2-19-1601/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. september 2019

Tsiviilasja number

2-19-1601

Tsiviilasi

A.A. hagi R.T. vastu elatise väljamõistmiseks

A.A. apellatsioonikaebuse hind

0 eurot

R.T. i apellatsioonikaebuse hind

2430 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. mai 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. ja R.T. apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I / vastustaja II (hageja): A.A. (isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja Birgit Riivits

Vastustaja I / apellant II (kostja): R.T. (isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja Reimo Mets

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.T. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada A.A. apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tartu Maakohtu 27. mai 2019 otsus

menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta A.A. menetluskulud maakohtus 90%

ulatuses R.T. kanda ning R.T. menetluskulud tema enda

kanda.

4. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada A.A. hagi R.T. vastu elatise nõudes

osaliselt.

4.2. Mõista R.T. A.A. kasuks välja elatis alates 1. oktoobrist

2018 – 31. maini 2019 kokku 900 eurot ja alates 1. juunist

2019

kuni

A.A. täisealiseks saamiseni XXXXX igakuiselt 270 eurot,

kuid mitte vähem kui Eesti Vabariigis kehtestatud elatise

alammäär.

4.3. Jätta A.A. menetluskulud maakohtus 90% ulatuses

R.T. kanda ning R.T. menetluskulud tema enda kanda.

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus R.T. kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 30. jaanuaril 2019 hagi R.T. (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks

miinimumsuuruses. Hagiavalduse kohaselt tasus kostja elatisena regulaarselt 300 eurot kuus.

Septembris 2018 lõpetas ta maksed ilma ette hoiatamata ja selgitusteta. Pärast hageja vastavat

päringut tasus kostja 2. detsembril 2018 450 eurot, selgitades, et see on kolme kuu, ehk

oktoobri, novembri ja detsembri eest. Kostja väitel pole ta nõus edaspidi üle 150 euro maksma,

kuid see ei kata poolt lapse vajaduste rahuldamiseks kuluvast summast. Hageja palub alates

oktoobrist 2018 mõista kostjalt välja kokkulepitud elatise 300 eurot (millest lahutada kostja

poolt perioodil september 2018 – veebruar 2019 igakuiselt tasutud 150 eurot) ning alates hagi

rahuldamisest elatise Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammäära ulatuses. Kostja ja

hageja vahel pole kunagi olnud kokkulepet, et kostja tasuks elatist ettemaksuna.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on täitnud oma ülalpidamiskohustust hageja ees juba enne

hageja sündimist, mistõttu on hageja seadusliku esindaja nimele tehtud kostja poolt elatise osas

ettemaks. Vanemate vahel ei ole olnud kokkulepet elatise suuruse osas. Kostja on tasunud

septembrist 2018 elatist 150 eurot kuus ning teinud lapsele otsekulutusi, mis on seisnenud ka

lapsega kohtumistes ja tema vaba aja sisustamises. Päevade eest, mil hageja on kostjaga, ei ole

õigust saada elatist. Samuti tuleb arvestada maha lapsetoetus.

Kostja on esitanud suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse, mistõttu on elatise hagi esitatud

ennatlikult, kuna teada ei ole kui intensiivne saab olema määratav suhtluskord. Kostja ei pea

maksma elatist suuremas ulatuses, kui hageja seaduslik esindaja omapoolse panusena lapsele

annab, suudab anda või tegelikult reaalselt panustab. Hageja seadusliku esindaja sissetulek ei

võimalda anda lapsele teise vanemaga võrdset elatist. Seega oleks hageja kasuks ka

miinimumsummas elatise väljamõistmisel tegemist hageja seadusliku esindaja alusetu

rikastumisega ja kostja teadliku ebavõrdse kohtlemisega. Ka miinimumsuuruses elatise

väljamõistmisel on vaja selgitada välja, millised on hageja reaalsed kulud. Kuna hageja pole

eelnevalt elatist nõudnud, siis puudub tal õigus elatise tagasiulatuvas osas nõude esitamiseks.

Mitme lapse puhul võivad laste vajadused olla RAKE uuringu kohaselt väiksemad nn

mastaabisäästu tõttu. Hagejaga koos elab hageja seadusliku esindaja esimesest kooselust veel

üks laps. Kostja kasvatada on ka teine laps, mõlemat last tuleb kohelda võrdselt.

Kostja on esitanud taotluse tsiviilasja menetluse peatamiseks TsMS § 356 lg 1 alusel, kuna

käesolevas asjas tehtav otsus sõltub tsiviilasjas nr 2-18-19653 tehtavast otsusest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 27. mai 2019 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja elatise võlgnevuse 900 eurot perioodi 1. oktoober 2018 – 31. mai 2019 eest ja igakuise

elatise 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui Eesti Vabariigis kehtestatud elatise alammäär,

alates 1. juunist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni XXXXX. Maakohus jättis

menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et asjas menetluse peatamine ei ole põhjendatud. Tsiviilasjas nr 2-18-19653

on toimunud 26. veebruaril 2019 kohtuistung, mille tulemusel on kohus teinud vanematele

ettekirjutuse perelepituseks ja määranud esialgse õiguskaitse korras kindlaks suhtlemise korra,

mille kohaselt kostja kohtub lapsega paarisnädalatel laupäeval viie ja pühapäeval seitsme tunni

jooksul ning tsiviilasja menetlemine jätkub. Kohtuinfosüsteemist (KIS) nähtuvalt ei ole

kohtumised toimunud esialgse korra kohaselt ja kohus ei ole elatise asja arutamise ajal

tsiviilasjas nr 2-18-19563 kindlaks määranud lahendi tegemise aega.

Maakohus nõustus kostjaga, et elatise suurus võib olukorras, kui laps viibib ühe vanema juures

olulise aja, sõltuda edaspidise tegeliku hagejaga suhtluskorra sagedusest ja hageja kostja juures

viibimise ajast. Samas on vanemate vahel juba rohkem kui aasta kestnud vaidlus lapsega

suhtlemise küsimuses, milles jõustunud kohtulahendi tegemise aeg ei ole prognoositav.

Maakohtu hinnangul ei ole lapse huvides (PKS § 123), et hageja ülalpidamise küsimuse

lahendamisega venitatakse põhjendamatult ja suhtlemiskorra kehtima hakkamisel, kui see tõesti

tingib edaspidi elatise suuruse muutmist, on võimalik TsMS §-de 497, 459 alusel seda taotleda.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea hageja täiendavalt tõendama ülalpidamiseks

tehtavate kulutuste suurust, kui ta taotleb ülalpidamiseks igakuise elatise väljamõistmist

seaduses sätestatud miinimummääras.

Kostja leidis, et elatise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja õiguspärase ootuse

printsiibiga ning kõlbelise kohustuse täitmise eesmärgiga, sest hageja seaduslik esindaja on

teinud kostjale ettepaneku elatise maksmisest loobuda (tl 34). PKS § 109 kohaselt kokkulepe,

millega

välistatakse

ülalpidamiskohustuse

täitmine

tulevikus

või

piiratakse

ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, on tühine. Ka PKS § 100 lg 3 teise lause kohaselt

ülalpidamiskohustuse kokkuleppe sõlmimine ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude

esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Maakohus leidis, et tegemist ei ole

kokkuleppega, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse

ülalpidamiskohustust, vaid emotsionaalse seisukohaväljendusega, mis ka käsitlemisel

kokkuleppena oleks tulenevalt PKS §-st 109 tühine või ei piiraks PKS § 100 lg-st 3 tulenevalt

seadusest tuleneva elatise nõude esitamist hageja (lapse) poolt.

Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi ülekandeid enne lapse sündi selgitustega „küllus - meie

ühisele lapsele“ elatise ettemaksetena. Hageja seaduslik esindaja selgitas, et kostja toetas teda,

kui ta oli rase ja ei saanud tööl käia. Kui kostja on teostanud hageja seaduslikule esindajale

mõne kande, siis on kostja sõnaselgelt märkinud selgitusse raha otstarbe, nt kaup, kaup + laadal

kaup + Bioaleksandra loomise kinkekaart; meie ühisele lapsele, miinus korteri kuine

kindlustusmakse jne (tl 36). Tegemist oli regulaarsete igakuiste maksetega, mistõttu ei ole

loogiline ega eluliselt usutav kostja väide, et tegemist oli elatise ettemaksuga tulevikuks.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid kokkuleppe kohta, mis oleks kohustanud kostjat igakuiselt

tasuma elatist 300 eurot kuus. Kostja käib tööl ja tema netosissetulek on 1800 eurot kuus.

Kostjale kuulub kinnistu XXXXX külas suurusega 3107 m2, kostja üks sõiduk on AS LHV

Pank liisingus, teine auto Jeep Grand Cherokee 2004 on müümisel. Kostja on kahes aktiivselt

mittetegutsevas ettevõttes XXXXX ja XXXXX juhatuse liige. Kostja peres kasvab kostja

elukaaslase viieaastane tütar. Maakohus leidis, et hagi on esitatud eeldusel, et hageja ema osaleb

hageja ülalpidamiskohustuse täitmisel võrdses mahus kostjaga. Arvestades hageja kostja juures

viibimise aega, ei ole kostja tõendanud hageja kostja juures viibimise perioodil hageja

ülalpidamiskulude kandmist.

Kostja ei esitanud tõendeid, et tal oleks teine seadusest tulenev lapse ülalpidamiskohustus,

millest tulenevalt võiks tekkida hagejal eelis võrreldes kostja teise lapsega.

Kostja on taotlenud peretoetuse arvestamist, kuid tõendatud asjaolud ei võimalda seda.

Ainuüksi peretoetuste maksmise fakt ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära,

elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega (Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16).

Olukorras, kus hageja tagasiulatuv nõue on ainult mõne kuu eest ja osaline, ei pane see,

arvestades kostja sissetulekut ja varalist seisu ning kogutud tõendeid, teda ilmselt äärmiselt

raskesse majanduslikku olukorda. Kostja osaks hagejale elatise andmisel on PKS § 101 lg 1

sätestatud alammäär. Sellises määras elatis võimaldab hageja piisavat ülalpidamist ja arengut,

samas ei ole kostjale ebamõistlikult koormav, ega pane kostjat olukorda, kus tal ei ole võimalik

säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on tasunud hagejale elatist alates 1. oktoobrist 2018 –

31. maini 2019 150 eurot kuus, kuigi pidanuks 2018 tasuma 250 eurot kuus, võlgnevus 3 kuu

eest on 300 eurot. 1. jaanuarist 2019 – 31. maini 2019 on 5 kuu eest võlgnevus 600 eurot (2019

miinimumelatis 270), elatise võlgnevus kokku 900 eurot.

Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, kostja on oma ülalpidamiskohustusest rohkem kui poole

vabatahtlikult täitnud, mõlemal poolel on lepingulised esindajad, leidis maakohus, et on

põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata tsiviilasi õige

kohtualluvuse järgsesse kohtusse uueks arutamiseks. Kostja palub menetluskulud jätta hageja

seadusliku esindaja või hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning asus seetõttu

väärale seisukohale, et kostja pole tõendanud enne hageja sündi elatise ettemaksu tegemist.

Hagejal puudub õigus elatise tagasiulatuvas osas nõude esitamiseks, kuna ta pole eelnevalt

elatist nõudnud. Hageja seaduslik esindaja on otsesõnu viidanud, et ta ei nõua kostjalt elatist

üleüldse, sest hageja heaolu seda ei nõua.

Kostja on tasunud septembrist 2018 elatist 150 eurot kuus ühe vanema panusena ning teinud

hagejale otsekulutusi, mis on seisnenud ka hagejaga kohtumistes ja tema vaba aja sisustamises.

Kostja on hagejaga kohtumistel ainuisikuliselt olnud sunnitud kandma kulutused, mis ei ole

ainult tema huvides. Lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps

selle vanema juures viibib. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada sellega, kui suured on

vanemate kulud lapsele ajal, mil laps viibib lahus elava vanema juures. Eeldada tuleb, et need

kulud on vahetult proportsionaalsed ajaga, mil laps eraldielava vanema juures viibib. Kostja on

sellest tulenevalt igakuiselt teinud vastavalt hagejaga koosolemisele arvestused elatise

tasumiseks. Seega ei ole hagejal õigust nõuda tagasiulatuvat elatise võlgnevust.

Hageja seaduslik esindaja saab peretoetusi, mis on mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks

alla alammäära. Peretoetustega koosmõjus tuleks mõjuvaks põhjuseks lugeda mastaabisäästu.

Hageja seadusliku esindaja juures elab ka teine laps, samuti nagu kostja juures elab teine laps.

