimisel.

Hageja esitas maakohtule kolme panipaikade pakkuja hinnad ning ei osanud arvata, et see pole

asjaolu tõendamiseks piisav.

5 (7)

Kostja vaidleb tõendi vastuvõtmisele vastu. Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust, mis

annaks hagejale õiguse täiendava tõendi esitamiseks. Samuti esitas kostja tõendi osas sisulise

vastuväite, leides, et see ei oma tõenduslikku väärtust.

9. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus tõendi vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab

kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. TsMS § 652

piirab oluliselt uutele asjaoludele ja tõenditele tuginemist apellatsioonimenetluses. Riigikohus

on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada

apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui

objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu

11. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus

võimaldama uute asjaolude ja tõendite esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu

selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid

esitamata (vt nt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 27).

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus selgitamiskohustust rikkunud, mis annaks TsMS § 652

lg 3 p 2 aluse tõendi vastuvõtmiseks. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus

pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusd tõendab (TsMS § 5 lg 2). Pooltel ei olnud vaidlust nõude

õigusliku aluse üle ning sellega nõustus ka kohus, mistõttu ei ole kohtul kohustust selgitada

poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab

nõude rahuldamiseks. Kostja viitas esimeses menetlusdokumendis, et hageja ei oleks saanud

vaidlusaluseid ruume välja üürida ning saada nende väljaüürimisest üüritulu, sest tegemist on

tehnoruumidega (vt kostja 28. septembri 2018. a menetlusdokument, p-d 3.8–3.12, tl 39). Seega

oli hageja kohustus oma väiteid tõendada (TsMS § 230 lg 1).

Kuna ringkonnakohus ei võta vastu hageja poolt esitatud dokumentaalset tõendid, puudub

vajadus võtta vastu ka kostja poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid, millega kostja soovis

ümber lükata hageja poolt esitatud asjatundja arvamuse usaldusväärsust.

Pooled on dokumendid esitanud elektrooniliselt, mistõttu puudub vajadus neid füüsiliselt

tagastada.

10. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et hageja on

apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja

arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsuses hageja

esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja esitatud faktiliste

väidetega, ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus ei ole

asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi

tuvastanud.

11. Hageja nõuab kostjalt hüvitist selle eest, et kostja kasutas ilma õigusliku aluseta hageja

korteriomandeid (tl-d 7–8 pöördel). Hageja heidab kostjale ette, et kostja ladustas või lasi

ladustada ruumidesse vallasasju. Nii maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled

enam selle üle, et kostja on vallasasjad ruumidest ära viinud. Ruumis nr 67 asub jätkuvalt

elektrikilp ja ruumis nr 68 telekommunikatsioonifirmade seadmed (tl-d 9–15). Elektrikilbi ja

telekommunikatsioonifirmade seadmete osas ei ole hageja nõudnud, et kostja lõpetaks hageja

õigusi rikkuva käitumise. Samas tugineb hageja oma nõudes asjaolule, et tema õigusi on

ajavahemikul 2. jaanuarist 1. aprillini 2018 rikutud ka sellega, et ruumides on elektrikilp ja

telekommunikatsioonifirmade seadmed.

Ringkonnakohus lisab maakohtu otsuse p 30 põhjendustele juurde, et kuigi elektrikilp ja

telekommunikatsioonifirmade seadmed on hageja korteriomandite eseme reaalosas, on need

6 (7)

korterelamu ühiseks kasutamiseks vajalikud ja kuuluvad kaasomandi koosseisu (KrtS § 4 lg-d

3 ja 4). Nimetatud seadmed ei saa kuuluda elamut haldavale korteriühistule, kes ei ole

korteriomanik. Korterelamu projekti järgi on hageja ruumide näol tegemist kilbiruumi ja

sidesõlmega (tl 43). Seega olid seadmed ruumides juba ajal, kui hageja sai korteriomandite

omanikuks ning tegemist ei ole olnud korterelamu olulise ümberkorraldusega (alates

1. jaanuarist 2018 kehtiva KrtS § 38 alusel, enne seda KÜS § 15¹ lg 2 alusel).

Hageja ei saa esitada ruumides nr 67 ja 68 olevate tehnosüsteemide osas nõudeid kostja kui

elamut haldava korteriühistu vastu, sest need seadmed ei kuulu kostjale (vt Riigikohtu

24. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-7999, p 13.4). Samuti on tõendatud, et kostja ei

ole alusetult rikastunud mh kasutuseeliste saamisega, mida kostja võis saada seetõttu, et ei ole

pidanud hagejale kui ruumide omanikule ruumide kasutamise eest maksma. Sideettevõtjad ei

maksa kostjale selle eest, et ruumis nr 68 on seadmed, mille kaudu nad korteriomanikele

teenuseid osutavad (tl-d 103–113).

12. Kolleegium nõustub, et hageja nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 1037 lg 1. Riigikohus

on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas

hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 16; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 15).

VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja

nõusolekuta mingit tema õigust eelkõige tema omandit või valdust, praegusel juhul väidetavalt

kasutamise teel, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel

on harilik väärtus. VÕS § 1037 lg 3 esimene lause sätestab, et sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2

nimetatud harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga.

13. Maakohus leidis, et hageja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada ruumide üürile

andmisest saadava võimaliku tulu suurust. Hageja ei ole esitanud tõendeid, kui suurt üüritulu

saaks hageja ruumide üürile andmisest, milles asuvad elektrikilp ja sideseadmed. Kolleegium

nõustub maakohtu seisukohaga. Maakohus ei ole sellise järelduse tegemisel rikkunud

menetlusnorme. Korterelamu tehnoruume ei saa võrrelda ladustamise otstarbega hoiu- ja

laoruumidega. Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea

neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6).

Kolleegiumi hinnangul tuleb arvestada ka sellega, et hageja sai ruumide omanikuks

2. jaanuaril 2018 ning esitas kostjale 15. veebruari 2018. a e-kirjas nõude vallasasjade

ruumidest äraviimiseks (tl 22). Majahaldaja vastas sellele järgmisel päeval ja andis kostja

juhatuse liikme kontakti. Hagi esitamise ajaks, s.o 11. aprill 2018, olid vallasasjad ruumidest

ära viidud (vt 1. aprilli 2019. a kohtuistungi protokoll, tl 77 pöördel). Samuti on kostja

lepinguline esindaja avaldanud, et asju ladustati nimetatud ruumides seetõttu, et muu koht

selleks puudus ning eelmine omanik ei olnud sellele vastu (vt viidatud kohtuistungi protokoll,

tl 78 pöördel).

KrtS § 12 lg 2 järgi peavad korteriomanikud omavahelistes suhetes, samuti suhetes

korteriühistuga järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve.

Korteriomanik on KrtS § 31 lg 1 järgi kohustatud hoidma eriomandi eset korras ning seda ja

kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab

omandi tavakasutusest tekkivad mõjud, taluma mõjusid, mis jäävad neisse piiridesse ning

võimaldama eriomandi eset kasutada teistel isikutel, kui see on vajalik kaasomandi eseme

korrashoiuks. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja korteriomanikuna sellise nõude esitamisel

käitunud heas usus.

14. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja TsMS § 178 lg 1 alusel maakohtus kindlaks

määratud hüvitatavate menetluskulude suuruse. Hageja arvates on kostja vajalikud ja

põhjendatud kulud 1040 eurot.

7 (7)

Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja lepingulise esindaja kulud 1375 eurot ning VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise. Kolleegiumi hinnangul ei anna hageja väited alust

hüvitatavate menetluskulude suuruse muutmiseks.

Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei

ületanud menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ega rikkunud TsMS § 175 lg-

t 1. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14 ja selles viidatud varasem praktika).

Maakohus on kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust analüüsinud

(maakohtu otsuse p-d 37-39). Maakohtu hinnang põhineb reaalselt menetluses tehtud

toimingutel. Samuti on maakohus vähendanud kostja lepingulise esindaja tunnitasu 125 euroni.

Arvestades asja mahtu ja keerukust on põhjendatud, et menetluskulude suurus ületab hagihinda.

Hageja leidis, et tema õigusi rikub ruumides olevad elektrikilp ja seadmed, mis põhjustas

kostjale täiendavate toimingute tegemist. Samuti tuleb märkida, et hageja ise on maakohtus

kandud suuremas summas lepingulise esindaja kulusid kui kostja (1530 eurot, tl-d 122–123).

15. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS

§ 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kostja esitas menetluskulude kohta nimekirja, mille kohaselt osutati talle ringkonnakohtu

menetluses õigusteenust kokku 3 tunni ja 10 min ulatuses tunnihinnaga 150 eurot

(käibemaksuta). Seega nõuab kostja hagejalt 475 euro menetluskulude hüvitamist.

Menetluskulud

tulenesid

hageja

menetluskuludele

vastuväite

koostamisest,

apellatsioonkaebusega tutvumisest, kliendiga suhtlemisest ja vastuse koostamisest. Hageja

vaidleb vastu kostja ajakulule ja tunnitasu suurusele ning leiab, et kostja vajalikud ja

põhjendatud kulud on 300 eurot.

Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ja asja keerukust, on kostja lepingulise

esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi vajalik ja põhjendatud 3 tunni ulatuses.

Apellatsioonimenetluse kulu ei ole maakohtu menetluses menetluskuludele vastuväite

koostamine (10 min). Selline kulu ei ole kohtupraktika kohaselt ka hüvitatav. Maakohus on

pidanud kostja esindaja tunnitasu põhjendatuks suuruseks 125 eurot (käibemaksuta).

Ringkonnakohtu hinnangul on keskmine sarnase õigusteenuse eest makstava tasu suuruseks ka

apellatsioonimenetluses 125 eurot. Kostja on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane ja

saab õigusteenuselt käibemaksu tagasi. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista

lepingulise esindaja kuluna (3 x 125) 375 eurot.

Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja taotlusel tema kasuks välja mõista

hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (tl 149). Kostja on taotlenud menetluskulude

täitmise korra kindlaksmääramist (TsMS § 445 lg 1).

16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest