2-19-9416/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-9416

Tsiviilasi

CC hagi TT, AA ja Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla

kaudu) vastu

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 21. augusti 2019. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

CC määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja CC (pankrotis, isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta CC taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 21. augusti 2019. a määruse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt määruse põhjendusi.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta

määruskaebuse

esitamisest

tingitud

menetluskulud

CC

kanda.

Menetluskulude puudumise tõttu jätta nende suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada määruse resolutsiooni p 1 osas määruskaebus Riigikohtule 15 päeva

jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei saa määruse peale edasi

kaevata.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. CC (hageja) esitas 20. juunil 2019 Harju Maakohtule TT (kostja I), AA (kostja II) ja Eesti

Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu, kostja III) vastu hagi. Hagis pole märgitud, mida kostjatelt

nõutakse. Hagis on üksnes märgitud, et hagi suurus on kohtu äranägemisel. Koos hagiga esitas

hageja menetlusabi taotluse riigi õigusabi korras esindaja määramiseks ja riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks.

2 (5)

Hagiavalduse kohaselt alandati Tallinna Vanglas hageja inimväärikust ja koheldi teda piinaval

viisil. Hagejale ei osutatud nõuetekohast raviteenust ja ta paigutati korduvalt üksikvangistusse,

kuigi hagejal on raske psüühikahäire (ATH, F 90). Selle tagajärjel tekitati hagejale rakseid

tervisekahjustusi, mistõttu hageja puue on süvenenud ja ta on praeguseks 100% töövõimetu.

Tallinna Vangla käitumine on vastuolus rahvusvaheliste konventsioonidega ja Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga, sest kinnipidamisasutustes tuleb tagada samasugune ravi

kvaliteet nagu mujal ning üksikvangistust ei tohi kohaldada psüühikahäirega kinnipeetavate

suhtes. Lisaks ei olnud üksikvangistuses jalutamiseks ettenähtud tingimused nõuetekohased.

Menetlusabi taotluse kohaselt ei ole hageja raske psüühikahäire tõttu võimeline ennast

esindama sh vajas ta kõrvalist abi ka hagiavalduse koostamisel. Ka ei ole hageja võimeline

tasuma hagi esitamisel nõutavat riigilõivu, sest tema suhtes on välja kuulutatud pankrot ning

regulaarseid sissetulekuid tal ei ole.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Harju Maakohus keeldus 21. augusti 2019. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 371 lg 1 p-de 9 ja 11 alusel hagi menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus

hageja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei vasta esitatud avaldus TsMS §-des 334–340 ning TsMS §-s

363 sätestatud hagiavalduse vormi- ja sisunõuetele, mistõttu ei ole võimalik avaldust lahendada.

Hagiavalduses esinevad puudused on nii ulatuslikud, et mõistlik ei ole anda hagejale tähtaega

puuduste kõrvaldamiseks. Esitatud hagiavaldus ei ole selgesti loetav, mistõttu ei ole võimalik

hinnata hageja nõuet ja selle aluseks olevaid faktilisi asjaolusid (TsMS § 334 lg 1). Ka ei ole

hagiavalduses märgitud kostjate andmeid, mis võimaldaks menetlusosalisi üheselt tuvastada

(TsMS § 338 lg 1 p 1).

Maakohus viitas TsMS §-le 2, § 4 lg-le 2 ja § 5 lg-tele 1 ja 2 ja otsustas menetlusökonoomia

põhimõttest lähtuvalt jätta hagiavaldus menetlusse võtmata. Hagiavaldusega ei ole võimalik

taotletavat eesmärki saavutada. Hageja peab olema ise aktiivne oma õiguste kaitsmisel ning

viima hagi TsMS-is ette nähtud sisu- ja vorminõuete sätetega kooskõlla.

Maakohus selgitas, et menetlusse võtmisest keeldumine ei takista teistkordset kohtusse

pöördumist samas asjas, kui puudused kõrvaldatakse (TsMS § 372 lg 6).

MÄÄRUSKAEBUS

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada ja saata asi tagasi maakohtule riigi õigusabi taotluse lahendamiseks ja asja menetlusse

võtmise uueks otsustamiseks. Koos määruskaebusega esitas hageja taotluse riigi õigusabi

saamiseks ja riigilõivu 50 euro tasumisest vabastamiseks.