Kostja soovis lisada hagejat enda tuludeklaratsioonile, et saada kahe ja enama lapse pealt tagasi

kinnipeetud tulumaksu, kuid jäi 2018 tuludeklaratsiooni esitamisel sellest õigusest ilma, kuna

hageja seaduslik esindaja ei andnud selleks nõusolekut. Sellise tegevusega tekitas hageja

seaduslik esindaja teadlikult kostjale tulumaksu tagastamise näol kahju. Kostja soovis kasutada

tulumaksutagastust hageja huvides.

Hindamata ja välja selgitamata on hageja seadusliku esindaja panustus ülalpidamiskohustusse

võrdses mahus kostjaga. Hageja ülesanne on tõendada TsMS § 230 lg 1 kohaselt oma kulutusi

ja neid ka põhjendada. Kui vanemate sissetulekud ja senine elukorraldus ei võimalda anda

lapsele ülalpidamiseks minimaalset elatist, siis on täielikult arusaamatu, miks peaks ühte

vanemat karistama suuremas summas elatise maksmapanekuga teise vanema kasuks.

Ka miinimumelatise puhul tuleb selgitada välja, millised on lapse reaalsed vajadused ja kulud.

Kui ühe poole sissetulek ei võimalda maksta 270 eurot elatist, siis koheldakse teist vanemat

teadlikult ebavõrdselt. Kuivõrd hageja seadusliku esindaja sissetulek ei võimalda anda hagejale

kostjaga võrdset elatist, oleks hageja kasuks ka miinimumelatise väljamõistmisel tegemist

hageja seadusliku esindaja alusetu rikastumisega.

Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväite kohtualluvuse kohta. Kohtualluvuselt

pidanuks asi alluma Põlva kohtumajale, mitte Võru.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Kostja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, mis annaks alust käsitleda sünnieelseid ülekandeid

elatise ettemaksena. Kostja poolt hageja esindajale vastustaja sünnieelselt tehtud ülekanded on

kostja panus soetamaks hagejale esmavajalikud esemed.

Hagejaga kokkusaamise kulusid (sõidukulud ja kostja majutuskulud) ei saa arvestada elatise

koosseisu. Ainus kulu on toit ja aja veetmisega kaasnevad kulud. Hageja elab emaga ning

kohtub kostjaga kuni 2 päeva kuus loetud tunnid, mida ei saa tõlgendada kostjapoolse

ülalpidamiskohustuse täitmisena. Kostja ja hageja kohtumised on minimaalsed.

Elatise tagasiulatuv nõue on põhjendatud. Hageja seadusliku esindaja e-kirjast tulenev

kokkulepe on tõlgendatav ülalpidamiskohutuse ebamõistliku piiranguna ning on seega tühine.

Peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisel alla

miinimummäära koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halb varaline seis. Maakohus on

mastaabisäästu analüüsinud ning jõudnud seisukohale, et mastaabisääst kui miinimumelatise

vähendamise alus vajab esmalt seadusandja poolset reguleerimist.

Kostja väited tulumaksutagastuse hageja huvides kasutamise kohta on tõendamata. Hageja

seadusliku esindaja sissetulek on temast mitteolenevatel põhjustel ebapiisav ning muutuv.

Hageja on alles 2-aastane, mistõttu ei saa eeldada hageja seadusliku esindaja täiskohaga

töötamist.

Miinimumelatise nõude ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada. Hageja ei ela kostja juures

ega pole kostja juures kunagi käinud, mistõttu elatise vähendamine ei ole põhjendatud. Kostjal

ei ole kohustust anda ülalpidamist oma elukaaslase lapsele. Kostja ei ole tõendanud teise lapse

olemasolu.

Menetlusosalise elukoha muutumine menetluse kestel ei anna alust kohtualluvuse

vaidlustamiseks.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsust menetluskulude jaotuse osas, teha asjas uus otsus, millega määrata rahaliselt kindlaks

hageja menetluskulud, jätta need 90%, s.o 982 euro 94 sendi ulatuses kostja kanda ning mõista

kostjalt nimetatud summa hageja kasuks välja.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 163 lg-t 1.

Maakohus oleks pidanud mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides arvestama

nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Maakohus rahuldas osaliselt vaid

elatise tagasiulatuva nõude ja muus osas rahuldas hagi täielikult. Menetluskulud tuleks jaotada

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st hagi rahuldamise ulatuses jätta need kostja kanda.

Maakohus rahuldas hageja nõude 90% ulatuses. Hageja menetluskulud maakohtu menetluses

olid 1092 eurot 15 senti, millest 90% on 982 eurot 94 senti.

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus

leiab,

et

kostja

apellatsioonkaebus

tuleb

jätta

rahuldamata.

Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

apellatsioonkaebuse,

tühistab

maakohtu

otsuse

menetluskulude jaotuse osas menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 657 lg 1

p 2) ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab hageja menetluskulud maakohtus 90% ulatuses

kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonimenetluses kantud

kulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

9. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus tervikuna ning teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kostja alaealine laps, kes elab kostjast eraldi ema juures.

PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama.

Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks

piisavate vahendite tagamist (Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13,

p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus

hoolitseda mõlemal vanemal (Riigikohtu 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12,

p 13). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1

ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist

makstes (Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12).

Hageja esitas hagi elatise nõudes alates oktoobrist 2018 põhjusel, et kostja ei täida oma

ülalpidamiskohustust täies ulatuses. Vaidlust ei ole, et kostja tasus hagejale elatist kuni

septembrini 2018 igakuiselt 300 eurot kuus (tl 36, 66 pöördel) ning alates oktoobrist 2018

hakkas tasuma 150 eurot kuus. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi

Valitsuse 21. detsembri 2017 määruse nr 189 §-le 1 oli 2018. aastal töötasu alammäär 500 eurot

ning vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2018 määruse nr 117 §-le 1 on 2018. aastal

töötasu alammäär 540 eurot. Seega oli miinimumelatis 2018. aastal 250 eurot (500/2) ning

alates 1. jaanuarist 2019 on see 270 eurot (540/2) kuus. Kuivõrd kostja tasus elatist 150 eurot,

s.o ettenähtust vähem, oli hagejal õigus pöörduda kohtu poole elatise väljamõistmiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et tõendatud ei ole poolte kokkulepet

elatise summas 300 eurot tasumise kohta ning seetõttu tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda

seaduses sätestatud määrast. Asjaolu, et kuni septembrini 2018 tasus kostja hageja seadusliku

esindaja arveldusarvele igakuiselt 300 eurot selgitusega „küllus – meie ühisele lapsele“ ei

tõenda vanemate vahelist kokkulepet. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud osas, milles

maakohus jättis hageja nõude elatise väljamõistmiseks alates oktoobrist kuni hagi esitamiseni

300 euro ulatuses rahuldamata. Seega on maakohus põhjendatult rahuldanud hageja nõude

elatise saamiseks alates oktoobrist 2018 lähtudes seadusega kehtestatud miinimumelatisest.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et ka miinimumulatuses

elatise nõude esitamisel tuleb selgitada välja lapse vajadused ja kulutused.

Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi

ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi

vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad

vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses

(Riigikohtu 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17).

Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu

8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).

11. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist,

mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist.

PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena

ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja

varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi

suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral

andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi

korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise

seisundi proportsioonile (Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16;

3. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).

Seega iseenesest õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et mõlemad vanemad peavad

panustama

lapse

ülalpidamisse

võrdselt.

Ringkonnakohus

ei

nõustu

aga

kostja

apellatsioonkaebuse väitega, et juhul, kui lapsega kooselav vanem ei suuda oma majandusliku

seisundi tõttu panustada lapse ülalpidamisse samas ulatuses, nagu lapsega lahuselav vanem, on

tegemist lahuselava vanema rahalise karistamisega ning teise vanema alusetu rikastumisega.

Kostja jätab tähelepanuta, et tegemist on lapse ja temast lahuselava vanema vahelise suhtega,

mitte vanemate vahelise rahalise vaidlusega. Elatise vähendamise hindamisel tuleb hinnata

eelkõige elatise maksmiseks kohustatud vanema varalist olukorda. Elatise maksmise eesmärk

ei tohi saada kahjustada, elatise maksmisel peavad lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja

tema arenguks piisavad vahendid tagatud.

Kuigi üldjuhul peaksid vanemate panused olema võrdsed, siis erineva varalise seisundi korral

võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Kuigi PKS § 105 lg 3 annab võimaluse vanemate erineva

sissetuleku ja varalise seisundi puhul kalduda kõrvale võrdsuse põhimõttest, ei anna nimetatud

sätte ringkonnakohtu hinnangul aluse vähendada elatise alla seadusega kehtestatud miinimumi

üksnes seetõttu, et lapsega kooselav vanem ei suuda samas ulatuse lapse ülalpidamisse

panustada. Nimetatud kostja väide on tõendamata, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei oma see

miinimumelatise nõude puhul ka tähtsust. Kostja sissetulek võimaldab anda lapsele

ülalpidamiseks minimaalset elatist.

12. Kohtul tuleb elatist välja mõistes arvestada ka asjaolu, et lahus elav vanem täidab

eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib.

Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate

laste esmased kulud, nt söögikulud.

Vaidlust ei ole, et käesoleva tsiviilasja menetlemise ajal on hageja elanud ema juures ning isaga

on ta kohtunud vaid mõned päevad kuus 5–7 tundi järjest (tl 57–58). Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole selline hageja kostjaga viibimine piisav elatise vähendamiseks, tegemist ei ole olulise

osaga ajast, mida laps veedab lahuselava vanema juures. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja

kulud lapsega kohtumiseks ei too kaasa elatise vähendamist. Kuigi lapsega kohtumisele

sõitmiseks tehtud kulude puhul ei ole tegemist pelgalt kostja huvides tehtud kulutustega, ei anna

nimetatu praegusel juhul alust elatise vähendamiseks.

Kostja ei ole ka väitnud, et laps elaks vaheldumisi tema ja hageja seadusliku esindaja juures.

Asjaolu, et kostja taotles suhtluskorra määramist selliselt, et laps veedab kostjaga 2 täisnädalat

järjest, ei anna alust elatise vähendamiseks. Maakohus on õigesti märkinud, et suhtluskorra

kehtima hakkamisel on võimalik taotleda elatise suuruse muutmist TsMS § 459 ja 497 alusel,

kui suhtluskord elatise suurust mõjutab.

13. Kostja väidete kohaselt on ta teinud enne hageja sündi hageja seaduslikule esindajale elatise

osas ettemakse ning hagejal puudub õigus nõuda elatist, kuna hageja seaduslik esindaja on

elatise nõudest loobunud.

PKS § 100 lg 3 sätestab, et vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist

omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika

ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Sellise kokkuleppe poolteks on aga vanemad, ehk

kostja ja hageja seaduslik esindaja. Kokkuleppega ei ole välistatud ega piiratud hagejal isa vastu

elatisenõude esitamine, kuigi kohus võib lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate

kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja

korda (Riigikohtu 16. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 26; 26. juuni 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13; 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-17-2426, p 17).

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kostja ülekannete selgitustest „küllus – meie ühisele

lapsele“ üheselt, et tegemist oleks just elatise ettemaksega. Ringkonnakohus märgib, et isegi

kui tegemist oleks elatise ettemakse kokkuleppega, siis see ei välista hageja nõuet kostja vastu

elatise väljamõistmiseks.

Samadel põhjustel ei välista ka hageja seadusliku esindaja elatise nõudest loobumine hageja

enda nõudeõigust kostja vastu. Ringkonnakohus leiab, et 11. oktoobri 2018 kirjas ei ole hageja

seaduslik esindaja elatise nõudest ka loobunud. Kuigi kirjas on hageja seaduslik esindaja

märkinud, et hageja heaolu kostja raha ei mõjuta, ei ole nimetatu käsitletav elatise nõudest

loobumisena. Elatise suuruse muutmist saab nõuda ka elatisnõude aluseks olnud asjaolude

muutumisel (TsMS § 497).

14. Kostja leiab, et elatise alla seaduses kehtestatud määra väljamõistmiseks on mõjuvaks

põhjusteks hageja seadusliku esindaja poolt saadav peretoetus (lapsetoetus) ning mastaabisääst.

Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2

kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2

neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine

laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse väite tema

juures elava teise lapse, s.o kostja elukaaslase lapse kohta. Maakohus leidis õigesti, et kostjal

ei ole oma elukaaslase lapse suhtes ülalpidamiskohustust.

Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning

miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele

tugineb ja seda on pooltega arutatud (Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Kostja on küll esitanud nii maakohtus, kui ka ringkonnakohtus

taotluse arvestada hageja seadusliku esindaja arvele laekuvaid peretoetusi. Ainuüksi riiklike

peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla

miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste

maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise

seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et antud asjas selliseid erandlikke

asjaolusid elatise alla seadusega kehtestatud miinimumi väljamõistmiseks puuduvad. Kostja

kinnitas maakohtu istungil, et tema neto töötasu on 1800 eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul

sellise sissetuleku korral ei halvenda elatise miinimumsummas väljamõistmine kostja enda

majanduslikku toimetulekut. Kostjal on üks ülalpeetav, s.o hageja. Kostja väitel maksab ta küll

maja pangalaenu 440 eurot kuus ning autoliisingu 300 eurot kuus, kuid need väited on jäänud

tõendamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma need aga ka tähtsust, sest nimetatud maksete

kostja sissetulekust maha arvamisel ei ole kostjalt miinimumsummas elatise väljamõistmine

talle üleliia koormav ega halvenda oluliselt kostja majandusliku olukorda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud vähendada praeguses vaidluses elatist alla

seadusega kehtestatud miinimumi ka mastaabisäästu tõttu. Mastaabisäästu tõttu elatise

vähendamine oleks põhjendatud ning võimalik muude asjaolude koosmõjus (nt vanema halb

varanduslik olukord, teise lapse olemasolu jne). Antud juhul selliseid asjaolusid ei esine.

Ringkonnakohus jätab kostja väide hageja andmete tuludeklaratsioonile lisamise mitte

võimaldamise ning sellest tekkinud kahjunõude kohta tähelepanuta. Nimetatud väited ei mõjuta

kostja elatise tasumise kohustust.

15. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väitele kohtualluvuse kohta märgib ringkonnakohus

järgmist.

TsMS § 75 lg 4 kohaselt ei kontrolli kõrgema astme kohus ega muuda kohtualluvust muul alusel

kui kohtualluvuse kohta tehtud kohtumääruse või avalduse menetlusse võtmisest keeldumise

või selle läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamisel. TsMS § 77 kohaselt kui kohus võttis asja õigesti menetlusse,

lahendab kohus asja sisuliselt, isegi kui kohtualluvuse määramise aluseks olevad asjaolud

pärast avalduse menetlusse võtmist muutusid. Justiitsministri 27. oktoobri 2005 määrusega nr

46 on reguleeritud maa- ja halduskohtute kohtumajade täpsed asukohad ja teeninduspiirkonnad

ning ringkonnakohtute asukohad. Määruse § 2 lg 4 p 5 kohaselt on Tartu Maakohtu Võru

kohtumaja teeninduspiirkonnaks Võru maakond ja Põlva maakond. Kuigi Võru kohtumajal on

kaks asukohta, s.o Võrus ja Põlvas, oli asja päev lahendama ka Võru kohtumaja asukohaga

Võrus. TsMS § 103 lg 3 esimese lause kohaselt Eesti kohtus lahendatavas põlvnemisasjas

esitatakse hagi lapse elukoha järgi. Nimetatu kohaldatakse ka ülalpidamisasjade suhtes

(TsMS § 103 lg 4 esimene lause). Hagiavalduses on hageja aadressiks märgitud Võru linn. Ka

rahvastikuregistri andmetel oli hageja elukoht hagiavalduse esitamise seisuga Võru maakonnas.

Seega oli Võru kohtumaja asukohaga Võrus pädev asja lahendama.

16. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus on põhjendatud ning see tuleb

rahuldada.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd tegemist on elatise asjaga, kus alaealine laps esitas õigustatult

nõude elatist maksma kohustatud vanema vastu, siis olnuks ringkonnakohtu hinnangul

äärmiselt ebaõiglane jätta hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud lapse kanda.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rahuldas nõude suuremas ulatuses. Lapsel ei

ole enamasti ka muud sissetulekut kui tema kasuks väljamõistetud elatis, mistõttu tuleks tal

menetluskulud tasuda üldjuhul elatisena väljamõistetud rahast. Selline olukord ei ole kooskõlas

elatise maksmise eesmärkide ega mõttega. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses enda

menetluskulude 90% ulatuses kostja kandma jätmist. Ringkonnakohus ei saa väljuda

apellatsioonkaebuse piiridest, seega jätab hageja menetluskulud maakohtus 90% ulatuses kostja

kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda (TsMS § 163 lg 1).

17. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ning hageja apellatsioonkaebuse

rahuldamise tõttu tuleb jätta menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 teise lause

kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse

lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus

menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks

maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 174 lg 4, § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei

esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist

ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu,

mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke