2-17-11571/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-17-11571

1(15)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-11571

Tsiviilasi

DD hagi Y OÜ vastu tööandja poolt töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töötaja töölepingu

ülesütlemise avalduse kehtivuse tuvastamiseks, hüvitise,

lisatasu, töötasu ja täiendava puhkusehüvitise ning viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. novembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

DD ja Y OÜ apellatsioonkaebused

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

DD apellatsioonkaebuse hind 10 174.97 eurot

Y OÜ apellatsioonkaebuse hind 1 135.36 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant

/

vastustaja)

DD

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

volitatud

esindaja

jurist

Tiia

Raudmägi

Kostja (vastustaja / apellant) Y OÜ (registrikood

XXXXXXXX), volitatud esindaja Merit

Põldsamm

Kohtuistung

18. september 2019

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 28. novembri 2018 otsus tühistada osas, millega maakohus jättis

rahuldamata nõuded tuvastada Y OÜ poolt DD-le

10. veebruaril 2017 esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse tühisus;

tuvastada DD poolt 9. veebruaril 2017 Y OÜ-le esitatud töölepingu erakorralise

ülesütlemisavalduse kehtivus ja lugeda tööleping lõppenuks 10. märtsist 2017; välja

mõista Y OÜ-lt DD kasuks TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis 6 871.41 eurot; välja mõista Y

OÜ-lt DD kasuks töötasu perioodi 11. veebruar 2017 kuni 10. märts 2017 eest 2 150

eurot; mõistis Y OÜ-lt DD kasuks välja täiendava puhkusehüvitise väiksemas summas

Tsiviilasi nr 2-17-11571

2(15)

kui 293.99 eurot; mõistis välja Y OÜ-lt DD kasuks viivise väiksemalt summalt kui 10

245.40 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jätta menetluskulud

kostja kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Esitada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmises sõnastuses:

3.1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

3.2. Tuvastada DD 9. veebruaril 2017 Y OÜ-le esitatud töölepingu erakorralise

ülesütlemise kehtivus ja lugeda tööleping lõppenuks 10. märtsist 2017.

3.3. Tuvastada Y OÜ 10. veebruaril 2017 DD-le esitatud töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisus.

3.4. Välja mõista Y OÜ-lt DD kasuks TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis summas 6 871.41

eurot.

3.5. Välja mõista Y OÜ-lt DD kasuks detsembri 2016 eest lisatasu summas 930 eurot.

3.6. Välja mõista Y OÜ-lt DD kasuks töötasu ajavahemiku

11. veebruar 2017 kuni 10. märts 2017 eest summas 2 150 eurot.

3.7. Välja mõista Y OÜ-lt DD kasuks puhkusehüvitis summas 293.99 eurot.

3.8. Välja mõista Y OÜ-lt DD kasuks viivis kohtulahendi tegemise seisuga summas 2

113.88 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 3.

oktoobrist 2019 kuni põhinõude (10 245.40 euro) täieliku täitmiseni, kuid mitte

suuremas ulatuses kui 8 131.52 eurot.

3.9. Jätta DD hagi Y OÜ vastu puhkusehüvitise 2.74 euro väljamõistmiseks

rahuldamata.

3.10. Rahuldada DD taotlus 31. mai 2018 protokolli parandamiseks osaliselt ja viia

protokolli sisse järgmised parandused: protokolli lk 2 rida 5 „Y“ parandada kujul

„Y“; lk 4 rida 19 „kui inimesi palju lahkus“, parandada kujul „kui töötajaid palju

lahkus“. Lk 5 rida 7 „töö panus“, parandada kujul „töötaja panus“. Hageja

vastuväited millega, kohus ei nõustunud lisada 31. mai 2018 toimunud eelistungi

protokollile.

3.11. Jätta Y OÜ taotlus 31. mai 2018 protokolli parandamiseks rahuldamata.

3.12. Võtta käesoleva tsiviilasja materjalide juurde kõik poolte poolt menetluse

jooksul esitatud tõendid.

3.13. Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleil tagastada käesolevas asjas tehtud

kohtulahendi jõustumisel Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile töövaidlusasja

nr 4-1/546/17 toimik.

4. Jätta kostja 25. septembril 2019 esitatud menetlusdokument tähelepanuta ja tagastada

see esitajale.

5. Rahuldada DD apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Jätta Y OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Jätta kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud Y OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Tsiviilasi nr 2-17-11571

3(15)

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagiavalduse asjaolud

1. Hagiavalduse kohaselt asus DD (hageja) töölepingu nr 2015-01 alusel tööle O OÜ-s 23.

veebruaril 2015 IT hooldusmeeskonna juhina (töölepingus on ekslikult kirjas, et tegu on

müügijuhi ametikohaga, kuid tööülesanded p 3.2. on kirjas õigesti). Seoses O OÜ

ühinemisega Y OÜ-ga (kostja) läks hageja tööleping VÕS § 182 lg 2 alusel Y OÜ-le üle.

Ühinemise kanne äriregistris on tehtud 8. novembril 2016, reaalselt töötasid töötajad Y OÜ

struktuuris juba maist 2016. Töölepingu p 4.1. alusel oli hageja töötasu 1905 eurot kuus.

Suulise kokkuleppe alusel oli hageja töötasu kostja juures 2150 eurot kuus. Töölepingu

punkt 4.2 alusel kohustus kostja maksma hagejale töötasu kord kuus iga järgneva kuu

10ndaks kuupäevaks. Kuivõrd alates oktoober 2016 oli omal soovil lahkunud üsna suur arv

IT spetsialiste, tegi kostja juhatus 19. oktoobril 2016 otsuse töökoormuse kasvu tõttu

perioodil oktoober, november ja detsember 2016 maksta otsuses märgitud IT osakonna

töötajatele lisatasusid. Vastav juhatuse otsus sündis läbirääkimiste tulemusel, milles

osalesid BB (Y juhatuse liige), DD (IT hooldusmeeskonna juht), ÕÕ (Y IT valdkonna juht)

ja DD ning väljendas poolte kokkulepet perioodiks 15. oktoober - 31. detsember. ÕÕ ja

DD lahkusid omal soovil seoses ettevõttes toimunud sisemiste konfliktidega töölt

novembris 2016. Seoses IT-töötajate lahkumisega ja segadustega kostja organisatsioonis

otsustasid mõned kliendid lahkuda. Enamik lahkunud kliente olid DD juhitud osakonna

teenindada, mitte hageja osakonna kliendid. Juhatuse otsuses kokkulepitud tasu maksti

oktoobri ja novembri 2016 eest tähtaegselt välja. Detsembri eest kokkulepitud tasu

jaanuaris 2017 enam ei makstud. Hageja sai raamatupidamiselt jaanuari 2017 alguses

palgateatise detsember 2016 töötasu kohta koos lisatasuga 930 eurot. Ootamatult saatis

raamatupidaja seejärel 9. jaanuaril 2017 uue palgalipiku, mis enam lisatasu ei sisaldanud.

Selgus, et otsust detsembri lisatasu mittemaksmise kohta ei ole. Tööandja ei kohelnud

hagejat väärikalt ja hea usu põhimõtte kohaselt kui jättis hageja tema töötasu osas

teadmatusse. Detsembri lisatasu ei makstud vaatamata hageja järelpärimistele välja ka koos

jaanuari palgaga.

2. Hageja esitas 9. veebruaril 2017 kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse

TLS § 91 lg 2 p 2 alusel ja ütles töölepingu omal algatusel üles alates 10. märtsist 2017.

Vastav töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on saadetud hageja poolt digitaalselt

allkirjastatuna kostjale 9. veebruaril 2017. 10. veebruaril 2017 taotles kostja kohtumist

hagejaga. Kohtumisel esitas tööandja hagejale paberkandjal töölepingu erakorralise

ülesütlemise avalduse TLS § 89 lg 1 alusel väidetava töömahu vähenemise tõttu. Töötajal

paluti koheselt asjad pakkida ja töölt lahkuda, kuna töölepingu ülesütlemine jõustus samast

kuupäevast. Hageja oli sel perioodil IT osakonnas üks pikema staažiga juhtivtöötaja, kes

omas kõige paremat ülevaadet kliendiportfellist. Mingit töömahu vähenemist toimunud ei

Tsiviilasi nr 2-17-11571

4(15)

olnud, hagejaga ei olnud kordagi olnud juttu töömahu vähenemisest, kuna reaalselt oli

töömaht hoopis pidevalt kasvanud. 28. novembril 2016 oli sõlmitud tööleping IT tiimijuhi

ametikohale uue töötaja ÄÄ-ga, siis oleks loogiline, et töömahu vähenemisel koondatakse

kõigepealt uuemad töötajad, kes ei ole ettevõtte tööga veel sügavuti kursis ja kellel ei ole

välja kujunenud veel oma pikaajalist kliendibaasi. Kostjal puudus tegelik olukord

koondamiseks ja kostja on lõpetanud töölepingu hagejaga seadusest tuleneva aluse

puudumise tõttu, seaduse nõuetele mittevastavalt ja vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja

muutus kostja jaoks tülikaks, kuna nõudis kostjaga sõlmitud kokkulepete täitmist.

3. Hageja palub kohtul tuvastada kostja poolt hagejale 10. veebruaril 2017 esitatud töölepingu

erakorralise ülesütlemise avalduse tühisus; tuvastada hageja poolt 9. veebruaril 2017

kostjale esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kehtivus ja lugeda tööleping

lõppenuks 10. märtsist 2017; mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel

hüvitis summas 6871.41 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja detsember 2016 lisatasu

summas 930 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu perioodi 11.02-10.03.2017

eest summas 2150 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendav puhkusehüvitis

summas 296.73 eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised hagi esitamise

seisuga summas 41.38 eurot ja jooksev viivis 0,02% päevas kuni nõude kohase täitmiseni.

Alternatiivselt, juhul kui kohus ei tuvasta töötaja erakorralise ülesütlemise avalduse

kehtivust tööandja poolse olulise rikkumise tõttu, palub hageja lõpetada tööleping TLS §

107 lg 2 alusel 10. märtsil 2017 ja mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel

hüvitis summas 6871.41 eurot.

Kostja vastuväited

4. Kostja ei tunnista tema vastu suunatud nõudeid. Hageja palub lähtuda TVK 20. juuni 2017

töövaidlusasjas nr 4-1/546/17 tehtud otsusest ja mitte rahuldada hageja nõuet. Hageja jääb

TVK 29. märtsil 2017 esitatud avalduses toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde.

5. Kostja ei olnud viivitanud hagejale töötasu maksmisega, mistõttu on hageja 9. veebruaril

2017 esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus TLS § 104 lg 1 alusel seaduses

sätestatud aluse puudumise tõttu tühine ja selle alusel ei saa lugeda hageja ja kostja vahel

sõlmitud töölepingut lõppenuks. Seega on alusetu ka hageja nõue TLS § 100 lg 4 alusel

hüvitise saamiseks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 6 871.41 eurot. Kostja ei

tunnista hageja nõuet tuvastada kostja poolt 10. veebruaril 2017 TLS 89 lg 1 alusel

töölepingu nr 2015-01 erakorralise ülesütlemise kehtivuse tühisus. Kostjal oli seaduslik

alus lõpetada hagejaga tööleping erakorraliselt koondamise tõttu (töömahu vähenemine).

IT osakonnas, kus hageja töötas, vähenes töömaht oluliselt ja hageja ametikoht kaotati.

Kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine oli seaduslik ja hageja

töölepingujärgne viimane tööpäev oli 10. veebruaril 2017, hagejale maksti kõik tasud ja

seaduses sätestatud hüvitised st nn lõpparve sel kuupäeval välja. Vastavale ametikohale uut

inimest ei palgatud. Koondamise hetkel kostja äriühingus hagejale teist sobivat tööd

pakkuda polnud (ei olnud vabu ametikohti) ning võttes arvesse kõiki asjaolusid sh kostjale

tekkida võivaid kulutusi ja mõistlikkuse põhimõtet, ei olnud kostjal hagejale võimalik ka

mingit ametikohta luua. Alusetu on hageja väide, et koondamine tuli talle üllatusena.

Hageja pidi olema teadlik koondamistest IT osakonnas. Alusetu on hageja väide, et hageja

koondamisel ajal otsis kostja aktiivselt värbamisportaali CV Online vahendusel uusi

tööotsijaid. Kostja ei otsinud uusi töötajaid hageja koondamise hetkel ja ei loonud

Tsiviilasi nr 2-17-11571

5(15)

koondamisel uusi ametikohti juurde. Majanduslikult ei olnud võimalik hagejat ka koolitada

sh asjaolu tõttu, et puudus töökoht, mille täitmiseks hagejat koolitada.

6. Kostja ei tunnista hageja nõuet mõista välja lisatasu summas 930 eurot sj viiviste nõuet.

Kostja juhatus tühistas 3. jaanuari 2017 otsusega nr 03-01-17 lisatasu väljamaksmise

detsembri kuu 2016 eest summas 930 eurot listasu maksmise aluse ära langemise tõttu st

töömahu normaliseerumise tõttu detsembris 2016. Hageja töökoormus ei kasvanud

detsembris 2016 ja hagejal puudus listasu maksmise nõudeõigus summas 930 eurot

detsembri 2016 eest nii juhatuse otsuse nr 03-01-17 kui töölepingu nr 2015-01 alusel. 19.

oktoobri 2016 otsuses on märgitud, et listasusid makstakse ühekordselt seoses IT

klienditehnikute lahkumisest tingitud töökoormuse kasvuga ja seoses IT klienditehnikute

lahkumisest tingitud kliendiportfellide ülevõtmisega. Seega oli 19. oktoobri 2016 otsuse

alusel ühekordsete lisatasude maksmise aluseks vastavalt iga töötajata osas ja iga kuu

lõikes eraldi (oktoober, november, detsember 2016) lisatasu maksmise aluse (IT

klienditehnikute lahkumisest tingitud töökoormuse kasvu ja lahkumisest tingitud

kliendiportfellide ülevõtmise) realiseerumine. Hagejale anti teada, et lisatasu detsembri

2016 eest ei maksta ja miks ei maksta st vastav alus on ära langenud suuliselt sh hagejale

igakuiselt esitatava palgalehega. Kuivõrd juhatuse 19. oktoobri 2016 otsus oli prognoos ja

lisatasude maksmise alus oli võimalik tuvastada pärast vastava maksmise aluseks oleva

kuu lõppemist maksmise aluse (töökoormuse reaalse kasvu) tuvastamise järgselt, on

alusetu hageja väide, nagu kostja oleks pidanud tegema tühistamise otsuse etteulatuvalt -

kostja ei saanud seda teha, sest tal puudusid vastavad andmed. Samuti oli töölepingu nr

2015-01 punkt 4.3 alusel kostjal õigus otsustada hagejale listasu või preemia maksmise

osas sh maksmise korra osas.

7. Kostja ei nõustu hageja põhipuhkuse hüvitise summas 296.73 eurot, viiviste ja TLS § 100

lg 1 alusel hüvitise nõuetega. Kostja maksis töölepingu lõpetamisel hagejale välja kõik

töölepingus kokkulepitud tasud ja seaduses sätestatud hüvitised sh TLS § 100 lg 1 alusel

koondamishüvitise, TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise vähem etteteatud päevade arvu ulatuses

töölepingu ülesütlemisel ning maksis hagejale välja põhipuhkuse hüvitise. Hagejale on

nimetatud hüvitised välja maksnud vastavate nõuete sissenõutavaks muutumise kuupäeval

st 10. veebruaril 2017 st ilma viivituseta, seega on alusetud nii hageja nõuded vastavate

hüvitiste osas, kui hageja nõue viivise osas. Kostja ei nõustu hageja töötasu nõudega

1.0210.03.2017 eest summas 2150 eurot. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis

tõendaks, et ta jätkas kostja juures töötamist sel perioodil.

Esimese astme kohtu otsus

8. Harju Maakohus rahuldas 30. augusti 2013 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Y OÜ-lt

DD kasuks detsembri 2016 lisatasu 930 eurot ja puhkusehüvitise 89.11 eurot ning viivise

hagi esitamise seisuga summas 41.38 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 2. augustist 2017 kuni põhinõude (930 eurot) täitmiseni. Kohus

jättis rahuldamata hageja nõuded tuvastada kostja poolt hagejale 10. veebruaril 2017

esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisus, tuvastada hageja poolt 9.

veebruaril 2017 kostjale esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kehtivus ja

lugeda tööleping lõppenuks 10. märtsist 2017, mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS §

100 lg 4 alusel hüvitis summas 6871.41 eurot, mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu

Tsiviilasi nr 2-17-11571

6(15)

perioodi 11. veebruarist kuni 10. märtsini 2017 eest summas 2 150 eurot, mõista kostjalt

hageja kasuks välja täiendav puhkusehüvitis summas 207.62 eurot ning alternatiivnõue

lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel 10. märtsist 2017 ja mõista kostjalt hageja kasuks

välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis summas 6 871.41 eurot. Menetluskulud jättis maakohus

poolte endi kanda.

9. Kohus tuvastas, et tööandja 9. veebruaril 2017 koostatud ja 10. veebruari 2017 esitatud

töölepingu ülesütlemise avaldus vastab TLS § 95 lg-tes 1 ja 2 sätestatud formaalsetele

nõuetele ja seega ei ole see TLS § 95 lg 1 teise lause järgi tühine. Lisaks leidis kohus, et

kostja on tõendanud töömahu vähenemise ning samuti leidis tuvastamist, et kostjal ei olnud

võimalik hagejale teist tööd pakkuda. Seega leidis kohus, et kostja avaldus töölepingu

erakorralise ülesütlemise kohta vastab ülesütlemiseavaldusele kehtestatud nõuetele,

mistõttu jääb hageja nõue, tuvastada töölepingu ülesütlemise avalduse tühisus,

rahuldamata. Kuna tuvastamist leidis, et kostja poolne töölepingu erakorraline

ülesütlemine on kehtiv, siis hageja nõuded, välja mõista TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise

summas 6871.41 eurot; välja mõista töötasu perioodi 11. veebruar kuni 10. märts 2017 eest

summas 2 150 eurot; välja mõista täiendav puhkusehüvitis summas 207.62 eurot ning

viivis, rahuldamisele ei kuulu.

10. Kohus leidis, et hageja 9. veebruari 2017 töölepingu erakorraline ülesütlemise avaldus ei

vasta formaalsetele nõuetele, kuna selles ei ole konkreetselt märgitud, milliseid kohustusi

kostja konkreetselt rikkus, mistõttu on see TLS § 95 lg 1 teise lause järgi tühine.

11. Samas leidis kohus, et detsembri 2016 lisatasu nõue summas 930 eurot kuulub

rahuldamisele. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et juhatuse otsuses on selgelt

märgitud, et lisatasu makstakse ainult juhul, kui töökoormus ka tegelikkuses kasvab.

Nimetatud otsusest on selgelt nähtav tahe määrata lisatasu ilma tingimusteta. Sellest

tulenevalt tuleb rahuldada osaliselt ka puhkusetasu nõue summas 89.11 eurot, sest lisatasu

suurendab puhkusetasu arvestuse aluseks olevat keskmise töötasu summat.

12. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel kuulub rahuldamisele perioodi 10. jaanuarist kuni 1.

augustini 2017 eest seaduses sätestatud viivisenõue 930 eurolt summas 41.38 eurot.

Lisaks kuulub rahuldamisele ka edasiulatuv viivisenõue, kuni põhinõude kohase täitmiseni.

13. Järgmisena analüüsis kohus hageja alternatiivnõuet lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2

alusel 10. märtsist 2017 ja mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel 6

871.41 eurot. Kohus leidis, et TLS § 107 lg 2 kohaldub siis, kui kohus tuvastab, et

töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele

mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kuna kostja esitatud

töölepingu ülesütlemine on kehtiv, ei kuulu alternatiivnõue rahuldamisele.

Apellatsioonkaebused

14. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada hagi

rahuldamata jäetud ning menetluskulude jaotuse osas.

Hageja hinnangul on kohus ebaõigesti leidnud, et kostja oli õigustatud ütlema hagejaga

töölepingu erakorraliselt üles töömahu vähenemise tõttu. Hindamata on hageja mitmed

väited koos tõenditega ning analüüsitud väidetest on tehtud ebaõiged järeldused.

Arvestades käesolevat olukorda on ilmne, et kostja esitatud töölepingu erakorraline

ülesütlemise avaldus oli tingitud ainuüksi hageja poolt eelnevalt esitatud töölepingu

Tsiviilasi nr 2-17-11571

7(15)

erakorralise ülesütlemise avaldusest ehk et kostja alused töölepingu ülesütlemiseks on

otsitud.

15. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada hagi rahuldatud osas ja jätta menetluskulud täielikult hageja kanda.

Kostja hinnangul ei ole maakohus arvestanud kõiki kostja esitatud väiteid ega tõendeid

detsembri 2016 lisatasu maksmata jätmise põhjenduste osas, mistõttu ei ole maakohtu otsus

selles osas põhjendatud.

Vastused apellatsioonkaebustele

16. Vastustes apellatsioonkaebustele jäävad pooled enda avaldatud seisukohtade juurde,

paludes jätta vastaspoole apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

17. Kolleegium leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu otsus

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hageja tuvastusnõuded

ja rahalised nõuded 2.74 eurot ületavas osas rahuldamata. Ringkonnakohus saab tühistatud

osas teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse osaliselt. Kostja apellatsioonkaebuse väited

maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu

tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.

18. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled endiselt selle üle, kas kostja on töölepingut

rikkunud ning kas töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli alus hagejal või kostjal,

millest oleneb omakorda hageja rahaliste nõuete rahuldamine.

19. Kolleegiumi hinnangul on maakohus teinud asjas esitatud asjaolusid arvestades ja tõendeid

hinnates ebaõiged järeldused, kui leidis, et hageja (vaidlustatud lahendi p-is 24 on ilmselt

ekslikult hageja ja kostja vahetusse läinud) töölepingu erakorralise ülesütlemise formaalsed

eeldused on täitmata, mistõttu on see TLS § 95 lg 1 II lause järgi tühine ning, et kostja on

töölepingu kehtivalt üles öelnud. Kolleegium saab maakohtu eksimuse parandada.

20. Käesolevas asjas omavad tähtsust järgmised asjaolud:

•

Hageja ja O OÜ sõlmisid 23. veebruaril 2015 töölepingu nr 2015-01, mille kohaselt

asus hageja tööle OÜ-s O 23. veebruaril 2015.

•

Seoses O OÜ ühinemisega kostjaga läks hageja tööleping üle Y OÜ-le (s.o kostjale).

•

Töölepingu p 4.1. alusel oli hageja töötasu 1 905 eurot kuus, mida oli suulise

kokkuleppe alusel muudetud selliselt, et hageja töötasu suuruseks oli 2 150 eurot kuus.

Töölepingu p 4.2. kohaselt kohustus kostja maksma hagejale töötasu kord kuus iga

järgneva kuu 10ndaks kuupäevaks.

•

Kostja juhatus võttis 19. oktoobril 2016 vastu otsuse, millega määras kindlatele

Tehnoloogiaüksuse IT osakonna töötajatele (kelle hulka kuulus ka hageja) oktoobris,

novembris ja detsembris 2016 seoses töökoormuse kasvuga igakuised lisatasud.

Hagejale detsembris 2016 määratud lisatasu suuruseks oli 930 eurot.

•

Hagejale määratud lisatasu 930 eurot detsembrikuu 2016 palgaga välja ei makstud.

•

Hageja ütles 9. veebruaril 2017 kostjale töölepingu alates 10. märtsist 2017 üles,

märkides ülesütlemisavalduses, et tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega

(TLS § 92 lg 2 p 2 [tl 19, I kd]).

Tsiviilasi nr 2-17-11571

8(15)

•

Kostja on hageja 9. veebruaril 2017 e-posti teel saadetud töölepingu erakorralise

ülesütlemise avalduse kätte saanud selle saatmise kuupäeval.

•

Kostja ütles 9. veebruari 2017 kuupäevaga dateeritud avaldusega 10. veebruaril 2017

hagejale töölepingu üles, märkides ülesütlemisavalduses, et tööleping lõpetatakse

majanduslikest põhjustest tingitud töömahu vähenemise tõttu (TLS § 89 lg 1 [tl 75-76,

I kd]).

•

Hageja on kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kätte saanud 10.

veebruaril 2017.

Kolleegiumi

hinnangul

puudub

eelnimetatud

asjaolude

üle

vaidlus

ka

apellatsioonimenetluses,

mistõttu

võtab

ringkonnakohus

need

asjaolud

apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).

21. Tuvastatud on, et hageja ütles 9. veebruaril 2017 kostjale töölepingu üles alates 10. märtsist

2017, märkides ülesütlemisavalduses viitega TLS § 91 lg 2 p-ile 2, et tööandja on oluliselt

viivitanud töötasu maksmisega (tl 19-20; I kd). Kuna töölepingu ülesütlemise õigust

teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega,

piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks kättesaamisega

(TsÜS § 69 lg 1 I lause). Vaidlust ei ole, et kostja sai hageja 9. veebruaril 2017 e-posti teel

esitatud avalduse samal kuupäeval kätte.

22. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude õiguslik alus on TLS § 104 lg 1, mis

sätestab, et seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu

ülesütlemine on tühine. Esmalt tuleb kontrollida, kas on täidetud ülesütlemise formaalsed

eeldused (TLS § 95 lg-d 1 ja 2). TLS § 95 lg 1 kohaselt töölepingu võib üles öelda kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või

tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Tulenevalt TLS § 95 lg-st 2 peab töötaja

erakorralist ülesütlemist põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

23. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti märkinud, et hageja 9. veebruari 2017

töölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on kirjalikus taasesitamist võimaldavas vormis,

kuid ekslikult järeldanud, et ülesütlemise põhjendamata jätmise tõttu on see TLS § 95 lg 1

II lause järgi tühine. Maakohus on tähelepanuta jätnud, et vastavalt TLS § 95 lg-le 3 ei

mõjuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse (põhjendada ülesütlemist)

täitmata jätmine ülesütlemise kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama

teisele poolele sellega tekkinud kahju. Seega ei saanud töötaja poolt töölepingu erakorralise

ülesütlemise

põhjendamata

jätmine

kaasa

tuua

ülesütlemise

tühisust,

vaid

põhjendamiskohustuse rikkumisel võib teine pool nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist.

24. Eelnevast tulenevalt piisas töölepingu erakorralise ülesütlemise formaalsete eelduste

täitmiseks töötaja poolt TLS § 95 lg 1 sätestatud vorminõude järgimisest, kuid maakohus

on kolleegiumi arvates tõendeid hinnates ekslikult leidnud, et hageja ei ole töölepingu

erakorralist ülesütlemist põhjendanud. Kolleegium leiab, et avaldusest selgub üheselt

hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise alus viitest töölepinguseadusele (TLS § 91 lg

2 p 2). Samuti saab ülesütlemise põhjuse järeldada sellest, et hageja on palunud avalduses

koos lõpparvega tasuda juhatuse 19. oktoobri 2016 otsusega määratud detsembrikuu tasu

ja sellelt alates 10. jaanuarist 2017 viivise. Viimasest tuleneb kolleegiumi hinnangul

selgelt, et kostja on jätnud detsembrikuu tasu õigeaegselt hagejale välja maksmata. Seega

on hageja 9. veebruari 2017 töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud.

Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et praegusel juhul ei oma kirjavahetus, millega

Tsiviilasi nr 2-17-11571

9(15)

koos hageja kostjale töölepingu ülesütlemise avalduse esitas, tähtsust. Hageja poolt

tööandja esindajale adresseeritud 23. jaanuari 2017 e-kirjas palutakse juhatuse otsusega

määratud tasu detsembri eest välja maksta hiljemalt 25. jaanuariks 2017 ning 2. veebruari

2017 kirjas palutakse korduvalt tasu välja maksmist hiljemalt 6. veebruariks 2017 (tl 1718,

I kd). Kolleegium leiab, et ka nimetatud kirjadest on aru saada, mis põhjusel töötaja

töölepingu erakorraliselt üles ütles.

25. Järgmisena tuleb kontrollida, kas on täidetud ülesütlemise materiaalsed eeldused. TLS §

87 kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes samas seaduses ettenähtud

mõjuval põhjusel ja järgides etteteatamistähtaegu. Seega tuleb esmalt kontrollida, kas

töölepingu ülesütlemiseks esines seadusest tulenev alus. Töötaja võib TLS § 91 lg 2 järgi

töölepingu mh erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu,

millest on osundatud sättes toodud ka näitlik loetelu. TLS § 91 lg 2 p 2 kohaselt loetakse

tööandjapoolseks oluliseks rikkumiseks, kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu

maksmisega. Vaidlust ei ole, et hageja palk oli 2 150 eurot kuus. Pooled vaidlevad selle

üle, kas hagejal on õigus saada lisatasu 2016 aasta detsembrikuu eest 930 eurot, mis oli

määratud kostja juhatuse 19. oktoobri 2016 otsuse Lisa 2 p 2 kohaselt seoses IT

klienditehnikute lahkumisest tingitud töökoormuse kasvuga (tl 87-87 pöördel, I kd).

Kolleegium nõustub maakohtuga, et juhatuse otsuse Lisa 2 p-ist 2 saab järeldada, et lisatasu

maksmine otsustati seoses töökoormuse kasvuga, mis tulenes juba selleks ajaks lahkunud

IT klienditehnikute puudumisest ja oli seetõttu määratud ilma täiendavate lisatingimusteta.

Kuigi kostja on väitnud, et alates oktoobrist 2016 lahkusid ka mitmed kostja

“võtmekliendid“ (tl 153, I kd) ning lisaks värbas kostja novembris viis uut töötajat (tl

93152, I kd), ei oma see väide kolleegiumi arvates tähtsust, sest juhatuse otsusest ei nähtu,

et lisatasu makstakse vaid juhul, kui töökoormus ka tegelikkuses kasvab. Arvestades, et

juhatuse 16. oktoobri 2016 otsus võeti vastu olukorras, kus mitmed kostja töötajad olid

juba lahkunud, sealjuures seetõttu ka mitmed nende töötajate kliendid, siis ei saa järeldada,

et juhatus lisatasu maksmise otsuse vastuvõtmisel sellega mõistlikult ei arvestanud. Samuti

nõustub kolleegium hagejaga, et uute töötajate värbamisega ei vähene koheselt kogenud

töötajate töökoormus, sest uued töötajad vajavad nii sisseelamiseks aega kui ka töö

õppimiseks juhendamist. Seega ei ole leidnud tuvastamist, et kostja juhatuse 19. oktoobri

2016 otsusest lisatasude kohta tuleneks lisatingimus, et tasu maksmise eelduseks on

igakuine töökoormuse mahu hindamine asjaomaste kuude lõikes.

26. Vaidlust ei ole, et hageja töötasu oli 2 150 eurot kuus. Juhatuse 19. oktoobri 2016 otsusega

määratud detsembrikuu 2016 lisatasu suuruseks oli 930 eurot. Arvestades, et määratud

lisatasu moodustas hageja detsembrikuu töötasust (2 150 + 930) vähemalt 30% (3 080

eurost 930 eurot), moodustas see hageja töötasust olulise osa. Vaidlust ei ole, et vastavalt

poolte vahel sõlmitud töölepingu p-ile 4.2 kohustus tööandja töötajale maksma töötasu

kord kuus iga kuu järgneva kuu 10ndaks kuupäevaks. Seega pidi kostja maksma hagejale

vaidlusaluse tasu hiljemalt 10. jaanuaril 2017. Hageja poolt tööandja esindajale

adresseeritud 23. jaanuari 2017 e-kirjaga, milles palutakse juhatuse otsusega määratud tasu

detsembri eest välja maksta hiljemalt 25. jaanuariks 2017 ning 2. veebruari 2017 e-kirjaga,

milles palutakse korduvalt tasu välja maksmist hiljemalt 6. veebruariks 2017 (tl 17-18, I

kd), on tõendatud, et hageja on andnud kostjale oma kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja,

mis lõppes tulemusteta. Seega saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et kostja on oluliselt

viivitanud töötasu maksmisega ning arvestades väljamaksmata jäetud summa

protsentuaalset suurust hageja töötasust, on kostja sellega pooltevahelist töölepingut

Tsiviilasi nr 2-17-11571

10(15)

oluliselt rikkunud. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et hageja 9. veebruari 2017

töölepingu erakorraline ülesütlemise avaldus on kehtiv.

27. Vastuseks kostja väitele, et kuna hageja ei olnud kostja juhatuse liige, siis ei olnud temaga

lisatasude maksmist või selle kohta vastuvõetud otsuste tühistamist vaja läbi rääkida,

märgib kolleegium järgmist. TsÜS § 71 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldus

loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Kui tahteavalduse sisu muutus

asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab tahteavalduse saaja, loetakse tahteavaldus

tehtuks sellise sisuga, nagu see väljendati. TsÜS § 72 kohaselt ei loeta tahteavaldust

tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani

tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Vaidlust ei ole, et hageja sai kostjalt 19. oktoobri

2016 juhatuse otsuse kätte enne lisatasude väljamaksmist. Seega oli 19. oktoobri 2016 otsus

kehtiv ja kostjale siduv. Hageja on avaldanud, et tema sai kostja juhatuse 3. jaanuari 2017

otsuse, millega tühistati lisatasude maksmine detsembris 2016 (tl 89, I kd), kätte alles

Töövaidluskomisjonis märtsi lõpus 2017 (tl 24, II kd). Kostja väitel selgitati töötajatele

suuliselt, et reaalsuses töömaht ei kasvanud ja seetõttu tehti otsus tühistada detsembri kuu

eest makstavad lisatasud. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja oleks kostja

juhatuse 3. jaanuari 2017 otsuse enne detsembri 2016 töötasu sissenõutavaks muutumist

kätte saanud, mistõttu ei ole viidatud otsuses sisalduv tahteavaldus hageja suhtes kehtiv.

28. Arvestades, et ringkonnakohus on tuvastanud töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise

kehtivuse, pidi tööleping lõppema ülesütlemise avalduse kohaselt 10. märtsil 2017,

mistõttu tuleb kontrollida ka kostja 9. veebruari 2017 töölepingu erakorralise ülesütlemise

kehtivust. Kolleegium leiab, et maakohus on teinud ebaõige järelduse, kui leidis, et kostja

10. veebruari 2017 töölepingu ülesütlemisavaldus on kehtiv.

29. Asjas on tuvastatud, et hageja sai kostja 9. veebruari 2017 dateeringuga avalduse nr-

0902/2017-TNEi kätte 10. veebruaril 2017 ning selles on märgitud, et tööleping lõpetatakse

majanduslikest põhjustest tingitud töömahu vähenemise tõttu (TLS § 89 lg 1). Kolleegium

nõustub maakohtuga, et antud avaldus vastab TLS § 95 lg-tes 1 ja 2 sätestatud formaalsetele

nõuetele, kuid leiab, et täitmata on töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused.

30. TLS § 87 kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes samas seaduses

ettenähtud mõjuval põhjusel ja järgides etteteatamise tähtaegu. Seega tuleb esmalt

kontrollida, kas töölepingu ülesütlemiseks esines seadusest tulenev alus. TLS § 89 lg 1

kohaselt tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine

kokkulepitud

tingimustel

muutub

võimatuks

töömahu

vähenemise

või

töö

ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). TLS § 89 lg 3

kohaselt peab tööandja enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu pakkuma töötajale

võimaluse korral teist tööd (välja arvatud TLS § 89 lg-s 2 nimetatud juhtudel). Tööandja

korraldab vajaduse korral töötaja täiendusõppe või muudab töötaja töötingimusi, kui

muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus kostja töölepingu erakorralise ülesütlemisalusena töömahu

vähenemise tuvastamisel hinnanud asjas esitatud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-s 1

sätestatuga. Seetõttu ei ole maakohtu otsus ka nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8)

põhjendatud.

31. Kostja väitel oli tal töösuhte lõpetamiseks hagejaga seaduslik alus, kuivõrd töömahu olulise

vähenemise tõttu kostja IT osakonnas, kus hageja töötas, oli tekkinud koondamise olukord

juba jaanuaris 2017, mil hoogustus IT osakonna hallatavate ja teenindavate IT teenuste

Tsiviilasi nr 2-17-11571

11(15)

klientide lahkumine st kostjaga sõlmitud IT teenuste lepingud lõpetati massiliselt klientide

poolt ning klientide lahkumine kulmineerus veebruaris 2017 (tl 46, I kd). Seega on kostja

tööandjana tuginenud sellele, et ta sai töötaja töölepingu üles öelda tingituna töömahu

vähenemisest, mis tõi kaasa hageja töö lõppemise. Kolleegiumi hinnangul pidi kostja

näitama ja tõendama, et IT teenusklientide poolt lepingute lõpetamine mõjutas kostja

majanduslikku seisundit selliselt, et tõi kaasa töömahu vähenemise, mistõttu ei suutnud

kostja enam kokkulepitud tingimusel hagejat tööga kindlustada, st et tema töö neil

tingimustel lõppes.

32. Hageja on menetluses esile toonud, et IT üksuses, mida juhtis algselt ÕÕ, oli septembris

2016 neli osakonda: 1. HT COMP osakond, mida juhtis HH ja kus oli 4 töötajat; 2. IT

hooldusosakond I, mida juhtis DD ja kus oli 7 töötajat (kliente oli umbes 40-50); 3. IT

hooldusosakond II, mida juhtis hageja ja kus oli 5 töötajat (kliente oli umbes 70); 4.

helpdesk, kus oli kaks töötajat. Seega pidi kostjal olema kliente, kellele ta IT teenust osutas

sel ajal vähemalt 120 (kostja esitatud Exceli tabelis hageja kliendiportfellide kohta

nähtuvad kokku cà 180 kliendi nimed [tl 88-91, II kd]).

33. Kostja väitel tekkis koondamissituatsioon, sest alates oktoobrist 2016 lõpetasid paljud

kliendid sh nn “võtmekliendid“ kostjaga IT teenuste lepingud, mille tagajärjel töömaht

vähenes. Kostja on esitanud kohtule 21. septembri 2016 e-kirja, millest nähtub E AS ja T

OÜ avaldus kostjaga lepingu lõpetamiseks 22. oktoobrist 2016 (tl 154, I kd), 5. oktoobri

2016 e-kirjast N avaldus lepingu lõpetamiseks oktoobri lõpust 2016 (tl 155, I kd) ning 18.

oktoobri 2016 e-kirjas on A OÜ teatanud soovist leping lõpetada 28. novembrist 2016 (tl

156, I kd). Novembris 2016 esitasid lepingu lõpetamise teated veel järgmised kliendid: M

(tl 157, I kd), B OÜ (tl 158, I kd), AS F (tl 159-160, I kd) ja T AS (tl 163, I kd). Lisaks on

lepingu lõpetamisest teatanud 7. detsembril 2016 T AS (tl 165-

166, I kd), 12. detsembril 2016 E AS (tl 162, I kd) ja 19. detsembril 2016 V AS (tl 164, I

kd). Väite tõendamiseks, et kostja IT kliendid lahkusid, on kostja esitanud ka oma töötaja

NN 28. märtsil 2017 koostatud dokumendi alates oktoobrist 2016 lahkunud klientide kohta

(tl 16 ja 153, I kd). Eelnimetatud ekirjadega koosmõjus NN koostatud nimekirjaga saab

kolleegiumi arvates lugeda tõendatuks, et ajavahemikul oktoobrist 2016 kuni detsembrini

2016 lõpetati IT kliendilepingud 12 kliendiga. Arvestades aga klientide arvestuslikku

koguarvu, moodustab lahkunud klientide arv antud perioodil sellest ~10%, mistõttu ei saa

kolleegiumi hinnangul ainuüksi antud asjaolust teha järeldusi selle kohta, mis mahus kostja

töömaht vähenes ja kuidas konkreetselt see kostja majanduslikku seisundi selliselt mõjutas,

et hageja töö senistel tingimustel lõppes. Kostja on menetluses küll väitnud, et IT klientide

maht oli kahanenud määrale, mistõttu puudus endises mahus klientide teenindamise ja

haldamise vajadus ja töömaht vähenes oluliselt, sh oli IT osakonna teenuste käive langenud

oluliselt klientide lahkumise tõttu (kostja majandustulemused IT teenuste osas olid olulises

languses – majanduslikud põhjused töösuhte lõpetamiseks hagejaga [vt kostja 27.

septembri 2017 esitatud vastus hagiavaldusele p 3.2.1 tl 46, I kd]), kuid ei ole neid väiteid

kolleegiumi arvates tõendanud ega ka mitte veenvalt põhistanud.

34. Kostja on ringkonnakohtu istungil ka selgitanud, et oluline ei olnud klientide lahkumisel

nende arv, vaid lepingumaht (18. septembri 2019 kohtuistungi protokoll, 00:32:37 [tl 82

pöördel, III kd]). Kolleegium leiab, et kostja esitatud NN 28. märtsil 2017 koostatud

dokumendist lahkunud klientide kohta alates oktoobrist 2016 (tl 16 ja 153, I kd) nähtub, et

samal perioodil lisandus kostjale vähemalt kaks uut klienti (kolmandaga oli leping

Tsiviilasi nr 2-17-11571

12(15)

sõlmimisel) ning, et liitunud klientidest vähemalt üks (E) kvalifitseerub eelduslikult

“võtmekliendina“, kes pidanuks lepingutasu mahu mõistes katma osade lahkunud klientide

lepingutasud. Sellest saab teha järelduse, et kuigi on tuvastatud 12 kliendi poolt lepingu

lõpetamine oktoobrist detsembrini 2016, pidi sel perioodil kostja kaotatud käive mingis

osas uute klientide arvel kompenseeruma. Kostja on põhjendanud koondamisolukorda ka

klientide jätkuva lahkumisega jaanuaris 2017, mis kulmineerus veebruariks 2017. Samas

ei ole esitatud kohtule tõendeid klientide lahkumise kohta pärast detsembrit 2016. Ainuüksi

asjaolust, et kostja koondas IT üksusest veebruaris 2017 kaks töötajat, ei saa järeldada, et

koondamissituatsioon eksisteeris ka kostja suhtes.

35. Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et kuigi on tuvastatud 12 kliendi lahkumine

kostja juurest, ei ole kostja näidanud ega tõendanud, et nende klientide lahkumine põhjustas

kostja ettevõtte IT osakonna teenuste käibe languse ja majandustulemuste sellise

halvenemise, mille tagajärjel ei olnud kostjal majanduslikel põhjustel võimalik

kokkulepitud tingimustel hagejat enam tööga kindlustada. Kuna kolleegium kostja poolt

töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal veebruaris 2017 koondamisolukorda ei

tuvastanud, puudub vajadus analüüsida TLS § 89 lg 3 koondamise eelduse (teise töö

pakkumine) täitmist.

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kostja 10. veebruari 2017 töölepingu erakorraline

ülesütlemise avaldus on TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine, sest töölepingu ülesütlemiseks

töömahu vähenemise tõttu (koondamine) puudus alus.

36. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hageja on nii 10. märtsi 2017 avalduses

Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile (vt 10. märtsi 2017 avaldus Tööinspektsiooni

töövaidluskomisjonile [Töövaidluskomisjoni toimik lk 17]) kui ka hagiavalduses (p 3.17)

märkinud, et talle oli järgmisel päeval pärast enda ülesütlemisavalduse esitamist kostja

avalduse saamine üllatus, sest temaga töömahu vähenemisest kordagi ei räägitud. Seetõttu

peab kolleegium veenvaks hageja väidet, et tegelikuks põhjuseks töölepingu lõpetamiseks

oli see, et hageja soovis korduvalt lisatasu väljamaksmist endale ja oma osakonna

töötajatele.

37. Vaidlus puudub, et kostja sai hageja 9. veebruari 2017 erakorralise töölepingu ülesütlemise

avalduse kätte samal kuupäeval. Hageja on palunud töölepingu lõpetada 10. märtsist 2017

s.o erakorralise töölepingu ülesütlemise avalduse esitamisele järgnevast päevast 29 päeva

möödumisel (TsÜS § 135 lg 1). Töötajal on TLS § 85 lg 1 järgi õigus tähtajatu tööleping

igal ajal korraliselt üles öelda, järgides TLS § 98 lg-s 1 sätestatud vähemalt

30kalendripäevast etteteatamise tähtaega. TLS § 98 lg 2 järgi ei pea töötaja erakorralisest

ülesütlemisest ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või

mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja

lõppemiseni. Nimetatud sätteid koos tõlgendades on võimalik järeldada, et töötaja võib

öelda

tähtajatu

töölepingu

ilma

mõjuva

põhjuseta

üles

30-kalendripäevast

etteteatamistähtaega järgides, andes sellega tööandjale minimaalselt vajaliku aja uue

töötaja

leidmiseks

või

töökorralduse

muutmiseks.

Töötaja

ei

pea

järgima

etteteatamistähtaega, kui tal on töölepingu ülesütlemiseks mõjuv põhjus ning lepingu

jätkamist ei või mõistlikult nõuda (vt RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-111-14, p 14). Eelnevast

tulenevalt oli hageja õigustatud ütlema töölepingu üles 29 päevase etteteatamistähtajaga,

mistõttu tuleb lugeda poolte vahel olnud tööleping nr 2015-01 lõppenuks alates 10. märtsist

2017.

Tsiviilasi nr 2-17-11571

13(15)

38. Arvestades eespool toodud põhjendusi (käesoleva otsuse p 25), on maakohus õigesti

leidnud, et hageja oli õigustatud saama kostja juhatuse 19. oktoobri 2016 otsusega

määratud detsembrikuu 2016 lisatasu summas 930 eurot ning see on õigesti kostjalt hageja

kasuks välja mõistetud.

39. Ülejäänud hageja nõuete, s.o TLS § 100 lg 4 järgne kolme kuu keskmise palga hüvitise 6

871.41 euro väljamõistmise nõue, perioodil 11. veebruar kuni 10. märts 2017 saamata

jäänud töötasu 2 150 euro väljamõistmise nõue ja vähemtasutud puhkusehüvitise 296.73

euro väljamõistmise nõue põhinevad keskmise töötasu arvestusel. Vabariigi Valitsuse 11.

juuli 2009 vastuvõetud määruse nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“

(edaspidi Kord), mis jõustus 1. juulil 2009, § 2 lg 1 I lause kohaselt võetakse keskmise

töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad. Korra § 2 lg 2 järgi keskmine

töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul

töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse

tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu

arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev

enne puhkuse algust. Hageja on esitanud kohtule arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud

kuue kalendrikuu järgi hageja keskmise ühe kuu töötasu, milleks on 2 290.47 eurot ning

samuti keskmise kalendaarse puhkusepäevatasu, milleks on 87.93 eurot (tl 22, I kd). Kuna

kostja nimetatud arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole, lähtub kolleegium antud

arvestusest.

40. TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et

tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme

kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta,

arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kolleegium on

tuvastanud eelnimetatud sätte eelduse, s.o et kostja on rikkunud oluliselt pooltevahelist

töölepingut (vt käesoleva kohtuotsuse p 23-25). Hageja on palunud välja mõista

maksimaalse ehk kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise, s.o 6 871.41 eurot (3 x 2

290.47). Kolleegiumi hinnangul puudub mõjuv põhjus hüvitise vähendamiseks, sealjuures

ei ole kostja asjaolusid, mis annaksid alust hüvitise vähendamist kaaluda, esile toonud.

Seega on põhjendatud hageja nõue TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 6 871.41 euro

väljamõistmiseks.

41. Vaidlus puudub, et hageja töötas kuni 10. veebruarini 2017, mil kostja palus hagejal

töökohast lahkuda. Kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et tööleping tuleb lugeda

lõppenuks alates 10. märtsist 2017 (vt käesoleva otsuse p 37). Arvestades, et tööandja on

kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal (TLS § 28 lg 2 p 2) ja

kostja ei ole hagejale töötasu perioodi eest 11. veebruarist kuni 10. märtsini 2017 maksnud,

on hageja õigustatud saama kokkulepitud töötasu selle aja eest ehk kuni töölepingu

lõppemiseni. Seega on põhjendatud väljamaksmata töötasu nõue perioodi 11. veebruar kuni

10. märts 2017 ehk ühe kuu eest, mis vastab summale 2 150 eurot.

42. Vaidlus puudub, et tööandja on maksnud hagejale välja 10. veebruaril 2017

puhkusehüvitise 16,29 päeva eest keskmise päevamääraga 82.461 eurot, kokku 1 343.29

eurot (vt 5. veebruari 2017 palgalipik [tl 77, I kd]). Arvestades, et puhkusetasu arvutamisel

on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse

algust ning keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue

kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud,

Tsiviilasi nr 2-17-11571

14(15)

tuleb puhkusetasu päevamäära arvestamisel arvesse võtta ka detsembrikuu 2016 lisatasu

930 eurot, millega kostja aga väljamakse tegemisel ei ole arvestanud. Seega on kostja

tasunud hagejale kuni 10. veebruarini 2017 puhkusetasu vähem 89.11 eurot (16,29 x 87.93

= 1 432.40 – 1 343.29 = 89.11). Lisaks tuleb arvestada puhkusetasu ka perioodi 11.

veebruar kuni 10. märts 2017 eest, millisel perioodil on hageja õigustatud saama TLS § 55

ja poolte vahel sõlmitud töölepingu p 5.1 (vt Töövaidluskomisjoni toimik lk 44) järgi

puhkusetasu 2,33 päeva eest, mis vastab summale 204.88 eurot (2,33 x 87.93). Arvestades,

et hageja on palunud välja mõista täiendava puhkusehüvitise summas 296.73 eurot, kuulub

täiendav puhkusehüvitise nõue rahuldamisele osaliselt, s.o summas 293.99 eurot (89.11 +

204.88). Täiendava puhkusehüvitise nõue jääb rahuldamata 2.74 euro ulatuses (296.73 –

293.99).

43. Hageja on palunud välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivised detsembrikuu

2016 lisatasu 930 euro eest alates selle väljamaksmisele kuulumisele järgnevast päevast,

s.o 11. jaanuarist 2017 kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Lisaks on hageja palunud välja

mõista ülejäänud tasumata nõuetelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras viivised alates 11.

märtsist 2017 kuni nõuete kohase täitmiseni. Kolleegiumi hinnangul on hageja viivisenõue

põhjendatud VÕS § 101 lg 1 p 6 ja TsMS § 367 alusel kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o 2.

oktoobrini 2019 kogusummas 2 113.88 eurot järgnevate arvestuste järgi. Viivised

detsembrikuu 2016 lisatasu 930 euro eest perioodil 11. jaanuar 2017 kuni

2. oktoober 2019, s.o 995 päeva eest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras ehk 8% aastas on

kokku 202.82 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Viivised TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 6

871.41 euro, töötasu ajavahemiku 11. veebruar 2017 kuni 10. märts 2017 eest 2 150 euro ja

täiendava puhkusehüvitise 293.99 euro eest, s.o kogusummas 9 315.40 euro (6 871.41 + 2 150

+ 293.99) eest perioodil 11. märts 2017 kuni 2. oktoober 2019, s.o 936 päeva eest VÕS § 113

lg 1 sätestatud määras ehk 8% aastas on kokku 1 911.06 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee).

Seega kuulub kohtulahendi tegemise seisuga kokku kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

viivised summas 2 113.88 eurot (202.82 + 1 911.06). Lisaks tuleb kostjal tasuda hagejale

kogu tasumata nõudelt, s.o 10 245.40 eurolt (6 871.41 + 930 + 2 150 + 293.99) VÕS § 113 lg-

s 1 sätestatud määras viiviseid alates 3. oktoobrist 2019 kuni nõude kohase täitmiseni, kuid

kokku mitte suuremas ulatuses kui 8 131.52 eurot (10 245.40 – 2 113.88).

44. Kogu eelneva kokkuvõtteks leiab kolleegium, et hagi on põhjendamatu vaid täiendava

puhkusehüvitise nõude 2.74 euro osas, kuid ülejäänud ulatuses on hagi põhjendatud ja tuleb

rahuldada.

45. Kostja esitas ringkonnakohtule 25. septembril 2019 täiendava seletusena pealkirjastatud

menetlusdokumendi. Ringkonnakohus on lõpetanud asja sisulise arutamise 18. septembri

2019 kohtuistungil (18. septembri 2019 kohtuistungi protokoll [tl 82, III kd]). Seetõttu jätab

ringkonnakohus kostja esitatud dokumendi tähelepanuta ja tagastab selle esitajale, sest

menetlusdokument on esitatud hilinemisega ja selle menetlemine põhjustaks asja

lahendamise viibimise. Elektrooniliselt esitatud dokumenti füüsiliselt ei tagastata, vaid see

eemaldatakse toimikust.

46. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu

seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme

kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata,

muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus rahuldas hagi

osaliselt jättes menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Arvestades, et nii

Tsiviilasi nr 2-17-11571

15(15)

hagi kui ka hageja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata 0,03% ulatuses (s.o hagihinnast 10

364.12 eurost 2.74 eurot; kaebuse hinnast 10 174.97 eurost 2.74 eurot), st hagi rahuldamata

jäetud osa on marginaalne, tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1

alusel. Lisaks arvestab ringkonnakohus sellega, et kostja apellatsioonkaebus jäi täielikult

rahuldamata ja selles osas on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja

kanda. Eelnevast tulenevalt jäävad kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud kostja

kanda.

Kuna maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määranud ja ringkonnakohus

muutis menetluskulude jaotust, määratakse maakohtu poolt menetluskulud kindlaks pärast

lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen

Krista Kirspuu

Ande Tänav