Määruskaebuse kohaselt tõlgendas maakohus TsMS § 334 lg-t 1 valesti ja piiras

põhjendamatult hageja põhiõigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Hageja on

kinnipeetav, kellel ei ole võimalik printerit ega kirjutusmasinat kasutada. Kuna hageja on

töövõimetu psüühikahäirega invaliid, ei ole ta võimeline selgemalt kirjutama.

Maakohus jättis hageja õigusabi taotluse tähelepanuta. Seoses vangistuses viibimisega ei ole

hagejal võimalik kostjate andmeid välja selgitada. Riigi õigusabi korras määratud esindaja

oleks saanud need andmed hageja eest hagiavalduses märkida.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

4. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Maakohus rahuldas 10. septembri 2019. a

määrusega hageja taotluse riigilõivu 50 euro tasumisest vabastamiseks määruskaebuse

esitamisel.

3 (5)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

muuta tuleb osaliselt määruse põhjendusi (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2¹). Määruskaebus tuleb

jätta rahuldamata.

6. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et esitatud hagiavalduse sai jätta menetlusse

võtmata TsMS § 371 lg 1 p 9 alusel.

Esitatud avaldus ei vasta hagiavalduse sisu osas TsMS §-s 363 sätestatud nõuetele ja see on

selliste ulatuslike puudustega, mida ei ole võimalik kõrvaldada. TsMS § 340¹ lg 1 eesmärgiks

ei ole anda menetlusosalisele täiendavat aega menetlusdokumendi koostamiseks. Selleks, et

praeguses hagiavalduses saaksid puudused kõrvaldatud, eeldaks see uue hagiavalduse

koostamist, mistõttu ei ole tegemist kõrvaldatava puudusega TsMS § 340¹ lg 1 mõttes. Samuti

ei ole üheselt selge, kas hageja võimalik nõue kuulub maakohtu pädevusse, s.t kas on rikutud

hageja eraõigussuhtest tulenevaid õigusi.

Kolleegium muudab maakohtu põhjendusi osas, mis puudutavad TsMS §-des 334–340

sätestatud vorminõudeid ning kostjate kohta andmete esitamata jätmist (TsMS § 371 lg 1 p 11).

Hageja poolt esitatud dokument on loetav, mistõttu ei anna hagiavalduse menetlusse võtmisest

keeldumiseks alust üksnes see, kui kohtule esitatud dokument on käsitsi kirjutatud.

7. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hagiavalduse menetlusse võtmisest kohene keeldumine,

puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaega andmata, on äärmuslik ning sõltub konkreetse

üksikjuhtumi asjaoludest. TsMS § 340¹ lg 1 kohaldamisel on kohtul kaalutlusõigus, et leida

tasakaal kõikide menetlusosaliste õiguste vahel ning tagada menetluse mõistliku aja jooksul

läbivaatamine ja menetlusosaliste võrdne kohtlemine. Kolleegiumi hinnangul praeguse juhtumi

asjaolud sellist keeldumist õigustasid.

8. Hagiavalduses on hageja viidanud mitmetele väidetavatele õigusrikkumistele, kuid pole

selge, kes on need rikkumised tema suhtes toime pannud. Maakohtu pädevuses on

õigusvaidluse läbivaatamine, mis on seotud tervishoiuteenuse osutamisega vanglas. Teised

väidetavad rikkumised (jalutuskambrite suurus ja üksikvangistus) ei tulene eraõigussuhtest ning

tegemist ei ole TsMS § 1 mõttes tsiviilasjaga. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline

erikogu on seda seisukohta korduvalt kinnitanud (vt 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-

11 ja 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12). Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi

vaheline erikogu on veel märkinud, et vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 järgi on ravi ja

uuringute määramine vanglas arsti erialane otsus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise

käigus (vt 18. septembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1180/17, p 12).

Hageja suhtes on Tartu Maakohtu 20. juuni 2018. a määrusega välja kuulutatud pankrot.

6. septembri 2019. a

määrusega

on

pankrotimenetluses

kinnitatud

lõpparuanne

ja

pankrotimenetlus lõpetatud. Nimetatud määrus ei ole käesoleva määruse tegemise ajaks

jõustunud. Kogu füüsilisest isikust pankrotivõlgniku vara muutub pankrotiseaduse

(PankrS) § 35 lg 1 p 1 ning § 108 lg-te 1 ja 2 järgi pankrotivaraks. Pankrotivara hulka ei kuulu

PankrS § 108 lg 3 järgi üksnes vara, millele seaduse kohaselt ei või pöörata sissenõuet. Seega

kuuluvad ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu vähemalt eelduslikult

pankrotivara hulka. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p 6 järgi ei saa sissenõuet

pöörata kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstavale hüvitisele, välja arvatud

hüvitis kaotatud sissetuleku eest, ja mittevaralise kahju hüvitisele. Hageja saaks

pankrotimenetlusele vaatamata esitada ise hagi kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kuna hageja hagiavaldus ei sisalda nõuet, siis ei ole

võimalik hinnata, kas hagejal oli hagi esitamise õigus.

9. Hageja väidab, et tervishoiuteenuse osutamisel on tehtud raviviga (ei osutatud asjakohast

arstiabi). Kui enne oli hageja 60% ulatuses töövõimetu, siis nüüd on see protsent 100%.

Hagiavaldusest üksnes nähtub, et asjakohast arstiabi ei osutatud talle Tallinna Vanglas viibides.

Rohkem asjaolusid väidetava rikkumise osas, mis oleksid seotud tervishoiuteenuse

4 (5)

osutamisega, hagiavaldus ei sisalda, sh väidetavate rikkumiste toimepanemise aega.

Hagiavaldusele on lisatud mitmeid dokumente, sh õiguskantsleri 5. oktoobri 2016. a märgukiri

kartserikaristuse maksimaalse pikkuse kohta, 20. detsembri 2014. a otsus püsiva töövõimetuse

tuvastamiseks, 2015–2016. a ravilugu, materjalid aktiivsus-tähelepanuhäire kohta ja selle

ravijuhis.

Eeltoodut arvesse võttes ei ole hageja välja toonud nõuet ega nõude aluseks olevaid faktilisi

asjaolusid, millest tulenevad tema õiguste rikkumised. Eluliste asjaolude kirjeldamine ei eelda

õigusteadmisi ja neid ei saa hageja eest välja tuua ega sisustada riigi õigusabi korras määratud

esindaja. Kui hageja on esialgses hagiavalduses usutavalt kirjeldanud asjaolusid, mis viitavad

tema tsiviilõiguste rikkumisele, siis saab kohus otsustada menetlusabi andmise vajaduse ning

määrata konkreetsete puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja. Praegusel juhul on

hagiavalduse puudused nii ulatuslikud, s.t sisuliselt tuleb koostada uus hagiavaldus, mistõttu ei

ole sellisele juhtumile otstarbekas kohaldada TsMS § 340¹ lg-t 1.

10. Kolleegiumi hinnangul ei riku praeguse hagiavalduse menetlusse võtmine hageja

põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste

rikkumise korral kohtusse.

PS § 15 lg 1 esimene lause sätestab üldise kohtusse pöördumise õiguse. Nimetatud sätte

tõlgendamisel tuleb arvestada eelkõige Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art 6 lg-ga 1, mille esimeses lauses on sätestatud õigus oma tsiviilõiguste ja -kohustuste

üle otsustamise korral õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus

ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis.

Kohtusse pöördumise õigus ei saa olla piiramatu ning lepinguosalistele riikidele on jäetud

kaalutlusõigus, milliseid piiranguid võib kohaldada (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu

26. juuli 2011. a otsus asjas nr 9718/03: Georgel ja Georgeta Stoicescu vs. Rumeenia, p 68).

Kolleegium leiab, et hagiavaldusele üldiste vorminõuete kehtestamine ei ole kohtusse

pöördumise õiguse ebamõistlik piiramine. Selline piirang on proportsionaalne soovitud

eesmärgi saavutamiseks. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus

lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.

Hagiavaldusele vorminõuete kehtestamisel ei ole tegemist ülemäärase formalistliku

lähenemisega, sest selleks, et otsustada hagiavalduse menetlusse võtmine, peab kohtul olema

võimalik hinnata hageja võimalikku õiguste subjektiivset rikkumist ning kostja peab saama

esitada hagiavaldusele vastuväited.

Praegusel juhul on hagejale tagatud õigus pöörduda oma nõudega kohtusse. Kui kohus keeldub

hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole

esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses (TsMS § 372 lg 6). Hageja peab esitama

hagiavalduse, mis on kooskõlas TsMS § 363 lg-ga 1, s.t välja tooma selgelt väljendatud nõude,

hagi aluseks olevad faktilised asjaolud ning tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid

asjaolusid.

Kui isiku majanduslik seisund või oskused ei võimalda tal kohtusse pöörduda, on riik selleks

kehtestanud menetlusabi andmise süsteemi.

11. Kolleegiumi hinnangul ei ole ülemäära koormav nõuda, et hageja kajastab oma nõude

aluseks olevad asjaolud ja esitab rahalised nõuded lepingulise esindaja abita. Kui isik, kelle

õigusi on väidetavalt rikutud, ei too välja rikkumise asjaolusid, siis ei saa ka otsustada, kas tal

on õigust, mille kaitsmist ta vajab. Nimetatud asjaolu omab tähtsust riigi õigusabi määramisel.

Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 2 järgi riigi õigusabi ei anta, kui taotlejal ei saa olla

õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Kolleegiumi hinnangul on praeguses

hagiavalduses esitatud asjaolud niivõrd puudulikud, et selle alusel ei ole isegi võimalik

otsustada riigi õigusabi andmist. Kui hageja taotleb menetlusabi kohtule esitatud hagiavalduses,

siis reguleerib selle andmise tingimusi TsMS § 181. Menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi,

kui on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas (TsMS § 181 lg 1 p

5 (5)

2). Menetluses osalemise edukust TsMS § 181 lg 2 järgi eeldatakse, kui taotlus, mille

esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt

põhistatud. Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse ka asja tähendust

menetlusabi taotlejale.

12. Hageja saab oma tsiviilõiguste kaitsmiseks esmalt esitada riigi õigusabi taotluse RÕS § 9

lg 1 ja § 10 lg-te 1 ja 3 alusel maakohtule. Kui hagejale riigi õigusabi määratakse, siis saab riigi

õigusabi osutav advokaat hageja poolt esitatud andmete alusel hinnata, kas hageja taotleb

seadusega kooskõlas oleva huvi kaitset, kas väidetav nõue põhineb seadusel ja kas on olemas

protsessuaalne võimalus tema õigusi ja huve kaitsta. Riigi õigusabi osutamine võib piirduda

sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolude puudumist (RÕS § 19 lg 1 teine

lause). Kolleegiumi hinnangul tagab RÕS igaühe õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks

kohtusse ning samas ei pea kohtud menetlema ilmselgelt põhjendamatuid hagisid ja kasutama

ressursse puuduste kõrvaldamise määruste koostamiseks.

13. Samuti märgib kolleegium, et hagejal on piisavalt kogemusi, et teada, kuidas oma õigusi

kohtus kaitsta. Kohtute infosüsteemi (KIS) kohaselt on hageja pöördunud mitmete hagide ja

avaldustega erinevate kohtute poole (tl-d 39–40 pöördel). Tartu Maakohtu menetluses on

tsiviilasi nr 2-18-16580, milles hageja on esitanud nõude Eesti Vabariigi (Tartu Vangla kaudu)

ja Siim Kaili vastu ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise tuvastamiseks, kvaliteetse

tervishoiuteenuse osutamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega ei ole tegemist hageja

esmase kohtusse pöördumisega.

14. Hageja on määruskaebuses taotlenud riigi õigusabi. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

hageja riigi õigusabi taotlus jätta TsMS § 181 lg 1 p 2 ja RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata,

sest hagiavaldust ei saa esitatud kujul menetleda. Seega saab eeldada, et kavandatav menetluses

osalemine ei ole edukas ning hageja võimalus oma õiguse kaitseks määruskaebemenetluses on

ilmselt vähene.

15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel

hageja kanda. Menetluskulude puudumise tõttu tuleb jätta nende suurus kindlaks määramata.

16. Maakohus rahuldas 10. septembri 2019. a määrusega hageja menetlusabi taotluse ja

vabastas hageja määruskaebuse esitamisel riigilõivu 50 eurot tasumisest (tl 56). Kolleegiumi

hinnangul esineb TsMS § 190 lg 7 järgi alus vabastada hageja menetluskulude riigituludesse

tasumise kohustusest. Hageja suhtes oli välja kuulutatud pankrot ning Tartu Maakohtu

6. septembri 2019. a määruse kohaselt pankrotimenetluses vara puudub. Kolleegiumile ei ole

teada, et hageja majanduslik olukord oleks praeguseks paranenud.

17. Menetlusabi andmisest keeldumise määruse peale võib menetlusabi taotleja esitada

määruskaebuse (RÕS § 15 lg 8 ja TsMS § 191 lg 1). Muus osas ei saa Riigikohtule edasi kaevata

(TsMS § 372 lg 5).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest